1. Loogika, süntaks ja modaliteedid1.1. Süntaktiline stereotüüpia. Vanasõna loogiline põhivorm ja ülemstruktuur1.2.Vanasõna modaalsed põhitasandid ja kommunikatiivne struktuur1.3. Eesti vanasõnade süntaktilis-modaalse liigitamise katse1.4. Sissevaade mõnesse üksiksõlme1.4.1. Kes..., see...-mall1.4.2. Võrratusstruktuurid

2. Referentsiaalne tähendus2.1. Semantilised teisendused ja troobid2.2. Metafoor versus metonüümia2.3."Surnud" ja "elusad" troobid2.4. Eesti keeleliste metafooride näiteid produktiivsemailt semantilistelt allikväljadelt2.5. Referentsiaalsete teisenduste suund vanasõnades2.6. Semantiliste teisenduste põhitüübid läänemeresoome vanasõnades2.7. Teksti ja selle sisu kirjeldava metateksti vahekorrast

3. Temaatilistest jm. semantilistest vanasõna-klassifikatsioonidest3.1. G. Permjakovi semantilised vanasõnaliigitused3.2. "Vanasõnaraamat"3.3. Matti Kuusi globaalsüsteem

1. LOOGIKA, SÜNTAKS, MODALITEEDID

1.1. Süntaktiline stereotüüpia. Vanasõna loogiline põhivorm ja ülemstruktuur

Oleme juba oma varasemais vestlustes paaril korral riivamisi puudutanud vanasõna loogilist külge: eriti vanasõna ja kõnekäänu erinevusi ja piirjuhte vaadeldes Järgnevas vaataksime neid jt. asju pisut lähemalt.Pole raske märgata, et vanasõnad on sageli korrapärase, "valemi"- või "ornamendi"-laadse ülesehitusega. See korrapära avaldub eeskätt nn. süntaktilise sümmeetriana. (Eesti keeles kui aglutineerivas keeles kaasneb sellega paratamatult ka morfoloogiline sümmeetria.) Loomuldasa on süntaktiline sümmeetria üks parallelismi aspekte. Läänemeresoome rahvastel, kelle "seotudkõneline" folkloor laialt ja anridevaheliselt harrastab nn. kalevalavormi (soome, karjala, vadja, eesti), on ka vanasõna struktuuriline sümmeetria iseäranis sagedane ja ehe, võrreldes nt. saksa või vene ainesega, kus parallelismile vastu töötav lõppriim on palju sagedasem.On terve hulk süntaktilisi stereotüüpe, millesse paljude rahvaste vanasõnad tavatsevad end rüütada. Osa neist stereotüüpidest on esindatud kindlate nn. süntaktiliste vormelitega, nagu Kes..., see...; Kui..., siis...; Kuidas..., nõnda...; Parem... kui...; Igal... oma... jpt., mis on otse leksikaalselt markeeritud. Teised on lihtsalt sageli korduvad süntaktilised mallid. Pikemaid või lühemaid näiteloendeid sedalaadi stereotüüpidest on toodud nt. "Vanasõnaraamatu" sissejuhatuses (lk. 19–24), samuti kirjutises "1001 küsimust vanasõnade loogilise struktuuri kohta" (TRÜ toimetised 795, lk. 121). Küllalt täielik ülevaade eesti vanasõnade süntaktilis-modaalsest tüpoloogiast leidub aga ingliskeelses kirjutises On the Relationships of the Rhetorical, Modal, Logical, and Syntactic Planes in Estonian Proverbs (Part 2) ....@ ja siin järgnevas ....@See valemlikkus, sümmeetria ja stereotüüpia on uurijates tekitanud usku, et vanasõnade struktuuri uurimine võikski edukalt kulgeda mingis loogilises või üldse formaliseeritud võtmes. (Mainitud kirjutis "1001 küsimust..." ongi suurelt jaolt sihitud sedalaadi illusioonide purustamisele.)J. Lotmanil oli kindlasti sada kaalukat põhjust sada korda rõhutada, et mistahes poeetilise üksuse struktuur on nimelt tema sisu struktuur. Asi pole üldse selles, kas vanasõnade struktuuri püütakse

kirjeldada mingite formaliseeritud avaldiste abil või kuidagi teisiti, vaid selles, et tavaloogika, hariliku predikaatarvutuse mõisteaparatuur on selle ülesande täitmiseks lootusetult vaene ja nn. väiteloogika või tõeloogika lähenemisnurk üldse lootusetult sobimatu, kuna see loogika ei hooli põrmugi nende väljendite sisust, mida ta vaatleb.Me jõudsime paratamatult vanasõnade loogilise kirjeldamise probleemide juurde juba vanasõna ja kõnekäänu eristamise kriteeriumidest kõneldes ja püüdsime näidata, et loogiline eristamiskriteerium töötab siin mitmes mõttes paremini kui süntaktiline. Samas oli põgusalt seletatud ka implikatsiooni ja üldistuse mõisteid, nimetatud ungarlase Zoltan Kanyó nime, kes on seni vist kõige põhjalikumalt maailmas tegelnud vanasõnade loogilise analüüsi probleemidega, ja toodud ka Kanyó postulaat vanasõna loogilise põhivormi kohta: vanasõnad on üldistavad implikatsioonid, st. nende loogilist loomust võib edasi anda valemiga

"x (Px ® Qx),

mille inimkeelne lähend oleks umbes: 'iga x-i kohta kehtib, et kui tal on tunnus P, siis on tal ka tunnus Q'. Teisiti öeldes on see valem, millega R. Carnapist peale tavatsetakse tähistada mistahes seaduspärasusi.Vt. SFL I....@Seaduspärasuste kasutamise elementaarmoodused on prognoos ja seletus, ning needsamad operatsioonid toimuvad ka vanasõna aktualisatsioonide korral, mis erinevad üksteisest oma infostruktuuri (e. "aktuaalse süntaksi") poolest, st. selle poolest, mil viisil on suhestatud see fragment tegelikkusest, millele vanasõnaga reageeritakse, ja vanasõnatekstis endas antav väide.· Olgu meil nt. individuaalkonstant a = 'Ants', predikaatkonstandid P = 'töötab' ja Q = 'sööb' ning

olgu meil x tähendusega 'keegi', st. (inimest märkiv) individuaalmuutuja, nii et "x (Px ® Qx) võiks siis tähistada vanasõna meenutavat ütlust Kes töötab, see sööb. Etteantud info ja vanasõnast järelduva info suhteid võib siis kujutleda kolmes järgmises variandis:

1) prognoos 2) seletus 3) seaduspärasuse kinnitus

konkreetsel üksikjuhul:

Pa('Ants töötab')

Qa('Ants sööb')

Pa & Qa('mõlemad teada')

väidetakse üldistavalt: "x (Px ® Qx) "x (Px ® Qx) "x (Px ® Qx)järeldus: Qa

('Ants sööb ')Pa('Ants töötab')

'"x (Px ® Qx)leidis kinnitust'

Muidugi võib vanasõnade loogilise analüüsi kohta üldse kui ka Kanyó "põhivalemi" kohta küsida palju halbu ja omavahel seotud küsimusi, sh. järgnevad.

1. Mis peaksid ikkagi olema need vahetud objektid, mida me loogilisse keelde "tõlkima" ja mille kallal loogilist analüüsi tegema peaksime asuma — kas vanasõnatekstid ise oma ehedal, "toorel", tihti metafoorsel, elliptilisel vm. mõttes ebamugaval kujul, või hoopis nood "tegelikud" väited ja ideed, mis peituvad vanasõnade "sees" või "taga"?Kui tekstid ise, siis tekiks kindlasti probleeme juba nt. konstantsümbolitega, sest sõna võib vanasõnatekstis esineda enam-vähem otseses tähenduses kui ka paljudes ülekantud tähendustes: st. oleks raske vältida võimalusi teha, ütleme, saksa vanasõnadest Zeit ist Geld ja Geld ist rund igati loogilist järeldust Zeit ist rund. Ka tekiks raskusi (näiliselt) vasturääkivate lausete menetlemisega, nagu nt. Geld ist Quark, aber Quark ist kein Geld vmt.Kui objektideks, millele me hakkame tegema loogilist analüüsi, oleksid ideed või "tegelikud" väited, siis kaoks ära individuaalne side konkreetsete ütlustega, sest üht ja sama väidet või ideed jääks esindama terve sülem sünonüümseid vanasõnu. Vanasõnade “demetaforiseerimiseks” (st. vanasõnades peituvate väidete ja käskude-keeldude vabastamiseks metafoorsest “koorest”) ei ole parömioloogias ega mujal pakutud seni mingit ühtsemat algoritmi või protseduuristikku.

Semantiliselt keerukate juhtude, sh. absurdi, kalambuuride, paradokside jmt. korral on üldse raske kujutleda, millest saaks lähtuda või milles seisneda nende loogiline analüüs.

2. Kus lõpeb vanasõnas sisu, millest loogika ei huvitu, ja algab loogiline vorm?Predikaatarvutuse semantiline arsenal koosneb 5–6 sõnast. Pole vahendeid väljendamaks selliseidki elementaareid seoseid ja vahekordi, nagu 'kuid', 'kuigi/siiski', 'isegi', 'ainult', 'sarnaneb' jts. Kanyó teeb näiteks hiiglaslikke jõupingutusi, et loogiliste vahenditega edasi anda sõna üks sisu saksa vanasõnas Eine Schwalbe macht keinen Sommer, ja see vaev on pealegi asjatu, sest too sõna pole siin vanasõnas puhta numeraali tähenduses, vaid sellega mõeldakse vähest ebakindlat algedu vmt.See probleem puudutab ka eituse tähistamist vanasõnade loogilistes kirjetes. Kanyó peab eitusteks (ja tähistab vastavate sümbolitega) ainult neid juhte, kus eitus on otseselt väljendatud sõnadega nicht, keine, niemand vms., mitte aga neid, kus sisuline eitus on edasi antud implitsiitselt. Sel juhul aga peaks nt. eesti vanasõna Mis pikk, see peenike; mis jäme, see lühike (EV 8800) ilmselt tähistama semantiliselt pimeda avaldisega"x ((Px ® Qx) & (Rx ® Sx)),vanasõnana samuti mõeldava lause *Mis on pikk, pole jäme; mis on jäme, see pole pikk loogiline kirje aga saaks märksa sisukama kuju:" ® ®x Px Qx Qx Px(( )& ( )),

st.:ù x (Px&Qx) ehk: "x (Px / Qx).Ka oleks ilmselt võimatu loogiliselt samastada lauseid, nagu *Kes ei tööta, see ei saa süüa ja *Kes on laisk, see on ikka näljas jts., mis sisuliselt ON igati identsed.

3. Kuidas on vanasõna puhul lood kvantifikatsiooniga?Oletagem näiteks, et meil on eestikeelsed tekstid: 1) Kel pole tööd, sel pole leiba; 2) Kus pole tööd, seal pole leiba; 3) Kui lõpeb töö, lõpeb leib — millised argumendid peavad igas neist lausetest seisma üldisuskvantori all? Ja muidugi, kuidas iga lause jaguneb "sisuks" ja "vormiks"? Kas igasse lausesse peab sisse mõtlema argumendi 'inimene' (mis oleks nagu loomulik, kuna inimene ON vanasõnade läbiv ja õieti ainuke teema)? Või tuleks 2. lauset mõista kui väidet koha kohta, st. et kohale omistatakse predikaat 'ei oma tööd' vmt., ja 3. lauset vastavalt kui väidet aja kohta? Ka jääb eesti keeles ebamääraseks, kas 3. lauset peab käsitama aja- või tingimuskõrvallausena, ja kui me käsitame teda tingimuslausena, mis on selles siis üldistatav argument — kas 'töö' ise? või peame me siia juurde mõtlema ikkagi inimese, kellel see töö lõpeb?Edasi, kas loogiline kirje peab tingimata reageerima sellele, kas lause sisaldab või ei sisalda selliseid "kvantorsõnu", nagu iga(üks); alati; igal pool; mitte keegi; mitte kunagi; mitte kuskil jts.? Ja kui neid pole, millist argumenti siis pidada üldistusaluseks? Ja intuitiivselt on ette selge, et absolutiseeringud alati, mitte iialgi jts. töötavad vanasõnades pigem retooriliste vahenditena, hüperboolidena kui rangelt loogiliste absoluutidena.Üldse näib kvantifikatsioon vanasõnas olevat väga spetsiifiline ja väga erinev sellest, kuidas seda mõistetakse predikaatarvutuses, kus tõenäosusväljal on märgistatud ainult piirjuhud 'iga' (") ja 'mitte ükski' (ù ), nende vahele jääv piirkond aga esindab tervenisti olekut 'mõned' v. 'tuleb ette' ($). Vanasõnas seevastu on kvantifikatsioon orienteeeritud tõenäosusvälja keskmele, st. vanasõna kvantorite sõnalised tõlgendused võiksid olla umbes 'pigem jah kui ei' v. 'tõenäosusega üle poole' ja 'pigem ei kui jah' v. 'tõenäosusega alla poole'. Eesti arhiivitekstide hulgas leiduvad (tüüpides EV 6296 ja 6297) näiteks järgmised:1) Magajal kassil ei jookse hiir iialgi suhu;2) Magajale kassile ei jookse hiir suhu;3) Magaja kassile jookseb harvaste hiir suhu;4) Magaja kassi suhu jookseb vahel ka hiir;5) Magaja kassile jookseb hiir suhu;6) Magajal kassil jookseb ikka hiir suhu.Sel astmikul on nähtavasti kesksed 2. lause kui eitav-neutraalne ja 5. lause kui jaatav-neutraalne. Vahepealsed variandid on oma referentsiaalse sisu poolest küll ebamääraselt lähedased, kuid

tõlgenduvad "psühho-loogiliselt" eri suundades: 3. lause umbes 'juhtub, kuid harva', 4. lause aga 'harva, kuid siiski juhtub'. 1. lause tunduks olevat rõhutatumalt eitav kui 2. lause ja 6. lause rõhutatumalt jaatav kui 5. lause, kuid tavaloogikal napib ilmselt vahendeid, et seda erinevust edasi anda, ja seda ei ole vist ka vaja, sest tegelikus pruugis on nad praktiliselt sünonüümsed, igatahes pole nende erinevus loogilist järku.Mulle on näiteks sfinksi mõistatus seda tüüpi vanasõnade loogiline struktuur, nagu Kõik pole kuld, mis hiilgab, Iga punane meri pole maasikas jts. Intuitsioon tajub neid igati normaalsete vanasõnadena, loogilisest küljest aga — vaata, kuidas tahad — on nad kõige harilikumad osaeitavad otsustused, mille loogiliseks kirjeks on$x Px Qx( & ).Kanyó päästab enda jaoks olukorra sellega, et kõikjal ta avaldistes figureerib sulgude ees üldisuskvantori all kõrvuti nö. temaatilise argumendiga veel ka ajaargument, st. tekstide tõlgendus on umbes: 'Igal ajal kehtib (iga x-i kohta), et...'. See on muidugi omamoodi deus ex machina, nagu neid oleks printsiibis võimalik sisse tuua muidki (nt. 'Jumal tahab alati, et...' või 'Üleüldise entellehhia toime määrab kõikideks juhtudeks, et...' või 'Vanasõnaga on kõikideks puhkudeks kehtestatud, et...' või 'Alati ja kõikjal tuleb silmas pidada, et...' vmt.). Viimane tõlgitsus võiks olla isegi mõistlik, st. kogu mõttekäik siis u. selline: 'Arvesta alati ja kõikjal, et kui sa puutud kokku "läikiva" asjaga, siis võib sul tekkida illusioon, et see on "kuld" (sest inimestele on meeldiv leida "kulda" ja "kuldsed" asjad on tõepoolest ka "läikivad"), kuid pigemini võib see asi osutuda siiski "mittekuldseks" (sest "kuldseid" asju on maailmas teatavasti palju vähem kui "läikivaid")', ehk lühemalt: 'Pettumise tõenäosus on alati üle 0.5'.

4. Kus on vanasõnas antetsedent ja kus konsekvent?Loogikute suust on kuulda olnud väiteid, et laused, nagu Iga inimene on ekslik ja Eksimine on inimlik on täpipealt sama sisu ja ka loogilise struktuuriga. Parömioloogil võivad sedalaadi väidete paikapidavuses tekkida olulid kahtlused. Kujutelmad eeldus-järeldusstruktuuride liigenduse kohta rajanevad vist tihtipeale kaht-kolme liiki intuitsioonidel: 1) intuitsioonil asjade tegeliku kausaalse seose suuna kohta; 2) põhimõttel “antetsedent on see, mis on vasakul, ja konsekvant see, mis on paremal pool”; 3) mis näib “asjalisema” või “tegelikumana”, see on antetsedent.Need kriteeriumid võivad omavahel ja muude võimalikega konflikti sattuda. Näiteks võib vanasõna olla lihtsalt inversiooniline, nagu eesti Inimene, kellest räägitakse, hobune, kellega sõidetakse (EV 2108).Edasi, nn. aktuaalses v. “psühholoogilises” süntaksis on ka väite loogiline struktuur eelduspäraselt vaba ja sõltub sellest, mis tegelikult on see, mille kohta midagi väidetakse, ning see, mida nimelt selle millegi kohta väidetakse. Võtame “Eesti keele grammatikast” II (lk. 14) valvenäite Peeter sööb õuna. Olenevalt situatsioonist ja/või rääkija taotlustest võib see lause tähendada ‘Toimub lihtsalt see, et Peeter sööb õuna’ või ‘See, mida Peeter sööb, on õun’ või ‘See, kes sööb õuna, on Peeter’ või ‘See, mida Peeter õunaga teeb, on söömine (mitte koorimine, lutsuviskamine vm.)’. Nende rõhuasetuste mõistmist toetab tavakeeles sõnade järjestus, intonatsioon jm. võimalikud vahendid. Vanasõnades on asjad ses suhtes tihti imelikud ja ebamäärased. Nt. mitmeil rahvastel tuntud ütlust Naerjal on valged hambad võib kaugelt vaadates mõtestada mõlematpidi (jättes siinkohal asjade metafoorse külje kõrvale): niihästi n-ö. ‘Kes naerab, selle hambad lähevad valgeks’ kui ka n-ö. ‘Ainult see, kel on valged hambad, söandab naerda’; pragmaatiliselt valiidsem tundub siiski 2. mõtestus. Või analoogilised tõlgendusvariandid eesti ütluse Hunt sööb ja salgab (EV 1638) kohta: a) ‘Kui keegi on n-ö. hunt, siis ta n-ö. sööb ja salgab’; b) ‘Kui keegi n-ö. sööb ja salgab, siis ta on n-ö. hunt (st. kuri inimene)’. Või ütlusele Mees tuntakse sõnadest (EV 6621): a) ‘Kui on vaja kellegi üle otsustada, siis võib seda teha ta sõnade põhjal’; b) ‘Kui keegi räägib, siis annab ta enda kohta ühtlasi kaudset informatsiooni’. Miks peaksid siis Eksimine on inimlik ja Inimene on ekslik olema oma loogiliselt struktuurilt identsed?

5. Ons üldse vanasõnad eranditult üldistavad implikatsioonid?

Sümmeetrilise struktuuriga lauseid (nt. Kes..., see...-lauseid, Kus..., seal...-lauseid jts., eriti aga Kui..., siis...-tinglauseid) on üsna hõlpus ja loomulik mõista eeldus-järeldusstruktuuridena, st. implikatsioonidena. Kuid suur hulk vanasõnu on mittesümmeetrilise struktuuriga lihtlaused — kuidas toimida nendega?Tõsi küll, paljusid lihtlauseid on üsna hõlpus parafraseerida sümmeetrilisteks (põim)lauseteks, kuigi see ei saa toimuda süntaktilise (ja tihti ka leksikaalse) vägivallata — nt. ütlust Õel ei usu õiget (EV 14513) on loomulik kujutleda implikatiivses vormis *Kes on õel, see ei usu õiget. Selliseid vaheldusi kohtab tihti juba allikmaterjalis endas. Nt. EV 4068 arhiivitekstide hulgas on nii implikatiivseid põimlauselisi variante (Kes koer on, koera palga saab või Koer oled — koera plga saad) kui ka lihtlauselisi (Koer saab koera palga). Või nt. implikatiivsel vanasõnal Kus hooletus, seal õnnetus (EV 1510) on samal leksikal põhinev elliptiline sünonüüm Hooletus ees, õnnetus taga (EV 1496), ja mõnedes variantides nad koguni kontamineeruvad; kuid samale leksikale on üles ehitatud ka lihtlauselisi sünonüüme, nagu EV 1499 Hooletus ja õnnetus käivad seltsis või Õnnetus käib hooletuse kannul jms.Kuid on ka lauseid, mida on raske mõtestada implikatsioonidena, vähemalt mitte ilma nende semantilist tausta arvestavate ulatuslike “eelteisendusteta”. Ka eelmainitud Iga punane mari pole maasikas, Kõik pole kuld, mis hiilgab jts. kätkevad lisaks üldistuse probleemile ka implikatiivsuse probleemi. On aga ka palju süstemaatilisemate näidetega esindatud küsimus: kas implikatsioon või eksvivalents? Selle olemasolu on eriti selgesti näha mõnesuguste parallelistlike struktuuride puhul.Ülal oli juttu sellest, et vanasõnad armastavad üpris väga sümmeetrilist struktuuri, mis haarab nii süntaksi, morfoloogia kui ka leksika. Sellist sümmeetriat (teisisõnu parallelismi) on mitut tüüpi. Juba fraseoloogilises retoorikas sagedased sõnapaarid on omamoodi “parallelismi molekulid” (vrd. ka nt. @). Implikatiivstruktuuride ees- ja tagaliige on reeglina samuti omavahel parallelistlikus vahekorras. Kuid kaugeltki kõiki parallelisme ei õnnestu mõtestada implikatsioonidena. Vanasõnades on ohtralt — ja nt. läänemeresoome omades eriti ohtralt — juhte, kus ütlus jaguneb kaheks (või enamaks) implikatiivseks allstruktuuriks, mille kohale ehitub veel üks operatsionaalne? ülemtasand, mis neid implikatsioone seob, kuid on ise selgelt mitteimplikatiivset laadi. Selle tasandiga puutusime kokku juba nt. lause Mis pikk, see peenike; mis jäme, see lühike vaatluses ülal, kus selgus ka, et selle implikatsiooniülese tasandi loogiline tõlgendus võib sõltuda lause semantilise tõlgenduse vormistusest, nimelt selle desemantisatsiooni astmest. Seal muutus “pimeda” tõlgenduse puhul tekkiv konjunktsioon sisukama tõlgenduse korral välistuvaks eituseks (nn. Shefferi jooneks). Kuid vaatame teist parallelistlikku näidet, mis toob esile just implikatsiooni ja ekvivalentsi vahelise probleemolukorra:Mis kallis, see kaunis; mis odav, see mäda. Kui tähistada siin Px = ‘x on kallis’; Qx = ‘x on kaunis’; Px = ‘x on odav’; Qx = ‘x on mäda’, siis saame struktuuri:" ® ®x Px Qx Px Qx(( )& ( )),

mille loogiliseks adekvaadiks on ekvivalents " x Px Qx( ) ,ehk: ‘asja hind on ta kvaliteedi ekvivalent’.Siit võib tõstatada koguni küsimuse “paröömilise järeldamise” põhimõttelise loomuse kohta: kui nt. vanasõna väidab, ütleme, Kes teeb, see saab, kuid ei lisa juurde: ...aga kes ei tee, see ei saa, kas siis sellest hakkab kardinaalsel moel sõltuma nende ütluste loogiline struktuur? Terve mõistus tõrgub seda uskumast. Ehk taandub vanasõna loogikatehete (sh. nende, mida on tavatsetud lugeda implikatsioonideks) olemus tõepoolest Alan Dundesi poolt kirjutises “On the Structure of the Proverb” (Proverbium 25 (1975)) pakkunud operatsioonidele (AÈ® (AB) ja (AÈ® (A/B), st. situatsioonide ja sündmuste samastamisele ja välistamisele. Kuid vastandava “aga-parallelismi” kõrval, mis taanduks ilmselt üheselt Dundesi suhtetüübile A/B, ja nn. sünonüümiparallelismi kõrval (nt. EV 7133 Ega naer nahka riku, ega tühi jutt tükki võta), mis taanduks suhtetüübile AB, on vanasõnades produktiivne ka “ebamääraselt kõrvutav” parallelismitüüp, nt. Ema lööb nagu lõngakeraga, aga isa lööb nagu raudhaamriga (EV 613), mille korral oleksid mõeldavad justkui mõlemad taanded — nii AB (sest mõlemad lõppeks löövad) kui ka A/B (sest löövad küll, kuid erinevalt).

6. Vanasõna loogilise analüüsi teele jäävad kaks ülitülikat asja — modaliteedid ja troobid.Mõlemast tuleb juttu ka alamal, modaliteetidest kohe järgnevas alapeatükis, troopidest (sh. troopide kaasamängust vanasõna loogilises struktuuris) järgmises peatükis. Teeme siinkohal mõned lühimärkused ainult modaliteetide kohta.Vanasõnad on modaalses välisplaanis tõesti vist kõige sagedamini indikatiivsed väited. Kuid vanasõna võib olla süntaktiliselt vormilt ka nt. küsimus või imperatiiv. Küsilausetega on asi õieti lihtne — need mõtestuvad vanasõnades läbivalt nn. retooriliste küsimustena, st. tegelikult eitustena: Kes teise häda usub? tähendab ‘suurt keegi ei usu’; Kaua koera kaelas vorst seisab? mõtestub ‘ei kuigi kaua’ jne., ning see on nõnda mitte ainult vanasõnades, vaid kõnekeeles üldiselt — meenutagem eesti keelest kasvõi sagedast Mis viga...-ühendit, millega rõhutatakse, et miski toimub (liiga) kergesti ja hõlpsalt, on soodustingimustes vms. Muidugi esindavad ka küsilaused küll probleemi, kas ja kui suuri teisendusi me tohime vanasõnatekstides teha, enne kui nende loogilist analüüsi tegema hakkame.Kuid imperatiivsed ütlused tõlgenduvad vanasõnades ikkagi nimelt imperatiividena (kuigi SFL I, ptk. 2.1.1 @) oli toodud näiteid imperatiivseist ütlustest, mille kohta on raske otsustada, kas nad on üldistavad või mitte, nagu Ära püüa kurge kirvega jts.). Ja nad jäävad imperatiivideks isegi irooniliste imperatiividena, kus jaatus tõlgendub küll eitusena (või täpsemalt, positiivne hinnang negatiivsena), nt. Mine sääske suuretükiga laskma! tähendab loomulikult ‘Ära mine...!’. Edasi (ptk. 1.3) näeme, et irooniliste imperatiivide kõrval võivad eesti keeles esineda veel “kõhklevad” imperatiivid (Mine püüd püüdma, kaota veel kanagi käest) ja möönvad ‘kuigi’-tähendusega imperatiivid (Olu isa sokk ja ema kits, peaasi kui ise mees olen), mille osalust loogilises analüüsis allakirjutanu ei oska kujutleda.Permjakov ja Kanyó taandavad imperatiivsed eeldus-järeldusstruktuurid ilmselt tavalistele implikatsioonidele. Tuntud iisraeli parömioloog Galit Hasan-Rokem oma lühimonograafias Proverbs in Israeli Folk Narratives: A Structural Semantic Analysis (FFC 232, Helsinki, 1982) näib eitavat imperatiivsete vanasõnade olemasolu lausa põhimõtteliselt: “...proverbs are affirmatives even when formulated as a question, an order, a request, etc.” (lk. 19), ja edasi: “...the proverb “Look not at the flask but at what is therein” — is not an order although syntactically it is a negative imperative. What is actually said in the sentence in its proverbial use is that it does not pay to to look at the flask, it pays to look what is therein” (ibid.). Kardan, et see on siiski pigem püüd tegelikku probleemi olematuks kuulutada, sest ei tasu on tõesti ju indikatiiv ainult grammatiliselt, tal on selge seos eesmärgi kategooriaga ja niisiis selge deontiline loomus. (Aksioloogilisi modaliteete Hasan-Rokem ei eita ja kasutab neid regulaarselt oma semantilistes struktuurikirjetes.)

1.2. Vanasõna modaalsed põhitasandid ja kommunikatiivne struktuur

Oleme vanasõna kommunikatiivse struktuuri probleeme juba eelnevas kergelt puudutanud(nt. seoses vanasõna nn. didaktilise suunitlusega @ või skitsis kalendaarse pärimuse vormide kohta) @.

Kuigi vanasõnad on loomuldasa elutarkus, ei kasutata neid lihtsalt puhtast filosofeerimislustist, vaid igapäevase suhtlemise kontekstis, kus nad täidavad samu funktsioone nagu muudki lausungid: nendega leitakse oma seisukohtadele kinnitust, antakse prognoose, väljendatakse kahtlusi, tehakse etteheiteid, süüdistatakse kedagi, õigustatakse või vabandatakse midagi, lohutatakse kedagi, pilgatakse või parastatakse kedagi, kahetsetakse midagi, hoiatatakse millegi eest, soovitatakse midagi teha jne. jne. Lingvistid on omal ajal ulatuslikult arendanud nn. kõneaktide teooriat (eriti John Robert Searle, John Austin jt.). Meie vaatleme siin vanasõnade modaliteete sellise lihtsa järjendi või astmikuna

väide ® hinnang ®ettekirjutus

See pole iseenesest midagi eriti ekstravagantset ega novaatorlikku, talle võib tuua näiteks sellised lähemad või kaugemad paralleelid:1. A. Taylor on raamatus “The Proverb” (Cambridge, Mass., 1931, lk. ) vanasõna kohta otse öelnud, et (tsiteerin) "vanasõna summeerib situatsiooni, annab otsust või hinnangut (judgement) või pakub teotsemiskurssi".2. Tuntud keeleliste funktsioonide triaad, mis pärineb Karl Bühlerilt ning mille Roman Jakobson toob kolme esimesena oma nn. keele põhiaspektide hulgas:a) referentsiaalne ~ denotatiivne ~ kognitiivne funktsioon, mis on fokuseeritud kontekstile (Bühleri "3. isiku aspekt");b) emotiivne ~ ekspressiivne funktsioon, fokuseeritud kõnelejale (Bühleri "1. isiku aspekt")c) konatiivne funktsioon, mis on suunatud adressaadile (Bühleri "3. isiku aspekt").3. Semiootika klassik Charles Morris annab oma raamatus "Signs, Language and Behavior" (New York 1955) sellised nn. pragmaatiliste märkide liigid: designaator (designator) — tähistaja;apreisor (appraisor) — hindaja;preskriptor (prescriptor) — ettekirjutaja.4. Loogikaharud, sealhulgas kaks tuntumat modaalloogikat: a) "tavaline" väiteloogika või tõeloogika;b) aksioloogiline loogika, mis uurib hinnanguid ja opereerib kategooriatega hea, halb, indiferentne, parem kui... jne.c) deontiline loogika, mis tegeleb normide, käskude-keeldude, lubatavuse jts. probleemidega.Selle triaadi astmikel on selge korrelatsioon lause keeleliste, grammatiliste moodidega (küsilausete staatus on eriline, sellest me juba rääkisime). Nentiva ja ettekirjutava (imperatiivse) modaalsuse väljendamisekson vähemalt nn. Euroopa standardiga keeltes olemas kindlad vahendid. Ja kui me alustasime sellest, et vanasõnadele on omane hulk kindlamaid või hajusamaid süntaktilisi stereotüüpe, siis võiks esimese hooga uskuda, et meil tekib midagi lõplikku ja sisukat, kui me püüaksime vanasõnu süntaktiliste tunnuste alusel klassifitseerida või korraldada, sealhulgas grammatiliste moodide alusel. Kuid see pole päris nii, sest1) hinnangu- (evalvatiivne või emotiivne või ekspressiivne) funktsioon ei oma iseseisvat vormilist manifestatsiooni (väit- ja käsklaused on, "hindlauseid " pole)2) keeleline lausung täidab mitte ainult seda funktsiooni, mida esindab ta grammatiline mood, vaid kõiki oma põhifunktsioone ühtaegu, ja kui eeldada, et keeleline tegevus nagu muugi on eesmärgipärane tegevus, millega püütakse ümbritsevat kontrollida, partneri tegevust suunata jne. — siis peaks arvama, et just imperatiivne (preskriptiivne) funktsioon on teiste hulgas see kõige lõpmisem või "strateegilisem".Tunnetuslikus plaanis näivad nood astmed olevat niiviisi järjestatud ja vastavad pragmaatilise arutlemise üldisele loogikale, umbes nii nagu sel skeemil:

Suundumine tõikadelt hinnangute kaudu strateegiatele

akt. taotleda N-i säilitamist (1)N on hea pas. loota, et N säilib (2)

pas. karta, et N kaob (3)N kehtib akt. taotleda N-i

likvideerimist(4)

N on halb pas. loota, et N kaob (5)pas. karta, et N säilib (6)akt. taotleda N-i saavutamist (7)

N oleks hea pas. loota, et N saabub (8)pas. karta, et N ei saabu (9)

N ei kehti akt. vältida N-i saabumist (10)N oleks pas. loota, et N ei saabu (11)

halbpas. karta, et N saabub (12)

Säilitada N

N on hea

L ikvideerida N

N on halb

N kehtib

Saavutada N

N oleks hea

V ältida N

N oleks halb

N ei kehti

Samu variante on vaadeldud ka nn. optatiivses loogikas!!!Ivin lk.124Ajaloolises plaanis — s.t. vaadeldes neid modaliteete kui sotsiaalseks regulatsiooniks kasutatava info esitamise ajaloolisi vorme, — ajalooliselt on mõnede uurijate nägemist mööda olnud just vastupidine: ajalooliselt esmaseks vormiks on olnud nimelt norm, käsk esivanemate praktika kordamiseks, ning kõige kõrgem (ja siis tekkelt hilisem) puhtinformeeriv vorm, kus adressaat peab sellest infost ise tegema vajalikud järeldused oma käitumise suhtes.On tõepoolest raske kujutleda, miks üldse ringleb traditsioonis see tohutu hulk indikatiivseid, väitlause-vormilisi vanasõnu, kui väited käiksid asjade kohta, mil puudub igasugune pragmaatiline tähtsus — olgu see sotsiaalne või eetiline või majanduslik-utilitaarne või meditsiiniline või agrotehniline vm., või situatsioonide kohta, kus pole mingit kaksipidi otsustamise võimalust, või et väited oleksid nii osavõtmatud, et nende taga ei annaks aimata mingit kasvõi umbmäärastki strateegiale suunatud allteksti: soovitust/hoiatust, käsku/keeldu, viidet tavale, mida on kombeks järgida vms.Samuti näib olevat ilmne, et imperatiivne vanasõna, mis kohe otse midagi soovitab/hoiatab, käsib või keelab, saaks tradeerida edukalt, kui nonde ettekirjutuste taga ei tajutaks mingeid mõistlikke põhjendusi — s.t. lõppkokkuvõttes seiku, millest on võimalik rääkida indikatiivses vormis: loodusseadused, inimpsüühika faktid, sotsiaalsed tõsiasjad vm.Üleminekud konstateeringuilt strateegiatele või teises suunas, s.t. imperatiivide põhjendamine aga — olgu veelkord toonitatud — saab toimuda ainult hinnangu kaudu, aksioloogilise vaheastme kaudu, s.t. midagi peab kvalifitseeritama heaks või halvaks — olgu see kõnealune tegevus (mõtteviis, seisund jne.) ise või midagi sellega seotut, näit. tegevuse eesmärgi, vahendi, koha, aja, intensiivsuse, tempo vms.Võtame mingi lihtlabase väitvormilise vanasõna — Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Jättes isegi kõrvale otsesed troobiprobleemid — mida just võidakse mõelda kopika ja rubla all või kas semantiline teisendus on just metafoorset või metonüümilist järku (s.t. kas nood sõnad on pandud midagi asendama või midagi esindama) — kõike seda kõrvale jätteski on selge, et meil pole mingit võimalust kirjeldada selle vanasõna sisu ilma nonde sõnade hinnangulist külge arvestamata. Me peame tooma otsekohe oma mõttekäikudesse sisse ’hüve' mõiste ja arutlema umbes niiviisi (ma ei julge kindlalt arvata, kas kognitivistid nimetaksid seda mõttekäiku skeemiks, igatahes G. Lakoffil on analoogilisi asju niiviisi nimetatud:(1) kopikas on raha;(2) rubla on raha;

(3) on objektiivsed sotsiaalsed lepped, millede järgi raha on võimalik vahetada asjade, seisundite vms. vastu, mis juba vahetult on väga selgelt kehastavad mingit hüvet — eelkõige hedoonilist hüvet;[Hüvesid tavatsetakse jagada hedoonilisteks ja utilitaarseteks: hedoonilised on lihtsustatult öeldes mõnuhüved, utilitaarsed on kasuhüved.](4) seetõttu on raha ise ka hüve;(5) rubla on kaks kümnendjärku suurem raha kui kopikas;(6) rubla on seega suurem hüve kui kopikas; esindab hüve kõrgemat astet;(7) raha saada ~säästa ~koguda on objektiivselt raskem, aeganõudvam jne.; raha kulutada on on võimalik hõlpsalt ja ruttu;(8) seega on ka vastuolu rahaga opereerimise hedoonilise ja utilitaarse aspekti vahel: raiskamine on meeldivam, kuid kahjulik; säästmine/kogumine on ebameeldiv, kuid kasulik — ning järeldus väitev-aksioloogilisel tasandil:(9) kui saa ei suurenda mingit hüvelist kvantiteeti, siis sa ei saavuta kvalitatiivset hüpet, kõrgemat astet selle hüve omamise või kehastamise mõttes — ja lõpuks mõeldavad tõlgendused preskriptiivses plaanis.(10') püüa suurendada hüvelist kvantiteeti/ära hooli sellest, et see on raske ja ebameeldiv — s.o. aktiivne "päris-strateegia"(10'') tea, et kui sa seda ei tee, tuleb sul leppida senise staatusega, hüpe mingisse kõrgemasse hüvejärku jääb toimumata — s.o. passiivne "nuristrateegia". See näide ei ole küll ses suhtes eriti hea, kuid me peaksime varuma ka võimaluse iroonilise, aksioloogilise "pööratud" tõlgenduse jaoks. Mõeldav see on, kui arvestada, et korjama võib vanasõnades tähendada mitte ainult 'tahtlikult koguma', vaid ka 'kogunemist võimaldama' — vrd. näit. Ära korja tuliseid süsi oma pea peale. Aksioloogilised märgid tuleks siis vahetada, kuid kopika ja rubla objektiivsed suurus- ja tõhususvahekorrad säilitada. Sel viisil saaks selle lause panna hädapärast tähendama ka näiteks seda, et 'kes ei kogu endasse nikotiini üksikute sigarettide kaupa, see ei "saavuta" kopsuvähki' vms.Analoogilise tõlgenduskäigu võib tuua ka mingi imperatiivse välisvormiga vanasõna kohta, näit. Ära sae seda oksa, mille peal ise istud. See sisaldaks näit. teadmised sellest, et(1) Kui oksa saagida, siis see nõrgeneb või katkeb sootuks;(2) Kui oks katkeb, siis ta kukub maha ning see, kes oksal istub, koos temaga;(3) Eeldatavasti on oks piisavalt kõrgel ning kukkuja saab tõenäoliselt vigastada;(4) See on vaieldamatult paha;(5) Kukkuja on seejärel juba maas, mitte enam oksal; (6) Maas olla on nähtavasti samuti mingis mõttes halvem kui oksal istuda: positsioon on madalam, oht, et keegi tuleb kallale, suurem jne.Summa summarum tekib muidugi rohkesti juhte, kus ütlust on aksioloogilises ja/või preskriptiivses plaanis raske tõlgendada ja tõlgendused võivad kujuneda meelevaldseks. Toome mõned näitedKukk on talupoja kell (EV 3768) — kas sellega tahetakse kaudu öelda seda, et talupoeg olla on halb, kuna ta on enamasti nii vaene, et ei jaksa kellagi osta, või hoopis seda, et kell on sakste tarbetu luksusese, lihtsa ja normaalse eluviisi juures piisab kukestki? Kui arvestada variante, nagu Kikas kell, tsiga aigraamat või Kukk on talupoja kell, tamm oo talupoja raud (Mar) võib oletada, et tõlgendus võiks olla ka: 'kukk ja siga on kasulike kõrvalfunktsioonidega loomad' ja 'tamm on kõva ja väärtuslik puu' [tsiga aigraamat on seletatud niiviisi, et siga ennustab ilma: kui siga oksendab, läheb ilm halvale või sulale, ja kui siga põhku pessa kannab, läheb külmale]. Ühelgi juhul ei oskaks neist tuletada mingit selgemat preskriptiivset järeldust. Arvatavasti ei tarvitata seda vanasõna siis, kui tekib dilemma, kas osta kell või mitte.Igal asjal on kaks otsa — algus ja lõpp. Eeldades, et vanasõnad reageerivad (nagu isegi inimesed) palju sagedamini ja altimalt halvale kui heale, võib kujutella, et see võiks olla kommunikatiivse funktsiooni poolest eelkõige lohutav prognoos, kui mingi piin, ülekohus, kõlvatus vms. näib olevat kestnud juba üle mõistuse kaua.

Käbi ei kuku kännust kaugele ei ole samuti hästi kujutletav neutraalses mõttes 'lapsed kalduvad olema vanemate sarnased' või heas mõttes 'headel vanematel head lapsed', vaid eelkõige ikka siis, kui "känd" on mingis mõttes paha ja "käbi" kohta prognoositakse sama, või kui "käbi" ongi juba millegagi hakkama saanud ja viidatakse sellele, et juba isal või emal oli sama pahe.Hinnanguline pilt johtub reeglina teksti enda bukvaalsisust: milliseid kujundeid kasutatakse, milliseid situatsioone kujutatakse jne. Huvitavaid tähelepanekuid vanasõnade aksioloogiliste aspektide kohta on teinud inglise uurija G. B. Milner oma mitmetes töödes — seesama mees, kes aforistlikul viisil tegi vahet vanasõna ja mõistatuse vahel (esimene oli küsimus, mida raske küsida, teine küsimus, mida raske vastata). Ta on näiteks arendanud teooriat vanasõnadest kui 4-osalistest struktuuridest (quadripartite structures). Ta on arvanud, et me saame eranditult kõik vähegi "sisukad" sõnad (juba üksiksõnad!) vanasõnatekstis märgistada kvalitoridega 'hea' ja 'halb' ning seejärel arvutada välja süntagmamärgid ning jagada kogu repertuaar selle põhjal neljaks aksioloogiliseks struktuuri-tüübiks:[+ +], [+ –], [– +] ja [– –].See käib umbes nii:

1. Ütlus Inimesed klaasist majades ei peaks kive loopima

PEOPLE IN GLASS HOUSES SHOULD NOT THROW STONES+ – + – + –

– –

– +

2. Ütluse Veerev kivi ei sammaldu inglise versioon: 'ringirändaja ei rikastu'

ROLLING STONES GATHER NO MOSS– + + – +

–

– –

3. Ütluse Veerev kivi ei sammaldu šoti versioon: 'aktiivne ei stagneeru'

ROLLING STONES GATHER NO MOSS+ + + – –

+

+ +

(plusside ja miinuste ühendamine järgmisele astmele käib nagu liitmistehete juures või loogilise ekvivalentsi korral).Seda on raske võtta puhta kullana, kuid Milneri lähenemisnurgad on väga huvitavad; ta juhib näiteks tähelepanu vanasõna võimalikule aksioloogilisele määramatusele. Milner juhtis vist esimesena tähelepanu ka kahele referentsiaalselt kui ka aksioloogiliselt vastandlikule tähendusele, mis vanasõnal Rolling stones gather no moss on inglise ja šoti traditsioonis:inglise: ringihulkuja, mittepaikne inimene ei kogu varandust [– – -tüüp]šoti: värske vaimuga, aktiivne inimene ei stagneeru vaimselt, ei lähe laisaks vms. [++-tüüp] Vt. minu artikkel kogumikus "Keel, mida me harime" (1976) selle vanasõna kohta."Viron veräjät" (1987) ?????

Nõukogude uurijad on suure järjekindlusega püüdnud vanasõnade tagant leida maailmavaatelisi hoiakuid ja selle põhjal jagada vanasõnu progressiivseteks ja reaktsioonilisteks. Ületamatuid mõtteavaldusi on näiteks V. I. Tšernovi raamatus "Ôèëîñîôèÿ è ôîëüêëîð" (Ñàðàòîâ, 1964):

V. Tšernovi mõtteavaldusi vanasõnade kohta

1. "Êàòåãîðèÿ ïðè÷èíû â ôèëîñîôèè âûðàæàåòñÿ ïîíÿòèåì "ïðè÷èíà". Ñëîâî "ïðè÷èíà" ñîçäàíî íàðîäîì. Çíà÷åíèå ýòîãî ñëîâà ïîíÿòíî êàæäîìó ðóññêîìó ÷åëîâåêó íåçàâèñèìî îò èçó÷åíèÿ ôèëîñîôèè, è ïðèòîì ýòî çíà÷åíèå ñîâïàäàåò ñ òåì ïîíÿòèåì, êîòîðîå èìååò â âèäó ôèëîñîôñêàÿ êàòåãîðèÿ ïðè÷èíû" [ñ. 32]2. "...êîå-ãäå â ïîñëîâèöàõ íà îñíîâàíèè íåçûáëåìîñòè ïðè÷èííîé ñâÿçè äåëàþòñÿ ôàòàëèñòè÷åñêèå âûâîäû. Òàê, ìû ðàññìîòðåëè óæå ñâÿçü îãíÿ ñ äûìîì [vanasõnad, nagu Ãäå äûì, òàì è îãîíü, Íåò äûìà áåç îãíÿ jts.]. Ñâÿçü ýòà åñòåñòâåííàÿ, ïðèðîäíàÿ, íî èç ýòîãî âîâñå íå âûòåêàåò, ÷òî è â èñêóññòâåííûõ, ñîçäàííûõ ÷åëîâåêîì óñëîâèÿõ (æèëèùå è ïðî÷.) îáÿçàòåëüíî òåðïåòü äûì, åñëè ëþáèøü òåïëî. À åñëè è ïðèõîäèòñÿ òåðïåòü, òî ïðè÷èíà ýòîãî óæå íå ïðèðîäíàÿ, à îáùåñòâåííàÿ, ñîöèàëüíàÿ. Ëþäè îòíþäü íå áåññèëüíû ïåðåä ñâÿçüþ ïðèðîäíûõ ÿâëåíèé, è åñëè îíè íå ìîãóò íàðóøèòü ïðè÷èííóþ ñâÿçü îãíÿ ñ äûìîì, òî âñå æå ìîãóò äîáèòüñÿ òîãî, ÷òîáû ïîëüçîâàòüñÿ òåïëîì è áåç äûìà" [ñ. 47, 48]3. "... íàðîäíûå ìàññû ðåøèòåëüíî âûñòóïàþò ïðîòèâ èãíîðèðîâàíèÿ ñóùåñòâåííîé îäíîðîäíîñòè, åäèíñòâà ïðåäìåòîâ èç-çà âòîðîñòåïåííûõ ðàçëè÷èé. Ïîñëîâèöû ïîä÷åðêèâàþò êà÷åñòâåííóþ îïðåäåëåííîñòü, ñóùåñòâåííóþ îäíîðîäíîñòü ïðåäìåòîâ, ðàçëè÷àþùèõñÿ ïî íåñóùåñòâåííûì ïðèçíàêàì." [Järgnevad näited, nagu Êîçà áåëà, êîçà ÷åðíà, à âñå äóõ îäèí, Íåò, íå ãíåä ìåðèí, à ñàâðàñ ìåðèí — à âñå òîò æå ìåðèí jts., ning kommentaar:] "Ïîñëåäíèå äâå ïîñëîâèöû, îñîáåííî ïîñëîâèöà î ìåðèíå — â ñèëó åå ïîëåìè÷åñêîé ôîðìû, ïîä÷åðêèâàþò ãëóáîêóþ âíóòðåííþþ îïðåäåëåííîñòü ïðåäìåòà êàê åãî ñóùíîñòü, êîòîðàÿ ìîæåò áûòü çàêëþ÷åíà â ðàçëè÷íûå âíåøíèå îáëè÷èÿ" [ñ. 52, 53]

4. "Èñõîäÿ èç òîãî, ÷òî "Âñåìó áûâàåò ïåðåìåíà. Âñåìó ìåíà äà ïåðåìåíà. Âñÿêîå âðåìÿ ïåðåõîä÷èâî"(...), íàðîäíûå ìàññû ñ ãðîìàäíîé ñèëîé âûðàçèëè ñâîé èñòîðè÷åñêèé îïòèìèçì â ïîñëîâèöàõ: Ïðèäåò ïîðà, óäàðèò è ÷àñ, Áóäåò è íà íàøåé óëèöå ïðàçäíèê. Ýòà ñâåòëàÿ âåðà â áóäóùåå ñîãðåâàëà äóøó íàðîäà è ïîìîãàëà åìó ñêîðîòàòü òó òåìíóþ íî÷ü, î êîòîðîé â ñàìóþ ãëóõóþ ïîðó åå îí óáåæäåííî ãîâîðèë:"íå íà âåê!"" (ñ. 70)5. "Çàãàäêà î ãðîìå ("×òî ñòó÷èò áåç ðóê") ñâèäåòåëüñòâóåò î òîì, ÷òî ýòî ÿâëåíèå ïðèðîäû ïîíèìàåòñÿ íå êàê ðåçóëüòàò ðàçóìíîé äåÿòåëüíîñòè êàêèõ-òî îäóøåâëåííûõ ñâåðõúåñòåñòâåííûõ ñèë èëè ñóùåñòâ, à ïðîñòî, áåç âñÿêèõ ìèñòè÷åñêèõ ïðèáàâëåíèé, êàê åñòåñòâåííîå ïðèðîäíîå ÿâëåíèå. Âûðàæåíèå "áåç ðóê" îòðèöàåò îäóøåâëåííîñòü ïðèðîäíûõ ÿâëåíèé è èõ ïðè÷èí. Îñîáåííî ðåçêî ïîä÷åðêèâàåò è âûðàæàåò ôèçè÷åñêóþ, ìàòåðèàëüíóþ ïðèðîäó ÿâëåíèÿ âîïðîñ "÷òî?".  çàãàäêàõ íåò íè ìàëåéøåãî ñëåäà ðåëèãèîçíûõ ïðåäñòàâëåíèé î ÿâëåíèÿõ ïðèðîäû." [ñ. 77]6. [Rahvamassid teadsid kindlasti, et konkreetsed materiaalsed esemed alluvad muutumisele ja hävingule.] Îäíàêî, ýòè ïðîöåññû íå ïðèâåëè ëþäåé ê òîìó âûâîäó, ÷òî èñ÷åçàåò ìàòåðèÿ. Îíè ðàññìàòðèâàþòñÿ ïîñëîâèöàìè è çàãàäêàìè êàê ïðåâðàùåíèÿ ñîñòîÿíèé, à íå êàê ãèáåëü ìàòåðèè" [ja tõend öeldu juurde: Äåâêîé ìåíüøå, à áàáêîé áîëüøå] [ñ. 86, 87]7. [Kommentaar vanasõnatekstidele Îäèí âñåãî íå çíàåò ja Îäîìó âñåé ïðåìóäðîñòè íå ïðîéòè:] "Çäåñü âîâñå íå óòâåðæäàåòñÿ, ÷òî "âñåì" íåëüçÿ âñåãî óçíàòü." [Vastupidi,] "ëîãèêà, èññëåäóþùàÿ ýëåìåíòàðíóþ çàâèñèìîñòü ìåæäó èñòèííîñòüþ è ëîæíîñòüþ ñóæäåíèé, ñ íåîáõîäèìîñòüþ âûâîäèò èç èñòèííîñòè ñóæäåíèÿ "îäèí âñåãî íå óçíàåò" èñòèííîñòü ñóæäåíèÿ "âñå âñå óçíàþò"" [ñ. 99]8. [Põhjendus selle kohta, miks vanasõnades, nagu Êàáû çíàòü, ãäå óïàñòü, òàê ñîëîìêè á ïîäîñòëàë jts. avalduvat käsitust ettenägelikkusest ei tohi tõlgendada fatalistliku, kassandraliku ettenägelikkusena:] "Ïðè ñòîëü ïàññèâíî-ïåññèìèñòè÷åñêîì ôàòàëèñòè÷åñêîì âîççðåíèè íà ìèð ðóññêèå íàðîäíûå ìàññû íå ñìîãëè áû îñâîèòü ãðîìàäíûå ïðîñòðàíñòâà îò Áàëòèêè äî Òèõîãî îêåàíà è îòñòîÿòü ñâîþ Ðîäèíó îò âñÿêîãî ðîäà íàñèëüíèêîâ è çàõâàò÷èêîâ" [ñ. 102]9. "Ìàòåðèàëüíûé íîñèòåëü ìûøëåíèÿ, óìà — ìîçã. Î ãëóïûõ, íåñîîáðàçèòåëüíûõ ëþäÿõ ïîñëîâèöû ãîâîðÿò: Ó íåãî â ãîëîâå íè ïîëçîëîòíèêà ìîçãó. Ðàçóìååòñÿ, îòñóòñòâèå ìîçãà, î êîòîðîì çäåñü èäåò ðå÷ü, ðôäî ïîíèìàòü cum grano salis: íàðîä âîâñå íå ñòàâèò ìûøëåíèå, óì â çàâèñèìîñòü îò êîëè÷åñòâà ìîçãà. Ýòè ïîñëîâèöû íå îòîæäåñòâëÿþò óì ñ ìîçãîì, à ëèøü õóäîæåñòâåííî îëèöåòâîðÿþò ìûñëèòåëüíóþ ñïîñîáíîñòü â âèäå åå ìàòåðèàëüíîãî íîñèòåëÿ" [ñ. 109]

Need manipulatsioonid näitavad aga autorite tahtmata seda, kui oluline on vanasõnas hinnanguline komponent, ja ka seda, et vanasõnade tegelikul tarvitamisel võib hinnang sõltuda tõesti mitte ainult teksti semantikast, vaid ka kasutaja enda ellusuhtumisest. Väga meeleldi on näiteks analüüsitud vanasõnu, kus konstateeritakse sotsiaalset ebaõiglust, ja selliseid on tõesti päris palju: Kel vägi, sel võimus või Vaene on rikka roog vpt. Eri uurijad on seesugustele ühtedel ja samadel marksistlikel positsioonidel asudes andnud kardinaaselt erinevaid seletusi:mõned on neist välja lugenud jõulist sotsiaalset kriitikat ja protesti ning ütlevad, et vanasõnad näevad selgepilguliselt klassiühiskonnas valitsevat ebaõiglust, ametnike ostetavust jne.;teised on näinud siin töötava rahva nukrat eneseirooniat oma raske ja lohutu olukorra üle;kolmandad on näinud siin perspektiivituse, resignatsiooni ja allavandumise meeleolusid, mis on valitsevate klasside poolt sisse süstitud või tulnevad talupoegade silmaringi piiratusest;neljandad on siin äinud valitsevate klasside küünilist eneseõigustust või püüdeid serveerida sotsiaalset ebaõiglust seaduspärase ja paratamatuna.

Asi on selles, et printsiibis võivad kõik need väited olla väga õiged või väga valed: midagi pole võimalik tõestada ega ümber lükata, kui ei teata fakte selle kohta, millistes situatsioonides, kelle poolt ja mis eesmärkidel neid vanasõnu tegelikult on tarvitatud.

Vanasõna modaliteetidega seonduvad veel mõned komplikatsioonid.

1. Vanasõna, mis pindfunktsiooni poolest on selgelt preskriptiivne, ei pea tingimata olema vormistatud grammatilise imperatiivina. Ta võib olla vormistatud ka grammatilise indikatiivina, st. mingi normi, ideaali, loa vm. formuleeringuna, mis ei ole vormiliselt suunatud konkreetsele adressaadile, tollel impersonaalsele "sina"-le (impersonaalne 2. isik on sagedane ka eesti vanasõnades, eriti aga näiteks vene omades). See võib toimuda selliste tavaliste deontiliste määrajate kaudu, nagu peab, võib, ei tohi, või ka muu sellesisulise leksika vahendusel, sh. on-predikaadi abil. Selliseid umbmäärase tähendusega koopulaid nagu on jts. võib vanasõnades (ja mujalgi) mõista mitmeti: harilikult tähenduse 'on tegelikult', kuid ka 'peab olema', 'võib, tohib olla' (ja ei ole vastavalt: 'ei ole tegelikult', 'ei tohi olla', 'ei tarvitse olla'). Sellest aga, kumma pindfunktsiooni — indikatiivse või normatiivse — esindajaks me teksti loeme, sõltub kardinaalselt teksti kogu tõlgendus süvafunktsioonide tasemel ning muidugi ka see, mida me tekstist maailmavaatelises plaanis välja loeme. Olenevalt vanasõna (bukvaal)semantikast ja kasutamisolukorrast on siin võimalikud kõik kombinatsioonid:

a) mõeldakse normidega katmata tegelikkust;b) mõeldakse regulaarselt järgitavaid norme (st. norme ja/või tegelikkust);c) mõeldakse norme, mille vastu tegelikkuses on kombeks eksida (st. norme, aga mitte tegelikkust).

Näit. äsja tsiteeritud Vaene on rikka roog võiks vaese jaoks kõlada eelkõige kui ütlus sellest, mis on tegelikult, rikka jaoks võiks ta olla pigem ütlus, mis kajastab ühtaegu tõsiolusid kui ka normi: 'nii on ja nii peabki'. Või kumba pindfunktsiooni esindab näit. Perenaine on talu lukk ? Või kuidas tõlgendada modaalplaanis teksti Kelle leiba sa sööd, selle lailu sa laulad — kasa) 'see kujuneb paratamatult nii, et ...' või b) '... oled sunnitud "laulma", kui see sulle ka ei meeldigi' võic) 'püüa seda "laululaulmist" väliselt või teesklemisi harrastada' võid) 'püüa see konformistlik hoiak endale sisendada, omaks võtta'?Kindlasti on mõeldavad kõik.

Täiesti regulaarselt on inimtegevust märkiva predikaadiga kalendaarseis vanasõnades "ülestikku" jutt sellest, mida tuleb teha, ja sellest, mida tegelikult tehakse(gi). NäiteksMaarjapäeval antakse sigade võti kätte (s.t. 'lastakse sead välja')Suivili tehakse sompa ja talivili tehakse tuhka või Rügä tuhka, tõug mutta jts. (ütlus on siis selle kohta, millise vilja külvimaa peab olema kuiv, millisel märg).(Nood modaliteedid on siin nimelt ühes ja samas verbis "ülestikku", mitte nii nagu harilikult, et väidetest annab tuletada imperatiive või imperatiive annab põhjendada tõsiseikadega).

2. Mõnikord võib jääda küsitavaks see, kas indikatiivset ütlust tuleks tõlgendada nö. "propositsionaalsena" või "episteemilisena", s.t. kas 'on tegelikult', 'teatakse, et', või hoopis 'arvatakse, et', 'näib, et', 'tundub, et' vms. või on võimalikud mõlemad tõlgendused.Näit.Eesti repertuaaris leiduvad sellised leksikaalselt sarnased ja kindlasti ka geneetiliselt seotud ütlused, nagu Sööb vähe söödetu ja Sööb palju söödetav:esimest neist tuleks ilmselt mõista kui "faktiotsustust", teist aga kui ütlust teatava arvamuse või näivuse kohta.

Oma tilk on parem kui võõra hulk — siin on tõenäolisem tõlgendus 'on tegelikult kasulikum, eelistatavam', kuid välistatud pole ka 'näib paremana'.Oma lapse sitt ei haise, oma lapse kisa ei kuule — siin on jutt kindlasti teatavaist arusaadavate põhjustega "tajuriketest" või hoiakutest, mitte objektiivsest tegelikkusest. Modaalsusprobleem põimub siin muidugi teksti referentsiaalse (või denotatiivse) tõlgenduse, tähendab siis, troobi tõlgendamise probleemidega.

3. On veel selline rühm modaliteete, mida uurib nn. aleetiline loogika ja kus põhikategooriad on 'paratamatu', 'võimalik', 'välistatud'. Ma ei söanda silpigi arvata, milline võiks näha välja vanasõnade interpretatsioon ses lõikes. Mis aga puutub kvantifikatsiooni üldse, eelkõige vanasõnades tehtavaid üldistusi, vanasõnadesse kätketud seaduspärasusi, siis ei tuleks neid kindlasti võtta kui loogilisi absoluute. Vanasõnade loogika ei ole "otstest kinnitatud" loogika, kus universaalsuse (") ja olematuse (ù ) vahel laiub tohutu ebamäärane eksistentsi piirkond ($). Vanasõnade loogika on pigem "hall" loogika, "keskelt kinnitatud" loogika, mis kvalifitseerib sündmusi pigem keskmisest tõenäolisemateks või vähemtõenäolisteks, fikseerib mitte seaduspärasusi ranges mõttes, vaid asjade vahelisi korrelatsioone, jagab pigem hoiatusi ja soovitusi kui reservatsioonituid keelde ja käske. Kui ühes vanasõna-variandis esineb "kvantorsõna" alati, mitte iialgi vms. ja teises seda pole, siis pole põhjust arvata, et esimene oleks kvantifikatsiooni poolest "tugevam" või "ekstreemsem" kui teine: et näit. Käbi ei kuku kunagi kännust kaugele oleks tugevam üldistus kui lihtsalt Käbi ei kuku kännust kaugele.

Seega laiub iga vanasõnateksti kui "tuuma" või "fookuse" ümber mitmekesistest modaalseist variantidest koosnev "halo". Kui X tähistaks sisulist infot, mida pakub näit. vanasõna Sõber sõbra naha koorib, siis ses või teises konkreetses kontekstis manifesteerudes võib ta tähendada näit. 'On ikka nii, et X';'On karta, et X';'Võib juhtuda, et isegi X';'Paraku on ikka nii, et X';'On loomulik, et X';'Valitseb üldine arvamine, et X' jne.

Vaatame nii modaalsete kui referentsiaalsete tähendusvariantide paljust, mis on ungari vanasõnal Ka kuradile peab küünalt süüdatama (refereering Vilmos Voigti artiklist "Variantenschichten eines ungarischen Proverbiums"— vt. "Proverbium" 15 (1970))1. Maailmas tuleb ette häid kui ka halbu inimesi.2. Inimeste hulgas, kes kirikus istuvad, tuleb ette häid ja halbu.3. Ka halb inimene võib kirikusse minna.4. Ka paha moraaliga inimene võib end kord parandada.5. Ka hea inimene võib eksida või patustada. 6. Ka hea mees petab vahete-vahel oma naist.7. Abielutruudust ei pea alati pidama.8. Ka vaikne inimene lööb vahel üle aisa (riidleb, kakleb, käitub amoraalselt).9. Tuleb ette, et keegi on juua täis.10. Purjusolek pole mingi surmapatt.11. Ka joobnu saab kord kaineks.12. Kes praegu purjus on, tuleb kord mõistusele.13. Pole paha, kui keegi end kord väga purju joob.14. Inimesele peab andeks andma.15. Mitte omal tahtel ei saa inimene joobnuks.16. Ma tülitsen kellegagi ja mitte mulle ei anta õigust.17. Inimest peetakse alusetult süüdlaseks.18. Inimene teeb kogemata halba.

19. Väikesed asjad lähevad kasutamisel kaduma.20. See tööriist, mida tihti kätte võetakse, läheb ruttu kaduma.Selle Voigti näite kaudu on ladus üle minna järgmise allteema juurde. Me alustasime mäletatavasti süntaktiliste stereotüüpide mainimisega ja lubasime demonstreerida seda, kuidas iga sellise lausetüübi või süntaktilise rühma sees toimub mitmes plaanis materjali semantiline hajumine. Ja me tegeleme praegu sellega, et tutvume enne seda veidi nonde aspektidega kui sellistega omaette. Loogiline plaan oli üks, modaliteetide plaan oli teine, referentsiaalne tähendusplaan on kolmas.

1.3. Eesti vanasõnade süntaktilis-modaalse liigitamise katse

Selgeima ja tõhusaima mulje vanasõnades ilmnevast stereotüüpiast loovad siiski mitte loogilised põhivalemid, mitte modaalastmed, mitte semantiliste teisenduste põhimallid ega muud konstruktid, vaid süntaktilised stambid, mil on aga selgemaid või segasemaid korrelatsioone ka ülejäänud tasandeil nähtuvate streotüüpidega. Ka vanasõnade paljukõneldud valemlikkus või ornamendilaadsus, mis on uurijais süvendanud illusioone vanasõnade loogilise kirjeldamise väljavaadetest, avaldub eeskätt süntaktilise sümmeetriana (eesti keeles kaasneb sellega paratamatult ka morfoloogiline sümmeetria). Läänemeresoome rahvastel (soome, karjala, eesti, vadja), kelle “seotudkõneline” folkloor laialt ja anridevaheliselt harrastab nn kalevalavormi, on ka vanasõna struktuuriline sümmeetria iseäranis sagedane ja ehe, võrreldes nt saksa või vene ainesega, kus parallelismile vastu töötav lõppriim on palju sagedasem. Süntaktiline sümmeetria on loomuldasa samuti üks parallelismi aspekte ning kui ülal vanasõna loogilise struktuuri juures mainiti parallelistlikku implikatsiooniülest tasandit, siis parallelismi ilmingud ei piirdu vanasõnas kindlasti mitte selle ülemtasandiga, vaid küünivad ka implikatiivsele põhitasandile.On terve hulk süntaktilisi stereotüüpe, millesse paljude rahvaste vanasõnad tavatsevad end rüütada. Osa neist stereotüüpidest on esindatud kindlate nn süntaktiliste vormelitega, nagu Kes..., see...; Kui..., siis...; Kuidas..., nõnda...; Parem... kui...; Igal... oma... jpt., mis on otse leksikaalselt markeeritud. Teised on lihtsalt sageli korduvad süntaktilised mallid. (Üsna pikad loetelud sedalaadi stereotüüpidest leiduvad “Vanasõnaraamatu” sissejuhatuses (VSR, 19–24) ja minu kirjutistes vanasõnade loogilise struktuuri kohta (nt Krikmann 1987, 121). Kuni viimase ajani polnud aga pea mingit ülevaadet sellest, millised stereotüübid just eesti empiirikas on esindatud ning kui produktiivne on üks või teine neist. Nüüdseks on see ülevaade mingil (ehk küll üsna primitiivsel ja konarlikul) tasemel olemas.Minu vormistereotüüpide liigitamise katse oma praegusel kujul meenutab oluliselt neid klassifikatsioone, eriti Vana-Hiina oma. Selles pole kehtestatud kindlat tasandite hierarhiat, vaid püütud kujutella, mis võiksid olla proto- või stereotüübid. Liigitus pole õieti puhtsüntaktiline, vaid süntaktilis-modaalne. Põhiorientiirideks on võetud see, 1) kas tekst sisaldab imperatiivseid komponente või ei; 2) kas teksti struktuuris esineb parallelistlik ülematasand või ei; 3) kas teksti põhitasand on vormistatud lihtlausena või sümmeetrilise implikatsioonina. On tehtud kõik võimalikud lihtsustused: liigitatavaiks üksusteks on olnud üksiktekstid (faktiliselt rahvaehtsate vanasõnatüüpide tiiteltekstid EV-väljaande järgi, kokku 12671 teksti), mis ei luba näidata süntaktilis-modaalsete vormide sünonüümiat; kõik vähegi erandlikumad ja/või keerukamad ja/või hübriidsed vormitüübid on välja jäetud; lihtlausete liigitamisest on ruumi ja mõistuse puudusel täiesti loobutud jne.Niiviisi tekkis järgmine süntaktilis-modaalsest ülemklassist või prototüübist koosnev loend. Ülemklasside kohta on püütud anda ka väga ebatäpsed ja esialgsed sagedushinnangud eesti arhiivimaterjali põhjal: T-veerus toodud andmed näitavad, vähemalt mitmes eri vanasõnatüübis asjaomane vorm esineb, V-veeru omad aga seda, umbes kuimitu ehtsat arhiiviteksti esindub antud tüübihulga "taga" (see arv on puhtal kujul vaid orienteeriv, sest igas vähegi suuremas tüübis varieerub süntaktiline vorm niisama lopsakalt kui leksikagi).

