Riigikaitse.EEIlmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress Nr 13 / 16. mai 2013

Ohvitseri ja all-ohvitseri vaheldust pakkuv karjäär

Kaitseväe Ühendatud Õppe- asutuste kursandid: meil on kindel töökoht!

Eesti ohvitser Janno Märk USA armee suurimas õppe- keskuses

Vene koolinoorte üllatused riigikaitse-õpetuse välilaagis

3põhiteema

See oli minu elu esimene kokkupuude noorte inimeste-ga, kellest saavad ohvitserid, ja kooliga, kus nad selleks õpivad. Seekordse Riigikaitse ettevalmistamine viis

mind Tartusse keerulise nimega kõrgkooli KVÕÜA (proovige seda lühendina hääldada!) ehk Kaitseväe Ühendatud Õppe-asutuste Kõrgemasse Sõjakooli, kust tegevväelased saavad bakalaureuse- ja magistrikraade sõjalises juhtimises.

Vapustav energia ja vaimustus! Seda juba esmakursuslas-tel. Üks neist rääkis suure õhinaga, kuidas läheb suvel Ämari lennubaasi NATO rahvusvahelisele õppusele, lendama koos ameeriklastega nende uhketel sõjalennukitel. Teine ei jõua ära oodata, millal saab aasta-paari pärast mõnele Läänemerel sei-lavale sõjalaevale. Kolmas, maaväele keskendunud noormees, unistab aga kunagi kaitseväe juhataja ametist.

Kogu seltskond õpib vaheldumisi nii klassiruumis kui ka metsas. Kogu aeg üks action käib – kõik rünnak- ja kaitseharju-tused mängitakse läbi nii paberil kui ka põllul. Akadeemiline logelemine on täiesti välistatud.

Sellesse kooli astumiseks ei pea olema mingi eriline sõ-jard, kel rusikas sama suur kui aju ja adrenaliin üle voolamas. Olgu sul või kõrgharidus balletikunstis – sõjakool teeb sinust nooremohvitseride kursusel 12 kuuga kaitseväe rühmaülema!

Seejuures makstakse puhtalt õppimise eest kadettidele ka tasu – brutos umbes 600 eurot kuus! –, neile on garanteeritud prii majutus igati soliidses ühiselamus kooliga samas majas. Muide, kadettide tasu tõusis hiljuti umbes kuuendiku võrra korraga! Kellel teist on sel aastal palk nii palju kerkinud?

Hambaravi makstakse kadettidele kinni ja nad spordivad soodsalt. Aga mis veel kõige tähtsam: kõigil neil on juba õppi-ma asumisel garanteeritud tulevane töökoht. Keegi neist ei lahku koolist diplomiga ja ebaselge karjääriväljavaatega.

Kõige selle juures paneb imestama, miks ei tungle Eesti noored sõjakooli. Mis on ärijuhtimine, sotsiaalteadused või ise-gi IT selle kõrval, kui saad tõusta sõjaväelisel karjääriredelil mõne NATO rahvusvahelise staabi võtmeisikuks? Õppida on raske, tööd tuleb rabada – võib-olla. Masu ajal oli ohvitseri-karjäär paljudele üle mõistuse raske: küproki ladumisega sai palju hõlpsamalt läbi kui kaitseväes. Ohvitseride palgad lasti alla kriitilise piiri, laiguline kaader voolas erasektorisse ja sai seal kenasti hakkama. Kui viimasel aja on konkurss sõjakooli sisseastumisel umbes kaks inimest kohale, siis buumi ajal jäid kursused sootuks tühjaks, isegi kui latt lasti alla.

Samas ei ole see latt ka kunagi liiga madalal olnud. Sõjakoo-li pääsemiseks peab läbi tegema protseduuri, mida nõuavad ka kõik teised kõrgkoolid. Lisatingimus on läbitud ajateenistus

ning!sisseastuja peab läbima ka üldfüüsilise testi: kätekõverdused ja kõhulihaste harju-

tus selililamangust (kahe minuti jooksul), lisaks 3200 meetri jooks.!

Aga ikkagi ei mahu mulle pähe, mis võiks olla ägedam tulevikukarjäär kui ohvitseri oma. Milline valdkond on Eestis pikemaks ajaks kõige paremini finantsidega kindlustatud? !

Riigikaitse.EENeli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigi kaitset kajastav erilehtVäljaandja: AS Eesti AjalehedErilehe väljaandmist finantseerib kaitseminis teerium

Riigikaitse.EEEi mahu pähe

Toivo Tänavsuutegevtoimetaja

Martin Heremkolonel, KVÜÕA ülema asetäitja

LK 6–7 ja 8–9

FOT

OD T

OIV

O TÄ

NAV

SUU

Esikaas: KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli kadetiball 31.3.13. Foto Andres LumiVeebis www.riigikaitse.eeTegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e-post toivo@ekspress.eeKujundaja Anneliis AunapuuTrükikoda Printall

Mida kõrgemal on kaitseväelane oma karjääriredelil, seda keerulisemaid ot-suseid tuleb tal vastu võtta.

Professionaalseks ja elukutseliseks sõjaväela-seks saamisel mängivad suurt rolli mitmesugused asjaolud. Näiteks perekonna ja sõprade mõju on valikute tegemisel suurem kui keskkoolides õpe-tatava riigikaitseõpetuse mõju. Riigikaitseõpetuse eesmärk on kasvatada eneseteadlikku kodanikku, mitte sõjaväelast. See õppeaine võib viia sõjaväe-lase elukutse juurde, kuid selle ameti valinul peab olema ka saavutusvajadus. See omadus selektee-rib inimesed, kes ei karda vastutust, sest ohvitseri tehtavate valikutega võib kaasneda oht paljudele inimestele ja riigi ressurssidele.

Elukutselise kaitseväelase ameti kasuks otsus-tab inimene ajateenistuse lõppemisel, sest siis on ta näinud selle karjääriga kaasnevat elu. Kui otsus on varem tehtud, siis peab ta ajateenistuse jooksul ära otsustama, kas tahab olla sõdur kui üksikvõit-leja, allohvitser kui tegevuste vahetu elluviija või ohvitser kui algataja, juhtija ning planeerija. Isamaale on muidugi võimalik olla truu ka teenides ela-tist näiteks puusepana, kuid osale-des riigikaitses reservväelasena või kaitseliitlasena.

KUI INIMENE VALIB ohvit-seri või allohvitseri elukutse, siis peab ta arvestama, et kasutab ja juhib edaspidi riigi kõige väärtus-likumaid ressursse. Mitte ainult kallist tehnikat või relvastust, vaid ka kodanikke. Töötamine riigi ko-danikega ei tähenda mitte ainult nende õpetamist ning teadmiste edasiandmist, vaid ka nende kas-vatamist ja hoiakute kujundamist. Kuna meil on reservarmee, siis on ohvitseri ja allohvitseri suurim väljakutse koda-nike riigikaitseks vajalike hoiakute kujundamine.

Valides kahe tee vahel, tuleb arvestada, et all-

ohvitser tegeleb ettevalmistatud plaani täidevii-misega, kus vastutus pole sugugi väiksem. Tema karjäär on küll pisut paiksem ja horisontaalne – ehk ametikohad vahetuvad samal tasandil ole-vate vastu – samas ei ole allohvitser lihtsalt praktik. Tal peab ole-ma teoreetiline tead-mistepagas ning ta ei ole ainult “käsitööli-ne” kuigi praktilised oskused ja kogemused on tema puhul kõige väärtuslikumad.

Ohvitseri elukutset valides olgu marssalikepp kotis – ja teenistuse kulgedes see enamikul kotist kaob. Inimene õpib end paremini tundma ning mõistma, et aus on mitte trügida ametikohtadele, kuhu ta hästi ei sobi või millega toime ei tule.

IGA OHVITSER OTSUSTAB sõja koolile järg-neva teenistuse jooksul oma ülemate abiga, milli-ne on tema teenistuse jätk – saab temast spetsia-list ja staabiohvitser või juht ja ülem? Teenistus tähendabki järjest uusi valikuid järgmiste ameti-kohtade ja õpingute vahel. Tartus on ühes majas

võimalik läbida kõik neli ohvitseri sõjalise väljaõppe taset: diplomi- ja magistri-õpe Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes (KVÜÕA) ja vanemstaabiohvitseri ning kõrgema ohvitseri taseme õpe sama maja kõrvaltiivas ehk Balti Kaitsekolled"is.

ESIMESELT tasemelt tei-sele ehk magistriõppesse peaks jõudma umbes poo-led põhikursuse lõpetanu-test, teised jätkavad sõja-väelise tasemeõppega või siirduvad magistriõppesse tsiviilerialal. Kolmandale tasemele peaksid jõudma

umbes pooled teise taseme lõpetanutest, neljan-dale aga vaid üksikud.

Oleme Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes

sõnastanud väärtused, mida peaks oma tegevu-ses kandma iga meie teenistuja, alates autojuhist, lõpetades professoriga. Väärtustame haridust, loovust ja tõhusust. Haritus tähendab indiviidi

avarat mõttemaailma ja head isiksuse arengut, valmisolekut pidevaks enesetäiendamiseks. Ha-ritus väljendub võimes olemasolevaid teadmisi analüüsida, seostada ja ra-kendada, samuti sisaldab see väljapeetud käitumis-malle ja kombeid. Loovus

tähendab paindlikku mõtteviisi ja algatusvõimet, eesmärkide saavutamist, mõeldes kastist välja.

SÕJAVÄELINE JUHT VAJAB LOOVUST, et üllatada oma vastast ja vältida oma tegevuse ette-aimatavust. Tõhusus tähendab parimate tulemuste saavutamist mõistlike ressurssidega. Tulla toime võimalikult väikeste ressurssidega ei ole eesmärk omaette, vajadusel tuleb neid ka juurde küsida ning suunata kuhu vaja.

Erinevalt tsiviilsektoris töötavast inimesest leiab kaitseväe teenistuja end iga kolme kuni viie aasta tagant uuelt ametipostilt geograafilises mõt-tes, kas Eestis või väljaspool. Sinna vahele põimu-vad osalemised välismissioonidel kestusega kuus kuud.

Koos ajateenistusega kulub ohvitseriks saami-seks neli aastat. Selleks ajaks on ohvitser võimeli-ne juhtima kuni neljakümmet inimest. Kahesaja võitleja juhtimiseks kulub kaheksa aastat, tuhan-de võitleja juhtimiseks vähemalt kuusteist aastat. Suurima üksuse ehk brigaadi ülemaks pole võima-lik saada vähem kui 21 aastaga. Kaitseväe juhata-jaks pürgimisel tuleb karjääri teha 30 aastat.

MIDA KÕRGEMAL KAITSEVÄELANE oma ametiredelil asub, seda keerulisemaid otsuseid tuleb tal vastu võtta. Need otsused puudutavad väga paljusid inimesi ja eri valdkondi, näiteks seadusandlust, sotsioloogiat, majandust, haldus-korraldust. Edu saavutamiseks ei pea inimestel olema mitte ainult teadmised, oskused ja hoia-kud, vaid ka sotsiaalne küpsus. See ei tule kiir-korras.

Kaitseväelane peab olema sotsiaalselt küps

Koos ajateenistusega kulub ohvitseriks saamiseks neli aastat. Kaitseväe juhata-ja peab karjääri tegema 30 aastat.

Ohvitseri elukutset valides olgu marssalikepp kotis – ja teenistuse kulgedes see enamikul kotist kaob.

Aasta ohvitser Janno MärkUSA, Suurbritannia, Soome, Prantsusmaa ja teiste välis-riikide sõjakolled"ites õpib praegu kõrgemate astmete staabiohvitseride kursustel tosinkond eestlast. Ameerik-laste suurimas staabikolled-"is Fort Leavenworthis õppiv major Janno Märk rääkis Riigikaitsele oma õpingutest, ohvitserikarjäärist ja tulevi-kust.

