Külma sõja termin võeti kasutusele 1947.a. Külm sõda oli NSV Liidu ja Idabloki vastasseis

demokraatlike lääneriikidega, mis ei vii küll otsese sõjalise konflikti osapoolte vahel ning seisnes vastastikuses propagandas; luures; vastandlike sõjaliste blokkide moodustamises (NATO ja VLO); võidurelvastumises; konfliktides ja sõdades (ent seejuures on iseloomulik asjaolu, et suurriigid ise otseselt sõjaliselt kokku ei põrka, vaid sõdisid teise leeriga liitlaste kaudu või üksteise vaenlastele majanduslikku ja sõjalist abi andes).

Külma sõja vastandiks on “kuum sõda” - otsene sõjategevus. Selle hoidis külma sõja aastatel ära tuumapommi olemasolu mõlematel leeridel.

Külm sõda polnud samas mingi ühtne pidevate konfliktide jada, vaid pingete teravnemine vaheldus aeg-ajalt pingelanguste (pingelõdvendusega) ja ajutiste suhete soojenemistega (see sõltus eelkõige sisepoliitilisest olukorrast USA-s ja NSV Liidus).

Külma sõja lõpuks võib pidada1980-ndate aastate lõppu ja 1990-date algust, mis tipnes Idabloki lagunemise, Saksamaa ühinemise ja NSV Liidu lagunemisega.

Külma sõja põhjuseks oli kahe vastandliku leeri kujunemine peale Teist maailmasõda. Demokraatlike lääneriike USA, Suurbritannia jt. ja kommunistlike riikide NSV Liidu ühendavaks lüliks oli võitlus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu.

Lääneriigid taotlesid demokraatia taastamist sõjajärgses Euroopas.

NSV Liit soovis oma mõjusfääride laiendamist ja sotsialistliku maailmavaate levitamist Ida-Euroopas.

1946.a. Deklareerisid mõlemad pooled juba avalikult vastuolude olemasolu (J.Stalin veebruaris; W.Churchill oma Fultoni kõnes märtsis)

Stalin: rõhutas sõdade paratamatustkõne andis märku eelseisvast konfliktist Läänega

Churchillkutsus Läänt üles kommunismi levikule vastu seismaPeetakse “mitteavalikuks” sõjaalguseks. negatiivse vastukaja, sest keegi ei tahtnud NSV Liiduga vastuollu

astuda. Oldi isegi valmis Stalinile järeleandmisi tegema.

Sellest sai Stalin hoogu juurde ning likvideeris demokraatia Kesk- ja Ida-Euroopast, valmistudes

intensiivselt sõjaksTaastas NSVL’s sõjaeelse hirmuõhkkonna

Lõpliku hoop: NSV Liidu tegevus Ida-Euroopa okupeeritud aladel (kasutades oma okupatsioonivägede kohalolekut hakati sealsetes riikides nihutama võtmepositsioonidele kohalikke NL-meelseid kommuniste, kasutades repressioone ja valimiste võltsimist moodustati Moskva-meelsed nukuvalitsused ja alustati demokraatia likvideerimist ning sotsialistliku majandussüsteemi juurutamist).

Lisaks olid erimeelsused Saksamaa tuleviku küsimustes

NSV Liit ja talle alluvad marionettriigid Ida-Euroopas (Poola, Saksa Demokraatlik Vabariik, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Jugoslaavia, Albaania), Aasias (Põhja-Korea (KRDV), Hiina RV, Põhja-Vietnam (VRDV), Mongoolia ), Ameerikas (Kuuba) ja Aafrikas.

diktatuurirežiimid (võimu koondumine ühe partei ja ühe isiku kätte)

“sotsialistlik demokraatia” (ehk valimiste võltsimine ja valimised ühe kandidaadiga)

kommunistliku partei totaalne kontroll riigiaparaadi, ühiskondlike organisatsioonide ja sõjaväe üle

tööstuse natsionaliseeritus ja põllumajanduse kollektiviseeritus (eranditega)

plaani- ja käsumajanduskultuuri ideologiseeritusühiskonna väga kõrge sõjaväestatus

USA ja teised kapitalistlikud riigid (näiteks Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariik jne.), kes tuginesid ameeriklaste sõjalisele ja majanduslikule toele tõrjumaks tagasi NSV Liidu ja teiste sotsialistlike riikide ekspansioonikatseid.