Klass T VA. Mittevõrduslikud lihtlaused 2730 18450B. Mittevõrduslikud koondlaused 490 1580C. Võrdused ja võrdlused 580 2630D. Võrratused (sh preferentsid) 710 4970E. Sümmeetrilised implikatiivstruktuurid 2660 15230F. Parallelistliku ülemastmega tekstid kokku 2160 18100G. Imperatiive sisaldavad tekstid kokku 1450 9740H. Retoorilised küsimused 390 2560

Esitame nüüd kõnealuse liigituskatse detailsemal kujul. Ruumipuuduse tõttu on olnud võimalik tuua iga allrühma kohta väga vähe näiteid — väiksemate rühmade puhul u 10%, suuremate puhul kuni 5% rühma esindavate tekstide koguhulgast. Ka iga allrühma juures leiduvad koondtabelis T- ja V-näitudele vastavad sagedusandmed, nt kirje (60–170) rühma määrangu järel tähendab, et seda vormitüüpi esindab meie valimis u 60 eri vanasõna, mille taga kokku u 170 ehtsat arhiiviteksti.

A. Lihtlaused, milles pole rinnastuvaid elemente ega võrdusvormiEt mitte jääda kottpimedaks, toome pelgalt väikese näiteloendi eesti tuntumaist lihtlauselistest vanasõnadest, mis hõlmab u 1% lihtlausetega esindatud tüüpide arvust.Suur tükk ajab suu lõhkiKäbi ei kuku kännust kaugeleHäda ajab härja kaevuSõber sõbra perse kooribTühi toob tüli majasseValel on lühikesed jaladVeereval kivil ei kasva sammaltTerav kirves leiab kiviTühi kott ei seisa püstiOma kiitus haisebÜlekohus ei seisa kotisUus luud pühib puhta toaKäsi peseb kättHea sõna võidab võõra väeEga agan agana pääle hauguÕige hõlma ei hakka ükskiKingitud hobuse suhu ei vaadataHunt hunti ei murraJagajale jäävad näpudOmad vitsad peksavad kõige valusaminiAeg annab head nõuJakob viskab raudnaela heinasseEga nimi meest ei rikuUhkus ajab upakileIgal linnul oma laulVagu lambaid mahub palju ühte lautaKüll koer koera tunneb

B. Mittevõrdusliku vormiga koondlausedB1. Vastanduvate predikaatkomponentidega koondlaused (60–170):Naesterahval on pitkad juuksed, lühikesed mõttedVaenelaps vaksa kasvab, kaks kahanebJumala kivid jahvatavad pitkalt, aga väga peenikesteSügisel on suve silmad, aga talve hambadB2a.Sünonüümsete predikaatkomponentidega jaatavad koondlaused (100–230):

Võõra leib kirg kikkani, vaak valgeniNuur tüdrik, sel küpseb põrsas põvves, kana kaindlas ja nisuleib nisa allEdimine iki hiirtel, harakilLeisik liiva ja nael karvu sööb iga inimene aastas äraTalupojad toitvad saksad ja sandidJaagobipäevast jääb kaste künka ääre, hall aja ääreB2b.Sünonüümsete predikaatkomponentidega eitavad koondlaused (30–70):Hüätego pala-ai tullõ, õi upu-ui vetteEma ei sünni vakka ega varnaKitmine ei tii kedägi parembas, ei paksembasB3. Ambivalentses või ebamäärases sisusuhtes olevate predikaatkomponentidega koondlaused (20–30):Külm ajab mehe ree pealt maha, istub ise pealeMaailm läheb vanemaks ja pääv-päävalt ikka targemaksRaha tuleb, raha lähebInimene on ise oma jumal ja ise oma kuratB4. Koondlaused, kus hargnevad elemendid kalendaarses vm ajasuhtes (10–15):Tedre lauluaeg peab olema kaks nädalad enne ja kaks pääle jüripäevaEnne ja pärast pärtlepäeva kolm päeva ollev lepp paju poolvelle

C. Võrdused ja võrdlusedC1a. Aeg on raha-tüüpi võrdused (20–100):Tahtmine on taevariik: Aeg on raha: Silm on kuningas: Leib on peremeesC1b. Habe on mehe au-tüüpi võrdused ning nende Koera palk on malk-tüüpi pöördvormid (165–840):Habe on mehe auSuu on südane mõõtNaine on maja lukkLaiskus on kuradi peapadiVaene on rikka roogMees on naise peaEttevaatus on tarkuse emaHaigus on surma käskLukk on looma variTõnisepäev on talve hariTamm on talupoja raudLapsed on vaese varandusMusu on muu asja käsirahaKoera palk on malkTeemehe lukk on sõlmC1c. Muud subjektiga algavad (nt Tarkus on tarviline vara-, Mets on vaese mehe kasukas-, Isa on pere leiva tugi- vm tüüpi) on-köitmega võrdused (60–180):Mets vaese mehe kasukasKõht on kõige kurjem kubjasSiga on ausa mehe leivakõrvaneTöö on lolli inimese ajaviideKannatus on kallis asiC1d. A on pool B-d- ja A on kaks B-d-vormilised võrdused (15–130):Puhtus om puul eluKang om kats miistC2. Loll pea on kere nuhtlus-tüüpi jm käänduva artibuudiga algavad võrdused (50-450):Vaga siga koti naaberJulge pealehakkamine on pool võituTühi kõht on kõige parem kokkKuues külinädal on rohunädalHea südametunnistus on pehme peapadi

C3. Loodetuul on taeva luud-tüüpi jm genitiivse atribuudi või täiendsõnaga algavad võrdused (30–80 ):Loodetuul on taevaluudRahaahnus on kõige kurja juurHeateo palk on kuri malkC4a. Kordusi sisaldavad on- või ja-köitmega või elliptilised võrdused (40–120):Teine inimene on teise kuratVana tee — vana sõberLapse nahk ja koera nahkÜks koer teise vaderC4b. Täiselliptilised või ja-köitmega võrdused, milles pole tüvekordusi (10–70):Kevadine päev — sügisene nädalPoisslaps — täkutsälgVihma vili ja põua sõkalC4c. Verbita ehk- või või-köitmega võrdused (10–60):Naise varast rikkust või koerasitast sõnikutSalajutt vai salasittPoesi kiil vai uisa kiilC4d. A ja B on üks ~ühesugused-tüüpi võrdused (40–130):Lapse külm ja koera nälg on üksNaise rikkus ja titi pikkus on üksLesk mees ja lõigatud koer on üksC5a. Atribuudita subjektiga algavad on-verbiga võrdlused (15–15): Siga on nagu saksVanatüdrik kui kuijono katai Elu om lühike nigu uniC5b. Käänduva atribuudiga algavad on-verbiga või elliptilised võrdlused (15–70):Kevadine lumi on kui kord sõnnikut põlluleRikas naine kui resu silmasLesk mees nagu pöitud sukkC5c. Genitiivse atribuudiga algavad on-verbiga või elliptilised võrdlused (30–70):Mihe sugulane um ku tõprarasvaga ruugLaisa töö — nagu kana haudub mädamuna pealVaese elu on kui tuli toores puusC5d. on-verbiga võrdlused, mille pooltes korduvad verbi käändelised vormid või nende ellipseid (10–40):Kolm korda kolida on niisamma hää ku üks kord põledaNaestega vaidlemine on kui vasikaga võidu jooksmineTütar mehele laulatetud on nagu kikk leivast ära leigatudC5e. Võrdlused, kus on-verbi asemel esinevad muusugused (15–70):Uma kitt hais ku sittOsa süüakse nii kui mägeInimse elu ripub kui juuksekarva otsasC6a. Eksplitseeritud ühistunnusega A on B-võrdused (vrd tüüp 2.1) (3–4)Lapsed on linnud: saavad suled selga, ongi läinudPoissmiis puulhärgä: säält süü, C6b. Eksplitseeritud ühistunnusega A (on) nagu B-võrdlused (20–30):Lesk naine kui madal aed, kust kõik üle lähvadTalupoeg on nagu tolmune kott, ikka natuke tulebTühi jutt on kui hundi sitt: must ja karvaneC6c. Eksplitseeritud ühistunnusega A ja B (on üks)- või A või B-algusega võrdlused (10–15):Siga ja sepp on üks: siga teeb sita, sepp teeb raua uueksSanna palamine vai latse kuulmine — väikene asiC6d1. Eksplitseeritud ühistunnusega A ja B...-algulised võrdused, mis süntaktiliselt on kahe subjektiga jaatavad koondlaused (130–590):Rikka haigus ja vaese õlu on kuulsadNoored neiud ja nisuleib lähevad ruttu vanaks

Naisterahva töö ja märahobuse söömine ei lõpe iial otsaPuhas suu, puhas käsi käib maailma läbiMehine pere ja härine kari võtavad Jumala käest vägisiVaeste vasikad ja rikaste lapsed surevad nooreltSurnu pära ja naise vara ei kesta kauaC6d2. Eksplitseeritud ühistunnusega A ega B...-algulised võrdused, mis süntaktiliselt on kahe subjekti või objektiga eitavad koondlaused (40–200):Laastutuli ja laenuleib ei kesta kauaNaisterahva viha ja vesikaare tuul ei anna enne järele kui vesi väljasInimese tahtmine ega põrgu ei saa iial täisC6e. Kolm asja-vormeliga vm eksplitseeritud ühistunnusega jadad, milles sarnastatavaid asju on enam kui kaks (50–290):Kana laulmise, naise vilistamise ja lehma möirgamuse hääl kostab põrguIlmas pole kolme asja: kivil juurt, linnul piima, veel oksaJürisid, Marisid, kõrvhobusid ja kõveraid puid kõik kohad täisÜks täitsamees ei anna teisele tarvitada oma nuga, hobust ja naist

D. VõrratusedD1a. Sümmeetrilise struktuuriga parem-võrratused (340–2930):Parem suutäis soolast kui maotäis magedatParem karta kui kahetsedaParem hoida kui oiataParem vana habeme all kui noore piitsa allParem korts kannas kui vill varbasParem on oma ema vits kui võõraema võileibParem oma riide soe kui teise mehe töö soeParem kodu koorukesed kui võileib võõrsilParem paluke leiba kui paha sõnaParem varblane peos, kui tuvi katuselParem söönu sööta kui koolu kosutadaParem vana varjun kui noore ilunParem paksu painutada kui peenikest peran vedadaParem oma ema must puder kui võõraema võileibParem hüva rooga üle jätta kui vatsa revestadaParemb laih laudan ku väkev väl'ä päälD1b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga parem-võrratused (40–120): Üks vana sõber on parem kui kaks uutOma ema leib on parem kui võõraema võileibÕdagune uhetu om paremp ku hummugune mõstuKodu om paremb ku piduD2a. Sümmeetrilise struktuuriga enne(m)-võrratused (50–330): Enne saab külla küljest kui nälja otsastEnne saab madal marja maast ku kõrge tähe taevastEnnemb saat kidsi rikka käest kui helde vaese käest

D2b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga enne(m)-võrratused (15–110): Veike kivi lükkab ennem koorma ümber kui suurEmä põlve naal kasuse lats innembi ku esä salve naalD3a. Sümmeetrilise struktuuriga enam-võrratused (20–220): Enam saab ikka piskust tööst kui suurest seisustEnam tehakse nõuga kui jõugaEnamb saap suur suikja kui kavva magajaD3b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga enam-võrratused (80–290):Arm aitab enam kui hirmLaps on enam kui laastIsa sõna enam kui ema vits

Tasane tsiga tsung enamb maad ku röhütellejaVäsinu hobesele om tema kõrva suurune kikk leibä enämb kui karnits kaaruD4. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga rohkem-võrratused (30–180): Naine jõuab põllega rohkem välja kanda kui mees koormaga sisse vedadaJänes teeb ühe ööga rohkem jälgi, kui varsaga hobune üle suveD5a. Sümmeetrilise struktuuriga kergem-võrratused (5–20): Kergem teist laita kui ise paremine tehaKergemb kul’ata ku tüüd tetäD5b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga kergem-võrratused (5–6): Rumalaste küsida on kergem kui targaste kostaHoobelda on kergem kui makstaD6. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga suurem-võrratused (15–20): Sõna vägi on suuremb kui sõavägiHunt üle aja minnes on suurem kui hobuneD7. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga hullem-võrratused (10–15):Liinah om hullõp ku laanõhProosta' olõk om hullõb ku' vargusD8. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga magusam-võrratused (5–30):Kevadine muld on magusam kui sügisene ädalUni on magusam kui mesiD9. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga kallim-võrratused (5–20):Aus nimi on kallim kui kuldRaholine südä om kallimp kui kuldD10. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga vanem-võrratused (10–50):Kaup on vanem kui meieKäsk on vanem kui inimeneÕigus on vanem kui kohusD11. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga targem-võrratused (10–160):Muna on targem kui kanaHommik on targem kui õhtuÕhtu on targem kui hommikD12. Muude komparatiivsõnadega võrratused (50–300):Õndsam on anda kui võttaVeri on paksem kui vesiIgavam on lehm lüpses kui tappesOma suu om ikki lähemäl ku latse suuKaks silma ulatavad kaugemale kui üksD13. Mitmesugused eitavad võrratusevormid (20–150):Hunt ei ole nii suur, kui hurjutatakseEga putru nii palavalt süüa, kui keedetakseMuna pole targem kui kanaKurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakseD14. Seletusega võrratused (5–10):Armastus on hullem kui soetobi: soetobi ajab pää paljaks, armastus ajab pe- paljaks

E. Parallelistliku ülemastmeta implikatsioonidE1a. Mitmesugused üldistavad elliptilised implikatsioonid (400–2080):Vaga vesi, sügav põhiÜheksa ametit, kümnes nälgJala põlvini muaga, suu kõrvuni väegaPersealune soe, ninaalune külmUnustab hoidja, tabab püüdjaVarsan õpid, vanan peadHarva käid, ausast peetakseRummal pää, pal'lu vaivaKaste enne jüripäeva, rukis enne jaakobeid

Hooletus ees, õnnetus tagaKutsumata võerad, teadmata roogÄkki haarad, suu palutadOtav kala, laih liimTasa sõidad, kaugemale jõuadKena kael kedrajal, kookkael kudujalPaha koer, parem E1b. Tekstid, mis tõlgenduvad üldistavate elliptiliste implikatsioonidena või kõnekäänuliste A ja B-, A, kuid B- jmt tüüpi parallelistlike struktuuridena (20–920):Palju lapsi, laiad silmadÖö ees, surm selja tagaPalju kisa, vähe villuE2a. Kui..., siis...-vormeliga implikatsioonid (510–1080):Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aegKui saad üle koera, saad ka üle sabaKui seitsmevennapäeval sajab, siis sajab seitse nädalatKui küünlapääva ajal saab härg räästa alt juua, siis maarjapääva ajal ei saa kukkkiKui paastumaarjapäeva öösel külmab, külmab veel 40 öödKui maarjapäeva ööl külm kanamuna väljas lõhki lööb, siis tuleb külm kevadeKui kevade külm võtab konnakudu, võtab sügise viljaKui maarjapäeval lumi katusel, siis jüripäev hanged aia ääresKui mihklipäevaks puulehed maas, siis jüripäevaks rohi maasKui püüad kõigest väest, saad üle igast mäestKui tule murdu muile puile, sis tule katsk kadajileOn kange sõnn, siis ka kanged kohitsejadKui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abiKui Jumal loob lolli, siis loob lollile ka molliKu poornah tuiskas üle riijalasõ, sõs kapstmaar'apäävä üle katusõhar'aKui mardipäeval Sõel selgelt looja läheb, siis tuleb hää vilja-aastaKui hää andai and, võtt kuri tõbine kah vastuKui madisepäeväl saeab, siis on paelu marju ja mardikidKui mardipäeval lumi katuste pääl, siis lihadepühade aeg kahKui rükkioras enne jüripäeva paigast ära liigub, siis saab enne jaagupipäeva lõigataKui saab sant, siis saab sandi poiss kaKui sa üks kord ümber toa käid, oled sa targem kui see, kes maas istubKüll hobu veab, kui look peabE2b. Siis..., kui...-, Küll..., kui...-, Ega..., kui...- jmt pöördvormis implikatsioonid (150–550):Siis on härjal hända tarvis, kui kiil kallale tulebEga siis hing hukka ei lähe, kui ihu harida saabEga kade keela, kui helde tahabKüll nõid nõu löüd, ku poig puvva viiäsAbi saab ikka, kui arstitakseEga kuer siis kiljata, kui kondiga visataJüripäev kui hobõsõsita pääl ka hallõtki om, sõs saa iks hää suviE3. Seni..., kuni...- ja Kuni..., seni...-vormelitega implikatsioonid (70–640):Koer haugub, kuni külaline tulebSeeni sõpra kui sõiraInimene õpib niikaua, kui ta elabSeni kurg kooles, kui soo sulasPeni seeni hauk, kui susi karja manu tuleSant tänab seni, kui suu märg onE4a. Kus..., seal...-vormeliga implikatsioonid (200–2050):Kus suitsu, seal soojaKus hunti kõneldakse, sääl hunt onKus härga, seal sõrgaKus tegijaid, seal nägijaidKus laudas, seal lauda taga

Kus suitsu, seal tuldKus viga näed laita, seal tule ja aitaKus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemKus õhtu, seal öömajaKus puud raiutakse, seal langevad laastudE4b. Seal..., kus...-, Sinna..., kuhu- jmt pöördvormis implikatsioonid (20–150):Seal on hea, kus meid ei oleKodu sääl, kus kotid maasSiga sööb sealt, kus mold eesE5. Mitu..., setu...-vormeliga implikatsioonid (5–10):Mitu pääd, setu meeltMitu meest, setu aruE6a. Kuidas..., nõnda...-, Kui..., nii...-, Määne..., sääne- jts vormelitega implikatsioonid (190–1750):Kuidas känd, nõnda võsuKuidas lind, nõnda laulKudas küla mulle, nõnda mina külaleKuidas lükkad, nõnda lähebKuidas töö, nõnda palkKuida vakk, nõnda kaasKuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostabKuidas külv, nõnda lõikusKuida mets ruttab, nõnda põllumees kaKuidas ema, nõnda tütarE6b. Nii..., nagu...-, Nõnda..., kui...- jts pöördvormis implikatsioonid (5–20):Lind laulab nii, nagu nokk on siatudNii lugu kui nõudmineE7. Mida ...-m..., seda ...-m...-vormeliga komparatiivsed implikatsioonid (105–820):Mida armsam laps, seda kibedam vitsMida rohkem koeri koos, seda vedelam lakeMida varem, seda paremMida kõrgemad lumehanged, seda suuremad viljarõugudMida enam kassi silitad, seda kõrgemale ta saba tõstabMida viksim, seda litsim

E8a. Mis..., see...- ja Mida..., seda...-vormelitega implikatsioonid (220–1550):Mis hundi suus, see hundi kõhusMis ajast, see arustMida Juku ei õpi, seda Juhan ei teaMis täna tehtud, see homme hooletaMis saajas saadud, see pulmas peetudMida külvad, seda lõikadMis meele peal, see keele pealMis koer ei näe, seda koer ei hauguMis peos, see suusMis ühe meelest kuld, see teise meelest muldE8b. See..., mis...-, Ei..., mis...-, Kõik..., mis...- jts pöördvormis implikatsioonid (40–230):Ei aiasiga tea, mis õueseale tarvis onHärg pillab ühe korraga, mis sääsk ümber aastaAmmet kõik, mis leiba annabKõik on tühi, mis sant laulabE9a. Kes..., see...-vormeliga implikatsioonid (460–1840):Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukubKes kopikat ei korja, see rublat ei saaKes kannatab, see kaua elabKes kahju kardab, see õnne ei leiaKes valetab, see varastabKes ees, see mees

Kes iga päev ilus, see harvast alastiKes kõik nõmmed kõntsib, see kõik marjad maitsebKes koera ei sööda, see söödab varastKes koerust teeb, see kolki saabKes hiljaks jääb, see ilma jääbKes otsib, see leiabKes ei täna pisku eest, see ei täna palju eestKes naeru kardab, see peeru surebKes palju räägib, see palju valetabKes pärast naerab, naerab pareminiKes kellaga lehma otsib, see sitase saba saabKes kõik pühad peab, see kõik näljad näebKiä um susi suule, tuu um kahr tüüleKes kibedat kannatab, see magusat maitsebKes tuult külvab, see tormi lõikabKes hirmuta kasvab, see auta elabE9b. See on..., kes...-, Küll see..., kes...-, Ega see..., kes...- jmt pöördvormis implikatsioonid (40–90):Küll see sööb, kes lõunat magabEi see siga sigine, kes ei vingu viiessaNarr on see, kes rohkem lubab, kui ta jõuabLammas on, kes ennast niita lasebE9c. Keda..., seda...- ja Keda..., see...-vormelitega implikatsioonid ning nende pöördvormid (15–110):Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilmKeda ei näha näämikus, seda ei sihita siidiskiE9d. Kelle..., selle...-vormelitega implikatsioonid ning nende pöördvormid (40–610):Kelle jalg tatsub, selle suu matsubKelle käed sitaga, selle suu saiagaKelle laps, selle nimiKelle leiba ma söön, selle laulu ma laulanE9e. Kel..., sel...-vormelitega implikatsioonid ning nende pöördvormid (90–610):Kel janu, sel jaladKel suur suu, sel lai selgKel perse süüdäs, küll tuu hindäle sanna küttKel käpo', tuul upo'Kel kärnad, sel küünedKel jõud, sel õigusE9f. Kes..., see...-vormeli muid käändeid esindavad implikatsioonid ja nende pöördvormid (15–50): Kellele palju antud, sellelt ka palju nõutakseSeda võib naiseks võtta, kellega vaka soola seltsis oled ää söönud

F. Parallelistliku ülemastme ja indikatiivse põhitasandiga tekstidF1.1.1. Parallelismis vastanduvad lihtlausete jaatus- ja eitusvormid (180–2660):Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagiKüsija suu peale ei lööda, aga võtja käe peale lüüakseSuu teeb suure linna, käed ei tee kärbse pesagiÕnnetus käib inimesi mööda, mitte kivi ja kandu möödaSitke kannab siidi, heldel pole helmigi kaelasNina otsa näed, aga ea otsa ei näeEma pistasb rinna suhu, aga ei pista meelt päheVäsib andja, ei väsi vastavõtja 6.1.1.2. Parallelismis vastanduvad lihtlaused, mille kordusi ja/või ellipseid (260–1970):Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikeneKoera keele otsas rohi, kassi keele otsas tõbiSööjal pikk käsi, lööjal lühikeSusi unetas, pini mäletasOmad koerad kisuvad, omad koerad lepivad

Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavadKitsi võtab kirstust, helle võtab persestNoorel nugise silmad, vanal varese silmadNoor koer ärritab, vana salvabRutaka tüe rumala, hillukse tüe ilusaÜks lind pillab pesa, kaks koguvadHerits kitt hinnäst, hüä miis tõistVäikesed vargad ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas6.1.1.3. Parallelismis vastanduvad lihtlaused, mille kõik sisutähtsad sõnad erinevad (180–1860):Varane pühib nokka, hiline saputab tiibuTegijal tööd, magajal undSügisel suured söömad, kevadel keed magusadEi upsi uus kuub, vaid tantsib täis kõhtTõsi tõuseb, vale vajubVilets vitsul peksetakse, õnnis suul õpetakseMinial on mitu viga, ämmal ei häda kedagiRahu kosutab, vaen kaotab6.1.2.1. Parallelismis sünonüümsed lihtlaused, mille kordusi ja/või ellipseid (240–1820):Kodus laps kuulsam, ahju pääl ausamHäda ei anna häbeneda, tühi kõht ei kõrgistadaIlu ei panda padaje ega kaunist kattelaieKass sööb kaua hoietu, peni pikka peetuViha võtab vilja maast, kadedus kalad merestKuri võtab kulbist, paha sõna pajastMure teeb mustaks, häda halliksTuli ei taha tuhnakut tegijät, lats laiska hoitjatVesine on veliste arm, sõklane on sõsarde armHull kiidab orja tööd, laisk kiidab lapse töödSitast ei saa siidi, kanapasast kalevit6.1.2.2. Parallelismis sünonüümsed lihtlaused, mille kõik sisutähtsad sõnad erinevad (190–1710):Merel silmad, metsal kõrvadLehm lüpsab suust, kana muneb nokastÖöl üheksa poega, päeval mitu mõtetKüll jumalal päevi, kui peremehel leibaEga naer nahka riku ega tühi jutt tükki võtaSädemest tuli, sõnast tüliAbi aiast, vari võrgustViletsal visa hing, õnnetu kaua elabJumal kõrges, kuningas kaugelRätsepal ei ole riiet ega kingsepal kingaTehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse6.1.3. Parallelismis ambivalentese või raskesti kirjeldatava sisusuhtega lihtlaused (190–1150):Meest sõnast, härga sarvestSõna pistab, sõna peastabVaiv om vanas saia, hää om vanan eladaEga kõrts pole põrguhaud ega kirik pole taevariikSöönud hingab, tõbine oigabÕigus maamehel, õigus meremehelOri mõist orja opata, varas varast nuheldaÜks tahab ema, tõine tütartRikkal raha, vaesel latse6.1.4.1. Parallelismis lihtlaused, mille vahel ebamäärane temporaalne või astmesuhe (260–1100):Üks patt vargal, üheksa tagaajajalSärk on ligi ihu, surm veel ligemalÜts kord petät pini luuga, tõõnõ kõrd ei petä lihagaÕhtu oli viis paari härgi, homiku ei ole vasikatkiKördiga ei saa kaugemale kui üle aja hüpata, pudruga saab ommeti teise perese

Rähn on kirev, inimese elu veel kirevamVeri hüübib harvast, vesi ei hüübi kunagiIda vieb kalad meresta, idakakku kattilastaHarvast orja kiidetakse, miniat ei millalgiPisike laps vaeotab põlve peal, suur südame peal6.1.4.2. Parallelismis lihtlaused, mille vahel kalendaarne suhe (70–780):Laurits laotab lehti, Pärtel pöörab päidKadri hakkab kusele, aga Andres pistab pulga etteParm pask juanipääväni, siäsk miis mihklipääväniKünnipäevaks on virgal maa küntud, aga laisk tõstab veel atra aia pääle6.1.4.3. Parallelismis Enne..., pärast...-, Alul..., pärast...- vmt vormeliga ühendatud lihtlaused (30–70):Enne töö tehakse, pärast palk maksetakseEnne mõeldud, pärast tehtudEnne mahub põue, pärast ei mahu enam õue6.1.5. Parallelismis Kuigi..., siiski...- vmt vormeliga ühendatud lihtlaused (30–50):Kahr om küll kuri elläi, siski nahk om iks saksa saani päälHanil om küll luine vassar, küll siski ära tund, mis kivi, mis terä6.1.6. Parallelismis enam kui kahest lihtlausest koosnev jada (130–2060):Aganas on leiva jätku, humalad on ölle jätku, vesi pitka piima jätku, tuhk on tubaka jätkuMärt määndab, Kadri kaandab, Simun tei silda soie pääle, Niklus needab, Toomas tore miis sõidab üleHommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekäguTõrkuja jägu süüakse ära, magaja jägu panna peaotsi, külaskäija jägu jääta järeleJaan viskab esimese jahe kivi vette, Jaak teise ja Mihkel kolmandaPõllumees põline rikas, ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikasF2.1. Parallelismis kaks võrdus- või võrdlusvormilist (liht)lauset (90–460):Rääkimine hõbe, vaikimine kuldVanatüdruk taevatui, vanapoiss on põrgunuiLaenaja on sõber, tagasinõudja vaenlaneVõtad naise, nagu regi peränsaad latse, nagu kivi rii päälVask vaese kuld, tina kehva hõbeVilk vihmavari, tomp tuulevari6.2.2. Parallelismis enam kui kahest võrdusvormilisest (liht)lausest koosnev jada (15–60):Hundile one udu ono, vihim veli ja kaste kaalalõikajaF3. Parallelismis kaks võrratust (2–2):Mõtsa varjun parep ku lehe varjun, mehe varjun parep ku mõtsa varjunF4a. Parallelismis kaks elliptilist implikatsiooni (60–230).Külmad, jõulud, soojad lihavõttedrohelised jõulud, valged lihavõttedVirgad vanemad, laisad lapsed, laisad vanemad, virgad lapsedPisikesed lapsed, pisike mure, suured lapsed, suured muredSuur jalg, suured saapadsuur käsi, suured kindadF4b1. Parallelismis kaks või enam Kui..., siis...-vormeliga implikatsiooni (80–460).Kui kägu tuleb vitsa, siis viljakui urba, siis ohtukui lehte, siis leibaKui luiged madalalt lendavad, siis tuleb madal talv, kui luiged kõrgelt lendavad, siis tuleb sügav talvKui otsas, siis hooletakui vatsas, siis vaevataKui ligi, siis puskab, kui kaugel, siis ammubF4b2. Parallelismis kaks või enam pöördvormilist (Siis)..., kui...-vormeliga implikatsiooni (10–40):Mees nägusam, kui piip suusnaine nägusam, kui laps sülesKullake, kui annad, kurivaim, kui nõuadF4c. Parallelismis kaks Kuni..., seni...-vormeliga implikatsiooni (1–2):Nikka ikkä kui ett, nikka põlvõ kui põimu

F4d. Parallelismis kaks Kus..., seal...-vormeliga implikatsiooni (10–40):Kus silm, seal külmkus sõlm, seal soeKus haige on, seal on käsikus arm on, seal on silmF4e. Parallelismis kaks Kuidas..., nõnda...- vmt vormeliga implikatsiooni (10–50):Kuidas tibu, nõnda terviskuidas arst, nõnda abiNii kui elu, nii om ehtenii kui rõõm, nii om rõivaF4f. Parallelismis kaks Mida ...-m, seda ...-m-vormeliga implikatsiooni (1–1):Mida targem rahvas, seda rikkamad, mida rumalamad, seda vaesemadF4g. Parallelismis kaks Mis..., see...- või Mida..., seda...-vormeliga implikatsiooni või nende pöördvormi (30–230):Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mädaTunnukse ikka, mis vee veeretud, ei tunta saia söödudMis pihtas, see õppuses, mis möödas, see nurjasF4h1a. Parallelismis kaks Kes..., see...-vormeliga implikatsiooni (30–250):Kes kooleb, sii kodu lääb, kes elab, sii ette puutubKes teeb, see saab, kel põle teha, sel põle saadaF4h1b. Parallelismis kaks pöördvormilist (See)..., kes...-vormeliga implikatsiooni (15–360):Hea laps, kes hästi tansib, parem laps, kes paegal seisabNarr, kes Narvast naise võtab, loll, kes linnast lehma ostabF4h2. Parallelismis kaks Kel..., sel...-vormeliga implikatsiooni või selle pöördvormi (15–150):Kel vägi, sel võimus, kel kukkur, sel kohusEga see pole rikas, kel palju on, vaid see on rikas, kes omaga rahul onF4i. Parallelismis kolmest või enamaast implikatsioonist koosnev jada (20–380):Kured lähvad — kurjad ilmadhaned lähvad — hall tagaluiged lähvad — lumi taga

Keda vahites, toda kahiteskeda naaretes, toda haareteskeda otsites, toda trotsites

G1. Sisult imperatiivsed, kuid vormilt indikatiivsed või elliptilised lausedG1a1. Indikatiivsed lihtlauselised peab-, tuleb- vmt vormis käsud ja normid (40–230):Tõnisepäevast pidi pool loomatoitu alles olemaVarust peab koera löömaKäsku peab igaüks täitmaG1a2. Indikatiivsed lihtlauselised ei tohi-, ei maksa- vmt vormis keelud ja hoiatused (30–50):Ei või kõiki ühe paela peale pannaNarriga ei maksa vaieldaHäätegu ei tohi unustadaG1b1. Peab tegema A, sest B-, Peab tegema A, muidu juhtub B- vmt vormis käsud ja soovitused (5–10):Kopikas peab taskus olema, muidu koerad kusevad pealeLas vares vaagub, küll ta vakka jääbG1b2. Ei tohi ~maksa ~... teha A, sest B-, Ei tohi teha ~... A, muidu juhtub B- vmt vormis keelud ja hoiatused (8–10):Surnu suu pääle ei kästa kohut mõista: patutse oleme keikJaanile ei tohi sõnnikuhaisu ninasse lasta, siis ei kasva hää rukisG1c1a. Kui..., siis...-vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on peab-vormis käsk või soovitus (30–70):Kui tahad targaks saada, siis pead õppimaKui vanad räägivad, peavad lapsed vaid olema

Kui kala ei ole, piab konn mõrda minemaKui ei või parata, siis peab laskma karataG1c1b. Kui..., siis...-vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on ei tohi- vmt vormis keeld või hoiatus (20–50):Ei massa sis enap värrit kinni panda, ku hobõbõ om ussajast vällä joosnuKui sa annad, siis su pahem käsi ei pea teadma, mis parem käsi teebEga siis ei saa änam koera sööta, ku varas juba õues onKui rihavars likes saa, ei või enämb haina tetäG1c2. Kes..., see...-vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on peab-vormis käsk või soovitus (30–200):Kes huntide hulgas on, peab nendega ulumaKes ei taha tööd teha, see ei pea ka söömaKes kuulda ei taha, piab tundmaKes algab, peab lõpetamaG1d. Parallelistlikke (vastanduvaid või sünonüümseid) osiseid sisaldavad peab-, ei tohi- vm imperatiivid (35–90):Tüdrukust ja hernest ei või kunagi ilma pudumata mööda minnaVanna võit naarda, a hädälist naargu-ui, vanast lätt egäütsSilmaga võib küll vaadata, käega ei või mitte keiki katsudaElu peab elama, ussi peab tapmaSõnal peab sõlm ja jutul jakk olemaG1e1. Mitmesugused vormilt indikatiivsed, kuid sisult imperatiivsed mitteparallelistlikud elliptilised struktuurid (10–180):Mees mehe vastaKirik keset külaVorst vorsti vastuMagajalle piaalustG1e2. Parallelismis kaks ellipsit, mis sisult käsud või normid (60–450):Rügä tuhka, tõug muttaNoorelkuul nurme, vanalkuul varjuKanadega magama, sigadega ülesSilm silma vastu, hammas hamba vastuHaigele arsti, tervele vorsti

G2. “Tema”-imperatiividG2a. Olgu A või B ~Olgu... kas või... ~..., ikkagi ~kui ainult...- jm vormiga ('Kuigi..., siiski...'-tähendusega) hüperboolsed jm tekstid (30–170):Olgu isa sikk või ema kits, kui aga ise mees olenOlgu sant vai vigane, pääasi et on isaneEga pini ilma ei haugu, olgu susi ehk tõrvaskandOlgu aed nii suur kui ta on, mulk ikka üksOlgu poiss kolmest kohast õlesidemega kinni, ikka saab naiseG2b. Jumal hoidku ~hoia-, Jumal andku ~anna-, Jumal lasku- jmt algustega soovlaused (20–80):Jumal hoia mind sõbra eest, vaenlase eest ma hoian ennast iseJumal lasku sõaväge ikka kuulda, ei elades nähaJumal hoidku häda iist, risti ja viletsust isegi küllJumal hoidku selle eest, ku orjast otsaline saabJumal andku ikka anda, aga mitte otsiG2c. -gu-imperatiiviga lihtlaused (30–70):Kingsepp jäägu oma liistude juurdeIgaüks kratsigu ise oma kärnadÕigus olgu igaüheleIgaüks pühkigu oma ukseesistG2d. Võrratusvormis -gu-imperatiivid (2–2):Tagumised väravad olgu ikka vähemad kui esimesed

G2e1. Kui..., siis... (ärgu) tehku...-vormeliga või elliptilised implikatsioonid (20–190):Kui kaks kõnelevad, pistku kolmas nõna vöö vaheleLatsele lauldas, mõrsja mõistkuKui on pühad, siis olgu pühadKui on läinud trumm, siis mingu ka pulgadG2e2. Kes..., see (ärgu) tehku....-vormeliga implikatsioonid (15–50):Kes on pandud orjama, see orjaku hea meelegaKes koore päält sööb, see söögu ka sisuKes parem mõistab, see parem tehkuG2e3. Muud ...(ärgu) tehku...-tagaliikmega implikatsioonid (3–50):Kel õnn, see elagu, kel tervis, tehku töödMida parem on hobune, seda parem olgu piitsG2f1. Tekst kätkeb parallelistlikke (vastanduvaid või sünonüümseid) osiseid ühe -gu-vormilise verbi juures (15–30):Silmad olgu ikka ees ja tagaJüripäiväh olgu kala orrel vai rannalTütärlats pidägu suu, käe ja perseMöldri matt ja kõrtsi mõõt olgu maksetudG2f2. Täisparaleelse struktuuriga -gu-vormiliste imperatiividega tekstid (20–60):Asi olgu, tarbis är' tulguMuu puu muhaku, lepa leht lehaku, tütarlats olke vaikSoe olgu söönü, lamba olgu alaleHull võib olla õlle tegija, aga tark olgu linnase tegija

G3. “Sina”-imperatiividG3a1. Imperatiivse lihtlause vormis käsud ja soovitused (30–250):Sea suu sekki möödaPea pool suud kinniNaist kiida asta pärastAnna aega atra seadaJäta viimane hoop löömataG3a2. Imperatiivse lihtlause vormis keelud ja hoiatused (100–660): Ära hõiska enne õhtutTänasida toimetusi ära viska homse varnaÄra kiida ilma enne õhtutÄrä õhtast aset kiidaÄra põlga esimest õnne ial äraÄra pista pead tulleÄra mine sügelemata saunaÄra maksa kurja kurjagaG3b. Imperatiivset verbivormi sisaldavad preferentsid jm võrratused (15–40):Parem kae sittuja silmi kui puuraiuja silmiParem võta sammu pealt kopik kui versta pealt rublaParemb korja munakoorõ sisse kui lehmä nissaG3c1a. Tee A, sest B-, Tee A, muidu juhtub B- jms vormis käsud ja soovitused (15–60):Võta naene naabritalust, teda tunned käsist-jalustHoidke omad mokad lukku, muidu lennab kärbes kurkuÕle oma sõnale peremees, muidu saab sõna sulle peremeheksG3c1b. Ära tee A, sest B-, Ära tee A, muidu juhtub B- jms vormis keelud ja hoiatused (40–260):Ära usu ilma, ilm ajab puru silmaÄra sitta puudu, sitt hakkab haisemaÄra usu hundi juttu, hundil on need hullud jutudÄra narri koera, koer salvabG3c2a. Tee A, siis saad ~säilitad B-vormilised käsud ja soovitused (60–250):Hoia ise, siis hoiab ka JumalTee tööd higiga, siis sööd leiba himuga

Pea suu kinni, seisab selg terveKorja õigel ajal, siis on sul häda ajalG3c2b. Ära tee A, siis väldid B-vormilised keelud ja hoiatused (4–8):Ära tee teisele head, siis ei sünni sulle kurjaÄra ennast liiga kiida, siis sind keegi ka ei laidaG3d1a. Kui..., siis...- või (Siis)..., kui...-vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on imperatiivivormis käsk või soovitus (100–530):Pista põrsas kotti, kui pakutakseTao rauda, kui raud kuum onParanda, kui paras aeg onKui midagi teed, tee hästiKui sõna ei aita, siis lase käsi käiaG3d1b. Kui..., siis ära...-, Ära enne..., kui...- jmt vormelitega implikatsioonid, mille tagaliige on imperatiivivormis keeld või hoiatus (70–620):Ära enne vana kaevu täis aja, kui uus valmis ei oleÄra sööda siis koera kui hunt karjas onÄra müü enne karu nahka ku karu käesKui katel keeb, ära sa enam tuld alla ajagG3d2. Muude vormelitega implikatsioonid, mille tagaliige on imperatiivivormis keeld või käsk (15–50):Ära lükka homse peale, mis sa täna võid tehaÄra sinna tuld tee, kus keige suurem vesiPane aga pauna, mis pakutakseG3e1. Parallelistlike (vastandavate, sünonüümsete vm) osistega laused, milles üks imperatiivivormis verb (20–90):Kolmõ asja sisse ära usu kunagi: tühja huunõt, mõtsa ja makajatLapsele anna hirmu ja armuÄra usu suure saksa suud ja pisukese lapse persetAvida menejat mõrsjat ja asujat majjaG3e2a1a. Parallelismis kaks lihtlauselist imperatiivivormis käsku või soovitust (110–860):Rikkast perest osta hobune, vaesest vallast võta naeneTee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajalHalli pead austa, kulupead kummardaEla ise ja lase teisi ka eladaÜheksa korda mõõda, üks kord lõikaAnna antust, murra murtustVõta pits ja pea aruTee tööd ja palu JumalatG3e2a1b. Parallelismis kaks lihtlauselist imperatiivivormis keeldu või hoiatust (20–60):Võõrast ära võta, oma ära jätaKanget ähvärdamist ärä pelga, suurt lubamist ärä loodaÄra usu uisu jutu ega pea poisi pettuG3e2a2. Parallelismis vastanduvad lihtlauseline imperatiivivormis käsk ja keeld (80–720):Narri meest, ära narri mehe mütsiVõta vana sõna, aga ära söö vana osaÄra kiida iseennast, lase teised kiitaRäägi meest, aga ära nimeta meestÄra kiitle kinda sees, tule seisa meeste eesG3e2a3. Parallelismis kolmest või enamast imperatiivivormis lihtlausest koosnevad jadad (20–100):Nää palju, kuule palju, ära palju pajadaTii esi, tõhuta tõist, astu esi, aja muidUnusta uni, mäleta mälu, pea noor mees meelesÄra pilka vigast, ära põlga vaest ega narri nõtraG3e2a4. Parallelismis Enne..., siis-, Enne..., pärast...- vmt vormeliga rindlause imperatiivivormis komponendid (30–280):Enne mõtle, siis ütlePühi enne oma ukseedine puhtaks, siis mine teistel pühkima

Enne mune, siis kaagutaTee enne, kiida pärastG3e3. Tee A, sest ~siis saad ~muidu juhtub B- või Ära tee A, sest ~muidu juhtub B- vormiga tekstid, mille imperatiivne esikomponent on parallelistlik (25–150):Tee tööd ja näe vaeva, siis saad taevaVaata ette, vaata taha, muidu jääd sa ajast mahaPea ennast kolmest kinni: käed, suu ja perse, siis saad ilmast hästi läbiG3e4. Parallelistlikud struktuurid, mis koosnevad kahest või enamast Kui A, siis tee B-, Kui A, siis ära tee B- vm vormeliga ja imperatiivse verbiga implikatsioonist (50–400):Söö, mis küps, räägi, mis tõsiKui mees hea, pista tal üks silm ära, kui paha, kaks silmaLäheb jahimees metsa, pane pada kummuli, läheb kalamees kalale, pane pada tuleleKui kuuled, ära pane kuulvas, kui näed, ära pane nägevasOled vaene, siis ole vaiki, oled perätü, sis piä suuG3e5. Mitmesugused imperatiive sisaldavad keerukama struktuuriga laused (40–115):Mis sa tahad, et teised peavad sinule tegema, sedasama tee sina ka teisteleVarasta, aga mitte nõnda, et üles tulebAidake armetumat, vilets viiakse meheleKott olgu ikka enesest, saagu põrss kust saa

1.4. Sissevaade mõnesse vormelimalli

1.4.1. Kes..., see...-mall

Vormelimalliks, millele lähipilk heita, valime Kes..., see...-malli ning püüame meie jutu lõpetuseks jälgida selle vormeli käitumist suhetes teiste vormelite ja vanasõna muude struktuuriaspektidega.

A. Suhted muude implikatiivsete vormelitegaNagu juba öeldud, oli äsja visandatud vormelitüpoloogia pelgalt tüüpide tiiteltekstide tüpoloogia. Tegelikult nähtub igas variandirikkamas vanasõnas kirev tüübisisene variaablus, mis loomuldasa on sünonüümia ning haarab peale kujundileksika ka nn vormelielemente ja lausete süntaktilis-modaalset vormi üldse. Kvantitatiivseid hinnanguid eesti vanasõnade struktuurilise variaabluse kohta on seni võimalik anda ainult vanasõnatüüpide ja vormelitüüpide (vm vormitunnuste) “kohtumiste” või “lõikumiste” tasemel, mitte tekstihulkade täpsusega. Ka pole praegu võimalik hinnata eri süntaktiliste vormelitüüpide vm struktuuritunnuste vaheliste seoste tugevust aines tervikuna, sest enamiku vormelite jm vorminähtuste koguvõimsused ja koosesinemused pole teada.Teeme lihtsustatud koondi vanasõnadest, mille üleskirjutuste hulgas leidub (ainuüksi või valdavalt või muude hulgas või erandina) Kes..., see...-vormeliga tekste, ja vaatame põgusalt mõnede muude süntaksi- ja modaalstereotüüpide kaasosalust neis vanasõnades. Selliste vanasõnade koguarv EV-väljaandes selgus olevat 924 (meenutame, et tiiteltekstide põhjal tehtud tüübistikku sattus Kes..., see...-vormeliga vanasõnu läbi kõigi parallelistlike, imperatiivsete jm modifikatsioonide ainult 590). Pea täpselt poole sellest rühmast moodustavad tüübid, kus Kes..., see...-vormel ei varieeru teistega; neist 469-st on aga 347 (st u ¾) üheainsa variandiga esindatud minitüübid, mille varieerumise kohta polegi enamat teavet. Produktiivsemaist eesti vanasõnadest on kõige kindlameelsemad “kes-see-lased”: Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa (EV 4360; u 210 var); Kes kahju kardab, see õnne ei leia (EV 2936; u 195 var); Kes kõik nõmmed kõntsib, see kõik marjad maitseb (EV 7631; u 80 var); Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest (EV 12406; u 60 var). Väga domineerivalt esineb Kes..., see...-vormel veel vanasõnades Kes kannatab, see kaua elab (EV 3174; u 200 var); Kes valetab, see varastab (EV 13278; u 110 var); Kes ees, see mees (EV 507; u 95 var).Vaheldumist teiste implikatiivvormelitega selgus Kes..., see...-vanasõnadel olevat järgmisel määral:1) elliptiliste vormelitega 94 tüübis;2) Kui..., siis...-vormeliga 89 –“– ;

3) Kel(le)-alguliste vormelitega 17 –“– ;4) Mis..., see...-vormeliga 10 –“– ;5) Mida -m..., seda -m...-vormeliga 8 –“– ;6) Kuidas..., nõnda...-vormeliga 6 –“– ;vaheldusi teiste vormelitega on juba väga vähe.Selle statistika järgi näib Kes..., see...-vormel omavat üpris jõulist identiteeti. Ta põhisünonüümideks on sümmeetriliste implikatiivstruktuuride universaalseimad “markeerimata” esindajad — elliptilised struktuurid ja Kui..., siis...-struktuurid. Üksiktüüpide varieerumispilt tervikuna viitab sellele, et Kui..., siis...-vormeli ja implikatiivse ellipsi omavaheline sünonüümia on väga tugev: nt meie Kes..., see...-vanasõnade seas leidub 148 sellist, kus kohtab ka Kui..., siis...-vormelit ja/või implikatiivset ellipsit; 35 tüübis esinevad nad mõlemad.Edasi, vähemalt eesti vanasõnakeeles, aga vist ka palju üldisemalt, ilmneb üldinimliku kehtivuspretensiooniga lausetes (st neis, kus puudub agenti märkiv substantiiv) üsna iseeneslik naturaalne kokkukuuluvus implikatiivsete vormelitüüpide ja verbi pöörete vahel: stereotüüpsed on (See,) kes teeb ~on ~tahab ~...ja (Kui sa) teed ~oled ~tahad ~...-vormid. Arhiivitekstide statistika kinnitab selle tõiga paikapidavust:

3. isik 2. isikKes..., see...-vormel 1656 0Kui..., siis...-vormel 80 767Implikatiivne ellips 90 609

Selles vaatluses on Kes..., see...-vormeli esindajaiks loetud laused, kus esineb Kes-komponent (tagaliikmes võib olla ka seda, sel, selle vmt); Kui..., siis...-vormeli esindajaiks on loetud laused, kus esineb emb-kumb vormeli komponentidest; ellipsiteks on loetud implikatiivsena tõlgenduvad tekstid, kus vormelielemendid täiesti puuduvad (verb võib esineda). Arvesse on võetud täisindikatiivsed laused kui ka nood, mis sisaldavad siiraid, iroonilisi või kõhklevaid imperatiive (st niihästi Kes aitab iseennast, seda aitab ka Jumal ja Hoiad ise, siis hoiab Jumal ka kui ka Hoia ise, siis hoiab ka Jumal; niihästi Kes huntidega elab, hakkab ulguma ja Oled huntide hulgas, pead huntidega ulguma kui ka Kui oled huntide hulgas, siis ulu huntidega koos; niihästi Kes pätsi läheb otsima, see kautab kannika ja Püüad pätsi, kaotad kannika kui ka Mine pätsi taga ajama, kauta kanikas ka ära ja Ära mine pätsi taga otsima, kaotad viimaks kanikagi ära jmt jmt).Nende vormelimallide geograafilise jagunemise kohta vt. ............@

B. Parallelistlikud vormidVanasõnu, kus kohtab täisparallelistlikke tekste, oli meie vaatlusaines kõikekokku 107, sh implikatiivse normaalvormi vaheldumist parallelistlik-implikatiivse vormiga 59 tüübis, implikatiivstruktuuri vaheldumist kahe või enama lihtlause parallelistliku ühendiga 24 tüübis jne.Parallelistlikud vormid on tähelepanuväärsed sellepoolest, et nad võivad muuta oluliselt ja mitmel eri viisil lause loogilist ja troobistruktuuri. Kes..., see...-vanasõnade parallelistlikud komponendid seaduvad enamjuhtudel päris hästi eristuvaisse sünonüümsus- (analoogia-) ja antonüümsus- (vastandus-)vahekordadesse.Kes..., see...-vormilistest parallelistlikest tekstidest esindavad sünonüümilist parallelismi nt järgmised: Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, kes kauaks jääb, see kahju saab (LNg; EV 1263); Kes hoiab, ei ohka, kes kardab, ei kahjatse (Mar; EV 1416); Kes kaarnat kasvatab, see silmad kautab, kes nõgest silitab, see käed kõrvetab (Pal; EV 2832 + 7621); Kes kannatab, see kaua elab, kes järele annab, see järjel istub (VNg; EV 3174 + 2759); Kes koer, saab kolki, kes peni, saab pessa (Vas; EV 4197); Kes konsiks [=konksuks] loodud, on nooreld kõver, ja kes okkaks loodud, on nooreld terav (Hel; EV 4301 + 7792).Parallelismi antonüümiline laad on selgeim juhul, kui see on markeeritud verbi või adjektiivi jaatava ja eitava vormiga, sõnapaariga, mille üks komponent tähendab teise “kontradiktoorset” eitust, või mitmesuguseid mõõte ja kvaliteete märkivate antonüümidega (suur/väike, palju/vähe, hea/paha vmt):

Kes see annab, see on saks, kes ei anna, see on sant (Nrv; EV 311); Kes ei ike ehten, tuu ikk ellen, kes ikk ehten, tuu ei ike ellen (Ote; EV 2284); Kes külvab, see lõikab, kes ei külva, see ei lõika (SJn; EV 5142); Kes tööd teeb, see leiba sööb, kes laiskleb, see nälgib (Võn; EV 12466).‘Kui jah, siis jah ja kui ei, siis ei’-tüüpi parallelismid kätkevad eriti teraval kujul parömio-loogilist üliprobleemi: kas vanasõnad on ikka kõik tingimata nimelt implikatsioonid või on mõned neist siiski ekvivalentsid? Kui meil on nt lause Kes teeb, see saab, kes ei tee, see ei saa, siis selle ainuvõimalik loogiline kirje peaks olema " ® ®x Px Qx Px Qx (( ) & ( )) , mis

taandub üheselt loogiliseks ekvivalentsiks " x Px Qx ( ) . Kui vanasõna esitab sellest topeltstruktuurist ainult 1. poole, siis on raske ära arvata (või kummaline küsidagi), kas seda öeldes eeldatakse, et need, kes ei tee, võivad lõppeks ka saada, või et nad kindlasti ei saa. Minu terve mõistus peaks loomulikumaks eeldust, et nad ei saa.Vastandus võidakse aga esitada ka kujundlikumate vahendite abil:Kes härg sööb, see härg veab, kes sääsk sööb, see sääsk veab (Tor; EV 1844); Kes härra siin, sie härra sial, kie tüömies siin, sie tüömies põrgus (Lüg; EV 1877); Kes lusigaga alustab, see kulbiga lobetab, kes kulbiga alustab, see lusigaga lobetab (Kuu; EV 4523); Kis reede õhtu peseb, see peseb piimaga, kis laupäe õhtu peseb, see peseb verega (Mär; EV 5599).Nagu selgus juba 7. troobitüüpi vaatlusest, pole parallelism sugugi indiferentne ka vanasõna troobistruktuuri suhtes. Et parallelism tunduks vastandavana, peavad ta komponendid olema oma “maailmalisusstruktuuri” poolest samased. Analoogiaparallelismi korral on võimaluste hulk palju rikkalikum, kuid meie ühe ja sama isiku külge aheldatud Kes..., see...-rühm ei anna sellest paljusest kuigi head ettekujutust. Siin võidakse küll teha retki läbi kahe eri metafoorse regiooni (keegi kasvatab kaarnat ja keegi silitab nõgest, keegi on kõver konks ja keegi terav okas), kuid enamasti taandub kõik puhtleksikaalsele sünonüümiale sama semantilise regiooni piires. Troobitüübi 7.1 esindust siin arusaadavalt ei kohta ja tüüp 7.3 on samuti esindatud vaid väheste juhtudega (nt Ega see pole rikas, kel palju on, vaid see on rikas, kes omaga rahul on (Mus; EV 9637) rajaneb rikas-sõna polüseemia kaudu tekitatud kvaasiühisosal). Pole aga vist juhus, et just sünonüümne parallelistlik liide moodustub tihti kahe eri vanasõnatüübi kontamineerumise tulemusel.Kes..., see...-rühmas on näiteid ka mitmeosalisest ahelparallelismist. See võib kehtestada end juba 2-osalise parallelismi esikomponendi tagaliikmes ja järelkomponendi eesliikmes korduva elemendi kaudu: Kes ei viitsi tööd teha, see peab kerjama, kes ei viitsi kerjata, see peab surema (Mär; EV 12465). Ahel võib olla lihtsalt mitmeosaliseks laiendatud analoogiaparallelism, nt Kes palub, see saab, kes otsib, see leiab, kes koputab, sellele tehakse lahti (EV 8377 + 5185 + 4380). Tavaliselt on aga ahel 3-osaline ja üles ehitatud samal põhimõttel nagu folkloorne kolmarv üldse, sh rahvajuttudes: 1. astmel sedastatakse sisuline motiiv, 2. astmel antakse sünonüümset järku kordus ja 3. astmel pööre (puänt, jõuline hüperbool, üleminek järsult erinevasse semantilisse maailma vm eelmistega kontrasteeriv element); ühtlasi toimub ahelas kliimaks: Kes mehe riiet naerab, see naerab rätsepat; kes mehe nägu naerab, naerab Jumalat; kes mehe tegusid naerab, naerab meest ennast (Mär; EV 7163); Annad põllule seitse kõrda, annab põld sada kõrda; annad põllule ühä kõrra, annab põld sulle seitse kõrda; narrid põldu ühä kõrra, narrib põld sinu seitse kõrda (Jõh; EV 9137).Mõnedes tüüpides, mis kuuluvad lastefolkloori ja mille vanasõnalisus üldse on problemaatiline, toimub parallelismimäng puhtalt nn jätkamislusti (Lust zu erweitern) ajel ning on orienteeritud kõlamängule ning koomilisele ja absurdile. Ilmekad on näiteks vanasõna Kes ees, see mees (EV 507) jätkud: ...kes keskel, see keiser ~kera ~keekott ~kena oinas; kes taga, see taarinaga ~tataari naba ~tatikas ~talle saba jts.

C. Lause modaalstruktuurNagu öeldud, on raske kujutledagi, mis funktsioone võiks täita vanasõna, millesse pole kätketud mingit hinnangut. Kuid hinnang võib olla vanasõnasse kätketud üsna mitmel erineval moel. Nimetame mõnesid produktiivsemaid malle Kes..., see...-vanasõnade näiteil. (Kuna ses lõikes pole

vaja tekste individualiseerida, siis nimetame iga näitelause juures ainult vastava tüübi EV-numbri, ta kihelkondlikku päritolu aga mitte.) 1. “Preemiad” ja “karistused”Eesliikmes teeb kes-tegelane tegusid, mida käsitatakse tahtlike või valitavatena; tagaliikmes järgneb miski, mis on hea või halb kes-tegelase enda jaoks.1a1. “Preemia”, kes-tegelase jaoks hea tagajärg — u 85 tüüpi. Pakutavate hüvede liike on bukvaalkõne ja metonüümia segust raske välja eristada, kuid teatavaid põhistereotüüpe võib nimetada. Kõige sagedamini viidatakse söögile, saamisele, saagile, varandusele resp. nälja, puuduse jmt vältimisele: Kes kibedat kannatab, see magusat maitseb (EV 3684); Kes higiga teeb, see himuga sööb (EV 12485); Kes kass roidab, sii oma poja toidab (EV 3393); Kes tööd teeb, see nälga ei näe (EV 12460); Kes üksi rohmib, üksi pohmib (EV 15089).On ka umbmäärasemad viited millegi hea saamisele, toimetulekule, edule, positsiooni saavutamisele, säilimisele: Kes otsib, see leiab (EV 8147); Kes tahab, see saab (EV 11480); Kis pusib, sie suab (EV 9066); Kes püüab, see jõuab (EV 9400); Kes sõuab, see jõuab (EV 11180).Võidakse lubada veel füüsilist jõudlust, teadmisi, tarkust: Kes palju sööb, see palju teeb (EV 8335); Kes süöb, sie jaksab (EV 11241); Kiä här'ä süü, tuu mäe tege (EV 1847); Kes palju küsib, saab targemaks (EV 5187); Jumala õnnistust: Kes vaesele annab, sellele tasub Jumal saja võrra (EV 13027); Kes tööd teeb ja vaeva armastab, seda aitab Jumal (EV 12457); Kesse kassi kallistab, selle õue õnnistab (EV 3394); Kes aitab iseennast, seda aitab ka Jumal (EV 1424); ligimeste armastust ja tänu: Kes on hea, see kiitust saab (EV 1094); negatiivsete emotsioonide vältimist: Kes kannatab, see ei kahetse (EV 3173).1a2. “Karistus”, kes-tegelase jaoks halb tagajärg — u 230 tüüpi.See mall on kindlasti produktiivseim vanasõnades üldse. Sisustereotüübid on üldjoontes samad, mis positiivsete tagajärgede korral.Kes-tegelasele ennustatakse nt füüsilist ebamugavust, hädaseisundit, ohtu, valu, vigastust, haigust: Kes viiga ümbre käü, tuu õks hämmest ka saa (EV 13957); Kes kõrgest kukub, saab kõva hoobi (EV 4859); Kes valega haukap, sii valuga neelätäp (EV 13240).Kõige sagedamini (u 60 tüübis) ennustatakse nälga, ainelist kahju, vaesust, halba saaki, millegi halba kvaliteeti: Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb (EV 9361); Kes liha otsib, see kondi leiab (EV 5802); Kes tööd ei tee, see süüa ei saa (EV 12453); Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa (EV 4360); Kes püvve lätt püüdma, kautas kana (EV 9396); Kes hiljaks jääb, see ilma jääb (EV 1263).Nii nagu lubatavate hüvede puhul, nii ka siin, võivad kujundid mõtestuda umbmäärasema halvana (õnnetus, ebaedu, kaotus, kahju): Kes kardab, see kaotab (EV 3271); Kes ühte ei taha, sii kahte ei saa (EV 14881); Kes tuult külvab, see tormi lõikab (EV 12222); Kes algab hästi, lõpetab halvasti (EV 243); Kes paljo kõneleb, teeb hendale vaeva (EV 4835).Pahaks tagajärjeks võib olla teadmiste puudumine, eesmärkide nurjumine, eetilise vm standardi langus vmt: Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi (EV 13956); Kes hirmuta kasvab, see auta elab (EV 1296); Kes sea seltsin eläb, nakkab ka viimätä sitta süümä (EV 10339).Kes-tegelasele võib langeda patt, hukatus, Jumala viha ja karistus, ta võib langeda kuradi saagiks: Kes külili sööb, teeb kümme pattu, kes selili sööb, teeb seitse pattu (EV 10268); Kes kurja külvab, see hukatust lõikab (EV 4596); Kes laubaõsta vistleb, seda Jumal nustleb (EV 5598); Kes kuratille annab sõrmeotsa, viimaks pärib iho ja hinge (EV 4588).Karistuseks võib olla vägivald ligimeste ja ühiskonna poolt (peks, sund, vastutuselevõtt), tüssamine, “elukool”, naer ja kriitika, häbi, umbusk, vaen: Kes kuulda ei taha, piab tundma (EV 4742); Kes koerust teeb, see kolki saab (EV 4197); Kes kurja teind, see kurja vastab (EV 4598); Kes koer om, see koera palga saab (EV 4068); Kis sandikeppi ja vangitorni naerab, see saab isi ka vangi (EV 13647); Kes pehme om, perse ala pandas (EV 8519); Kes pea usup, saap pea petetus (EV 12949); Kes vanemate sõna ei võta, küll seda ilm õpetab (EV 2206); Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta (EV 13276); Kes häbi otsib, häbi leiab (EV 1718).

Negatiivsed emotsioonid: Kes paljo lainas, see paljo leinas (EV 8314); Kes hooletu, see õnnetu (EV 1494); Kes keeldu ei kuule, peab kahetsema (EV 3541); Kes palju lubab, see palju kahetseb (EV 8320); Kes varra naard, see hilda ikk (EV 13670).1b. Kujund võimaldab tõlgendust “preemia” ja tõlgendust “karistus” — u 10 tüüpi: Kes kõik nõmmed kõntsib, see kõik marjad maitseb (EV 7631); Ken kaik katsub, sie monda nägeb (EV 3459); Kes midake ots, tood tole saa (EV 8146); Kes väikselt alustab, lõpetab suureste (EV 14452); Kes mida külvab, see seda lõikab (EV 5150).1c. Parallelistlikud ütlused, mille ühe komponendi tagaliige mõtestub “preemiana”, teise oma “karistusena”. See väike rühm demonstreerib ühtlasi seost parallelismi ja vanasõna aksioloogilise struktuuri vahel. Osa siia kuuluvaid näiteid on tsiteeritud juba antonüümi- ja jadaparallelismi juures; lisame neile veel paar uut: Kes niidab lamba pea, elab paar päeva, kes saba, see sada aastat (EV 7431); Kes leivaga kerjama läheb, tuleb tükiga tagasi, aga kes tükiga läheb, tuleb leivaga tagasi (EV 5662).2. “Kvaasipreemiad” ja “kvaasikaristused”Preemia või karistuse “reaalsus” polnud ka senistes näitesarjades püsivalt samane: nälg või valu on ilmselt midagi tajutavamat kui nt hingeõnnistuse puudumine; siiski võimaldas implikatsiooni tagaliige seni ontoloogilises plaanis tõsiseltvõetavat tõlgendust, ees- ja tagaliikme vahele oli võimalik ehitada kausaalne sild. Leidub aga vanasõnu, kus sellise silla ehitamine ja tõlgendus nurjub, st tegu on omalaadsete “kvaasikaristuste” või erandina ka “kvaasipreemiatega”. See on geneetiliselt heterogeenne, mitmes plaanis hübriidne ja huvitav aines — ontoloogilise ja hinnangulis-normatiivse kokkusulam, tihti ka mütoloogilise ja retoorilise sümbioos, kus algne usundlik funktsioon on mandunud retooriliseks või pole seda olnudki ning uskumust (või tavaõiguslikku sätet) ainult imiteeritakse ja simuleeritakse. Nii relvastab rahvapedagoogika end usundist ja tavandist laenatud mimikriga. Nende teiseks funktsiooniks on saada nalja, st neid võib käsitada ka vanasõnaparoodiate või usundiparoodiate ühe alaliigina. Troobitasandil on “kvaasi”-üksused reeglina hüperboolid.2a. “Kvaasipreemiaid” esindab pelgalt paar üksikut näidet, kus äraspidisuse tunne tekib räigest dissonantsist ees- ja tagaliikme vahel argisuse/sakraalsuse või tühisuse/tähtsuse lõikes: Kes lese auku harib, see taevariiki pärib (EV 5759); Kes sitika tee peal õieti pöörab, saab ühe pulga ülemale (EV 10524), samuti hästituntud alliteratiivne sõnakõlks Kes kannatab, see kaua elab (EV 3174).2b. “Kvaasikaristusi” on enam — ehk 30 ümber. Siinsete tihti groteksete ja absurdsete kujundite täpsemat motivatsiooni on kaunis raske mõistatada. Laias plaanis võib siin eristada 1) üksusi, kus teotseb mingi teadmata loomuga jõud, mis jagab groteskseid äpardusi ja tõbesid, surmajärgseid õudusi jms: Kes naeru kardab, see peeru sureb (EV 7136); Kes kusemata situb, see n-mata sureb (EV 4688); Kes naar, saa nagla (EV 7156); Kes ähvardades ära sureb, see peeretades maha maetakse (EV 14776); Kes lihahimus eläb, sii rasvanälgä surep (EV 5822); Kes isa ehk ema lööb, selle käsi kasvab hauast välja (EV 2207); 2) neid, kus teeseldakse tavaõiguslikke sanktsioone: Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja (EV 13329); Kes tangupudruga leiba sööb, see saadetakse Siberisse (EV 11580); Kes mullust mälets ja toonast miili tulets, sel lõigats tõine kõrv äräde (EV 6882).3. “Signalisatsioonid”Siin rühmas on kes-tegelane kõrvalt vaadeldav objekt. Eesliikmes nimetatakse ta mingeid selgemaid, väliseid, ühes situatsioonis ilmnevaid omadusi, tagaliikmes tehakse neist järeldusi kes-tegelase teiste, tihti varjatumate või eesliikmes öeldut kompenseerivate/annulleerivate omaduste kohta või üldistatakse eesliikmes antu ka muudele juhtudele (kohtadele, aegadele) või antakse prognoose kes-tegelasega seotud situatsiooni edasise kulu kohta vmt.3a. Signaal kes-tegelase hea omaduse kohtaTöökus, tublidus, toimetulek on nende omaduste seas sagedasimad: Kiä um susi suule, tuu um kahr tüüle (EV 10788); Ken noorelt nobe, see virk vananagi (EV 7469); Kes mees siin, see mees seal (EV 6507); Kes ühest mees, see teisest mees (EV 14879).