Tartust saab maailmaklassi staabiohvitseri hariduseTartus asuva Balti Kaitsekolled"i (BALTDEFCOL) ülema asetäitja Rootsi kolonel Ingemar Gustafsson hindab õppeasutust ülikõrgelt.

Ohvitserikarjäär ja motivatsioonKaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) kadetid räägivad, miks ja mida nad õpivad. Joo-nistame lahti ohvitseri ja allohvitseri karjääri-kõvera.

LK 12–14

LK 4–5 Mis see mets veel on? Riigikaitseõpetuse välilaa-ger – topeltdoos elu avasta-mise rõõme teismelistele Eesti linnavurledele, kes oleksid justkui eile ema-üsast väljunud.

LK 10

6

7karjäär

karjäär

Tegevväelase hüved

Palka makstakse mitte ainult

teenistuse, vaid ka õppimise eest

Tööandja eluruum,

ümberasumise hüvitis

Tervishoiu, sh hambaravi

ja ravimite hüvitis lisaks

haigekassale

Tegevteenistuspension: 50 %

ametikoha palgaastmestiku

keskmisest pärast vähemalt

20-aastast staa!i.

Töövõimetuspension töövõime

kaotuse korral teenistuses.

Toitjakaotuspension perele

kaitseväelase hukkumise korral

Soodsad sportimisvõimalused vähemalt

8 aastat

Allohvitseri karjäär ja õpingud kaitseväes.

Noorem- allohvitserid

Nooremseersant 850 !

Ohvitseri ja allohvitseri karjäärisüsteem Eesti kaitseväes

Üheksa sammu Eesti kaitseväe

ohvitseri karjääris.

Keskastmekursus (KVÜÕA)

Magistriõpe võimaldab jätkata õpinguid varem

omandatud erialal ning saada ettevalmistus teenis-

tuseks jalaväepataljoni ja jalaväebrigaadi staabis,

sõjaaja pataljoniülema ametikohal või nendega

võrdsetel ametikohtadel.

Lõpetajad saavad magistrikraadi

sotsiaalteadustes.

Teenistus a) kompanii/patarei ülemana;

b) nooremstaabiohvitserina pataljoni,

brigaadi või kaitseringkonna staabis;

c) kaitseliidus:

Major 1600–1800 !Vanemstaabiohvitseri kursus

(Balti Kaitsekolled!is või välisriigi sõjakolled!is)

Kolonelleitnant 1900–2250 !

Lõpetajad on võimelised sõjali-

selt planeerima ja ühendstaa-

pides plaane ellu viima, seda ka

rahvusvahelisel tasandil.

Teenistus a) staabiohvitserina pataljoni, brigaadi,

kaitseringkonna või väeliigi staabis;

b) pataljoniülemana;

c) rahvusvahelistes staapides.

Kolonel 2300–2400 !

Lõpetajad saavad NATOs akrediteeri -

tud tunnistuse valmisolekust töö tada

juhtivatel rahvuslikel ja rahvusvahe-

listel tipppositsioonidel.

Brigaadikindral 2550–2700 !

Teenistus a) brigaadi või kaitseringkonna ülemana;

b) väeliigi staabis või kaitseväe peastaabis võtmekohtadel.

Kõrgemad juhtimiskursused

(Balti Kaitsekolled!is või välisriigi – Soome,

Suurbritannia, USA jt – sõjakolled!is)

Leitnant 1250–1300 !

Kapten 1400–1500 !

2 aastat

3–6 aastat

3–6 aastat

11 kuud

4–6 aastat

5 kuud

12-16 nädalat* Omandatakse teadmisi jao juhti misest ja taktikast,

pioneeriasjandusest, meditsiinist, allüksuse

t rõhku pannakse

Teenistus ja täiendkoolitused

Seersant 900 !

Nooremveebel 1100 !

Allohvitserid omandavad teadmisi rakenduspedagoogikast, takti-

kast, relva- ja laskeõppest ning sõjaväelisest juhtimisest ja läbi-

vad erialaõpingud. Lõpetajad saavad kutsehariduse sõjaväelises

juhtimises.

Vanemallohvitseride

baaskursus (VABK)44 nädalat

Teenistusja täiendkoolitused

vähemalt

4 aastat

Vanemveebel 1250–1300 !

Vanemveebli kursus (VVK)

Teenistus

9 nädalat

Vanemseersant

950–1000 ! Veebel 1150–1200 !

Allohvitserid õpivad seadusandlust, logistikat ja staabitöö

protseduure ning omandavad taktikalisi ja juhtimisala-

seid teadmisi kompanii ja pataljoni tasemel.

Teenistus

Staabiveebel 1450–1650 !

Staabiveebli kursus (SVK) 8 nädalat

Allohvitserid õpivad pataljoni ja brigaadi taseme taktikat ning

staabitööd, ühendoperatsioone ja Eesti riigikaitse ülesehitust

ning sellega seotud seadusandlust ja protseduure.

Vanem- allohvitserid

: KA

ITSE

VÄGI

, FOT

OD K

RIS

TJA

N K

OSTA

BI

vähemalt

6 aastat

kestvus

määramataTeenistus

Ülemveebel 1800–2000 !

Ohvitserid omandavad vanemstaabiohvitserile

vajalikud juhtimis- ja planeerimisoskused.

Teenistus ja täiendkoolitused

4.

3.

9.

8.

7.

6.

5.

4.

9.

8.

7.

6.

5.

4.

3.

FOT

O ER

AK

OGU

Toivo TänavsuuEesti Ekspress

Kas see on siis sõjaväeline kord? Kaitseväe masinad, koormaks 70 Tallinna Lasnamäe Mehaanika-

kooli ja Tallinna Mahtra gümnaasiumi õpilast koos välivarustusega, voorivad välilaagriplatsile Tallinna külje all Tuga-manni veski naabruses plaanitust tund aega hiljem!

“Vene temperament. Nad on esimest korda sellistes riietes,” põhjendab laagri-ülemast peastaabi allohvitser Kristo Pals, viidates noortele selga antud Rootsi pä-ritolu lohvakale välivormile.

Lasteaed see siin siiski pole. Kuniks noored jäävad autodesse – kõ-

kutavad seal ja loobivad “bljääde” –, edas-tab Pals laagri ajateenijatest instrukto-ritele viimased juhised, mis neil tuleb noortele edasi anda. “Selgitate, miks ei tohi telki panna püsti kännu otsa. Prii-muse piiritust keegi ei joo – see tapab kui tsüaniid! Hoiatage, et siin võib olla rästi-kuid, neid ei tohi tappa!”

Varasemas laagris olla üks tüdruk rästikut nähes närvivapustuse saanud ning vajas palderjani.

Noored, kõik siia kogunenud täiesti vabatahtlikult kooli riigikaitseõpetuse arvestuse saamiseks, hargnevad umbes kaheteist kaupa kuude jakku. Iga jagu asub usinalt ahjuga telki püstitama – täpselt sellist, milles elavad metsas ka ajateenijad.

SEL AASTAL JUBA NELI säärast laagrit korraldanud MTÜ Riigikaitse Rü-gemendi juhatuse esimees Pals on op-timistlik: ees ootab kaks päeva metsas täiesti tüüpiliste, võib-olla ainult natuke temperamentsemate linnanoortega. “Elu on näidanud, et me ei pea neile õpeta-ma mitte seda, kuidas metsas hakkama saada, vaid seda, mis see mets üldse on. Mitte seda, kuidas priimuse ja katelokiga süüa teha, vaid kuidas üldse süüa teha!” räägib ta.

Mis neist metsa lastud noortest siis peegeldub? Mõnel on külm. Äkki valed jalanõud, mis vett ei pea. Teisi kummi-

tab nikotiinivajadus: “Kus suitsetada saab?”

Üks agar asub hoolega suitsuauku kaevama, kümme vaatavad pealt. Siis sel-gub, et tuleb täiesti uus ühine auk, hoopis mujale. Kes vales kohas tobi teeb, sellel korjatakse piltlikult öeldes tobi suust.

Tavaliselt on laagrites suitsetamisele nulltolerants. Tolles laagris on Pals sun-nitud suitsetamist lubama, sest enamik on täisealised ja kui ta tossamise keelaks, võiksid kursandid hakata talle vastu töö-tama.

Nutitelefonid on metsas lubatud, kuid tegevuse ajal on näiteks Facebookis surfamine keelatud. Mõnikord on telefo-nist isegi kasu, näiteks kui keegi metsas orienteerumisel ära eksib.

KITSED ORASESSE LASTUD, hak-kavad hormoonid möllama – käbid ja roppused lendavad, mõistus kipub noor-te meestega värskes õhus hüvasti jätma. Üks haarab Fiskarsi kirve, millega peaks telgivaiad maasse lööma, ja asub esime-se ettejuhtuva jämeda puu kallale, nii et laastud lendavad.

EMOTSIOONID nädalavahetuse suhtes on esialgu leiged. Vene noortel on ähma-ne ettekujutus, et midagi eluks vajalik-ku siit saab, kuid nägudel on ka varajast tülpimust. Mõni neist on metsas esimest korda elus. Vähesed on varem telgis ma-ganud. Aga see pole siin ju hotell!

“Ma tahaks juba koju,” kurdab blon-diin Alina Boitsova. Ta ütleb, et valis koo-lis valikainena riigikaitseõpetuse, sest muud erilist valikut polnud! Laagri läbi-mine annab kirja vajaliku arvestuse. “Ma ei tahtnud siia üldse tulla, siin on külm ja ma pole kunagi telgis maganud. Võib-olla poistele selline elu sobib, aga mina ei taha armeesse minna, ma läheksin seal hulluks!”

Kutsekooli noormees Toomas Männik seevastu leiab, et metsas on päris tore. Unistab keevitaja elukutsest, kuid kavat-seb ka kaitseväeteenistuse läbida.

TEGELIKULT ON SEE LAUPÄEV noortele juba teine päev kokku üle 50 tunni kestvast laagrist.

Nad tulid reede lõunaks erariietes oma koolidesse, said sealt varustuse, tõmbasid univormid selga ning sõidutati staabi- ja sidepataljoni väeossa ajateeni-jate eluolu nuusutama.

Õhtul tegid nad kõike täpselt nagu

ajateenijad: käisid rivikorras, sõid ja tä-nasid ühiselt, laulsid hümni. Magasid kasarmus ajateenijate kõrvaltoas ning pidid kahe minutiga voodi korda saama.

Kell üheksa sunniti kõik teleri ette “Aktuaalset kaamerat” vaatama. Mõni ei saanud poolest jutust arugi, kuid kord näeb ette ja korraldus tuleb täita.

METSA ON NOORTEGA mässama ja neid instrueerima tulnud vabatahtli-kud ajateenijad, osa neist jaoülemad, osa seersandid, mõni koguni reamees. Ühes jaos räägitakse eesti keelt, ühes inglise keelt ning neljas vene keelt. Pals ütleb, et energilised instruktorid jõuavad noorte-ni paremini kui vanamehed, kes ei viit-siks joosta ega roomata. Pealegi annavad nad koolinoortele edasi seda, mida on ise vahetult ajateenistusel õppinud.

“Sõdureid me siin ei kasvata, sest kõik võetakse läbi kiirkorras,” räägib Pals metsasõidu mõttest. Näiteks kui telgi püstitamist õpib ajateenija kaks päeva, siis siin pannakse see üles poo-le tunniga. Välihügieenile kuluks mitu tundi, siin aga käiakse sellest kiiresti üle. Relvaohutus on samuti tundide teema, aga võetakse noortega läbi poole tunniga. “Eesmärk on panna noori iseenda piire ületama ning õpetada neile patriotismi – nii läägelt kui see ka ei kõla,” ütleb Pals.