Üldjuhul oli nende puhul tegemist demokraatlike ja turumajandusele orienteeritud riikidega. Samas toetasid USA ja tema liitlased ka neid diktatuuririike ja mittedemokraatlikke liikumisi, mis olid suunatud sotsialismileeri vastu (näiteks Tšiili, Pakistan jne.).

Teise maailmasõja järel hakkasid lagunema ka senised koloniaalimpeeriumid ning kumbki osapooltest üritas kas säilitada oma mõju neis (näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa) või laiendada sinna oma mõjusfääri (näiteks NSV Liit, Hiina RV või USA). Sellega seoses tõmmati külma sõtta ka arengumaad e. Kolmanda maailma riigid. Seetõttu toimus maailma jagunemine vastandlikeks leerideks osaliselt ka arenguriikides.

See oli USA presidendi välispoliitiline kava anda sõjalist ja majanduslikku abi nendele riikidele, keda ähvardas NSV Liidu poolne ekspansioonioht. See oli seotud Ida-Euroopas sovietiseerimise (ehk nõukogustamise) lõpulejõudmisega ning surve tugevnemisega Kreekale ja Türgile, millest nähtus Moskva soov laiendada oma mõjualuseid territooriumeid Vahemere suunas.

Marshalli plaan oli osa Trumani doktriinist. Selle alusel jagati Euroopa riikidele majanduslikku abi (16 riigile 13 miljardit).

See aitas tõsta nende rahvuslikku toodangut neljandiku võrra.

Plaani eesmärgiks oli Euroopa majanduse kiirem taastamine, kuna kehvad majandusolud oleksid võinud olla heaks pinnaseks kommunistlike ideede levikule.

Ameerika Ühendriigid pakkusid abi ka NSV Liidule ja Ida-Euroopa riikidele, millest viimased loobusid, kuna Moskva kartis lääne mõjude liigset kasvu antud piirkonnas. Abist loobus ise Soome ja Hispaaniale abi ei pakutud.

Stalin keelas NSV Liidu mõjusfääri kuuluvatel riikidel Marshalli plaanis osaleda.

Ainsana ignoreeris seda keeldu Jugoslaavia, kes sattus seetõttu Moskavaga teravasse vastasseisu.

Loodi 1949.a. peale seda, kui Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid olid tagasi lükanud Marshalli plaaniga pakutud abi, kuna pidasid seda sekkumiseks oma siseasjadesse.

Organisatsiooni eesmärk oli liikmesmaade majanduse integreerimine ja vastastikuse koostöö suurendamine.

Tegelikkuses allutas Moskva endale läbi selle organisatsiooni Ida-Euroopa sotsialistlike riikide majanduse ning sai sellega enesele ka parema kontrollmehhanismi nende riikide üle.

VMN varises kokku 1980-ndate II poolel seoses majanduslangusega sotsialistlikes riikides ning Idabloki lagunemisega.

Lääneliit jäi Moskva võimsusele alla1949.a. aprillis loodi Brüsseli pakti baasil uus

ühendus – NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon), mille eesmärk seista vastu NSV Liidu ekspansioonile.

10 Euroopa riiki koos Kanada ja USAga lõid NATO, mille aluseks oli põhimõte: kui ühte osalist rünnatakse, astuvad teised tema kaitseks välja.

http://occupycorporatism.com/nato-and-the-us-use-terrorism-to-force-regime-change-in-syria/http://euobserver.com/media/src/1c71f7dfb404a5933d97d09016807751.jpg

http://www.srpska-mreza.com/library/facts/bombed-tractors.html

Arendati ka majanduslikku ja poliitilist koostööd.

Teerajajateks olid Prantsusmaa ja Saksamaa, kes otsustasid vanad vastuolud kõrvale jätta ning sõja vältimiseks ühiselt tegutseda.

Nende eestvõttel loodi 1952 Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millega liitusid ka Itaalia, Belgia, Luksemburg ja Holland. Sellest sai Euroopa Liidu eelkäija.

https://www.coursera.org/course/introeulaw

Eeldus: Potsdami konverentsi otsused, millega Saksamaa ja selle pealinn Berliin jagati nelja riigi (NSVL, USA, Prantsusmaa, Inglismaa) vahel okupatsioonitsoonideks.