Mainitakse ka tarkust ja silmaringi, headust, sõnapidamist ja truudust, juhtumisi muidki omadusi: Kes tark, see võtab õpetust (EV 11603); Kes palju käind, see palju näind (EV 8319); Kes kassi hoit, tuu hoit ka hobõst (EV 3390).3b. Signaal kes-tegelase halva omaduse kohtaVanasõna loeb sotsiaalselt paheliseks või ohtlikuks seda, kes on välismärkide põhjal otsustades näiteksebausaldusväärne, valelik, varas: Kes usutav ei ole väikesin asjun, see ei ole suurin eälgi (EV 8879); Kes palju räägib, see palju valetab (EV 8328); Kes varastab, see valetab (EV 13776); Kes valetab, see varastab (EV 13278); kuri, paha, “koer”: Kes kodu karjub, see eemal haugub (EV 3964); Keä make, tuu tike (EV 6325); Kes vihane üte pääle, see vihane tõise pääle (EV 14030); Kes koer elades, see koer surres (EV 4050); Kes koer siin, see koer seal (EV 4104); nüri, loll: Kiä noorõlt nuiatükk, tuu vanalt puupala (EV 7478); Mis loll õhta, see loll hommiku (EV 6015); Kes loll sündides, see loll surres (EV 6000); kitsi: Kea antust ei anna, see ei anna kah aidast (EV 327); Kes palju lubab, see vähe annab (EV 8321); Kes om makõ, tuu sakõ (EV 6333); vähetegija, laisk: Kes palju räägib, see vähe teeb (EV 8330); Kes elades laisk, see surres laisk (EV 551); tänamatu, osavõtmatu, suhtub erinevalt teistesse ja endasse: Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest (EV 12406); Kes teise silmas pinda näeb, see oma silmas palki ei näe (EV 11889); Kes ise haavu ei ole kannatanud, naerab armide üle (EV 734).3c. Parallelistlikus vormis koos hea ja paha signaalKes lahke, sie laisk, kes tige, sie tegijä (EV 5281); Kes ei näe narmas, see ei näe silmas; kes näeb narmas, see näeb silmas (EV 7377).3d. Aksioloogiliselt ebamäärane signaalSellesse rühma jäävad põhiliselt nn filosoofilise sisuga vanasõnad, mis räägivad elu ja surma vahekordadest, inimpsüühika muutmatuist seaduspärasustest, saatusest ja ettemääratusest, elu paradoksidest jmt-st, mille kohta pole võimalik pakkuda õieti mingit aktiivset strateegiat ei kes-tegelasele endale ega teistele, kes temaga kokku puutuvad. Toome näiteks mõned eesti aines produktiivsemad vanasõnad: Kes sutt lätt pakku, lövväp kahro kate pojaga iist (EV 10801); Kes silmist, see meelest (EV 10450); Kes kala mõrran, tuu taht vällä, kes vällän, tuu taht mõrda (EV 3059); Kes korra põlend, kardab tuld (EV 9169); Kes surmaks loodud on, seda ei aita arstirohud mitte (EV 10727); Kes ilma läind, see ilmas on (EV 1987); Kes supiga suu põletand, see puhub ka vee peale (EV 10698).4. Puhthinnangulise see-komponendiga lausedSiin pole võimalik konsekvendile anda enam mingit ontoloogilist mõtestust, vaid see saab puhthinnangulise (troobitehniliselt sageli nn nominaalmetafoori või võrdluse) kvaliteedi.See rühm näitab ühtlasi, et ka implikatsiooni osade normaalne või inversiooniline järjestus (st näiliselt üpris formaalne seik) on lause modaal- ja troobistruktuuri suhtes relevantne toimur: kui ontoloogiliselt mõtestuva konsekvendiga lausetes domineeris normaaljärjestus, siis puhtaksioloogiliselt tõlgenduv konsekvent paigutatakse tihti just lause algusse.Midagi analoogilist nähtub vist ka näiteks preferentsivormilistes ütlustes: siin on tendents kasutada sümmeetrilist Parem ~Ennem ~... kui...-sõnaga algavat lausestust seal, kus preferentsi pooled on oma “maailmalisusstruktuuri” poolest samased, mittesümmeetrilist lihtlausestruktuuri aga seal, kus lause predikaadipool mõtestub hüperboolina (vrd nt Parem kodu kooruke kui võõrsil võileib ja Laps on enam kui laast. 1

4a. Hea hinnang kes-tegelaseleMõned hinnanguist mõtestuvad huumori või irooniana. Sagedamini korduvad hinnagusõnad on mees, tark, hea, rikas: Tuu om mees, kes naise mõist võtta ja hobese osta (EV 6692); Tark on see, kes tunneb, et ta alles rumal on (EV 11650); See inimene on rikas, kes palju õppind (EV 9756).

1 Vrd ka A. Krikmann, 1001 küsimust..., lk 141–142.

Muude hinnagusõnade ja tunnustavate võrdluste näiteid: Kes annab, sii om kuningas (EV 311); Kes hädas meile abi teeb, see on õige sõber (EV 1778); Kes on hea naise saanud, see on hea asja leidnud (EV 1093).4b. Halb hinnang kes-tegelaseleHinnangusõnadeks vaene, vilets, sitt jts: Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab (EV 13085); Vilets, kes vene vesile jättäb (EV 14176); Sitt miis om sii, kes kirveta kirikusse lääb (EV 14566).Hinnangusõnadeks narr, loll, rumal jts: Narr on see, kes rohkem lubab, kui ta jõuab (EV 7388); Loll, kes kõhutäie ära teenib (EV 6009).Hinnang antakse loomametafooride kaudu: Lammas on, kes ennast niita laseb (EV 5430); Kes koera saba kergitab, on ise koer (EV 4047); Pini, kiä pett, perse, kiä petta lask (EV 8563).Viited eksimustele Jumala vastu: Keä üle vanõmba lätt, tuu lätt üle Jumala (EV 13634); Kes koeruse pärast kerjab, see varastab Jumalad (EV 4196).Hinnang antakse võrdluste või pikemate metafooride kaudu: Kes kolm kerda oo kolind, sie on justku tulekahjust läbi käünd (EV 4279); Kes naisel lüvvä lask, om niisama alato, kui olõsi tsiga purno (EV 7199); Kes ottab lese kolme lapsega, ottab neli varast majasse (EV 5758).4c. Hea ja paha hinnang üheskoosKujundistereotüübid on üldiselt samad, mis rühmades 4a ja 4b. Seegi liitstruktuur illustreerib ühtlasi parallelismi tekkevõimaluste universaalsust. Toome näiteid mees-hinnangu ja tark+loll-paari esinemusest: Koer, keda kutsutakse, aus mees astub ise (EV 4093); Mees, kes saab, lits, kes laseb (EV 6573); Tark, kes ajaga kaasa lääb, loll, kes sõrad vastu aab (EV 11636); Tark, kes muigab, rumal, kes naerab (EV 11637).5. Norme ja imperatiive sisaldavad vormidKes..., see...-rühm ei võimalda kuigi hästi demonstreerida imperatiividega seonduvat modaalsünonüümiat, kuid moodustab loogilise lõppastme meie “konsekvendijärgses” tüpoloogias. Nägime, et Kes..., see...-vanasõna tagaliige võib ennustada kes-tegelase enda või ta ligimeste jaoks aksioloogiliselt markeeritud tegelikke olukordi ja sündmusi, kvaasi-olukordi ja -sündmusi, mis mõtestuvad hinnangutena, anda metafoorses või bukvaalvormis otsehinnanguid, millest on kergem või raskem tuletada ettekirjutusi. Ta võib lõpuks kätkeda otseseid normeeringuid, käske või keelde. Eesliige võib sel juhul refereerida a) juba tekkinud olukorda või b) optatiivset situatsiooni, mille saavutamiseks/säilitamiseks/vältimiseks imperatiiv on mõeldud. Normeeriva või imperatiivse tagaliikmega tüüpe on meie vaatlusaines kõikekokku u 60.5.1. Peab/võib/ei tohi-tüüpi indikatiivsed normeeringudToome mõned näited iga deontilise predikaadi kohta (näidetes on püütud vältida lauseid, kus peab tähendab ‘on sunnitud’ vmt).Peab-lauseid jm kohustavaid indikatiive: Kes koer kisub, selle karvadega suitsetakse (EV 4051); Kes supi teeb, see supi sööb (EV 11234); Kes tahab teisi õpetada, see peab ise õppinud olema (EV 14752); Kes tapab, sii matab (EV 11589); Kes algab, peab lõpetama (EV 244); Kes võla võtab, see peab võla maksma (EV 14316).Ei tohi-, ei pea- lauseid: Kes ei taha tööd teha, see ei pea ka sööma (EV 12448); Tüdruk, kes mehe pükste jalge vahele lappi ei oska panna, see ei tohi üleüldse mehele minna, sest mis mees niisuguse lolli naisega tegema hakkab (EV 12597).Võib-, tohib-lauseid (kõik nad on juhtumisi humoristlikud abiellumisnormatiivid): Kes ahjuluuda mõistab siduda, kotikangast kududa ja seasoolikaid pöörata, see on meheleminemiseks küps (EV 177); Kis mees söögivahes sada teevast käe otsas ära vahendab, see võib naese võtta (EV 6510).5.2. gu-imperatiividMe ei püüa siin eristada siiraid imperatiive parastav- ja hoiatav-iroonilistest, vaid toome lihtsalt näiteid gu-imperatiivse tagaliikmega lausetest. Käske: Kes perse teisele laenab, sitku ise läbi küljeluude (EV 8683); Kes oma sõbrast tahab vaenlast teha, see laenaku talle raha (EV 11056); Kes on pandud orjama, see orjaku hea meelega (EV 8109).

Keelde: Kes kord "jaa" on öelnud, ärgu öelgu enam "ei" (EV 2293); Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu (EV 1655).Arvestades negatiivse (halva, keeldude) üldist prevaleerimist positiivse üle vanasõnades, on hämmastav indikatiivsete kui ka gu-vormiliste keeldude vähesus nende hulgas. Ilmselt on seegi tendents kuidagi auuris paröömilise “3. isiku ideoloogiaga”.

1.4.2. Võrratusstruktuurid

2. REFERENTSIAALNE TÄHENDUS

2.1. Semantilised teisendused ja troobid

Kaks aabitsatõde vanasõnade kohta on — ja Voigti näite põhjal on kerge üle veenduda –– et1) vanasõnas enamasti on nii, et mõnd sõna või süntagmat või teksti tervikuna tuleb mõista mitte bukvaalselt, vaid nn. ülekantud tähenduses, s.t. mingite semantiliste teisenduste kaudu;2) üks ja sama vanasõna võib ka referentsiaalses plaanis tähendada mitmeid eri asju, s.t. teksti ja tähenduse vahekord ei ole üksühene. (See lehvik on lahti tõmmatav ka teisest otsast: ligikaudu sama (referentsiaalne) sisu võidakse väljendada mitme eri kujundi kaudu; sellised sünonüümsete vanasõnade võivad paiguti olla vägagi suured.) (Semantilised teisendused on V. P. Grigorjevi termin. Grigorjev on vene leksikoloog, kes muude asjade kõrval on välja andnud kaks raamatut ühe ja sama pealkirjaga ........(1973 ja 1979). Esimene neist sisaldab ulatusliku teoreetilise sissejuhatuse järel vene nõukogude luule poeetilise sõnastiku loomise katse; Grigorjevil oli kaastöölisi ja töö oli kavandatud lõppkokkuvõttes üpris monumentaalsena, kuid jäi kahjuks pooleli. 1979. a. raamat on Grigorjevi uurimus poeetilisest leksikast umbes sama materjali põhjal.)Semantiliste teisenduste all ma mõtlen just semantilisi operatsioone, mis toimivad kujundliku teksti loomisel ja mõistmisel. See ei lange kokku troobi mõistega, nii et iga troop "kehastaks" teatavat semantilist teisendust. Troobid on tegelikult semantiliselt komplekssed asjad, nad on samuti omamoodi semantiliste teisenduste "kimbud" või "prototüübid". Ammu on saanud selgeks, et troobid ei moodusta üksteisest välistuvate nn. kõnefiguuride rida.Troobiterminoloogias valitseb vähemalt samasugune segadus kui parömioloogilises terminoloogias. Ja juba loomuldasa on troobid formuleeritud läbisegi semantiliste, süntaktiliste, loogiliste –– igal juhul mitut eri järku tunnuste alusel. Troobid ei ole ega saagi sellistena olla üksteisest välistuvad, vaid asuvad mõisteliselt vahel soo- ja liigi (v. põhi- ja alaliigi-) suhetes (nagu metonüümia ja sünekdohh), vahel omavad mõistelist ühisosa (näit. paradoks ja oksüümoron peavad kätkema mingit sisulist vastuolu, absurdi), vahel on troopide vahel kokkupuute- või üleminekualasid, vahel esindab üks teise keelelist vormi (näit. võrdlus metafoori süntaktilist vormi) jne. Seetõttu ongi termineeritud mitmesuguseid hübriidvorme, nagu võrdlus-metafoorid, metafoorsed hüperboolid, metafoorsed epiteedid, sümboolsed personifikatsioonid, allegoorilised personifikatsioonid. See näitab, et tegeliku empiirika troobianalüüsil on uurijad järjest ja järjest põrkunud konkureerivaile alternatiividele.Ja teiselt poolt näib, et juba fraseoloogias ja paröömikas — rääkimata kirjanduslikust kõrgpoeesiast — kohtab üldse haruharva nii lihtsa semantilise struktuuriga asju, et neid saaks taandada teatud üheleainsale kindlale troobiliigile. Ma arvan, et ma ei valeta, kui julgen väita, et troobiteooria kui selline on tänapäevaks jooksnud ummikusse ja sellega eriti ei tegelda. Küll tegeldakse väga intensiivselt metafooriteooriaga ja on

puhuti märgata, et metafoori mõiste ise on laienemas nõnda, et sellega hakatakse tähistama pea igasugust semantilist kujundit: olen kohanud kirjanduses näit. fragmenti, kus on juttu (tsiteerin) "sellistest metafoori eriliikidest, nagu metonüümia v. sünekdohh".Metafoori uurivad jätkuvasti ka kirjandusteoreetikud, kuid tundub, et kuskil viimased 15 aastat on siin jäme ots psühholoogide ja lingvistide käes. Metafoori uurimine püüab end sobitada üldparadigmadesse, millel parajasti on "hea minek".Näit. Juri Levini tööd vene metafoori kohta TRÜ semiootikaseeria numbrites 2 (TRÜ toimetised 181,(1965)) ja 4 (TRÜ toimetised 236 (1969)) illustreerivad seda aega, kus peaaegu kõik, mis maailmas oli, oli strukturalistlik ja semiootiline, ning valitsesid illusioonid, et väga keerulisi asju on võimalik üsna lihtsal viisil "ära formaliseerida" ja sedakaudu ära seletada. (Analoogiana võib meenutada vahelduvaid optimismi- ja pettumuste laineid näit. masintõlke arengus.) Viimasel ajal, kus kõik on väga kognitivistlik, taotleb metafooriuurimine samuti olla kognitivistlik jne.Olemasolev kirjandus metafoori kohta on tohutu ja selle juurdekasv näib olevat sama intensiivne kui hiina rahva juurdekasv. Mul puudub vähimgi kompetents anda üldhinnangut kaasaegse metafooriteooria hetkeseisu kohta ega ära näidata neid suundi, mis on eriti paljutõotavad. Ma räägin ainult paarist üldprobleemist, mis näivad olevat olulised vanasõnade ja üldse retoorilise folkloori semantika kontekstis.

2.2. Metafoor versus metonüümia

Roman Jakobson ja Morris Halle on välja andnud klassikalise raamatu "Fundamentals of Language" (Hague, 1956) ja selles on Jakobsoni klassikaline, väga palju tsiteeritud ja paljudes lugemikes taastrükitud artikkel "The metaphoric and metonymic poles", õieti üks allosi pikemast kirjutisest kahe afaasiatüübi kohta.Jakobson ei vaatagi siin tegelikult metafoorsust ja metonüümiat kui poeetiliste troopide moodustamisviise, vaid (afaasiatüüpidest lähtudes) — vaatab neid alul kui katseisikute kaht tüüpi reaktsioone verbaalsetele stiimulitele, seejärel aga kui kaht äärmiselt üldistatud operatsionaalset printsiipi, mis toimivad universaalselt mistahes märgisüsteemides, mitte pelgalt sõnalises maailmas.Hiljem R.Barthes taandab Jakobsoni "poolused" millelegi veel üldisemale: ta käsitab neid kui universaalse semiootilise opositsiooni 'paradigmaatiline/süntagmaatiline' üht avaldumisvormi (Barthes'i terminoloogias tegelikult ei ole paradigmaatiline, vaid süsteemne).Vist on hea paralleelsus näiteks maagiavormidega: metafoor ~ analoogiamaagia; metonüümia ~ kontaktmaagia.Siin on nüüd midagi, millest järgneb midagi. Semantilises plaanis ei erine Jakobsonil metafoori ja metonüümia eristuskriteerium üldse tavalisest, klassikalisest, s.t.metafoor on asendus või assotsiatsioon sarnasuse alusel;metonüümia on asendus või assotsiatsioon külgnevuse, läheduse vms. (ingl. contiguity, vn. ñìåæíîñòü) alusel.Kuid asi on selles, et nood kriteeriumid ise assotsieeruvad sõnalise väljendi eri aspektide või plaanidega: sarnasus — sisuplaaniga, semantikaga; külgnevus — väljendusplaaniga, süntaktikaga, predikatsiooniaktiga. Edasi, Jakobson lisab sellele semantiliste kriteeriumide paarile veel teise, täiendava distinktsiooni, s.o. positsiooniline või süntaktiline kriteerium.Seda koordinaatide süsteemi võib kirjutada siis umbes nii:

similarity contiguitypositional (syntactic) 1 2semantic 3 4

Jakobsoni järgi metafoori assotsiatsioonile vastab siis kombinatsioon (1+3) — s.t. sarnasus mõlemas plaanis; sama kombinatsioon vastab sünonüümiale, antonüümiale ja

tautoloogiale.Jakobson ei täpsusta, mille poolest nood metafoorist erinevad (kuid seda teha pole vist eriti raske).Metonüümia assotsiatsioonile vastab kombinatsioon (1+4) — s.t. külgnevus semantilises plaanis, kuid taas sarnasus või "samajärksus" süntaktilises plaanis. Ja sellesse on maetud üsna suur koer, tegelikult mitu koera. Esimene on see: Jakobsoni kontseptsioon või ka Jakobsonist sõltumatud tavakujutelmad võivad jätta ühest küljest mulje, et metafoor ja metonüümia on kuidagi "sümmeetrilised" ja võrdkaalulised asjad. Teisalt, nagu äsja oli juttu, eristab Jakobson nneid üldtavast erinevalt kahe kriteeriumi kaudu: ta toob selgesti ja rõhuga välja selle, et mõlema puhul on nõutav n.-ö. asendatava ja asendaja süntaktiline või positsiooniline samasus. Sellest viimasest tuleneb see, et nad ei ole (vähemalt verbaalses aines, no kindlasti mitte paröömikas) sugugi sümmeetrilised ega võrdkaalulised. Ja just metonüümia on väga imelik ja eriline troop.Jakobson ise imestab sealsamas artiklis kergelt selle üle, et troobiuurijad on kirjutanud määratu hulga töid metafoori kohta, aga metonüümia pole pälvinud peaaegu mingit tähelepanu. (Võib julgesti väita, et 1956. aastast tänini see disproportsioon on mitte üksnes säilinud, vaid veelgi süvenenud.) Jakobson ise seletab huvipuudust metonüümia vastu sellega, et semantilise sarnasuse nõue öeldava ja mõeldava vahel annab metafoorile selle eelise, et on suhteliselt hõlpus luua metakeelt metafooride tõlgendamiseks, kuna aga metonüümia puhul on seda teha tunduvalt raskem, sest metonüümia — nagu Jakobson seda veidi krüptiliselt ütleb — "rajaneb teisel printsiibil" (based on a different principle).Jakobsoni seletus on kindlasti õige. Kuid metonüümia ignoreerimisel on ilmselt muidki põhjusi, mis tulenevad metonüümia loomusest (või definitsioonist).Asendava või "tegeliku" sõna ja asendatava või "mõeldava" sõna või mõiste vahekorrad on metafoori kriteeriumides hästi kooskõlalised ja loomulikud (mäletatavasti oli vajalik nende semantiline kui ka süntaktiline sarnasus). Metonüümia korral aga, kus tekkiv assotsiatsioon on süntagmaatiline, on need vahekorrad teravas vastuolus (nõutav oli semantiline külgnevus ja süntaktiline sarnasus ühtaegu): süntagmaatilist assotsiatsiooni on palju loomulikum kujutleda mitte kahe "asja" (substantiivi) vahel, vaid eelkõige asja ja ta mingi omaduse või asja või ta mingi tegevuse (~seisundi ~ toime) vahel, või siis vähemalt asja ja temaga assotsieeruva aja või koha vm. üldparameetri vahel (ja aja kohta vähemasti võib juba kahelda, kas ta pole "asi" ainult grammatiliselt).Jakobson ja Barthes mõtisklevad ka selle üle, kus domineerib metafoor, kus metonüümia, ja Barthes leiab muuseas ka, et aforistikas domineerib metafoor (minu muljed üldiselt kinnitavad seda, kuid me jõuame kohe selle juurde, et metafoor torkab üldse paremini silma). Metonüümia domineerib Jakobsoni arvates kangelaseepikas, realistlikes narratiivides, Griffithi filmides jne.Võib-olla on metonüümia päriskodu üldse väljaspool verbaalset maailma (näit. visuaalsetes kunstiliikides), kus süntaktilist samasust nõudev kitsendus ei kehti. Kuid n.-ö. õpikunäidete tasemel on vist igaüks intuitiivselt adunud, et metonüümia kohta toodavad näited on ikka kuidagi tuhmid ja "kammitsetud" ega tundu üldse kujunditena. Ma ei pea silmas isegi mitte sedalaadi jubedusi, nagu Jõin terve pudeli ära või Ta luges Puškinit jts. Näit. spetsialistide slängist võib noppida üpris naljakaid lauseid, mis esindavad metonüümiat: Lakoffil on paaris eri kohas näit. fragment kelnerite dialoogist: Singivõileib pillas endale õlut sülle;tohtrite slängist on fikseeritud umbes sedalaadi asju, et Pimesoolikas läks omal jalal koju ja tead, nood kaks lilleliste pükstega songa läksid tema voodikoha pärast tülli vms.Tegelikult on see nali näiline või kommunikatiivselt "ebaadekvaatne": väljaspool konteksti võib kõrvalseisja tõlgendada neid mingite absurdsete personifikatsioonidena, asjaomased ise mõistavad neid "tehniliste" metonüümiatena ja nende jaoks ei tarvitse öeldu olla põrmugi naljakas.Siinkohal on sobiv juhus ära nimetada mõned alternatiivsed kriteeriumid (või siis rõhuasetusnihked), mida mõned teised autorid on pakkunud metafoori ja metonüümia eristamiseks. 1.Metonüümia on loomuldasa või primaarselt seotud identifitseeriva (teemat määratleva) süntaktilise funktsiooniga, metafoor predikatiivse funktsiooniga. (Seda vaatekohta arendab näit. vene uurija N. D. Arutjunova, keda eelmisel korral juba nimetasime kui lugemiku "Òåîðèÿ

ìåòàôîðû" toimetajat). Ülaltoodud kvaasinaljakates lausetes on väga selgesti tegu metomüümia identifitseeriva funktsiooniga.2. Metafoor sooritab operatsioone erinevate semantiliste maailmade või regioonide vahel (või Lakoffi laadis öelduna: erinevaist mõisteringidest pärinevate skeemide vahel). Metonüümia opereerib ühe ja sama semantilise maailma (või ühe ja sama skeemi) piires. Lakoffi järgi metafoor samastab midagi millegagi (tehe on A is B), metonüümia esindab midagi millegagi (tehe on A stands for B). Metafoori juures on nõutav asjaomaste semantiliste regioonide või mõisteringide küllaldane distants — näit. kui meil on pull, kes möirgab, ja me tahame kellelegi julgustavalt öelda, et ära karda, ta ei ründa, ja kui me otsustame seda teha vanasõnaga Haukuja koer ei hammusta , siis tekib veidi absurdne nali, kuid mitte normaalne vanasõnatarvitus. Referentide väljavahetamisest ei piisa, on tarvis suuremat distantsi. Metafoor, mis seob kaks regiooni või skeemi, on loomuldasa assotsiatiivsem kui metonüümilised tehted sama semantilise regiooni piires. Läheme oma "põhijoone" juurde tagasi; jutt oli sellest, et metonüümia jätab spetsiifilise "kahvatu" või "kammitsetud" mulje.Metonüümia põhimõttelist ebaproduktiivsust või "koldelisust" illustreerib ka see huvitav tõik, et leksikonides vm. töödes räägitakse metafoori kohta harilikult üldjuttu (definitsioonid, iseloomustused), kuid metomüümia toimeala antakse mingi "põhiliste asendustüüpide" nimistuna, kus tavaliselt näidatakse ka asenduste suund ("see tolle asemel"), kuid asenduse pööratavuse küsimus jäetakse enamasti lahtiseks.

Toome selliste asendustüüpide näiteid mõnede juhuslike leksikonide vm. allikate põhjal, mida ma ei hakka siin nimetama.

1. Sünekdohhaalset tüüpi asendused:

a) klassikalist sünekdohhi esindav pars pro toto:osa olendist, agregaadist, süsteemist jne. olendi ~... enese asemel: inimesest kõneldes esindatakse teda siis tavaliselt kehaosade või riietuse kaudu: Baarileti ääres kössitas paar sinilillat ninaVaenlase valvas silm tabas ära meie nõrgad kohadühtlasi esindab alljuhtu 'ainsus mitmuse asemel' ja ühtlasi esindab probleemi, kas silm on siin pelk metonüümia või metonüümia ja metafoori liide: s.t. kas vaenlane tegutses füüsilise või "vaimusilma" abil. (Mõistuse ja mõtlemise metaforiseerimine "nägemisena" on tavaline.)Neljandat kätt oleks tarvis — kaardimängu juures.Mustad silindrid seisid sirges reas Valgekraed ei streigi iial — riietusese esindab isikut.

b) tervik osa asemel ("antisünekdohh"), näiteks Lakoffil ja Johnsonil alljuhuna 'institutsioon vastutava isiku asemel':Ülikool ei nõustu sellega iial.Üldiselt ma ei mõista hästi operatsiooni 'tervik osa asemel' funktsioone. Tavalise sünekdohhiga on asi selge: too fokuseerib öeldavat millelegi olulisele või silmapaistvale, midagi püütakse näidata "totaalsemana" või "massiivsemana".Võib kujutleda, et antisünekdohh täidab oluliselt samu funktsioone mis hüperbool (ja ongi teises lõikes hüperbool):Jõmpsikas oli pealaest jalatallani pisarais;Kogu linn oli tulnud tänavatele (lõikub ühtlasi metonüümia teise alljuhuga 'koht asukate asemel' või 'sisaldaja sisu asemel').Võib-olla 'tervik osa asemel' võib täita ka tabu funktsioone:Emma tundis Arturit endas,kindlasti ka mõnedes "keelestunud" väljendites, näit. pea 'juuste' tähenduses — vrd. naljasõna Must pea ja valged juuksed.

c) kindel suur arv (usun, et väike sobib samuti) ebamäärase hulga asemel:

Võta oma seitse asja ja astu minema!Ma olen sind sada korda hoiatanudAnna mulle ka kaks teelusikatäit ,s.t. taas on selge lõikumine hüperbooli ja litootesega.

2. Operatsioonid, mis puudutavad asju ja nende omadusi, tegevusi, toimeid: näit. omadus ~tegevus ~toime ~... asja enda asemel. (Siin jääb mulle omaduse kohta hämaraks, kas too peab olema substantiveeritud või mitte: laisk, loll jne. tähenduses 'laisk inimene', 'loll inimene' on nii puhtkeelelised, et siin ei lõhna mingi metonüümia järele).Mustad teevad Lõuna-Aafrikas jälle mäsuAnti nii, et punane tagaProovi ka meie märgaHeina saab teha ainult kuivagaLas paksud otsustavadEi ta ~ma nii eilne olegi (s.t. lihtsameelne, "äsjasündinud")Jääb, nagu pikk ütles on kindlasti retooriline üksus, kuid vist mitte pika tõttu, vaid seetõttu, et ta on fraas, teatud anekdoodist.Võib-olla asi töötab paremini peamiselt üksikjuhtudel, näit. kus omaduse väljendusvorm on juba ise kergelt mõistatuslik, s.t. annab otsida, millist referenti selle omadusega esindatakse — nagu vanasõnadesKeeletu peab vedama, mis meeletu peale paneb (EV 3543)Kes keeletuma häda teab (EV 3544)s.t. keeletu on 'loom'.Mulle valge ei meeldi. — Siis konjak? — Ei, raudjas.Vene jutt paksu portfelliga mehest:"Ýòî, íàâåðíî, äîêòîðñêàÿ? — Íåò, êðàêîâñêàÿ."Kui omadus on substantiveeritud, siis ta vajab nähtavasti täiendavat tuge, näit. personifikatsiooni poolt või muul moel, nagu vanasõnades, näit. laiskuse kohta:Laiskus on kehvuse vend (EV 5405)vrd. ka Laiskus on kuradi peapadi (EV 5406)Verbide kohta on vist üldse mõeldamatu, et nad saaksid esindada "asju" substantiveerimata kujul.

3. Võetakse protsess, maksimaalsel kujul kui selline:'Agent teeb või toodab teatud materjalist teatud vahendi abil teatud produkti' (terminid "käändesüntaksist"), ja asendatakse selle protsessi komponente üksteisega, näit.

a) tegija toote ~autor teose asemel: Ära loobi nii hooletult, see on [faberee] Puškin on jube tolmune Steiner pole Stradivari vastu midagi Mis sulle rohkem meeldib Gorbachoff või Smirnoff? Aga nende poeetilised võlud, kui neid on, on spetsiaalselt konstrueeritud ega tulene metonüümiast. Kas siin on võimalikud ka üldnimed, on mulle üle mõistuse küsimus. IgatahesLihunik vahib rätsepa ~kingsepa aknast välja on olemas 'küünarnukk või saapanina katki'.

b) instrument agendi asemel:Üksik lõõtspill hulkus külatänavalSee kolt on palju mehi magama pannud (kuulus gangster on kinni võetud ja politseinikud vaatavad tema relva), ühtlasi ülestikku kaks metonüümia liiki: ka 'tootja toote asemel'.Vene vanasõna .....

on kedervars, tüüpiliselt naiste tööriist, kirves tüüpiliselt meeste; kokku tähendab vist, et mehed saavad omavahel paremini läbi kui naised).

c) materjal või selle allikas toote või asja asemel:Lumivalgeil linadel säras hõbe ja kristallPiiber peas ja hõbevased hambusLinane lagub, villane venib (EV 14206, Kuusalu var.); võib tõlgendada ka alljuhuna 'omadus asja asemel'.

4. Asendused, mis puudutavad sündmuste toimumise aega ja ruumi või asjade ruumilisi suhteid, näit.:

a) asi tema ilmumisaja asemel:Heinalised olid juba kastega platsisvanasõnad ~kõnekäänud (näit. 3113, 10371 jt.), mis sisaldavad sõnaühendeid kanadega/sigadega magama/üles:.......Lüüriline!!!See põige on I osas juba ära kasutet!!!See on huvitav näide ka üldistatuse ja modaliteetide seisukohalt. Kui eeldada, et vanasõna vaevalt soovitab olla laisk ja hiline, siis peaks arvama, et Kanadega üles, sigadega magama on mõtestatav

kui elliptiline imperatiiv, s.t. 'tõuse vara üles ja mine vara? magama', Kanadega magama,sigadega üles oleks aga hoopis kõnekäänd –– mitteüldistav notiits selle kohta, kuidas laisk toimib tegelikult. Selle metonüümialiigi süntaktiline realiseering näib olevat harilikult "ebatäpne" või "ligikaudne". Kuid EV 3112 variantide hulgas on ka selline huvitav tekst Kodaverest:Kes õhtu kukk, hommoko siga; kes õhtu siga, sii hommoko kukkTekst on kummaline juba referentsiaalse tähenduse poolest, s.t. saab minu meelest tähendada ainult umbes 'Kes on laisk, see on laisk õieti või alati; kes aga virk, see virk õieti või alati' või midagi sarnast. Tekst on huvitav ka sellepoolest, et siin on see metonüümiline operatsioon –– 'asi temaga seonduva aja asemel' –– peidetud metafoorse operatsiooni (s.t. samastuse, sarnastuse) "taha" või "sisse".

b) tegevus või sündmus toimumise aja asemel:taas ei oska öelda, kas vastavus võib olla ka süntaktiliselt täpne või saab käia ainult mingi parafraasi vahendusel, naguTürgi sõja aegsed tulelukuga vanamehedmõlemad atribuudid viitavad väga ammustele asjadele, s.t. rõhutatakse, et vanamehed peavad olema väga vanad; tulelukk esindab seejuures mitte seda, vaid eelmist juhtu 'asi tema käibimisaja asemel' ja teine asi, mis ta seljas, on nähtavasti predikatiivne metafoor).

c) sündmuskoht sündmuse enda asemel:Hitleri afäär lõppes Nürnbergigaparafraasina (liidendis metafooriga?) mitmetes fraseologismides, nagu Mahtrat tegema, igavene Mahtra , Plevnas olema , õudne Paabel jts.

d) koht institutsiooni aemel:Kreml teeb kõva lärmi, aga Valge Maja vaikib;Toompea on end segaseks vaielnud

e) valmistamis- või päritolu- või tekkekoht toote asemel:Sa ei tee vahet, mis on Pilzen, mis SakuIndia ja Etioopia on hapukad, Brasiilia on mahe, Keenia on väga jõulineJack konutas tugitoolis, havanna hambus ja teksad jalas

f) sisu sisaldaja asemel ja vastupidi (lõikub vist sünekdohhiga):Palun kaks piimaPalun kaks kotti (= 'kaks kotti piima'),aga ka üldistatumad "üks teise sees" ja "üks teise peal" või "the relation of proximity" (Galperinil).

5. Varia: 'konkreetne asi abstraktse mõiste asemel' (Galperinil), 'kontrollija kontrollitava asemel' (Lakoffil ja Johnsonil), 'inimese (näit. autori) eluloolised seigad inimese enda asemel' jne. Paröömilise ja fraseoloogilise ainese põhjal söandaksin lisada omalt poolt juhud, kus metonüümia opereerib (eriti pühakute) pärisnimede ja/või "tsitaatsõnadega" ning esineb tihti koos personifikatsiooniga. (Seda alljuhtu vaatleme hiljem lähemalt.)

Metonüümia näib niisiis loomuldasa olevat aheldatud substantiivide külge, ning on märgatav, kuidas ta ikka ja jälle püüab oma toimeala laiendada omamoodi "süntaktilise pettuse" teel, s.t. selliste "mutantsete" vormide kaudu, nagu nimisõnadena käibivad adjektiivid, verbide käändelised vormid, adjektiivset või verbaalset algupära "us-sõnad" jne. Keeltes on rikkalikud võimalused kõnelda näit. inimese intellektuaalsetest omadustest, emotsionaalsetest protsessidest ja seisunditest, eluhoiakutest, keelelisest suhtlemisest ja muust substantiveeritud vormis –– s.t. esitada selliseid sisustruktuure, nagu rõõm ja kurbus, hirm ja julgus, viha, kadedus, mõte, tüli jpm. jpm. "asjade" klassi kuuluvate objektidena, sealhulgas inimese "mentaalse somaatikana". (Vanasõnades figureerivad need sõnad sageli personifikatsioonide vm. metafooride "tenor"-komponentidena, ning on teravasti tajutav, et näit. kadedus ja Sally on referentsiaalselt väga erinevad. Kas selliseid kvaasisubstantiive võib mõista kui "surnud" metonüümiaid?)Vihjeid seletatakse alles tagapool — paha!Metafoor on teatavasti laiendatav, metonüümia ilmselt ei ole (vähemalt mitte "omal jõul"). (Illusiooni metonüümia laiendatavusest on süntaktilise pettuse teel nähtavasti võimalik siiski luua. A. Fjodorov (1969, 59) vaatleb näiteks lumelagendikku või talvemaastikku iseloomustavaid süntagmasid valge vaikus, valge hääletus ning peab neid esimeses lähenduses metonüümiateks, mida nad kindlasti ongi. Meie meelest liiga formaalne on aga täpsustav kommentaar, mis käsitab neid väljendeid kui "asja ning teise, temaga külgneva asja omaduse kontaminatsiooni". Sisuliselt pole antud juhul tegemist asjade ja omaduste, vaid samatüüpsete (sensoorsete) referentidega. Sünonüümsusest tulenevaid konnotatsioone kõrvale jättes (originaalis on asjaomased sõnaühendid venekeelsed) on raske määratleda, mille poolest hääletu valevuse denotatiivne sisu erineb valge vaikuse omast. Kombineerides substantivatsiooni verbalisatsiooni ja muude grammatiliste nippidega, vaheldades süntaktiliselt "petlikke" elemente süntaktiliselt normaalsetega ja täiendades oma metonüümilisi talvemuljeid veel näiteks temperatuuriaistingutega, saame tuletada hulga süntaktiliselt erinevaid variante, millel on küll erinevad "sünapsid" kontekstiga seostumiseks, kuid mis sisuliselt (ja minu arusaamist mööda ka troobistruktuurilt) on samahästi kui identsed, näit.: hääletu jäine valevus; valge ja hääletu jäisus; valeva jäisuse hääletus; jäise vaikuse valevus; jäiselt valendav vaikus; valendav jäine hääletus jne. Loomulikult ma ei arva, et mul õnnestus tekitada kõrgest klassist poeetilisi kujundeid, kuid loodan, et õnnestus demonstreerida metonüümiaga kaasnevaid süntaktilisi manipulatsioone.))

Meenutame: jutt käib sellest, et metafoori ja metonüümia eristuskriteeriumidesse on maetud mitu koera, ja esimene neist oli see, et metafoor ja metonüümia ei ole "sümmeetrilised" või "võrdjõulised", vaid metonüümia on eriline troop, kitsendatud oma avaldumisvormides, tuhm ja "tehnilise" loomuga ning peab oma eneseteostuses järjest opereerima süntaktilise "pettusega" (s.t. substantivatsiooniga) või toetuma parafraasidele. Teine koer on see, et kuigi metafoori ja metonüümia definitsioonis figureerivad kriteeriumid –– sarnasus ja külgnevus –– ei kipu semantiliselt kattuma ega segunema ja kuigi Jakobsoni-järgsete edasitõlgenduste järgi nad esindavad kaht kardinaalselt vastandlikku semiootilist operatsiooni, s.t. paradigmaatikat ja süntagmaatikat, kaht keele ja mõtlemise ülitähtsat ristkoordinaati –– siiski tuleb tegelikus sõnalises

empiirikas massiliselt ette juhte, kus meil on raske otsustada, kas tegu on metafoori või metonüümiaga.

Vaatame selle asja mõningaid külgi. Läheme sisse näiteks sellisest punktist.Parööömilises ja fraseoloogilises empiirikas (ja vist üldisemaltki ) on empiiriline seadus: lause figuratiivsus võib subjektilt predikaadile liikudes, teemalt reemale liikudes tekkida või säilida, kuid mitte kaduda.Kuna Arutjunova jt. järgi metonüümia seondub teemaga, identifitseeriva funktsiooniga, siis on metonüümia "imelik" ka selle empiirilise seaduse taustal. Kas seega predikatiivset metonüümiat ei saa olla? Näib, et nn. predikaatsõnade metonüümiline tarvitamine on võimalik ka ilma nende predikatiivset funktsiooni muutmata ja ilma "süntaktilisi mahhinatsioone" appi kutsumata –– näit. tavalise sünekdohhiseerimistehnika abil: selliste sõnade tähendusstruktuurist eraldatakse mingi "väline" või "meeleline" komponent, mida on võimalik tähistada mõne teise predikaatsõna või -sõnaühendiga. Sedalaadi predikatiivsed sõnaühendid näitavad, et piir metafoorsete ja metonüümiliste teisenduste vahel võib olla paiguti väga habras.Proov toimuks umbes nii:

1) kui a) asendav predikaat tõlgendub kõige loomulikumalt asendava predikaadi osatähendusena ningb) kui asendav predikaat ei assotsieeru tugevamini mõne(de) muu(de) subjekti(de)ga kui selle subjektiga, millega ta on parajasti seotud,siis on meil alust lugeda antud substitutsiooni metonüümiliseks;

2) kui need tingimused pole täidetud, siis on asendus metafoorne.(Tõsi on see, et meie tingimus (b) esindab õieti nn. selektsioonikitsendusi, millega opereerimist ei peeta tänapäeval vist eriti viisakaks.)

Kui asendava predikaadi seostuvusala on väga lai, kui ta on väga polüsemantiline või koormatud keerukate konnotatsioonidega, siis võib asendustüübi määramine olla raske või võimatu.

Vaatame selle nurga alt mõningaid eesti keeles igapäevaseid sõnaühendeid.

Verbi norskama võib tarvitada tähenduses 'magama', mis annab öeldavale naljatleva või hukkamõistev-augmentatiivse varjundi (Tema aga muudkui norskab alles!). Seda tähendussuhet võib käsitada lihtsalt stilistilise sünonüümiana, kuid semantilise teisendustüübi poolest peaks see olema metonüümia.

Mõned joobesolekut märkivad väljendid: ta on täis või perifrastiline tal on silm hall peaksid olema metonüümiad; seevastu ta on purjus –– vist kõige neutraalsem ja "terminoloogilisem" omataoliste hulgas –– kujutab endast geneetilises plaanis ilmselt metafoori, mis lähtub laevast ja purjedest.

Mõned väljendid denotatiivse tähendusega 'ta on surnud':ta pani ~tal on juba silmad kinni;ta on külm;ta on tahe;ta on valmis;ta on küps(e) selgelt pejoratiivsete konnotatsioonidegakülm-ühend vastab nähtavasti kõige paremini meie "predikatiivse metonüümia" tingimustele:'külm' on ilmselt tähenduse 'surnud' osatähendus, otseses mõttes võetav füüsiline karakteristik, mis selgesti erineb sõna külm metafoorseist kasutustest (külm pilk, külm süda, külm toon, külm hüvastijätt, külma verega jpt.

küps(e)-ühend seevastu tõlgendub hästi loomulikult metafoorina: küps assotsieerub eelkõige mitteinimlike referentidega, nagu valminud puu- või kõrsviljad, teatud viisil kuumutatud leivatainas (= leib), liha vm. toiduained;küpse inimkohased mõtestused on tuhmimalt või eredamalt metafoorsed: 'täiskasvanud, suguküps', 'kogenud', aga ka 'kurnatud, vastupanuvõimetu' ja lõpuks 'surnud'.Ülejäänud väljendite tõlgendamisel tekib aga suuri raskusi.silmad kinni-ühendit oleksime esimese hooga valmis pidama metonüümiaks, kui 'surnud'-assotsiatsioonil ei oleks konkureerivat assotsiatsiooni 'magab' (ja kui nende vahel omakorda ei oleks stereotüüpseid metafoorivahekordi, mis "Lakoffi terminites" võiksid kõlada SURM ON UNI ja UNI ON SURM).Teisalt välditakse eesti keeles üsna ilmselt sõnaühendi pani silmad kinni kasutamist tähenduses 'uinus magama'; selleasemel kasutatakse humoristliku varjundiga variante laskis silma kinni või laskis silma looja.tahe-ühend tundub esmapilgul vast metafoorina, sest tahedal näib olevat nö. esmaseim bukvaaltähendus 'poolkuiv, peaaegu kuiv' ja selles tähenduses assotsieerub tahe piiratud hulga mitteinimlike referentidega (maa, niidetud hein, pesu vms.). tahedal on aga ka rida muid (teiseseid?) tähendusi, nagu 'soolane' või 'toitev' ühendis hea tahe suutäis, samuti hulk ebamääraselt positiivsete konnotatsioonidega tähendusi, nagu ühendites tahe mees või tahe jutt, kus atribuut ei ole nähtavasti pööratav predikaadiks.Mõned taheda tähendustest on võib-olla motiveeritavad metafoori KUIV ~ MÄRG kaudu, kuid selle sõna semantiline üldpilt jääb lootusetult katkendlikuks ja hämaraks.valmis-ühendi juures johtuvad raskused sellest, et predikaat valmis ei ole otseselt seotud oma subjekti (või õigemini referendi) materiaalsete või meeleliselt tajutavate külgedega. Seetõttu on raske predikaadi valmis alltähenduste hulgas, mis valguvad üksteisesse –– eraldada seda "põhilist" või "otsest", mille suhtes muud võiksid olla siis "teised" ja võib-olla metafoorsed. Laias laastus võib öelda, et valmis tähistab mingi subjekti teatavat (kvalitatiivselt uut) seisundit, mis on seotud kahe eri ajalise aspektiga:a) "mineviku" aspektiga, s.t. kujunemise ~valmistamise ~tegemise vms. protsessiga, mille läbi subjekt on viidud seisundisse "valmis";b) "tuleviku aspektiga", s.t. utilitaarsete või muude võimalustega, mis on tekkinud selle protsessi lõppedes, seisundi "valmis" tekkega.Ühtedes alltähendustes võib valmis viidata peamiselt minevikule ('valmis tehtud', 'lõpule viidud', 'lõpetatud'), teistes tulevikule ('nõus midagi tegema', 'valmis millekski'). On ilmne, et valmis seondub nii mitteinimlike kui ka inimlike subjektidega ja kui tegu on inimlike subjektidega, võib valmis tähistada nii kehalisi kui vaimseid (intellekti, tahte, emotsionaalseid) valmisolekuid.Grammatiline subjekt võib seega nn. süvakäänete terminites (millest praegu enam ei räägita) mõtestuda kasa) kui tegevuse objekt (praad on valmis) võib) naturaalse protsessi "materiaalne kandja" (rukis on valmis, ploomid on valmis) võic) kui refleksiivse protsessi agent ja objekt ühtaegu (poksija on meistrivõistlusteks valmis).Edasi, seisund, mida iseloomustatakse predikaadiga valmis, tõlgendub kui "negentroopilisem" või eelistatavam lähteseisundiga võrreldes — vastupidisel korral valmis saab iroonilise kvaliteedi, näit. Ongi varsti varas valmis.Kuidas nende eelmärkuste valgusel näeb välja valmis tähenduses 'surnud'?Siin ilmselt pole tegu metonüümiaga, kuna sõna valmis tähendus justkui ei ole referentsiaalselt sõna surnud osatähendus; valmis, nagu nägime, ei ole ka lihtsalt üks üldisema tähenduse lõppenud konkretiseeringuid või täpsustusi.Aga ka metafoorsete tõlgenduste võimalused on nähtavasti üpris piiratud. Proovime seda näiteks sobitada tähendusvariandile 'valmis millekski', nõnda et selle "millegi" all mõtleksime teekonda teispoolsesse maailma, hauatagust elu vms. See juht sobiks olema mingi manifestatsioon Lakoffi ja Turneri metafooriparadigmast SURM ON TEEKOND, või üks neid juhte, kus hingest kõneldakse

ihu terminites (see metafooriklass on hästi produktiivne). Kuid see tõlgendus variseb otsekohe kokku, sest on selge, et valmis surnu kohta öelduna on selgelt pejoratiivse konnotatsiooniga.Proovime siis tähendusvarianti 'lõpetatud, lõpuni tehtud '. Selle otsene referentsiala on selgelt piiritletud: juht on materiaalsete toodete või töötulemuste kohta — seega täiesti sobiv metafoorsete ülekannete tarvis, sealhulgas elutuilt objektidelt inimesele. Kuid see juht eeldab agenti, mis ei ole samane tegevuse objektiga. Selline agent ('surnu valmistaja') tõlgendub lihtsamalt väljendudes mõrvarina, tapetav oleks 'tegevuse objekt', tapmisakt 'toote valmistamine' ja surnu 'valmistoode'.Võib aga arvata, et mõrtsukate repliigid moodustavad kaduvväikese osa fraasi ta on valmis (='surnud') kõigist senistest aktualisatsioonidest.

Me tegeleme mäletatavasti sellega, et toome näiteid semantilistest teisendustest, mille kohta on raske öelda, kas nad on metafoorset või metonüümilist laadi. Me jatkame seda teemat veel, kuid et tekitada arusaamiseks paremat karkassi, mainime ära paar asja.

Nii metafoori kui metonüümia korral on midagi millegi asemel. (Jätame siin kõrvale selle superprobleemi, kas asendused puudutavad ainult ütlemist, nagu üldiselt arvati mõni aeg tagasi — s.t. et teksti tuuakse sisse "valesid" sõnu või süntagmasid — või siis puudutavad asendused nii ütlemist kui mõtlemist, või siis on asjasse segatud küll mõlemad, kuid pole õige rääkida asendusest, vaid sellest, et teatud semantilisi regioone tavatsetakse modellerida või, nagu Lakoffi suuna mehed ütlevad — "kaardistada" või "kujutada" (map) teise regiooni terminites).Nii või teisiti peab troopilisel ütlusel olema mingi leksikaalne ja süntaktiline kehastus. Jakobsonist ei saa selget sotti, millised funktsionaalsed komponendid metafoorses või metonüümilises väljendis peavad tingimata olema sõnaliselt manifesteeritud, millised võivad olla ja millised ei tohi.Metonüümia kohta on asi tänini segasevõitu. Metafoori on Lääne varasemas teoorias tavatsetud kirjeldada sellise terminikolmiku abil: tenor — vehicle — ground s.o. "alis" "vahend" "alus" "teema" "põhjendus" "ühisosa"See triplett on vist I. A. Richardsi leiutatud. Sobib ka võrdluse kirjeldamiseks. Talle vastavad eriti hästi A on B -vormiga metafoorid, mis näivad olnuvatki metafooriteoreetikutele seni esmane huviobjekt või esindavat mingit metafoori "põhivormi". Seda esindavad sellised lõpmatult korratud valvenäited, nagu John on gorillaSally on jäätükkInimene on hunt jne.Siin on "ground" näitamata. Kui "ground"ka sõnaliselt eksplitseerida, saaksime neile võrdlusvormilised analoogid, näit. John on brutaalne nagu gorillaSally on külm ~tundetu nagu jäätükkInimene on verejanuline ~kuri nagu hunt jne.

[Muide, kui lihtne ja selge siin kõik ka ei tunduks — nö. mitteinimlike objektide omadused on üle kantud inimesele — G. Lakoff ja M. Turner (raamatus "More than Cool Reason", mida juba nimetasime) väidavad, et see seletus on lootusetult lihtsameelne. Vähemalt juhul, kui selliste A on B -struktuuride B-komponent on loom, tulevat neid mõista niiviisi, et siin on peidus kaks vastassuunalist metafoorset operatsiooni otsakuti. Too "ground" millel loomametafoorid rajanevad, olevat juba ise metafoorset algupära: inimestele olevat omane tõlgendada loomade omadusi ja käitumist inimpärastes kategooriates ja vastavalt kõnelda neist ka inimkohastes terminites; näit.sead on räpased, korratud ja robustsed;lõvid on vaprad ja suursugused;

rebased on kavalad;koerad on lojaalsed ja sõltuvad;kassid on kapriissed ja sõltumatud;hundid on kurjad ja mõrvarlikud;gorillad on agressiivsed ja metsikud jne.Seega kõik sellised predikatsioonid olevat ise juba metafoorsed, kuna mõtestavad loomade instinktiivset käitumist inimliku (teadliku, tahtliku, kõrgemat järku) käitumise terminites. Ja kui me ütleme näiteks Achilles on lõvi, siis me omistame talle tegelikult mitte lõvi omadusi, vaid lõvile metafoorselt omistatud inimomadusi, ja rõhutame pigem mitte vapruse olemasolu, vaid püsivust, mis on võrreldav lõvi ründeinstinkti üheselt jäiga toimega.Tõsi küll, näit. ka sajanditagusele loomapsühholoogiale on ette heidetud täpselt analoogilist "inimkohastamist". Teisalt võib tuua palju näiteid, mis Lakoffi ja Turneri väidet vaidlustavad. Jäägu tuleviku otsustada, kui paikapidav see kujutelm on.]

Täiesti kindel on aga see, et praktikas loetakse reipalt metafooride hulka mitte ainult A on B -struktuure, vaid ka müriaadi selliseid "diagonaalse" teisendusega üksusi, kus üht referenti ei samastata teisega otse ja nimetamisi, vaid talle omistatakse "valesid", karakteerselt teise referendiga assotsieeruvaid atribuute ja predikaate:Mari armastus küdes tuha all edasi;Vargamäele ajas Andres oma juured;Modigliani lühike õitseaeg möödus Pariisis;Sa püüad liiga kõrgele lennata;Miks Antsul täna saba nii sorus on? Viimastes näidetes on meelega välditud personifikatsioone(noid loetakse samuti metafoorset järku troopideks). Tegelikult on enamik näiteid personifikatsioonide kohta, mida olen kohanud, nimelt samasuguse "diagonaalse" vormiga — nii valdavalt, et ei söanda isegi arvata, kas A on B -tüüpi samastusi, kus B tähistab mingit inimolendit ja A midagi muud, — kas selliseid üleüldse loetaksegi personifikatsioonideks või ei. Olemas neid kindlasti on, näit. vanasõnades: Leib on peremees EV 5695)Kõht on kõige kurjem kubjas (EV 4795)Ettevaatus on tarkuse ema (EV 727) Õnn ja õnnetus on vennaksed (EV 14684)Tavaliselt aga, nagu öeldud, pakutakse personifikatsioonidena "diagonaalseid" vorme, nagu Ülalt vahtis neid kahvatunäoline kuuSüdametunnistus tõreles minuga hommikust õhtuniAeg pühkis pikkamööda ta pisaradKassikene ketrab (= 'lööb nurru') nii mõnusastiTuli röövis kõik mu varanduse"Diagonaalsed" (predikatiiv-) metafoorid on väga produktiivsed, kuid neid on mõneti raske sobitada klassikalistesse metaterminitesse. Kõikjal on selge, et predikatiivses pooles on "valest" semantilisest regioonist pärinevat leksikat. Kõikjal on selge, et kujundi "tõlkimisel" või lahtiseletamisel peavad toimuma nii paradigmaatilised (semantiliste maailmade vahelised) operatsioonid kui ka süntagmaatilised operatsioonid (millega mõlemad tekstis antud maailma-fragmendid lõpuni tõlgendatakse).(Võiks öelda, et "diagonaalne" — olgu personifitseeriv või depersonifitseeriv — metafooritüüp on justkui kõige täpsemalt "antimetonüümia" selles mõttes, et ka siin nagu metonüümia puhulgi toimub tegelikult süntaktiline pettus, kuid vastassuunaline: kui metonüümia juures kaks tegelikult eri loomu entiteeti (kaks eri süntaktilise rolliga asja) suudeti panna üksteist asendama, siis siin kõrvutatakse küll kaks tegelikult samast loomu (eri semantilisi regioone esindavat) entiteeti, kuid see sarnastus maskeeritakse niiviisi, et mõeldava ja öeldava maailma subjektid miksitakse öeldava (kuid mitte mõeldava) maailma predikaatidega (või süntaktiliselt keerukamate variantidena) justkui ühteainsasse "diagonaalsesse" maailma.)

Kognitivistide vaimus, kus terve regioon seostatakse teisega, terve skeem skeemiga, võiks kuu-ütluse kirjeks olla näit.KUU ON INIMENE(või KUU ON NÄGU)südametunnistuse-lausel näit.SÜDAMETUNNISTUS ON INIMENE(või SÜDAMETUNNISTUS ON KOHTUMÕISTJAvõi SÜDAMETUNNISTUS ON HINDAJA vms.)aja-ütlusel näit.AEG ON INIMENE(või AEG ON LOHUTAJA vms.)Kuid mis oleks siin "asendaja" nö. Jakobsoni vaimus? Vähemalt "asendaja" peaks nagu olema sõnaliselt manifesteeritud, muidu metafoorist hästi rääkida ei saa. Inimene aga (või mõni selle alaliiki täpsustav termin) tekstis ju otse mainitud ei ole, vaid ainult esindatud mingite "inimlike predikaatidega". Kas siis "asendajateks" on siin nood predikaadid? Jakobsoni süntaktilise samasuse nõue nagu eeldaks, et "asendajad" ongi nimelt predikaadid; semantilise samasuse nõue eeldaks taas nagu inimest "nominaalsel" kujul, kuid seda ei ole.Või kui vaadata seda juhtu tenor — vehicle — ground-terminites, siis enamasti on selge, mis on siin "tenor": Ants ja sina ja Modigliani, ja ehk ka tuli.Aga kas ka näit. südametunnistus ja aeg? Või on neis lausetes "tenor" ikkagi see isik, keda südametunnistus piinab või aeg lohutab? Või mis on diagonaalmetafoorides "vehicle"? Nood ülekantud tähendusega predikatiivsed lauseosad? Või näit. personifikatsioonide korral on personifitseerimistehe ise "vehicle"? Kui ülekantud tähendusega verbid, adjektiivid vms. on "vehicle", siis mis on sel juhul "ground"?Sul on saba sorus nagu noomitud koeral — siin on koer loomulikult "vehicle" ja saba sorus on "ground" või vähemalt esindab seda metonüümilise assotsiatsiooni kaudu: 'saba sorus ®meeleolu paha' vms.Kuid võrdle puhtmetafoorset Sul on täna saba nii sorus — kas siin puudub "vehicle" koguni, või kuidas? Ja meenutame siin kas või seda kvadraati, mille tegime J. Peegli sünonüümisõnastikust rääkides:

ema (1) imetaja (2)

kana (3) hauduja (4)

liigutus "(1) on (2)" on süntagmaatiline ja esindab metonüümiat;liigutus "(1) on (3)" on paradigmaatiline ja esindab metafoori (»Milleri 1. tüüp);liigutus "(1) on (4)" on paradigmaatiline+süntagmaatiline, kuid esindab tavateooria järgi samuti pelgalt metafoori, täpsemalt sedasama "diagonaalmetafoori" (»Milleri 2. tüüp).Läheme edasi.Kuskil Chomsky aegadel kujutleti, et metafoorid on nö. rikkega laused, s.t. et neis on rikutud mõningaid sõnade seostamist reguleerivaid nn. selektsioonikitsendusi. On nenditud, et metafoorses väljendis tekib sõnade vahel nn. metafoorne pinge (näit. I. A. Richards, Andrew Ortony jt.)(Me rääkisime eelmisel aastal metafoorse ja koomilise teksti nenditavast analoogiast: liiasuse vähendamine, infovaeguse ja -paisumomentide teke jne. — s.o. umbes sama, mis "metafoorne pinge" juures.)

Semantilise sisevastuoluga ~"selektsioonirikkega" metafoorseis ütlustes on olemas nn. metafoori pööratavuse probleem.

Me ütlesime vanasõnade kohta, et kehtib rusikareegel: teksti algusest lõpu poole liikudes võib metafoorsus säilida või tekkida, kuid mitte kaduda.Kummatigi tuleb ka vanasõnades ette (küll harvu) juhte, kus on probleeme teksti "tegeliku teema" määramisega, siis ka sellega, nö. kumbapidi tekst tuleks normaliseerida (näit. eriti inversiooniliste tekstide korral).Toon mõned näited eesti vanasõnadest.Tuul on teise inimese abi — 1) tegelik tõlgendus: 'taganttuul hõlbustab käimist, otsekui teine mees lükkaks tagant';2) võimalik tõlgendus: 'teise inimese abi on tohutu, "nagu tuul ~õhk"'Susi om suvine kangas — 1) tegelik tõlgendus: 'suvine kangakudumine on kuri, nuhtluseks kaelas, segab teisi töid' (jätkud, nagu kahr kangas hainaaegu jts. abistavad tõlgendused;2) võimalik tõlgendus: mingi ütlus hundi kohta (kuid sellisena ei soovi hästi mõtestuda)Lesk on katuseta hoone — 1) tegelik tõlgendus: 'lesel pole kaitsjat, ta elu laguneb';2) võimalik tõlgendus 'katuseta hoone on "lesk": üksik, hooldamata, kurva saatusega vms.'Havi peas on rohkem kui rumala mehe peas ~vaese mehe aidas — selle vanasõna kohta ei oska keegi kindlasti öelda, kumbapidi teda tuleb tõlgendada: kas 1) jutt on otse havi pea kohta, et seal on palju konte? liha? — see variant on vast tõenäolisem — vrd. näit. soomlastel:Sian pää ja siian pää/hauvin pää ja halon pää (kuid siin väidetakse selgesti, et havi peas on vähe liha); või2) tahetakse öelda, et vaese mehe aidas on väga vähe kraami ~rumala peas vähe mõistust: isegi haugi peas on enam, kuigi sealgi on vähe.Siin taga on laiemalt võttes metafoori pööratavuse probleem. Juba mainitud Andrew Ortony on uurinud näiteks võrdluse pööratavuse asju ning teeb vahet nn. otseste ja metafoorsete võrdluste vahel. Nagu üldiselt kombeks oli, tegeleb temagi väga lihtsate A on nagu B -tüüpi struktuuridega, kus vastavad A ja B on substantiivid. Igale substantiivile, ütleb ta, on omane teatud hulk tunnuseid (predikaate). Mõned predikaatidest on teatud A või B jaoks väga tunnuslikud või silmatorkavad (high-salient), teised ebaolulised või silmatorkamatud (low-salient). "Lahendamisalgoritm" on umbes selline (me parafraseerime veidi Ortony tegelikku mõttekäiku): 1) "avame " substantiivi B sisu, s.t. kujutleme ta mõningaid meie arvates tunnuslikke predikaate;2) kontrollime järele, kas neidsamu predikaate esineb ka A-l (s.o.võrreldaval) ja kui tähtsal kohal nood tema predikaatide skaalal asuvad (meie meelest);3) vastavalt võime saada kolm põhimõttelist lahendit (Ortony ütleb, et ta ei pea neid välistuvaiks, vaid üleminekud on libisevad — ja muidugi ongi see nõnda):a) B-tähtsad predikaadid on ka A-tähtsad: seda lahendit tajutakse psüühiliselt otsese võrdlusena; b) B-tähtsad predikaadid on A-vähetähtsad: seda lahendit tajutakse metafoorse võrdlusena; c) B-tähtsaid predikaate ei leidu A-l üldse: seda lahendit tajutakse tõlgendamatuna (mõistatusena, totrusena).Laiema empiirika taustal tundub Ortony skeem veidi lihtsustavana, õieti mingi üldisema asja erijuhuna. Teisalt koidab siit tagant kummaliselt paradoksaalseid võimalusi. Näib, nagu oleks võimalik leida korrelatsioone Ortony "salientsus"-osuti erinevate kallete ja mõningate lühivormianride vahel.Nii on folklooris reaalselt pruugitav ka näiteks kombinatsioon 'vähetunnuslikult vähetunnuslikule', mida Ortony üldse ei maini. Selle konfiguratsiooni korral nõuab ühisosa leidmine nupukust ja tekib koomilisi efekte, mida traditsioon on ära kasutanud. Juhtu esindab nähtus, mille nimeks on ingliskeelses terminoloogias conundrum ja eestikeelses ei olegi head vastet. Me oleme mõnel korral maininud, et eesti folklooris on hulgakene keerdküsimuste ja lühianekdootide vahevorme: kui dialoogivormi esindab kommunikatiivne stseen, on nad keerdküsimused, kui teksti enda vorm on dialoogiline (küsitakse näit. Armeenia raadiolt), sobivad nad kenasti anekdootideks. Seesuguste hulgas on näiteks üsna produktiivsed tsüklid:

Mida ühist on asjadel A ja B?— miilitsal ja fekaalil? — mõlemad pärinevad siseorganitest;— trammil ja poisil? — ootad veidi, tuleb uus; ootad kauem, tuleb vana tagasi;— lesel ja kartulil? — mõlemal on munad mullas; — kalmistul ja WC-l? —kui tuleb minna, siis tuleb minna; võiMida erinevat on asjadel A jaB?— (hapu)kurkidel ja välistrepil? — kurgid tehakse sisse, välistrepp välja;— vasikal ja joodikul? — üks röögib enne joomist, teine pärast;— koeral ja kirbul? — koeral võivad olla kirbud, kirbul koeri ei ole;— kotletil ja pioneeril? — kotletti peab praadima, pioneer on alati valmis.Analoogilisi raskelt leitava ühistunnuse näiteid võib tuua ka vanasõnadest (EV 13096):Vaese inimese uhkus on nagu kampsoliga (s.t. kampsuniga) magamine:tõmma pea peale — perse paljas; tõmma perse peale — pea paljas — seletav jätk on bukvaalne "kampsuni-maailma" taustal ja kujundlik "uhkuse-maailma" suhtes. Ütlus on tervikuna semantiliselt väga kaunis ja assotsiatiivne.