Sest – mis paistab välja ka õpilastega rääkides – paljud noored kardavad ajatee-nistust kui tuld! Pals meenutab, et isegi tema sai 17 aastat tagasi trahvi ajateenis-tusest kõrvale hoidmise eest. “Meie ees-märk on see hirm maha võtta,” ütleb ta.

HIRM POLE MITTE AINULT õpi-lastel, vaid ka lapsevanematel. Tänagi õhtuks võib siia metsa oodata uhkeid au-tosid, kust väljuvad ähmi täis vanemad ja viivad oma võsud “turvalisemasse” paika tagasi. Hiljuti tuli kahel tüdrukul laagris koduigatsus peale ning nad korjati vane-mate poolt üles. Kusjuures vanematele tutvustati telke ja seal elamise võimalik-kust, ent piigad keerasid nad ümber sõr-me! Ikka on neid, kes arvavad ekslikult, et kaitsevägi ostab oma telgid Prismast ja need on kahekohalised. Rääkigu Pals

palju tahes, et vajaduse korral toob ta või kümme tekki magamiskotti juurde.

OLGUGI ET KAITSEMINISTER lu-baks kursantidele metsas ka relvad kätte anda, ei söanda Pals seda teha. Ei, mitte et keegi võiks end kogemata vigastada, laskemoon jääks niikuinii lattu. Ta kar-dab hoopis seda, et metsas omapäi orien-teerumisel tõstavad võõrad inimesed ala-ealised neiud Galilidest lihtsalt välja. Kes siis vastutaks – loomulikult Pals.

Aga muidu tõotab kaks päeva ja öö metsas kujuneda selliseks nagu päriselt. Noored praktiseerivad sambliku vahel läbi kõik kaitseväe “ametlikud” liikumis-viisid, alates madalroomamisest, lõpetades söösthüpetega. Ning õpivad tundma mit-mesuguseid metsahundile elulisi nüansse.

KAHETEIST PAIKU ON lõuna käes. Pals ulatab igale kursandile pidulikult kallihinnalise kaitseväelase kuivtoidu-paki, millega igaüks peab 24 tundi ära elama. Tükiks ajaks vajub metsavahe vaikusesse, sest pakkide sisu uudistami-ne ning priimuse ja kateloki töökorda seadmine pakub palju põnevust.

Õhtuks on linnavurledele plaanis lausa eksootika: igale jaole antakse kas-titäis toiduaineid (seal on maitsestama-ta kohupiim, kartuleid, leiba, võid, vorsti, kanafileed, maitseaineid, natuke hõbepa-berit) ning igal jaol tuleb endale ise söö-maaeg valmistada. Pärast hinnatakse ja maitstakse tulemusi.

Pals kinnitab, et seegi on täiesti uni-kaalne elamus, arvestades, et paljud

noored pole elus kunagi ise süüa teinud. “Poisid istuvad, noad käes, ja koorivad esimest korda elus kartuleid – 40 kilo-grammi korraga!”

KAMBAVAIM ON SEE, MIS noo-ri siin salus motiveerituna hoiab. “Kes laagrisse ei taha tulla, see ei tulegi. Kedagi keti otsas metsa vedada ei saa. Näe, tänagi oli laager arvestatud 100 inimesele, kohale tuli 70,” räägib Pals. Kui oled ikka 12 inime-sega koos metsas (see on siis sinu jagu) ja kõik tegutsevad, siis hakkad ise ka tegut-sema, sest ei taha olla teistest kehvem.

MIDA PALS ISE NENDELT päeva-delt ootab? Ta ütleb, et tal on staabi- ja sidepataljonist kahju: kõik, kes vabataht-likult ajateenistusse tahavad tulla, saa-des väeosa ise valida, kipuvad enamasti staabi- ja sidepataljoni. Sest seal on nad riigikaitseõpetuse laagri raames juba va-rem käinud!

Ta ootab pühapäeva pärastlõunaks vaprusepisaraid. “Vahel on olnud nii, et kui laager on läbi ja me ootame metsas autode saabumist, siis eneseületus val-landub pisarate kujul, eriti tütarlastel. Aga isegi üks poiss on laagri lõpus vesis-tanud. Mis nende sees toimub, seda me ei näe.”

Pühapäeva õhtuks on laagri aktsiad noorte silmis uutes kõrgustes. Ajatee-nistus ei tundu üldsegi enam niisuguse kollina.

Lõpp on küll kujunenud vaevaliseks – pühapäeval läbiti kümnekilomeetrine orienteerumine, nii et mõnel on jalad villis! Pals kirjutab raskused paljuski “lolli pea” arvele, mis on mõnele alati nuhtluseks – sellest kasvas ka vahemaa ja väsimusaste. Pühapäeva õhtuks mõtle-vad noored vaid baasvajadustele: tahaks pesta ja magada.

“Mulle meeldis, kõik oli huvitav, alates sõidust veoautokastis, lõpetades telkide kokkukorjamisega,” ütleb Artur Mehhed.

“Õppisin võimalikult käratult met-sas liikuma, meeskonnale "estidega liikumiskäsklusi andma ja üldse mees-konnatööd. Viis pluss väljasõit oli!” lisab Ruslan T#ussov.

“Leidsin kasarmus magamiskotist soki!”Riigikaitseõpetuse väli laagri läbinud koolinoorte emotsioone:

Mis on riigikaitse õpetus?

Ligi 150s Eesti üldhariduskoo-lis õpetatav valikaine, mida õpib umbes 4000 õpilast ning mille eesmärk on panna alus Eesti riigikaitse mõistmisele, kujundada kodanikuteadlikkust ja kaitsevalmidust.

Koolide arv, kus riigikaitset õpetatakse, on kasvanud küm-ne aastaga kolm korda.

Õpetajateks on enamasti kait-seväelased või -liitlased.

2013. aastal eraldas kaitse-ministeerium koolidele eks-kursioonide tegemiseks, väli-laagrite korraldamiseks ning õppevahendite soetamiseks kokku üle 220 000 euro.

Riigikaitseõpetus koosneb kahest kursusest: teoreetilisest ja praktilisest (välilalaager).

Riigikaitseõpetuse välilaager on kui mitmekordne doos elu avastamise rõõme Eesti koolinoortele, kes oleksid justkui eile emaüsast väljunud.

Mis see mets on? Ja miks vesi mullitab, kui keeb?5reportaa!reportaa!4

FOT

OD T

OIV

O TÄ

NAV

SUU

“Sai värsket õhku hingata ja tunda ka veidike sõduri elu. Kõige rohkem meeldis iseenesest mulle “camo” tegemine näole, sõjamärkide õppimine ja nende kasutamine.

Tahtsin ise vabatahtlikult veel öövalves olla, nii väga oleksin tahtnud karjuda “häire, häire, häire”, aga kahjuks polnud selleks põhjust. Öösel telgis magades oli väga külm, kuna juhuslikult ei kütnud meie ahi nii hästi kui teiste oma.”

“Hiljem mõtlesin, et oleks lahe olnud õppida, kuidas teha tuld, kui ei ole tikke/välgumihklit, aga ma ei tea kas see üldse sõjaväega seondunud oleks.”

“Kasarmus oli toit isegi parem kui koolis, kui mitte öelda “võrratu”.”

“Kõige vähem meeldis orienteerumine, sest me eksisime kaks korda ära ja olime nii väsinud, et jalad andsid peaaegu otsad. Laager oleks võinud toimuda varem, siis kui usse veel väljas polnud.”

“Minu arust teeks laagri kõvasti lahedamaks näiteks relva olemasolu. See on ju sõjas ikkagi üks tähtsamaid asju. Ja paha ei teeks ka mõni sõjaline võistlus, näiteks paintball või mõni muu luuremäng”

“Kasarmus oli ebameeldiv see, et pidi magama magamiskottides, mis ei olnud sugugi puhtad. Enda omast leidsin isegi soki. Telgis magasin või pigem tukkusin hoopis täisriietuses.”

“LASTEAEDNIK”: Laagriülem Kristo Pals.

APPI, RÄSTIK: Õrnema soo esindajatel oli laagris poistest erinevalt rohkem meiki, suurem rästikuhirm, nad ei suit-setanud ja kaitseväe Rootsi väliürbid olid neile kohati ikka väga totakalt suured.

EI OLE MCDONALD’S: Ajateenija (paremal) instrueerib kutsekooli noormeest, kuidas kuivtoidupaki kanaroast salus isuäratav kõhutäis valmistada.

6 7karjäärkarjäär

Tegevväelase hüved Palka makstakse mitte ainult

teenistuse, vaid ka õppimise eest.

Tööandja eluruum, ümberasumise hüvitis.

Tervishoiu, sh hambaravi ja ravimite hüvitis lisaks haigekassale.

Tegevteenistuspension: 50% ametikoha palgaastmestiku keskmisest pärast vähemalt 20aastast staa!i.

Töövõimetuspension töövõime kaotuse korral teenistuses.

Toitjakaotuspension perele kaitseväelase hukkumise korral.

Soodsad sportimisvõimalused.

vähemalt 8 aastat

Allohvitseri karjäär ja õpingud kaitseväes.

Noorem- allohvitserid

Nooremseersant 850 !

Teenistusrühmaülema või kompaniiülema abina

Ohvitseri ja allohvitseri karjäärisüsteem Eesti kaitseväesÜheksa sammu Eesti kaitseväe ohvitseri karjääris.

Ajateenistus

Põhikursus (KVÜÕA) Kaitseväelane omandab ohvitseri põhioskused ning valib eriala järgmisest valikust: jalavägi, suurtüki-vägi, õhutõrje, side, pioneer või logistika maaväes, lennuvälja, õhuoperatsioonide või õhuseire eriala õhuväes ning taktika või tehnika eriala mereväes.

Lõpetajad saavad rakendusliku kõrghari-duse sõjaväelises juhtimises.

Keskastmekursus (KVÜÕA)

Magistriõpe võimaldab jätkata õpinguid varem omandatud erialal ning saada ettevalmistus teenis-tuseks jalaväepataljoni ja jalaväebrigaadi staabis, sõjaaja pataljoniülema ametikohal või nendega võrdsetel ametikohtadel.

Lõpetajad saavad magistrikraadi sotsiaalteadustes.

Teenistus a) kompanii/patarei ülemana; b) nooremstaabiohvitserina pataljoni, brigaadi või kaitseringkonna staabis; c) kaitseliidus:

Major 1600–1800 !

Vanemstaabiohvitseri kursus (Balti Kaitsekolled!is või välisriigi sõjakolled!is)

Kolonelleitnant 1900–2250 !

Lõpetajad on võimelised sõjali-selt planeerima ja ühendstaa-pides plaane ellu viima, seda ka rahvusvahelisel tasandil.

Teenistus a) staabiohvitserina pataljoni, brigaadi, kaitseringkonna või väeliigi staabis; b) pataljoniülemana; c) rahvusvahelistes staapides.

Kolonel 2300–2400 !Lõpetajad saavad NATOs akrediteeri -tud tunnistuse valmisolekust töö tada juhtivatel rahvuslikel ja rahvusvahe-listel tipp-positsioonidel.

Brigaadikindral 2550 !Teenistus a) brigaadi või kaitseringkonna ülemana; b) väeliigi staabis või kaitseväe peastaabis võtmekohtadel.

Kõrgemad juhtimiskursused (Balti Kaitsekolled!is või välisriigi – Soome, Suurbritannia, USA jt – sõjakolled!is)

Leitnant 1250–1300 !