Lääneriikide eesmärk oli demokraatia taastamine Saksamaal ja majanduse ülesehitamine tuginedes vabale turumajandusele.

NSV Liidu eesmärk oli jätta Saksamaa idaosa koos Berliiniga oma mõjusfääri ning alustas seal sovietiseerimist.

Ajend: oli rahareformi läbiviimine Saksamaa ja Berliini läänesektorites.

NL blokeeris kõik juurdepääsud Berliini läänesektoritele, eesmärgiga sundida lääneriike sellest alast loobuma. NL lõikas Lääne-Berliini välismaailmast (elektrist, kütusest, toiduainetest), lootes nii linn põlvili suruda ja endaga liita.

Lääneriigid eesotsas USAga avasid sellele vastukaaluks õhusilla Lääne-Berliini, viies sinna sel moel kõike vajaliku. NL sõja puhkemise kartuses aktsiooni kuidagi takistada ei üritanud. Lääne-Berliin ei alistunud

324 päeva hiljem oli NSVL sunnitud blokaadi lõpetama. Blokaad kiirendas Saksamaa lõhenemist.Berliini blokaadi peetakse avalikuks külma sõja alguseks.

http://theberlinblockade.weebly.com/background.html

http://www.johndclare.net/cold_war9.htm

http://historyimages.blogspot.com/2010/01/berlin-blockade-cold-war-starts-june.html

Külma sõja üks vorm oli võidurelvastumine, mille raames USA ja NSV Liit üritasid üksteist relvastuse osas üle trumbata

Seoses uute ja hävitavamate relvade leiutamisega arenes ka teadus

Sõjapidamist taheti viia kakosmosesse-kaugmaaraketid, mistõttu võidurelvastumiseraames arenes ka kosmoseteadus

http://www.dipity.com/kadilang/Kahepooluseline-maailm/

USAEsimene inimene avakosmoses Esimene inimene Kuul

NSVLEsimene tehisobjekt kosmoses Esimene inimene kosmoses

Kui algul oli USA tuumarelva loomisel ees, siis varsti oli tuumarelv ka NL. Asi kulges traditsioonilist teed pidi – pommi tööpõhimõtted “said” venelased sealt, kus need olid loodud: Klaus Fuchs oli too teadlane, kelle kaudu ameeriklaste teave jõudis venelaste kätte.

See kiirendas tuumapommi loomist märgatavalt, ning juba 1949. aastal katsetas NL esimest tuumapommi.

Ameeriklased jõudsid termotuumapommini alles 1952 ja venelased aasta hiljem. Olgu lisatud, et 1950. aastate alguses korraldati N Liidus ka tuumapommi lõhkamisega sõjaline õppus. Kui palju selles osalenud sõjaväelasi kiiritusse suri, pole seni avaldatud. Küll aga elab Eestis veel kaks meest, kes on sellel õppusel osalenud.

http://et.wikipedia.org/wiki/Vesinikupomm

enamikus riikides taastati demokraatlik kord. Samale teele suunas USA ka Jaapani; sama tee valisid ka Kolmanda Maailma riigid, kes

majanduses olid valinud sotsialistliku arengutee. Peaaegu kõikjal langetati valijate vanuse alamäära.

Poliitilises elus sai osaleda üha rohkem inimesi.Sõjakogemus näitas, et demokraatiat tuleb äärmuste

eest kaitsta.Riigivalitsemine muutus stabiilsemaks, nii ka

erakondlik süsteem. Enamasti tulid võimule kas konservatiivid või sotsiaaldemokraatlikud erakonnad. Ka liberaalsed ja kommunistlikud parteid said ligi 10% häältest.

Kreekas üritasid kommunistid vägivaldselt võimu haarata, ent said puhkenud kodusõjas lüüa.

Kommunistide mõju oli suur ka Itaalias, kuid ka seal jäi demokraatlik riigikorraldus püsima. Valitsused vahetusid tihti, kuid riik arenes siiski kiirelt.

Püsima jäi kaks autoritaarset riiki: Hispaania ja Portugal, mis demokratiseerusid alles 1970ndatel.