Niisiis on "semantilise siserikkega" metafoorseid väljendeid. Kuid uurijad tulid ka selle peale (juba näit. Max Black, kui ma ei eksi), et on olemas lauseid, mille bukvaalsisus pole mingeid semantilisi hälbeid, rikkeid ega vastuolusid, kuid mis kummatigi on surmkindlalt metafoorsed. Michael John Reddy'l [USA metafooriuurija; tema nn. toru- või juhtme-metafoori (conduit metaphor) ümber on palju arutletud] on selline näitelause, mida samuti hiljem on korduvalt tsiteeritud: The rock is becoming brittle with age (Kalju on ajapikku hapraks minemas: tudengid räägivad vana geoloogiaprofessori kohta).Need kolm juhtu on jämedais joontes just noodsamad, mida tuntud lingvist George A. Miller esitab oma metafoori-tüpoloogiana ja arvab, et selline klassifikatsioon on täielik. Kordame nad Milleri formuleeringus üle.1. Nominaalsed metafoorid (nominal metaphors):BE(x,y), kus x ei ole tegelikult y.2. Predikatiivsed metafoorid (predicative metaphors):G(x),kus x ei ole ~ei tee ~...tegelikult G.3.Lausemetafoorid (sentential metaphors):G(y),kus y ei ole tegelikult kõnealune referent. Kõik need metafooritüübid on esindatud ka vanasõnades (eriti vist 2. ja 3. tüüp).Varsti jõuame nende juurde taas otse vanasõnajutu kontekstis.

Läheme tagasi oma põhiliinile — problemaatiliste juhtude juurde metafoori ja metonüümia vahel. Eelmise näiteseeria (suremise poeetilised sünonüümid jm.) põhjal tundus, et metomüümia võivad moodustada ka predikatiivses positsioonis olevad sõnad, näit. adjektiivid, verbid vm.Küsime edasi: kas A on B -vormilised laused, mis seostavad substantiive, võivad olla ainult metafoorsed, (juhul kui nad pole "tavalised". bukvaalsed laused, näit. klassifitseerivad laused:Andrei on valgevenelaneVask on metallHirm on emotsioon jts.või sõnatähendusi seletavad laused:Päsmer on margapuuÕlpmed on kaelkoogudLõngaõli on väävelhapeKokott on edvistajaOksügeen on hapnik jts.Ja küsime veel teise küsimuse: mis saab siis, kui sarnasus ja külgnevus näivad olemas olevat mõlemad ühtaegu?

G. Lakoff kõneleb raamatus "Naised, tuli ja ohtlikud asjad" ("Women, Fire and Dangerous Things") sellistest metonüümiliste mudelite liikidest, nagu sotsiaalsed stereotüübid, tüüpilised näited, ideaalid, paragonid (= 'võrdkujud, täiuslikkuse kehastused' vms.), s.t. midagi substantiivset võetakse mingi mõisteskaala keskelt või äärelt ja pannakse esindama mingit (tõelist või sotsiaalpsüühika tasemel omistatavat) omadust, omaduste kimpu, midagi äärmuslikku, millegi ülemastet vms. Nagu metonüümia-näidetes üldse, nii ka siin kohtame palju pärisnimesid.Tüüpilisusele taandub näiteks see seni mainimata metonüümialiik, kus rahvusi esindatakse tüüpiliste "rahvusnimedega":Brown, Jones and Robinson ='lihtsad inglased' vms.Fritsud silkasid ees, vankad ajasid taga.Samuti metonüümiad, mis märgivad rahvusi nende esindajatele iseloomulike väljendite (näiteks parasiitsõnade vm.) järgi (tihti "pimelaenudena"):Ýñòîíñêèå êóðàòû ïðèáûëè — kommentaar uudismaalt, kui eesti ešelon saabus;tibla — geneetiliselt ilmselt sama järku pejoratiiv <òû áëÿäü (Ariste etümoloogia).Või kirjandusteostest või folkloorist või ajaloost võetud tegelaste nimed, millega esindatakse teatud eredate omaduste kandjaid:Toots ja Kiir on paarina või üksikult eesti inimesele väga selged ja käepärased näited:Meie Margo on täitsa Tootsiks kätte läinud;Sellest Jorh Aadnielist ei ole sulle mingit poissi.Albikära Ants on eestikeelse terminina võib-olla J. W. Jannseni tehtud, kuid selle taga olev jutusü...ee on ülilaialt tuntud (AT 1215);Siilimäe Rein tähendab laiska ~aeglast~saamatut inimest ja pärineb vist proletaarse kirjaniku Villem Buki ühest jutukesest;Vrd. samuti Rummu Jüri, Tarzan, Robin Hood, Robinson, Jeanne d'Arc, Napoleon, Matrossov jne. jne. — kõike seda võib preditseerida kellelegi, ja on pikemata selge, milliseid omadusi silmas peetakse.Pärisnimedega võib tähistada ka näit. sotsiaalseid staatusi: vanasõnas Ega Liisa Liisut tunne — Liisa on saksiku või linnatüdruku nimestereotüüp, Liisu lihtsa või maatüdruku oma.Või näiteks mitmed üldnimestunud Piibli-pärisnimed:eeva(tütar) — 'tüdruk, naine'koljat — 'pikka kasvu mees'juudas — 'reetur'paabel — 'suur segadus'Viide I. Sarve tööle.!!!!Sotsiaalsete stereotüüpide hulgas mainib Lakoff kommet omistada näit. teatud rahvustele teatud omaduste sündroome, mis kultuurist kultuuri muutuvad. Püüame visandada mõningaid eestlase jaoks kehtivaid või lähiminevikus kehtinud stereotüüpe:juut — tüüpiliselt kaupmees (tänapäeval pigem maletaja, helilooja, arst vms.?), tüüpiliselt kitsi ja kaval, libe ja põiklev;mustlane — kõigepealt see, kes tüütult mangub; ta eluviis on mittepaikne ja kaootiline; laulab ja tantsib; kipub varastama.Vrd. ka näit. vanasõnasOma veli venelane, külapoiss on kulla-hella —siin on selge, et venelane peab olema selles vastanduses midagi väga halba; kuid jääb hämaraks, milliseid omadusi silmas peetakse. Stereotüüpsed karakteristikad on ka eesti omadel lokaaltüüpidel (eriti perifeerlastel), näit. mulk on kõigepealt kitsiduse võrdkuju (ja metonüümia ka geneetilises plaanis:<läti mulkis!!!='rumal, loll');setu on midagi ebamääraselt pejoratiivset, võib-olla ühtaegu lihtsameelne ja kaval. (Perifeerlased on hästi produktiivsed kujud ka näiteks naljandites, ning nende summaarne karakteristika on spetsiifiliselt loll-kaval, umbes nagu hästituntud Hoda Nasreddinil. Intuitiivselt on selgesti adutav, et näiteks hiidlase lollus-kavalus eesti naljandites erineb setu omast, kuid neid erinevusi on raske kirjeldada.)

Samuti Gabrovo, gabrovlane;lollpäid, eesti kilplasi (Kreutzwaldi tõlkelaen<sks. Schildbürger) tähistavad tegelaskujud (eriti taas naljandites) on mõnedel rahvastel tuletatud konkreetsetest kohanimedest: näit. soome hölmöläinen, vist ka vene ïîøåõîíåö.Tüüpilisi või ekstreemseid omadusi pannakse kandma ka näit. sugusid, igasid, elukutseid, sotsiaalseid staatusi märkiv leksika:Ole mees ,ära ole memm! — mees tõlgendub kui 'supermees': julge, kindlameelne vms.Ta on poisike minu vastu;Ilmselt sedasama järku polüseemiat ilmutab ka eesti eit:a) kõige otsesemalt või kõige normaalsemalt tähendab 'vana naisterahvas': Salgakene eitesid kõndis kirikuteed;b) 'naine', 'æåíà': Minu eit arvab teisiti;c) 'naisterahvas', 'æåíùèíà': Sa kurat, on see alles eit!d) rahvalauludes ka 'ema': Oh minu hella eidekene.Toomas on üks kuradi rätsep — s.t. kas veidi kidur, veidi kerglane vms.Eha on nüüd selline proua, ot hoia! — s.t. jõuka ja kerge elu peal uhkeks läinud vms.Ei hakka mina sinu sulaseks! — s.t. ei hakka sind teenima, sulle alluma vms.Nende Lakoffi metonüümiliste mudelite olemus tundub puhuti olevat kuidagi metonüümilis-metafoorselt hübriidne. Ühest küljest jäävad semantilised teisendused siin tõesti inimsoo piiresse — ja inimesel on inimesega tõesti külgnevussuhe. Ka on kindlasti õige, et siin mingeid omadusi või omaduste sündroome tõesti esindatakse nende omaduste kandjatega, mis vastaks nagu hästi metonüümia alljuhule 'omaduse kandja omaduse enda asemel'. Kuid teisalt on kindel seegi, et neis A on B - või A on nagu B -vormides midagi millegagi samastatakse või sarnastatakse. Kui vaid B-komponent poleks konkreetne üksikisik või rahvuse või muu tunnusega määratud tüpaa, vaid näiteks loom, taim asi või midagi muud mitteinimlikku, siis nähtavasti oleks meil siin täiesti prototüüpsed A on B -metafoorid, kus kõnealune omadus või omaduste kimp oleks "ground".(Selle paradoksi tekkes pole muidugi süüdi empiirika, vaid teooria).

Peilime uuesti välja oma asukoha troobipadrikus. Me vaatame nn. koeri, mis on maetud Jakobsoni metafoori ja metonüümia eristamise kriteeriumidesse.

Esimene koer (vt. lk. 45jj.) oli see, et metafoor ja metonüümia ei ole sugugi "võrdjõulised" (või sümmeetrilised vms.), nad ei ole mingid lihtviisilised "mõtlemis- ja ütlemisruumi ristkoordinaadid". Metonüümia on (vähemalt sõnalises aines) eriline troop, ta on juba Jakobsoni formulatsiooni järgi (ja hirmõige formulatsiooni järgi kahtlemata) vastuoluline ja seetõttu oma avaldumisvormides piiratud, tuhmi mõjuga ja "tehnilist" loomu.

Teine koer (vt. lk. 60jj.) oli see, et kuigi metafoori ja metonüümia põhimõtteline erinevus on lausa fundamentaalne, tuleb tegelikus empiirikas siiski massiliselt ette juhte, kus meil on raske otsustada, kummaga meil on just tegu, või on nad kohal mõlemad, ja kui mõlemad, siis kumb kumba domineerib jne.

Edasi, kolmas koer on see, kas kõik semantiliselt ebatavalised tekstid peavad taanduma kas metafooriks või metonüümiaks või siis nende mingiteks liideteks? Ja millises muus mõttes peale "referentsivigade" võiks tekst tunduda ebaharilik, ja kui ebaharilik ta peab olema, et tekiks põhjus kõnelda troobist?

Vaatame veel mõnd A on B -vormilist teksti, mis näitetoojate arvates on metafoorid — aga kas tegelikult ikka on?Aeg on raha.

Lakoff ja Johnson (1980) toovad selle tuntud jänkimaise päritoluga klišee normaalse metafoorina muude ajaga seonduvate metafooride hulgas. Metafoorne komponent ise on siin nende arvates raha ja nad ütlevad, et siin kõrvutatakse aja ja raha mõisteskeeme ning leitakse, et neil on märkimisväärne ühisosa: mõlemat raisatakse ja säästetakse; antakse, saadakse, kasutatakse, investeeritakse ja büdeteeritakse jne. Ja vaatavad Aeg on raha -metafoori edasi kui erijuhtu, mis on sahteldatud üldisematesse metafooriparadigmadesse:

Mulle tundub,et vähemalt eestlane ei kalduks tõlgendama siin raha ülekantud tähenduses, s.t. umbes 'Aeg on nagu raha ~sarnaneb rahaga'; pigem ehk mingi alljuhuna sellest metonüümiatüübist, kus asendati omavahel kauseerimisprotsessi elemente (agent, objekt, instrument, produkt) — vast kuidagi niiviisi: 'Aja säästmine võimaldab teha ~saada ~... raha', ja raha tähendaks lihtsalt 'raha'.

Raymond W. Gibbs jun. ühes oma artiklis toonitab konteksti suurt tähtsust metafooride loomisel ja mõistmisel. (See on seesama Gibbs, kel olid sellised metafoori eriliigid, nagu metonüümia ja sünekdohh). Ta toob konteksti, kus naabrid või tuttavad räägivad autodest ja puhkusest ja selle jutu käigus teine ütleb lauseNeed rehvid ~kummid (tires) on minu puhkus.Lause tähendab seda, et ta on hiljuti ostnud uued autorehvid ja nende peale on kulunud nii palju raha, et ta ei saa endale puhkust lubada. Ütlus on toodud nimelt metafoori näitena, ja esmapilgul ta võib tõesti näida metafoorina: on metafoorile tüüpiline on-vorm, rehvid ja puhkus on tähenduselt üsna kauged, et mõista neid mingi "sama semantilise regiooni" komponentidena jne. Kuid lausesse ei ole kuidagi võimalik sisse lugeda mõtet, et rehvid nagu sarnaneksid mingis mõttes puhkusega. Ja puhkus ise on kindlasti 'puhkus' ise, ei midagi muud. Nii et rehvid ja puhkus on ikkagi ühe ja sama kõneaine ~skeemi ~semantilise regiooni kausaalselt seostatud elemendid. Nii et kui siin tahetakse mingit troopi näha, siis pigem vast metonüümiat.Siit hargneb edasi vähemalt kaks liini.

1) Metonüümilise kõnepruugi põhifunktsioone on sellised omavahel seotud asjad, nagu "parem fokuseerimine" ja "väljenduslik sääst". Või nagu Lakoff märgib, välja öeldakse see mõiste, mis on "kergem mõista, kergem meenutada, kergem ära tunda või antud eesmärgi suhtes vahetumalt kasulik". See tähendab, et metonüümial peab olema üsna suur analoogia nende asjadega, mille nimed on ellips või zeugma: üks kui teine taotlevad liikuda punktiirina mingeid olulisi märksõnu pidi, selmet rääkida sõnaohtralt nö. võõrkeeleõpiku lausetega. Kas aga selline lapidaarne "märksõna-stiil" kehastab igal juhul ka metonüümiat, või kustpeale ta enam ei kehasta?Kujutleme näiteks ilma mingi kontekstita antud lausetVali nüüd ise — allkiri või Siber.Absoluutselt kindlasti suudame me eksimatult restaureerida konteksti selle lause ümber (või skeemi, kust ta pärineb). Aktiveerub üpris suur hulk teadmisi. Kuid kas see on metonüümia? Mis on siin just mille "asemel"?

2) Me rääkisime juba vanasõna modaaltasandite juures, et on-verb võib olla modaalselt ebamäärane. on-verb on ka muus mõttes semantiliselt ebamäärane, ja mitte pelgalt vanasõnades,

vaid üldjuhul. Lause rehvide kohta ei ole täpselt A on B -struktuur metafoori korral, s.t. 'see A on (nagu iga ~mingi) B', vaid deiktiline vorm'See A on minu B'.Seda lauset võib hästi kujutleda tähendavat kontekstist sõltuvalt mitte ainult seda, mida ta tähendab Gibbsil, s.t. 1a) 'nad olid nii kallid, et nende tõttu ma ei saa võtta puhkust',vaid ka näiteks1b) 'nendega õiendamise peale kulub ~selles seisneb mu puhkus';2a) 'ma sain nad ja nad võimaldavad mul autoga puhkusele sõita';2b) 'ma müün nad maha ja saadud raha võimaldab mul puhkusele minna';2c) 'ma hankisin nad ülemusele, kes tänutäheks lubab mind puhkusele' (ju pigem nö. vene variant) jpm.Pole raske märgata, et tähendustes 1a ja 1b on lause tunduvalt "metafoorsem", tähendustes 2a...2c tunduvalt "metonüümilisem": esimisel juhul puhkust tegelikult ei kujune ja rehvid on puhkuse nö. surrogaat, teisel juhul on rehvid tegeliku puhkuse eelduseks.

(Üldiselt võivad See A on minu B -vormilised laused realiseerida "normaalse" või metafoorse või metonüümilise lausena või veel millegi muuna — sõltuvalt muutujate A ja B sisust ja kontekstist. Vastavalt võib sõnaühend on minu tähendada hulka üksteisesse sulavaid asju, nagu 'kuulub mulle'; 'on minu tehtud ~põhjustatud'; 'on mulle nagu ~sama mis...'; on mulle millegi asemel'; on see, mis võimaldab mul...' jpm. NäiteksSee maa on minu häll — ilmselt metafoor;See põlv on minu baromeeter — vist samuti metafoor;See karvapea on minu poeg — ilmselt "nominaalne" metonüümia;See plika on minu unistus — nö. üheks sulanud tegevus ja selle objekt, seega "predikatiivne" metonüümia?See avarii on minu šanss — ? (näiteks noore kirurgi repliik);See värav on minu aps — ? (näit. väravavahi repliik);See klaas on minu viinavaat — s.t. 'see katkilöödud klaas on minu tegu ~süü (<vene âèíîâàò: selle võtte nimi on paronüümia, kuid on's paronüümia metonüümia või midagi muud?);See programm on minu needus — ?(mis on needus: teatav rituaal ~vormel? teatud "paha seisund", kuhu inimene satub needmise tagajärjel? mõlemad kokku?).)Tahtmine on võimine — aforism (Eestis kirjandusliku pseudovanasõnana EV 11486).Kumbki komponent — ei tahtmine, ei võimine — ei oma mingit selgelt "teisendatud" tähendust, kuid väide tundub semantiliselt ebanormaalne, lihtsamalt: väär. Asi on taas üht otsa pidi ilmselt on-verbi tõlgendamises. Me kõnelesime eespool, et üldiselt võib vanasõnu mõtestada implikatsioonidena, kuid mõnikord nad tükivad ekvivalentsideks. Kuid see pole ilmselt täpselt see juht, kuigi formaalselt näib väidetavat umbes seda, et 'tahtjate hulk ja suutjate hulk on samased'. Pigem tekib "valiidsuskonflikt" sellest, et ütlus näib pakkuvat välja nimelt üldistava implikatsiooni

" x Px Qx( ) ,kuid terve mõistus räägib sellele vastu: inimesed teavad, et elus on tahtjaid palju enam kui suutjaid, s.t. kehtib pigem

$x Px Qx( & ) ,s.t. täpselt seesama, mis ütluses Kõik, mis hiilgab, pole kuld jts.Näeme seega, et troobisemantika mängu võivad sekkuda ka nn. vormelielemendid. Toome veel paar näidet selliste sekkumiste kohta.Ñêîëüêî ìóäðåäöîâ, ñòîëüêî è ìíåíèé.Selle lause toob G. Permjakov näitena "täiesti otsese" tähendusega vanasõna kohta. Üldiselt võiks tõesti arvata, et Mitu...,setu...-vormel vanasõnades viitab kõrvutatavate hulkade (ligikaudselegi) samasusele ega hooli sellest, millistest absoluutsetest suurusjärkudest on jutt. Siin aga on ñòîëüêî mõtestatav vist küll ainult mingis rõhutatult augmentatiivses tähenduses, s.t. omamoodi "süntaktilise hüperboolina". Hüperbool tekitatakse seeläbi, et teadlikult vassitakse intuitiivset

"empiirilist seadust", mis ütleb, et eriti siis, kui arvajate hulk on suur, tekiks erinevaid arvamusi eeldatavasti märksa vähem, kui on arvajaid endid. (See ütlus saab aga oma mõtte ja mõju ainult eeldusel, et arvajate hulk tõepoolest on suur.) ñòîëüêî-hüperbool on mõneti sarnane sünekdohhi alaliigile, kus täpne suur arv pandi tähendama ebamäärast suurt hulka.

Parem...kui...-struktuurides on eelistus üldreeglina samuti "tõeline": nähtavasti tuleb normaalsete preferentsidena võtta ütlusi teemadel, nagu näitekstervis on parem kui rikkus;oma on parem kui võõras;parajus on parem kui liialdused;vaikimine on parem kui rääkimine; leplikkus on parem kui riiakus jne.Kuid selliste semantiliselt homogeensete eelistuste kõrval leidub "pseudopreferentse", kus ainult üht võrreldavaist (tavaliselt esimest) mõistetakse bukvaalselt, teine aga mõtestub omapärase aksioloogilise hüperbooli või litootesena. NäiteksPehmemb om emä üsän kui saksa sängin (EV 8518) = lihtsalt 'ema juures on väga hea';Parep hüäle pinile anda’ ku papilõ (EV 8554) = lihtsalt 'papile ei tasu anda';saksa Head sõnad jahutavad paremini kui külm vesi = lihtsalt 'hea sõna mõju on suur'.Väga produktiivne on pseudopreferentside hulgas näit. stereotüüpx on parem kui raha ~kullast kallim ~... .Selget vahet "harilike" ja pseudopreferentside vahel ei ole:Tervis on parem kui rikkus on pigem "normaalne", Tervis on kallim kui kuld on pigem "pseudo-".(Pseudopreferentsid on hea juhus demonstreerida veel üht vanasõna-loogika paradoksi: "võrratus" võib olla samatähenduslik "võrdusega" — ei teki mingit sisulist vahet, kas öelda Kolm korda kolida on sama hea kui üks kord põleda või Parem üks kord põleda kui kolm korda kolida.)Nii eelmises näites tarkade ja arvamuste kohta kui ka pseudopreferantside puhul tekitatakse hüperbooli tüüpi kujundeid. ñòîëüêî-näites meenutas hüperbool metonüümiat. Pseudopreferentsides meenutab hüperbool pigem metafoori, kuid need on väga imelikud metafoorid, mida siin näeme. Kaks süntagmat, s.o. ka kaks sisufragmenti küll kõrvutatakse, kuid formaalselt neid ei sarnastata, vaid suhestatakse teatava "võrratusena". Seejuures kujutab figuratiivne pool endast millegi väga selget või intensiivset kehastust, omamoodi situatiivset "paragoni". Ning mis eriti hull: parem-komponent ise (või mõni ta analoog) näikse siin kuuluvat "groundi" koosseisu. Üldjuhul ehk polegi sellest midagi, kuid vanasõnad on didaktiline aines, nii et me pidasime mõttekaks siin 'hea/halb' -tasandi omaette modaliteedina välja eristada. Oleks ilmselt mugav võtta troobisemantikat puhtreferentsiaalse probleemina; selle segunemine modaalsemantikaga näib väga tülikas. Tegelikult aga osaleb aksioloogiline komponent aktiivselt ka metafooride referentsiaalses mõtestamises (sealhulgas vanasõnades: meenutame kas või Milneri veereva kivi näidet!). Nii et küsimuse võiks püstitada veel otsesemalt.

Me kogesime, et vanasõnades (ja taas tegelikult palju üldisemalt) retoorilised küsimused võivad tähendada (peamiselt eitavat) indikatiivi; indikatiiv võib tähendada imperatiivi (normi, ettekirjutust); iroonia puhul näiline "aksioloogiline jaatus" tähendab "aksioloogilist eitust" jne.Kas neid nihkeid on samuti võimalik mõista troopidena, näit. metonüümiatena?Ju on Juri Lotmanil õigus, kui ta ütleb kunstluules loodavate "kõrgmetafooride" kohta, et tõeline metafoor on nimelt see, mis väljaspool antud konteksti näib absurdina. See tähendab: kõrgluules loodavad "distributsioonirikked" neutraliseeritakse vahel väga keerukate mõtteseoste ja kujutelmade kaudu.

Paröömika ja fraseoloogia troobid on üldiselt palju lihtsamat laadi. Kuid ka siin (nagu muidugi laiemaltki) on palju juhte, kus näiteks A on nagu B -fraasides või A+verbaalpredikaat-fraasides või Agen.+B-fraasides (s.t. atributiivühendites) või mingites keerukama struktuuriga väljendites on

sisuline sobimatus nii terav, et pole võimalik mingite "tagasiteisenduste" kaudu anda väljendile vahetut referentsiaalset mõtestust. Teisisõnu: tekib absurd. Absurdi-komponent osaleb ka sellistes troopides, nagu paradoks ja oksüümoron. Absurd kui selline on terve omaette kirjandusteoreetiline probleem. Lause või süntagma mõõtmetega absurdi kohta näib igatahes juba üsna mõttetu olevat otsustada, kas ta esindab metafoori või metonüümiat.

Paradoks, oksüümoron jt.

Paradoks (<kr. z = 'ootamatu, veider') on leksikonide järgi ootamatu mõte ~väide ~arvamus, mis on vastuolus tavakujutelmade ja terve mõistusega. Väidetavasti lähedane kalam-buurile ja oksüümoronile.Valvenäidete hulgas on vs-lisi, eriti sageli Tasa sõidad — kaugele jõuad, samuti vs-paroodiaid ja aforisme, nagu Tänasida toimetusi ära viska homse varna — ülehomme on ka päev; Ära tee teisele, mida soovid endale — teie vaatekohad ei tarvitse ühtida jts.Juri Levini aforism: Paradoks teaduses on mõistuse häbi ja väljakutse mõistusele."Antiikmärksõnu": apooriad, sofistid, Zenon.

Tuntud klassikalisi jm. paradokse

1. Kas Achilles saab kilpkonna kätte? — Peaks nagu saama, kuid kui arutleda täpselt: iga kuitahes lühikese ajavahemiku jooksul kilpkonn läheb ikka veidi eest ära kah...2. Kui kreetalane ütleb: "Kõik kreetalased on valelikud", siis kas see on õige või vale? — Kui eeldada, et kreetalased tõepoolest ainult valetavad (st. ütlus ise oleks tõene), siis ei saaks see ütlus tulla kreetalase suust; ütlus ei saa olla ka väär, sest see tähendaks, et kreetalased tegelikult räägivad õigust, siin aga üks neist ilmselt valetaks. (Vastuoluni on ilmselt võimalik jõuda ka teises plaanis: loogiliselt võttes ei tohiks antud repliik jõuda ei tõtt rääkiva ega valetava kreetalase suhu; teisalt on selge, et nii tõtt rääkiv kui ka valetav kreetalane võis selle repliigi öelda.)3. Kui Jumal suudab nii suure kivi luua, et seda ise tõsta ei jõua, kas see näitab Jumala kõikvõim-sust (sest ta suudab luua isegi väga suuri kive) või mitte-kõikvõimsust (sest leidub kive, mida ta ei jaksa tõsta)?4. Kas paarisarve on niisama palju kui täisarve või 2 korda vähem? — Mingis lõplikus arvude piir -konnas ilmselt 2 korda vähem; teisalt võib nii täis- kui ka paarisarvude rida jätkata lõputult.

Oksüümoron (<kr. uwn'terav-rumal', st. "teravalt rumal, tervmeelne rumalus" vmt.) on leksikoni järgi vastandliku tähendusega sõnade ~mõistete ~tähenduselt vastandlike määratluste ühend (mis loob uue tähenduse või kujutluse); mõnede autorite meelest üks liik paradokse.

N. Pavlovitš oksüümoronist[vt. "Лингвистика и поэтика", M. 1979, lk. 238 jj.]Oksüümoron on sõnaühend, misa) omistab mingile objektile korraga omadused a ja mitte-a;b) sisaldab atributiivseid, koordinatiivseid ja aktantseid seoseid, nii et sõnadest X ja Y koosnevas oksüümoronis XY (vist?) X ja Y ise peavad olema aktantses seoses ja neil peab olema ka ühiseid aktante (aktandid vene terminoloogias vastavad ligikaudu käänetele nn. süvasüntaksis).Sõnaühend võib tõlgenduda absurdi või oksüümoronina: nt. vene ameeriklane võib olla lihtsalt mõttetus, aga ka oksüümoron (kui teda mõista lõikes 'praktiline/ ebapraktiline' või 'kaine/illusiooni-võimeline').Tekst ei ole oksüümoron, kuia) sõnaühendis esinduvate omaduste a ja mitte-a subjekt ei ole üks ja seesama;b) vasturääkivuses olevate sõnade süntaktiline seos ei ole vahetu või tekst on sententsivormiline.

Oksüümoronis vastuolu tajutakse ja seejärel lahendatakse. Kui vastuolu ei lahendata, on tegu lihtsalt absurdiga. Kui ei tajuta, pole kumbagi.Vastuolus olevad sõnad mõtestatakse ümber nii, et vastuolu kaob; st. nende tähenduslik määratus või "täpsus" ei tohi olla liiga suur.Oksüümoroni semantilisi tüüpe Pavlovitši järgi[Järgnev on poolvaba interpretatsioon Pavlovitši tüpoloogiale. Pavlovitši originaalis on sümboli-ortograafia veidike paha. Ta ei määratle täpselt, mitut järku tähenduskomponente tema semantilistes analüüsides kasutatakse ja mida iga terminiga mõeldakse — nt. kas tunnus ja omadus on lihtsalt sünonüümid või tähendavad eri asju. Toodavate näidete juures annab tihtipeale vaielda, millist oksüümoronitüüpi see või teine nimelt esindab.]

Tüüp 1: tõemodaalsus ühendis muudegaTõemodaalsus 'on / ei ole tegelikult' esineb ühendis muude (nt. episteemiliste v. optatiivsete) mo-daalsustega, nagu 'teab, et...', 'arvab, et...', 'tahab, et...' vm.Näiteks tõtt valetama tõlgendusi (A on isik, M mingi tõik v. väide):a) (A ütleb, et M) & (A arvab, et mitte-M) & (tegelikult M), st. A kavatseb valetada, kuid ei tea ise, kuidas asjad on, ja räägib tahtmatult tõtt;b) (A ütleb, et M) & (A arvab, et M) & (tegelikult mitte-M), st. A ei kavatse valetada, kuid arvab ise valesti ja valetab seega tahtmatult.

Tüüp 2: liigitunnus / sootunnusKui sõnas X on sootunnus 'a' ja liigitunnus 'b' ning sõnas ning sõnas Y on sootunnus 'mitte-a' ja liigitunnus 'mitte-b', siis oksüümoronis XY on kas kombinatsioon (a & mitte-b) või (mitte-a & b).Näiteks vaikides rääkima ~rääkides vaikima: sootunnus võiks olla 'infot andma' ja liigitunnused nt. 'verbaalselt', 'intonatsiooniga', 'miimikaga', 'estidega' vmt. Ühel juhul info edastatakse, kõnelemist ei toimu, 2. juhul vastupidi.

Tüüp 3: ühine sootunnus ja liigitunnusedSelle tüübi juures tundub, et Pavlovitš käsitab sootunnusena lihtsalt sõna terviktähendust või semantiliste tunnuste summat. Asja olemus on selles, et kui sõnal X on liigitunnused (a, b, c, ...) ja sõnal Y vastavalt (mitte-a, mitte-b, mitte-c, ...), siis oksüümoronis XY realiseerub kombinatsioon (a & mitte-b & mitte-c ...) või (mitte-a & b & c ...) vm.Näiteks üksindus kahekesi võiks tähendada kas 'füüsiline lähedus on, hingelist kontakti ei ole' või 'olen füüsiliselt üksi, kuid mõtlen teisele';tuntud tundmatu tähendaks siis kas 'näo poolest tuntud, loomult tundmatu' või 'kirjasõber, keda pole kunagi näinud' vmt. (viimane näide võib vist kontekstist sõltuvalt mõtestuda ka 1. tüübi esindajana, ütleme, 'kellegi arvates tuntud, tegelikult tundmatu').

Tüüp 4: kvantorite "leevendamine"Absoluutide 'mitte kunagi', 'ei ükski', 'võimatu' jts. bukvaalmõtestused teisendatakse leebemateks: 'harva', 'väga vähesed', 'väga raske' jts.Näiteks näha nähtamatut saaks sel viisil tähenduse 'näha seda, mida näha on vähetõenäoline ~pea-aegu võimatu ~raske' (sedagi näidet on ilmselt võimalik mõtestada ka 1. tüübi esindajana — kui nt. nähakse rohelisi mehikesi vm. olematut).

Tüüp 5: operatsioonid aktantidegaOksüümoron võidakse teha sõnadest, mis on nii abstraktse tähendusega, et konkreetseist seman-tilistest tunnustest rääkida ei saa, kuid sõnal on kindel aktantne ("süvasüntaktiline") struktuur. Ok-süümoroni mõtestuses osa aktante säilitatakse, osa kustutatakse.

Näiteks sõna teotsema aktandid on agent, teotemise objekt, vahend, resultaat jne. Oksüümoron teot-seb teotsemata mõtestub siis kas 'teotseja on, protsess toimub, resultaat puudub' või 'resultaat on, kuid pole võimalik öelda, kes teotseb' või 'tegija ja resultaat on, kuid protsess ise puudub' vm.Oksüümoronil on siis printsiibis mitmeid tõlgendusi, kuid mõned neist on tõenäolisemad või loo-mulikumad kui teised. Tulem võib sõltudaa) tunnuse "kaalust" sõna tähenduses:nt. vallaline mõtestub eelkõige kui 'ametlikult vallaline' (vallaline naisemees);surnud mõtestub eelkõige kui 'bioloogiliselt surnud' (elav laip);b) sellest, kumb sõna on süntaktiliselt juhtiv:nt. kauge lähedane on eelkõige ikkagi 'lähedane', kuid lähedane kauge on eelkõige ikkagi 'kauge'.

3.3.2."Surnud" ja "elusad" troobid

Niisiis, kuhugi "Chomsky aegadesse" loeti metafoorseid väljendeid semantiliselt "ebanormaalseteks": öeldi, et neis on tegu distributsioonireeglite või selektsioonikitsenduste rikkumisega.On pikemata selge, et see vaateviis on vähemalt suuresti nivelleeriv. Te olete arvatavasti kõik kogenud seda, kui tugevat intellektuaalset pingutust võib nõuda kõrgluule kujundikeelest arusaamine. See võib eeldada kasvõi antiikmütoloogia või mõne filosoofilise koolkonna või x-maal x-sajandil valitsenud elulaadi või autori elulooseikade jne. tundmist (vt. näit. Lotmani Puškini-eksegeese). Ja olete kindlasti kogenud ka seda, et igapäevaretoorikas, sealhulgas fraseoloogias ja paröömikas ettetulevad metafoorid mõtestuvad nii iseeneslikult ja automaatselt, et jäävad tihti märkamatuks.

(Siin võib asjas eristada kaks külge: 1) kui keerukas või lihtne on ütluse või pikema teksti enda — näit. esmakordselt kohatava teksti — semantiline struktuur; 2) kui tuttav, kui tihti korratav see tekst on, näit. sõna-sõnalt motiveerimatud fraseologismid (nn. idioomid) võivad olla oma kasutajaskonnale väga selge tähendusega lihtsalt seetõttu, et teatakse, mida nad tähendavad (kops läks üle maksa, süda saapasääres, viskab villast, ajab pada, läbi koera naeru 'hõlpsasti', ~pinnapealselt?, tegi talle vett ja vilet 'karistas ~"võttis läbi" ~sundis takka vms.'; kasvõi Feliks Vaka raamatu pealkiri Suured ninad murdsid päid (kuigi tolle motivatsioon pole nii suletud); suletud motivatsiooniga on tihti ka väljendid, mis on tsitaadid mingist kontekstist (meenutame Permjakovi motivatsioonita allrühmi, kus oli palju tsitaate Krõlovi valmidest), sealhulgas paljud lokaaltraditsiooni kuuluvad võrdlused või muud kõnekäänud, kus ütlus elab edasi ka pärast seda, kui ta aluseks olev juhtum (või jutt) on ununenud: Näost otsa jäänd nagu Vimma Jüntri seebikivi (Sim) — nimetatud Vimma Jünter oli oma seebikivitünni külanaiste eest ära peitnud, naised olid aga peidukoha teada saanud ja seebikivi kallal käinud; Jünter oli lõpuks ise läinud seebikivi võtma, leidnud, et seda on üpris vähe järel ja öelnud: "Mu seebikivi kohe nii näost otsa jäänud!"Kallid ja pole saadagi nagu Antsu Jaani kassipojad (Käi) — Antsu Jaan oli oma kassipoegi külla laenutanud ja seejuures seda ütlust kasutanud.[Idioomidele on tunnuslik, et nad on keelest keelde sõna-sõnalt tõlkimatud ja folkloor on idioomide, aga ka liitsõnade jm. tõlkimatute asjade isepära kasutanud teatud paradigmas või allanris, mille kohta pole küll eriti selge, millise põhianri allanr ta just on:áîëüøîå áåëîå íà äâîðåÿéöî-êàìåííàÿ äîðîãà÷àéíîå ñòåêëîñîáàêà ìàëü÷èê äåëàåò ìåäâåæèå êóñêèvõiksid hea eduga olla kõnekäänud. Kuid viimane vormel võib olla arendatud ka pikemaks, nii et meenutab tekstitüübilt juba juttu:

Øêîëüíûé ìàñòåð åäåò íà íîãîâîì êîëåñå è ñìîòðèò äëèííûì ãëàçîì íåáåñíûå áóêâû. À çà íèì áêãàåò ñîáàêà ìàëü÷èê è äåëàåò ìåäâåæèå êóñêè.]

Igatahes on 60-ndate aastate teisest poolst alates mitmed uurijad hakanud arendama umbes selliseid mõtteid:1) metafoori ei saa seletada lihtsalt mingite aprioorsete reeglite rikkumisena; kõik metafoorid ei tulene reeglirikkumisest ja kõik reeglirikkumised ei resulteeru metafooridena;2) laiused on semantiliselt korrektsed või mittekorrektsed, mõttekad või mõttetud mitte a priori, vaid ainult suhtes verbaalse ja/või situatiivse kontyekstiga, milles nad esinevad;3) ei ole kindlat piiri sõnade "normaalse" ja metafoorse kasutuse vahel ühelt poolt ning metafoorse ja mõttetu sõnaühendi vahel teiselt poolt.

Ühe varasemaid katseid metafoore selles lõikes astendada on teinud Guajaana uurija Derek Bickerton artiklis "Prolegomena to a Linguistic Theory of Metaphor" (ajakirjas "Foundations of Language" 1969, nr. 5), kus ta annab ka järgmise sõnaühendite klassifikatsiooni (näitematerjalis on palju atributiivühendeid ja vist seetõttu on formuleeringutes kasutatud terminit omistus või määratus (assignment):1) bukvaalväljendid ('literal' exprressions): iron bar, black cat;2) püsiomistused ('permanent' assignments): iron discipline, yellow rat;3) ajutised omistused ('temporary' assignments): green thought, steel couch;4) mõttetud väljendid ('meaningless' expressions): steel-mine, procrastination drinks quadruplicity.Bickerton ütleb, et väljendid võivad suunas (4) ® (1) üle minna ühest klassist teise, st. võib toimuda nende "kodunemise" või "keelestumise" protsess. See skaala kaotab printsiibis jäiga vahetegemisepuhtkeelelise polüseemia ja keelelise (leksikaalse, "surnud") metafoori vahel;"kulunud" (keelelise, ju ehk ka fraseoloogilise või paröömilise) ja "värske" (poeetilise) metafoori vahel;ekstravagantse metafoori ja nonsensi vahel.

Lugemiku "Metaphor and Thought" (............, 1979) sissejuhatavas artiklis räägib selle toimetaja Andrew Ortony veel kahest vastandlikust vaateviisist metafoori olemusele — mittekonstruktivistlikust ja konstruktivistlikust, nagu ta neid nimetab — ja püüab selles lõikes jaotada ka lugemikus toodud kirjutisi.Mittekonstruktivistlik vaateviis on siis seesama traditsiooniline vaateviis, mille järgi metafoorid on teatud reeglirikkumised või kõrvalepõiked mingist "normaalsest" või bukvaalsest väljendusviisist.Konstruktivistliku vaateviisi järgi on metafoor mitte ainult keele, vaid ka mõtlemise loomulik ja oluline osa; keele kasutamine ja mõistmine üldse on üks inimesele loomuomase kreatiivsuse avaldumisvorme.Kognitivistide vaatekoht on muidugi eelduspäraselt "konstruktivistlik": me mainisime juba möödaminnes, et Lakoff ja ta kaasautorid rõhutavad väsimatult, et1) metafoor ei ole pelgalt keele või väljendusviisi, vaid ka mõtlemisviisi fenomen: metafoor on üks neid põhivahendeid, mille abil inimene liigendab ja kategoriseerib oma argikogemust;2) metafoor ei ole mingi kahe sõna või mõiste individuaalne vahekord, kus üks neist lihtsalt asendatakse teisega, vaid üsna süstemaatiline (kuigi teisalt kindlasti fragmentaarne, igal üksikjuhul osaline) komme suhestada eri semantilistelt aladelt pärinevaid ulatuslikumaid nn. skeeme (v. freime, skripte jne.) — st. omavahel kokkukuuluvate teadmiste fragmente või "võrke", mis on teatud viisil struktureeritud;3) enamgi veel: metafoor on veelgi üldisemal tasandil inimesele omane võime ja tarve modelleerida ja mõtestada ühtesid mõisteregioone kui selliseid teiste regioonide termninites.On asju, millest ei ole võimalik kõnelda (ega mõelda) üldse mingil muul viisil kui metafoorselt. Kirjutises "The Invariance Hypothesis: is abstract reason based on image-schemas?" ("Cognitive

Linguistics" 1990, nr. 1) ütleb Lakoff, et tall hakkab tunduma, et paljusid väga fundamentaalseid ja üldisi mõisteid mõistetakse tegelikult metafoorselt — selliseid naguAEG (time);HULK, KVANTITEET (quantity);SEISUND (state);MUUTUS (change);TEGEVUS (action);PÕHJUS (cause);EESMÄRK (purpose);VAHEND (means);MODALITEET (modality);lõppeks ka KATEGOORIA mõiste ise Lakoffi osavõtul kirjutatud töödes iseloomustatakse seda või teist laadi metafoore ühtede või teiste terminitega. On näit. Orientatsioonilised metafoorid (orientational metaphors), kus mitteruumilistest kategooriatest kõneldakse ruumi terminites:ÕNNELIK ON ÜLES; KURB ON ALLA;TEADVUSEL ~TEADLIK (conscious) ON ÜLES; TEADUSETU ~EBATEADLIK (unconscious) ON ALLA;TERVIS ja ELU ON ÜLES; HAIGUS ja SURM ON ALLA;ROHKEM ON ÜLES; VÄHEM ON ALLA;KÕRGE SEISUND ON ÜLES; MADAL SEISUND ON ALLA.Mõisteringi, kust metafoorsed terminid pärinevad, nimetatakse kognitivistidel allikalaks (source domain), mõisteringi, mida metafooride abil termineeritakse ja mõtestatakse, nimetatakse märk- või sihtalaks (target domain).Näit. Ants on põrsas — allikalaks on loomariik, sihtalaks inimlik sfäär.NB. Siin on source ja target mõnevõrra tautoloogias, seega on sotsiaalsed (ja eetilised?) staatused ilmselt väga heaks näiteks selle kohta, et mõningaist asjust on võimalik kõnelda tõesti vist ainult metafoorsetes terminites: sotsiaalsetest seisunditest on ilmselt võimatu kõnelda "täiesti bukvaalselt", ilma RUUMI-metafoori vahenduseta: tuju tõusis/rõhutud meeleolu.HEA ON ÜLES; HALB ON ALLAMÕISTUSLIK ON ÜLES; EMOTSIONAALNE ON ALLAVõi ontoloogilised metafoorid, kus sündmusi, tegevusi, emotsioone, ideid jms. termineeritakse kui entiteete või substantse kui "asju". Nood põhinevad meie teadmistel füüsiliste objektide, sealhulgas meie oma somaatika kohta: näiteks sündmusi, tegevusi, staatusi on võimalik mõistestada kui KONTEINEREID: midagi võib olla näiteks käigust väljas, tegevusse võib paigutada palju aega ~energiat, keegi võib langeda depressiooni,teooriaid ehitatakse üles jne.On nn. image metaphors (kujundi-, imidi-), mis ei kõrvuta mõisteskeeme kui selliseid, vaid baseeruvad mingil meeleliselt tajutaval analoogial (vastandjuht on kontseptuaalsed metafoorid):Mu naine — kelle talje on liivakell (ühe André Breton'i luuletuse tõlkest, noil on nähtavasti mingi analoogia Ortony otseste võrdlustega, mida nimetasime);kui furunkel taskus punane roos, kuusirp, kuivanud puu kondised sõrmed või mistahes seesugused.Lakoff ja Turner termineerivad ja vastandavad ka geneerilised ja spetsiifilised metafoorid: geneerilised on mõistemahult avaramad ja sisult vaesemad, nö. "meta-metafoorid" (neil on midagi tegemist ka põhjustega, miks näiteks vanasõnad saavad olla mitmetähenduslikud; varsti me peatume sel teemal pikemalt); spetsiifilised on mõistemahult kitsamate ja sisult rikkamate skeemide analoogiad.Lakoff ja Turner tõmbavad mõningaid terminoloogilisi kriipse ka meid huvitavas aspektis, s.t. "surnud" ja "elusate", keeleliste ja poeetiliste, hõlpsasti ja raskesti mõistetavate, triviaalsete ja originaalsete metafooride lõikes, kuigi mingeid pikemaid astmikke ei tooda.

Esineb näiteks termin põhi-? või baas-(basic) metafoorid; nende olemus ei selgu üheselt: kuskil on nad nimetatud kui paratamatud, möödapääsematud metafoorid (näit. AEG ON LIIKUMINE, ju siis ehk ka SOTSIAALNE POSITSIOON ON SEISUND RUUMIS); mujal näib, et "basic" on selliste kõige üldisemate kategooriate metafoorne mõtestamine, nagu me neid äsja loetlesime (aeg, hulk, põhjus jne.).See tasand, kus Lakoff oma kaasautoritega põhiliselt viibibki, on konventsionaalsete metafooride tasand. Konventsionaalsed metafoorid on nende määrangus nood, mille kasutamine ja vastuvõtt on automaatne, ebateadlik, ei nõua pingutust, metafoorid, mis on üldiselt kinnistunud ~kehtivad~käibivad (generally established). See on umbes see tasand, kuhu kuuluvaid metafoore üldiselt nimetatakse keelelisteks.Termineeritakse ka poeetilised metafoorid; raamatus "More than Cool Reason" tehakse üsna palju luuletuste metafoori-analüüsi.

Paröömika ja fraseoloogia metafoorid — või vähemalt enamik neist — peaksid siis eelduspäraselt kuuluma sel skaalal kuhugi konventsionaalsete metafooride kanti, või siis konventsionaalsete ja poeetiliste metafooride vahealale. Vanasõnu ja kõnekäände kasutava sootsiumi liikmed on iga taasaktualiseeruvat ütlust reeglina juba tohutu arv kordi kuulnud, nende ütluste semantiline diapasoon on kompetentsele tarvitajaskonnale hästi teada, nad mõtestuvad automaatselt jne. Võib kujutella, et neisse kätketud poeetiline "heureka" on jämedas lähenduses puhtgeneetiline:

nö. fülogeneetilises plaanis ("repertuaari dünaamika" mõttes), kui üks või teine vastsündinud metafoor, võrdlus või aforistlik katsetus või abstraktsemat järku mall tegi edukalt läbi "folkloorse vastuvõetavuse eksami" ja

nö. ontogeneetilises plaanis: kui keegi kuuleb mingit ütlust või kujundit esmakordselt või kui näiteks laps on avastamas enda jaoks kujundikeele maailma kui sellist.

Kaasajal on paröömiline folkloor nagu muusugunegi praktiliselt taandunud ja retooriline traditsioon jätkab oma eksistentsi hoopis muusugustes vormides. Suhteliselt hiljuti sündinud eestlase jaoks figureerivad vanasõnad täiesti "vales", "mittenaturaalses" vormis: see on teatav arhailine lugemismaterjal, mille hulgas võib juhtumisi kohata ka poeetiliselt põnevaid asju. Oma loomulikus retoorilises käibes oli vanasõnade kasutamine just selline, nagu rääkisime: põhirepertuaar tuntumast tuntum, mõtestamine täiesti automaatne jne. Siit kerkib täiesti ootuspärane küsimus: mis on sundinud inimesi noid lõpmatuseni äraleierdatud stampe sadu või tuhandeid aastaid käibel hoidma ja mustmiljon korda reprodutseerima? Probleem on salapärane ja laieneb mingite teisendustega kogu folkloorile tervenisti. Ma olen kaugel mõttest seda lahendada ja viitan siin võimalike põhjustena ainult paarile seigale.

Esiteks. Eelmisel semestril rääkisime Andersoni folkloori enesekontrolli seadusest ja selles kontekstis mainisime J. Lotmani ammuseid mõtteavaldusi kahe esteetikatüübi kohta — ta nimetab neid "samasuse esteetika" ja "vastandumise esteetika": folkloor kõrvuti mõningate muude asjadega esindab "samasuse esteetikat", mida Lotmani järgi iseloomustab poeetiliste mallide jäik etteantus, stereotüüpide domineerimine, teatav "klassifitseeriv" suunitlus, üha uute ja uute asjade taandamine samadele skeemidele. Veidi teises nihkes võib kõnelda "(esma)avastamise võlust" ja "äratundmise või taasnautimise võlust" — kaasaegne anekdoot ja vanem rahvanaljand näitlikustavad neid kaht alternatiivi üsna hästi.

Teiseks. "Samasuse esteetika" ei toimi absoluutse jäikusega, jääb mänguruumi ka improvisatsiooniks. Teksti ennast võidakse huvitaval viisil varieerida, nõnda et tekib "akord" prototüübi ja põike vahel. Stampvanasõna võidakse kasutada mitte ainult tema jaoks väljakujunenud stampsituatsioonis, vaid ka stambist vägagi erinevas situatsioonis, mis eeldab kasutajalt semantilist leidlikkust ja on vastuvõtjale huvitav.

Kolmandaks. Vanasõna poeetilised väärtused ei ole tema käibimise ainus mõeldav põhjus, vast isegi mitte esmane põhjus. (Meilgi oli juttu sellistest vanasõnaliikidest nagu truismid ja apoftegmad, ja üldse sellest, et on vanasõnu, mis pole ei heakõlalised ega sisalda ka troope.) Folkloori on omal tasemel kätketud kõigi nende asjade algmed, mida ajalooline materialism tavatses nimetada ühiskondliku teadvuse vormideks: kunst, religioon, teadus, moraal jne. Mingi rahva vanasõnafond mingis ajalõikes on praktiliselt kogu elutervikut kattev "empiiriliste seaduste koodeks", ehk küll küllalt lünklik ja täis vasturääkivusi.Elus ettetulevate olukordade menetlemine toimub läbi nende empiiriliste seaduste, üksikjuhte üldreeglite alla viies ja toimimisjuhiseid pakkudes. Vanasõnadel on oma loomulikus käibemiljöös olnud kindlasti silmapaistev "gnoseoloogiline" ja maailmapilti organiseeriv väärtus.

"Keelelistel" ~"konventsionaalsetel" ~retoorilistel metafooridel (ja troopidel üldse) on teisalt kindlasti veel üks oluline funktsioon; ka Lakoff ja Turner kordavad (ja üritavad näidete põhjal demonstreerida) seda: konventsionaalsed metafoorid (~troobid) loovad mõistelise karkassi või vundamendi või võtme poeetiliste metafooride (~troopide) mõistmiseks (karkass ja vundament ja võti on ise ilmselt konventsionaalsed metafoorid). Nad panevad paika omamoodi "troobigrammatika" põhireeglid (muidugi intuitiivsed ja sõnastamata), loovad eeldused inimese "troobikompetentsile". Seega on nad mingis mõttes väga tähtsad. Näidete hulgas, mis uurijad toovad nn. keeleliste või konventsionaalsete metafooride kohta, on küllalt palju retoorilise maailma "alampiiride" üle). Kuid troobiteoreetikud on siiani otse hämmastavalt vähe ilmutanud huvi vanasõnade ja kõnekäändude vastu. Asi on selles, et seaduspärasusi, mis metafoori juures leitakse, käsitatakse kui universaale, mis iseloomustavad improvisatoorset, ka kõnekeeles juurdunud stampe (see on taas sobiv punkt mõtiskleda fraseoloogilise inimpsüühikat üldse, inimmõtlemist üldse, inimkeelt üldse. Kuid nii nagu inimese keelekasutamise oskus üldse, nii ka inimese metafoori-kompetents on tuletis või järeldus ulatuslikust empiirilisest kogemusest, s.t. suurest hulgast konkreetsetest juhtudest või "näidetest". On ilmselt mõistlik oletada, et näited, mis korduvad sagedamini, kinnistuvad rutem ja tugevamini mällu ja nende osakaal inimese troobikompetentsi kujunemisel on suurem. See tähendab, et traditsioonilise retoorika roll inimese troobikompetentsi kujunemisel on eeldatavasti hästi oluline. Isegi kaasaegses "lugevas" ühiskonnas ei ole ilukirjandus kindlasti mitte selle kompetentsi peamine kujundaja: sõnaga mängimise alused on rajatud juba enne, kui laps õpib lugema. Põhifaktor on kindlasti igapäevane kõnekeel, kus kogu semantiliste teisenduste gamma, kogu retooriliste vahendite arsenal kordub päev päeva järel — kujundlikku algupära terminid, stampmetafoorid, sõimusõnad, sõimunimed, hüüdnimed, tõrjevormelid, naljasõnadeks ja jutujätkudeks nimetatud vormelid (vrd. vene ïóñòîãîâîðêè ja ïðèáàóòêè), efemistlikku laadi ümberütlemised, traditsioonilised võrdlused, vanasõnad.Psühholoogid on mõõtnud, kui sageli inimene läbi-lõhki tarvitab oma kõnes mingit kõnefiguuri, ja leidnud, et see toimub umbes neli korda minutilise teksti kohta, mis tegevat siis umbes 21 miljonit korda eluea kohta.

Keegi ei või umbropsu öelda, millised elemendid metafoori "üldpsühholoogias" võib kirjutada näit. inimeste paröömilise kompetentsi arvele; see faktor varieerub eri kultuuride ja ajajärkude lõikes ilmselt suuresti. Kuid kuis ka poleks, tundub nii, et metafoori-teooria arendamine arvestamata tohotuid traditsiooniliste metafooride lademeid (s.t. fraseoloogiat ja paröömikat) — et see analüüs võiks meenutada midagi Pieter Bruegeli ( ~ Brueghel ~ Breughel) maali "Madalmaade vanasõnad" analüüsi taolist, kus analüüsija ei tea pildi nime. Alan Dundes ja Claudia Stibbe, The Art of Mixing Metaphors. FFC nr. 230, Hels., 1981.

Toome lõpuks nende asjade kohta mõningaid näiteid eesti leksikast.

Kõigepealt paar sõna nähtusest, mida võiks kutsuda grammatiliseks metafooriks. Jüri Allik (ses korduvalt mainitud artiklis) kõneleb haigusest, mida ta nimetab panmetaforismiks: haigus seisneb metafoorina tõlgendatavate nähtuste valdkonna piiride üle mõistuse suures avardamises. Alliku näited on teist laadi — meie osutame siin sellele, et kui tõesti paljusid mentaalseid või muid abstraktseid asju mõtestatakse ruumi terminites, kas metafoori tuvastamiseks piisab sellest, et vastavate sõnadega seoses kasutatakse "ruumikohaseid" prepositsioone into, in, out of, on, between jts.; eesti keele kohapealt on see siis eelkõige küsimus näiteks sellest, kas mittemateriaalse referentsiga sõnade tarvitamine kohakäänetes loob kohe metafoori:mees on mõttesse vajunudsul ei seisa midagi meeles ~ei jää meeldetuli olukorrast hästi väljajõudis otsuselemina olen eriarvamusel teiselt poolt on see hea ka Või näiteks see: on küllalt regulaarsed vastavused teatavate substantiivide ja samajuursete postpositsioonide vahel: all ~ala ka alati või määrsõnade peal ~pea ees ~esi ~esimene jm. tuletised edu, edenema(külma)käes ~käsiküljes ~külgjärel ~järgmaas (ka tähenduses 'taga') ~maaääres ~äärjuures ~juurvaral~varavahel ~vahe (ja vahe ise tohutu suur polüseem)kõrval ~kõrv ~kõrvutikaelas seevastu üsna selge metafoorpäral ~pära(Wiedemannil on mitmed sedalaadi juhud viidud tagasi substantiividele, näit. ka kond. Kas miski on siin millegi metafoor, ja mis mille metafoor? On hulgi muid samajuurseid asju, kus osa tuletisi tähendab mittemateriaalseid objekte:ahastus < ahas 'kitsas'andekas < and(ma)ninakas < ninakohatu < kohtkahtlema < kaksharidus < harima ('kasima' või 'viljelema')aval < ava(ma) — kas nood (esimeses positsioonis olevad) on juba metafoorid?Pole mingit kindlat piiri, kus lõpeb polüseemia ja algab "surnud" metafoor. "Otsene" = 1) kõige tavalisem, 2) kõige "mareriaalsem".On ülisagedased ja tihti võimatult polüsemantilised "superverbid": olema, saama, võima, pidama — tavaliselt modaalverbideks nimetatud; nende juures on raske välja eraldada mingit " domineerivat" või "esmast" või "materiaalset" tähendust; tulema, minema, käima, liikuma — ka kontekstist sõltuvaltmitmetähenduslikud, kuid "materiaalne" põhitähendus, mis märgib teatavaid liikumisi naturaalses ruumis, justkui eenduks välja; mõned tähendused võivad tunduda metafooridena; ja tooma, viima, kandma, andma, võtma, panema jts. — hulk transitiivverbe, noodki on hirmus mitmetähenduslikud; "esmasena" võib taas tunduda mingi "materiaalne" tähendus, mis osutab ajade tahtlikule ümberpaigutamisele ruumis; kuid agentiivsus on tähenduste üldhulka nii sumbunud, et spontaansed, mitteagentiivsed alltähendused mõjuvad metafooridena ainult vaevu-vaevu Uni toob kosutust

Viin viib mured Jää kannab jubaLehm annab piimaAnalgiin võtab valuSibul paneb nutmaVeel muid polüsemantilisi verbe mõtisklemiseks: hakkama, laskma, jõudma, hoidma, jääma ~jätma, katsuma jpt. jpt.On sõnu, eriti kirjakeelde kandunud murdesõnu, mis tänapäeval käibivad eelkõige teises, surnud metafoori tähenduses ja algne tähendus võib olla koguni tuhmunud: hatt, lita < 'emane koer'kolle < 'lee'lilla < 'punakassinine värv'punane <['värv']sõge < 'pime'kirg < 'säde'labane < [kangatüüp, vastand: 'toimne']kõrend < 'ritv'ja veel nõks, noolima, nilbe, naga, kesine jne.On sõnu, mille tähendusvariandid (vähemalt osa neist) püsivad polüseemia tasemel või väga selle lähedal, kuid võib kuidagi määratleda kas nihkumine on olnud metafoorset või metonüümilist tüüpi.Hästi produktiivsed on näit. somaatilisel leksikal põhinevad surnud metafoorsed derivaadid: just needsamad, mida on omamoodi ära kasutatud selles mõistatuste alaliigis, mida eesti arhiivislängis nimetatakse sõnamängudeks ja millest oli juttu meil eelmisel semestril:kapsapea, naelapea, suhkrupeatoolijalg, lambijalg jne.nõelasilm, sukasilm, veesilmtassi-,~poti- jne. kõrvkotisuu, jõesuu, koopasuumaanina, laevaninapuusüda, õunasüda jne. jne.Selsamal somaatilisel leksikal põhineb suur hulk surnud-metafoorset järku tuletisi, mis pole aga ei troobid ega isegi mitte "konventsionaalsed" metafoorid,vaid üheselt tehnilised terminid.

Võtame näit. vormimalli: liitsõnad[loomanimetus (gen.) + kehaosa (nom.)], kus loomanimetus ei tähenda looma ega kehaosa nimetus kehaosa, vaid nad koos tähendavad midagi muud ja uut:(Kas see, mis siin lisaks, on polüseemia või homonüümia?)pea karupea = kangastelgede riidevõll

kullipea = teatud laeehe jõuluajaks, kartuli sisse torgitud õlgedega, krässpõdrapea = taim, Wied. mõõkliiliahärjapea = ristikkonnapea = keerd või silmus korrutatud lõngas

silm kalasilm (=kanasilm =konnasilm =hanesilm )= teatud ruuduline kangamuster; hanesilm ka karikakarlambasilm =pääsusilm =lillrebasesilm =taim, Wied. Kransauge, Nux vominarotisilm = karvatutt inimese näol või kehal, kui ta ema on rotist kandmise ajal ehmunudhärjasilm =teat. praetud muna; ka jaanikakar, karikakar (lill)kukesilm =pohl

lõosilm =teat. lillkõrv käokõrvad =teat.samblik

lambakõrvad =teelehed või uibulehedmokk hobusemokka (õmblus) =teatud rike õmbluses

lehmamokk =seen, tõmmuriisikaspõdramokk =seen

nokk sääsenokk = teatud Saaremaa väike rukkisortkukenokk = kurekell (lill)

hammas havihammas = kida, kiskhärjahambad = mingisugune ristiksoehammas, hundihammas = tungaltera (taimeperekond Astragálus)

keel käokeel =mingi metsorhidee, perekond Platanthérapenikeel = mingi Peipsi veetaim, perekond Potamogétonlinnukeel = ling või sõlm punutud paelaslambakeel = mingi liik teelehtimaokeel = Wied. j. mitmesuguseid taimi, Ophioglóssum vulgátumussikeel = taim Échium vulgárekarukeel = taim Sycópsìs arvénsis

kael kurekael = taim Eródium cicutárium kurerehaliste sugukonnasthärjakael = sõlm topelt võetud nööris, et seda lühendadakoerakaela = s.o. fraseologism = 'lohakalt, ülepeakaela'kurekaela = nõgusterava teritusega (heinakuhi) koerakael = sõlm kahe lõngaotsa jätkamisekskoerakaelad = ka kangastelgede osa koerakaela nurk = palkmaja nurk, tehtud nii, et palgid on löödud kirvega nurga kohalt nõgusaksvähjakaelad = kompvekisort

magu põrsamagu = teat. saksa sorti tanu(kuu on ) seamaol = kasvab teist nädalat, "magu" ees

liha haraka ~varese ~kaarnaliha = sarvmõhnad hobuse jalal ülalpool kapjaharjased seaharjased

kuldiharjased = mitmesugused eri heintaimedjalg hundijalg = väike kaera-aun neljast vihust; vrd. hundijalavesi

soejalg = teatud tarategemistehnoloogiakihulasejalg = puust äkekullijalg = pistong (W)hanijalg = teat. taim Potentilla anserinahanejalad = jutumärgidhanijalg, pardijalg = teatud tüüpi ader (W Extirpatorpflug)varesjalad = õlgkatuse harjamalgad; halb käekiri (fraseol.)

käpp karukäpp = taim (W Küchenschelle)kassikäpad = taim (W Ruhrkraut); teatud kindakiri

põlv kurepõlved = mitmesuguseid taimi (W)kurepõlves = (vili) lamandunud või murdunud või madalvarsapõlved = taim (W Gauchheil ~Wasserchrenpreis)

sõrg seasõrg = üle leiva lõigatud leivakäär; teatud sõlmseasõras = (kapsad) haiged, ei kasvata päid (W)

varvas kanavarbad =nurmenukud; kortsud silma ääres; teatud käisemuster, tikand; mäng kassikangasvaresevarbad = karukollad või muud taimed, ?vareskold

küüs kulliküünedhaukaküüned = taimed, näit. mitmed geraaniumid

tiss, nisa kitsetiss, lambanisa = osihoonisa ~hobunisad ~udarad = mürklid (seened)lehmanisad

saba härjasaba = (W teelehe õievars)põrsasaba = teatud kaardimängharakasaba = taim (W Zackenschote)hundisaba = timut, vt. kassisabahundihänd = teat. kaardimänghundihända ajamas = teat. komme, kus pruut käis enne pulmi külast andeid kerjamas (Sa, Lä, Pä umbes)kalasaba = teat. riidemusterkassisaba = taim (tähendab mitmeid mailasi Verónika spicéta)kukesaba =taim (W Weiderich), perek. Lufhrumoravasaba = mitm. taimi (timut või seavööt)rebasehänd, rebasesaba = mitmeid taimi perekonnast Alupeciénustäkuhända, ~hobusehända = termin teatud liiki sõlme või halva sõlme kohtahobusesaba = teatud soenghiiresaba = taimeperekond Myosúrus; õhuke juuksepats

perse kanapersed = karikakrad (ka muid taimi)hanepersed = näit. jaanikakrad vm. taimedkaruperse = unkaauk, ulviauk

Võib tuua ka näiteid juhtudest, kus poliseemia on ilmselt arenenud seda või teist sorti külgnevuse alusel, teisiti öeldes , "surnud metonüümiatest".

Näit. mitmesugused vaheldused:materjali allikas ® materjal ® materjalist ese (või ainult viimane suhe):puu — teat. taim, botaaniline organism~aine, mida see taim annab/millest koosneb~(tavaliselt piklik) puidust ese, »pulk, »teivas, tihti liitsõna põhisõnana (käsipuu, lasipuu, küünarpuu, emapuu)laud — teatav saematerjal, "äîñêà"~sellest materjalist mööbliese, "ñòîë"raud — teatud metall~rauast ese või konstruktsioon (käeraud, muukraud, tungraud jne.)riie — kangas~rõivas

Mõningaid juhte (seoses eriti nägemisaistinguga), kus "maailma"- või "objekti"-aspekt ja "tajuja"- või "subjekti"-aspekt on mingil viisil vahetuses:pime — "òåìíûé" (ilm, öö vms.)~"ñëåïîé" (nägemisvõimetu)paistma — valgust andma, soojendama vms. (päike)~nähtaval olema (kodu, kallas )

Mitmesuguseid juhunäiteid alfabeetilises järjekorras:halb — odav~vilets, armetu, väärtusetu~paha, kurikarv — karvakatte üksikelement~karvkate tervikuna~(karvkattele iseloomulik) värv

keel — organ, "tongue"~organiga seotud funktsioon, süsteem, "language"kell — helitekitaja, "bell"~ajanäitaja, "clock"(vahendavaks prototüübiks võis olla tornikell, mil mõlemad elemendid)koht — mingi osa geograafilisest ruumist~talu~mingi ruumiline või muu arvestusüksus (saalis on ainult sada kohta; neli kohta on vaja koondada; üheksa kohta pärast koma)kuu — taevakeha, "moon"~taevakeha astronoomilise tsükli ajaline pikkus, ajaühik, "month"number — "arvu-alfabeedi" üksus~hotellituba~etteaste eeskavasrohi — teatud botaaniline maapinnakate, muru~selle pinnakatte element, taim~taimele iseloomulik funktsioon, ravimpaik — lapp~teatud osa geograafilisest ruumistvägi — jõud~jõudu omav inimhulkSamuti näit. vene äîì — maja ; ~kodu

Väga süstemaatilised vahekorrad on ka näit. inglise keele samavormsete substantiivide ja verbide vahel (fly, date, elbow, pen, promise, dress, reach, shop, swing ja lugematult muid. Toomas Help on neist kirjutanud.)