Nooremleitnant 1200 !

Kapten 1400–1500 !

8–11 kuud

3 aastat

2 aastat

3–6 aastat

3–6 aastat

11 kuud

4–6 aastat

5 kuud

Ajateenistus

Nooremallohvitseride baaskursus (NABK)

8–11 kuud

12–16 nädalat*

* enamjaolt läbitakse ajateenimise raames

Omandatakse teadmisi jao juhti misest ja taktikast, pioneeriasjandusest, meditsiinist, allüksuse relvadest ja sidest. Suurt rõhku pannakse õpitu praktilisele harjutamisele.

Teenistus ja täienduskoolitused

Seersant 900 !

Nooremveebel 1100 !

Allohvitserid omandavad teadmisi rakenduspedagoogikast, takti-kast, relva- ja laskeõppest ning sõjaväelisest juhtimisest ja läbi-vad erialaõpingud. Lõpetajad saavad kutsehariduse sõjaväelises juhtimises.

Vanemallohvitseride baaskursus (VABK)

44 nädalat

Teenistusja täienduskoolitused

vähemalt 4 aastat

Vanemveebel 1250–1300 !

Vanemveebli kursus (VVK)

Teenistus

9 nädalat

Vanemseersant 950–1000 ! Veebel 1150–1200 !

Allohvitserid õpivad õigusakte, logistikat ja staabitöö prot-seduure ning omandavad taktikalisi ja juhtimisalaseid teadmisi kompanii ja pataljoni tasemel.

Teenistus

Staabiveebel 1450–1650 !

Staabiveebli kursus (SVK) 8 nädalatAllohvitserid õpivad pataljoni ja brigaadi taseme taktikat ning staabitööd, ühendoperatsioone ja Eesti riigikaitse ülesehitust ning sellega seotud õigusakte ja protseduure.

Vanem- allohvitserid

ALL

IKA

S: K

AIT

SEVÄ

GI, F

OTOD

KR

ISTJ

AN

KOS

TABI

xx ! – orienteeriv brutokuupalk xx ! – orienteeriv brutokuupalk

vähemalt 6 aastat

kestus määramata

Teenistus

Ülemveebel 1800–2000 !

Ohvitserid omandavad vanemstaabiohvitserile vajalikud juhtimis- ja planeerimisoskused.

Teenistus ja täienduskoolitused

4.

3.

2.

1.

9.

8.

7.

6.

5.

4.

3.

2.

1.

9.

8.

7.

6.

5.

4.

3.

8 9arvamusedarvamused

KVÜÕA Sõjandusega seotud tegevusvaldkondi ühendav riiklik

rakenduskõrgkool, mis asub kaitseministeeriumi haldus-alas ja allub kaitseväe juhatajale.

Kool taasloodi 1998. aastal, selle eelkäija oli 1923. aastal asutatud Sõjavägede Ühendatud Õppeasutused.

2003. aastal liitus kool tavalise 3+2 kõrgharidussüstee-miga. Õppida saab maaväe (jalaväe, pioneeri, õhutõrje, suurtükiväe, side või logistika eriala), mereväe (taktika- või tehnikaohvitseri eriala) või õhuväe (lennuväljaoh-vitseri või radari- ja sideohvitseri eriala) õppekava järgi. Esimesel ja teisel juhul on õppeaeg kolm aastat, õhuväes kolm ja pool.

Esimene magistriõppe ehk keskastmekursus alustas 2005. aastal. Magistriõppele eelneb mõneaastane tee-nistus.

2008 avas kool rakenduskõrghariduse õppekava õhuväe-ohvitseridele ning 2011 mereväeohvitseridele.

2010. aastal alustas esimene nooremohvitseride kursus, mis on üheaastane kursus varem kõrghariduse omanda-nutele. Kursuse lõpetanud suunatakse väeosadesse tege-ma sama tööd mida kolmeaastase kursuse lõpetanudki.

2010. aastal liideti kooliga Meegomäel asuv Kaitseväe Lahingukool, kus koolitatakse vanemallohvitsere ja re-servohvitsere.

Õppeasutuste lõpetajatele on garanteeritud töökoht, õppi-mise ajal sissetulek alates 600 eurost kuus, ühiselamu-koht jm.

Koolist on 15 aasta jooksul tulnud üle 400 ohvitseri, ma-gistriõpingud on läbinud 70 ohvitseri ja nooremohvitseri-de kursuse 25 ohvitseri.

Karl Laur (22)Nooremseersant, õhuväe põhikursuse 1. aasta kadett, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis parameedikuna

Olin juba enne ajateenistusse minekut otsustanud, et lähen sõjakooli. See tun-dus huvitav, mul on mõlemad vanemad kaitseväelased ning tunnen seda elu. Jät-kan perekondlikku traditsiooni.

Kuperjanovis sain tegeleda logistika-ga ja minu huvi oli ka siia tulla logistikat õppima. Aga siis avanes võimalus minna õhuväkke, mis tundus palju huvitavam ja rohkem valikuvariante pakkuv.

Siiani pole ma oma valikut kahetse-nud. Suur pluss on, et siit saab kindlalt töökohale valitud erialal ning koolikaas-lased jäävad pikaks ajaks, mitte nagu ülikoolis, kus inimesed vahetuvad nagu sokid. Ka õppejõud on tasemel, peavad õpilastega kahepoolseid vestlusi, mitte monolooge. Siin ei ole 60aastaseid lekto-reid, kes on oma vihikust 30 aastat ühte ja sama konspekti maha lugenud.

Loodan, et tulevik viib mind Ämari lennubaasi lennuväeohvitseriks. Mida see töö endast täpselt kujutab, seda ma veel öelda ei oska, kuid järgmistel aasta-tel on ees huvitavad erialakursused ning praktika Ämaril. Tekib võimalus valida erialade vahel: kes valib side, kes töötab radaritega, kes saab sihitajaks.

Lennundus ja lendamine on mind huvitanud maast madalast. Eelmisel aastal lendasin koos ühe piloodiga AN2ga. Sel suvel tulevad ameeriklased oma suur-te ja vägevate lennukitega Ämarisse õp-pustele, meile on broneeritud terve ühe operatsiooni kohad. Saame ka lennata.

Õpingud on intensiivsed, mõnele ai-nele kulub isegi öötunde.

Ohvitserid – miks ja mida nad õpivad?

FOT

OD T

OIV

O TÄ

NAV

SUURiigikaitse käis Tartus ja päris Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) põhikursuse (bakalau-

reuse) ja keskastmekursuse (magistri) õppuritelt nende õpingute, motiivide ja tuleviku kohta. Anatoli Kravt"uk (25)

Maaväe nooremohvitseride kursus. Nooremseersant, aastasel nooremohvit-seride kursusel, läbis ajateenistuse 1. Jalaväebrigaadi Tagalapataljonis

Jäin üleajateenijana kaadrikaitseväela-seks ja läksin sisekaitseakadeemiasse tollindust õppima. Õpingute lõppedes tegin aasta aega kaitseväes tollitööd. Sõjakool oli minu jaoks õige koht, kus end edasi arendada ja karjääri jätkata. Selle lõppedes avanevad mulle uued ametikohad.

Siiani oleme õppinud kõike seda, mida on teenistuses tarvis teada kom-panii, patarei ja rühma kohta.

Kui sisekaitseakadeemias olin ma kaugõppes ja käisin rohkem tööl, õpe-tades ajateenijaid, siis siin tegelen puh-talt ainult õppimisega. Lõpetades saab minust nooremleitnant ja rühmaülem.

Olen kaalunud ka tsiviiltööd, aga mulle meeldib kaitseväes. Saab kaits-ta oma riiki ja kamraadid on koolis toredad – neist võivad saada tuttavad terveks eluks, kellega võib-olla kunagi koos baaris õlut juua.

Valdo Hälvin (24)Nooremseersant, maaväe põhikursuse 2. aasta kadett, läbis ajateenistuse Ku-perjanovi pataljonis luurejao ülemana

Soov teha kaitseväes karjääri ja astu-da sõjakooli tekkis mul ajateenistuses. Aga pidasin vajalikuks enne rohkem kogemusi omandada. Siirdusin Rahu-operatsioonide keskusse, et minna Iraaki.

Aga sinna ma ei jõudnud, sest Eesti lõpetas enne välismissiooni ära.

Läksin Scoutspataljoni, sealt Afga-nistani. Käisin kokku kaks rotatsiooni. Need olid väärt kogemused! Kuna tee-nisin jalaväerühmas, puutusin kokku kõikide nende ohtudega, millest mee-dia vahendusel oleme kuulnud.

Enne ajateenistust jõudsin õppida Tallinna ülikoolis aasta informaatikat. Alguses ma ei kippunudki aega teeni-ma, kuid lõpuks harjusin mõttega, et pean minema. Peagi jõudsin aga veen-dumusele, et ma ei taha enam hoopis arvuti taha tagasi! Väiksena arvasin, et olen kõva IT-poiss, aga ju ma siis ei olnud teist sorti elu näinud. Hommikul kaheksast õhtul kuueni arvuti taga is-tuda ei ole minu rida.

Praegu olen metsas teise aasta inst-ruktorikursusel, kus õpime seda, mida hakkame kohe pärast kooli praktikas

tegema – ajateenijate õpetamist. Alates relvatundidest, lõpetades lahinguõp-petundidega.

Sõduri maskeerimine ja talle relva käsitsemise õpetamine võib tundu-da kerge, kuid tegelikult on seal palju nippe, mida esmapilgul ei taju. Nende omandamiseks ongi see kursus.

Ka lihtlabaste tule liikumise tun-dide korraldamiseks on vaja palju pla-neerida, harjutada ja kooskõlastada.

Kui esimesel aastal õppisime pi-gem rühmatasandit, kus alluvate hulk jääb alla 40, siis teisel aastal kompa-nii tasandit, kus alluvaid on üle 100. Mida rohkem alluvaid, seda rohkem on tarvis koordineerida ja planeerida. Suurem osa tundidest on klassiruumis, õpime teoreetilisi aineid psühholoo-giast füüsikani. Sel nädalal oleme neli päeva metsas, samas eelmisel olime vaid ühe päeva.

Kui veel aasta olen koolis ära käi-nud ja lõputöö kaitsnud, saab minust loodetavasti rühmaülem loodavas soo-musjalaväeüksuses. Tulevikus jätkan õpinguid keskastmekursusel.

Kõige olulisemaks ohvitseri isiku-omaduseks pean ustavust. Sõjakool ei ole proovimise koht. Enne siia tulekut peab olema selge, kas see on töö, mida tahad teha. Hea pildi sellest elukutsest annab ajateenistus.

“Kaheksast kuueni arvuti

taga istuda pole minu

rida”Jaanus Pulk-Piatkowski (22)Nooremseersant, mereväe põhikursuse 1. aasta kadett, läbis ajateenistuse Viru jalaväepataljonis sidemehena

Tulin sõjakooli otse ajateenistusest. Siia tuleku ideed olin varemgi kaalunud, kuid see jäi informatsiooni nappuse taha. Aja-teenistuses nägin asjal uut perspektiivi. Nägin, kuidas ohvitserid töötavad, ja see mulle meeldis.

Alguses läksin maaväkke, sest mere-väge ei reklaamitud. Aga mereväelased rääkisid mulle, mis on selle eripärad ja võimalused – tundus olevat palju hu-vitavaid väljakutseid. Siin ei ole mingit ehku peale minekut – et diplom käes, aga ei tea, kuhu tööle saad.

Põnev õppeaine on julgeolekupolii-tika ja kaitsestrateegia. See annab üldise pildi maailma julgeoleku toimimisest. Varem ma ei saanud NATO kohta käiva-test uudistest õieti aru, nüüd on kontekst selge.