Suurenes ametiühingute mõju. Need nõudsid töötajate olukorra parandamist ning saavutasid aja jooksul ka edu.

1950ndateks aastateks olid Lääneriigid tänu USA’le suutnud oma majanduse taastada ning asusid seda moderniseerima.

Hakati rääkima majandusimest (Saksamaa, Itaalia, Jaapan).

Edu taga oli nii valitsuste poliitika kui ka rahvusvahelised institutsioonid. Maailmapank ehk Rahvusvaheline

Rekonstrueerimis- ja Arengupank Rahvusvaheline Valuutafond ehk IMF

Arengu tulemusel jõuti heaoluühiskonda (inimeste elu kindlustatud sotsiaalsete tagatiste ja riiklide abiprogrammide toel), mis esimesena sai teoks Põhjamaades.

Eesmärgiks oli võrdsete võimaluste tagamine kõigile.

Esimesena jõudis sinna Rootsi juba enne II maailmasõda. Sõja järel kasutas ta ära oma eelisseisundi

ning ujutas Euroopa üle Rootsi kaupadega, muutudes nii veelgi rikkamaks.

Demobiliseeris kiirelt oma armee ning taastas rahuaegse majanduse.Tulemuseks majanduse kiire areng ning elatustaseme tõus.

Muutus välispoliitika. Isolatsiooni asemel asus USA looma liite teiste riikidega, lootes

nõnda peatada kommunismi levikut. Sisepoliitikas makartism: Jospeh McCarthy algatatud

kampaania kommunistide kõrvaldamiseks. Kasvas ruttu üle nõiajahiks. 1954 mõistis Senat McCarthy tegevuse hukka

ning kommunistide kampaania lõpetati Sõjajärgsetel aastatel olid USAs võimul demokraadid, Esimene sõjajärgne president Truman 1945, valiti 1948 tagasi,

1953 loobus kandidatuuristUus president oli vabariiklane Dwight D. Eisenhower;

kritiseeris Trumani doktriini nimetades sedaliiga passiivseks ning lubas ise aktiivsemaid samme astuda. Ei astunud.

Näis olevat oma võimsuse tipul, ent tegelikkuses polnud jõudu impeeriumi kooshoidmiseks.

1940ndate lõpul iseseisvusid Briti asumaad Aasias, 1950ndate lõpul Aafrikas. Enamus astusid Briti Rahvaste Ühendusse.

Impeeriumi lagunemine kulges suhteliselt valutult ning SBR säilitas endistes kolooniates majandusliku ja poliitilise mõju.

Vähenes Suurbritannia rahvusvaheline tähtsus. Kunagisest metropolist sai üks Euroopa riik teiste seas.

Säilis kaheparteisüsteem – kord võimul konservatiivid, kord leiboristid.

Esimesena võimul leiboristid, kes asusid tegema vasakpoolseid reforme: riigistasid osa tööstust, laiendasid sotsiaalhooldussüsteemi.

1951 konservatiivid – üritasid SBR rahvusvahelist positsiooni taastada

NVSLKommunistlik diktatuurRahva olukord halb

Lääneriigid (USA, Prantsusmaa, Inglismaa)Viidi läbi reformeDemokraatlikud parteid1949 põhiseadus

Järgnenud Saksa Liidupäeva ehk Bundestagi valimistel saavutasid võimu parempoolsed kristlikud demokraadid.

Majanduslik olukord raske; raha oli kaotanud väärtuse; must turg õitses.

Valitsus alustas radikaalset majandusreformi ehk sotsiaalset turumajanduse rajamist:Leiti, et riik ei pea majandus vahetult reguleerima, ent peab

kehtestama reeglid, mida ettevõtjad peavad järgima. Valitsus vabastas kontrolli alt hinnad ning toetas vaba

konkurentsi, millega kaasnesid avatud turg, eraomand ja stabiilne raha.

1948 toimus rahareform, kehtestati uus rahaühik –Saksa mark, millega asetati kõik võrdsele stardipositsioonile.

Majandus hakkas kiirelt arenema ning Saksamaast sai suurima majandusliku arenguga riik Euroopas.