Sõna mõnede tähendusvariantide vahel on kujutletav suhe, teiste vahel metonüümiline:kiri — muster, ornament, tikand vms. (sarnasus)~šrift, kirjamärkide hulk (külgnevus)~kirjamärkidega paber ümbrikuskrants — pärg (<sks. der Kranz) (sarnasus)~pärjakujuline valge kaelaümbrus koeral (külgnevus)~sellise kaelaümbrusega koer ise~kelm, ulakas inimene , võrukael (sarnasus)

Lõppeks, sõna alltähendused võivad olla üksteisest kaugenenud niivõrd, et me hakkame neid tajuma homonüümidena.Eesti lubama =permit, ðàçðåøàòü ja lubama =promise, îáåùàòü on geneetiliselt kindlasti seotud (vrd. näit. sama lugu soome verbiga luvata), kuid praeguseks on siin sisuliselt kaks eri verbi (üks pealegi sihiline, teine sihitu). Haldur Õim oma doktoriväitekirjas annabki semantilised kirjed neile mõlemale, ja nad paiknevad tema liigituses täiesti eraldi ja eri klassides, s.t. neid võetakse tegelikult kui homonüüme.

Sõna võib seostuda selgesti eri aistingutüüpidega, kuid on väga problemaatiline arvata, kumb neist tähendustest on primaarne (vähemalt asja spetsiaalselt uurimata).Kas kõva on "primaarselt" aine kohta (ja kas aine tugevuse või mittepehmuse kohta), ja teiseselt helide, hääle kohta? Või tähendab mingit umbmäärast intensiivsust üldse?Kas kõle tähendab "primaarselt" umbes 'tühi, lage' või 'külm'? Või justkui veidi kõike kokku?Kas kibe viitab "primaarselt" kompimisaistingule (teatud valunüansile) või maitsmisaistingule (sünonüümid mõru ja viha)?

Mõtisklege selle üle, kui veidral ja metonüümilis-metafoorsel viisil me mõtestame ja termineerime üldse oma maitse- ja lõhnaaistinguid!

3.3.2. Eesti keeleliste metafooride näiteid produktiivsemailt semantilistelt allikväljadelt

A. Ruumiparameetrid. Asjade ruumilised omadused, proportsioonid, kuju, ruumi järgi määratavad osad. Asend ruumis, kaugused

· suur/väike: Lenini suured ideed; suur süda ('vihane, vihastaja', näit. süda paisus suureks või 'lahke, üllas')

Kas suur sõprus ~armastus ~viha ~huvi jne. on metafoorid? (suur tähistab üsna universaalselt mistahes hulki ja mõõte, sealhulgas mentaalsete või muude protsesside "intensiivastet".) Vasted väike sõprus ~armastus ~viha on pigem absurdid, vähemasti mitteliiased ühendid; huvi on pigem vähene kui väike. Kas väike erinevus ~eksimus ~probleem jne. on metafoorid? Vrd. ka suuremeelne, suurejooneline, suursugune, suureline, väiklane, sa suurendad/vähendad ~pisendad oma teeneid, ära suurusta midagi.· pikk/lühike: pika meelega, pika toimega (milline motivatsioon? deverbaal sõnast toimetama?

või kanga järgi? või puusüü järgi?)Kas pikk viha, samuti lühike aru ~mälu ~kannatus vmt. on üldse metafoorid mentaalse väljendamiseks füüsilise kaudu või ainult selles mõttes, et ajast kõneldakse ruumi terminites? pikk-metafoor, samuti näit. otsa need alltähendused, mis on sünonüümsed lõpu omadega ('lõpp', 'surm') jpt. asjad võivad sundida mõtisklema, kas siin ongi tegu nimelt ruumist lähtuva metafooriga aja kohta (nii et ruum oleks "allikas" ja aeg "sihtmärk"). Pigem ehk rakenduvad siin lihtsalt teadmised aja- ja ruumihulkade paratamatust korrelatsioonist mingi "liikumise" või "sündmuse" skeemi taustal, sh. teadmised selle kohta, et läbitud ruumi hulk ja selleks kulutatud aja hulk on paratamatult sõltuvuses, teisiti öeldes, need seigad, mida tihti tuuakse rahvapärastes sissevaadetes relatiivsusteooriasse: et ilma taustsüsteemita pole absoluutselt mingit võimalust jaatada või eitada keha liikumist ruumis (täpsemalt tühjuses). Kas näit. pikk film "täiesti otseses" tähenduses on nimelt 'pikk lint ise' ning 'selle lindi läbimängimiseks kulutatud aeg' on juba metafoor? Või kas pikk teekond refereerib eelkõige läbitud tee ruumilist pikkust või selle tee läbimiseks kulutatud aega või kuidagi mõlemat ühtekokku? Ja kui siin tõesti võib fikseerida semantilise teisenduse, ons see üldse metafoorset või pigem metonüümilist järku? (Vahetused asja või sündmuse ja selle asu- või toimumiskoha või tüüpilise esinemis- või toimumisaja vahel esindasid mäletatavasti tavalisi metonüümiaid — kas aga siis aja- ja ruumiparameetrite omavahelised suhted loovad metafoori, ja kui, siis kuidas seda põhjendada?)lai/kitsas silmaring ~eriala ~profiil jne.; ka mõistete, tähenduste jpm. "haarete" kohta. Vrd. fraseologismides: lai leht ~pomm ~tee; laias laastus; kitsas käes jpt. Lai/kitsas tee on ühtlasi näide ruumikomponentide ulatusliku osaluse kohta muude metafoorituumade (antud juhul tee-metafoori) laienditena — näit. kitsas tee viib püha tõe juurde taevasse; vrd. ka kitsaskohad vajavad likvideerimist; romaan jäi kinni tsensuuri kitsasse väravasse jpt. kõrge/madal: kõrged ideaalid ~aated ~püüdlused; kõrge moraal ~positsioon ~hinnang; kõrgeauline; kõrgelennuline; madalad kired ~instinktid ~huvidsügav on hästi produktiivne ehk just vene hilismõjude tõttu: sügav armastus ~kiindumus ~austus ~hardus ~kurbus ~nördimus ~huvi ~eruditsioon; sügavad teadmised; sügavalt mõttesse vajunudjäme/peen: jämedad väljendid; jäme kõnepruuk ~kohtlemine ~käitumine ~viga ~lähend; jämekoomiline; jämedakoeline nali; peen maitse ~stiil ~hingeelu ~nali ~huumor; peened kombed ~maneerid; peenetundeline. Vrd. fraseologismides: jäme ots on minu käes; peenike poiss jpt.paks/õhuke: mis nüüd meie, las paksud mõtlevad (pigem metonüümia?); rahvast oli paksult; paks pahandus (juba fraseologism?) Õhuke mõtestub vist peamiselt "kattekihi"-metafooride kaudu: õhuke jää ('riskantne olukord'); õhuke lootus (võib-olla omakorda jää-metafoorist lähtuv); õhuke kultuuri- ~tsivilisatsioonikiht

püsti ~kikkis.../longus ~lontis ~norus ~sorus ~ripakil... metaforiseeruvad vist peamiselt somaatika vahendusel: pea püsti/norus; kõrvad kikkis/lontis; saba sorus. Eriti norus, norg, norutama jätavad küsitavaks, kuivõrd neis üldse on tegu füüsilisest maailmast malli võtva kasutusega.sirge/kõver kõne ~jutt; sirgjooneline käitumine ~iseloom; löö selg sirgeks; tegi ~vaatas sellele kõveritiõige/väär on sirge/kõver-paari mürdesünonüümid, teisalt kõige tehnilisemad ja neutraalsemad tõeväärtusmäärangud (või ka aksioloogilised, deontilised vm. väärtusmäärangud): õigel/vääral teel; väärlahendus ~-arvamus ~-õpetusotse/viltu: ütleme otse välja; otsesest allikast; otsesõnu; otsesihitis; siin on midagi viltu; vaatas sellele viltu (fraseol.?); vildak jutt ~seisukohtEelmise leksikasülemiga mitmeti sünonüümsed :parem/pahem: pea võrdselt neutraalsed ja "otsesed" nii hinnanguliste kui ka ruumisuuna määratlustenaees/taga-paari puhul pole ruumi primaarsus palju selgem kui paari pikk/lühike juures: näit.ees kui 'objekti "fassaadi" läheduses väljaspool objekti' või 'selles suunas, kuhu on pööratud inimese "esikülg",' versus 'tulevikus': helge tulevik ootab meid ees; kell on ees/taga; fraseoloogiline silma ees/selja taga ('avalikult/salaja') asja ees, teist tagapeal ~ülal/all ja väliskohakäänded: on oldud sakslaste, rootslaste ja venelaste all; meelevalla ~keelu ~küsimärgi ~pinge all; viha ~armu all olema ~alla sattuma; tema sõna ~arvamus peab ikka peale jääma; vaev ~mure ~patt ~süü hinge peal; räägi kõik südame pealt ära; ta on juba üleval ('ei maga'); rattalogu ütles üles (fraseol.)Vrd ka ühendverbid: alla andma ~heitma ~käima; peale käima ~sattuma ~tükkima; üles andma; ülal pidama jt.väljas/sees ja sisekohakäänded: tuli välja, et põhjused on hoopis mujal; tulen omadega vabalt välja; ka lisaköide on nüüd väljas, see viis mind ~ta läks hirmsasti endast välja; aita sõber hädast välja; olen omadega sees;kukkus sisse; nemad on ikka ühes nõus; selles situatsioonis; antud tingimustesvahel(e):ära sega end sinna vahele; poodud Juss oli ikka nende vahel; varas jäi lõpuks vahele; olen alles kahevahellähedane/kauge ~lähedal/kaugel jts.:regulaarselt näiteks inimsuhete kohta: 'kallis ~omane ~tuttav.../ükskõikne ~ebahuvitav ~tundmatu...'Vrd. ka tõusma/langema; tungima; väljuma; mahtuma jpt. ruumisuhteid kätkevad verbid;põhi; alus; vundament; lagi; piir;serv jpm. materiaalsete objektide (ehitiste, anumate vm.) ruumiosi ja -suhteid märkivad substantiivid

B. Temperatuur. Põlemine. Soojusenergeetilised protsessid

Motiveerivaiks faktoreiks võivad olla näiteks 1) inimorganismis endas toimuvad füsioloogilised protsessid, mis kaasnevad teatud emotsioonide või muude mentaalsete aktidega: otsesed temperatuurimuutused, muud energeetilised protsessid, näit. südametegevuse intensiivsus ja kiirus, vererõhu muutused, ajus toimuvad elektrilised protsessid;2) erineva temperatuuriga kehade kokkupuutel tekkivad hedooniliselt "märgistatud" aistingud: mõnu, liikuvus/tardumus, valu;3) temperatuurimuutustega kaasnevad muutused kehade ja ainete endi struktuuris ja agregaatolekuis: jäikus/plastilisus, sulamine, aurumine;4) soojusprotsessidega kaasnevad valgusefektid, eriti põlemisel;5) soojusprotsesside kasulikud/kahjulikud küljed: toidu valmistamine, eluruumide kütmine; tule- ja külmakahju;6) temperatuurimuutuste seos astronoomiliste tsüklitega (ööpäev, aasta) ja meteoroloogiaga.külm pilk ~süda ~pea ~mõistus ~kaalutlus ~arvestus; see jätab mind täiesti külmaks; tegi meile külma; siin peab veidi külma verd ~närvi olema; külma kõhuga (fraseol.); jahe toon ~näoilme ~viisakus ~vastuvõtt ~suhtumine; leige pilk ~hüvastijätt ~reageering; soe toon ~tunne ~süda

~suhtumine jne.; peast veidi soe (fraseol.?); kuum kirg ~pilk ~armastus ~suudlus jne.; kuum hispaania veri; küta taguots kuumaks (fraseol.); hilislaenudes: kuum liin ~teema ~suhe ~hitt; tuline täkk ~sälg ~traavel; tuline viha ~armastus ~temperament ~veri ~poolehoid ~toetus; (fraseol.?) tulise rutuga, tulisi jalu; tuline kahju ~häda ~hirm; sa tuline kurat küll! ole sina kuum ehk ole sina külm, aga ära sina leige oletulivihane ~-tige; elu- ~noorus- ~armu- ~vihatuli; kireleek loidab; vabadusleek on süttinud meie südameisrahvusvaheline kliima hakkab soojenema; selline vastutulelikkus soojendab igaühe südant; ära hakka seda vana riidu üles soojendama; soojendan sellesamase mineva-aastase ettekande üles; vahepeal nende suhted soojenesid märksa, kuid nüüd on hakanud taas jahenema; "Meelejahutaja" hinnad oleks vaja kinni külmutadaJehoova viha süttis põlema; Miina püüdis Madise hinges armuleeki süüdata ja viimaks see süttiski; sütitav kõne ~üleskutse; on elult mitu korda kõrvetada saanud;kadedus põletas ta südant; see las olla, sellega ei põle midagi; ma otse põlen uudishimust; põlevi silmi ja lehvivi hõlmu;noored elupõletajad; vahtis kustunud pilgul enda ette; esialgne vaimustus on ammu kustunud; elutahe kipub kustuma; noorusmälestused on mu meelest kustunud; mind võite arvelt maha kustutada; teekäija soovis janu kustutada; kustuta see tüdruk alatiseks oma meelest; keegi on ta eluküünla kustutanudsee vana vaen ikka köeb väikestviisi edasi; ülesköetud meeleolu atmosfäär; neid peaks püüdma lepitada, aga sina kütad veel takka; küta tal kõrvad tuliseks; küta kuradile, las siis näeb; küta koju minema; kütab 'kõlbab' küll (släng)Vrd. ka (üle) keema; praadima; (põhja) kõrbema jt. vedelike või toiduainete kuumutamist märkivad verbidõhkuma ~õhutama ~hõõguma; kiirgama jm. soojus-valguskiirgust tähistavad sõnad;küünal; lamp; lõke jt. valgus- ja soojusallikaid märkivad sõnad;tuhk; söed jm. põlemisprodukte märkivad sõnad.

C. Valgus. Valgusallikad. Nägemismeel. Värvid

Kui soojuse ja temperatuuri terminites näib olevat eriti sobilik kõnelda just emotsioonidest, siis valgusest ja nägemisest lähtuvate metafooride tähendusdominant on vist info ja selle töötlemise, mõistmise ja mõistuse juures. See distinktsioon ei ole küll eriti selge, ka juba seetõttu, et inimeste kogemuses on soojus- ja valgusmälestused (ning vastavalt külm ja pimedus) kindlasti tihedalt seotud. Sära ~kiirgust ~kirevust/tuhmust väljendavate sõnade metaforiseerumisvõime omakorda baseerub ehk mõneti teistsugusel "sünesteesial", kus analoogia seisneb eelkõige muljete intensiivsuses ja/või kiires vahelduvuses.õppimine on valgus, mitteõppimine pimedus (vene vanasõna); vaimuvalgus/-pimedus; see asi kardab valgust; kirjutis heidab valgust mitmetele senitundmatuile seikadele; andmeid on vähe, peame pimedas ringi kobama; üks pime harimatu inimene; armunud on pimedad; pime juhus ~usk ~viha; kui tead, valgusta mind ka pisut; silmipimestavalt kaunis ~lollei ainsatki lootuskiirt enam; Liinake on mulle ainsaks päiksekiireks mu vanaduspäevade halluses; temast kiirgab vaimsust ~energiat ~headust; Bütsantsist lähtuvaid kiirgusi on jõudnud ka põhjamaileta peas sähvatas geniaalne mõtepea kustub ta vanast kehast viimnegi elusäde; mõistusesäde sähvatas ta juhmis pilgus; mõtte- ~huumorisäde; sädelev mõistus ~vaimukus ~huumormiks sa täna nii kangesti särad? särav täht kaasaja muusikataevas; tema esinemised on kaotanud oma endise säraarm hõõgus tuha all edasi; puhus vaenusöed jälle hõõguma; salaviha hõõgus ta südames ~rinnas ~hinges; temast õhkub külma ~vaenu ~hingesoojust; Villu õhutas talurahvast mässule; sõjaõhutajate sepitsuseduute õpetuste kuma paistab siia ääremaadelegi; midagi nagu kumab, aga selgesti ei meenu

noh,kas koidab midagi? inimkonna koidikul ronis karvane esivanem puu otsast allamu hinges ~südames on pilkane öö; sajanditepikkune orjaöö on lõppenud; sa mu päike, solntse mojoo; ta elupäike hakkab loojumavaeva ~nälga ~puudust nägema; kes ta hinge sisse näeb; ärge nähke asjades ainult pinnapoolt,vaid ka tuuma; omaenda vigu on raske näha; olen tema suhtes järsku nägijaks saanud; vana päevinäinud jope (fraseol.); ettenägematud asjaolud;ettenägelikud ei saa kahju kannatada, see vale on täiesti läbinähtav; nähtavasti on ta kurttuli selgesti mu vaimusilma ette; tema eest ei varja midagi, tal on kole terav silm; püüab teiste hulgast igati silma paista; piiratud ~avar silmaring; paar uut ideed on silmapiiril; üks salakaval ja silmakirjalik inimenemeel on must; must mure ~masendus ~meeleheide ~minevik (märgatav alliteratsioonisund); ta must südametunnistus piinas teda; absurdi ja musta huumori musternäitedei ühtki isiksust, pelk hall mass; üks silmapaistmatu hall kuju; elu kulges mõttetult ja hallilt; juba vanast hallist ajast peale; pole halli aimugi (fraseol.); võid ennast halliks oodata (fraseol.)pea on kirju otsas; võtab silmad kirjuks; kirju saatusega mees; kireva eeskavaga pidu;Venemaa hämmastav etniline kirevus; sinine esmaspäev ~kadedus; noorusaja helesinised illusioonid

D. Helid. Häälitsused

kuulake mõistuse ~südame häält; rahva hääl on Jumala häälkõik mu hingekeeled helisevadkarjuv vastuolu ~ülekohusmeel ~hing kisendab ~oigab ~ägab ~kaeblebhing ~süda laulab ~hõiskabÜsna produktiivsed on tüüpiliselt loomadele kuuluvate häälitsuste kasutused:alul uriseb, pärast hakkab haukuma; ära kräunu kogu aeg mu sabas; see kraaksumine ajab juba närvi; söö sulpi, ära inise; ei julge piiksatadagi;mõni koosolek — kõik määgivad läbisegi; vahel kraaksub, vahel turtsub, vahel piniseb, vahel sisiseb — hääd sõna talt ei kuule; kudrutavad kahekesi seal nurgalauas; ära siis jää kauaks mökutama; see, mis Margit kokku siristab, pole alati tõsi; mis sa ulud tolle tühja pärast; pärast prahvatasin välja, et...; see pidev vingumine ajab närvi;deskriptiivid: lobisema; porisema; parisema; plärisema; padisema; mögisema; mulisema; virisema; nurisema jne., tuletised: loba; porin; plära ~plärin jne.["Loomahäälte" ja deskriptiivide paradigmadest pärinevate sõnade troopiline kvalifikatsioon sõltub ilmselt sellesta) kas heli, häälitsus kui selline kuulub otse "tegelikult mõeldavasse" tähendusse või ei kuulu (ning mõeldakse tegelikult midagi mitteverbaalset, näit. mökutama ='viivitama', 'kohmitsema' vms.)b) kas mõeldava "inimmaailma hääle" kohta öeldav seondub selgesti millegagi "mitteinimmaalmast" — näit. haukumine koeraga, kraaksumine varesega, mulisemine keeva (?) veega jne. (kuid piiksumine, mökutamine, parisemine ?)mats, näts, lops vt. löökide helid[pillid, kellad] vt. heliallikadnutma, naerma vt. meeleoludkolisema, logisema ? vt. seisundid

E.Taktiilsed aistingud. Valu

muu ei puutu sinusse; see repliik puudutas ~riivas teda valusasti; mitmest teemast mindi riivamisi mööda; tonksa ~müksa teda veidi, ta ise ei taipa;

need sõnad paitasid mu hinge; ega sullegi selle eest pai tehta;hakkab juba küüsi näitama, küüned kohe väljas;närvikõdi; kiitus kõditab igaühe enesearmastust;uudised kihelevad keele peal; said nüüd minu kulul oma keelt sügada;see asi pakitseb ~kipitab mul hinge peal; süda kipitab veidi ta pärast; kibedad kogemused; valus mälestus, hinge- ~südamevalu;vaesus ~nälg näpistab;süda valutab poja pärast; tegi talle palju hingevalu;haigus jts. vt.peksma, lööma, hoop jne. vt. sile, kare vt.

F. Teravad asjad. Destruktsioon: katki, auk, haav. ?Haigus.

surma sirp on terav (vanasõna); surma vikat niitis ~mõõk raius ta maha; surm, kus on su oda?igavene terane poisinaaskel ~nõelokas hinges ~südames; ta on mulle pinnuks silmaära ole nii okkaline; teravmeelne; terav mõistus ~tähelepanu ~vastus ~reageering ~keel; nüri pea ~pilk ~...; tunded on tuimaks muutunud; vintsutustest tuimaks muutunud; mina oma töntsi aruga ei taipa pea lõikab oivaliselt; lõikav iroonia ~ dissonants; see irvitamine otse lõikas mu hinge; torkas veel viimasel hetkel pähe ~meelde; mina ei pistnud seda mõtet sulle pähe; "Aga tagaselja!" torkas ~lõikas eit vaheleraius vastu kui rauda; ta elusooned ~sidemed koduga ~ ... on läbi raiutud; raiuge see endale igaveseks pähe???KUhumälus on tohutu auk; teadmistes on suured lüngadaeg ravib hingehaavad; ma ei tahtnud sind haavatanende vahele on tekkinud lõhe; südantlõhestav karje; pea lõhub valutada; süda on lõhkemas

G. Toit ja jook (incl. alkohol); söömine ja joomine. Maitseaistingud. Seedimine

teadmis- ~rahanälg; sensatsioonijanu; emotsionaalne nälg; näljane pilk; sensatsiooni- ~teadmisjanu; mu hing ~süda ~meel januneb selle järelevaimutoit; söödab nutuleivaga; tainapea; pudrupea; pudrunäpp; igavese pudru ~supi kokku keetnud; pudrutas midagi arusaamatut; tuleroog; mesikeelne mees; laiskvorst; tedreleib ja kasejuust (= 'vemmal', 'keretäis'); peatäistoores kõnepruuk ~käitumine ~kohtlemine; me peades küpses unistusi ja plaane; loominguline küpsus; oli täitsa küpsetäielik sööja (= 'ülikuri'); sõi ~õgis Anne silmadega; sööb südame seest välja; ära hakka nüüd oma sõnu sööma; katsu end sellest materjalist läbi süüa ~närida; mis sa närid mu kallal; näriv kadedus; püüdsin talt mingeidki teadmisi välja imeda; reporter läks Toompeale uudiseid noolima; silmad nagu sööjalsel jutul pole mingit magu ~mekki ~maiku; maitsekalt riietatud; sai maitsta head ja kurja; magus unistus ~mälestus ~...;magedad naljad; lääge toon; imal naeratus; meel on mõru; vänged väljendid; vürtsine sõnastus; soolane kriitika; soolasin talle (= 'ütlesin raskelt, halvasti'); hapu naeratus; elu läks hapuks; asi läheb hapuks; pipardama; igavene piparneelas ~kugistas raamatu teise järel; tuleb kõik etteheited alla neelata; pea seedib hästi; ma ei seedi teda üldse; too plärakast pasandab kõik kohe välja; Rein on üks järeleandlik puss; selle peale ma peeretanõnnest purjus; edust joobunud; su joovastav ilu

lektor mäletses üht ja sama, üht ja samapraeb omaenda rasvas; Tiit kõrbes omadega läbi; pikal tulel praadima; süda kõrbebnokkima; salvama; nõelama vt.

H. Meteoroloogia, loodus, "elemendid"

päikseline ~pilvitu meeleolu; ta on täna üsna pilves (='morn') ~laup läks pilveVrd. valgus.seisukohad ~perspektiivid ~kujutlused on udused; ära aja udu (vrd. soga jne.); oleks nagu udune aim, et...tuulepea ~pea tuult täis; tühi tuuletallamine; tõeline mees sammub vastutuult; kas taipad, kust tuul puhub? tuleb ennast vahel tuulutada ka; "raju"-paradigma, "raju"-sündroom: maru ~(tunde)torm ~raju ... puhkes ~vaibus ~mässas ta hinges; murdus elu- ~saatusetormis; tuisupäine nooruk; peremees lõi välku ja müristas; palju päikest, vähe äikest; kas õhk on puhas; tormilised kestvad kiiduavaldusedlaine, voogvaht, vahutamaHruštšovi sula , pakane vt. samuti järgmised "Vedelikud".

I.Vedelikud; kuiv/märg; veekogud

kuiv jutt ~stiil; pääses kuivaltkompositsioon on pisut vedel; selles tekstis on 99% vettpüha vaimu väljavalamine; valas oma viha nõrgema peale välja; püüa need kujutlused sõnadesse valada; mõistust ei saa pähe valada; vähehaaval õnnestus siiski välja pressida, et...vahel seda infot tilgub, vahel niriseb, vahel voolab pahinal, vahel lausa uputab; ma upun oma probleemidesse; voolav sõnastus; pulbitsev elurõõm; ülekeev ~ülevoolav energia; viha ajas üle ääreta on võimeline lõpmatult vahutama; see on vaht, milles pole mingit mõtetujub õnnelainetel; murelained lõid pea kohal kokkusupleb õnnemeres; elumere lained; lolluse ookean on ääretu; ka unustuse jõel on kallas kahel pool; lora jookseb ojana;kobrutav viha otsis väljapääsu; ???KUHU?? elulaevuke jooksis karile; süda on vesine, tahan silku

J. Jõud. Tugev/nõrk. Kõva/pehme. Elastne/plastiline/rabe

hingejõud; vaimuvägitugev/nõrk iseloom ~tahe ~lootus ~...; kange karakter ~tahtmine; kangekaelne; kange ~kõva karakter; kõva peaga; pehme süda ~iseloom ~kohtlemine...nõdra aruga; nõdrameelne; nõdra (släng)õrnad tunded; pole õrna aimugi;veri tarretab; kivine süda ~ilme; raudne tahe; hing on kalestunud ~tahkunud; mu süda sulab sinu ees, kui suhkur kuuma kohvi seespaindlik taktika; keel ei paindu seda ütlema (Wied.); tahe, mis ei paindu, võib murdudaära hakka mu sõnu väänamasitke (='kitsi'); vintske vend ~iseloom; ('sitke' ka tunnustavas tähenduses)rabe (= 'käre, äkiline') mees; rabe jutt; see kontseptsioon on pudenarts; tallukas; pastel (= 'iseloomutu, meelekindlusetu, järeleandlik, tossike')Vrd. kalts ja kaltsakas

K. Kerge/raske; raskus, surve, koorem

püüdke oma argumente hoolega kaaluda ~vaagida; see väide ei kaalu minu silmis midagikergemeelsus; veidi kerge aruga; kerglane vend; meil süda kerge on lõbusast laulustraskemeelne; raskus ~koorem lasub hingel; raske ~ränk katsumus ~kaotus; ei pane sellele mingit rõhku; rõhutud meeleolu ~olekkivi langes südamelt???KUHUpole kübetki halastust; hunnik õnnetust

L. Energia: pinge, laeng, vallandumine jne.

nende vastuseis on lõtvunud; lõdvad elukombed; moraalne lodevus; olin kogu päeva kuidagi pinges; ei paku pinget; õhus on erootilist pinget; kõik meie meeled olid pingul; oma sada tonni pingutab täis; pingeline tempo ~töö ~...; sellise pinge all ei pea kaua vastu; joome kohvi ~teeme suitsu, katsume kuidagi lõdvestudasain emotsionaalse laengu; püüdke end maha laadidaüles köetud vt.rõõmust ~uudishimust ~... pakatav; energiast pakatavno mitte ei plahvataplahvatas välja kõik, mis hingele kogunenudVt. jõudraskussurvepuhkemapurskama vt. "vesi", kas on???pauk vt. "helid" kas on?

M. Translokatsioonid, manipulatsioonid (Kausat. verbide rest)

toome paar näidet; too oma mured lagedale; püüdke oluline välja tuua; sõda tõi pisaraid igasse peresse; surm toob lepitust; hooletus toob palju pahandust; viin viib mõistuse ja toob unustust; see viis ta täiesti endast välja; viime need juhud üldreegli alla; viime võrrandi normaalkujule; vii need rõõmusõnumid emale; see meetod viib kindlasti sihilemul on tugev tõmme tema poole; ei oska tõmmata mingeid paralleele; ära püüagi teda alt ~vahele tõmmata; elust kõrvale tõmbunud; tõmbus endasse; ei tõmba (= 'ei huvita, ei köida')ära tõuka mind endast ära; eemaletõukav pugemine; väljatõugatu; on kõigile lükata ja tõugata; andis tugeva tõuke arenguks; lükkame selle kaugemasse tulevikku; ettepanek ~palve lükati tagasi; kuidas lükkad, nii läheb (vanasõna)ei tasu seda juttu nii kaua veeretada; veeretas ülesande teise kaela; veeretame siin kahekesi päevi surma pooleHenn viskas poistega nalja; viskas ka paar üleõla-repliiki; ei maksa veel meelt heita; meeleheitlik katse ~vastupanu; ühiskonna heidikud; selle võimaluse ~variandi võime kohe kõrvale heita;heitis Pedrole kirglikke pilke; tema meel on väga heitlik; maid vallutada ja rahvaid alla heita; ette heitma; ära loobi asjata sõnu; pildus vaimukusi siia ja sinna!!!Õpilased lõikeriistadega, pinnad!!!igati lihvitud poiss; tahumatu matssõrmitses ta hingekeelipüüame muid suundi ka järele nihutada; tähtaegu ei anna enam edasi nihutadaei tohi partei peajoonest kõrvale kalduda; püüdis teda enda poole ~õigelt teelt kõrvale kallutada

vaja ta letargiast üles raputada; see katsumus raputas meid korralikult läbi; katsuge talt mingitki teavet välja raputada; venna surm raputas teda sügavasti???ei ole edasiliikumine???tulin sulle südant puistamapillas mõne lause nii mokaotsalt; käis oma ajaga pillavalt ümberpoeta minu kasuks ka paar head sõna; ridade vahele on poetatud huvitav alltekst ~imelikke vihjeidära tule mu sõnu väänama; väänas talle 8 ilget ülesannet; olin pärast öövalvet täiesti välja väänatudtee ruttu, ära venita; püüa nende heintega kevadesse venitada; kerge nelja (='hinne') venitab välja?energia??vaimne surutis; poliitiline surve; surus ta kindlate asitõenditega nurka ~vastu seina;sõnastust tuleb veidi kokku suruda

N. Taimed; vegetatsioon; viljad, viljakus; viljelus

nõges ~ohakas (= 'kuri, teravalt reageeriv inimene'); takjas (= 'pealetükkiv, külgekleepuv inimene'); see teoreem on tõeline pähkel; 1000 krooni on minu käes köömes!see mõte idaneb juba ammu; arm puhkes õitsele ja võrsus jõudsaste; loomejõud on närtsinud; uue ~kommunismi võrsed; igihaljad viisidviljakas idee; tuumakas uurimus; kesised teadmised; pea põhku täis; igat pahna ei tasu meelde jätta; vaata ikka, mis terad, mis aganadon pikki aastaid vaimupõldu kündnud ~harinud; kes kõverust külvab, see viletsust lõikab; ajab disaini alal esimesi vagusid; mõned uurimissuunad on väga söötis; nooruse rohtunud rajad; välja juurima pahesid; ei juurdu; saab tema uhkus ka kärpida; teisele halbu harjumusi külge pookimaVt. ka küps, toores

O. Puhas/räpane; roiskunud

puhas süda; puhtad mõtted; must südametunnistus; räpased kavatsused; ta nimi ~reputatsioon on määritud; tagaselja on hea teist tõrvata; erakonnad pilluvad üksteist poriga; press valas ta solgiga üle; ära kogu saasta oma hinge; tõeline häbiplekkussitamaläppunud õhkkond ~mentaliteet ~...sittus ennast täis; rüvetatud au; roiskunud kapitalism; pehastunud institutsioonidhapu vt.rohtuma vt. roostetama vt.

P. Asend; seisund; paigalseis/liikumine; äpardused liikumisel

püsti vt. 'ruum'otse/viltu vt. 'ruum'toetan seda taotlust igati; toetume Marxi õpetuseleoli oma nõudmistes kõigutamatu; vankumatult endistel seisukohtadel; paindlik taktika; mind see ei loksutaüsna kindel positsioon; ei suuda veel omal jalal seista; kogu elu ~mõttetegevus on seiskunud ~peatunudkuuldused liiguvad, kuid ei midagi kindlat; töölisliikumine; liigutage oma ajusid; liigutav hüvastijätt; see ei liiguta mind; liigutavad sõnadNõgistu käib suure algustähega; ta käib pika Tiinaga; tagatoas käib suur vadapea läheb paiste; Kolumbus Krisostoomus ei lähe mitteJaanil tuli hiilgav idee; justkui läbi udu tuleb meelde

ta vaim rändas ~hulkus lapsepõlveradadel; uitmõttedringlevad kuuldused, et jutt keerles peamiselt selle teema ümberesimees Mao ajal toimus Hiinas suur hüpe; mis sa hüppad oma Mersuga; mõttekäik on hirmus hüplev; ära keksi, kekspüksta silmipimestav tähelend; Vaarmann on jota, ta lendab sealt varsti; lennukad fraasidveidi ära pööranud; pöörake end patust; ei mingit pööret paremaletuju tõuseb topsi najal; võib märgata moraali üleüldist langust; seni ta püsib veel pinnal; kuid on kiiresti alla käinud, varsti on omadega puhta põhjasrütm ~stiil lonkab lubamatultkobav sõnastus; kobamisi õigele lahendusele ei satuüldiselt teadis hästi, paaril kohal koperdas; selle esimese komistuse ~vääratuse anname andeks; libisesime märkamatult teistele teemadele; ilma ühegi vääratuseta; ideoloogilised libastumisedon õigelt teelt eksinud; sattus väärale ~laiale teele; kaotas pinna jalge altpõikame korraks Puškini eraellu; lüüriline kõrvalepõige; ära põikle, vasta otse; sa veel väänled mu käes!ära vingerda; vingerda välja vt. loomadroomama, pugema vt. aukpärivoolu, vastuvoolu vt. veekogud

R. Pinnad, nende omadused; "pinna-aistingud". Pindu katvad kihid

sile käitumine; libe keel ~jutt; kui lääb libedalt sul kõik; libe vend; libedad ~lihvitud maneerid; kare ja tõre, kare toon ~kohtlemine ~...; konarlik sõnastus ~stiilpeab määrima; nagu õlitatult;õline, õlilahkuteed on liivatatud, kokkuteel kiilasjää (P.-E. Rummo)ilus ümmargune jutt; peame üks ümmargune nõu; lame väljendusviismälu ~aru ~oskused on roostes; sammaldanudkandiline, nurgeline vt. hööveldama, kraapima vt. libisema, komistama vt.

S. Rikas/vaene. Raha; kaup. Väärtus, selle siirded. Vargus, rööv.

palju vaprust ja vaimuvara ka; hingerikkused; vaimuvvaene sõnavõtt;vaevarikas teekond; tunderikas kohtumine; veidi arust vaene;anna lapsele hirmu ja armu; anna endale aru; andis hingetõmbeaega; anna või hing; kel südant annud ma; andeks ~nõu ~abi andmavõta mõistus pähe; võtsid teistest eeskuju; võtke oma vigadest õpetust; võta vaevaks; võtke teadmiseks; võtan selle oma hinge peale; võta see oma südameasjaks; ära seda nii väga ninasse võta; võta vihaks või pane pahaks; võta kätte ja tee ärakinkis tulise pilgu ~suudluse ~...; seda ma sulle ei kingi; armupantauvõlg; tänuvõlglane; laensõna; laenatud maneerid; surmaga võlgumüüs oma südametunnistuse ~tõekspidamised ~... maha; müüs oma hinge kuradile; müüdav hing; parem aega müüa kui osta (vanasõna)ostetud pea otsas (= 'purjus'); äraostmatu minister; me oleme kõik kalli hinna eest ostetud;kallis; varja kallilt ostetud vabadustodavad nipid; pääsesime veel odavalt (kui kõige kardetumad halvad tagajärjed tulemata jäävad)raha on hinge varas (vanasõna); see motiiv on Bernsteinilt varastatud; üks valge peaga neiuke on meie Jaani südame varastanud; vargsi armastamakurbtus röövib kõik mu mõistuse; röövis kõik ta au ja ilu; see protseduur röövib tohutult aega; röövitud õnn

maksma

T. Otsimine, leidmine; kaotamine, peitmine. "Varjatu".

kõik tunded põuepõhja peidetud; ärme mängi peitust, räägime suud puhtaks; armastust ja vaesust ei saa varjata (vanasõna); keegi mu varjatud väärtusi ei näeärge kaotage pead; Capri saarel ma südame kaotsin; kadus viimnegi lootus; meelerahu täiesti kadunud; au kadunud — kõik kadunud (vanasõna)otsime probleemile lahendust ~väljapääsu olukorrast ~teiste juures puudusi ~...; püüan oma mälus sorida ~tuhnidaleidke mootori kasutegur; boss leiab, et sa pole tasemel; leia endas mehisust ja vabanda; ta leidis end uuesti ja jätkas; leidub ikka ilmas lolle; leidis oma kutsumuse; no küll nüüd leidis!urgitsema, kaevama vt.

3.3.3. Referentsiaalsete teisenduste suund vanasõnades

Ilmselt juba igaühe loomulik metafoorikompetents ning siin toodud mõttekäigud ja näited viitavad sellele, et metafoorsetel ülekannetel on laias laastus mingi üsna üldine suunitlus:et abstraktseid asju on hõlpus termineerida "konkreetse leksika" kaudu, mitte aga vastupidi;

et ideaalseid objekte on hõlpus mõtestada materiaalsetena, mitte aga vastupidi;et on rikkalikud võimalused kõnelda mentaalses sfääris toimuvaist protsessidest füüsiliste protsesside terminites, mitte aga vastupidi jne. —

või kokkuvõtlikumalt: on hõlpus mõtelda ja kõnelda keerukamaist ja segasemaist asjust lihtsamate ja selgemate kaudu, vähemtuntust tuntuma kaudu.Naturaalne ruum, füüsiline maailm ja kausatsioon, tuntumad energialiigid (mehaaniline, soojus-) — nood on (keeleliste, retooriliste) metafooride põhilised allikalad. (Vrd. ka näited eelnevas.)Tuleme nüüd päriselt vanasõnade juurde tagasi. Inglise uurija Nigel Barley (soome "Proverbiumis" nr. 20, Hels., 1972) on kunagi esitanud umbes sellised mõttekäigud mittemetafoorse maksiimi ja metafoorse "proverbi" töötamisviisi kohta (jutt käib binaarsetes opositsioonides, nagu tollal kombeks): Maksiim rajaneb abstraktsel leksikal ja töötab nö. "ülalt alla", kohandades oma üldterminites väiteid (ju ka imperatiive) kõikvõimalikele konkreetsetele üksikjuhtudele, mis ütlusi provotseerivad."Proverb" rajaneb konkreetsel leksikal ja töötab nö. "horisontaalselt", metafoorselt teisendades ühtesid konkreetseid tähendusi teisteks konkreetseteks tähendusteks (kusjuures iga konkreetse binaarse opositsiooni piires on teisendused kahe "pooluse" vahel mõlemasuunalised).Barley distinktsioonide süsteem tervikuna on selline (vt "Proverbium" 20 (1972) lk 738):

abstract

natural cultural

inanimate

human non-human

animate

concrete

(NB! Märkida mustandilt jutt metafoori suundade kohta!)Maksiimide osas peab asi ilmselt hästi paika: need laused koosnevad üldiselt sellisest leksikast, kus terminid on väga üldised ja/või esindavad neid semantilisi regioone, mis Lakoffi terminoloogias on just "target":Igal asjal oma aeg Parem hilja kui mitte kunagiEnne mõtle, siis ütleLõpp hea, kõik heaKuidas algus, nõnda otsPole halba ilma heataEluaeg ela, eluaeg õpiMida ei taha endale, ära tee teisele jne. jne.Samuti sellised terminid, nagu töö, usinus/laiskus, hool/hooletus, tarkus/rumalus, keel, mõte, meel rõõm/mure, õnn/õnnetus, armastus/vihkamine, ausus/alatus, julgus/argus, heldus/ihnsus/ahnus, uhkus/alandlikkus jpt. — noid ei ole võimalik samuti nö. tavalisel viisil tarvitada mingis "ülekantud tähenduses", kuigi neile võib preditseerida midagi metafoorset (väga tüüpiliselt võib teha nendega näiteks personifikatsioone).Mis aga puutub metafoorsetesse vanasõnadesse, siis Barley kujutlused metafooride kahesuunalisest horisontaalliikumisest ei ole ilmselt adekvaatsed.Juba eelnevast jutust ja näidetest võib tuletada väga lihtsa järelduse. Kõik abstraktne kuulub kokku inimesega. Kõik mentaalne (intellektuaalne, emotsionaalne) seostub inimesega. Keeleline suhtlemine ja eetika on omased ainult inimesele. Vanasõnad on eriti markantne aines sellepoolest, et inimkesksuse või inimkohasuse printsiip on siin realiseeritud väga läbivalt ja jõuliselt. Mitte ainult ses mõttes, et nad kui sellised on liik inimloomingut. Mitte ainult ses mõttes, et vanasõnade teemad on valdavalt inimkohased ja vanasõnade didaktika on mõistagi üheselt inimkohane (ka kui "pindmise temaatika" tasandil jutt käib, ütleme, meteoroloogilistest asjust, näit. Kuu kupitseb kuiva, päev sapitseb sadu vm. — see või mistahes muu ilmaenne ei ole lihtsalt ilmaenne kui selline, vaid ilmaenne selleks, et inimesel oleks võimalik seda oma maaviljeluses, kalapüügis vm. praktikas arvestada). Inimkohasuse printsiip kehtestab üsna kindlad üldsuunad ja -reeglid ka vanasõnade metafoorsetele teisendustele.Barley opositsioonide süsteemis on kombinatsioon [concrete+inanimate+cultural] formaalselt õige, kuivõrd mõeldakse mingi "asja" (substantiivi referendi) semantilist tunnustikku: kanalil, toolil, vestil või pirukal on formaalselt tõesti need tunnused. Kuid üldisemas plaanis seostub mõiste 'kulturaalne' üheselt inimesega, eeldab inimest. Nii et kõik, mis on mitteinimlikku järku, on automaatselt ka naturaalne; inimlikus sfääris võib kõnelda nii naturaalsest kui kulturaalsest. Ja inimliku piires on 'naturaalne/kulturaalne' tõepoolest teiseks tähtis distinktsioon, mis juhib metafoorsete ümbermõtestuste suunda.

Võtame toodud seigad kokku mingiteks rusikareegliteks. Nood on samad, mis artiklis Suure Ahela Metafoori kohta "Keel ja Kirjandus" 1994, nr. 2, lk.94--95.1. Kui vanasõna bukvaalne sisutasand jääb tervenisti "spetsiifiliselt inimlikku" regiooni (intellektuaalsesse, eetilisse, sotsiaalsesse, abstraktsesse), siis on teksti metafoorne mõtestamine põhimõtteliselt võimatu.(Vt. näiteid, mis äsja tõime) !!!!2. Valvenäited:Magaja kassi suhu ei jookse hiir.Kuidas lind, nõnda laul.Käbi ei kuku kännust kaugele.Vaga vesi, sügav põhi.— Kui, vastupidi, teksti bukvaalsisu on tervenisti mitteinimlikku järku — nii referendid (agendid, objektid) kui ka neile preditseeritavad omadused, tegevused, suhted — ,siis tuleb tekst ümber mõtestada inimkohaseks. (Ümbertõlgendusi erinevate mitteinimlike regioonide vahel (vist?) välditakse.) Sedalaadi tekstid on juba bukvaalsisu tasandil "siledad" või kompatiiblid või mõtestuvad — need vastavad nimelt G. A.Milleri "sententsiaalmetafooride" [G(y)] konditsioonile.3. Valvenäited:Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb.Ära nüli nahka, kui karu alles metsas.Uppuja haarab õlekõrrestki kinni.Kui saad üle koera, saad üle saba ka.— Teksti bukvaalsisus on mingil viisil tegemist inimesega: inimolendeid võib olla otse nimetatud ja spetsifitseeritud (laps või naine või hiidlane või ametmees või rikas või varas);nad võivad olla kaudselt väljaloetavad teksti vormelielementidest: näit. vormel Kes..., see... tähendab sisuldasa 'Kui inimene..., siis see inimene...'; või too impersonaalne "sina", kelle poole vanasõna tihti pöördub (tavaliselt imperatiivses vormis, näit. Ära... kaudu). Tekst on tavaliselt juba bukvaalsisu tasemel kokkusobiv ja mõtestuv, kuid inimomadused, -tegevused, -vahekorrad jne. on bukvaalselt võetuna (osalt) elementaarset, naturaalset järku (füüsilised, bioloogilised) ja/või osa referente on mitteinimlikku järku (näit. loomad või taimed).Teksti tõlgendus seisneb siis selles, et vajalik miinimum noid elementaarinimlikke ja/või mitteinimlikke moodustajaid tuleb ümber mõtestada "kõrginimlikeks, kulturaalset järku omadusteks, tegevusteks, suheteks — mentaalseiks, eetilisteks, sotsiaalseteks (ning vajadusel mõningad mitteinimlikud referendid inimlikeks). See tähendab: kui vanasõnades tahetakse midagi öelda inimese kohta, võib seda inimest nimetada loomaks, taimeks, esemeks, aineks jne., või ka otse inimeseks, inimkohasust võib signaliseerida ka vormelielementide kaudu. Tekstide hulgas, mis juba bukvaalsisu tasemel on enam-vähem mõtestuvad ja vastuolutud, on väga vähe (vähemalt eesti materjalis) selliseid, kus referentse teisenduse suund oleks vastupidine — s.t. kus mitteinimlikust kõneldaks inimkohaste sententsiaalmetafooride vormis.Näit.Mis noor mees teeb, see vana mees rikub — esineb ainult Vestringil, EV 7488 — tähendab 'mis noor kuu külmetab, seda vana kuu sulatab'.Hommikune külaline läheb ruttu ära, õhtune jääb öömajale — EV 1459; tähendab kõigis seletustes 'hommikul alanud vihm lakkab varsti, õhtul alanud sadu kestab kauem' vms. Kuid teisalt me teame, et ütlusi, mis käivad otse näiteks aastaaegade, ilmastiku, maastikuelementide, taimede, loomade jm. mitteinimlike asjade kohta, on iseenesest küll ja küll. Nagu just öeldud: haruharvad erandid välja arvatud, neid ei saa vanasõnades nimetada inimkohaste metafooride kaudu. Neid ei saa vanasõnades nimetada tegelikult üldse mingite metafooride kaudu. Neist kõneldes ei kasutata vanasõnades ka näiteks eufemisme. Neid saab vanasõnades nimetada ainult nende "õigete", bukvaalsete nimedega (kalendridaatumitega on asi veidi huvitavam, neist räägime varsti lähemalt). See tähendab, vanasõnades, kus teemaks on mitteinimlikud asjad, peab ütlus olema reeglina semantiliselt "murtud" (lihtsamal juhul Milleri termineis predikatiivne-metafoorne, too teine tüüp, G(x). Ja see, mis meile metafoorselt preditseeritakse, on reeglina nimelt

inimkohane, s.t. tekitatakse personifikatsioon. (s.t. "murtud" lausete korral peab Barley jutt metafooride kahesuunalise "horisontaalliikumise" kohta paika:Kivi ja känd on metsa peremeesTamm kasvab kasukas seljas, pea paljasTuul on seltsimees (siin on küll "inimene" juurdemõeldav)Hundile on udu onu, vihm veli, kaste kaelalõikajaVõib-olla on tänapäevane retooriline personifikatsioon geneetiliselt midagi "surnud animismi" taolist. Kõige üldisemas mõttes on siin taga nähtavasti tänini lahendamata probleem: kas osa asju toimub spontaanselt või toimub kõik, mis toimub, kellegi tahtel, või edasi: kas Jumal lõi inimese oma näo järele või mõtles inimene Jumala välja oma näo järele? Ning ka argimõistusel on metafooriloome allikatele mõeldes igati loomulik kujutella, et inimene on iseenda jaoks (maailmast mõtlemise ja kõnelemise plaanis) mingite oma külgedega kõige käsitamatum ja problemaatilisem objekt, metafooride väga valdav "target"- ('sihtmärk'-) komponent, ja teisalt: mingite oma omaduste ja vahekordade poolest on inimene iseenda jaoks kõige tuntum ja arusaadavam osa maailmast, siis ka metafooriloomeks sobiv "source-" ('allik'-)-komponent. Selles mõttes näib personifikatsioon vastanduvat kõigile muudele metafooritüüpidele.Võib siis formuleerida paröömiliste metafooride kohta ka neljanda reegli:4. Kui vanasõnatekst on semantiliselt "murtud" või bukvaalsisu poolest kokkusobimatu või vasturääkiv, siis võib inimlikku mõtestada mitteinimliku terminites kui ka vastupidi: mitteinimlikku inimliku terminites. Predikatiivne metafoor (Milleri 2. tüüp) on selle juhu prototüüpne või lihtsaim esindaja. Konteksti puududes on üldorientiir ikka see, et metafoorsus tekib (mitte ei kao) lause nö. algusest lõpu poole liikudes. (Meenutame ühtlasi näiteid, mida tõime inversiooniliste tekstide võimaliku kahetimõistetavuse kohta: Tuul on teise inimese abi; Susi on suvine kangas jts.)Suunad suundadeks, igatahes näib distinktsioon 'inimlik/mitteinimlik' olevat vanasõnade metafooriloomes väga teravalt markeeritud.Siia juurde veidi ka Lakoffist. KK!!!!!!!Mainisin juba põgusalt, et raamatus "More than Cool Reason" (1989) Lakoff ja Mark Turner jõuavad otseselt ka vanasõnade juurde; vanasõnadele on pühendatud selle 4. peatükk, pompöösse pealkirjaga "Olemise Suur Ahel" ("The Great Chain of Being"). Empiirika, mille kallal autorid mediteerivad, koosneb 14-st Idamaa vanasõna tõlkest (W. S. Merwini raamatust "Asian Figures").Lakoff ja Turner ütlevad kohe alul mainimisväärse aplombiga mõned tõsiasjad vanasõnade kohta, mis on paikapidavadja ka olulised, kuid parömioloogias ammu teada — needsamad, millest me just rääkisime, s.t. 1) et vanasõnad vastavad mingeile kõrgemat järku küsimustele mingite madalamat järku kirjelduste terminites;[Kirjelduste ei ole tegelikult päris kattev: nende 14 näite hulgas on tõesti ka kõnekäände, s.t. tõepoolest kirjeldusi,kuid ka "päris"-vanasõnu, s.t. üldistavaid väiteid.]2) et vanasõnad on suurelt osalt nimelt ütlused inimese kohta. Ja küsivad: kuidas me saame aru, et nad käivad nimelt inimese kohta? (Ma ei leidnud edasisest sellele küsimusele õieti mingit selgemat vastust.)Edasi hakatakse välja töötama aparatuuri, mille abil kirjeldada, kuidas metafoorid vanasõnades toimivad. Väga tähtis ja keskne element selles aparatuuris on Olemise Suur Ahel (edaspidi: OSA) ja sellele ja sellele tuginev nn. Suure Ahela Metafoor (Great Chain Metaphor). Seeviimane ongi tegelikult see imetabane kontseptuaalsete vahendite komplekt, mille abil olevat võimalik ära seletada enamik sellest, mis vanasõnade semantikas üldse toimub. (Mõnesid selle agregaadi koostisosi vaatleme veidi hiljem.)Lakoff ja Turner ütlevad, et OSA on loomuldasa kultuuriline ~kulturaalne mudel. (Mitte keegi mu tuttavaist, keda ma eeldasin olevat kompetentsed kultuuri ja mudelite asjus, ei teadnud sellenimelist mudelit elementaarteoorias käibivat. Ta ongi üsna kindlalt Lakoffi ja Turneri leiutatud. Mudeli olemus olevat selles, et inimteadvus asetab kõik maailma olendid ja objektid ning nende omadused teatavale "vertikaalsele" skaalale või "vertikaalsesse" hierarhiasse, mis jagab nad kõrgemateks ja madalamateks. Kõige ülemal on inimene oma spetsiifiliste omadustega, siis loomad omadega, siis

taimed,siis elutud asjad. (See järgiks siis justkui ühtlasi nende olemisvormide mingit umbkaudset ajaloolist tekkejärjestust?)Suur Ahel väidetakse figureerivat kahes versioonis: a) põhiversioonis, mis puudutab inimolendite suhteid madalamate olemisvormidega, jab) laiendatud versioonis, kus tulevad küsimusse ka inimese suhted veel ülemate tasanditega,nagu ühiskond, Jumal ja universum.Iga põhitasand jagunevat alltasanditeks, ka neist on ühed kõrgemad, teised madalamad. Olemisvormide omadusi käsitavat see mudel niiviisi, et skaala mingi astme objektil on kõigi madalamat järku objektide omadused + veel spetsiifilised omadused, mis madalamat järku objektidel puuduvad. Inimesel on seega kõige rohkem omadusi: füüsilised + üldbioloogilised + instinktid + spetsiifilised puhtinimlikud omadused (intellekt, moraal, ilumeel jne.).Mida kõrgemat järku omadustega on tegu, seda keerukamat loomu nad on. Vastavalt sellele on keerukam või lihtsam ka selle või teise astme objekti kogu funktsioneerimine tervikuna.

Suure Ahela mudel koos nn. asjade loomust puutuva naiivteooriaga on Lakoffi ja Turneri vanasõnamõistmise apatatuuri või teooria peamine koostisosa.Teine koostisosa on nn. GENEERILINE ON SPETSIIFILINE (või üksik/üldine, või sooline/liigiline, generic/specific)-metafoor: s.o. väga lühidalt öeldes vanasõna bukvaaltähenduse ja kõigi mõeldavate ülekantud tähenduste semantiline ühisosa. (Tollel asjandusel on väga palju pistmist teksti ja tema sisu kirjeldava metateksti suhete probleemiga, ja me räägime sellest detailsemalt siis, kui selle probleemi juurde jõuame.)Kolmas koostisosa on kvantiteedi maksiim. Maksiim ei tähenda siin muidugi teatud liiki vanasõnu. Maksiimideks kutsutakse pragmaatikas teatavaid nö. eduka suhtlemise reegleid. Nad on formuleeritud juba pragmaatika esiisa H. P. Grice'i poolt, ja eri autoritel võivad nende komplektid olla erinevad.Tuntumad on näiteks järgmised: 1) kvantiteedi maksiim: anna paras jagu infot — nii palju kui vajalik, kuid mitte ka liigset;

2) kvaliteedi maksiim: anna tõest infot;3) relevantsusmaksiim: anna infot, mis on oluline;4) meetodi maksiim: anna infot sellisel viisil, et see oleks paremini mõistetav.[Kvantiteedi maksiim on Lakoffi ja Turneri apararuuris veidi justkui kõrvalineteistega võrreldes, ja tema osavõttu mõistmistervikus kirjeldatakse üsna põgusalt: asi olevat selles, et ühe või teise tasandi objektist kõneldes me eeldame, et kõne all on nimelt sellele tasandile spetsiifilised omadused (s.t. nood siis, mis toda liiki objektidele on kõrgeimad); neist madalamat järku omadustest kõneldes olevat vaja anda väga palju liiast infot — ma ei saa aru, miks. Mul on isegi tunne, et kui siin töötab mõni maksiimidest, siis pigem võib-olla relevantsusmaksiim: meil on pragmaatiline "aksioom", et inimteemadel kõnelda on üldiselt olulisem, ja esimene hüpotees, mis me ka vanasõnateksti "pimedal" kontekstita tõlgendusel püstitame, on see, et kas siin võiks "tegelikult" olla midagi öeldud just inimlike asjade kohta.]Neid kolme koostisosa nende koosfunktsioneerimises nimetavad Lakoff ja Turner Suure Ahela Metafooriks (Great Chain Metaphor) ja ütlevad, et see ei ole iseendast päriselt metafoor, kuid GENEETILINE ON SPETSIIFILINE-metafoor, mis ta koostisse kuulub, lubab teda tinglikult metafooriks nimetada.Mis puudutab metafoorsete teisenduste suunda — see on asi, mis meid praegu huvitab — , siis Lakoffi ja Turneri arutluses on eraldi sees enamik neist momentidest, mid me juba nimetasime:et vanasõnalise metafoori lahtimõtestamisel on algstarteriks teadmine, et vanasõnad on valdavalt ütlused inimese, inimlike situatsioonide, omaduste, vahekordade kohta;aga ka seda, et Suure Ahela Metafoor võimaldab mõtestada (modelleerida, "mäppida") eeldatavalt keerukamaid inimjooni selgemini mõistetavais mitteinimlike omaduste termineis — kui ka vastupidi: võimaldab mõista ja mõtestada loomade, taimede ning elutute asjade loomuse vähemtuntud aspekte tuntumate inimjoonte terminites;ning ka seda, mida tegi meie äsjamainitud nn. "3. reegel": ka sama olemisvormi piires võidakse teha metafoore tolle olemisvormi eri tasandite vahel.Nood otsesed sedastused ning mitmete näidete vaatlus viitavad justkui ühest küljest sellele, et maailma jagamine inimlikuks ja kõigeks muuks on vanasõnades väga tugevasti markeeritud. Teisalt on Suure Ahela mudel kui selline vanasõnade jaoks justkui liiga vägev vahend, justkui väga homogeenne astmestik ja paiguti jääb muljeid, nagu võidaks vanasõnades mõtestada suvalist kõrgemat astet suvalise madalama terminites — näit. loomi taimede või elutute asjade terminites, taimi elutute asjade terminites (aga see pole kindlasti mitte nii); või siis suvalist järku asju teiste suvalist järku (või sama järku) asjade terminites: näiteks öeldakseotse, et midagi pole katki, kui, ütleme, maavärin on teinud valjut kõminat ja vähe purustusi ning keegi kommenteerib seda vanasõnaga (õieti kõnekäänuga) Suur pikne, vähe vihma — see ei tundu paikapidav, siin puudub metafoori jaoks nõutav semantiline distants, see on ebaõnnestunud vanasõnakasutus. Kui "distants" on väike, tekib "imelik tunne". Distants võidakse ka meelega maha võtta, et saada nalja: Oinad on suured sead, Olen ma ilmas sigu näinud, aga sellist lehma nagu minu hobune, ma teist ei teaEt ülekannete suuna kohta midagi kindlamat öelda, oleks vaja uurida rohkesti faktilist materjali vanasõnade tegeliku pruukimise kohta; seda infot on aga praktiliselt kõikidel rahvastel häbematult vähe.