Enim ootan aga õppeaineid, mis on veel ees. Mereväe erialadel algab tõsisem õpe alles järgmisel aastal Tallinnas. Tu-lemas on navigatsiooniõpe ja muud teh-nilised ained, mis pakuvad mulle suurt huvi.

Siin hinnatakse väga õppurite taga-sisidet, selle tõttu läheb kool aina pare-maks.

Kui kool läbi saab, siis olen kolm aas-tat aktiivses teenistuses mõnel laeval, olenemata sellest, kas lõpetan taktika- või mehaanikaohvitserina. Seilame Lää-nemerel, teeme liitlastega koostööd või oleme rohkem kalda lähistel, treenides ja õpetades välja meeskonda.

Unistan saada mereväe ülemaks, olla laevastiku juht.

Martin Kokk (25)Nooremseersant, maaväe põhikursuse 1. aasta kadett, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis kuulipilduri abina.

Ajateenistus jättis mulle väga positiivse mulje – tundsin, et sooviks riigile edaspi-digi kasulik olla.

Kodumaa on hingelähedane ning kui juba kaitseväes tööl oled, siis on tulevik, kindel sissetulek ja mitmesugused hüved – näiteks võimalus soodsamalt sportida – kindlustatud.

Pärast seda suundusin Rahuoperat-sioonide keskusse, sest plaanisin minna teenima Iraaki. Väljaõppe tegime läbi, kuid kahjuks või õnneks meie missioon välja ei läinud. Seejärel ühinesin Scouts-pataljoniga, mille järel oli ainuke loogili-ne valik tulla siia õppima.

Siin koolis õppijad saavad kõik sel-le eest ka tasu, meil jookseb ka pensio-nistaa" ning kõigil on ühikatuba.

Õpime tulejuhtimist, sidet, orien-teerumist, sõjaajalugu, samuti näiteks psühholoogiat Eesti kaitseväes – seda, kuidas alluvatest või kaastöölistest või-malikult positiivsete emotsioonidega maksimumi kätte saada, samas ka ise maksimumi andes. Kõige rohkem meel-divad mulle praktilised ained, kus saab metsas möllata.

Kõigepealt räägitakse asi teoorias läbi, kuidas ta peaks “põllul” toimuma, seejärel lähme metsa ja teeme harjutuse praktikas. Alates jaorünnakust, lõpetades rühmarünnakuga või kaitsega.

Kooli lõppedes saab minust arvata-vasti rühmaülem. Aga kunagi tahaks saada kõige kõrgemaks ülemuseks – kait-seväe juhatajaks! Ambitsioon peab olema suur.

“Unistan saada mereväe ülemaks”

“Tahaksin saada kaitseväe juhatajaks”

“Saan kindla töö koha valitud erialal”

“Kamraadid jäävad tuttavateks terveks eluks”

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Margus Sander (30)Kapten, keskastmekursuse 1. aasta kuulaja, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis aspirandi ja rühmaülemana

Ajateenistuses läbisin kõikvõimali-kud kursused, mis läbida sai, sealhul-gas nooremallohvitseri kursuse ning reservrühmaülemate kursuse. Siia kooli pürgijaid oli samast pataljonist päris palju: osa said sisse, teised mitte.

Põhikursusel ja keskastmekur-susel on tasemevahe. Üks puudutab rühma ja kompaniid, teine pataljoni ja brigaadi. Viimaste juhtimisel tuleb arvestada tunduvalt rohkemate muu-tujatega. Peab olema ettenägelikum, sest vastutus on suurem – otsused mõjutavad suuremat hulka üksusi ja inimesi. Rühmaülem tegeleb ini-mestega, temast kõrgemal tasemel tegeletakse rohkem juba protsesside juhtimisega.

Õpingud on siin intensiivsed: päev on loengute või harjutustega sisustatud kaheksast viieni, selle järel toimub alles põhiline õppimine. Kõi-ge tüütum on tehniline töö, kus peab hommikust õhtuni arvuti taga klõbis-tama. See paneb vastupidavuse proo-vile! Esseesid kirjutada saab piisavalt. Keeruline on geoinfosüsteemide loeng, mis nõuab stabiilset ja kiiret klikkimist arvuti taga hommikust õhtuni.

Kooli lõppedes soovin jätkata pa-taljoni staabis staabiohvitserina või kompaniiülemana.

Võib-olla pole sõjaline haridus Eestis väga popp seetõttu, et see nõuab distsipliini, korda ja järjepi-devat panustamist. Selleks vajalikke isikuomadusi aga paljudel pole. Tahe-takse kergemini edasi jõuda.

“Soovin jätkatapataljoni staabis”

10 11kommentaar

Eeskätt Põhjamaade toetusel asu-tatud Balti Kaitsekolled" (BALT-DEFCOL) on kõrgem sõjaline

õppeasutus, mis alustas õppetööga 1999. aastal. Kolled" asub Kaitseväe Ühenda-tud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooliga samas hoones Tartus Riia tänaval. Asutuse eesmärk on koolitada Eesti, Läti ja Leedu ning partnerriikide operatiiv- ja strateegilisel tasemel teeni-vaid ohvitsere ja ametnikke – sealhulgas kõrgemaid staabiohvitsere, kindraleid ja poliitikakujundajaid. Kolled"i ülem on eelmise aasta lõpust Leedu kindral Vita-lijus Vaik#noras, tema asetäitja on Rootsi kolonel Ingemar Gustafsson.

Kolled" annab kolmanda ja neljanda taseme sõjalist haridust (vt ka graafik lk 6–7). Mitu Eesti ohvitseri, sealhulgas käesoleva Riigikaitse intervjuu kangela-ne Janno Märk, õpivad nendel taseme-tel praegu ka väljaspool Eestit – USAs, Suurbritannias, Soomes, Prantsusmaal ja mujal –, ent kolonel Gustafssoni hin-nangul antakse Tartus tippklassi sõjalist haridust.

Gustafssoni hinnangul on Balti Kait-sekolled"i suur pluss rahvusvaheline keskkond – kolled" on üks väheseid ing-liskeelseid NATO taseme õppeasutusi väljaspool Suurbritanniat ja Ameerika Ühendriike. Sealjuures keskendub kol-led" väikeriikide kaitse spetsiifikale.

Ka on Balti Kaitsekolled" üks vähe-seid omalaadseid õppeasutusi, kus ka mitte-NATO riikide ohvitseridel on või-malik saada NATO standarditele vastavat ingliskeelset staabiohvitseride väljaõpet. Õppurite seas on väga mitmesuguseid rahvusi – silma hakkab, et koolis ei õpi ühtegi venelast, mis on Gustafssoni sõ-nul poliitiline küsimus.

EESTIS SAAB ESIMESE ja teise taseme ehk rakendusliku kõrghariduse ja magistrikraadi sõjalises juhtimises omandada KVÜÕA Kõrgemas Sõjakoolis. Kaitsekolled"i üks eesmärke on kaasa aidata kõrgema ohvitserkonna kujune-misele, mis suudaks peastaabi tasandil teha koostööd liitlaste ja rahvusvaheliste struktuuridega.

Balti Kaitsekolled" loodi 1998. aas-tal kolme Balti riigi otsusega edendada vanemstaabiohvitseride väljaõpet ning luua ühine õppeasutus nende etteval-mistamiseks. Kolled"i kursustel kesken-

dutakse nüüdisaegsete sõjaliste kon-fliktide analüüsile ja ühisoperatsioonide planeerimisele, samuti tulevikutrendide prognoosimisele.

Gustafsson nimetab kooli juures positiivsena sedagi, et tudengid saavad testida oma ideid. Õppekeskkonnas võib endale vigu lubada, tulevikus staabitee-nistusse minnes võivad vead maksta inimelusid.

Rootsi kolonel leiab, et kui NATO 2014. aastal Afganistanist lahkub, siis on Bal-

ti Kaitsekolled" oluline “polügoon”, kus riigid saavad jätkata diskussioone ning kogemuste vahetamist militaaralal.

Sama tähtis on tema sõnul seegi, et Tartus saavad kokku eri vaatenurgad. Näiteks 1999. aasta kevad-suvel, kui NATO andis õhulöögi Serbiale, olid rün-nakute planeerimisega seotud ameerik-lased, neid aitasid ellu viia bosnialased ning sihtmärgiks olid serblased.

“Kõik kolm osapoolt kohtuvad Balti Kaitsekolled"is ja sa võid isegi ette kuju-

tada, kui viljakaks kujuneb nende oma-vaheline arutelu. Saame suurema pildi sellest, mis sõda see oli ja kuidas ta läbi viidi,” räägib Gustafsson.

Kolled"is korraldatakse 11kuulisi ühendjuhtimise ja staabiohvitseride kursusi, mille peamine teema on opera-tiivplaneerimine. Samuti korraldatakse NATO akrediteeritud kõrgemaid staa-bikursusi, eesmärgiga tõsta vanemoh-vitseride ja kõrgemate tsiviilametnike kvalifikatsiooni.

KOLLED#I ON LÕPETANUD pea-aegu 900 ohvitseri ja ametnikku kokku 38 riigist. Praegu õpib kolled"is üle 60 vanemohvitseri ja kõrgema ametniku 19 riigist ning õppejõude on nii Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Poolast, Saksa-maalt, Taanist, Ameerika Ühendriikidest kui ka Ühendkuningriigist. Õppejõud on rahvusvaheliselt tunnustatud sõjandus-spetsialistid, samuti on kursustel õpeta-nud Balti riikide kaitseministrid ja kait-sevägede juhatajad.

“Mulle meeldib selline rahvusvahe-line seltskond väga,” ütleb Gustafsson. “Oma kultuuriruumis näeksin asju ai-nult oma kitsa mätta otsast. Siit saan palju laiema pildi.”

Tartusse tööle tulles imestas Gustafs-son selle üle, kui erinevad on Balti riigid ja kui efektiivselt näiteks Eestis kasuta-takse ressursse. “Kui tuled tööle Eestisse ja teenid 6000eurost palka, siis see on siin väga kõrge sissetulek. Siin elavad inimesed palju väiksema palgaga väga hästi ära. Tunnen, et pean olema tänu-lik, et mul on privileeg pärineda jõukast Skandinaaviast.”

Gustafsson peab tänuväärseks, et Eesti kulutab kaks protsenti sisemajan-duse kogutoodangust riigikaitsele, olgu-gi et absoluutnumbrina pole see kulutus teiste riikidega võrreldes teab mis suur. “Kaks protsenti näitab, et Eesti on dek-lareerinud: meie jaoks on riigikaitse täh-

tis. See koos ajateenistusega on nagu julgeoleku kindlustamine. Jah,

võib mõelda, et rünnaku korral on ainult NATO võimeline

Eestit kaitsma, sest Eesti üksi seda ei suuda. Aga

kindlustus soetatak-se ju tuleviku, mit-

te tänase päeva tarvis.”

10

Paap VillakoNooremleitnant, Kuperjanovi jalaväe-pataljoni rühmaülem-instruktor

Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli mul üsna selge, mida edasi teha. Vanemad soovitasid minna

politoloogiat õppima ja kuna humani-taarained mind huvitasid, polnud pikka kaalumist. !

Sotsiaalteaduskonnas mõistsin kii-resti, et kui just pole soovi tegutseda sot-siaalteadlasena, on sellised erialad pigem eri karjäärivõimaluste hüppelauaks. Kui minult küsiti, ja seda juhtus tihti, milli-ses erakonnas olen või millal Riigikokku kandideerin, vastasin, et politoloogid ei tee tingimata poliitikat, vaid püüavad sellest aru saada. Politoloogide seast on tulnud hulganisti aja-kirjanikke, riigiamet-nikke, loomeinimesi. Mitmed on läinud ka eraettevõtlusesse, ava-like suhete ja müügi-tööga seotud kohtadele. Viimase valisin minagi, küll pigem olude sun-nil kui teadliku kaa-lutlusena – tudengina tuli lisaraha teenida, seetõttu kandideerisin spordipoodi müü-jaks. Seal töötasin ligi kuus kuud, mille järel olin pool aastat õpingutega seoses välismaal riigiametis praktikal – hinna-line kogemus igale noorele, sõltumata ametist.