Sotsiaalseks turumajanduseks hakati nimetama majandusmudelit, mis toetas põhimõtteliselt majanduslikku vabadust, ent rõhutas selle kõrval riigi tugevat kontrollfunktsiooni, et kaitsta sotsiaalset õiglust ja luua tõepoolest heaolu kõigile. Riik pidi eelkõige kaitsma vaba konkurentsi ning nõudma sisse makse tuludelt ja omandilt.

Charles de Gaule moodustas 1944 Ajutise Valitsuse.Valitsesid tugevad pahempoolsed meeleolud, esimestel

valimistel said palju hääli ka kommunistid. 1946 koostatud põhiseaduse kohaselt sai Prantsusmaast

parlamentaarne vabariik. De Gaulle oli selle põhiseaduse vastu12 aasta jooksul vahetus Pariisis 22 valitsust. 1947 keeldusid teised erakonnad koostööst Prantsusmaa

Kommunistliku Parteiga, sest nägid selles Moskva käepikendust.

Võimule said tsentristlikud erakonnad, kes olid nii kommunistide kui De Gaulle’i vastu, ent ei suutnud ka ise riiki tõhusalt juhtida.

Probleeme suurendas koloniaalimpeeriumi alanud lagunemine. Selle kooshoidmiseks pidas Prantsusmaa 1946-1954 sõda Indo-Hiinas, aga sai Vietnamis lüüa.

Sõja ajal tugevnes India vabadusliikumine Mahatma Gandhi juhtimisel.

Hindusid koondav India Rahvuskongress taotles India iseseisvumist ühtse riigina, moslemeid ühendava Moslemi Liiga eesmärk oli aga Indiast eraldi islamiriigi loomine.

Briti võimu võtsid suuna kahe riigi loomisele5 august 1947 India iseseisvus, samal päeval tekkis ka

islamiusuline Pakistan. Tekkis rahvaste liikumine. Puhkes vastastikune vägivald.

Gandhi üritas verevalamist isikliku autoriteediga peatada ja alustas näljastreiki; mõnevõrra rahvas rahunes, ent 1948 langes Gandhi hindu äärmuslase kuuli läbi.

India etteotsa tõusis Nehru, riik muutus ilmalikuks parlamentaarseks vabariigiks. Ei loobunud demokraatiast, ajast NSVLst sõltumatut poliitikat.

Iisraeli ja Palestiina sünd:araablased/palestiinalsed ei nõustunud jagamisega ning

ründasid Iisraeli, said lüüa ja kaotasid alasid 1949 sõlmiti vaherahu, ent pinged jäid püsima

Indo-Hiinas ja Korea poolsaarel tekkis kaks Korea riiki,Põhja-Koreas tegutses NSVLLõunas üritati luua demokraatiat.

Kesk- ja Ida-Euroopas ootasid rahvad võimalust NSVL’st vabaneda lääneriikide abiga. USA õhutas seda küll raadio-vahendusel, ent tegelikkuses polnud Lääneriigid veel selliseks sammuks valmis.

1950 juuni tungis Põhja-Korea NSVL ja Hiina toetusel Lõuna-Koreale kallale ja vallutas suure osa selle territooriumist.

USA nõudis Põhja-Korea kuulutamist agressoriks, kuna NSVL esindajatele oli antud korraldus julgeolekunõukogu koosolekuid boikodeerida, õnnestuski see läbi suruda.

Põhja-Korea varisemise oht tõi kaasa kommunustliku Hiina sekkumise. Novembris tungis Hiina NSVL relvadega ÜROle peale; esialgu taganeti, ent 1951 jaanuaris pandi edasitung vastaste poolt

seisma, seal püsis rinne 2 aastat. 1953 sõlmiti vaherahu, mis kestab tänini. NSVL autoriteet vähenes nii Aasias kui Euroopas.

Korea sõda tekitas lootust Saksamaal ning 1953 toimuski vastuhakk. Juunis algas ehitustööliste streik, mis kasvas üle massimeeleavaldusteks; mõnel pool õnnestuski võim haarata.

Lääneriigid ei osanud reageerida. Teoorias olid nad abi lubanud, praktikas ei olnud valmis. Puudus plaan ning hinnati NSVL’d üle

Berliinis kuulutati välja sõjaseisukord, tänavatele toodi tankid, meeleavaldused aeti jõuga laiali.