3.3.4. Semantiliste teisenduste põhitüübid läänemeresoome vanasõnades

See klassifikatsioon või tüpoloogia ei pärine kuskilt autoriteetsest allikast, vaid on minu enda skitseeritud. Ta on tehtud nende läänemeresoome vanasõnade põhjal, mis tulevad ette teile tuttavas väljaandes "Proverbia septentrionalia" ja esialgselt oligi mõeldud PS-i analüütilise tabeli "13 veeru" jaoks (selle veeru tähiste lühike seletus on PS, lk. 40/41). Siinses redaktsioonis on tüpoloogiat kergelt modifitseeritud.Liigituse kriteeriumid on umbes sellised:1) teksti bukvaalsisu "normaalsus"/vastuolulisus, "murtus";

2) semantilise teisenduse olemasolu/puudumine;3) semantilise teisenduse totaalsus/osalisus.Liigituse klassid kujutavad siis nende alternatiivide mingeid omavahelisi kombinatsioone. Rõhutan seda, et (1) see ei ole troopide kui selliste tüpoloogia; (2) ta haarab vaid domineerivamad operatsioonid ja jääb kindlasti jänni, kui tegu on keerukamate juhtudega; (3) ta ei välista juba üksikteksti ärapaigutamisel päriselt konkureerivaid alternatiive; (4) ta ei esinda põrmugi troobistruktuuri muutusi, mis kaasnevad selle või teise tüübi variaablusega.Tüüp 1. Vrd. reegel (1). Ø-troobiga laused, võiks siis öelda : maksiimid. Siia paigutasime vanasõnad, mis koosnevad sellisest leksikast (abstraktsed või inimese mittemateriaalseid ja mittebioloogilisi aspekte puudutavad sõnad jts.), kus ei ole õieti ühtki sõna, mille tähendust oleks võimalik veel kuhugi üle kanda.Teemalt on need peamiselt ütlused inimese mentaalse tegevuse ja selle toodete kohta, maailma ja olemise kõige üldisemate kategooriate ja mõõtmete kohta, nagu aeg, saatus jne.;Inimene õpib niikaua, kui elab (EV 2138; PS 20);Ära kiida iseennast, lase teised kiita (EV 3749; PS 37); Mida sa tahad teise käest, seda tee ka teisele (EV 11858; PS 345), samutiÜkski ei sünni targaksKes palju liigub, see palju näeb jpt.Sellele on osutatud (näit. Bengt Holbeki poolt), ja see on tõesti tõsi, et valitseb märgatav negatiivne seos vanasõnateksti "semantilise teisendatuse" (metafoori olemasolu vm. ) ja eufoonilise ilustatuse" (alliteratsioon, riim, rütmilisus jne.) vahel. See on ka arusaadav, sest nood asjad on teksti loomisel ilmses opositsioonis: tuleb ilmutada märkimisväärset leidlikkust, et sama leksika baasil realiseerida nii kavatsetav semantiline kujund kui ka tekitada ühtlasi kõlaefekte.Mõningase reservatsiooniga on siia tüüpi paigutatud ka hulk eufooniliselt ornamenteeritud vanasõnu, kui neis pole suudetud tuvastada mingit selgemat semantilist teisendustüüpi. Sellised tekstid jätavad tihti semantiliselt "nihutatud" või "põrutatud" mulje, sest eufonismide saamiseks on toimunud sõnavalik (näit. sünonüümide vahel), kuid nonde nihete psühholoogilist toimet on väga raske täpsemalt kirjeldada. Paar näidet neistki:Mida varem, seda parem — riim ja rütm (EV 13672; PS 350); Lesk on kuri lepitada, mehenaine meelitada — alliteratsioon + nn. paradigmaatiline riim + rütm (EV 5774; PS 431); mehenaine on poeetiline sünonüüm, kuid ....Harvast orja kiidetakse, miniat ei millalgi — alliteratsioon + rütm (EV 8080, PS 408);samutiTeeb hull paljugi, elab viisas vähemalgi;Peetune kulub, võetune väheneb;Tuska tuli, kun tupakka loppu;Ketä kerran keksitään, sitä aina arvellaan;On syöpä säästävälläkin jpt.Tüüp 2: depersonifikatsioonid. Vrd. reegel (2).Seda tüüpi tekstid on bukvaalsisu plaanis "siledad", vasturääkivuseta (esindavad Milleri 3. metafooritüüpi). Inimene puudub bukvaalsisu tasandil täiesti. Lause modaliteet on printsiibis indikatiivne. Vastuolu, mis tingib teksti ümbermõtestamise, tekib vanasõnateksti ja toda ümbritseva kõnelise ja/või situatiivse konteksti vahel, "vale" teema, "valed" referendid, suhted jne. (või siis tuntakse tuttav vanasõna kõnevoolust lihtsalt "nägupidi" ära ja mõtestatakse täisautomaatselt; või siis kontekstitul vastuvõtul teksti nö. pragmaatiline koormus tundub vähesena: väidetakse asju, mida bukvaalses mõttes pole mõtet väita). Tekst mõtestatakse ümber, "inimkohastatakse" tervenisti meil äsjamainitud "2. reegli" järgi. Bukvaalagentide jt. referentide (-leksika) järgi võib depersonifikatsioone jagada tinglikeks alaliikideks: a) eriti produktiivsed läänemeresoome ja vist kogu maailma empiirikas näivad olevat loomreferentidega ütlused:Kui konn mätta otsa saab, siis ta hakkab krooksuma (EV 4311, PS 267);Seni kurg kooles, kui soo sulas (EV 4584, PS 376);

Kass pia puja tege, a sõkõ sünnüse (EV 3379, PS 34);samutiKüüsitu kass ei pääse puusse;Kus härga, seal sõrga; jpt. jpt.b) märksa vähemsagedased on taimsest maailmast pärinevad referendid, PS materjalis enamasti ütlustes, mis "tegelikult" käivad laste ja vanemate sarnasuse kohta:Käbi ei kuku kännust kaugele (EV 4910, PS 10);Kuidas känd, nõnda võsu (EV 4934, PS 54)Orasest tuntakse vilja (EV 8076, PS 66)c) suhteliselt vähe on ka meteoroloogiat ja üldse elutut loodust esindavaid referente:Vaga vesi, sügav põhi (EV 13208, PS 816);Veereval kivil ei ole sammalt (EV 13914, PS 17);ka Vesi ei püsi sõelas;Suo siellä, vetelä täällä, ei kuivaa kussaan;d) asjade klassi kuuluvad referendid (incl. toit):Kaigas on kate otsaga (EV 2920, PS 104);Tühi tünn kumiseb (EV 12690, PS 165);ka Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad; (+ personifikatsioon sõimab)Võiet ratas ei kräärsu;Kuidas vakk, nii kaas;Uus luud pühib puhta toa;Tüüp 3. Selle all vaatleme kaht alljuhtu.3.1. Alljuhu üldnimeks võiks olla "materialisatsioonid" (~"biologisatsioonid"). Vrd. "3. reegel".Selle rühma tekstide bukvaalsisu on samuti vasturääkivuseta ja "samamaailmaline" . Erinevalt eelmisest tüübist figureerib inimene juba bukvaalses sisus ja on seostatud seal loomadega vm. mitteinimlike referentidega, või siis käib jutt väliselt inimese või inimtegevuse elementaartasanditest (füüsilistest või bioloogilistest asjust). Modaliteedi poolest võib tekst olla suvaline; kõige sagedamini on ta imperatiivne. Impulsid, mis ajendavad semantilisi teisendusi, on printsiibis needsamad, mis 1. tüübi ("depersonifikatsioonide") puhul, kuid teisendused ei haara kogu teksti: inimagendid ja -objektid säilivad, kuid — eelkõige predikatiivses osas — zooloogilised, botaanilised jm. mitteinimlikud referendid asendatakse inimlikega ning inimkohased elementaarsemat järku omadused ~tegevused ~suhted jne. (mehaanilised, füüsilised, bioloogilised) mõtestatakse ümber kõrgemat järku vasteteks — mentaalseteks, eetilisteks, sotsiaalseteks. Ülekandetüüp on siin metafoorne, paradigmaatiline, "maailmade-vaheline". Paar näidet kummagi alljuhu kohta:a) inimene on seostatud loomadega või muude mitteinimlike referentidega (meie näidetes on kõikjal loomad-linnud): Saada siga Saksamaale, pese siga seebiga, siga tuleb koju, siga jääb seaks (EV 10363, PS 758 ja 271);Paremb tiganõ peoh ku mõtus ossa pääl (EV 11998, PS 278);samutiÄra jookse vasikaga võiduHunti kardad — ära metsa mineKaugelt on kägu kuulusPane sika säkkiin, jos on päin jts.; b) elementaarsem tähistab kõrgemat inimreferentsi raames: Äkki haarad, suu palutad (EV 733, PS 304);Paku pagarilapsele saia (EV 8205, PS 879);Omad vitsad peksavad kõige valusamini (EV 7881, PS 858);samuti

Noorelt külvad, vanalt lõikad;Ühe käega ei saa sõlme siduda (siin on tegelikult nähtavasti metafoori ja metonüümia liide:metafoor viib väljenduse füüsilise tegevuse tasandile, käsi esindab nähtavasti sünekdohhi 'inimese kehaosa inimese enda asemel ', sest vanasõna tervikuna tähendab midagi umbes 'Üksinda ei saa liitu sõlmida' või 'Üksinda ei saa keerulisi asju teha' vms.; selliseid liiteid ja muid komplikatsioone tuleb ette muudeski näidetes, ma ei jõua lihtsalt kõiki läbi kommenteerida);Õige hõlma ei hakka ükski;Teise asi aetakse (pika) puuga (hobuse seljast)Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langebAnna pe- külasse, lase ise läbi küljekontideHelmaa leikkaa, hihaa paikkaa3.2.Seda alljuhtu esindavaid troope võiks nimetada "visualisatsioonideks" ja "stsenarisatsioonideks". On lähedane eelmise allrühmaga, nende vahel on palju problemaatilisi juhte ja liiteid. On selles ainestikus samuti valdavalt (kuid mitte kohustuslikult) inimteemaline. Bukvaalsisu poolest on selle allrühma tekstid kas täiesti mõttekad ja vastuvõetavad, või siis nn. vahetute moodustajate tasemel kokkusobivad, kuid tervikuna mõnevõrra veidrad. Ümber mõtestatakse taas ainult osa teksti leksikaalseid komponente. Ümbermõtestusi võivad ajendada nii puhtsemantilised (lause enda otsesisust johtuvad) kui ka pragmaatilised või kontekstist sõltuvad fakrorid. Erinevalt aga rühmast 3.1. on teisendustüüp siin metonüümiline: ütlus sisaldab mõningaid "kohaliku tähtsusega" troopilisi "klimpe", mis esindavad mõeldavat kontseptuaalset struktuuri või katket selle fragmendi meeleliselt tajutavate komponentidega. Toome taas näiteid mõningate alljuhtude kaupa (üks metonüümia võib kehastada mitut eri asendusalust ~parameetrit ühtaegu): a) nimetatakse nähtust või sündmust — mõeldakse aega või kohta, mil või kus see (tüüpiliselt) asub ~leidub ~toimub:Kanadega magama, sigadega üles (EV 3113, PS 575) — seda näidet me vaatlesime metonüümia alljuhtude juures detailselt;samutiKun sä kuulet kuren äänen, älä mene lammin jäälleen ('kuuled häält'® 'kurg on kohal'®'kevad on teatud staadiumis');Jos ei vappuna vaossa, niin ei pouka pohtimessa (poukkaa='karglema', pohdin ='ovaalne haavalaudadest anum pekstud vilja tuulamiseks)b) nimetatakse millegi nähtumust, välist avaldust — mõeldakse selle "tegelikku sisu(mahtu)", väärtust vm. tunnuseid, põhjust, olemust vms.:Halli pead austa, kulupead kummarda (EV 807, PS 571) — kulupea võib murdeis väidetavasti tähendada nii hallpead kui kiilaspead; metonüümia on 3-käiguline: 'inimene' esindatakse peaga (sünekdohh) ja 'juuksed' esindatakse peaga (antisünekdohh; kui pea on mingit värvi) ja 'vana' esindatakse halliga; kummardamine on teisalt austuse väljendus, s.t. seesama metonüümia teisenduse liik;Palju juhte, nagu öeldud, on troobitüübilt problemaatilised.Kelle jalg tatsub, selle suu matsub (EV 2399, PS 55) — suhestatud siis umbes töötegu ja söömine. Ei ole võimalik peast ära arvata, kui tihti selle vanasõna tegelikes kasutustes on suumatsamise ümbermõtestamise nivoo piirdunud 'söömisega'.Söömine ise on paröömikas (ja üldse) produktiivne kujund, mille üks tavatähendusi on 'jõukus', 'heaolu' vms. See kujund on hea näide üksiku ja üldise vahekordade kohta, mida mainisime — s.t. kas1) mõeldavad jõukus, heaolu vm. kõrgemat, sotsiaalset järku seisundid on siin tekstis metafoorselt asendatud söömisega (ja söömise enda mõtestamine käiks lisaks mingite ju metonüümilist järku nihetega: mitte lihtsalt 'söömine', vaid 'söömine' "intensiivastmel", s.t. regulaarne ja/või sagedane ja/või rohke ja/või heade asjade söömine)või

2) on need üldistatud? kõrgemat järku seisundid metonüümiliselt esindatud söömisega kui bioloogilist järku tähenduskomponendiga, mis kuulub 'jõukuse', 'heaolu' vms. kõrgemat järku mõistete endi semantilisse kogustruktuuri? Ja 'söömine' teisalt ei ole manifesteeritud otseselt söömisena, vaid ilmselt metonüümilist järku "auditivisatsiooni" suu matsub kaudu.Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa (EV 4360, PS 28) — kopikas ja rubla kipuvad nii väledalt aksioloogilisse tõlgendusse, et taas on raske öelda, kas nad asendavad tingimata midagi, mis ei ole raha, või esindavad midagi, millel on positiivne väärtus (tekst on tegelikult juba bukvaalsisu plaanis vägagi "sotsiaal-majanduslik"); ja on koletu tõlgendusprobleem, kumba laadi semiootiline tehe (metafoor/metonüümia) on ühe modaalplaani asendamine?/esindamine? teisega.Jos on paikka paikan päällä, niin on markka markan päällä — metonüümilised "lähitõlgendused" oleksid umbes '(korduvalt) lapitud riided' ja 'hunnik raha'; kuna on mängus raha, siis eelduse edasitõlgendus (hüpotees närutamise põhjuste kohta) ei saa olla 'vaesus', vaid 'kokkuhoid', ja järelduse edasitõlgendus 'rikkus' üldisemas mõttes, s.o. ilmselt lõpuni metonüümiline areng.Rikka haigus — vaese õlu — tihti jätkuga on kuulsad ~kuulukse kaugele vms.: s.t. 'neid pannakse tähele', 'info nende kohta levib' vms.; kuid edasi? ons nad mõlemad tähelepanuväärsed seetõttu, et juhtuvad hästi harva? ja edasi siingi juba aksioloogilisele tasandile 'midagi umbmääraselt halba/midagi umbmääraselt head'? või on vaese õlu 'haruldane', rikka haigus aga näit. 'lootusrikas'? Kas siin on "modaalne metonüümia"?c) mainitakse pärisnime, mingit välistunnust vms. — mõeldakse üldisemat (ealist, soolist vm.) inimtüüpi:Mis Juku ei õpi, seda Juhan ei tea (EV 2490, PS 856);Nattanenäst saab mies, aga mitte tühjäst naurajastd) nimetatakse kehaosi — mõeldakse nendega assotsieeruvaid tegevusi või funktsioone:Üks pea on hea, kaks veel parem (EV 15012, PS 88);võrdle ka Kelle jalg tatsub...eelnevas jpt.[Väljaspool vanasõnu on väga igapäevased metonüümilised "visualisatsioonid" ja /või muud sorti "meelelisustused" või "sensorisatsioonid", näit. mitmed miimikat, pantomiimikat, este kirjeldavad väljendid: punastas, kahvatas, pööritas silmi, välgutas silmi, pilgutas silma, raputas pead, vangutas pead, noogutas, sügas kõrvatagust, kratsis kukalt, näitas keelt, laksutas keelt, hammustas huult, ajas mokad mossi, kirtsutas nina, turtsatas (vähemalt kahes tähenduses), "näitas pikka nina" (teisene klouniest?), lõi silmad maha, kehitas õlgu, väristas õlgu, viipas (mitu tähendust),lõi kaht kätt kokku, plaksutas käsi, laiutas käsi, hoidis pöialt, põrutas jalga vastu maad, trampis jalgu jpt. jpt. — vrd. ka näit. vene êóêèø.estide maailm on terve omaette maailm. On este, mis on termineeritud ilma somaatilise motivatsioonita: "häbi tegema" [......] asja leppeline olemus???On este, millel üldse puudub kindlam verbaalne nimetus: [kõvera sõrmega kutsumine].On pantomiime, mis loomuldasa on juba kindlasti folkloorse mängu järku asjad: [keele tagasitõmbamine; tikk-takk — põmm! — kukuu! + heliimitatsioon; "peerukahur"?]Osa funktsioonilt või "seadelt" eelkõige keerdküsimused:1) elus ja surnud "see"2) "see", mis on pool "sellest"3) filoloogi/sportlase pea ja õladSamuti "esti-anekdoodid3) filoloogi/sportlase pea ja õladSamuti "esti-anekdoodid1) Krivoi Rog ja Orjol: mulle 1pehme Orjoli, talle 2 kõva Krivoi Rogi;2) minu teisele poolele, kellest mul on kõrini, üks paar, mil varvas väljasOn loomade "pantomiime", mille järgi termineeritakse inimese mentaalseid seisundeid: limpsas keelt, liputas saba, lingutas kõrvu (<hobune), norskas ja kraapis maad — siin töötab kindlasti samuti metafoor koos metonüümiaga. Siin on küll raske Lakoffi ja Turneriga nõustuda selles, et

alati loom "modelleeritakse" alul inimese järgi ja see metafoor "peegeldatakse" siis inimesele tagasi (Achilles, kes oli lõvi). Siin on selgesti olemas kaks puhtloomakohast asja:1) looma emotsionaalne seisund ja 2) selle seisundi somaatiline avaldus.Osa este on füsioloogilise motivatsiooniga ja üsna universaalsed, teiste tähendus on kultuuriliselt kätteõpitud ja leppeline. estide ja tähenduste suhted eri kultuurides pole üksühesed:[näit. ingl........joonis...= 'kaks';Vt.kk. lk. 170b!!!!! ''mine heasse kohta'nad vastavad sellepeale "The same to you!"]Tüüp 4.(See tähendab reegel (4) järgi)Siia kuuluksid liialdused ja "ületäpsustused" (viimaseid käsitasid mõned autorid ühe sünekdohhi alaliigina, nagu mäletate).Seeon, samuti kui eelmised 3.1 ja 3.2., "murtud" või "osalauseline" troobitüüp. Toimub mitmesuguste suuruste, mõõtude, väärtuste mõjude vms. kavatsuslik suurendamine (nn. hüperbool) või vähendamine (nn. litootes), või siis arvandmete, daatumite vm. kavatsuslik ületäpsustamine (mõeldakse tegelikult umbmäärasemaid suurusi, ajalõike vm.Troop võib põhiloomult olla metafoorne (näit. kõrvutus mittesamast semantilisest regioonist võetud "võrdkujuga" — Ära tee kärbsest elevanti) või metonüümiline (tehakse nihe nö. skaala serva sellesama regiooni piires (...sajab 7 nädalat; 9 last ja üks särk...). Näit.Naine jõuab põllega rohkem välja kanda kui mees koormaga sisse vedada (EV 7260, PS 314);Lutsapää öö on nii pitk, et kotkas kukub puust maha (EV 6104, PS 303);Paremb kümme kütü kui ütsi nadu (EV 5162, PS 230);Karul on üheksa mehe jõud, ühe mehe mõistus;Tarkus on kallim kui kuld(Üht külge pidi võiks siia tüüpi paigutada printsiibis kõik kalendaarsete daatumitega opereerivad vanasõnad: nad on kõik loomuldasa ületäpsustused.)Tüüp 5.Troop on jatkuvasti "murtud". Teksti bukvaalsisus on märgatav leksikaalsete moodustajate vahel väga selge semantiline kokkusobimatus. Siinse empiirika võib tinglikult jagada kahte alltüüpi.5.1. Konstruktsioonid, mida võib kvalifitseerida absurdideks, oksüümoronideks, paradoksideks; mõned juhud on ühtlasi käsitatavad hüperbooli piirvormidena. (Kõigi rahvaste fraseoloogias ja paröömikas on neid kubinal: lisaks looma-absurdidele, mida puudutasime, rohkelt muid stereotüüpe: liivast köiekeeramine, lumest pudrukeetmine, sõelaga veekandmine jne.):Naisterahvas põle inimene, mära põle hobune, kaer põle vili, kadak põle puu ja lest põle kala (EV 2842, PS 60)Ko kavvõbahõ käkit, sis lähebäst lövvät (EV 3474, PS 102)Kui on pühad, siis olgu õieti: eit, too lambajalg korraga lauale! (EV Ø, PS 749)Kuin kova tulee, niin koiraskin poikii (PS 705).2. Mitmesugused personifikatsiooni liigid: inimesele ainuomaseid kavatsuslikke tegusid, omadusi, vahekordi omistatakse ühest küljest mitteinimlikele konkreetseile referentsidele (loomadele, loodusnähtustele vms.) või, teisest küljest, mitmesugustele abstraktseile objektidele. Viimasel puhul tekivad ühtaegu üldisemad "materialisatsiooni" või "animatsiooni" efektid.Nimetame mõnesid tüüpilisemaid alljuhte:a) metereoloogiliste jm. loodusnähtuste ja objektide personifikatsioonid:Sügüsene üö soitab ühiksmä hobuse seljas (EV 11407, PS 386) = 'ilm muutub tihti'; Madisepäev hakkavad kõrred lund vihkama (EV 6279, PS 307);Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad (EV 9238, PS 876), samutiKevadine päev toidab aasta;Küünlapäev lüüakse talve selg pooleks;Mäki velkansa maksaa;b) toitude ja riietuse personifikatsioonid:

Ei upsi uus kuub, tantsib täis kõht (EV 12924, PS 865) — siin on esmamulje järgi olemas vähemalt personifikatsioon kui ka sünekdohh ja võib küsida rumala küsimuse: kas siin toimub nende eritelgsete troopide "topeldumine" või neutralisatsioon? See tähendab, upsimine ja tantsimine näivad esindavat personifikatsiooni vaid eeldusel, et uus kuub ja täis kõht mõtestatakse bukvaalselt; kui alustada sellest, et "vales" tähenduses on just kuub ja kõht, siis nonde ümbertõlgendamise järel selles vaimus, et 'see, kellel on (vastav rõivas ja kehaosa)', näib personifikatsioon kaduvat; upsimine ja tantsimine esindavad ilmselt meie keele "visualisatsioone", kuid on taas raske üheselt ütelda, kas nad on tõlgendatavad metonüümiate või metafooridena, s.t. kas semantilist nihet tuleb mõista kui põhjuse esindamist tagajärjega (rõõm nö. paneb tantsima) või kui füüsilise maailma asjade "ülekannet" mentaalse maailma asjadele (viimasel juhul on küll raske taibata, milles võiks seisneda 'tantsu' ja 'rõõmu' sarnasus);Viin võtab meele meeste peast...;c) aja, ajaüksuste, kalendridaatumite personifikatsioonid:Ei aeg meest oota (EV 108, PS 171);Aeg annab head nõu (EV 59, PS 585);Kõik aastad ei ole vennaksed (EV 11, PS 98);Aika tavaransa kaupitsee;d) mitmesuguste sotsiaalset järku nähtuste personifikatsioonid:Võlg veli võtta, verihänd maksta (EV 13923, PS 383);Amet ei küsi leiba (EV 257, PS 615);e) somaatiliste referentide personifikatsioonid (nood referendid tõlgenduvad teisalt reeglina metonüümiatena — s.t. tekib umbes sam dilemma, mis uue kuue/täie kõhu näites):Millest süda mõtleb, sellest suu räägib (EV 11341, PS 291);Silm on kuningas (EV 10478, PS 226); samutiTäis kõht ei usu tühja;Hunti toidavad jalad;Ei silmä osaa vie.f) sõna, kõne, kõneaktide personifikatsioonid:Oleks on paha poiss (EV 7817, PS 880);Hea sõna võidab võõra väe (EV 975, PS 572);Tõotus ka hea mees (EV 12307, PS 326);samutiSõna pistab, sõna päästab jpt.g) mitmesuguste hädade, vaegseisundite jms. personifikatsioonid:Nälg rua sualab (EV 7706, PS 288);Küll häda nõu annab (EV 1790, PS 220);Õnnetus ei hüüa tulles, aga hoiatab ää minnes (EV 14714, PS 112);samuti Kahju õpetab targaks;Nälg pole tädi; h) mitmesuguste substantiveeritud spetsiifiliste inimtegevuste ja vaimsete, eetiliste vm. omaduste personifikatsioonid:Hooletus ja õnnetus on seltsimehed (EV 1500, PS 862);Töö kiidab tegijat (EV 12515, PS 106);Viha võtab vilja maast, kadedus kalad merest (EV 14028, PS 384);Ahkeruus kovan onnen voittaa.Tüüp 6.Need oleksid vanasõnad, kus agentidena esinevad üleloomulikud olendid (või pühakud). Ma ei tea, kas sedalaadi tekstide tõlgendus on või ei ole järsult erinev uskuvatel ja uskmatuil inimestel — näit. tekstisKui Luoja luob hingekese, siis ka einekese (EV 6021, PS 269) või

Jummal vaest sallis (EV 2614, PS 227) — kas ühed tajuvad neis otsest tähendust ja teised personifikatsiooni? Tervel mõistusel on raske seda uskuda, kuid arusaamatu on ka see, kuidas need asjad ikkagi ühitatakse.Paigutaksin tingimisi siia tüüpi ka kalendaarseis vanasõnades ettetuleva spetsiifilise, võiks öelda, "pühaku-personifikatsioonide" rühma: see juht on üsna produktiivne ja me oleme teda paaril puhul juba põgusalt maininud. Näit.Jaan võtab püti, Jaagup kaks, Laurits lakub põhja (EV 2336, PS 808);Jakob viskab raudnaela heinasse (EV 2300, PS 760);Kadri hakkab kusele, aga Andres pistab pulga ette (EV 2858, PS 114, 127);ka Matti pihin nostaa, Matti pihin kaataa jpm."Pühaku-personifikatsioonid" on teises lõikes üks alljuht üldisele küllalt erandlikest metonüümilistest personifikatsioonidest (personifikatsioonid olid üldjuhul mäletatavastimetafoorset järku). Nii et neid võiks sel alusel kokku liigitada ka mitmete teiste personifikatsiooni-paradigmadega, eriti vast muude väljendi- ja pärisnime-personifikatsioonidega (5.2f), sh. "pärisnimelist tegijanime" sisaldavatega, naguKinkija on surnud (EV 3796, PS 455);Kinkija poja nimi olla nüüd Osta (EV 3797, PS 455) jts.;samuti somaatiliste referentide personifikatsioonidega (5.2e) jt.Eraldi võib vaadelda veel parallelistliku, kõrvutava (samastava, vastandava) superstruktuuriga vanasõnade metafoorikat/metonüümikat.[Meenutame algupoolelt juttu vanasõnade kahest superstruktuuritüübist — implikatiivsest (see oli nö. põhitasand) ja parallelistlik-konjunktiivsest (see oli printsiibis põhitasandit domineeriv tasand)]Siin tüpoloogias on praegu eraldi tüübiks loetud ainult nood parallelistlikud konstruktsioonid, kus parallelismi liikmed ei ole ühe ja sama troobistruktuuriga. Juhul, kui nad on sama troobistruktuuriga, on nad liigitatud selle järgi, milline see põhiline semantiline teisendus on, mis mõlemas parallelismi liikmes nähtub:Harvast orja kiidetakse, miniat ei millalgi oli meil null-troobiga tüübis (1);Kanadega magama, sigadega üles ja Hallpead austa, kulupead kummarda olid "visualisatsioonide" alltüübis (3.2);Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad ja Viha võtab vilja väljalt, kadedus kalad merest ja Jaan võtab püti, Jaagup kaks, Laurits lakub põhja olid vastavate personifikatsiooni-alaliikidena tüüpides (5.2) ja (6) jne.Tüüp 7.Siin võib jämedais joontes välja eristada 3 alltüüpi.7.1. Parallelismis on mitte-inimkohane lause + inimkohane lause. Nood laused on umbes sellistes suhetes: mitte-inimkohane pool mõtestub nagu täimetafoorne "depersonifikatsioon" (s.o. tüüp 2 eelnevas) ja inimkohane pool mõtestub nagu üks selle sententsiaalmetafoori võimalikest "tõlgetest" või lahtiseletustest.Näit. Kala otsib, kus sügavam, inimene — kus parem (EV 3051, PS 61);Sädemest tuli, sõnast tüli (EV 11184, PS 148);Mägi ei saa mäega kokku, mees saab mehega;Jouheva hyva hevonen, paha vaimo hapsillinen.7.2. Parallismis on "elementaar"-inimkohane lause + "kõrg"-inimkohane lause: Ostat hobese, saa hool, võtat naase, saa mure (EV 8134, PS 296);Ema pistab rinna suhu, aga ei pista meelt päha (EV 621, PS 121);Nina otsa näed, ea otsa ei näe;Ära mine sauna vihata ega linna rahata.

7.3. Mõlemad komponendid umbes samal tasemel inimkohased, tunnuslik on "kvaasi-ühisosa": kahele objektile omistatakse mingi "ühisnimetaja", mis ühele neist sobib bukvaalselt, teisele aga ainult ülekantud mõttes. Näit.Inimene läheb vanemaks, tõbi läheb nooremaks (EV 2112, PS 234) — võib-olla on mõistetav ka eeldus-järeldusstruktuurina;Rikas maksab rahaga, vaene maksab nahaga (EV 9680, PS 202).Olgu kohe mööndud, et parallelistlike struktuuride jaotamine nendeks alljuhtudeks on väga suvaline ja lihtsustav. Nimetame paarigi näidet.Meest peetakse sõnast, härga sarvest.1. pooles on referendid: implitsiitne inimagent + eksplitsiitne inimobjekt; 2. pooles on referendid: implitsiitne inimagent + eksplitsiitne loomobjekt. pidama on tüüpiline polüseem nende "suurte verbide" hulgast, mida loetlesime (minema/tulema, viima/tooma, käima/jooksma/seisma, andma/võtma/saama jts.). Nonde alltähenduste hulgas leidub (v. kerkib esile)mingi füüsilisi sündmusi denoteeriv "normaaltähendus" või "põhitähendus" või "otsetähendus". [On sõnarühmi, kus see füüsiline "põhitähendus" või "otsetähendus" on eriti selgelt are ja mis esindavad keeleliste (konventsionaalsete, surnud) metafooride tüüpilisi allikalasid. ??? Viidata surnud metafooride listidele sem. väljade kaupa.!!!!.Need on — ja osast neist oli ka juba juttu — näit.: ruumisuhteid (aga ka ajaga seotud kategooriaid) märkivad sõnad: sees/väljas, ees/taga, suur/väike, kõrge/madal, lähedal/kaugel, algus/lõpp, uus/vana jne.; mitmesuguseid muid hulki, omadusi,protsesse, siirdeid, energeetilisi seisundeid jne. väljendavad sõnad: palju/vähe, suur/väike, täis/tühi, raske/kerge, tugev/nõrk, kõva/pehme, õige/väär, soe/külm jne. Metafooride (sealhulgas täislauset katvate metafooride) substantiivsed, "asjalised" tipud, mille puhul semantiline teisendus on maksimaalselt ilmne — näit. meil "depersonifikatsioonideks" ristitud juhtudel — nood substantiivsed tipud ei ütle omaette võetuna, väljaspool konkreetset süntagmaatilist seostust tihti midagi eriti sisukat vanasõna "tõelise" teema või muude sisuseikade kohta. Keelelisi metafoore esindavad adjektiivid, verbid või muud sõnad — sellised, nagu just loetlesime jpm. — on metafoorses ahelas omamoodi "nõrgaks lüliks" ja neil on nähtavasti omamoodi võtme roll metafoorse terviku mõtestamisel.]Niisiis:1) referentide konfiguratsioon oli selline, nagu nimetasime;2) peetakse sõnast on eeldatavasti semantiliselt "kokkusobimatum" või "ebatavalisem" kui peetakse sarvest;3) esimene, meest sõnast-pool esindab vanasõna "päris"-tähendust või "päris"-teemat ja härga sarvest täismetafoorina mõistetavat paralleeli.Seega: 1) referentide konfiguratsiooni poolest vastaks see vanasõna alljuhule 7.2 (kõrginimlik + elementaarinimlik);2) "sisehäire" poolest 1. komponendis ja "ühisnimetaja" poolest on ta sarnane juhule 7.3 (kuid ei ole läbinisti ega samatasemeliselt inimkohane);3) kui arvestada, et mõeldavad agendid on siin esindatud väga kaudselt, pelga kse-verbivormi kaudu (ja elliptilistes variantides puudub seegi), siis selles mõttes oleks ta lähim 7.1-le (inimlik + mitteinimlik).Metsalind kirju, inimese elu kirjum — üldstruktuuriplaanis oleks see 7.1, kahetimõtestatava "ühisnimetaja" poolest 7.3.

On selge ja paratamatu, et see või mõni muusugune troobitüpoloogia on äärmiselt tundlik tüübisisese variaabluse suhtes. Toome selle kohta paar illustratsiooni.Tüüp EV 7299.See on tüüp, kus kõrvutatakse naise viha ja vesikaare- ~ keskhommiku- ~... tuult. Millepoolest nad on sarnased, võidakse jätta tekstis endas nimetamata, kuna see on asjaosalistele nagunii teada (arhiivitekstides võivb see info olla antud seletusena):

1) Idatuul ja naiste viha + seletus: "Naine ei jätta enne riidu, kui nuttab, ja idatull, kui sajab" (Kuu — R. Kravtsov; EV Ø).Võidakse lisada, et võrreldavad asjad on ühesugused ~ üks ja sama vmt.:2) Keskhommiku tuul ja naese süda on ühesugused (Vig; red. B6).Sarnasus võidakse avada sisulistes terminites, mis mõlema komponendi kontekstis jätavad bukvaalse jutu mulje, kas siis samasust eraldi läbi nimetades või mitte:3) Kärmetuul põle vihmata ja naiste viha põle nututa (Hää; red. F) või 4) Lõunattuul ilma sajuta ja naese viha ilma nututa ei lähe iialgi mööda (Jäm; red. I1) või5) Naiste viha ja hommiku tuul olevat üks ja seesama: naiste viha lõpeb nutuga, homikutuul lõpeb vihmaga (Prn; red. C2).Seniseid variante (eriti 3. ja 4. neist) võiks lähendada eelkõige alltüübile 7.1, kuid seal (ega meie süsteemis ka kuskil mujal) ei ole tegelikult õiget kohta struktuuridele'A ja B on üks ~ühesugused ~ ...' või'A ja B on üks' [+ seletus selle kohta, mispoolest nad on üks'paigutamiseks, kui A ja B on noomenirühmad või lihtsalt substantiivid.Vanasõnade üldist inimkohasuse tendentsi arvestades võiks arvata, et selle ütluse "tegelikuks" teemaks on nimelt naiste viha. Kuid on ka variant6) Keskhomigu tuul on nagu naiste viha: hakkab sadama, sajab kolm pääva /.../, naiste viha ka mudu järele ei anna kui vesi taga (Emm; B7) — seega käib see ütlus ikkagi väga tõenäoliselt just kagutuule kohta, s.t. meie tüpoloogias esindaks ta kõige pigemini personifikatsiooni (tüüp 5.2).Vaatame edasi, kuidas võib olla sõnastatud ühisosa formuleering. Võtame kolm Kuusalu teksti:7) Idätuul ja naiste viha — molemil on lobuks vesi taga (H2a);8) Idätuul ja naiste viha loppevad vihmaga (H3a);9) Idatuul ja naiste riid loppeb ige nutuga (H4).Kaks viimast lauset meenutavad alltüüpi 7.3 sellepoolest, et siin on eksplitseeritud "ühisosa", mis sobib ühele kõrvutatavaist bukvaaleslt, teisele metafoorselt; kuid nad ei vasta tüübi 7.3. muudele tunnustele.Näeme ka seda, et empiirikas võib olla vihm 'nutu' metafoor ja nutt 'vihma' metafoor. Neist võib olla aga ekstraheeritud ühiskomponent vesi (vt, nt. lause 7) — tahaks arvata, et see on metonüümia nii vihma kui nutu suhtes?EV 2300.Jutt on sellest, et suve lõpupoole, tavaliselt jakobipäeva paiku, läheb hein kõvaks ja seda on raske niita.1) Jakobipäevast viskab vanajumal raudnaela heina sisse (Jõe; A1) — see oleks meie 6. tüübi üldjuht; kui retsipient usub, et neid protsesse tõepoolest juhib Jumal, siis peaks ta jaoks kujundit esindama pelgalt süntagma viskab raudnaela; kui ta ei usu, siis võiks see kujundistruktuurilt olla ligikaudu samane järgmise näitega: 2) Jakob taob raudnaela heina (Rap või Mär, A3a) — see on meie tüpoloogias 6. tüübi erijuht — "pühaku + personifikatsioon", millest rääkisime. Seda tüüpi lausetel näib üldse puuduvat üldisuskvantor; 'iga Jakob' on absurd, kuid näitab kätte ka võimaluse, et metonüümilise ümbermõtestuse kaudu on üldistus taastatav: 'iga "Jakob" ' = 'iga jakobipäev'.3) Jaagappäe viskab raudnaela heinasse (Hää, A3a) — siin on samuti personifikatsioon, kuid tavaline, mittemetonüümiline personifikatsioon (meie tüpoloogias vast siis 5.2g). Tegelikult lülitub personifikatsioon viimases ja eelviimases tekstis täiesti erinevaisse troobistruktuuridesse. Viimases tekib semantiline "tõrge" üleminekul subjektilt predikaadile: tähtpäevad ei pillu naelu otseses mõttes. Eelviimases tekstis (2) tekib "tõrge" või veidrustaju õieti alles sõnade nael ja heina vahel. Selle teksti alguots selle tõrkeni jätab semantiliselt homogeense mulje, kuid ei ole seda tegelikult ka mitte bukvaaltähenduse tasandil — vrd. tõelisi "metafoorse maailma fragmente", nagu Käbi ei kuku kännust kaugele või Vaga vesi — sügav põhi vms.

[Analoogilisi "samamaailmalisuse" illusioone võidakse luua ka muude semantiliste tingimuste korral. Näit.Kange situb kannad täis: kontekstis on eeldatavasti ette antud midagi sellist, mille jaoks kange mõtestatakse nö. mittefüüsiliselt: 'jonnakas, kangekaelne'. Siis tekib ilmselt hetkeline arusaamatus: mis puutuvad siia kannad ja kõik ülejäänu? Siis tekib ilmselt arusaamine, et ütlus on bukvaaltasandil mõttekalt tõlgendatav, kui kanget mõista füüsilises (või "otseses"?) tähenduses: 'jäik, paindumatu' — ja ilmselt tekib jõuline assotsiatsioon või "imid". Siis tekib vist arusaamine, et konteksti kohaselt on kange tegelikult siiski mittefüüsilises tähenduses, ning ses rakursis esindab predikatiivne pool üksi metafoori — sealjuures metafoori, millele on konkreetselt raske anda isegi kindlamat referentsiaalset mõtestust, millele "tegelikus tähenduses" vastaksid näit. kannad (ju ehk seda, et keegi pole võimeline paindlikult toimima?). Hinnangutasandil on asi muidugi üheselt selge: ennustatakse midagi halba.]4) Jaakobipäeval lüüakse raudnael heina (Jõh, A13b1) — tolle juures on küsitav, kas me tohime siin üldse personifikatsiooni näha: sihilik inimkohane tegevus on iseenesest olemas, kuid tegevuse subjekt või agent on umbmäärane, s.t. puudub referent, mida personifitseeritakse. See veidi müstilise sisuga kse-vorm on kalendrivanasõnades iseendas küllalt produktiivne: Jaanipäevast visatakse jahe kivi meresse (EV 2332, A2);Küünlapäeval lüüakse külmal üks sarv peast ära (EV 5228);Madisepäeval lõigatakse lõukese keel lahti [---] (EV 6276);Mihklikuu sees antakse huntidele talvemoon kätte (EV 6812, A).Samuti vt. EV 5234, 8175, 9307, 9329,12296, 13975 jpt.5) Jakupipääval läheb heinale raudnael sisse (TMr, A16a1) — seda võib ju hea tahtmise korral tõlgendada ka personifikatsioonina — personifitseeritav subjekt oleks siis muidugi mitte enam tähtpäev ise, vaid eelnevalt juba metafoorne "raudnael". Kuid verbi läheb puhtfüüsiline alltähendus on juba nii lootusetult maha lihvitud, et meil ei teki mingit kujutelma raudnaelast, mis kuidagi tahtlikult "sammub" heinasse: läheb saab loomulikuma mõtestuse 'tekib', 'sugeneb' vms.6) Pääle jakappäeva on heinal raudnael siis (Vil, A20b3) — siin ei ole personifikatsioonist enam jälgegi. Kuid tekst ei ole seeläbi muidugi troobituks muutunud — nii siin kui kõigis eelmistes on läbivalt sõnaühend raudnael heinas(se).Võtame selle süntagma ja küsime taas: mitu troopi siin on ja millised?Kas täiendsõna raud- võib käsitada näiteks epiteedina?Kui täpselt on mõttekas tõlgendada selle sõnaühendi bukvaalsisu kui teatavat kujundlikku "stseeni": kas näiteks on või ei ole täiesti totter küsida, kas nael on kõrre sees või kõrte vahel maas?Igatahes on siin troop, mille kaudu kasvavaile rohttaimedele omistatakse tunnus 'kõva'. Mis liiki troop see on?Teades selle süntagma "tegelikku" sisu, me tahaksime vist arvata, et hein ise on "raudnael", raudnael esindab metafoorset teisendust, nö. kontraktsiooni võrdlusest hein (muutub kõvaks) kui raudnael. Kuid sel juhul tuleb heina mõista kui "tenorit", alist, bukvaalsubjekti, millele preditseeritakse metafoor. Kuna see subjekt on aga inessiivis, siis kas siin ei teki vastuolu näit. Jakobsoni süntaktilise samasuse nõudega? Paröömikas ja fraseoloogias on sellised inessiivse sisuga käände- või prepositsioonilised konstruktsioonid küllalt sagedased: Tal on saatan sees; ungari Kutya van benne (= Koer kõhus);inglise A growing youth has a wolf in his belly jms.Püüame muuta rakurssi ja vaadata teksti, kus heina kõvenemine kontamineerub muude sügise lähenemise märkidega, nagu vete jahenemine ja metsa pimenemine:Jakobipäävast on külm kibi jões, must mees põesas, raudnael heinas (Rap või Mär, EV 2332 (C) + 2300 (I) + 3326 (F)).

Selle teksti parallelism kehtestab süstemaatilised seosed teatud looduselementide ja nende omaduste vahel: 'jõgi' — 'külm', 'põõsas' — 'pime', 'hein' — 'kõva', kusjuures kaks esimest paari ei lase teisendada end mitte-inessiivseteks võrdlusteks.Nii et võib olla põhjendatud ka raudnaela teistsugune "tõlge" (nö. kõvadus on "raudnael") — mitte 'hein', vaid 'kõvadus', 'midagi kõva'. Sel juhul aga tekib otsekohe küsimus öeldava ja mõeldava semantilisest vahekorrast. Väita, et kõvadus on asendatud raudnaelaga sarnasuse põhjal, mis seisneb tunnuses 'kõva', oleks ilmne absurd. Pigem vastaks see tõlgendus metonüümia konditsioonile? Vähemalt Lakoffi metonüümilistes mudelites on igatahes asendus- (või esindus-)tüüp 'asi ise tema (substantiveeritud) omaduse või omaduste kimbu asemel' esindatud. Aga see nõudis piiranguid.

3.3.5. Teksti ja selle sisu kirjeldava metateksti vahekorrast

Jätkame sealt, kuhu jäime. Juba viimasest näitest hakkas kumama, et vähegi keerukama struktuuriga ütluste korral (nagu vahekord "üks teise sees" seal näites) tekib raskusi mitte ainult semantiliste teisenduste termineerimise, toimuvate operatsioonide hulga määramise jms-ga, vaid kerkib ka märksa põhimõttelisemaid probleeme, näit. küsimus objektteksti ja tema sisu interpreteeriva metateksti leksikaalsete moodustajate üks-ühese vastavuse võimalikkusest; siit aga ka "asendava" ja "asendatava" teksti süntaktilise samasuse säilitamise võimalikkusest üldse; vastuolu troobiga esilekutsutavate kujutluspiltide põhimõttelise ebamäärasuse ning metaterminite leksikaalse ühesuse vahel.Need raskused suurenevad liiati siis, kui teksti "tegelik" tähendus ei puuduta materiaalseid asju nagu äsjases raudnaela-näites, vaid inimese mentaalset tegevust või muid ideaalseid denotaate.Võtame veel ühe eesti tavaütluse, taas inessiivse:(Tal on) okas hinges.Too märgib teatavat häirituse, rahutuse, rahulolematuse vms. seisundit koos võimalike konnotatiivsete vihjetega "pikale vihale" või kahetsusele. okas esindab siin ilmselt figuratiivset väljendustasandit, eeldatavasti metafoori.Jaan Kaplinskil on ürgammu ilmunud artikkel "Parallelismist lingvisti pilguga" ("Keel ja Kirjandus" 1972, nr. 3), mis on teile üld- või laulukursusest arvatavasti tuttav. Kaplinski annab siin metafoori tuvastamiseks sellise kriteeriumi: "Üks sõna või väljend võib olla teise metafoor, kui vähemalt kaks nende tähendusseoseid kirjeldavat lauset on isomorfsed ja nende lausete ühisosa ei ole null (s.t. mõlemal lausel on vähemalt üks ühine sõna)." Vrd. skeemi mõiste. See ettekirjutus töötab hästi, kuni metafoorid tähistavad materiaalseid objekte, omadusi, protsesse. Ideaalsete asjade maailmas seevastu on denotaatide liigitamine "asjadeks", "omadusteks", "protsessideks" jne., samuti nende tähistamine vastavate grammatiliste sõnaklassidega väga tinglik. Oletagem, et sõna, mis meie näites on asendatud okka metafooriga, on rahutus. Millised võiksid olla isomorfsed lausepaarid, mis motiveeriksid nende sõnade tähenduslikku sarnasust? Sõnastame mõned teadmised okka (või pinnu vms.) ja inimese seoste kohta:(1) Okas võib tungida inimese ihusse;(2) Kui okas tungib inimese ihusse, põhjustab ta valu;(3) Kui ihhu tunginud okast ei puudutata, osatata, võib ta jääda peaaegu märkamatuks;(4) Kui okast "satutada", suureneb valu järsult;(5) Okas ihus häirib, teeb inimese närviliseks;(6) Inimene püüab okkast vabaneda.Kui püüame formuleerida nende teadmiste "mentaalseid" analooge, asendades ihu hingega ja okka rahutusega, tekivad tõsised raskused valu, aga ka verbide puudutama ~osatama ~satutama terminaalsete vastete leidmisel. Kui mõeldavas analoogis (2') mõtestada valu kui '"hingevalu"', tekib tautoloogia (Rahutus...põhjustab hingevalu vms.). Lauses (5) on tähistajaid häirib, närviline raske asendada mingite "veelgi psüühilisematega", selleta tekiks aga taas tautoloogiline (5') Rahutus hinges häirib... .

Kaplinski väidab, et metafoori sedastamiseks piisab ühest isomorfsete lausete paarist. Lausete (1)...(6) põhjal on lisaks ilmne, et erinevail teadmiste-fragmentidel on metafoori motivatsioonis suuresti erinev kaal: meie näites on "torkimist"kirjeldavad (3) ja (4) situatsiooni 'okas ihus' spetsifitseerimiseks märksa olulisemad kui (1) või (2). Et saada lausetele (3) ja (4) rahuldavamaid analooge, püüame muuta okka tõlgendust niiviisi, et ta ei tähendaks mitte asjaomast emotsionaalset seisundit (hingevalu) ennast, vaid selle seisundi põhjust, seejuures "hinge" (psüühika, teadvuse) regioonist väljumata. Sellise põhjusena võiks kujutleda näiteks mingit infot, mis neid negatiivseid emotsioone esile kutsub. Seega omandaksid analoogid (3') ja (4') umbes järgmise kuju: (3') Kuni mällu talletatud info ei aktiveeru mingi välisteguri või siseimpulsi ajel, võib see info jääda "väljatõrjutuks", ununeda ega põhjusta suuremat emotsionaalset reaktsiooni;(4') Kui mõni välistegur või siseimpulss selle info aktiveerib, "meenutab", siis emotsionaalne reaktsioon tugevneb järsult.Samas vaimus võib ümber mõtestada ka teised väited situatsiooni 'okas ihus' kohta. Pole aga raske märgata, et sellegi tõlgendusvariandi korral tekivad uued vastuolud. On loomulik eeldada, et vastavusse seatud (relevantsed) terminipaarid isomorfseis lausepaarides peaksid olema semantilises sarnasusvahekorras. Kuid paari okas — informatsioon sarnasus seletub ainult teise, nende tagajärgi esindava terminipaari valu — rahutus (~häiritus ~...) kaudu, mille komponentide vahel on kahesugused assotsiatiivsed vahekorrad: denotatiivsel tasandil võib rääkida nende külgnevusest (üks on füsioloogiline põhjus, teine psüühiline tagajärg), aksioloogilisel tasandil aga sarnasusest (mõlemal on kvalitor 'paha'). Ka intuitiivselt on tõlgendus okas = 'teatav informatsioon' mitteammendavad, tõlgendus 'informatsioon, mis põhjustab emotsiooni' aga toob sisse täiendava metonüümilise tehte ning satub ilmselt vastuollu asendaja ja asendatava süntaktilise samasuse nõudega. Ning taas, semantilist "tasakaalu" okka ja hinge vahel on võimalik taastada mitte ainult okka ümbermõtestamise teel, vaid kindlasti ka vastassuunas — s.t. Lakoffi ja Johnsoni vaimus, näit. metatekstiga 'Hing on teatav tahke keha või selle pind' või 'Hing on inimese ihu ~nahk'. Meie näitele lähedane okas südames, mis selgelt assotsieerub mittefiguratiivsete ühenditega, nagu pind sõrmes jts., on troobistruktuurilt mõistagi teistsugune. Selle näite vaatlemisel me jõudsime tegelikult juba kahe skeemi kõrvutamiseni.Toome taas paralleeli Lakoffi ja Turneri skeemioperatsioonidest. Analüüsitakse ida vanasõna Pime kirub kraavi[Nad ei anna küll "allikala" terminites, s.t. bukvaalsisu järgset skeemi ennast, kuid see on muude manipulatsioonide põhjal kaunis hästi rekonstrueeritav.]1) on inimene, kes on pime;2) ta teele satub kraav; ta ei näe kraavi, mistõttu ta kukub kraavi; tal on paha (vigastab end ja määrib, võib-olla saab märjaks jne.);3) ta kirub kraavi, mitte aga omaenda [mida? — pimedust? rumalust?]4) ta oleks pidanud kiruma iseennast, mitte kraavi.Ja skeem "sihtala" terminites, s.t. situatsioon, mille kohta vanasõna tegelikult öeldakse:1) on presidendikandidaat, kellele on omane mingi siivutus (mitte küll ebaseaduslik ega poliitiline);2) ta käitub taas siivutult; ta ei anna endale aru, et press võib asja "kella külge" panna; press teebki nii; kandideerimine nurjub;3) ta kirub ajakirjandust;4) ta oleks pidanud kiruma iseennast, mitte pressi.Nende skeemide ühitamine, nagu vanasõnade mõistmine üldjuhulgi, toimuvat metafoori GENEERILINE ON SPETSIIFILINE kaudu.Ja vastav skeem geneerilise tasandi terminites: 1) on inimene, kel on mingi puudus ~võimetus;2) ta satub situatsiooni, kus see puudus toob kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi; 3) ta kirub situatsiooni, mitte omaenda puudust;4) ta pidanuks süüdistama iseennast, mitte situatsiooni.

Selle skeemi vahendusel kehtestatavat vastavused allikala ja sihtala (spetsiifiliste) skeemide komponentide vahel: 1) pime inimene vastab presidendikandidaadile;2) pimedus vastab võimetusele mõista oma tegude tagajärgi;3) kraavi kukkumine vastab sündsusetule teole ja pressi reageeringule; 4) kraavis olemine vastab kandidatuuri nurjumisele;5) kraavi kirumine vastab pressi kirumisele;6) pimeda inimese rumaluse hukkamõist vastab presidendikandidaadi rumaluse hukkamõistule.Me märkisime juba mõndapuhku, et on küsitav, kas mingi konkreetne sisu ja leksikaga lause ning tema mingi abstraktsemais terminites parafraas on omavahel metafoori- või metonüümia-suhetes, või mitte kummaski. Kuid mitte see pole praegu meie probleem. Meid ei huvita siinkohal ka see loogiline reebus, et jääb täiesti sisuliselt hämaraks (ja ka termineerimata), millise operatsiooniga suhestatakse geneerilise tasandi skeem ja "tegelikult mõeldava" (aktuaalse) spetsiifilise tasandi skeem:suhtes vanasõnatekstist endast väljaloetava "bukvaalskeemiga" on geneerilise tasandi skeem "target" (ja bukvaalskeem on "source");teisalt on "tegelikult silmaspeetava" spetsiifilise tasandi skeem samuti "target"; nood kaks eri "märklauda" on vaja seostada — mis rollis geneerilise tasandi skeem siin on või mis siin üldse peaks toimuma? (tenor — vehicle — ground-treminites sobiks geneerilise tasandi skeem olema eelkõige nagu ground).Mis meid siinkohal huvitab, on see vastuolu, et geneerilise tasandi skeem peab olema semantiline mediaator "öeldava" ja "mõeldava" sisutasandi vahel iga üksiku aktualisatsiooni korral ja teisalt justkui peegeldama vanasõna summaarset semantilist kapatsiteeti, s.t. ammendama vanasõna kõik traditsioonilised tähendused, mis tal on olnud või võiks olla.On ilmne, et vanasõna võib klappida oma konteksti hirmus vahedasti ja efektselt või ligikaudu, kobamisi ja nürilt, isegi täiesti ebaõnnestunult; ütlust võidakse tarvitada ka meelega parodeerides. Kas neile kõigile juhtudele peab vastama ~neid "mahutama" üks ja seesama geneerilise tasandi skeem?Edasi, naturaalsed vanasõnafondid võivad sisaldada täiesti või osaliselt sünonüümsete vanasõnade sarju, vahel üpris suuri — ilma faktilise otseinfota näib absoluutselt võimatu olevat väita midagi kindlamat selle kohta, millistes vahekordades peaksid olema neile sünonüümidele vastavad geneerilise tasandi skeemid (või isegi: mitu neid sel või teisel puhul peaks käigus olema).Edasi, kui me kujutleme geneerilise tasandi skeemi kui mingit ebamäärast ähma, mis figureerib inimajus, siis — kena on. Kuid niipea, kui jutt hakkab käima nende skeemide "läbisõnastatud" representatsioonidest või kirjetest (olgu siis konkreetne metakeel milline tahes) — niipea võib tekkida kahtlus, kas on üldse olemas mingi üks ja kindel "geneeriline" tasand või skeem, mille vahendusel vanasõnu mõistetakse.Olen artiklis "Vanasõnateksti denotatiivsest määramatusest" ("Keel ja Kirjandus" 1974, nr.1) püüdnud demonstreerida vanasõna Tühi kott ei seisa püsti näitel, et vanasõna "semantiline tõlge" mittekujundlikku keelde võib olla antud väga üldistes ja abstraktseis terminites, mingil keskmisel tasemel või ka objekttekstis ainult minimaalseid vajalikke muutusi tehes.Oletagem, et me asuma lahti mõtestama eesti vanasõna "Tühi kott ei seisa püsti". Me võime selle lause tähendust mõista üpris kitsalt, nagu seda "loomulikust intelligentsist" tõlgendaks võib-olla enamik meie kaasaegseid, ning kirjeldada teda konkreetsete, vähese mahuga, kuid "sisukate" mõistete abil, näiteks nii: 'loll või muus mõttes võimetu isik ei püsi kaua mingil positsioonil (kõrgel ametikohal, heas maines), kuhu ta on juhtumisi sattunud või upitatud'. Me võime kirjelduse formuleerida aga ka väga abstraktses keeles, arutledes umbes nõnda: 1) kott — s.o. 'mingi objekt'; 2) tühi — s.t. 'ei sisalda või ei oma midagi, mida seda laadi objektid põhimõtteliselt võivad sisaldada või omada'; 3) püsti seisma — s.t. 'teatud aja vältel olema tegelikult mingis mitteliikumises mingi teise objekti (tausta) suhtes, kusjuures objekti olekut tausta suhtes vaadeldakse kvaliteedilt mingis mõttes kõrgemana või "negentroopilisemana", kui seda on tausta olek, mistõttu on olemas võimalus selle oleku annulleerumiseks ja vajalikud mingid

lisatingimused, et seda olekut säilitada'; 4)kui käsitada nii "tühjust" kui ka "mittepüstiseismist" objekti tegelike olekutena, siis on "tühjus" vaadeldav "mittepüstiseismise" põhjusena resp. "mittepüstiseismine" on "tühjuse" tagajärjeks; 5) objekti tegeliku olekuna võib aga käsitada ka ainult "tühjust", kusjuures "seismise"-aspektis on võimalikud mõlemad alternatiivid, kuid nõnda, et "mittepüstiseismine" kujutaks endast reaalset, tõenäolist võimalikkust, "püstiseismine" seevastu formaalset, ebatõenäolist; 6) "tühjust" võib kujutleda kui midagi sellist, mis on objektile omane olemuslikult või seesmiselt, ja "mittepüstiseismist" kui selle olemusliku või seesmise nähtumuslikku või välist avaldust; 7) lauset võib interpreteerida aga ka nii, et "tühjus" ei ole objektile spetsiifiliselt omane, vaid iseloomustab selle mingit üksikut või juhuslikku seisundit, s.t. "mittepüstiseismine" pole ootuspärane mitte vaatlusaluse objekti kui niisuguse puhul üleüldse, vaid ainult siis ja seni, kuni objekt püsib selles (talle mittetüüpilises) seisundis. Vastavalt võime lause semantilise kirjelduse formuleerida mitmel viisil, näiteks: 8) 'kui eksisteerib põhjus, kaasneb sellega ka tagajärg'; 9) 'kui puuduvad reaalsed võimalused mingi sündmuse toimumiseks, siis see sündmus ei toimu ka tegelikult'; 10) 'kui objektil on mingi seesmine või olemuslik tunnus, siis selle olemasolu avaldub ka milleski välises või nähtumuslikus'; 11) kuidagi summaarsemalt, näiteks: 'objekt,millel tema olemusest tingituna või mingitel välistel või juhuslikel asjaoludel puudub (või pole reaalne) võimalus tõusta kvalitatiivselt kõrgemasse olekusse või saavutada negentroopilisemat seisundit, ei suuda seda saavutada ka tegelikult, vähemalt mitte seni, kuni püsivad seda võimalust eitavad või minimeervad põhjused (juhul, kui nad pole olemuslikud); kui ta aga mingitel välistel või juhuslikel asjaoludel on sesse seisundisse sattunud, siis ei suuda ta selles püsida, kui nende juhuslike faktorite toime on lakanud'; 12) võib konkretiseerida ka "mittesisaldatava" mõistet: 'objekt, mis ei sisalda piisavalt ainet või/ja energiat või/ja informatsiooni, ei suuda tõusta olemasolevast seisundist negentroopilisemasse või langeb sellest entroopilisemasse, kui vastava aine või/ja informatsiooni juurdevool lakkab' vm. viisil.Seda laadi kirjeldusi on vanasõnade nn. filosoofilise sisu selgitamisel praktiseeritud, nad tunduvad aga ebaotstarbekaina, sest: 1) nagu nägime, osutub vanasõnatekst indefiniitseks "potentsiaaliks" mitte ainult oma konkreetsete rakendusvõimaluste, vaid ka oma mõeldavate abstraktsete sisukirjelduste suhtes, s.t. me võime anda lausele mitu erisugust kirjeldust, millest ükski pole ammendav ja mille hulgast on raske üht teisele eelistada; 2) nende abil pole peaaegu üldse enam võimalik vanasõnu üksteisest eristada; 3) need kirjeldused ei peegelda enam kuigi palju kirjeldatava objekti omadusi, vaid peamiselt kirjeldaja enese teadvuse ja kirjeldava keele iseärasusi.Järelikult tuleb teha mingeid kitsendusi. Et vanasõnale on spetsiifiliselt omane eriline nö. inimesekesksus, siis oletame: ka see vanasõna käib nimelt inimese kohta, atribuudiga tühi iseloomustatakse mõnd üksikisiku või grupi seisundit, ettevõtet, kõnet vm. Konkreetsemalt võiks tühi tähendada ilmaolekut mitmesugustest füüsilis-bioloogilistest, intellektuaalsetest, kõlbelistest, sotsiaal-majanduslikest vm. hüvedest ja väärtustest või inimlike aktsioonide (töö, kõne) mõttetust ja väärtusetust, näiteks: a) 'jõuetu' b) 'haige'; c) 'näljane'; d) 'loll'; e) 'kuri'; f) 'vaene'; g) 'tühi töö'; h) 'tühi jutt', 'vale' jne.; samades koordinaatides püüame tõlgendada ka süntagmat ei seisa püsti: i) 'kukub maha'; j) 'jääb haigeks'; k) 'kaotab füüsilised võimed (töövõime vm.)'; l) 'sureb ära'; m) 'kaotab maine (poolehoiu, armastuse, lugupidamise, usalduse)'; n) 'kaotab positsiooni (rolli, ameti vm.)'; o) 'kaotab varanduse'; p) '(töö) pole edukas, ei õnnestu'; q) 'vale tuleb välja' vm. Kui püüame nüüd "eeldusi" a — h ja "järeldusi" i — q omavahel kombineerida, siis langeb osa kombinatsioone juba nö. terve mõistuse tasemel välja, kuid jääb üle ka hulk mõeldavaid kombinatsioone, nagu ai ('jõuetu kukub maha'), bk ('haige ei suuda tööd teha'), cl ('näljane sureb ära'), dm ('loll kaotab maine'), do ('loll saab majanduslikku kahju'), samuti aj, am, an, bi, bl, bm, bn, ci, cj, ck, dn, em, fm, fn, gs, hm, hq jt.Edasi ei oska me omast peast esitada õieti mingeid kaalukamaid argumente selle või teise kombinatsiooni esinemise või puudumise, sageduse või harulduse kasuks tegelikus traditsioonis. Õnneks on eesti üleskirjutajad seda vanasõna suhteliselt rohkesti kommenteerinud (leidub umbes 30 sisuseletust) ning selgub, et enamik seletusi langeb ainult kahte kombinatsiooni: ck ('näljane kaotab töövõime') ja hq ('vale või asjatu kiitus tuleb päevavalgele'). Tänapäeval väga loomulikena tunduvaid tõlgendusi 'loll kaotab maine' (dm) ja 'loll kaotab positsiooni' (dn) ei tule seletuste seas

kordagi ette. Kui lisada, et seletuste hulgas leidub tähendus 'näljane loom kaotab töövõime või produktiivsuse', on ka meie hüpotees selle vanasõna "inimesekohasusest" ebaadekvaatseks osutunud.Võtame meie kraavi kirumise tekstis näit. komponendi pime, millele on antud "geneeriline" mõtestus 'võimetus, suutmatus' (incapacity). Või kraavi kukkumise ja selle "geneerilise" interpretatsiooni 'negatiivne tagajärg'. Või kraavi metafoori omaette vms. Kui lähtuda ilma muid nüansse arvestamata mingist kirjeldusest 'mingi võimetus, mis toob kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi' (jne. mutatis mutandis), siis selle metateksti põhjal võiks eeldada, et vanasõna (pimeda kraavipõhjamise kohta) peaks kõlbama tarvitada ka näit. sel puhul, kui keegi on suutmatu teistega läbi saama ja teised loobuvad temaga suhtlemast; see on talle ebameeldiv ja kahjulik ning ta kirub teisi, mitte iseennast.Intuitsioon ütleb ometi, et siin midagi vägagi logiseb.Esiteks: "võimetus" ei ole siin tõeline 'võimetus', mis assotsieerub kujutelmadega energia- või infovaegusest, liikumatusest vms., vaid see on pigemini "agressiivse energia ülejääk".Teiseks: suhtlemisest loobumine on väga aeglane ja silmapaistmatu protsess, et assotsieeruda kraavi kukkumisega, kus "negatiivne tagajärg" peaks saabuma äkki, ootamatult ja kuidagi nö. suure prohmakaga.Kolmandaks: kraav assotsieerub mingi takistuse või ohuga, mis satub kellegi teele juhuslikult, spontaanselt, mitte kellegi tahtliku tegevuse tulemusel.Ka Lakoffi enda presidendikandidaadi-näide ei ole ses mõttes ilmselt täiuslik.Arendame pimeda kraavikukkumise bukvaalskeemi veidi väljapoole "fookust". Toimub eelduspäraselt mingi normaalse, mittetaunitava eesmärgiga tõlgendatav teekond.Teekäija on pime.Objektiivselt on käija pimedus teekäiku raskendav ja ohustav faktor.Teekäija suudab või ei suuda endale aru anda sellest, et situatsioon on ohtlik, oskab või ei oska võimalusi prognoosida.Kui ta suudab prognoosida, siis ta oskab või ei oska kujutleda vältivaid meetmeid (tempo, kompimine jne.).Kui ta oskab kujutleda meetmeid, siis ta kas maldab või ei malda (~...) neid järgida.Edasi on variandid:

F IA SK O F IA SK O E D U

E i prognoosiõigesti

ei leiameetmeid

F IA SK O

ei järgimeetmeid

E D U

järgibmeetmeid

oskab leidameetmed

P rognoosibõigesti

K raav satubteele

K raavi ei satuteele

Püüame edasi kujutleda, mis võiks siin millele vastata presidendikandidaadi skeemis. Milles seisneb näiteks "pimedus"? Bukvaalpimeda skeemi kuuluvad peale pimeduse enda veel mõistuslikud ja "rakenduslikud" riskifaktorid. Kas presidendikandidaadi "pimedus" on a) tema taunimisväärne harjumus kui selline?b) suutmatus aru saada ajakirjanduse toimimisprintsiipidest üldse?c) suutmatus ette näha, et ajakirjandus ka tema puhul tingimata reageeriks?d) suutmatus hoiduda siivutustest just kriitilisel perioodil?e) midagi kõigest sellest kokku?Või mis on presidendikandidaadi skeemis "kraav"? Kuna kraavi kirutakse, ju siis ehk ajakirjanike tegevus on "kraav"? Kuid me teame, et kraave kaevatakse tegelikult hoopis teistel eesmärkidel, nad on passiivsed, neisse satutakse juhuslikult. Sesse situatsiooni sobiks pigem püünise või jahi metafoor vm. tahtliku "püüdmisega" seotu? Kui "kraavi" ei kirutaks, võiks asjaomane pahe ise olla "kraav" (nö. kukkus enda kaevatud kraavi)?Ning taas: kui detailseid küsimusi me metafoori tõlgenduste kohta üldse tohime küsida? Meie näitegi põhjal on üsna ilmne, et selle tõlgendusega kaasnevad igal sammul "vaikimisi võetavad" metonüümilist tüüpi siirded, mistõttu juuksekarva lõhestamisel pole mõtet. Kuid teisalt on ikkagi ilmselt vähe ka sellest, kui me postuleerime, et näit. geneerilise tasandi skeem abstraheerib objektteksti sisust "midagi kuidagi umbes sinnapoole".Kui probleeme tõuseb juba sellega, millistes metaterminites edasi anda metafoorse üksikteksti sisu, siis liiati ja ootuspäraselt sellega, kuidas "pealkirjastada" üldistatud metafoorisülemeid — näit. Lakoffi jt. A on B -lausete vormis. See tähendab neid on muidugi võimalik pealkirjastada kuidas juhtub, kuid konkreetsete juhtude "jaotamisel" neisse paradigmadesse võib tekkida hulganisti konkureerivaid alternatiive.

Lakoffi ja Turneri raamatus on termineeritud näit. metafoorisülemidINIMESED ON TAIMED ja ELUAEG ON AASTA— ja nüüd:kui näiteks on jutt õite või õitsemise metafooridest (keegi õilmitseb ~on täies õieehtes või kellelgi on õitseaeg või loominguline õitseng vpm.) — siis on ilmselt raske arutella selle ümber, kumba paradigmasse oleks "õigem" õitsemise metafoorid paigutada, või kas analoogilisi paradigmasid oleks võimalik konstrueerida veel muidki. Ilmselt on võimalik — näit. täpsemaid:NOORUS ON KEVADNOORUS ON ÕITSENGELU ON VEGETATSIOON~LOOMING ON VEGETATSIOONvõi umbmäärasemaid:ELU ON TSÜKKELMENTAALNE ON ORGAANILINEvõi kontekstist lähtuvalt mingis muus lõikes:näit. ILU ON LILL(kui õie metafoor käib nimelt ilu kohta),või ARMASTUS ON JÄRSULT ALGAV PROTSESS(kui tahetakse ühendada näit. lauseid Armastus puhkes õitsele ja Armastus lahvatas lõkkele)või MEES ON AGENT,NAINE ON OBJEKT(kui juttu on näit. õite noppimisest) — vrd. näit. ligi ajama, külge lööma, hoovi tõmbama jts.või VÄLINE ON VISUAALNEVARJATU ON TAKTILINE

(kui juttu on näit. roosi õitest/okastest; vrd. näit. EV 8745 (Se): Sai peijo, sai pinnanõ, sai kätte, ol'l kärnäne).Iga mõiste juurest hargneb üpris rikkalik semantiliste assotsiatsioonide võrk muude mõistete juurde ning nood muud mõisted võivad omakorda olla "metafooriallikad". S.t. ka iga konkreetset metafoorses tähenduses kasutatud sõna on võimalik siduda paljude erinevate semantiliste parameetrite või paradigmade või väljadega.Meil oli juba kord okas hinges ja äsja olid roosil okkad. Võtame nüüd sõnaühendi okas ihus tema täiesti "otseses" tähenduses ja vaatame pisut selle väga lihtsa ühendi juurest hargnevate assotsioonide või teadmiste võrgustikku. Jutt on vabas vormis, midagi ei formaliseerita.Võiks siis öelda, et "fookuse" moodustavad kolm komponenti:1) see, mis on milleski (okas, "instrument");2) see, milles on miski (ihu, "objekt");3) nende ruumiline ja materiaalne suhe."Foonis" oleksid näit.:1) referentide implitsiitsed mõeldavad omadused;2) "sisenemisjälg", orgaaniline destruktsioon;3) aistingu-aspekt;4) staatilise situatsiooni muud komponendid: a) isik, kellele kuulub ihu; b) okka päritolu jne.5) ekstrapolatsioon ajas: kujutelmad sündmusest, mille osaks on situatsioon okas ihus.Vaatame kõigepealt okast.1) "ruumifüüsika" plaanis:see peab olema mingi suhteliselt pikk ja peenike, millel on terav ots. Pikk, peenike, terav ja ots on kõik metafoorsete probleemidega sõnad.peen(ike) tähendab ka "otseselt" vähemalt kolme asja:a) suhteliselt väikest ümbermõõtu (peenike pliiats);b) suhteliselt väikesi korpuskleid (peenike jahu);c) suhteliselt tihedat koestruktuuri (peenike kangas).Edasi on võimalik ülekanne nö. ühelt aistingutüübilt teisele: peenike hääl, peen kuulmine, peen maitsmine, peen haistmine ~nina on sellel erinevustasandil samuti mõeldavad ja tähendavad kõrget tundlikkust, eristusvõimet vms. Edasi: somaatilise metonüümia kaudu käivad peen kõrv, peen nina; peen nina võib olla lisaks metafoorne tähendusega 'hea intuitsioon, vaist'.Nägemine ei ole aga peen, vaid terav; ka silm, kõrv ja nina võivad olla teravad selles veel nö. "võrdlemisi otseses" tähenduses; kuid terav nina ja terav silm samal ajal ka juba selgelt metafoorsetes tähendustes: a) metafoorsete paradigmade kauduINTUITSIOON ~VAIST ON HAISTMINEja MÕISTUS ON NÄGEMINE, s.t. terav nina ~peen nina ja terav silm ~terav pilk = 'läbinägelikkus' vms.; pilk otseses mõttes võib olla samuti terav, s.o. too nö. 'kuri kiire silmavaade';b) terav nina motiveerub ka teisiti, ilmselt terava ninaotsa, nö. vaheletükkimisinstrumendi kaudu — siia sarja käivad ka sünonüümid ninatark ja ninakas. Terav keel mõtestub muidugi mitte maitsmis-, vaid kõnefunktsiooni kaudu. Peen maitse seevastu kuulub juba maitse-metafoori kaudu nonde mentaal-sotsiaalsete sarja, kus peen tähendab umbes 'rafineeritud, subtiilne' vms. (vrd. peen stiil, peen kõnepruuk, peene maneerid, peenetundeline jne.Terava kohta me nimetasime juba ülekandeid nö. meelest meelde ja nägime, et too võib olla paiguti peene sünonüüm. Ühtlasi selgub terava põhjal, et on võimalik selline trplett, et üks ja sama adjektiiv tähistab näit. 1) aistimisvõime karakteristikut;2) somaatilise (meele)organi karakteristikut;3) signaali enda või aistingu karakteristikut.terav nägemine ~silm ~valgus

terav kuulmine ~kõrv ~heliterav haistmine ~nina ~lõhnKuid vrd. terav Ø Ø maitseKõige "prototüüpsemalt" teravad (bukvaalses mõttes) selguvad asjad olevat siiski vist mitte "nägemisfüüsika" või "ruumifüüsika" , vaid "kompimisfüüsika" või "ainefüüsika" järgi — sellest küljest edaspidi.Terav annab lisaks eelnimetatud "poolmetafooridele" mitmeid metafoore mentaalse maailma, suhtlemise jms. kohta:teravat nina, pilku ja keelt me juba nimetasime; ka vastus, repliik, reageering jms. võivad olla teravad, samuti mõistus; võidakse olla ka teravmeelne. (Vrd. surnud metafooride nimistu).Pikk on samuti printsiibis "mentaalmetafooride" allikas; need metafoorid on huvitaval kombel seotud ühtlasi aja-parameetriga: juba vanas rahvakeeles on määrsõna pikka, mis tähendab 'aeglaselt', tänapäeval pikkamööda. Pikk meel, pikameelne jts. tähendavad 'kannatlikku(st)'. Pika toimega on 'aeglane, kohmitsev' vms. — ja toim on selles ühendis samuti hämara motivatsiooniga: kas siin on lähteks kangas? või puusüü? või on see mingi deverbaal näiteks toimetama järgi?Pika viha puhul on problemaatiline, kas see üldse on metafoor muus mõttes, kui et ajast kõneldakse ruumi terminites. Igatahes ei mõelda siin kauakestvat raevu, vaid kauakestvat salaviha, toimunud konfliktide kauakestvat meelespidamist vms.!!!Vrd. surnud metafooride nimistu!!!![Pika-metafoor, samuti otsa need alltähendused, mis on sünonüümsed lõpu omadega, panevad ühtlasi mõtlema, kas meil on siin ikka täpselt ruumist lähtuv metafoor aja kohta, s.t. nimelt ruum "allikas" ja aeg "sihtmärk"? Või toimivad siin teadmised aja- ja ruumi-(läbimise) mõõtude paratamatust korrelatsioonist mingi liikumise või sündmuse skeemi taustal — s.t. teadmised selle kohta, et nö. läbitud ruumi hulk ja selleks kulutatud aja hulk on paratamatult sõltuvuses, või see, mida me mäletame rahvapärastest sissevaadetest relatiivsusteooriasse: et ilma taustsüsteemita pole absoluutselt mingit võimalust jaatada või eitada mingi keha liikumist ruumis, täpsemalt tühjuses. Kas näit. pikk film "täiesti otseses tähenduses" on nimelt 'pikk lint ise' ja 'selle lindi läbimängimiseks kulutatud aeg' on juba metafoor? Või kas pikk teekond on nimelt 'läbitud tee ruumiline pikkus' või 'selle tee läbimiseks kulutatud aeg' või mõlemat ühtaegu?]Need olid assotsiatsioonid okka ruumilisi karakteristikuid väljendavate terminite juurest.2) okka "ainefüüsika"-kohased tunnused.Et asja nimi "otseses mõttes" saaks olla okas, peab ta olema mitte ainult kõva ja puidust või igatahes taimset päritolu, vaid ka naturaalse tekkega, "ise kasvanud", "taime loomulik komponent".[Siit hargneb omakorda pool maailmatäit assotsiatsioone muude kõvade ja teravate asjade kohta, mis võivad inimese ihusse tungida. Kui need asjad on taimset päritolu, kuid mitte isekasvanud, vaid juhuslikul murdumisel vms. tõttu tekkinud teravad koetükid, siis on nad pinnud. Fraseoloogiline retoorika annab ühelt poolt avaraid võimalusi metafoore üsna kaugele laiendada, kuid teisalt kujundab püsiühendeid ja tajub selgelt nendest kõrvalekaldeid — veidrate või naljakatena harilikult. Eesti keeles on näit. kindlasti okas hinges või südames, kuid pind on silmas. Ja mitte ainult et pind südames või okas silmas on hübriidsed ja naljakad — mõlema ühendi puhul on ka süntaks küllalt üheselt ette antud: Kellelgi on okas südames (või hinges), kuid keegi (või miski) on kellelegi pinnuks silmas.Intuitsiooni põhjal võib öelda, et pinnuks silmas on tunduvalt intensiivsem kui okas südames, kuid on raske kujutleda terminoloogiat, mille abil neid nüansse oleks võimalik kirjeldada.Kui teravad ja kõvad asjad on isekasvanud, kuid mitte taimset, vaid loomset päritolu, siis on nad eesti keeles astlad või nõelad (ja siit edasi sarved ja hambad) — ja need ja muud asjad pärinevad selgelt paradigmast, mille nimi võiks olla 'loomade somaatilised ründe- ja kaitsevahendid. Kõik nood ja nendega opereerimist märkivad verbid (nõelas, pistis, nokkas, hammustas, kaevas jne.) on täiesti metaforiseerumisvõimelised sõnad, ja tähenduselt küllalt sünonüümsed.Produktiivsed metafooriallikad on samuti substantiivid, mis tähistavad taimseid või loomseid liike või isendeid, mil või kel on torkamis-, nokkamis-, hammustamis-, salvamis- jne. võime: roos, kibuvits, ohakas; mesilane, herilane, sääsk, tarantel; madu; siil; kotkad, kullid; hunt, koer jt.

purevad loomad jne. — ning siit edasi ka näit. nõgese ja takja metafoorid, mürgi-metafoor, mahamurdmise ja söömise metafoorid jne.