PÄRAST PRAKTIKAT ASUSIN ülikooli kõrvalt tegema müügitööd tea-duspõhises Tartu ettevõttes, kuhu jäin umbes kuueks aastaks. Müüsin välisrii-kidesse DNA-uuringuteks vajalikke tarvi-kuid. Töö hõlmas suhtlust eri kanalites ja keeltes, igasuguste inimestega. See oli tõ-sine praktiline kommunikatsioonikool.

Tudengina teadsin, et kolme aasta jooksul pean läbima ka ajateenistuse. Kuna minu peres sõjaväeline traditsioon puudus, lükkasin laiskusest ja teadmatu-sest teenistusse asumist edasi nii kaua kui võimalik. Kui enam edasi lükata ei saanud, läksin – kohusetundest. !

AJATEENISTUS MEELDIS mulle rohkem, kui osanuks arvata. See õpetas, et millessegi ei tohi eelarvamusega suh-tuda. Sain teenistuse käigus nooremseer-sandist parameedikuks, mistõttu olid

need üksteist kuud väga mitmekülgsed: oli tavapärast sõdurielu, praktilist tööd meedikuna, sai ka ennast ülemana proo-vile panna. Mõistsin, et ajateenistus on Eestis osa haridusteest – selle käigus omandatakse hulk praktilisi ja, mis tõe-näoliselt tähtsamgi, sotsiaalseid oskusi. Õpitakse asju vääriliselt hindama, näi-teks meeskonnatöö tähtsust. Ka polnud sõdurina alati võimalik magada soojas toas ning saada süüa, millal soovid – see näitas, et need asjad ei ole iseenesest mõistetavad.

AJATEENISTUSEST NAASTES jät-kasin samas teadusettevõttes tööd müü-gimehena ning tegin firmas väikest viisi karjäärigi. Paari aastaga tõusin müügiju-hiks väikese tegusa meeskonna etteotsa. Töö oli huvitav, töökaaslased ja tingimu-sed väga head. Oli õnnestumisi, aga ka komistamisi. Õppisin, et juhtimine on suhtlemine, analüüs ja kompromissid,

mitte ainult nõud-mine ja kontrollimi-ne. Teenisin normaa-lselt, tundes samas ometi, et see pole see töö, mida sooviksin pikalt teha. !

KUI KUULSIN, et Kaitseväe Ühenda-tud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis

avatakse kõrghariduse baasil nooremoh-vitseride kursus, mis võimaldab aastaga ohvitseriks saada, olin esimeste seas, kes end kirja panid, ja sain ka kooli sisse. Eel-misest töökohast ära tulla oli pisut kurb, kuid teadvustasin, et saadud hinnalised kogemused jäävad ju alatiseks alles. En-diste kolleegidega lävin endiselt, firma varalahkunud tegevjuhti, avatud mõis-tusega korrektset ja südamlikku meest, pean tänini eeskujuks juhtimise alal.

Nooremohvitseride kursus sobis mul-le algusest peale. Lisaks lektoritele õppi-sin palju ka kursusevendadelt, kes olid tulnud väga erinevatelt elualadelt ning palju käinud, teinud ja näinud. Sõjakoo-lis on õpe hästi läbi mõeldud ning tugi õppuritele (õppeinfosüsteem, õppeva-hendid) annab silmad ette mõnelegi tsi-viilkõrgkoolile. Koolis valitsev kaitseväe-line kord on abiks – olen vahel muiates mõelnud, et kui tsiviilülikoolis valitseks samasugune kord, oleksin sealt saanud märksa esinduslikuma lõputunnistuse.

SÕJAKOOLIS OLIME ALGUSES justkui haruldase loomaliigi esindajad. Üheaastases õppes olevaid “vanamees-

test kadette” jälgiti uudishimuga – kas saab neist ka asja? Alguses valmistas mulle raskusi asjaolu, et ajateenistusest oli möödunud viis aastat ja palju oli mee-lest läinud. Need lüngad sai aga kiiresti täidetud. Lisaks õppejõududele sai vaja-dusel nõu küsida ka kogenud kursuse-

kaaslastelt ja põhikursuse kadettidelt. Meeskonnavaim, mis mulle kaitseväe juures väga meeldib, ilmutas ennast taas.!

Kursusel läbisime samad õppemoo-dulid mis põhikursuse kadetidki, ainult lühendatud korras. Ka tsiviilainete osa-kaal oli palju väiksem – ja võinuks veelgi väiksem olla. Kokkuvõttes sujus aga kõik kenasti ning aasta pärast saime kaitse-väe juhatajalt auastmed ja tunnistused.

NÜÜD OLEN TAGASI Kuperjanovi jalaväepataljonis, kus läbisin kunagi

ka ajateenistuse. Olen teist aastat rüh-maülem ja teenistusega väga rahul. Re-servarmees on tegevväelased paljuski pedagoogid, kes õpetavad ajateenijaid välja sõjaajaks. Tegutseda tuleb nii spet-sialisti, juhi kui mõnikord ka kasvataja ja nõustajana. Nagu öeldakse: sõdu pee-

takse relvadega, aga võidetakse inimes-tega. Tänapäeval, ja eriti väikeses riigis nagu Eesti, on see väide sulatõsi. Kui ajateenija ei saagi elus päriselt sõdida, saab ta ajateenistu-sest portsu vajalik-ke oskusi, teadmisi ja kogemusi, mis on talle abiks ja teevad temast loodetavas-

ti asjalikuma ühiskonnaliikme. Mul on hea meel, et saan selle juures oma osa mängida.

VAATAMATA KÄÄNULISELE kar-jäärile olen praegu sirgel väljas ja kõik sujub. Hea pagas politoloogiast, müügi-tööst ja kommunikatsioonist aitab mind igas eluvaldkonnas, ka praegusaegses kaitseväes. Inimene peaks tegelema sel-lega, mis talle meeldib. Järelikult pole ku-nagi liiga hilja teha elus pöördeid, võttes senised kogemused endaga kaasa.

Ohvitser võib tulla mis tahes elualaltKuidas ma politoloogiaõpingud ja müügitöö jätsin ning aastaga nooremohvitseriks sain.

Inimene peaks tegelema sellega, mis talle meeldib.

FOT

O T

OIV

O TÄ

NAV

SUU

Alguses valmistas mulle raskusi asjaolu, et aja- teenistusest oli möödunud viis aastat ja palju oli meelest läinud.

tippkool

NÜÜD OLEN NOOREMLEITNANT: Ülevaid hetki KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli teise nooremohvitseride kursuse lõpetamiselt septembris 2012.

FOT

O K

VÜ

ÕA

Balti Kaitsekolled!is kohtuvad pommitaja ja sihtmärkBalti Kaitsekolled!i ülema asetäitja, Rootsi kolonel Ingemar Gustafsson (pildil) leiab, et Tartust on võimalik saada maailmaklassi sõjalist haridust.

intervjuu 13intervjuu12

Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress

Mis koolis sa õpid?Avanes võimalus õppima tulla USA ar-mee vanemstaabiohvitseri kursusele, mis on Eesti ohvitseride haridussüstee-mis kolmas aste neljast. Eesti partnerrii-gid, nagu USA, annavad igal aastal meie ohvitseridele mõned kohad oma staabi-kolled"ites.

Hetkel olen ettevalmistuskursusel San Antonios, juuni alguses suundun õp-pima Kansas City külje all asuvasse Fort

Leavenworthi. Seal asub USA armee üks suurim relvaliikide õppekeskus. Mida see võimalus sinu jaoks tähen-dab?Võimalus õppida rahvusvahelises kesk-konnas on ohvitserina kasvamisel väga tähtis. See loob arusaama, kuidas on väljaõppeprotsess üles ehitatud teistes riikides ning võrdlusmomendi meie sõ-javäelise haridussüsteemiga, mis peab vastama NATO standarditele. USA on meile oluline partner nii kaitse- kui ka välispoliitiliselt. Ka koostöö ja kontakti-de võrk on olulised. Mida pidid välismaale õppima mine-kuks tegema?Soovi avaldama. Seda tegin esimest kor-

da juba 2008. aastal, kuid mitmesugustel põhjustel, eelkõige teenistusliku vajadu-se tõttu, ei saanud varem minna. See on tavaline valikuprotsess: saadetakse laiali ringkiri, kus kirjas, et konkreetseks aas-taks on üks koht seal ja teine seal jne – kõigil on võimalus kandideerida. Ülemad ning personaliosakond teevad valiku.

Sa ise ei maksa õpingute eest sentigi?Ka Eesti riik ei maksa kursuste eest. See koht on meile antud treeningprogram-mi raames, millega USA toetab Eestit, pakkudes sõjalist haridust. Minu õpin-guid finantseerivad sajaprotsendiliselt ameeriklased. Kaitseväe jaoks kaasnevad teatud personalikulud seoses välislähe-tusega.

NATO riikides üks aasta ning õppeprog-ramm on väga intensiivne. On üsna ta-vapärane, kui õhtul tuleb järgmiseks päevaks 150 lehekülge teksti läbi töö-tada ning hommikuks sellest ülevaade teha. Süsteemset tööd ja lugemist on palju. Näiteks mida sa praegu õpid? Olen ettevalmistuskursusel, kus fookus on akadeemilistel nõuetel siinses sõja-väelises haridussüsteemis. Siin on koos eri riikide ja väeliikide ohvitserid. Tähe-lepanu pööratakse ka õppetöö protsessi-dele: kuidas võtta osa paneeldiskussioo-nidest, kuidas oma mõtteid formuleerida ja esitada jne.

Kolled"is tuleb palju juhtumipõhi-seid ülesandeid, kus antakse konkreetne lahinguülesanne ja sõltuvalt sellest, mil-lisel positsioonil oled, peab välja töötama ja ette kandma staabitöö tulemi. Õppe-jõud annavad oma hinnangu, toovad väl-ja plussid ja miinused.

Seltskond on rahvusvaheline?Maaväe staabikolled"i kursusel on um-bes 400–450 ameeriklast ning 50–60 vä-lisõppurit. Enamikust NATO riikidest, aga ka peamistest partnerriikidest, nagu Jaapan, Lõuna-Korea, Saudi Araa-bia, Kuveit, Araabia Ühend emiraadid, Omaan, Jeemen, Egiptus, Maroko ja Iraak. Esindatud on ka Aafrika, näiteks Angola.Miks valida ohvitserikutse?Noorel inimesel tuleb enda sisse vaadata ning leida see kutsumus üles. Käsu kor-ras ohvitseriks õppima tulla või lihtsalt proovida, kas kutse sobib – sellel pole mõtet.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes-se kandideerimiseks peab olema läbitud ajateenistus, mis on väga positiivne. Seal selginevad noore inimese mõtted, ta saab hea ettekujutuse, mida ohvitserid väe-osas teevad. Tekivad eeskujud ja aimus töö iseloomust.

Ohvitseri amet on auväärne, hinna-tud ja tulevikuga. Õpid inimesi juhtima, mis on väga suur oskus, ja seda saab edu-kalt ära kasutada ka tsiviilelus.