Rahulolematus jäi hõõguma ning plahvatas mõne aasta pärast avalikuks vastasseisuks.

Saadi aru, et diktatoorita riik on nõrgenenud

1956 algasid Poolas ulatuslikud streigid, mis kasvasid üle rahutusteks. Need suruti vägivaldselt maha. See tõi kaasa meeleavalduste kasvu ning Poola kommunistid olid sunnitud järeleandmisi tegema.

NSVL’le oli see vastuvõetamatu ning valmistuti sõjaliseks intervetsiooniks. Poola vastas hiiglaslike meeleavaldustega

Poolakate meelekindlusest kohutatud Hruštšov otsustas taanduda

Budapestis toimus toetus Poola jaoks, mis kasvas üle avalikuks vastuhakuks, ent rahvast ei suudetud maha suruda.

Nimetati uus valitsus Imre Nagy juhtimisel, kes lubas demokraatiat ning sõlmis NSVLga leppe relvajõudude väljaviimiseks Budapestist.

Ka teised riigid said Ungarist ja Poolast innustust ning lootsid vabanemisele, taas polnud Lääs valmis. Kartes III MS kinnitasid nad NSVL, et ei kavatse sekkuda. Sellest sai NSVL innustust.

4 november 1956 ründasid nad võimsalt Budapesti, need omakorda palusid abi ÜROlt, kes ei aidanud.

Vastupanu jätkus 7. novembrini, lõplikult suruti maha kuu keskpaigaks.

1952 toimus Egiptuses riigipööre ning kukutati monarhia. 1956 riigistas Nasser inglastele kuulunud Suessi kanali NSVL asus Nasserit toetama, inglaste ärgitusel ründas Egiptust

Iisrael, ühinesid ka SBR ise ja Pr. ÜRO/USA ja NSVL sundisid sõdivaid pooli sõjategevust

lõpetama. Vähenes Suurbritannia ja Prantsusmaa mõju maailmas,

suurenes NSVL autoriteet Lähis-Idas. NVSL’l oli õnnestunud kõigele vaatamata positsioone

tugevdada. Lääne autoriteet langes, ikestatud riigid mõistsid, et sealt pole abi loota.

NSVL uskus, et maailma tuumasõjaga hirmutades õnnestub kapitalistlik süsteem taganema sundida ning hävitada.

Hiina kodusõja (1946.a.-1949.a.) 1920-ndatel aastatel oli Hiinas kujunenud tugev

Kommunistlik Partei, kes suutis ajuti enese käes hoida väiksemaid alasid Lõuna-Hiinas. Lööduna valitsusvägede poolt sealt välja, jäid Loode-Hiinasse tegutsema, saades samal ajal sõjalist ja majanduslikku abi NSV Liidult.

Hiina valitsusväed olid samal ajal seotud võitlustega Jaapani vastu ning ei suutnud midagi otsustavat kommunistide vastu ette võtta.

1945.a. augustis alustasid Jaapani vastu sõjategevust ka NSVL väed, sundides Mandžuurias asuvad Jaapani väed kiiresti kapituleeruma.

Teise maailmasõja lõppedes andis NSVL nende kätte langenud jaapanlaste relvastuse Hiina kommunistide kätte, eesmärgiga laiendada oma mõjusfääre lisaks Ida-Euroopale ka Aasias.

Järk-järgult kaldus sõjaline edu kommunistidele, mis viis seejärel riigi lõhenemiseni: Hiina mandriosas jäid alates 1949.a. sügisest võimutsema kommunistid, kuulutades seal välja Hiina Rahvavabariigi.

Guomindangi vägede riismed põgenesid Taivani saarele USA mereväe kaitse alla, kus jäi püsima Hiina Vabariik. Selline lõhestatus püsib kahe Hiina vahel tänaseni.

1946.a. puhkes Hiinas avalik kodusõda:kommunistide (keda juhtis Mao Zedong

ning kes said NSVL-ilt sõjalist ja majanduslikku abi) ning

Guomindangi (Rahvuslik Rahvapartei) vahel (keda toetas USA).

http://users.erols.com/mwhite28/images/chin-cw.gif

Kodusõda Hiina sõjaväeparaad tänapäeval