Terava otsaga ja suhteliselt kõvad objektid võivad olla mitte ainult naturaalselt kasvanud või juhuslikult tekkinud, vaid inimese poolt sihipäraselt valmistatud. Kui nad on puust, ei ole nad eriti kõvad ja nad on nime poolest kiilud, vaiad, talvad, tikud jne. Needki on metaforiseerumisvõimelised: tahtis nende vahele kiilu lüüa, vanasõnades näit. Kuhu vai pääseb, kui nui pihta annab või Kui taod talba, tao puusse. Praeguseks ei ole vähemalt eesti fraseoloogias vist mingeid jälgi kivist tööriistadest. Kuid metallist, eeskätt rauast riistad, mis on otsast või/ja küljelt teravad ja mis on peamiselt puidutöötlemisvahendid või relvad — mõõk, nuga, oda, kirves jts., aga ka nõel, samuti nendega opereerimist märkivad verbid on produktiivsed metafooriallikad, näit. lõikas vahele (repliigi kohta), lõikas hinge ~südamesse, läbilõikav karjatus, torkas pähe jne. Ning siit edasi näit. leksikaväljad, mis märgivad töötlemist üldse, tapmist üldse, viimase juurest: sõda üldse >võitlust üldse jne.]Enne seda kõrvalepõiget me olime terminite kõva ja puu juures. kõva semantika on üpris keerukas ja kõva on produktiivne metafoor. Juba "kõige otsesemas", nö. "tahkest kehast" lähtuvas motivatsioonis võib kõva anda metafoore kahes aksioloogilises variandis:a) kõva kui 'osavõtmatu, nüri-jäik, mittevastuvõtlik' vms.: kõva süda, kõva pea (ja siit edasi asendus teiste "kõvadust" omavate ainetega: raudne tahe; puupea; kivist süda ~kivine ilme).Nood kõva aksioloogilised variandid on muidugi dünaamikas ja suhtelised: kõva karakter võib olla mingi optimumi seisukohalt ühtaegu hea ja halb v. hea või halb, sõltuvalt sellest, kas seda iseloomu on tarvis murda või just murdmatuna hoida; sealhulgas karakteri "omaniku"/"maailma" seisukohalt. Samuti on siin vist tavalise polüseemia tasemele jäävaid tähendusvariante, kus kõva tähendab mitmete liikumiste/aistingute intensiivsusastet, suurt energiat: kõva tuul ~laine ~hääl ~hais jne.kõva-tunnuse järgi eelkõige defineeritud ka puud ja rauda vastandav stereotüüp, mida kõik folkloorid on täis. (Igas seostamissõlmes võidakse ühtlasi tekitada semantilisi rikkeid, mis resulteeruvad naljana, siin näiteks puunoaga hapupiima lõikama, mis kätkeb kaks absurdi:1) noad ei ole puust; 2) vedelikke ei lõigata.)Analoogilisi asju hargneb iga muu komponendi juurest: näit. okka jälg ihus, teisisõnu haav

H aava seoseid muude asjadega

muud augud,lõhed, mõrad,

praod vm. kujugapinnakatkemised

muus vormisdestruktsioonid japurunemised:mõlkis, pahupidi,

ki ldudeks mitteorganismidekorratusseisundid:

muudsegi, räpane jne.

" füüsika"

ravi

muud füüsi l isedpuudused:pime, kurt,lonkab jne.

heaolu taastamisemuud vahendid:

toit, jook,uni , puhkus jne.

muud orgaanil isedvaegseisundid:

nälg, janu,väsimus

haigus surm

" orgaanika"

muud taktii lsedaistingud:pakitseb,

sügeleb, kõdi

valu

aistingud

H AA V

Kus on siin A on B -vahekorrad?Teksti tähendust seletav kirje võib aga ka mingis vormis juba olemas olla (näit. arhiivitekstide juurde kuuluvate kommentaaride näol). Sel juhul on probleem, milliste teisendusprotseduuride kaudu jõuda objektteksti juurest seletava (meta-)tekstini.

3. TEMAATILISTEST JM. SEMANTILISTEST VANASÕNA-

KLASSIFIKATSIOONIDEST

Matti Kuusi rahvusvahelise vanasõnaregistri idee sünniloost on lähemalt juttu Outi Lauhakanga töös "..." (FFC ...), samuti meie allikaloo-raamatus (SFL II, ptk. 6.1.2, vt. ka @).Üks kohti aga, kus Kuusi oma prooviartikleid üsna ulatuslikult ilmutanud, on kirjutis "Towards an International Type-System of Proverbs", mis on ilmunud nii FFC-sarjas numbri all 211, kui ka "Proverbium"-bülletääni omaette numbrina 19 (mõlemad 1972). Me alustame juttu vanasõna-klassifikatsioonide kohta sellest kirjutisest seetõttu, et selle alul on antud väga inforikas ülevaade sellest, millised on üldse olnud materjali korraldamise või järjestamise printsiibid senistes vanasõnaväljaannetes — nende väljaannete valik on globaalne ja nimetatud väljaannete ja autorite hulgas on ühtlasi nood parömiograafia "kõige-kõigemad" (monumentaalseimad, parimad) tooted.Vt. märkus kk. lk. nr.230 !!!!Kriteeriume on iseenesest mitmeid: alfabeetiline teksti absoluutse alguse järgi või tekstist valitud tähtsa märksõna järgi; kronoloogiline; dokumentaalne (= nii nagu algallikas endas); etniline või/ja geograafiline; keelte järgi; struktuuri järgi; temaatilised jne. Kuusi leiab, et domineerivaid printsiipe (konkreetses süsteemis võib olla mitu tasandit) on kaks: alfabeetiline ja temaatiline.33% alfabeetiline ja mitte temaatiline18% temaatiline ja mitte alfabeetiline42% mõlemad koos 7% mitte kumbagi

(72% rahvusvahelistest allikaist keelte järgi).Süsteemid on tavaliselt mitmeastmelised ja eri printsiibid kombineeruvad.Minu muljete põhjal võib lisada, et teaduslikud väljaanded kasutavad valdavalt alfabeetilist vm. mitte-sisujärgseid süsteeme, "laia lugeja" väljaanded aga temaatilisi süsteeme. See on muidugi ootuspärane, et nö. lugemismaterjaliks mõeldud väljaanded on orienteeritud sisule, ja ka seepoolest, et temaatilist rubrikatsiooni on võimalik teha koostaja suva järgi ja siin ei oodata sellelt süsteemilt mingit suuremat rangust.Mingisuguse kvaliteetsema temaatilise (või üldse sisulise) vanasõnaliigituse tegemine on üsna raske otse põhimõtteliselt, ainest endast, vanasõnade kujundikeelest lähtuvalt.Ma jätan nende raskuste ülevaate siin refereerimata, sest see referaat leidub üsna pikalt "Vanasõnaraamatus", lk. 565 — 572. Palun lahkesti lugeda.

3.4.1. G. Permjakovi semantilised vanasõnaliigitused

Grigori Permjakov, keda oleme mitmes ühenduses juba maininud, oli see mees, kes viis vanasõnade süstemaatika vahendi kvaliteedist probleemi kvaliteeti.Me vaatasime algastme-kursuses tüütuseni üksikasjaliselt, kuidas Permjakov lahterdab nö. lühivormide maailma laias plaanis. Kuid kõik see tuli hiljem. Oma "üldise klišeeteooria" arendamist alustas Permjakov vast kuskil 60ndate aastate teisel poolel just nimelt vanasõnade klassifikatsioonidest, kus põhirõhk on nimelt semantikal. (Permjakov ise nimetab seda oma liigituste põhitasandit küll loogilis-semiootiliseks, sest semiootika oli tolleaegsel Venemaal väga moes asi.) Ja Permjakovi raamatutest kõige paksemad on nood kaks, mis tegelevad esmajoones nimelt vanasõnade (ja "veidi ka kõnekäändude" sisujärgse süstemaatikaga:1) Èçáðàííûå ïîñëîâèöû è ïîãîâîðêè íàðîäîâ Âîñòîêà. Ì. 1968.1) Ïîñëîâèöû è ïîãîâîðêè íàðîäîâ Âîñòîêà. Ì. 1979.Tuleb kohe rõhutada, et 1979. a. raamat ei ole mingil viisil 1968. a. raamatu "parandatud ja täiendatud trükk", vaid süsteem, mida kummaski pakutakse, on kapitaalselt erinev.Mõlemal raamatul on ulatuslikud (osalt jah kokkulangevad) sissejuhatused, kus jutt ulatab väljapoole sisuliste vanasõnaliigituste otsest problemaatikat. Samuti on mõlema lõpul mitmesuguseid indekseid jm. saatematerjali. 1968. a. raamatu lõpus on antud ka vanasõnade-kõnekäändude nn. keeleline klassifikatsioon. Ma ei hakka siin arutama küsimust selle kohta, kui otstarbekalt on liigitustunnused jaotatud keelelise ja nn. loogilis-semiootilise liigitustasandi vahel — näit. distinktsioon 'kujundlik motiveering/otsene motiveering' figureerib tal keelelise klassifikatsiooni raames. (See kriteerium on teile tuntud sealt, kus me refereerisime Permjakovi poolt tehtud nö. lühivormide maailma üldliigendust.)Lisaks keelelisele ja loogilis-semiootilisele plaanile nimetab Permjakov vanasõnade juures veel nn. reaalide plaani. Reaalide plaan puudutab siis asja paradigmaatilist külge, mingi metafoorses tähenduses kasutatud sõna(de) ja tolle (~nonde) "tegelikku" tähendust märkiva termini (või terminiühendi) vahekorda.Loogilis-semiootiline plaan puudutab seevastu süntagmaatikat. Me oleme juba mõnel korral maininud invariandi kujutelma (see on kandev kujutelm) Permjakovi kontseptsioonis ja ka see kujutelm on võrdlemisi analoogiline nn. geneerilise tasandi skeemi staatusega kognitivistidel: s.o. toosama mingites piisavalt üldistes terminites väljendatav sisuline vahekord, mis säilib sünonüümsete vanasõnade vahel, vaatamata konkreetsete metafooride väljavahetumisele (Lakoffil ja Turneril on nood küll skeemid, Permjakovil lihtsamad avaldised; Lakoffil ja Turneril käib jutt ühe ja sama vanasõna eri tähenduste kokkuajamisest, Permjakovil eri vanasõnade semantilisest kokkugrupeerimisest, aga see ei muuda asja printsiibis.)Selline, võiks öelda, sünonüümiühm ongi Permjakovi 1968. a. raamatus liigituse põhitasandiks, kuid materjal väidetakse grupeeruvat invariantideks ka sellest tasandist ülemal (need invariandid on siis loogilised).Permjakov ei jõua oma liigituskatsetes tegelikult kunagi nn. reaalide tasandi juurde ja hindab selle tasandi kaasamängu vanasõnade semantikas üsna ilmselt alla, või õigemini: hindab süntagmaatilise

tasandi tähtsust üle — ta kordab mitmetes oma töödes nimelt seda mõtet, et vanasõna teevad selleks, mis ta on, nimelt teksti sisuelementide vahelised suhted, mitte konkreetsed reaalid, mis tekstis esinevad.Selle kujutelmaga seostub teine kongeniaalne kujutelm: vanasõnad pole midagi muud kui situatsioonide märgid, s.t. teatavate asjade vaheliste suhete märgid. (Meenutame huvi pärast, et ka Lakoffi ja Turneri jaoks on vanasõnad oma tekstitüübilt mitte väited ega käsud, vaid nimelt "kirjeldused" — descriptions.)Viimane kujutelm on mitte ainult terminoloogiliselt hämar, vaid ilmselt ka otse sisuliselt väär. Jääb ebaselgeks, kas situatsioon tähendab näit. kontekstitus vanasõnatekstis endas nähtuvaid semantilisi suhteid, või tähendab situatsioon neid tegeliku elu olukordi, mis vanasõnade aktualiseerumist ajendavad. Viimases tähenduses oleks Permjakovi väide selgesti väär. Isegi kõnekäänu kohta on problemaatiline öelda, et ta on lihtsalt mingi tõsielulise situatsiooni kirjeldus. Vanasõna puhul on situatsioon ainult nö. temaatiline ärritaja. Vanasõna kõneleb igast üksikust üldistuse vahendusel. Ka indikatiivne, väitevormiline vanasõna läheb lähtesituatsioonist "välja": tavaliselt prognoosib selle põhjal midagi, või siis teeb retrospektiivseid oletusi toimunu põhjuste kohta. Varem oli juttu ka sellest, et pealtnäha väitva vormiga vanasõnal on kindlasti ka hinnanguline ja imperatiivne alltekst. Jne. See kõik ei mahu kindlasti tõsielusituatsiooni kirjelduse mõiste alla.See kõik ei mahu kirjelduse mõiste alla ka siis, kui võtta vanasõnateksti immanentselt, s.t. kui sellist, väljaspool ta seoseid mistahes kontekstidega. Situatsioon näib tähistavat mingit staatilist vahekorda ~asetust ~pingevälja, vanasõnatekst on aga lause ja predikatsiooni näol toimub temas paratamatult informatsiooniline liikumine. Edasi, situatsioon näib eeldavat, et vanasõnateksti sõnalised moodustajad peaksid nagu kuuluma nö. ühte ja samasse "semantilisse maailma" — kuid siin, nagu nägime, võib olla otse piitagant bukvaalseid ja metafoorseid, või on bukvaalne allosa parallismis metafoorse allosaga vm. moel. Ning ka selles mõtestuses on raske situatsiooni mõiste alla toppida üldistusi, käske-keelde jms. asju.Kordan veel invariantide kohta.Vanasõnateksti kui "semantilise potentsiaali" täiesti adekvaatne sisuline representatsioon saab nähtavasti olla ei miski muu kui seesama vanasõnatekst ise. Kõik muud sisukirjeldused — kindlasti aga nood, kus ülekantud tähendused on juba asendatud mõeldavate "tegelike" tähendustega — sellised sisukirjeldused on lähtetekstiga võrreldes semantiliselt juba palju vaesemad."Invariante" ei ole nähtavasti võimalik mõtestada millegi muuna kui mingite abstraktsete kategooriate või mõõtmetena, nagu aeg, ruum, põhjus/tagajärg, agent/objekt/instrument, aine/energia jne., samuti modaliteedid, samuti kindlasti loogika tasandit esindavad mõisted ei, ja, või, kõik, mõned jne. jne. — või siis mingite komplekssemate sisustruktuuridena, mis on kokku pandud selle või mõneti madalama abstraktsustasemega mõistetest. Asja moraal on see, et kui mistahes sisukirjeldus on lähtetekstist semantilises mõttes vaesem, siis on ta ühtlasi paratamatult osaline, partsiaalne. Vanasõnatekst on keerukas struktuur, kus osalevad paljud semantilised invariandid või kategooriad, või primitiivid (vm. terminites) ühtaegu, ning selle teksti sisukirjeldust on võimalik abstraheerida või "vaesestada" paljudes eri suundades.Nüüd taas see, mida olen juba põgusalt nimetanud. Permjakovil on arusaam, et invariantsed abstraktsioonid (olgu nad mõiste- või lausevormilised, ükskõik) — et nood invariandid on nagu elektromagnetid ja tekstid on nagu rauapuru. Magnetid asetatakse rauapurusse, vool lülitatakse sisse, ja iga puruke tõmbub oma "ainuõige invariandi" külge.Vanasõnade sünonüümia ei ole nii lihtsameelne. Nagu leksikaalsete, nii ka paröömiliste sünonüümide maailm on üpris mitmemõõtmeline. Nagu paljud muud lõiked folkloorist, keelest või muudest loomulikest süsteemidest ei ole see küll mingi ühtlane "püree", "kristallstruktuur" vm. võrgustik, igatahes aga ka mitte diskreetselt eraldiseisvate klastrite või "galaktikate" kogum. Juba intuitiivselt, ilma täpsema analüüsita — näit. mingit tekstikogu sirvides — saab ilmseks, et vanasõnal võib olla täpsemaid või hämaramaid sisusarnasusi paljude teiste vanasõnadega, ning kahe üsna lähedasegi vanasõnasünonüümi "suhtlemispilt" ei ole täiesti ühtelangev. Olenevalt sellest, milline sisusarnasuste aspekt meid huvitab, paistab too sünonüümide maailm meile üsna erilimelisena.

Ning veel. Permjakovi üldteoreetilised notiitsid lasevad arvata, et 1968. a. süsteem on "deduktiivne", ülalt alla rajatud, ja väidetakse ka, et see liigitus on range ja ammendav: klassifikatsioon võimaldavat ära paigutada — seejuures üheselt — millise tahes rahva või mistahes keelse vanasõna.Tegelikult see päris nii ei ole.Süsteemi tegelik rajamine on nähtavasti alanud sellest, et materjal on jagatud põhitasandi sünonüümirühmadesse (ta nimetab neid ise loogilis-temaatilisteks rühmadeks). See jagamine on toimunud nähtavasti üsna lihtsal inimlikul ja intuitiivsel viisil tunde järgi. Mingit konkreetsemat ettekirjutust või protseduuri või kriteeriume selles suhtes, kuidas toimida näit. siis, kui tekivad konkureerivad alternatiivid — neid pole ilmselt olnud. Tulemuseks on see, et Permjakovi süsteem kubiseb meelevaldsustest ja selgetest liigitamisapsudest võib-olla pea samal määral kui mistahes muu temaatiline vanasõnaliigitus, mis ei püüagi olla range.(Me vaatame mõningaid apse kohe lähemalt, ning ka nende mõeldavaid tekkepõhjusi. Enne seda jätkame veel pisut üldasjadega.)Mingis plaanis tõlgendab Permjakov vanasõnatekste hirmus vabalt, mingis mõttes aga hirmus formaalselt (otse morfoloogilises ja süntaktilises mõttes). Teksti sisuüksused tõlgendatakse näit. kahte liiki entiteetideks — asjadeks ja nende omadusteks. (Me rääkisime nn. süntaktilise pettuse efektidest näit. seoses metonüümiaga ja inimese mentaalse tegevuse kirjeldamisel.) Siin toimub printsiibis sama lugu. ["Asi" ja "omadus" on muide tunnused, mille teatavate seostetüüpide järgi on formeeritud Permjakovi süsteemi ülemklassid, nn. loogilis-semiootilised invariandid (varsti me nimetame ka need ühekaupa ära)] Kui meil on näit. kaks teksti, ütlemeÜlbes toob õnnetust ja Ülbe mees on peagi õnnetu mees,siis need peaksid — ju vist otse põhimõtteliselt? — sattuma mitte ainult erinevaisse põhitasandi rühmadesse, vaid ka erinevaisse ülemklassidesse, sest esimeses tekstis tõlgendatakse nii ülbus kui õnnetus "asjadeks" (ja ta esindaks invarianti 'Kui on üks asi, siis on ka teine asi'), teises tekstis tõlgendatakse mees "asjaks", ülbe ja õnnetu aga "selle asja omadusteks" (ning ta esindaks invarianti 'Kui asjal on üks omadus, siis on tal ka teine omadus').Teine üliformaalsus on näiteks see, et Permjakov ei tõlgenda üldse küsilauseid retoorilisteks: põhitasandist alamal on tasand, kus eristatakse selle või teise nn. loogilis-temaatilise rühma transforme, ning küsilaused figureerivad sel alltasandil järjekindlalt omaette transformina ja neid ei taandata eitustele. (Seevastu imperatiivset modaliteeti ei eksisteeri Permjakovi süsteemis mingil tasandil: käsk- ja keeldlaused on nii- või teistsuguste trikkidega muude sisutunnuste järgi lihtsalt "maastikule hajutatud".)Kirjeldame 1968. a. raamatu süsteemi tehnilist väljanägemist tervikuna.

G. Permjakovi loogilis-semiootiline vanasõnaklassifikatsioon(1968. a. raamatu sisukord)

ÏÎÑËÎÂÈÖÛ È ÏÎÃÎÂÎÐÊÈ ÍÀÐÎÄΠÂÎÑÒÎÊÀ,ÐÀÑÏÎËÎÆÅÍÍÛÅ ÏÎ ËÎÃÈÊÎ-ÑÅÌÈÎÒÈ×ÅÑÊÈÌ ÈÍÂÀÐÈÀÍÒÀÌ, À ÂÍÓÒÐÈ ÍÈÕ — ÏÎ ËÎÃÈÊÎ-ÒÅÌÀÒÈ×ÅÑÊÈÌ ÃÐÓÏÏÀÌÐàçäåë 1. Ñâÿçü ìåæäó âåùàìè è ìåæäó âåùàìè è èõ ñâîéñòâàìèÈíâàðèàíò IA(Îòíîøåíèå âåùè è åå ñâîéñòâà)Êîíñòðóêòèâíûé òèï 1.Ïîäòèï ÑÎÂÍåèçìåííîñòü — èçìåí÷èâîñòüÏðåäåëüíîñòü — áåñïðåäåëüíîñòüÂíóòðåííÿÿ öåëüíîñòü — ïðîòèâîðå÷èâîñòüÏîäòèï ÑÂÑÎäèíàêîâîñòü — ñâîåîáðàçèåÊîíñòðóêòèâíûé òèï 2.Ïîäòèï ÑÎÂÌíîãîëèêîñòü — áåçëèêîñòü

Èíâàðèàíò IB (Îòíîøåíèå ìåæäó âåùàìè)Êîíñòðóêòèâíûé òèï 1.Ïîäòèï ÎÂÇÏðè÷èíà è ñëåäñòâèåÃëàâíîå è âñòîðîñòåïåííîåÊðàñîòà è ëþáîâüÂåùü è åå ïðîòèâîïîëîæíîñòüÌèð (ïðèðîäà) è îñîáüÏîðîæäàþùåå è ïîðîîæäàåìîåÑóäüáà è óñåðäèåÑðåäà è èíäèâèä×àñòü è öåëîåÎòäåëüíàÿ âåùü è êîìïëåêòÆåëàåìîå è èìåþùååñÿÄåëî è óìåíèåÂåùü è óñëîâèÿÒðóä è ðåçóëüòàòÂèäèìîñòü è ñóùíîñòüÊðåïîñòü âåùè è åå öåëîñòíîñòüÂíóòðåííèå ñèëû è äåëîÈíäèâèä è ìèðÐîä è ïðèçíàêËó÷øàÿ è õóäøàÿ âåùèÁîëüøèå è ìàëûå òðóäíîñòè (áåäû)Óíè÷òîæþùàÿ è óíè÷òîæàåìàÿ âåùèÏðåòåíäåíòû (ñîïåðíèêè) ò ìåñòîÇàìåòíàÿ âåùü ò òàéíàÏðåäûäóùåå (ïðåäâàðèòåëüíîå) è ïîñëåäóþùååÄåéñòâèÿ è èõ ïðîäîëæåíèÿÌàëîå è áîëüøîåÑóùåñòâóþùåå è èñïîëüçóåìîåÂîçìîæíîñòü è èñïîëíåíèåÌåñòî è çíà÷åíèåÏîòåðÿ (áîëüøîãî) è óäîâëåòâîðåíèå (â ìàëîì)Äîñòàòîê è äîáàâêàÑêîëüêî — ñòîëüêîÏîäòèï ÑÎÇÄåéñòâóþùèé è ðåçóëüòàò äåéñòâèÿÒðóäÿùèéñÿ è âîçíàãðàæäåíèåÂèíîâíûé è íàêàçóåìûéÂåùü è åå òÿæåñòü (âîçäåéñòâèå)Îòíîøåíèå ê òðóäó è åãî êîëè÷åñòâîÎáúåêò äåéñòâèÿ è ðåàêöèÿÍàìåðåíèå è ðåçóëüòàòÍåñäåëàííîå è ñäåëàííîåÊîíñòðóêòèâíûé òèï 2Ïîäòèï ÑÎÇÏðîèçâîäèòåëü è áëàãàÐàçäåë 2. Çàâèñèìîñòü ìåæäó îòíîøåíèåì âåùåé è îòíîøåíèåì èõ ñâîéñòâÈíâàðèàíò IIA (Îòíîøåíèå ñîîòâåòñòâèÿ ìåæäó ñâîéñòâàìè â çàâèñèìîñòè îò îòíîøåíèÿ ìåæäó âåùàìè)Êîíñòðóêòèâíûé òèï 1

Ïîäòèï ÊÑÏîðîæäàþùåå è ïîðîæäàåìîåÂèäèìîñòü è ñóùíîñòüÑëîâà è äåëàÀêöèÿ è ðåàêöèÿÃëàâíîå è âòîðîñòåïåííîå×àñòü è öåëîåÇíà÷èìîñòü è âåëè÷èíàÎáùåå è ÷àñòíîåÏîëîæåíèå ÷åëîâåêà è êà÷åñòâî âåùèÖåííîñòü èíäèâèäà è åãî ñóäüáàÈíäèâèä è ìèðÈíäèâèä è ñðåäàÈçáåãàåìîå è ïîëó÷àåìîåÆåëàåìîå è òåðÿåìîåÄåéñòâèÿ è èõ ïîñëåäñòâèÿÏîäòèï ÏÊÑÏðèðîäà ïîðîæàþùåãî è ïîðîæäàåìîåÈíäèâèä è åãî íóæäûÈíäèâèä è åãî óäåëÈíäèâèä è âåùüÎáúåêò è åãî ìåñòîÎòíîøåíèå ê îáúåêòó è òîìó, ÷òî ñ íèì ñâÿçàíîÖåëü è ñðåäñòâîÂåùü â ðàçíûõ óñëîâèÿõÂåùè â îäèíàêîâûõ óñëîâèÿõÊîíñòðóêòèâíûé òèï 2Ïîäòèï ÊÑÂåùü è ðàçíûå ëèöàÄâîå ïðîòèâíèêîâ è òðåòèé (ïîñòîðîííèé)Êà÷åñòâî è êîëè÷åñòâîÈíâàðèàíò ....(Îòíîøåíèå ïðåôåðåíöèè ìåæäó âåùàìè â çàâèñèìîñòè îò íàëè÷èÿ ó íèõ îïðåäåëåííûõ ñâîéñòâ)Êîíñòðóêòèâíûé òèï 1Ïîäòèï ÑÏÂÑâîå èëè ÷óæîå?Ðîäíûå èëè íåðîäíûå?Ïîäîáíûå èëè íåïîäîáíûå?Áëèçêîå èëè äàëåêîå?Äîñòóïíîå èëè íåäîñòóïíîå?Ñòàðîå èëè íîâîå?Óìíûé èëè ãëóïûé?Ñèëüíûé èëè ñëàáûé?Çàðàáîòàííîå èëè äàðîâîå?Óøè èëè ãëàçà (óâèäåòü èëè óñëûøàòü)?Ìàòåðèàëüíîå èëè äóõîâíîå?Ìíîãî èëè ìàëî?Áûñòðî èëè ìåäëåííî?Ïîëîæèòåëüíîå èëè îòðèöàòåëüíîå?Ïîäòèï ÑÂÎÊàêîå-íèáóäü èëè íèêàêîå?Òðóä èëè áåçäåëèå?

Áîãàòñòâî èëè áåäíîñòü?Åäèíñòâî èëè ðàçîáùåííîñòü?Ñëîâî èëè ìîë÷àíèå?Êîíñòðóêòèâíûé òèï 2Ïîäòèï ÑÏÂÑåáå èëè äðóãèì?Ñàì èëè íå ñàì?Ïîäòèï ÑÂΠìåðó èëè íå â ìåðó?Âîâðåìÿ èëè íå âîâðåìÿ?Ê ìåñòó èëè íå ê ìåñòó?

Põhitasand on ëîãèêî-òåìàòè÷åñêàÿ ãðóïïà.Siin on iga rühm määratletud pealkirjaga, mis sisaldab kaks metaterminit; nood moodustavad opositsioonipaari (binaarsed opositsioonid olid tollal hirmsasti moes). Paari elementide vahel on ja: A ja B nö.; või siis preferentsiga ülemklassides A või B?Näit.Töö ja tulemusIndiviid ja maailmEelnev ja järgnevSuur ja väikeTegevuse objekt ja reaktsioonSõnad ja teodPeamine ja teisejärgulineEesmärk ja vahend

Sarnased või erinevad?Materiaalne või vaimne?jne. jne.Kui heita pilk nende paaride nimistule, siis tekivad küllalt pahaendelised eelaimused: maailm on nende paaride järgi aspekteeritud ja liigendatud väga ja väga kaootiliselt. Siin on "klassikalisi" antonüümipaare, eeldus-järeldussuhetele või kausaalsusele viitavaid paare jpm.; on paare, mis näivad mõisteliselt mahtuvat teistesse paaridesse; on paare, mille mõlemal opositsioonipoolusel polegi vanasõnades katet, on emb-kumb; paar on vaid nö. süsteemiilu pärast. Opositsioonipaari liikmete vahel fikseeritakse ja tähistatakse lisaks mingi seosetüüp. Nende nomenklatuur ja valik on samuti kuidagi suvalis-kummaline. Neid seosetüüpe on igatahes erinevaid ja seetõttu võib üks ja sama opositsioonipaar figureerida mitme eri teemarühma pealkirjana erinevais ülemklassides. Näiteks paarINDIVIID JA MAAILMesineb invariandis, kus seoseks on antud 'Maailma eksisteerimise/mitteeksisteerimise sõltuvus indiviidi tunnetusest', kui ka invariandis, kus seoseks on 'Maailma sarnasus indiviidi endaga/erinevus indiviidist indiviidi ettekujutuses'.Näiteid seosetüüpidest. Iga seosetüüp esineb siin mitmes transformis, tugiopositsioonis.ASI JA TA VASTANDkomponentide seos määratakse kui 'kooseksistents' ja saadakse rühmadA. Iga asi esineb koos oma vastandiga ega saa eksisteerida ilma selleta; [Põhivorm]Ãäå ñìåõ, òàì è ñëåçû B. Mingi asi ei saa eksisteerida koos oma vastandiga; kus on asi, seal pole ta vastandit [Eitustransformatsioon]Ãäå ïðèáûëü, òàì íåò öáûòêà __

?????

C. Vahel koos ja vahel mitte — see on käesolevas rühmas tühi allrühm, s.t. materjali tema katteks pole olnud. [Ühendtransformatsioon]D. ??? Küsimusevormiline modifikatsioon: kas vastandid võivad koos esineda? [Küsimustransformatsioon]Íå îöåíèøü ñåáÿ — êàê îöåíèøü äðóãèõ?Või näiteks rühmal PÕHJUS JA TAGAJÄRG: seosetüüp on 'seostatus', ning vastavad transformid; variantide võimalused iga transformi all on omakorda rohked: A. Põhjus ja tagajärg on vastastikuses seoses ja teineteisest lahutamatud:kui on põhjus, on ka tagajärg;kui pole põhjust, pole ka tagajärge;kui on tagajärg, on ka põhjus;kui pole tagajärge, pole ka põhjust.[Põhivorm.]Á. Põhjus ja tagajärg pole omavahel seotud:põhjus ei tarvitse anda tagajärge ja tagajärg võib eksisteerida ilma põhjuseta.[Eitustransform]B. Vahel on põhjus tagajärjega seotud, vahel mitte;(vastupidised nähtused viivad samadele tagajärgedele, samasugused aga erinevate tagajärgedeni).[Ühendtransform]Ã. Kas põhjuse ja tagajärje vahel on lahutamatu seos või pole nad seotud?[Küsimusetransform]On ka teisi seosetüüpe, olenevalt konkreetsest invariandist:kaks asja vastavad/ ei vasta oma omadustelt teineteiseleon hea/ on halb jne. HEA/HALB ka teisalt opositsioonipaarina teiste seas; minu maailmavaates väga fundamentaalset järku.Nüüd veel allapoole minnes: igas allrühmas, mis on pealkirjastatud juba lausekujukise metatekstiga, eristatakse terve rida mitmesuguseid eituslikke jm. pöördeid. Tundub, et kui vanasõnade semantilist või loogilist analüüsi tehakse, siis on see printsiibis vajalik; arvaksin need protseduurid koguni Permjakovi süsteemi tugevamate külgede hulka üldse — ühesõnaga, kui meil on näiteks "põhiidee" a) 'Kes tööd teeb, see süüa saab', siis nende protseduuridega me saame seda eristada sünonüümsetest juhtudestb) 'Kes tööd ei tee, see süüa ei saa'c) 'Kes teeb, see saab süüa, kes ei tee, see ei saa'd) 'Kes laiskleb, see nälgib' jne.Vaatame edasi teises suunas, ülespoole. Süsteemi ülemklassid esindavad kõrgeimat või abstraktseimat järku seoseid, nn. loogilis-semiootilisi invariante!!!!!!!VAHETASAND!!!!

Või teisiti öeldes: süsteem peaks siis olema juba rihitud nõnda, et põhitasandi operatsioonipaaride semantiline kvaliteet ja opositsioonipaari komponentide vahekorratüüp kahepeale kuidagi defineerivad invariandi, mille alla see või teine vanasõnarühm täies tükis satub. Permjakovi süsteemi ülemastmel näeme nelja seesugust invarianti, nimelt (Permjakovi oma kirjapanekus):

1) IA p(x) ® p(y)2) IB p ® q3) IIA (p ® q) ® [p(x) ® q(x)]

4) IIB (p ® x) Ù (q ®x) (p > q)

Vigu ja küsitavusi vanasõnade liigitamisel G. Permjakovi raamatus "Èçáðàííûå ïîñëîâèöû è ïîãîâîðêè íàðîäîâ Âîñòîêà (Ì. 1968)

1. Ìíîãî ðûñêàþùàÿ ëèñèöà ñ ãîëîäó íå ïîäîõíåò (207) Ñóäüáà è óñåðäèå—— " —— (323) Ìíîãî èëè ìàëî?Áåãàþùàÿ ñîáàêà êîñòü íàéäåò (214) Òðóä è ðåçóëüòàòÊëþþùàÿ êóðèöà ãîëîäíîé íå îñòàíåòñÿ (247) Òðóäÿùèéñÿ è

âîçíàãðàæäåíèå2. Ãîëîãî è ñîðîê ðàçáîéíèêîâ íå ðàçäåíóò (237) Ñóùåñòâóþùåå è

èñïîëüçóåìîåÑîðîê ðàçáîéíèêîâ íå ñìîãëè îãðàáèòü îäíîãî ãîëîäðàíöà (335)

Áîãàòñòâî èëè áåäíîñòü?

3. Ïàëüöû îäèíàêîâû: êàêîé íå ïîðåæü — áîëüíî (193) Îäèíàêîâîñòü — ñâîåîáðàçèå

Ëåâóþ ëè, ïðàâóþ ëè ðóêó îòðóáèòü — îäèíàêîâî áîëüíî (293)

Âåøü â îäèíàêîâûõ óñëîâèÿõ

Êàêîé ïàëåö íè óêóñè — îäèíàêîâî áîëüíî (293) —— " ——×åëîâåê îäèíàêîâî îùóùàåò áîëü ïðè÷èíåííóþ ëþüîìó èç äåñÿòè ïàëüöåâ (293) —— " ——

4. Åñëè â êîðçèíå îäíà ðûáà èñïîðòèëàñü, èñïîðòÿòñÿ âñå (208)

Ñðåäà è èíäèâèä

Ùóïîòêà ïûëè ìîæåò çàìóòèòü êóâøèí ÷èñòîé âîäû (269)

Çíà÷èìîñòü è âåëè÷èíà

Îäèí ãíèëûé áàíàí èñïîðòèò âñþ ãðîçäü (326) Ìíîãî èëè ìàëî?Îäèí øàðèê áàðàíüåãî ïîìåòà ïîðòèò öåëûé áóðäþê ñàëà (326) —— " ——

5. Êàæäîå íà÷àëî èìååò ñâîé êîíåö (187) Ïðåäåëüíîñòü — áåñïðåäåëüíîñòü

Åñëè åñòü íà÷àëî — áóäåò è êîíåö ( ) Âåùü è åå ïðîòèâîïîëîæíîñòü

6. Ñëàäêîå áûâàåò è â ãîðüêîì (191) Âíóòðåííÿÿ öåëüíîñòü — ïðîòèâîðå÷èâîñòü

È â ãîðå÷è åñòü ñëàäîñòü (202) Âåùü è åå ïðîòèâîïîëîæíîñòü

7. ×òîáû ðàñïîçíàâàòü äðàãîöåííîñòü, íàäî áûòü þâåëèðîì (212)

Äåëî è óìåíèå

Äîñòîèíñòâî áîãàòûðÿ îöåíèò ëèøü áîãàòûðü, öåííîñòü çîëîòà îïðåäåëèò ëèø þâåëèð (213) —— " ——Öåíó çîëîòà çíàåò þâåëèð (282) Èíäèâèä è åå íóæäû

8. Ìåòè ñíåã ó ñâîåãî äîìà è íå áåñïîêîéñÿ îá èíåå íà ñîñåäíåì (301)

Ñâîå èëè ÷óæîå?

Ãîâîðèò î ñîðèíêàõ â ÷óæîì ñàäó, êîãäà ó ñàìîãî ðàñòóò ïîä ñàìûì ïîðîãîì (301) —— " ——

Ïðåæäå ÷åì ïðèáèðàòü â ÷óæîì äîìå, ïðèáåðè â ñâîåì (325)

Ìàëîå è áîëüøîå

9. Êóäà ïîâåðíåò ïåðåäíÿÿ àðáà, òóäà ïîéäåò è çàäíÿÿ (200)

Ãëàâíîå è âòîðîñòåïåííîå

Ãäå ïðîåõàëî ïåðåäíåå êîëåñî òåëåãè, òàì ïðîåäåò è ×àñòü è öåëîå

çàäíåå ( )10.

Âîäà âñåãäà òå÷åò âíèç (182) Íåèçìåííîñòü — èçìåí÷èâîñòü

Âîäà ñ êðûøè âñåãäà â êàíàâû ñòåêàåò (278) Ïðèðîäà ïîðîæäàþùåãî è ïîðîæäàåìîå

11.

Êîãäà êîøêè íåò, öàðñòâóþò ìûøè (222) Ëó÷øàÿ è õóäøàÿ âåùè

 ñàðàå, ãäå íåò êîøêè, èûøàì ðàçäîëüå (226) Óíè÷òîæàþùàÿ è óíè÷òîæàåìàÿ âåùè

12.

Åñëè êðèíåøü â êóâøèí, òî è êóâøèí íà òåáÿ êðèêíåò (250)

Îáúåêò äåéñòâèÿ è ðåàêöèèÿ

×òî â êîòåë êðèêíåøü, òî îí è îòâåòèò ( ) Àêöèÿ è ðåàêöèÿ13.

Ñâèíüÿ íå ñìîòðèò íà íåáî (280) Ïðèðîäà ïîðîæäàþùåãî è ïîðîæäàåìîå

Ñâèíüÿ çâåçä íå âèäèò (283) Èíäèâèä è åãî íóæäû14.

Îäíîé ðóêîé äâóõ àðáóçîâ íå ïîäíÿòü (189) Âíóòðåííÿÿ öåëüíîñòü — ïðîòèâîðå÷èâîñòü

 îäèí êóëàê äâà àðáóçà íå âìåùàþòñÿ (228) Ïðåòåíäåíòû [ñîïåðíèêè] è ìåñòî

15.

×òîáû õëîïíóòü â ëàäîøè, íóæíû äâå ðóêè (213) Âåùü è óñëîâèÿ

Îäíîé ðóêîé â ëàäîøè íå õëîïíåøü (323) Ìíîãî èëè ìàëî?16.

Òîíóò óìåþùèå ïëàâàòü (191) Âíóòðåííÿÿ öåëüíîñòü — ïðîòèâîðå÷èâîñòü

È õîðîøî ïëàâàþùèé òîíåò, è õîðîøî ëàçàþùèé ñðûâàåòñÿ (272)

Îáùåå è ÷àñòíîå

17.

Õàíó è íà ìåëüíèöå ïèð, îñëó è íà ïèðó ïîêëàæà (284)

Èíäèâèä è åãî óäåë

Îñåë è íà ñâàäüáå âîäó âîçèò (250) Îòíîøåíèå ê òðóäó è åãî êîëè÷åñòâî

18.

Ñîâåðøåííûé ïîñòóïîê íà òåáå æå îòîçâåòñÿ; ââåðõ áðîøåííûé êàìåíü íà ãîëîâó óïàäåò (245)

Äåéñòâóþùèé è ðåçóëüòàò äåéñòâèÿ

Áðîøåííûé ââåðõ êàìåíü ðà òâîþ æå ãîëîâó óïàäåò (315)

Ñèëüíûé èëè ñëàáûé?

Kommentaare:

Näitesari 1 (ütlused nuhkiva rebase kohta)1. juhul on siin tähelepanu köitnud nö. sisuline väide 'Saatus sõltub usinusest' või 'Aktsiooniga saab mõustada oma käekäiku'. 2. juhul on tähelepanu köitnud just kvantumit märkiv sõna ìíîãî, mis on tekstis ja metatekstis kokkulangev, ning lause lõpuosa selgelt hinnanguline märgistatus — ning tõgenduseks on: 'Palju — see on hea'.3. juhul on aktsent asetatud sõnale áåãàòü, mille mõtestus metatekstis on 'töö(tegu)' (/ 'tulemus').4. juhul on aktsent asetatud töötegija isikule: 'töötegija' (/ 'hüved').

Näitesari 2 (ütlused purupalja ja röövlite kohta)1. juhul on tõlgendus antud nö. röövlite seisukohalt ja vormistatud "pindmise" nentiva moodi või funktsiooni alusel: 'Ei saa võtta sealt, kus midagi ei ole'.2. juhul on tõlgendus antud nö. röövitava seisukohalt ja kirjeldus on antud hinnangulise ("süva-")funktsiooni või allteksti järgi: 'Vaesus on parem kui rikkus selles mõttes, et pole vaja kata varanduse pärast'.

Näitesari 3 (ütlused sõrmelõikamise kohta)1. lause tõlgendus on antud "sõrme seisukohalt" ja aktsent on pandud sõrmedena mõistetavate asjade samaliigilisusele: 'Maailm on üheülbaline: kõik samaliigilised asjad on omavahel (täiesti?) sarnased...".Ülejäänud kolm lauset on mõtestatud "lõikamise seisukohalt"; sõrm või käsi on siin "asi"; asja(de) tunnust 'samaliigilised' ei loeta seekord relevantseks, kuid lõikamine või hammustamine on metatekstis arvesse võetud — see on too 'samasugune tingimus', milles igat "sõrme" katsetatakse.

Näitesari 4 (ütlused halbade mõjude ja riknemise kohta)Selle sarja kohta on Permjakov teinud oma järgmisena ilmunud raamatus "Îò ïîãîâîðêè äî ñêàçêè" (lk. 26–27) umbes järgmise sisuga korrektiivi. Ütlus lambapabula kohta (so. meie näidetest viimane) peab jääma rühma PALJU VÕI VÄHE?, 1. ja 3. ütlus aga (mis käivad vastavalt riknenud kala ja banaanide kohta) tuleb viia kokku, ja nimelt rühma KESKKOND JA INDIVIID. Kuid põhjendus, miks see just nii peab toimuma, pole eriti veenev: idee 'Asi mõjustab ümbrust' laskvat end transformeerida pöördeks 'Ümbrus mõjustab asja', kuid idee 'Üks ~ Vähe on tähtis' sellist teisendust ei võialdavat. Pigem on häda ikkagi taas selles, et me võime ekstraheerida vanasõna sisust kord ühe, kord teise "invariandi". Selle sarja lausetes sisalduvad näiteks "mõõtjad" ('suur'/'väike', 'palju'/'vähe'), ning me võime tõlgenduse üles ehitada just neile. On aga olemas ka ütluse "pärissisu" ja metafoori kandvad leksikablokid (kalad, tolm, banaanid jne.), ning me võime tõlgenduses lä'htuda just nende semantikast. Kummalgi juhul võime semantilised eritlused teha nudimalt või detailsemalt (teatud küsimusi küsides või küsimata jättes). Mõõtjate kohta võib küsida nt., kas nad on kvalitatiivsed või kvantitatiivsed. Metafoori bukvaalsisu kohta võib samuti küsida mitmeid asju, nt. a) kas mõjustaja ja mõjustatav on sam- või eriliigilised; b) kas on võimalik öelda, et mõjustaja asub mõjustatava sees või keskel, st. mõjustatav ümbritsev mõustajat; c) kas nende suhteid väljendav leksika võimaldab tõlgendust 'Mõjustatav kahjustub mõjustaja toimel ja saab ühtlasi samad omadused, mis on mõjustajal' või mitte, jne. Neist küsimustest võib üle vaadata, kuid arvatavasti mängivad implitsiitselt teadaolevad vastused neile küsimustele ikkagi rolli selle või teise ütluse kasutamispotentsiaali kujunemisel.

Näitesarjad 5 ja 6Need sarjad illustreerivad kenasti toda morfo-süntaktilist skolastikat, mida juba mainisime. Seerias 5 (ütlused alguse ja lõpu kohta) on algus 1. tekstis ilmselt mõtestatud "asjaks", ja tema "omadus" on sel juhul 'omab piire' (ilmselt ajalises mõttes); ja lõpp esindab siin nähtavasti "omadust"; 2. tekstis on algus ja lõpp mõlemad "asjadeks" tõlgendatud, ja nimelt vastandlikeks. Seerias 6 on analoogiline asi:ñëàäêîå ja ãîðüêîå on "omadused",ñëàäîñòü ja ãîðå÷ü on "asjad".Kui mõelda, et tegu on pealegi tõlgitud tekstidega, läheb asi seda imelisemaks. Ühesõnaga, tekstist on võimalik välja eristada mingi semantiline osastruktuur — olgu see denotatiivses plaanis või haaraku ka modaaltasandeid — ja ristida see "invariandiks", ülejäänud osa tähendusstruktuurist aga (sealhulgas teised "invariandid") kuulutada olematuks või vähetähtsaks. Liigitaja põeb ühel hetkel üht, teisel teist sorti daltonismi, ning tekstid, mis peaksid olema ilmselt kokku liigitatud — iseasi, kuhu just — satuvad lahku.

Asja võib vaadata ka vastupidise nurga all: midagi, mis on koos, võiks olla ka lahus.Permjakovi 1963. a. raamatu absoluutses alguses:(1) Êàê êîøêó íè áðîñü, îíà íà íîãè ñòàíåò(2) È÷åðåç òûñÿ÷ó ïðåãðàä âîäà âñå ðàâíî òå÷åò â ìîðå(3) Ñêîëüêî áû ðàç ìóæ÷èíà íå æåíèëñÿ, îí æåíèòñÿ íà æåíùèíàõ îäíîãî ñêëàäà(4) Âîðîáåé è äî ñòà ëåò áóäåò ïðûãàòü

loogilis-temaatiline rühm ÍÅÈÇÌÅÍÍÎÑÒÜ — ÈÇÌÅÍ×ÈÂÎÑÒÜ metatekst-ühisnimetaja: 'Âñå âåùè ïîñòîÿííî ñîõðàíÿþò ñâîè ñâîéñòâà è íè ïðè êàêèõ îáñòîÿòåëüñòâàõ íå ïðåâðàùàþòñÿ íè âî ÷òî äðóãîå.Siin on probleem kõige üldisemal kujul selles, kas meil on õigust loobuda neist konnotatiivsetest kitsendustest, mis metafoorika meile siin näiks nagu ette dikteerivat, s.t. kas on õigust teha üldistusi 'kõik asjad', 'mistahes omadused' jne., — või tuleks metafoore kõigepealt tõlgendada või piiritleda — ühesõnaga: on mängus taas probleem, kus lõpeb semantika võimupiir ja algab loogika oma. On selge, et siin kõikjal väidetakse, et millegi juures midagi säilib (millelegi vaatamata), kuid mis just? Selle põhjal, mis nonde nelja teksti bukvaalsisus on antud, kipub tekkima muljeid, et nende sünonüümsus on vaid üsna, üsna ligilähedane. S.t. oleme omadega taas objektteksti ja metateksti suhete juures. Juba sisukirjelduskomponent 'midagi säilib ~säilitatakse' ei ole päris paikapidav. Tegelikult — ainult lauses varblasest säilib midagi — s.t. liikumisviisi omapära. Kass ja mees, kui täpne olla, hoopis taastavad oma endise staatuse. Lauses vee kohta toimub küll ka liikumuse säilimine, kuid jutu esmamõtteks on justkui eesmärgi saavutamine. Edasi, ütluses varblasest on äî ñòà ëåò. Ei oska öelda, mis siin toimub tõlkimisel, kuid näib, et seda ühendit on võimalik tõlgendada kahes eri nüansis:a) 'vaatamata oma kõrgele eale';b) 'permanentselt, läbi kogu elu'; esimesel juhul on tähendus eelduspäraselt kitsendatud 'eaga' või vähemalt mingi üldisema 'takistusega'. Edasi, võib küsida rea küsimusi semantiliste komponentide kohta, nagu 'subjekt', 'säilitatav ~saavutatav ~taastatav staatus', 'takistus' jne.:1) Kas subjekt on "objekt", "asi" või "elementaarjõud"? Ons ta elus või elutu? Inimlik või mitte?2) Mis tüüpi vahekordi esindab säilitatav ~saavutatav ~...staatus ja takistav või ohustav faktor?Ons nad mehaanilised, biomehaanilised, bioloogilised, sotsiaalsed vms.?3) Kas takistuse või ohu "põhjus" ~ajendaja on subjektis endas või temast väljaspool? Kas takistus on tekitatud ja kõrvaldatud tahtlikult või on protsess spontaanne?4) Kas säilitatav ~saavutatav ~taastatav staatus on "negentroopilisem" või "entroopilisem" kui tema välditav või ajutine antipood?Milline neist kahest on subjektile kasulikum? Milline on meeldivam?Jne.Erinevad vastused neile jt. küsimustele põhjustavad üsna tõenäoliselt erinevusi siinsete vanasõnade semantilises potentsiaalis.Näiteks ütlus kassist viitab kellegi osavusele ja paindlikkusele, mis aitab tal välja saada ohuolukorrast. Ütlus veest võiks tähendada vist eelkõige mingit protsessi või ettevõtmist, mis paratamatult saavutab oma eesmärgi, leiab oma loomuliku koha vms. Ütlus naitumisest annab vast partneri valikult üle kanda muudele käitumisstereotüüpia juhtudele või võib viidata kellelegi, kel taas ja taas on nurjunud katsed oma staatust parandada. Kuid see ütlus näib täiesti mõttekana ka oma puhtotseses tähenduses — kui tähelepanek nimelt taasnaitumiste kohta. Ütlus varblasest võiks olla ehk eelkõige ütlus mingi lustaka või kerglase vanuri kohta. Kui suuresti sünonüümsed need ütlused üldse on?

Permjakovi 1968. a. raamatu vanasõnaliigituse, "klišeeteooria" jm. mõtteavalduste vastuvõtt parömioloogilistes, folkloristlikes, filoloogilistes, semiootilistes ringkondades on olnud selline, nagu see on tüüpiline uute ja irriteerivate seisukohtade puhul. Leigeks seda vastuvõttu ei saa nimetada ühelgi juhul. Reageeringute emotsionaalne diapasoon on olnud vägalai, nagu ootuspäranegi (Permjakov esitabki oma mõtteavaldused mõnevõrra kallalekutsuvas stiilis). Oli rohkesti sõnavõtte umbes sellise paatosega, et parömioloogia Messias on lõpuks maa peale tulnud. Oli teisalt ka näit. Vladimir Prokopjevitš Anikini üle mõistuse brutaalne sõnavõtt ("Ðóññêèé ôîëüêëîð" XVI (1975),lk. 263jj., mille motoks sobiks "Tapa siga! Kõri maha! Veri välja!" (Golding).Oli ka asjalikumat kriitikat:

M. Kuusilt (sealsamas "Proverbium" 19 näit.)A. olkovskilt ("Ïàðåìèîëîãè÷åñêèé ñáîðíèê",Ì. 1978,lk. 138jj.)Ka minult (näit. "Proverbium" 23 (1974))Ma ei oska öelda, kas sel kriitikal on mingi osa muutustes, mis ilmnevad Permjakovi 1979. a. raamatu taustseisukohtades ja süsteemis, ju ehk ongi. (Juba 1978. a. kogumikus "Ïàðåìèîëîãè÷åñêèé ñáîðíèê" on Permjakovil artikkel "Î ñìûñëîâîé ñòðóêòóðå è ñîîòâåòñòâóþùåé êëàññèôèêàöèè ïîñëîâè÷íûõ èçðå÷åíèé" — seal on juba kajastatud mitmed muutused, mis Permjakovi maailmavaates on vahepeal toimunud, ning seal on visandatud ka 1979. a. väljaande põhistruktuur ja meta-aparatuur.)Neis oma hilisemais töödes kaldub Permjakov tunnistama näiteks seda, et vanasõnad varieeruvad, kuid ei soovi teisalt ka klišee-terminist loobuda. Seega tekib ühelt poolt loogiliselt kummaline mõiste varieeruv klišee ja teisalt klišeelisuse enda ümbermõtestamine. Näib nii, et siitpeale ei tulegi klišeelisust mõista kui puhtvälist, tekstiliselt täpset reprodutseerumist, vaid kui teatava semantilise??? või loogilise invariandi või ühisosa kordumist mitmes eri tekstis või ka tüübis, s.t. kui teatud metatekstilist avaldist?Näit. 1979. a. raamatus (lk. 12, viide 5) on öeldud:" äàííîé ñâÿçè ìû íå êàñàåìñÿ ñëó÷àåâ íàìåðåííîãî èçìåíåíèÿ èëè èñêàæåíèÿ òåêñòà ïîñëîâèö è ïîãîâîðîê.(Êñòàòè ñêàçàòü, ñàìè ýòè ñëó÷àè, êàê è íàëè÷íå âàðèàíòîâ ó ìíîãèõ ïîñëîâèö, íå òîëüêî íå ïðîòèâîðå÷àò òåçèñó îá èõ óñòîé÷èâîñòè,íî, íàïðîòèâ,ëèøíèé ðàç ïîäòâåðæäàþò åãî. Ïîñëîâèöû òîëüêî ïîòîìó è ìîæíî âèäîèçìåíÿòü, ÷òî êàæäûé íîñèòåëü ÿçûêà õîðîøî çíàåò èõ îñíîâíóþ, èñõîäíóþ ôîðìó." See võib teadlike ümbertöötluste kohta (näit. paroodiate kohta) hästi paika pidada, kuid vanasõnade "harilikul" tarvitamisel on vist küll ka näiteks iga lokaalredaktsioon oma tarvitajaskonna silmis "normaalkuju" — see pole juht, kus eeldatakse, et vastuvõtjal istub peas mingi "õige" sõnastusvorm, mille suhtes tekitatakse tahtlik dissonants.Lk. 56 viites 17 on näit. niimoodi: "Ìåæäó ïðî÷èì, ñàìà ìíîãîàñïåêòíàÿ íåîïðåäåëåííîñòü ïîñëîâèö, âîïðåêè ìíåíèþ À. Êðèêìàííà, ëèøíèé ïîäòâåðæäàåò èõ èíâàðèàíòíî-âàðèàíòíóþ ñòðóêòóðó (íà âñåõ óðîâíÿõ è âî âñåõ àñïåêòàõ."Nii paindlikku asja, nagu èíâàðèàíòíî-âàðèàíòíàÿ ñòðóêòóðà Permjakovi varasemais töödes üldse ei eksisteeri, vaid on ainult klišeed ja invariandid. Ja paha jutt, mida eesti uurija A. Krikmann rääkis, käis nimelt väidetava puhttekstilise klišeelisuse, invariantide maailma väidetava diskreetsuse jm. asjade kohta täpselt samas, nagu meilgi neist juttu oli.Ka klišeede asjus on 1979. a. raamatus midagi kergelt teisenenud: kui varem vanasõnad käibisid "â ðàç è íàâñåãäà ñëîæèâøåéñÿ è óñòîé÷èâîé ôîðìå" (näit. 1968, lk. 9), siis nüüd (1979, lk. 12) "â ãîòîâîé è óñòîé÷èâîé ôîðìå".Ja viites 17 edasi:"Ñêîëüêî áû êîíêðåòíûõ àêòóàëèçàöèé íè ïîëó÷èëà êàêàÿ-ëèáî ïîñëîâèöàá âñå îíè ñîäåðæàò íå÷òî îáùåå è íåèçìåííîå, íåïðåìåííîå äëÿ äàííîé ïîñëîâèöû. Ýòî îáùåå è íåèçìåííîå è ñîñòàâëÿåò åå èíâàðèàíòíóþ ñóòü, à âñå ÷àñòíîå è ïåðåìåííîå — åå âàðèàòèâíóþ ñòîðîíó — êîíêðåòíóþ ôîðìó."Selleks peaks inimene ilmselt täiesti põrunud olema, et arvata, et kahel vanasõnatekstil, mis sõnastuselt pisut-pisut teineteisest erinevad — või siis sama teksti kahel eri aktualisatsioonil — et neil saaks absoluutselt puududa semantiline ühisosa. See tähendab, et teksti ja tema tähenduste vahel tohiks katkeda nö. motivatsiooniline seos (see on võimalik ehk ainult teatud hulga idioomide puhul). Eesti uurija A. Krikmann jagab Permjakovi ülaltoodud seisukohta täiesti ja on seda ka otse väljendanud (väitekiri, märkus 16, alap. 2):"Ka täpselt sama teksti aktualisatsioonidest ei anna ükski teisega täpselt identset semantilist tulemust. Teisalt peab aga ühe ja sama vanasõna kõigi aktualisatsioonide vahel tingimata säilima mingi semantiline ühisosa, muidu me ei saa vanasõna summaarset tähendust avaldada ühtse kirjeldusena."

Aga teisalt muidugi kaasneb Permjakovi selle nö. edasiarenemisega see, et klišeelisuse ja invariantsuse mõisted osutuvad segiaetuiks, mis ei ole samuti hea asi.Permjakovi teisenemiste hulgas võib ära märkida veel sellise: kui ta varasemais töödes vanasõnad (ja kõnekäänud) on situatsioonide märgid, siis hilisemais töödes on vanasõnad (ja kõnekäänud) situatsioonide mudelid.

Tundub, et kujutelma, et vanasõnad ja kõnekäänud on millegi mudelid, annaks mõtestada eelkõige kahes järgmises plaanis:

1. Kujundikõne tasandite vahel — siis ka kõnekäändude puhul ja metafoori puhul üldse: see oleks nn. metasemiootilise vahekorra see juht, mida Roland Barthes nimetab konnotatsiooniks, s.t. kus lähtesüsteemi üksused moodustavad tuletatava süsteemi üksuste vormiplaani — näit. koer haugub saab vormiks metafoorsele ~fraseoloogilisele sisule 'kuri inimene sõimab'; vastupidist opositsiooni nimetatakse metakeeleks — siin lähtesüsteemi üksused moodustavad tuletatava süsteemi üksuste sisuplaani — nö. elu kui selline tehakse keele sisuks, keel kui selline tehakse keeleteaduse sisuks jne.

Vanasõnad on siin mudelid selles mõttes, nagu metafooris üldse elu ühed valdkonnad on teiste valdkondade jaoks "mudelid" või "lihtselged vasted" vms.

2. Vanasõnu võib pidada mudeliteks ilmselt ses mõttes, et nad liituvad eluga seaduspära kaudu ja kui näit. midagi on juhtunud, püüavad aidata prognoosida, mis võiks järgneda, või avastada toimunu põhjusi või leida strateegiaid selle kohta, mis antud olukorras ette võtta. Seda liiki modellerimisvõimet kõnekäändudel ei ole.

Permjakov mõistab vanasõnu kui mudeleid siiski kuidagi teisiti, see on tal seoses teksti ja "situatsiooni" vahekorra motiveerituse/mittemotiveeritusega. Permjakov nimelt loeb modelleerivat funktsiooni ühelt poolt vanasõnade (ja kõnekäändude) esmaseks funktsiooniks, teisalt väidab ta justkui, et sellal kui kõik vanasõnad ja kõnekäänud on situatsioonide märgid, ei ole nad siiski kõik situatsioonide mudelid. See on vist kuidagi nii, et kui Haukuja koer ei hammusta on analüüsitav või "tõlgitav" resp.kokkupandav leksikaalsete komponentide kaupa — haukuma = 'sõimama', koer = 'paha inimene' ja hammustama = 'lööma' — et siis ta on märk kui ka mudel; kui aga näit. inimesed oleksid lihtsalt kokku leppinud, et Haukuja koer ei hammusta tähendab, et maailm on lõputu või et ta tähendab, et liigne viinavõtmine toob pahu tagajärgi, siis on ta ainult situatsiooni märk, mitte aga mudel.