Ohvitseritöö on väga vaheldusrikas, täis väljakutseid ja vastutust. See on hea valik noorele, kelles on seiklushimu, kes soovib end proovile panna ning kellel on missioonitunnet Eesti riigi ja rahva suhtes. Seiklushimu, jah. Aga võiks küsida, kust see adrenaliin rahuajal tuleb?Rahvusvahelised missioonid pakuvad piisavalt adrenaliinielamusi. Ja need võimaldavad eestlastel rahvusvahelises keskkonnas tõestada, et oleme oma üles-annete kõrgusel. Sinust võinuks saada ka ärijuhtKui keskkooli lõpetasin, siis mõtlesin tõesti ärijuhtimise või panganduse peale, sest mulle sobisid hästi reaalained. Ent ajateenistus sai siiski määravaks, mõju-tades minu otsuseid. Mulle meeldis see keskkond, nägin õppimise ja arenemise võimalusi. Seda isegi toona, 1995. aastal, kui kaitsevägi oli ideaalsest ajateenistuse korraldusest veel väga kaugel.

Sinu CV ütleb, et töötasid 1996. aastal sisekaitse operatiivrügemendis jaoüle-mana. Mis sind karjääris edasi on vii-nud? Ilmselt see, kel on rusikas suurem kui aju, ohvitseriks ei sobi. Sõjaväelise juhi arengus on loogiline, isegi hädavajalik alustada juhtimise ma-dalaimatel tasanditel ning liikuda edasi samm-sammult. Kel rusikas suurem kui aju, selle jaoks on kindlasti sobivamaid elukutseid kui ohvitseri või allohvitseri oma.

Kui inimese põhiväärtused langevad kokku sellega, mis on kaitseväele oluline, siis on see esimene samm mõistmaks, et ohvitserikutse sobib. Füüsiline ja vaimne areng peavad olema tasakaalus. Millised on sinu karjääri ägedaimad ko-gemused?Esimene tõsisem ja eredam kogemus oli missioon Iraagis 2004. aastal. Olin seal jalaväerühma ülem. Osalesime iseseisva üksusena Ameerika Ühendriikide tanki-pataljoni koosseisus. See määras minu arengus väga palju: sain väärtusliku ini-meste juhtimise kogemuse. Tundsin ope-ratsiooni ja lahingu keskel täit vastutust teiste elude ja ülesannete täitmise eest.

USA tankipataljoni ülemast kolonel-leitnant John T. Ryanist sai minu jaoks juhi etalon, kelle järgi joonduda ja ees-märke püstitada. On sul ka surm silme eest läbi lipsa-nud?On juhtunud. 2004–2005 oli Iraagi ope-ratsioonis ülimalt kriitiline aeg. Arengud olid negatiivsed ning iga ülesande täit-mine seostus tõsise ohuga.Ise ei ole haavata saanud?Otseselt õnneks ei ole. Juhina on mul kriitilisi vahejuhtumeid küll olnud (ok-toobris 2004 langes isevalmistatud lõhkekeha rünnakus vanemveebel Arre Illenzeer – T. T.), õppisin sellega toime tulema, tagama üksuse moraali ning võitlus- ja tegutse-misvõimet. Kuidas hindad Eesti riigikaitse tervist?Eesti on täna paremini kaitstud kui ku-nagi varem. Alati saab asju veel paremini korraldada, aga usun, et uue riigikaitse

arengukava valguses tehtavad muuda-tused on vajalikud. Kahe protsendi SKT kulutamine riigikaitsele on positiivne ja eeskujuks paljudele NATO riikidele, nüüd on meie ülesanne võtta sellest ku-lutusest maksimum. Kuidas hindad Eesti ohvitseride kaadri kvaliteeti? Vahepeal põgeneti kehvade palkade eest erasektorisse. Kaitseväe juhtide kvaliteet on hea, mida on tõestanud kõik meie välisoperatsioo-nid. Eesti rühma- ja kompaniiülemad ning staabiohvitserid on täiesti võrd-väärsed kolleegid meie suurematele part-neritele Suurbritanniale ja USA-le.

Aga masuperioodil lasti kaitseväe ül-dine palgatase tõesti natuke liiga mada-lale. Alla kriitilise piiri, millest kogemuse ja oskusteabe hoidmiseks ei tohtinuks madalamale langeda. See hakkas oluliselt kvaliteeti mõjutama. Oled sa viimasel ajal ise mõelnud era-sektoris töötamise peale? Selle kogemuse ja haridusega oleks era-sektoris kindlasti töövõimalusi. Kaitse-väe juhikogemused ja väljaõpe sobivad tsiviilsektoris töötamiseks hästi. Soomes näiteks on reservohvitseride ridadesse kuulumine töölevõtul tugev argument. Juhid, kes on edukad kaitseväes, on edu-kad ka erasektoris. Siiski on ka kaitseväes piisavalt väljakutseid. Mis sind ees ootab, kui läbid vanemstaa-biohvitseri kursuse?Millisel ametikohal teenistus jätkub, see pole veel päris selge. Aga see pole ka prae-gu oluline. Kaitsevägi tervikuna on järg-nevatel aastatel muutustes seoses uue riigikaitse arengukavaga elluviimisega. Eeldan, et minu teenistus jätkub vasta-valt siin omandatud haridustasemele brigaadi, väeliigi või peastaabi tasandil. Eestil on ka mitmeid ametikohti NATO staapides ja välisteenistustes.

Sõjaväelises organisatsioonis ei mää-rata inimestele ametikohti tulenevalt

Janno Märk: “Hommikuks pean 150 lehekülge läbi töötama!”

USA armee staabikolled!is Fort Leavenworthis staabiohvitseriks tudeeriv major Janno Märk räägib Skype-intervjuus, mida tähendab õppimine välismaal, kirjus rahvusvahelises seltskonnas, eemal oma perest.

Major Janno Märk (36) Kaitseväes alates 1995. aastast. Ajateenistuse läbis 1995.–1996. aastal toona-

ses sisekaitse operatiivrügemendis (SOR). Juhtinud eri suurusega üksusi, teeninud

Scoutspataljonis ja olnud Viru pataljoni ülem. Teeninud üksuste juhina välisoperatsioonidel

Iraagis ja Afganistanis. Enne USAsse õppima asumist oli kaitseväe

juhataja sõjaline nõunik. Õppinud Lihula keskkoolis, Riigikaitse-

akadeemias, Kõrgemas Sõjakoolis, Kaitseväe Lahingukoolis, KVÜÕAs.

Aasta ohvitser 2012. Pälvinud korduvalt riiklikku tunnustust, Kotkaristi V klassi teenetemärgi.

Mida kujutab endast 3. aste ehk va-nemstaabiohvitseri kursus? Kui esimene sõjakooli aste (põhikursus) õpetab välja rahuaja rühmaülemaid ja sõjaaja kompaniiülemaid ning keskast-mekursus rahuaja kompaniiülemaid ning sõjaaja pataljoniülemaid – need kaks on ühtlasi kraadiõpped –, siis kol-mas ja neljas aste on kvalifikatsiooni-tasemed. Vanemstaabiohvitseri kursus valmistab ette töötamiseks staabiohvit-serina brigaadi ja väeliigi staabis ning pataljoniülema tasemel. Saad ka uue auastme, kui kursus läbi?Kooli lõpetamine automaatselt veel uut auastet ei tähenda. Haridusnõue on vaid üks auastmete andmise kriteeriumidest. Kolonelleitnandi auastme saamine eel-dab vanemstaabiohvitseri kursuse läbi-mist. On see kursus raske? Staabikolled"ites käiakse enamikus

ISAGA, KEDA VAHEL POLE: Janno Märk koos lastega – Sandra (3), Carmen (9) ja Robert (15).

KAS KÕIK ON SELGE: Janno Märk pataljoniülemana sõduritega

vestlemas õppusel Kevadtorm 2012.

VIPIGA: Intervjuu kangelane koos Briti peaminis-tri Tony Blairi ja Eesti ohvitseridega Afganistanis Camp Bastioni baasis juunis 2009.

FOT

OD E

RA

KOG

U

14 intervjuu

Artur Meerits: juhtimisstiilid kaitseväes

“Eesti kaitseväes kasutatavad juhtimisstiilid ja

nende seos soorituse ning sidususega”

Meeritsa uurimistöö keskendus kait-

seväe üksuste – kompanii, rühma, pa-

taljoni ülemate tegevusele, selgitades,

kuidas üksusi juhitakse ja kuidas see

mõjutab nende sidusust ning soori-

tust. Selgus, et kaitseväes on valdav nn

perspektiivne juhtimisstiil, kus allu-

vatele lähenetakse individuaalselt,

neid ärgitatakse probleemidele uusi

lahendusi leidma ning panustama

rohkem kui algselt plaanis. Samas

on üsna levinud ka komponendid nn

pragmaatilisest juhtimisstiilist, kus

on paika pandud normid, mida võib ja

tuleb teha, samuti tasu tehtu eest.

(Kaitstud 2012)

pakkumisest ja nõudlusest ega ka dis-kussiooniga, kas ametikoht sobib või ei sobi.

Olen kindel, et ülemad teevad minu suhtes õige otsuse. Oled pereinimene. Kuidas see sinu kar-jääri ja õpinguid mõjutab?Ohvitseri elukutset valides tuleb endale aru anda, kuidas see pereelu mõjutab. See ei ole tihtilugu kaheksast viieni töö ühes geograafilises punktis. Seda mõistes on

täidetud veel üks eeldus õnnestumi-seks.

Pereelus on mul olnud keerulisi mo-mente, kus ma pole iseendaga rahul, kuna minu panus on jäänud väikeseks. Ohvitseri või allohvitseri abikaasalt nõuavad suuremat pingutust perioodid, kus teine pool on tööülesannete tõttu eemal.

Minu perel liitub minuga USAs juuni-kuus. Nad tulevad terveks aastaks, kuni kursuse lõpuni. See on ka neile teatud enesearendamise võimalus ja kompen-satsioon.

Eesti ohvitserid piiri taga õppimas Lisaks Janno Märgile õpib praegu ohvitserikarjääri III ja IV taseme

kursustel välismaa armeekolled!ites mitu eestlast. Näiteks Suurbritannias kolonel Ilmar Tamm (IV tase) ja major Vesse

Põder (III). USAs õpivad kolonelleitnant Eero Rebo (IV), major Margus Kuul (IV),

major Urmet Tomp (III) ja kaptenmajor Arto Reinmaa (III). Saksamaal Bundeswehri akadeemias õpivad kapten Silver Andre (IV),

kapten Martin Kukk (IV) ja major Jüri Bachmann (IV). Soomes on kindralstaabi kursusel kolonelleitnant Vitali Lokk (IV) ning

major Kaido Sirmann (IV). Prantsusmaa sõjaväeakadeemias tudeerib major Jaanus Sägi (III). Kokku on aastate jooksul välismaa armeekolled!i läbinud umbes sada

Eesti ohvitseri. Neist on saanud kaitseväejuhatajad, peastaabi ja tema osakondade ülemad jne. Üldiselt finantseerib õpinguid välismaal vas-tuvõtjariik, Eesti maksab välislähetustasu.

Välismaal õppimise võimalus avaneb neile, kelles nähakse potentsiaali teenida kaitseväe juhtkonnas või NATO/ELi struktuurides.

VAHETULT PÄRAST LAHINGU-OPERATSIOONI: Janno kõrval seisab pataljoniülem kolonel-leitnant John T. Ryan. Iraak, Fallujah, november 2004.

Ohvitseridel luubi all:kaitseväe ülemad, metsavendlus, välismissioonide mõjuMillest räägivad Kaitseväe Ühendatud Õppeastutse (KVÜÕA) magistrikursuslaste diplomitööd?

PRESIDENDILE AU: Toomas Hendrik Ilves külastamas Viru jalaväepataljoni mullu vabariigi aastapäeval.

15diplomitööd

Meelis Loik: sõjaväljalt koju“Riski- ja kaitsefaktorid Eesti Kaitseväe välisoperatsioonidelt naasnud sõjaväelaste kohanemisel rahuaja ühiskonda”

(Kaitstud 2012)

Välismissioonilt naasnud kaitseväelas-te hingeelu, nende psühholoogilist sei-sundit ja probleeme tsiviilühiskonnaga kohandumisel oli seni üsna vähe uuri-tud. Loik uuris riskifaktorite – missioo-nil kogetud traumaatiliste sündmuste ja eelneva missioonikogemuse – ning kaitsefaktorite ehk erinevate isiksu-seomaduste (näiteks elamustejanu) mõju missioonijärgsele kohanemisele, võttes luubi alla Afganistanis teeninud Estcoy-11 jalaväekompanii võitlejad. Autor esitas kolm hüpoteesi: esiteks – kaitseväelane, kes ei ole missioonide käigus kogenud traumaatilisi sündmusi (tulevahetus, enda või liitlasüksuste sõ-durite surma- või haavatasaamine, koha-like elanike väärkohtlemine või surma- ja haavatasaamine), kohaneb tsiviileluga

paremini kui kaitseväelane, kes on neid sündmusi kogenud. Teiseks – kaitseväe-lane, kellel ei ole eelnevat missiooniko-gemust, kohaneb tsiviileluga paremini kui kaitseväelane, kellel see on; ning kolmandaks – kaitseväelane, kes on isik-susetüübilt suure elamustejanuga ja väi-kese struktuursuse vajadusega, kohaneb tsiviileluga paremini kui kaitseväelane, kellel neid omadusi pole.Hüpoteesid leidsid kinnitust osaliselt. Selgus näiteks, et tsiviilellu naasmist mõjutasid tõesti surmaga või haavata-saamisega seotud kogemused, samuti kohalike väärkohtlemise ja kannatuste tunnistamine. Samas ei avaldanud tu-levahetus ega isikuomadused tsiviilellu naasmisel olulist mõju.

Valdo Veski: katsetulemustest teenistuseni“KVÜÕA põhikursuse sisseastumiskatsete tulemus-te seos kadettide õppeedukuse ja nende hilisema toimetulekuga teenistuses” 2002. aastal sooritas Kaitseväe Ühenda-tud Õppeasutuste (KVÜÕA) sisseastumis-katsed edukalt 145 kandidaadist 45. Neist kaheksa ehk ligi viiendik ei töötanud töö kaitsmise ajal enam kaitseväes. Uurimis-töö eesmärk oligi analüüsida, kui hästi suudavad seni kasutusel olnud KVÜÕA sisseastumiskriteeriumid eristada kan-didaadid, kes on akadeemiliselt võimeka-mad ja tulevad edukalt toime ka hilise-mas teenistuses. Selliseid seoseid polnud varem nii põhjalikult uuritud. Autor püstitas kolm hüpoteesi: esi-teks, sisseastumiskatsetel paremaid tulemusi näidanud kandidaadid on akadeemiliselt edukamad; teiseks, pare-maid tulemusi näidanud kandidaadid on edukamad ka edasises teenistuses, ning

kolmandaks, mida edukam on kadett õpingutes, seda edukam on ta ka edasises teenistuses. Ükski kolmest hüpoteesist ei pida-nud täielikult paika. Autori ettepaneku kohaselt tuleks välja selgitada, miks on sisseastumiskatsete ja teenistuses toi-metuleku hinnangute vahel (nõrk) ne-gatiivne seos. Kuna selle põhjuseks võib olla ohvitseride erinev hindamine sisse-astumiskatsetel ja teenistuses, on oluline välja töötada ohvitseride tööalase eduku-se hindamise mõõdikud. Samuti tuleks välja selgitada, millised on ohvitseridele olulised isikuomadused ja tööoskused, millistele kriteeriumidele peavad kan-didaadid vastama enne kooli astumist ja mida soovitakse kooli jooksul arendada.

(Kaitstud 2011)

Martin Herem: metsavendadest

“Metsavendade strateegia ja tegevuse analüüs: R. Saaliste poolt

organiseeritud metsavennad aastatel 1947–1950”

(Kaitstud 2012)

Seni ei olnud analüüsitud metsavenda-

de kui vastupanuliikumise strateegiat ja

organisatsiooni. Herem uuris strateegiat,

mida kasutasid Richard Saaliste poolt or-

ganiseeritud metsavennad Raplamaal

aastatel 1947–1950. Metsavendadele olid olulised kolm

eesmärki: esiteks püüti hoiduda kontak-

tist julgeolekuorganite ja teiste relvas-

tatud struktuuridega. Metsavendade kui

relvastatud jõu kaasamiseks sõja korral

tuli saavutada kontaktid erinevate grup-

pide ja üksikisikutega ning luua püsivad

sideühendused. Kriitiliselt vajalikuks

peeti näiteks lääneriikide relvaabi.

Teiseks tahtsid metsavennad kaasa-

ta elanikkonna Nõukogude võimu ku-

kutamisse sõja puhkemisel ja takistada

sel hetkel ENSVs läbiviidavat mobilisat-

siooni. Kolmandaks peeti oluliseks info

omamist ENSV oludest elanikkonna,

majanduse, relvastatud üksuste ja riigi-

korralduse osas ning selle edastamist vä-

liseestlastele, mis võimaldanuks läänerii-

kidel paremini sõjategevust planeerida.

Kõik kolm eesmärki täideti suures

ulatuses. Metsavendade grupid, mis te-

gutsesid Vigala, Rapla, Türi ja Vändra

vahelisel territooriumil omasid stabiil-

seid ühendusi, mis võimaldanuks neid

lühikese aja jooksul koondada läänerii-

kide sõjalise tegevuse toetuseks. Samas

arenesid strateegia nõrkused ajapikku

katastroofilisteks puudusteks. Üha muu-

tuv riigikorraldus, halvenev majanduslik

olukord ning isiklik julgeolek pöörasid

elanikkonna tähelepanu riikliku iseseis-

vuse ideoloogialt isiklikele huvidele. Va-

rasematel aastatel Saksa sõjaväes, Oma-

kaitses ja metsavendadena tegutsenud

isikud värvati julgeoleku agentideks ja

metsavennad ei tajunud neis ohtu.

Otseselt ei põhjustanud metsa-

vendade likvideerimist elanikkon-

na toetuse kadumine, 1949. aasta

märtsiküüditamine ega julgeoleku

ülekaal elavjõus ja relvastuses. Peamine

põhjus oli hoopis konspiratsioonireegli-

te rikkumine märkimisväärses mahus,

mis andis julgeolekuagentidele suurepä-

rased võimalused täpsete löökide andmi-

seks. Teisisõnu, metsavennad andsid ise

võimalused endi reetmiseks.

FOT

O K

VÜ

ÕA

16 kirjandus

2012. aasta det-s e m b r i s n ä g i i l -

mavalgust uus riigikaitseõpik. Huvi oli nii suur, et esimesed 3000 eksemplari said otsa paari päevaga. Uue aasta algu-ses trükiti õpikuid juurde ning tänaseks on neist suurem osa õppuritele ja huvi-listele välja jagatud.

Uus riigikaitseõpik on järjekorras neljas. Kindlasti õppis 1933. aastal ilmu-nud esimese riigikaitseõpiku järgi kee-gi praeguste õpilaste vaarisadest. Suurt tähelepanu pälvis ka pärast iseseisvuse taastamist ilmunud õpik, mis valmis 2003. aastal ehk täpselt 70 aastat pärast esimest. 2006 ilmus selle täiendatud ver-sioon.

Kõik õpikud on oma aja ja õppijate nägu. Kui teise maailmasõja eel õpiti riigikaitset suure innu ja usinusega, siis Nõukogude ajal tekitas sõjaline algõpe-tus õpilastes vastuolulisi tundeid või lausa vastasseisu. Iseseisvuse taastami-se järel sai aine tagasi oma õige sisu ja riigikaitseõpetust andvate koolide arv on aasta-aastalt jõudsalt kasvanud.

KÄESOLEVA ÕPIKU KOOSTAMISE ajendiks oli riigikaitseõpetuse uus, eel-misest sisukam ja mahukam ainekava, mis arvestab senist riigikaitseõpetuse õpetamise ja õppimise kogemust. Uue õpiku kandev idee on, et riigi kaitsmine

algab kodust ja koolist, see on kogu ühis-konna hool.

Autoritele seati eesmärgiks, et õpik oleks võimalikult eluline ning arvestaks argielu konteksti. Nii saab selgeks, miks ja kellele on riigikaitset vaja, millised on kellegi ülesanded ning kuidas on riigi-kaitse seotud kogu ühiskonna toimimi-sega.

Õpik on jaotatud kolmeks osaks. Esi-mene annab ülevaate põhimõistetest, sõjaajaloost, nüüdisaja julgeolekukesk-konnast, tänapäeva kriisidest ja relva-konfliktidest ning Eesti riigikaitse kor-raldusest, sealhulgas kollektiivkaitse toimimisest. Teine räägib sõjalisest rii-gikaitsest – kaitseväest, kaitseliidust ja ajateenistusest. Kolmas osa õpetab riigi-kaitses vajalikke oskusi, millest on kasu ka igapäevaelus.

KOOSTAJAD SOOVI-SID TEHA raamatu, mis oleks silmaringi laiendav ning mida õpilased loeksid huviga. Teisalt taheti, et õpikust leiaks endale abi ja toetust ka õpetaja.

Riigikaitset saab kergesti siduda teiste õppeainetega, näiteks sõjaajalugu ajaloo-ga, topograafiat geograafiaga või lasketeooriat füüsikaga. Seoste tekkimiseks ja teema-

de illustreerimiseks lisati iga peatüki juurde viiteid raamatute ja filmide, aga ka kunstiteoste või arhitektuurisümbo-lite kohta.

AJATEENISTUSE KOHTA võib lu-geda Sergo Selderi noortepärases laadis romaani “Ajateenija tasuta kiri”, nüüdis-aja julgeolekukeskkonna mõistmiseks Khaled Hosseini “Lohejooksjat” ja Leo Kunnase “Viivu pikas sõjas”, sõjaajaloo peatüki juures viidatakse Barbara W. Tuchmani “Augustikahureile”, kui tuua vaid mõni näide.

Riigikaitseõpetuses haaratakse õpi-lased kaasa mõtlema teoreetilistel tee-madel – näiteks, kuidas toimib tänapäe-

va maailm –, kuid õpik annab ka praktili-si suuniseid kriisisituatsioonides hakka-ma saamiseks: näiteks, kuidas tegutseda, kui toas on süttinud teler, või mida teha, kui tormiga metsa jääd.

KUNA ÕPPIMIST SOODUSTAB õp-pija aktiivne osalemine, suunavad pea-tükkide lõpus olevad uurimisülesanded õpilasi vastuseid otsima mitte ainult õpi-kutekstist, vaid ka muudest allikatest.

Õpiku autorite hulk on suur: peatü-kid on kirjutanud oma ala asjatundjad. Tekstide silumisel oli suur roll toimeta-jatel Lauri Vahtrel, Toomas Hiiol ja Kaarel Kaasil.

Kaitseministeerium jagab koolidele riigikaitseõpikut tasu-ta, ent huvi õpiku vastu ei piirdu kaugeltki ainult õpetajate ja õpi-laste ringiga.

Värske riigikaitseõpiku leiab ka veebist aadressilt www.kait-seministeerium.ee/et/riigikait-seopik.

Reelika Semjonovriigikaitseõpiku projektijuht

Uus õpik riigikaitse õppijale ja huvilisele

FOT

O T

IIT

BLA

AT