Ja nagu öeldud, olulisi muutusi on toimunud ka süsteemis eneses.Kõige olulisem muutus on ilmselt see:1968. a. versioonis oli põhitasand lihtsalt mingite temaatiliste rühmade jada, kus iga rühm 'esindas' mingit sisukohast "invarianti", mis oli tähistatud mingi opositsioonipaariga; opositsioonipaari komponentide vahel oli fikseeritud teatav seosetüüp, mis olenes tükati ka sellest, kuhu "loogilis-

semiootilisse" ülemklassi mingi teemarühm kuulus; tervikuna oli see seosetüüpide lõige välja töötamata ja üsna kaootiline;vaheastmed temaatilise põhitasandi ja nelja "loogilis-semiootilise" ülemklassi vahel on (s.t. nn. konstruktsioonitüüp ja nn. alltüüp) olemas peamiselt justnagu ilu pärast; juhtub, et näiteks alltüüpide tasandil hierarhiapuu üldse ei hargne; nende alusel tekkivate ainerühmade suurussuhted on kohutavalt tasakaalust väljas; eriti "filtrita" ja "filtriga" juhtude kohta on, nagu loetud tsitaadist nägime, üsna võimatu sotti saada, mille järgi nad üleüldse on rajatud ja mille järgi eristuvad.Uues versioonis on põhitasandi representatsioon kahemõõtmeline, "maatriksiline": üht mõõdet pidi jooksevad temaatilised tähistajad — nood on antud endiselt opositsioonipaaridena, "põhiliste"paaride hulka on vähendatud ja sisupaaride nimistu tervenisti on põhimõtteliselt lahtiseks kuulutatud. Teist mõõdet pidi jooksevad vormiloometunnused, mis printsiibis näitavad seosetüüpi opositsioonipaari komponentide vahel, ja kujutavad ise ka opositsioonipaare.Tegelikult on see mitte enam vahetult rekstide, vaid teatavate "ideede" süsteem: iga idee on määratud mingi nö. sisupoolse ja vormipoolse tunnuse kohtumise või lõikepunktina.Oluline uuendus on ka see, et antakse põhimõtteline võimalus metafoorse vanasõna mitmetähenduslikkuse näitamiseks: iga tekst võib kuuluda ühteainsasse vormirühma, kuid mitmesse eri teemarühma (s.t. teda võib tõlgendada parasjagu nii mitme opositsioonipaari "kehastajaks" nagu see ühel või teisel juhul mõttekas tundub).Ja teisalt selle uuenduse ilmum vastassuunas: vanasõnal võib temaatiline määratlus üldse puududa — selletarvis on asutatud temaatiline "nullrühm". Ütlused nagu Kõik voolab, kõik muutub või Miski pole igavene käiksid siis sinna nullrühma. (Võib muidugi kahelda, kas on mõttekas kujutella, et eksisteerivad vanasõnad "ükskõik mille kohta", või koguni "mitte millegi kohta" (?) Probleemid, mis selle taga on, on iseendast tõsised ja üpris fundamentaalsed ja puudutavad kõige otsesemalt ka asja süntaktilisi ja loogilisi külgi:kõige rumalamalt öeldes, see on probleem sellest, kus on (maailmas ja/või teadvuses) "sisu" ja kus on "vorm";kuid see suubub näiteks probleemi selle kohta, mis semantikas peaks kuuluma nö. "sisu semantikasse"; see suubub näiteks ka probleemi selle kohta, mis õieti toimub teema-reema liigenduses, subjekt-predikaat liigenduses jne. — Jaan Kaplinski kunagisi lausenäiteid kasutades, näit. küsimus sellest, miks meil on kombeks öelda Maja põleb mitte aga põlemine majab; — või paröömiliste ideede valdkonnas: mille poolest tegelikult erinevad "ideed" 'Kõik muutub' ~'Iga asi muutub' ja 'Muutumine on omane kõigele maailmas' või 'Miski pole igavene' ~'Igal asjal on lõpp' ja 'Igavesi asju ei eksisteeri' ~ Lõplikkus on universaalne' ?Detailselt jälgida, milles muutused eri järku üksuste vahel seisnevad, on üsna vaevanõudev ja rereraati sellest kuulata üsna tüütu.Osa opositsioonipaaridest, mis varem esindasid "sisu", on nüüd pandud esindama "vormi", aga "vormi" esindavaid opositsioonipaare on ka juurde toodud. Tervikuna jätab kõik see siiski mulje, et nina, mis enne asus varba otsasja millega enne söödi, asub nüüd kukla taga ja sellega käiakse, ja silm, mis enne oli pealael ja millega mõteldi, on nüüd nabaaugus ja sellega sõelutakse.Põhilisi vormiloome-opositsioonipaare on postuleeritud 28 paari. Ma ei hakka neid kõiki loendama, toon ainult mõned näited:tavalisus : ebatavalisusmuutmatus : muutuvusterviklikkus : vasturääkivuspöörduvus : pöördumatuskokkusobivus : kokkusobimatusasendamatus : asendatavus jne. Mis toimub põhitasandist ülevalpool? 4 "loogilis-semiootilist" invarianti, mis enne valitsesid kogu süsteemi, valitsevad nüüd vormiloometunnuste mõõdet; pilt on veidi liigendatum ja valemid on

veidi keerulisemaks läinud. Temaatilised opositsioonipaarid on uues versioonis omaette rühmitatud, — samuti 4 ülemklassi. See on nüüd asi, mida enne ei ole olnud, ja ma refereeriksin seda veidi.

Paarid esindavad kõik "vastandatud entiteete" (ïðîòèâîïîñòàâëåííûå ñóùíîñòè).I. Entiteedid, mis kujutavad endast ühe ja sama asja eri külgi:sisu : vormtervik : osaalgus : lõppalgus : järg ~jätkasi : tunnus (!)üla- : ala- (âåðõ : íèç)II. Entiteedid kujutavad endast füüsiliselt eri objekte:IIà. Paarid, mille liikmed eksisteerivad omaette, kuid võimaldavad vahevormide olemasolu (s.t. eristuvad omaduste astme järgi, "pidev skaala"):suur : väikepikk : lühikekõrge : madaltugev : nõrkkõva : pehmevana : uusvana : noorlähedane : kaugetark : rumalhea : pahahele : tumetäis : tühirikas : vaenesöönud : näljaneruttu : aeglaseltpalju : väheIIá. Paarid, mille liikmete vahel ei ole vahevorme ("diskreetne skaala"):kaks : üksoma : võõrassugulased : võõradsarnased : erinevadharjumuspärane : mitteharjumuspäranekättesaadav : kättesaamatuterve : haigeise : teisedmateriaalne : ideaalnesõna : tegusirge ~õige : kõverelav : surnudmees : nainesõber : vaenlaneinimesed : mitteinimesedaktiivne : passiivneilmne : peidetudteenitud : muidusaadu : kaotatukorraga : järk-järgultloomine : hävitamine

IIâ. Paarid, mille liikmed esindavad asja ja selle puudumist (vähemalt formaalselt):rääkimine : vaikimineühtsus : lahutatusterviklikkus : kahestatusteadmine :võhiklustöö : jõudeoluoskus : oskamatusIII. Enditeedid kujutavad endast füüsiliselt eri asju, mis ei saa aga teineteiseta eksisteerida:aktsioon : reaktsioongeneraator : genereeritavtegija : tehtavpõhiline : kaasnevvalitsev : valitsetavhävitav : hävitatavpõhjus : tagajärgümbritsev : ümbritsetavasi : kohttöö : tulemuseesmärk : tulemuseesmärk : vahendsinna : tagasiandma : võtmaalgne : tuletisIV. Entiteedid kujutavad endast temaatiliste opositsioonipaaride sagedasemaid lõikumisi:kvaliteet : kvantiteet = (hea : paha + palju : vähe ... + suur : väike)jõud : õigus = (tugev : nõrk + õige : kõver)jõud : mõistus = (nõrk : tugev + tark : rumal)mõistus : kasv = (nõrk : tugev + suur : väike)mõistus : iga = (tark : rumal + vana : noor) kodu : võõras koht = (oma : võõras + asi : koht)jne.Empiirika hulk oli 1968. a. raamatus üle 7000 teksti, 1979. a. raamatus väidetavasti üle 12000. Kuid 1968. a. raamatus on see empiirika tervenisti hästi-halvasti ära liigitatud. 1979. a. raamat annab uuest liigitusversioonist ainult kondikava ja toob mõlemas lõikes ainult fragmente näitamaks, kuidas süsteem funktsioneerib. Kuna uus versioon on kahemõõtmeline, siis pole seda arusaadavalt olnud võimalik demonstreerida mõlemas mõõtmes korraga: sissevaated antakse alul teemarühmade kaupa, siis vormiloometunnuste järgi.

3.4.2. "Vanasõnaraamat"

"Vanasõnaraamat" on eesti vanasõnade seni mahukaim rahvaväljanne, mis ilmus 1984. a. lõpul, pärast teadusliku väljaande eestikeelsete põhiköidete täielikku valmimist ning püüdis ühtlasi korvata sisuregistri puudumist teadusliku väljaande lisaköites (EV IV).Praeguseks on kättesaadav ka "Vanasõnaraamatu" e-versioon, mis erineb paberväljaandest ainult sellepoolest, et iga vanasõnatüüp on siin esindatud üheainsa tekstiga (st. suuremate tüüpide lisavariandid puuduvad).Raamatu süsteem on paberväljaande omaga täpipealt sama: ........@Semantiliste vanasõnaliigiteludega seonduvat problemaatikat ning "Vanasõnaraamatu" üldstruktuuri tutvustavat artiklit on paberväljandega

3.3. Matti Kuusi globaalsüsteem

Matti Kuusi rahvusvahelise vanasõnaregistri idee sünniloost on lühidalt juttu ka meie allikaloo-raamatus (vt. SFL II, ptk. 8.1.2 @), lähemalt käsitletakse Kuusi süsteemi Outi Lauhakanga töös "The M6 international type-system of proverbs" (ilmumisel FFC-sarjas). Peatume sellel tööl edasi veidi lähemalt.

Autor siseneb teemasse generatsioonide suhete ja vanemate pärandi teema kaudu. See teema on oluline Kuusi ja Lauhakanga suhetes (nad on isa ja tütar) ning produktiivne ka paröömilises ideestikus. Vanasõnad väidavad, et vanemailt päritud vara on lastele needuseks, see on kurja allikas jne. Need otseväited on omakorda suguluses ütlustesarjaga “Kui loom sureb, siis X jääb”:Kui sajajalgne surebki, ta ei lange;Rebane sureb, saba jääb;Havi jätab endast hambad;Elevant jätab endast kihva;Tiiger jätab endast naha jts.M6-süsteemi eellugude juurde siirdudes meenutatakse alustuseks Kuusi enda “praktilist unistust”, et oleks hea, kui parömioloogidel oleks nagu jutu-uurijailgi oma ühtne rahvusvaheline viitekood, “vanasõnade Aarne-Thompson”. Praeguse Paradox-süsteemis andmebaasi aluseks on olnud 1) Kuusi poolt koostatud soome vanasõnade indeks ja 2) universaalsete, globaalsete vanasõnatüüpide loetelu koos viidetega.Lauhakangas osutab ka probleemile, mis on meile eelnevast teada (vt. SFL I, ptk. 3.4 ja @): vanasõnatüübi mõiste ei ole eriti selge ja liigub kuskil ühe konkreetse vanasõna ja samaideeliste vanasõnade klastri vahemail.Enamik paröömilisi allikaid maailmas on trükiallikad ja Kuusi töö globaalvanasõnade juures algas samuti parömioloogilise raamatukogu rajamisest. Kuusi on rõhutanud, et just Archer Taylor ja ta tööd õpetasid teda nägema inimsoo vanimate vanasõnade problemaatikat ja mõistma globaalse levikuga vanasõnu. Kuusil oli korrespondente igal mandril ja FFC-köidete eest, mida ta neile saatis, sai ta vahel vanasõnakogumikke üsnagi eksootilistelt maadelt. Antikvaar Isak Gordin oli Kuusi eluaegne raamatuagent, kel oli juudi soost tuttavaid igal mandril. Ajapikku puuduvate teoste nimistu lühenes. Kuusi parömioloogilise raamatukogu lõplik suurus on 25 “riiulimeetrit”.Märkmed rahvusvaheliselt tuntud vanasõnade allikate kohta tegi Kuusi oma kuulsasse oranide kaartide kartoteeki, mis sisaldab u. 5500 suureformaadilist kaarti. Alul oli see Kuusi jaoks pelgalt mälutugi ja ta ei mõelnud selle publitseerimisele. Raskuskese oli Baltikumi vanasõnadel, hiljem laienesid Kuusi huvid ovambo jm. Aafrika ainele ja kartoteek täienes selle regiooni materjaliga. Kuusi vaatas hoolikalt läbi iga uue vanasõnaraamatu ja registreeris viited teda huvitavaile vanasõnadele. 70-ndate astateni asutas ta kaardid ainult neist tüüpidest, mil olid soome vasted, hiljem muistki rahvusvahelise levikuga ütlustest. Iga oran kaart on ühtlasi mingi vanasõna tüübimonograafia alge. Kaartide päised on soomekeelsed ja järjestatud alfabeetiliselt peateksti esimese nimisõna järgi.On u. 3000 (reeglina eksootilisemat) vanasõna, mis oranis kartoteegis puuduvad ja sisaldauvad üksnes andmebaasis; nood on lisatud spetsiaalselt raamatu “Maailman sanalaskuviisaus” (1993) tarvis. [Materjal (süsteem + tekstid + allikaviited + allikate loend), mis tänu Outi Laugakangale minu käsutusse on jõudnud, näib haaravat kokku veidi enam kui 8000 tüübi kirjed.]Lauhakangas vaatleb tüpoloogiaprobleemide näidisena ütlust Aste-astmelt võib ka mäe ületada ja meenutab Kuusi 1972. a. artiklit “Towards an international type-system of proverbs” (FFC 211 ja “Proverbium” 19). Vanasõna tiiteltekst on Indiast ja see esineb juba vanades sanskriti allikates. Kohe kerkib probleem: kuidas vältida meile võõraste vanasõnade tõlgendamist meie omadest seisukohtadest ja kultuuritaustast lähtuvalt? Ka tõlgituna võib vanasõna omandada konnotatsioone, mis ta algset tähendust nihutavad ja moonutavad. On kaks hiina paralleeli, üks neist: Mees, kes mäe minema viis, oli see, kes hakkas ära tassima väikesi kive. Sulgudes on kaugemaid paralleele, nagu läti Kes ei tee halba algust, ei tee kunagi ka head algust või ovambo Väikelind alustab ühesainsast kõrrest, samuti kreeka paralleel. On viited Düringsfeldide ja Permjakovi väljaannetele, samuti pärsia vanasõnale Samm-sammult ronid sa üles katusele ja inglise ütlusele Samm-sammult

liigutakse redelit mööda üles. Siin sarjas tuleb ette eri metafoore: aste-astmelt, samm-sammult jne., neid ei saa vaheldada sisu ja ideed päriselt muutmata jättes. Tekib paratamatu vajadus viidata semantilisele sugulusele vanasõnade vahel, mis asuvad süsteemi eri osades, ja Kuusi on oma kartoteegis selliseid viiteid ka teinud. Lauhakangas nendib, et selle sülemi põhisõnum on, et me ei peaks muretsema oma jõu- vm. varude pärast, kui oleme kuidagi algust teinud. Kuid mõnedes versioonides on pearõhk just sellel, kuidas me alustame, või asjade tegemise õigel järjekorral, või toonitatakse vajadust olla oma tegevuses süstemaatiline vm.[Siin võib nimetada pisut üldisemas plaanis semantilisi tegi, mida mööda vaadeldavas sülemis hargnemised toimuvad:1) põhjaks on ilmselt kvantiteedi ja kvaliteedi vahekorrad (n-ö. väga suur hulk üksikuid kive on kvaliteedilt mägi);2) see suur kvantum võib muutuda tekke või lagunemise suunas;3) see kogunemis- või lagunemisprotsess võib olla spontaanne või tahtlik;4) kvantum (ja vastavalt ka tekitamine või lammutamine) võib olla märgistatud heana või halvana.Ja nii saadakse suur hulk kombinatsioone:

kvaliteet / kvantum

h alb h ea

h ajub,la gun eb,

h alb h ea

k ogun eb

spo nta an se lt

h alb hea

des tru eeritak se,la m m u tatak se

h alb h ea

k onstrue er ita ks e,lu ua kse

ta htliku lt

a s te -as tm e lt

Milles seisneb vajadus rahvusvahelise vanasõnasüsteemi järele?60-ndate aastate lõpul huvitasid Kuusit sellised küsimused, nagu1) miks mõned vanasõnad pole soome traditsioonis juurdunud?2) millised vanasõnad sobivad / ei sobi soome vaimulaadiga?[Mainitagu selle huvi ühe tulemina kirjutist "Itämerensuomalaisuuden profiili Viron yleisimmissä sananlaskuissa" ajakirjas Virittäjä (1976), eriti selles leiduvat eesti vanasõna Parem pool muna kui tühi koor analüüsi. Ütlus on ainulaadne sellepoolest, et ta on eesti traditsioonis ülituntud, kui soome omas puudub sootuks.]Kuusi on arvanud, et soome ja (Lääne-?)Euroopa kultuuri vahel on ilmseid erinevusi ja et Soome on hea polügon rahvusvaheliste vanasõnade jälgimiseks, kuna ta asub Ida ja Lääne kultuuriregioonide piirialal.[Sama kehtib põhimõtteliselt ka Eesti kohta. Ühtlasi haakub laenude kodunemise probleem üldisema problemaatikaga, mis puudutab produktiivse / ebaproduktiivse ja triviaalse / unikaalse vahekordi folkloorifondis. Triviaalne on produktiivne (või: produktiivne on triviaalne), unikaalne ebaproduktiivne. Sellest suunduvad selged konkretiseeringud vähemalt kahes suunas:1) Kuusi-Koskenjaakko hüpoteesi suunas (vrd. ka SFL I, ptk. .... @): mis on produktiivne, see on produktiivne enamikus kohtades, kus ta vaid leidub;2) rahvusliku mentaliteedi ülesleidmisprobleemi suunas: produktiivne ~ triviaalne on kergesti leitav ja vaadeldav, kuid ei kätke spetsiifikat; spetsiifiline on ebaproduktiivne, lünklik, raskesti leitav ja vaadeldav.]Samas 1972. a. artiklis on Kuusi hinnanud kõrgelt G. Permjakovi pioneerlikku tegevust rahvusvaheliste parömioloogiliste klassifikatsioonide loomisel ning möönnud, et Permjakovi

katsetused on olnud ta enda pürgimustele jõuliseks inspiraatoriks. Kuid ta on Permjakovi ka tuliselt kritiseerinud, näiteks1) Permjakovi ideed, et on võimalik luua süsteem, mis mahutaks endasse mitte ainult kõik olemasolevad, vaid koguni mistahes iganes mõeldavad vanasõnad [seda on eriti Permjakovi varasemais töödes tõesti korduvalt ja jõuliselt rõhutatud];2) Permjakovi süsteemi deduktiivset laadi, “ülalt alla” konstrueerimissuunda [tegelikult see päris nii ei ole: vrd. ülal # ja SFL I, ptk. ... @];3) süsteemis on ilmseid näpuvigu: üksused, mis peaksid asuma koos või lähestikku, asuvad eraldi [vt. ka näiteid ülal # ].Omaenda süstematiseerimistegevuse on Kuusi kvalifitseerinud üheselt induktiivseks, ainest endast lähtuvaks. Samas kirjutises iseloomustab ta oma meetodit rahvusvaheliste vanasõnade tuvastamiseks: "I have registered the international types of proverbs first by means of comparisons of the Finnish and Ovambo traditions, then of the Western European and Oriental traditions and later on the starting point was remote contacts between nations in general."70-ndail aastail pani ka Kuusi isee suuri lootusi vanasõnade struktuurianalüüsile, kuna ju struktuurianalüüs oli tollal üldse väga kuum tegevusliik.Kirjutises Tiefenstructur und Oberflächenstructur in der Parmiologie (Proverbium 23 (1974)) arutab Kuusi vanasõnade pind- ja süvastruktuuri vahekordi, juhtides tähelepanu raskusele, mida põhjustavad süstematiseerijale 2-, 3- ja mitmeosalised, st. parallelistlikud vanasõnad, ning rõhutab taas, et pole mingit Jumalast ettenähtud ühtainsat õiget viisi vanasõnasüsteemide ülesehitamiseks.

Andmebaasi-vormist. Mitmesuguste teoreetilis-metoodiliste komplikatsioonide käes vaeveldes oli Kuusi oma “vanasõnade Aarne-Thompsoni” ideed juba peaaegu maha matmas, kuni ta lõpuks veendus, et relatsiooniilise arvuti-andmepanga vorm on suuteline lahendama ja leevendama mitmeidki süsteemiga seonduvaid raskusi. 1988. aastal hakati sellist andmepanka tegelikult rajama. Üks selle algatuse jandeid oli püüd vältida üht, ainsat, jäigalt organiseeritud korraldusviisi ja anda selle asemel mitmemõõtmeline n-ö. süstematiseerimisrakursside kogum. Tõsi küll, ka andmabaasisüsteemis tuleb mingi tasand või aspekt lugeda siiski põhiliseks.1972. a. katsest on näha, et Kuusi loodab ikka veel binaarseile opositsioonidele (ju vast Permjakovi mõjul). tegelikult on see vaid üks mitmest liigitamisvõimalusest.Lauhakangas kasutab ka ise pindstruktuuri ja süvastruktuuri mõisteid. Esimene näib tal tähendavat (ka?) vanasõna bukvaalset, välist tähendustasandit ja teine “tegelikku”, “ideelist” tähendustasandit. Kuusi-Lauhakanga andmebaasisüsteemi loomisel on eelistatud “süvastruktuurset” tähendustasandit, mis võimaldab näha ühendavaid sisutunnuseid mitmekesiste pindkonstruktsioonide all. Süstematiseerimistöö ise tõstatas teoreetilise hüper- või metaprobleemi: milles ikkagi seisneb see analüütiline mõtetöö, see mõtlemisviis, mida püüab harrastada keegi, kes süstematiseerib väga erinevaist kultuuridest pärinevaid ütlusi? Või teisiti: kuivõrd me üldse tohime vanasõnade tähendamisvõimet v. senamtilist potentsiaali laiendada väljapoole konkreetseid sotsiaalseid ja kommunikatiivseid kontekste, kus nad tegelikult on käibinud?Lauhakangas nimetab ka vanasõnade polüseemia ja sünonüümiaga seonduvat probleemisõlme: eri väljendusvormid võivad ühest küljest kätkeda endas ligikaudu üht ja sedasama teadet, teisalt võib üks ja sama väljendusvorm kätkeda endas mitut eri teadet (st. mitut eri tõlgendusvõimalust). Aja jooksul (ja kultuurist teise liikudes) võib ühe kindla vanasõna tähendusväli tunduvalt muutuda.Vanasõnade süstematiseerija teele jääb ka rahvateaduse igiprobleem: kuidas vältida sütematiseerija isikliku maailmapildi ja kultuuritausta sisseimbumist ja kaasmõju sellele, milliseks loodav produkt kujuneb?Igale vanasõna(tüübi)le oleks süsteemis vaja leida parim võimalik asukoht. Kuusi ja Lauhakanga ideaaliks on olnud põhimõte, et loodav süsteem võimalikult adekvaatselt peegeldaks ka “proverbloori” (st. vanasõnafondi enda) tegelikku koostist ja struktuuri.[See on siis sama probleem, millest “Vanasõnaraamatu” juures @ juba juttu oli: tegelikkuse kajastused eri folkllorianrides ei ole sugugi sarnased oma temaatilise sagedusjaotuse ega sisuliste komponentide koostise poolest.]

Süsteemist pidi saama praktiline abivahend uurijale, mitte lõplik ja ilmeksimatu piibel. Selle konkreetne valmimiskäik näib Lauhakanga memoraadi põhjal meenutanuvat mitmes mõttes “Vanasõnaraamatu” oma (vrd. ka @):· tegevus oli osalt intuitiivne, osalt teadlik;· püüti järgida aine enda poolt sugereeritavaid liigitusaluseid;· ühtaegu tekkis süsteem ise kui ka materjali paiknemine selles.Kui materjali paigutamisel süsteemi nähtus temaatilisi alternatiive, pandi ta kuhugi ühte parimasse paika ja mujale kirjutati viited.Ühisjoon “Vanasõnaraamatuga” oli seegi, et teatud etapil sai probleemiks mitte ainult vanasõnade “laialipaigutamine maailma”, vaid ka selle mailma enda struktuur, st. küsimus sellest, mil viisil alamastme sisuklasse peaks ühendatama suuremateks “eluväljadeks”. Lauhakangas meenutab, et 1996. a. suvel, kui nad arutasid süsteemi lõppversiooni, soovitas Kuusi lisada Jumalat ja saatust käsitlevasse peatükki (B2) skepsise ja uskmatuse allteema. Selle ideesõlme võtab kokku nt. rahvusvaheliselt tuntud vanasõnasülem Looda Jumala peale, aga ära ise ole hooletu ~ Jumal andis meile käed, ta ei ehita meie jaoks sildu jts.Rühmade sisu ja laienduste seisukohalt on huvitavaim ülemklass C — “Põhitähelepanekud ja sotsio-loogika”. Toimus nt. Kuusi 1972. a. töös esineva opositsioonipaaril põhineva rühma ‘Üks / kaks (palju, kõik)’ ümberjagamine ja seejuures tõusis probleemiks, kas sellesse kuulunud ainele panna kitsendus ‘üks / mitu inimest, sotsiaalst subjekti’ või jätta ta kehtima ainsuse / paljuse vahekordade kohta üldse, universaalselt.Lauhakangas meenutab”10. veergu” Kuusi analüütiliselt tabelist raamatus “Proverbia septentrionalia” — see on modaliteetide veerg ja siinsed modaliteedid on: normatiivne, evalvatiivne, üldistav, signaliseeriv ja kommenteeriv.[Minu isiklik vaatekoht vanasõna modaaltasandite kohta on sellest mõneti erinev, kuid Kuusi nimistu osutab väga tähtsale sisulisele hargnemisvõimalusele, nagu ülal ka juba nimetatud #.]Relatsioonilise andmebaasi üks voorusi on see, et “ideejärgset” süsteemi luues saab kogu aeg ühtlasi jälgida, millise sõnavaraga see või teine rühm on esindatud, st. seda, mis toimub bukvaaltasandil. Ning teisalt on andmebaasi sisestatud ristviidete kaudu võimalik jälgida ka vanasõnade seostest tekkivaid võrgustikke.Süsteemis lähestikku paigutatud üksuste juures tekkis ootuspäraselt probleeme ka sellega, kuimitmeks “eri vanasõnaks” (st. folkloorseks tüübiks) teatavasse ainekogumisse kuuluvaid tekste tuleks jagada.Kuusi-Lauhakanga süsteemis (nagu taas ka “Vanasõnaraamatus”) on ühes ja samas alamastme teemarühmas püütud materjal paigutada nii, et sisuliselt lähedasemad tüübid asuksid kõrvuti või siis ligistikku. Ühtlasi on püütud vältida klassifikatsioonisüsteemi ülemäärast lamendumist — sellega oleksid küll liigitamisraskused iseendast palju vähenenud, kuid teisalt oleks kaotatud ka võimalus osutada tähtsaile või huvitavaile diferentsidele. Puhtfraseoloogilise (kõnekäänulise) aine osakaal on süsteemi arenedes üldiselt vähenenud.

Süsteemis refereeritavaist vanasõnaallikatest leidub põhjalik ülevaade juba Kuusi 1972. a. töös, samuti aine erinevaist korraldusviisidest neis allikates. Seegi teave andis Kuusile ühtlasi ideid oma materjali korraldamiseks. Ses suhtes, arvab Lauhakangas, oli suurim roll Permjakovi 1968. a. raamatul (“Èçáðàííûå ïîñëîâèöû è ïîãîâîðêè íàðîäîâ Âîñòîêà”): vaatamata mitmeile erimeelsustele jagasid nad seisukohta, et igat vanasõna tuleb vaadelda kui vastust teatud küsimusele.Lauhakangas nimetab eraldi veel üht nende poolt kasutatud allikatest — J. Aquilina malta vanasõnade väljaannet “A Comparative Dictionary of Maltese Proverbs” (1972). Maltal ja Soomel on mõndagi sarnast: mõlemad on väikesed keele- ja kultuurialad; mõlemad on merelise ümbruse ja kontaktidega; mõlemad on saanud mõjutusi suurtelt kultuuridominantidelt. Aquilina kogumik on temaatilises süsteemis araabia, hispaania, saksa, prantsuse, inglise, pärsia ja mõnede aafrika paralleelidega.

Lauhakanga kirjutis annab sissevaateid ka süsteemi tehnilisemaisse külgedesse.Baasis on üldse ligi 29 000 viidet kirjandusele, viited on parimini kättesaadavad nn. universaalsete tüüpide kohta, st. selliste kohta, mis ilmutavad esinemust vähemalt kolmes maailma suurtest kultuuriareaalidest (nagu Euroopa, must Aafrika, islami regioon, Orient, Vaikne ookean). Sääraseid globaalvanasõnu on registris kokku 700 ümber. Andmebaasis on ka raamatufail, kust saab leida kõik allikad, milles see või teine universaaltüüp esineb, omaette lühenditega on antud ka keeled, milles teda on üles kirjutatud. (Lauhakangas iseloomustab üsna ulatuslikult konkreetseid tähtsamaid trükiallikaid.)Süsteemis on ülemaklasse 13, põhitasandi klasse 52 ja alamklasse 325.Näide:Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub asub klassis H5d numbri all 22.H-klass on “linn” määratlusega ‘SOCIAL INTERACTION’, H5 on “tänavanimi” ‘ME/OURSELVES: X NEEDING HELP, HOSPITALITY’ ja H5d on “majanumber” ‘Reciprocity, your way to treat other people will predict your own treatment’, siin augukaevamise tüüp elabki “korteris” nr. 22.Mõned korterid on üsna väikesed ja neis on vähe elanikke, teised seevastu suured ja väga rahvarohked. Tüübil võib olla sugulasi ka teistes majades, tänavail, linnades — neile on samuti viidatud. Näiteks F1b on allklass ideega ‘Ausust premeeritakse, kurjus (patt ~ pettus) leiab häbi ja karistust’, mis on klassi H5d semantiline sugulane.Tegelikult otsitakse vanasõnu sagedamini mõne sõna kui sisu järgi, kuid M6-süsteemi klassid näitavad meile iga vanasõna n-ö. ideoloogilist ümbrust.

Vanasõnade vahelist sugulust on otsitud ja leitud mitmes eri plaanis, nt. sünonüümia näol, analoogiliste või kattuvate referentide näol, sarnaste vormelistruktuuride näol vm. Ka M6-süsteemi jaoks on püütud teha ristiviiteid kõigis neis plaanides. Tüüpidevahelisi ja rühmadevahelisi viiteid ei püüta teineteisest rangelt lahus hoida. Näiteks on omavahel seosesse viidud järgmised ütlused:C2c 20 — Sitä hepo syö, mitä vetäää;K1k 16 — Ei hepo syö, mitä vetää;F1e 14b — Hepo syö, mitä härkä tienaa.Sedakaudu jõutakse seigani, mida oleme eelnevas juba vilksamisi maininud (vt. @): kui üks vanasõnatekst on väliselt teise lihtne otseeitus (või nende põhileksika üldse on suurelt osalt sama), siis oma tegeliku sisu tasandil selguvad nad tihti olevat täiesti eriteemalised, eriideelised ütlused. Ülaltoodud hobuse-näidetest 1. väljendab ideed, et tegu ja selle tulemus on vastavuses; 2. lause käib ilmselt sotsiaalse ülekohtu kohta ning väljendab viha härrade ja isandate vastu; 3. lause väljendab mõtet: (elus on ikka nii, et) üks teeb midagi (head või halba), teine saab hüved või kannab karistuse. Seejuures on 1. ja 3. lause väidetavalt eeldus-järeldusstruktuuriga, 2. lause kohta on märgitud: “The K1k-type concerns more specially a power or powerlessness problem.”Vahel tähendab ristviide lihtsalt mõne tüübi või rühma teist sobivat, alternatiivset paiknemiskohta, nt. sama metafoori mõnd teist tõlgendust (vrd. ka Permjakovi 1979. a. süsteemivariandi referaati # ).Alternatiivide vahel otsustada on tihti raske. Näiteks araabia vanasõna Seanahast ei saa karusmantlit ega vanast vaenlasest sõpra on tegelikult kahe idee kontaminatsioon:1) C3e: halvast materjalist ei saa väärtuslikku või vastupidavat asja;2) D1d: igavesed antipoodid.“Tegelikumana” tundub ilmselt viimane, sõpruse ja vaenu kohane tõlgendus.

M6-süsteemi ülesehitamise taust. Siin tehakse juttu vanasõnade klassifitseerimise ideoloogiast üldse. Seda tegevust näib olevat küllalt kerge vaidlustada: võidakse öelda, et iga vanasõna saab igas konkreetses situatsioonis eri tähenduse ja seetõttu on mõttetu püüda neid mingil tähendustasandil liigitada; võidakse viidata raskustele piirjuhtude paigutamise ja süsteemihierarhia loomisega vmt.

Kuusi nägi oma liigituskatset eelkõige praktilise abivahendina. Ka oli ta seisukohal, et süsteemis peab leiduma omalaadne “nullklass”, leidmaks kohta ka segase ja hämaara sisuga või ülimalt polüsemantilistele lausetele, mida poleks õige vägisi muljuda mõnda vaevusobivasse klassi. Praegu sellist nullrühma süsteemis küll pole, kuid problemaatilised vanasõnad on varustatud hästi rohkete ristviidetega.Juba eespool viidati põgusalt Kuusi 1972. a. prooviartiklis toodud “invariandiklassidele” ‘üks / kaks’, ‘üks / hulk’, ‘üks / kõik’ jts., mis hiljem on süsteemi muisse osadesse laiali hajutatud. Lauhakangas vaatleb selle ainerühamga seotud probleeme konkreetsete näidete kaudu lähemalt. Kohad, kuhu seda invarianti esindavad lauseid on ümber asustatud, on näiteks:1) rühm B2e ‘Hea õnn ja lolli õnn’ — nt. Kaks kärbest tapetakse ühe hoobiga;2) rühm C4 ‘Väike / suur, vähe / palju’ — siia on toodud ideed ‘Väike ei saa suureks’, ‘Üksik on jõuetu’, ‘Üksik ei saa hulgale vastu’ jts.;3) rühm T1 ‘Aja kasutamine, õige / väär hetk’, sh. vanasõnad liiga varase alguse kohta, Üks pääsuke ei tee veel suve jts.;4) rühm C4d, kus üks asi või olend paneb alguse mingeile pahadele protsessidele, toob paljudele häda vms.: Üks mäda puuvili ajab kõik teised mädanema; Üks kärnane lammas ajab kõik teised kärna;5) rühm C4f, kus on juttu pisiasjadest, mis võivad suured asjad untsu ajada;6) rühm C4g, kus väikesest või tähtsusetust ei saa suurt või tähtsat;7) rühm C4h, kus väikese või ebatõhusa vahendiga ei saa suuri asju teha;8) rühm H3b, kus üksik (või väike hulk) ei suuda võidelda või võistelda ja on kogu aeg ohus;9) rühm D1c, kus kõik ei sobi ühele või üks kõigile;10) rühm E1k, kus asjad on erinevad eri vaatenurkadest vaadatuna ning toimuvad õnne ja ebaõnne paradoksid;11) rühm G2b, kus laps vm. järeltulija areneb vanemaist või eelkäijaist erinevaks;12) G3e, kus on juttu lasterohkusest / lastetusest;13) rühm G3e, st. abieluteema, kuhu alla läksid ütlused, mis väidavad, et koos on parem elada kui üksi;14) rühm G5g, kus kõne all on polügaamia küsimused;15) rühm H2a, kus üksiolekut ja autokraatiat eelistatakse kooperatsioonile ja koostööle;16) rühm H3c, kus väidetakse, et kommuniteedis on kasud, rõõmud, kurvastused ja ohud ühiseda;17) rühm H3h, kus väidetakse, et üksik on kommuniteedi jaoks tähtsusetu;18) rühm H6a, kus arutatakse sõprade ja vaenlastega seotud strateegiaid — sinna läksid nt. ütlused sellest, et üks sõber pole piisav;19) rühm H6b, kus on juttu tõeliste sõprade vähesusest, sh. mõte, et pigem olgu sõpru üks, kuid see-eest hea ja ustav;20) rühm H6c, kus väidetakse, et ühepoolne sõprus või armastus ei vii kuhugi, loeb ainult vastastikune;21) rühm H7b — ütlused sellest, et üksi ei saa sõdida või kakelda ja et agressiivne või provotseeriv käitumine kutsub esile vastuagressiooni;22) rühm H7c, kus on juttu kadedusest ja kahjurõõmust (sinna läks osa ütlustest rivaliteedi kohta);23) rühm K1c, kus kaks ülemat või isandat ei saa koos valitseda;24) rühm L1b, kus asuvad reeglid kohtuniku jaoks, muude hulgas see, et kaks tunnistajat on parem kui üks;25) rühm M1, kus väidetakse, et on riskantne sõltuda ainult ühest asjast või baasist;26) rühm M6, kus on juttu ühesusest / mitmestatusest ning muuhulgas hoiatatakse nende eest, kel on mitu tegevust, eesmärki või isandat (M6d).See näiteseeria tõendab samuti, et pole olemas mingit ühtainsat ainuõiget teed vanasõnaaine liigitamiseks. Teisalt on jätkuvasti ilmne, et distinktsioonid ‘üks / mitu’, ‘üks / kõik’ jts. on tähtsad ja produktiivsed paljude teemade kontekstis ja seega vanasõnade maailmapildis tervikuna.Siin jõutakse taas etnoloogia ja antropoloogia põlisprobleemi juurde: kuidas vältida seda, et uurija (antud juhul siis liigitaja) ei mängiks oma uurimusse ~ liigitusse sisse omaenda maailmavaadet ega

jätaks kahe silma vahele muid aspekte, mis asjaomases kultuuris on tähtsad? Tekib kindlasti ka probleem, mille Permjakov kuulutas oma süsteemis juba lahendatuks: kuidas teha nii paindlik liigitus, et see suudkas mahutada endasse ka võimalik edaspidise lisamaterjali?Kuusi püüdis järgida n-ö. kultuurilise nutraliteedi põhimõtet: isegi tundmata mõne eksootilise vanasõna kõik tähendusnüansse, võib talle ikkagi süsteemis enam-vähem sobiva koha leida. Igatahes, arvab Lauhakangas, saame me parema sissevaate asjusse, kui peame silmas ühtaegu mitmeid paralleelseid võimalusi ja alternatiive.

Binaarsete opositsioonide kasutamine. Samas 1972. a. artiklis on Kuusi märkinud ka seika, mida “Vanasõnaraamatu” juures samuti mainiti: sama liigituskriteerium võib eri kontekstides [st. eri semantilistes piirkondades?] viia väga selgetele või väga hägusatele tulemustele.Süsteemi rajamisel jäi Kuusi kindlalt oma endiste sünonüümsuse (so. samatähenduslikkuse), samavormilisuse ja samatuumsuse kriteeriumide juurde (vrd. ka SFL I, ptk. 3.4 @).Kust Kuusi üldse algselt võttis kriteeriumid liigitamaks vanasõnu kui “ideede peerekondi”? Kuusi mõtiskles leksikajärgsete päringute tegemisest ja leidis, et kui otsijal pole konkreetseid leksikaalseid tugipunkte (nt. vajalikud sõnad on ununenud), siis peaksid tal olema kompensatsiooniks head sisutunnustele rajanevad indeksid. Nii soovitaski ta tähistada iga sünonüümirühma teatava binaarse opositsiooniga ja korraldada need opositsioonid nt. alfabeetiliseks abiindeksiks.Sellesuunalisi lisaimpulsse võis tulla ka Permjakovilt, sest Permjakovi 1968. a. raamatus on klassifikatsiooni põhitasand organiseeritud just täpipealt nõnda, kui Lauhakangas meenutab, et juba raamatu “Vanhan kansan sananlaskuviisaus” (1953) temaatilises registris on kasutatud sisutähistena rohkesti antonüümipaare.Ka “Proverbia septentrionalia” analüütilises tabelis leidub veerg, mis viitab vanasõnadesse kätketud binaarsetele opositsioonidele.Edasi, kui eeldada, et vanasõnad on vastused mingeile küsimustele, siis opositsioonide kaudu saab neid vastuseid liigitada jaatavateks, eitavateks ja neutraalseteks [midagi väga sellesarnast toimus mäletatavasti ka Permjakovi süsteemis põhitasandist allpool]. Lauhakangas nimetab siin ka probleemi, mille juurde binaarsete opositsioonidega tegelejad tavaliselt ikka jõuavad: kas (ja mis puhkudel) opositsioonide komponente peaks tõlgendatama mingi mõõtme “otspunktidena” või (mõnedel teistel puhkudel) välistuvate tunnusjoontena — st. kas kontraarsetena või kontradiktoorsetena?Opositsioonide kasutamine süteemis on põhjendatav ka sellega, et proverblooris endas on kahevalentne vastandamine samuti peamine moodus asjadest mõelda ja neid mõtteid väljendada.Lauhakangas mõtiskleb selle üle, kui kaugele on binaarsete opositsioonidega mõistlik minna süsteemis ja kas juhul, kui me valime klasside tähisteks mõned hästi tüüpilised paarid, ei teki ohtu jätta välja mõnesid muid, alternatiivseid tunnuseid ja mõõtmeid.[Isegi rajatava metakeele enda raames, kultuuride erinevuse probleeme täiesti mängust välja jättes, on binaarsete opositsioonidega alati see oht, et kui me käsitame nende komponente lihtsalt kui inimkeele või oma emakeele sõnu ega formuleeri neid täpselt (mis on tegelikult ka võimatu), siis kui paare on mängus juba küllalt suur hulk, satuvad eri paaridest pärit komponendid paratamatult semantilistesse vahekordadesse (kausaalsuhted, sünonüümia, hüpo- ja hüperonüümia vm.). Muljed Permjakovi juurest (eriti ta 1979. a. raamatu lõpus leiduv paaride nimistu) viitavad sellele, et opositsioonipaaride nimistu ise võib muutuda üsna suureks padrikuks, mis oma mõistekülluse poolest hakkab meenutama juba mõnd tegelikku keelt ennast.]Eeltoodud hajutamisnäidetele vaatamata leiab Lauhakangas, et binaarsed opositsioonid on “the first and most natural way to approach proverb types, if we want to go under their surface level. They show a way to semantic differences in stead of literal interpretations and formal classification.”Tüübiperede omavaheline järjestus räägib midagi ka Kuusi omade huvisuundade kohta. Kuusi on juba 1970-ndail aastail rajanud oma orani kartoteegi juurde ulatusliku 110 lk. pikkuse indeksi (lõpetatud aastal 1977), mis oli baasiks ka süsteemi elektroonilisele versioonile. Selle põhiklassid on järgrmised:

0. Loogilised või numeraalsed vormelid, mid aon kasutatud 1972. a. kirjutistes toodud ainevalimi korraldamiseks: kord / alati; osa / tervik; alati kui...1. Nullvormelid.2. Näiline ~ nähtuv / tegelik, olev. Rääkimine.3. Õige / vale aeg ~ koht ~ kiirus.4. Pärilikkus, omaduse püsivus. Ümbruse kammitsad.5. Oma / võõras.6. Sinu enda omadused ja tegevus on määravad. Inimloomuse tundmine. Vaprus ja argus.7. Vaegused, eri vaatekohad, suhtelisus. Paradoksid.8. Huvide domineerimine. Ahnus / mõõdukus, luksus, kitsidus.9. Aeg, kogemus, uus / vana, tulevik.10. Armastus, abielu, sood, sugupõlved, eluperioodid.11. Surm, haigus / tervis, füüsiline seisund.12. Rikkus / vaesus, häda, laen, võlg.13. Sotsiaalne hierarhia.14. Rahumeelsus / riiakus. Sõber / vaenlane.15. Usinus, ametioskus / laiskus, oskamatus.16. Tarkus / rumalus. Ettevaatus / ettevaatamatus.17. Hea / halb. Tõde / vale.18. Jumal / õnn / rõõm / kurbus / nutt / naer.19. Adynata (st. mitmesugune “materiaalse temaatikaga” aines: ilmastik, loomad, söök ja jook, reisimine, kauplemine, tsivilisatsioon? (või haridus??), uskumused.20. Parallelistlike vormelitega vanasõnad.Kauhakangas mainib, et nende ühistöö algusjärgus Kuusi ei näidanudki talle seda oma 10 aasta tagust indeksit ja soovis ilmselt alustada klassifitseerimist otsast peale. Süsteemi lõppversiooni tähisterminite hulgas on selliseid, mis lähtuvad vormelist, kui ka selliseid, mis tuginevad binaarseile opositsioonidele või annavad lihtsalt mingid teemamäärangud. Lauhakangas arvab, et temapoolne panus on ehk eelkõige sotsiaalse aspekti, suhtlemise, sotsiaalse positsiooni senisest rõhutatum väljatoomine. Kuusi on küsinud, mis siis vanasõnades tegelikult ei ole sotsiaalne, kuid nähtavasti on sotsiaalsusel eri aineosades siiski eri astmed ja määrad. Lauhakangas analüüsib põhjalikult opositsioonipaaride esinemust M6-süsteemi lõppvariandis, raamatu “Vanhan kansan sananlaskuviisaus” registris ja “Proverbia septentrionalia” analüütilises tabelis.

Juurdepääs põhikujunditele ja -vormelitele. Kuusi o 1969. a. kirjutanud, et vanasõnade uurimine on seotud ühest küljest keele leksika ja fraseoloogiaga, teisest küljest paljude folkloorivormidega. Ta nimetab vanasõnades nähtuvaid vormistampe Archer Taylori eeskujul vormeliteks. Kuusi on juba 60-ndail aastail välja toonud kolm peamist aspekti vanasõnade analüüsil ja liigitamisel:1) idee (tähendus);2) struktuur (vormel);3) (leksikaalne) tuum (ydin, Lauhakangal basic core).Vasatavalt võivad kaks või enam vanasõna olla omavahel samaideelised, samastruktuursed ja samakujundilised.Kui me vanasõnu liigitame, ei saa piirduda üksikute “tiitlitega” (st. tüpoloogiliste indiviididega?), vaid püüame avastada tüübiperekondi ja leida iga perekonna ühist tuuma. Selliseks invariandiks võib olla nimelt ühine kujund või vormel koos ühise ideega. Kuusi märkas ka seda, mida parömioloogid üsna üldiselt tavatsevad märgata:1) et uusi vanasõnu tehakse vanade eeskujul, st. olemasolevaid vormeleid ja kujundeid kasutades, mistõttu vanasõnade ajaloo tundmine on väga oluline;2) et vanasõnade kujundid pärinevad inimeste igapäevasest lähiümbrusest.Kuusi tähtsaim lähenemiskriteerium on sünonüümia [minu tunde järgi on see vanasõnade liigitamisel ainuõige või ainuvõimalik]. Osa tekstide vahel valitseb nn. asendavussünonüümia,

sellised tekstid on teineteise sutes variandid. Tihti tuleneb sünonüümia kujundite endi leksikaalsest sünonüümiast, mis teeb vanasõnad omavahel “pereliikmeteks” (muidu on nad lihtsalt “tuttavad” või “naabrid”).Kuusi on samuti rõhutanud parallelistlike jätkudega vanasõnade eristaatust teiste hulgas. Õieti kuulub siia ka kontaminatsiooniliste vanasõnade fenomen.Vanasõnade kõrvutamine võimaldab saada uusi teadmisi nende mitmeist “elukülgedest”, sh. sellest, mis vanasõnafondis on stabiilne ja mis muutlik. See viib meid kokkupuutesse vanasõnade evolutsiooni keerukate probleemidega.Rahvusvahelises materjalis on vanasõnatüübi ja sünonüümisülemi (“perekonna”, alamastame rühma) vahel väga suhtelised. Tihti on alust käsitada osa allrühmast või tervet allrühma ühe universaalse vanasõnatüübina.Lauhakangas ütleb, et Kuusi analüüsimalli teoreetiliseks aluseks oli Noam Chomsky 1957. a. transformatsiooniline grammatikateeoria (ju siis raamat “Syntactic structures”). Siit on Kuusi saanud ka pindstruktuuri ja süvastruktuuri mõisted.

Edasi kirjeldab Lauhakangas M6-süsteemi ülesehitust ja tehnilist aparatuuri detailsemalt.Süsteemi enda kondikava on toodud siin järgnevas (vt. #), seetõttu refereerime siin Lauhakangalt vaid süsteemi ülevaate “ideoloogilisemaid” osi: üldistusi, kommentaare vanasõnade ja rühmade suhete kohta jms.Lauhakangas on oma andmebaasi juurde rajanud faili “Võrk”, mis annab üldülevaate rühmade suhetest. Süsteemi põhiklasside tasandil tuuakse näiteid mõistete ‘rikkus’, ‘ohutus’ ja ‘mõõdukus’ esinemusest.Rikkuse / vaesuse probleemidega tegeldakse pemaiselt klassis K2, kuid need on ilmplitsiitselt kohal ka klassides A1 ja A3, kus on kõne all on loodusega suhtlemise küsimused. Samuti annab rikkus inimesele staatuse ja tuntuse (C6), võimaluse valida partnerit (G5) ja saada rohkem sõpru (H6). Rikkus võimaldab ka loota iseendale (H2). Rikkusel on ka varjukülgi: kel pole midagi, see ei kaota ka midagi (C3), ahne ei küllastu iial (D3), tõeline vaarandus on pigem lapsed (G3) või hea tervis (G7).Ohutuse teemale pole M6-süsteemis pühendatud omaette klassi, kuid see on kogu ainet läbiv motivatsioonilien mõiste. Küsimuses pole ainuüksi hoiatavad vanasõnad, mis moodustavad suure osa proverbloorist üldse. Näiteks klassis C5 hoiatatakse valede signaalide eest, klassis C6 välimuse petlikkuse eest, klassis F1 kurjuse (st. kuri-olemise) eest, klassides G5 ja H3 üksinduse ja isolatsiooni eest, klassis H7 agressiooni provotseerimise eest, klassis J1 rääkimisega seotud riskide eest, klassis M1 ohtlike olukordade ja ühepoolse aktiivsuse eest, klassis M3 rumaluse eest, klassis M6 passiivsuse ja laiskuse eest ja klassis T1 väära ajastuse eest. Usaldada võid loodust (A1), Jumalat (B1), omi (st. oma pere, rühma jne.) inimesi (H3), omaenda leppimisvalmidust (H7), omal jõul toimetulekut (H2), tugevat liidrit (K1), oma rikkust (K2).Mõõdukust soovitatakse kõige selgemini klassis D3 seoses vajaduste dünaamikaga ja klassis E1, kus käsitletakse suhtelisuse teemasid. Kästakse vältida mistahes liialdusi ja otsida kompromisse. Hoiatatakse lootmast õnnele (B2), ebarealistlike unistuste eest (C3), tähtsusetute asjade eest, mis võivad paisuda suureks õnnetuseks (C4), liigse rõõmustamise ja kurvastamise eest (D2), liigse helduse ja külalislahkuse eest (H5), liigse võimu või rikkuse eest (K1 ja K2), liigse kiirustamise eest (T1).Lauhakangas edastab tähelepanekuid ka allrühmade suurus-, võimsus-, produktiivsussuhete kohta. Allrühmad võivad olla ses plaanis vägagi erinevad, kusjuures allrühma tüübirikkus iseendast ei tähenda, et see allrühm oleks muudest kuidagi tähtsam, kuna väike allrühm võib see-eest kätkeda väga keskseid ja võimsaid üksiktüüpe. Tuuakse hulk näiteid vähima ja suurima tüübihulgaga esindatud allrühmadest — nimetame neist mõned äärmuslikumad:

B2f Juhus viib inimesed kokku (3)C4g Tähtsusetust X-ist tuleb suur Y (4)A1c Mullastiku- ja taimestikutüübid looduse elementidena (5)

A1e Külm ja soe (6)C2f X-i elimineerimiseks tuleb kasutada X-i (6)C3g Vaatamine ei too kahju ega kasu (6)G8g Elu surmast? (enamasti vormiga ‘X sureb ~ langeb, Y jääb’) (6)K2g Raha ringleb; inimesed saavad rikkaks ja jäävad vaeseks (6)M9c Sunniviisi õpetamine, ajamine jms. ei mõju (6)

D3b Armastus ja nälg mobiliseerib; ilu ja toiduallikas on ligitõmbavad (55)E1j Kesktee-, mõõdukuse-, kompromissitarkus; liialduste ja äärmuste vältimine (55)T1e Hilinemine, hininenud algus, abi või nõu jätab hätta, on väärtusetu (55)F1a Hea ja kurja eetilised kriteeriumid (57)F1b Ausus leiab tasu; kurjus, patt, pettus toob häbi, saab karistatud (58)G5f Naine ja mees: kooselu, kokkukuulumine / -kuulumatus (64)E1k Asjad on erinevada eri vaatepunktidest; juhusliku õnne paradoksid (70)G5e Naine ja mees: abiellumisnormid, valikukriteeriumid (enamasti mehele), õige ajastus (73)

Ekstrasuure tüübihulgaga rühmad esindavad tihti ka ekstralaiu teemasid. Samuti on pakkunud etnoloogilist huvi leida maailma eri paigust eri vastuseid ühtedele ja samadele küsimustele.

M6-süsteemis on kõigil allrühmadel peale sisumäärangu veel metatüübiks nimetatav kvalifikaator. Metatüübid ise on järgmised:

( ) ehk kirjeldavad metatüübid. Kirjeldavad mitmesuguseid subjekte ja nende omadusi, kätkevad ütlusi püsistunud teadmuse, tavade, reeglite, normide vm. seaduspärasuste kohta. Ütlustes pole selgelt positiivseid ega negatiivseid konnotatsioone, ka mitte võrdlusi ega põhjuse-tagajärje vahekordi. Leiduvad läbi kogu süsteemi, eriti sageli ülemklassides A (Praktiline loodusetundmine), D (Maailm ja inimeleu) ning G (Sotsiaalne elu). Ühtekokku 43 325-st alltüübist.

( : ) ehk relatsioonilised metatüübid. Haaravad vanasõnatüüpe, mis kätkevad (opositsioonilisi vm. kõrvutusalusega) paarismõisteid, mille komponentidel ühtaegu puudub selgem positiivne või negatiivne konnotatsioon. Asjaomased paaristerminid on tihti omavahel välistuvad (‘maa ja meri’, ‘öö ja päev’, ‘naine ja mees’), või siis märgivad muusugustes seostes ja sõltuvustes olevaid referente. Nt. rühm C2e sisaldab kokku või lahku kuuluvaid asju, relatsioonilisteks on loetud ka vanasõnad laste ja vanemate, ülemate ja alamate suhetest, samuti inimese ja ta riistade, inimese ja ta kommuniteedi suhetest, vanasõnad retsiprooksetest sõprus- ja naabrussuhetest, küsimisest-vastamisest jne.

(+), (-), (+ -) ja (- -) ehk positiivselt või negatiivselt laetud ja hoiatavad metatüübid. M6-süsteemis pole järjekindlaid vahendeid positiivsete ja negatiivsete konnotatsioonide lahushoidmiseks. Kuid on terve hulk allrühmi, kus sellised konnotatsioonid (hinnangud, soovitused, normid) on väga selgesuunalised. Sellised vanasõnad ei ripu mingi välise väärtussüsteemi küljes, vaid loovad omaenda pragmaatiliste väärtuste süsteemi.(+) ehk positiivsete metatüüpide hulka kuuluvad nt. ütlused toidu (D4a), tervise (G7a), tarkuse (M3a), helduse (H5c), säästlikkuse (D3j), egoismi ja usaldamatuse (H5a) tähtsusest, juhtimise ja distsipliini (K1d), kompromisside (H7h), sõnasäästlikkuse (J1b) vajalikkusest.(-) ehk negatiivsetes metatüüpides on juttu väärtusetuist või põlastusväärseist asjust: liigne egoism ja kadedus, rumalus, laiskus; tähtsusetud inimesed, kommuniteetide jaoks võõrad isendid ja sissetungijad, sotsiaalsed marginaalid; vähene eneseteadlikkus, kõlvatus, liigne küsimine jne.(+ -) ehk kahepoolse hinnanguga metatüüpides on ühte vanasõnasse kätketud ühe ja sama subjekti positiivsed kui ka negatiivsed konnotatsioonid. Nt. on vanasõnades ambivalentset suhtumist vaimulikesse, tohtritesse, konservatiivsusse ja novaatorlikkusse, õnne, armastusse,

sõprusesse, sõna jõusse, tõesse ja valesse, kellegi heaks töötamise või jõudeolemise dilemmasse (M7i) jne.(- -) ehk hoiatavad metatüübid tegelevad elus toimetuleku strateegia ja taktikaga, andes preventiivseid hoiatusi hädade vältimiseks. Teemadeks on nt. välimuse petlikkus, ülemäärane naer ja nutt, naiste lobisemishimu, vihkamine ja laim, abielurikkumine, intsest, iha võõra vara järele; võimu ja subordinatsiooni strateegiad; kutsumata külaliste kohtlemine, käitumine ohtlikes situatsioonides, toimetulek hulluga.[Kui (+) ja (-) näikse tähistavat vastavalt positiivseid ja negatiivseid hinnanguid ning (- -) keelde ja hoiatusi, siis ma ei oska öelda põhjust, miks süsteemis puudub metatüüp ehk n-ö. käsud ja soovitused ja milline metatüüp täpselt meid katab.]

(>), (>,<) ja (‘>’) e. komparatiivsed metatüübid (üldjuhul siis ilmselt preferentsid, kus üht võrreldavaist loetakse eelistatuks).(>) märgib selge eelistussuunaga metatüüpe. Mitmete omaduste ja tegutsemiskursside eelistussuund on läbi kogu proverbloori selge (kindlameelsus, mõõdukus, tervis jne.). Teisi esitatakse kord positiivse, kord negatiivsena ning paljud rühmad on formeeritud just sel alusel ning vastanduvad niiviisi teineteisele, näiteks: ‘kurjus toob häbi’ (F1b) ja ‘kuri saavutab edu’ (F1d) või H7j, kus sõjakust eelistatakse rahumeelsusele, ja H7k, kus rahumeelsust eelistatakse sõjakusele.(>,<) tähendab suhtumist ‘ühest küljest nii, teisest naa’ ühes ja samas vanasõnas (eristub eelmisest metatüübist tihti vaid tehniliselt).[Mulle jääb hämaraks, mispoolest täpselt see metatüüp eristub (+ -)-metatüübist.] e. iroonilised preferentsid viitavad nn. väärtuse eitamisele ja käibivad tihti lohutavas või leevendavas funktsioonis.

(><), (>+<), (‘><’) ja (+><-) e. kontrasteerivad metatüübid:(><) tähistab vastuolusid kätkevaid vanasõnu (nt. rikka ja vaese vastuolud rühmas K2j).(><) tähistab rühmi, kus on tegu n-ö. ühendatud vastanditega, nt. nn. igaveste antipoodide rühmas (D1d), vanasõnades rõõmu ja kurbuse vaheldumise kohta (D2b), rühmas “Coincidentia oppositorum” (E1i) jm.(‘><’) tähistab paradoksaalseid kontraste (nt. rühm E1h, kus näilistel vastanditel selgub olevat mingi tähtis ühisjoon, või E1k, kus on juttu sellest, et asjad näivad erinevad eri vaatepunktidest, sh. õnne ja ebaõnne paradoksidest).(+><-) tähistab seesmiselt konfliktseid situatsioone (rühm E1l).

(=>>) e. signaliseerivad metatüübid: kasutatakse selliste vanasõna(rühma)de tähisena, mis esitavad ühtesid (väliseid) asju teiste (seesmiste, varjatute) sümptomite või indikaatoritena (nt. paljud ilmaende- jm. loodusmärgid A-klassis, kaasavaliku kriteeriumid, tõelise sõbra tunnused vm.).

(=>), (+=>+), (-=>-), (+=>-), (-=>+), (-=>), (=>+) ja (0=>0), (0=>+), (0=>-), (0=>+-), (-=>0) ehk kausaalsuhet kätkevad metatüübid. Nagu näeme, vastavad siin mitmed kombinatsioonid Milneri “neljaosalistes struktuurides” kohatavaile. Ühtlasi näivad need olevat kõige selgemalt implikatiivse struktuuriga vanasõnade rühmad. (=>) tähistab hinnanguliselt märgistamata kausaalsuhteid.(+=>+) märgib metatüüpi, kus positiivne panus või põhjus toob kaasa positiivse väljundi või tagajärje: harjutamine teeb meistriks (M9d), hea (varajane, tarmukas) algus ennustab head tulemust (T1a) jm.(-=>-) on eelmise metatüübi vastand — negatiivne põhjus toob negatiivse tagajärje: sellisteks negatiivseteks põhjusteks võivad olla nt. ahnus ja kadedus (D3h), joomine (D5e), vanadus (G6e), sekkumine võõrastesse asjadesse (H3g), liiga hiline algus, abi või nõuanne (T1e) jpm.

(+=>-) — näiliselt positiivne põhjus toob negatiivse tagajärje: nt. heateole vastatakse tänamatusega (H5b).(-=>+) — näiliselt negatiivne põhjus toob positiivse tagajärje: nt. vigadest ja äpardustest õpitakse (M9e).(-=>+-) — näiliselt negatiivne põhjus toob positiivseid või negatiivseid tagajärgi: nt. häda, nälg vms. aktiviseerib, teeb leidlikuks, kuid viib ka kuritegudeni (D3a).(=>+) — tulemus, väljund on määrav.(0=>0) — mitte millestki ~ liiga vähesest ei tule ~ saa midagi: nt. unistustest (C3b), eilsetest või möödaläinud asjadest (C3d), õhust, veest vm. kasutuist ainetest (C3e) jms.(0=>+) — millegi puudumine võib viia positiivsele väljundile: nt. millegi väärtust taibatakse, kui sellest ilma jäädakse (E1e), järeleandlikkus, kohanemine säästab ohtudest (M4d) jms.(0=>-) — mittemiski või midagi tähtsusetut võib tuua (suuri) negatiivseid tagajärgi: nt. nälg või puudus madaldab nõudmiste standardit, teeb passiivseks (D3e).(0=>+-) — mittemiski või midagi tähtsusetut võib tuua (suuri) positiivseid või negatiivseid tagajärgi: nt. mitmed allrühmad väikese põhjuse, märkamatu alguse jms. kohta klassis C4.(-=>0) — negatiivne panus annab tähtsusetu väljundi.

Lõpetuseks kordab Lauhakangas üle mõned olulised seigad vanasõnatüübi mõiste kohta:· on väga raske leida mingit ühtset algoritmi vanasõnade tüübipiiride määramiseks;· M6-registris ongi tüübi ja sünonüümisülemi vahekorrad üsna konventsionaalsed;· tüübi mõiste ja piirid näivad erinevaina ühe keele piires ja rahvusvahelise aine korral;· vanasõna võib oma diakroonilises arengus teha läbi küllalt suuri muutusi — kas kõik ühe

arhetüübi järglased tuleb lugeda tüpoloogiliselt samadeks?· generatio spontanea võib toota geneetiliselt kindlasti kokkukuulumatuid samandeid või

lähivorme — kuidas toimida nendega tüpoloogilises plaanis?

M6-süsteemi statistika näib omal moel tõendavat, et ka rahvusvahelise aine produktiivsusjaotus on zipfilikku laadi (vrd. ka SFL I, 4.2 ja @): selles on kokku 8184 tüpoloogilist üksuset e. vanasõnatüüpi, neist u. 5000 on esindatud vaid ühe või paari allikaviitega, üle 1000 tüübi enam kui 10 allikaviitega, u. 320 enam kui 20 allikaviitega ja u. 50 enam kui 40 allikaviitega.

Kuusi süsteemi põhiklassid ja alarühmades esinevad "universaaltüübid”

Levikuulatuse määrangud:

[G] — tähistab globaalse levikuga tüüpe, mis on tuntud kõigil kultuurialadel;[-e] — vanasõnast pole teateid Euroopa kultuurialalt;[-a] — vanasõnast pole teateid mustast Aafrikast;[-i] — vanasõnast pole teateid islami kultuuridest;[-o] — vanasõnast pole teateid Ida kultuuridest.

A PRACTICAL KNOWLEDGE OF NATURE

1 NATURAL ELEMENTSA1a Water and fire as natural elements ( )

A1a13 [-i] Water will stand in a hollow (9) F Ew Ee A OA1a17 [-a] Fire and water are good servants, but bad masters (16) F E I O

A1b Earth and sea as natural elements (:)A1c Types of soil and flora as natural elements ( )A1d Cultivated plants ( )A1e Cold - warm (:)

2 ANIMALS, HUMAN BEING : ANIMAL

A2a Position of man, domestic and wild animals (:)A2b Animals as signs of weather and harvest (=>>)

3 WEATHER, CALENDARA3a Points of the compass, wind, rain, changing weather (=>>)

A3a12 [-a] The east wind won't cease before it rains and a wife's scolding won't cease before she cries tr. Finnish (15) F Ew I OA3a25 [-i] When it rains and the sun shines... (10) F Ew Ee A O

A3b Morning : evening, night : day, darkness : light (:)A3c Spring: autumn, summer : winter, year and harvest (:)

A3c10 [-i] Rain in spring is as precious as oil tr. Chinese (8) F Ee Es A OA3c12 [G] April and May the keys of the year (8) F Ee I OA3c31 [-a] Wen der Herrgott nass macht, den macht er auch wieder trocken (15) F Ew Ee I O A3c41 [-o] An age to an age is not a brother tr. Lithuanian (12) F Ew Es A I

A3d Months (=>>)A3e Presages, sayings and advice about red-letter days (=>>)A3f Personifications of red-letter days (=>>)

B FAITH AND OUR BASIC ATTITUDE

1 GOD : MAN AND RELIGIOUS INSTITUTIONSB1a God Almighty, everyone's God ( )

B1a16 [G] Man proposes, God disposes (32) GB1a19 [-o] The sun rises and the rain falls for all tr. Maltese (10) F E A O

B1b Goodness and generosity of God, blessing, turning to God B1b14 [G] Whom God will help no man can hinder (hurt) (9) F Ew Eb A O B1b16 [G] He that sends mouths, sends meat (28) F E I OB1b23 [-e] He who has no friend has God tr. Egyptian (3) F A I

B1c Disciplining and curing God ( )B1d The Omniscient > ignorance of man (>)B1e Obedience to God, believing man ( )B1f Scepticism of man in front of God (:)

B1f11 [-a] God gives us hands, but does not build bridges for us (8) Ew O PB1f13 [-i] A wonder lasts but nine days (4) E A O

B1g Priest and church

2 FATALISMB2a Inevitability of destiny (=>)

B2a10 [G] The day will dawn even without the rooster tr.Armenian (11) GB2a14 [G] That shalbe, shalbe (11) GB2a24 [G] Talk of the wolf and his tail appears (48) G

B2b Fatalism, accepting the circumstances ( )B2b19 [G] No use striving against Fate (10) F Ew Ee IB2b25 [G] The most fortunate of all is he who dies in the cradle tr. Turkish (2) Ee Eb IB2b32 [-a] The sun cannot be hidden by a hand tr. Lebanese (5) Eb I O PB2b36 [-a] Après moi le déluge (8) E I O

B2c Changing of luck, capriciousness or unexpectedness of luck B2c14 [G] A blind man may perchance hit the mark (7) F Ew IB2c15 [G] I today, you tomorrow (19) GB2c27 [-o] Trouble never comes crying tr. Livonian (19) F E A IB2c33 [-i] One is not so soon healed as hurt (28) F Ew Ee A O

B2d Bad luck (-)B2d14 [G] Evil seldom goes alone (45) GB2d16 [-i] If we go forward we die; if we go backward we die; better go forward and die tr. Zulu/Afr. (14) F E A OB2d17 [G] Out of the frying pan into the fire (33) GB2d18 [G] He would fall on his back and break his nose (9) G

B2e Good luck and madman's luck B2e29 [-a] La fortune rit aux sots (23) E I O

B2f Chance leading to encounters / reunions ( )B2f10 [G] Friends may meet, but mountains never greet (37) GB2f13 [G] All roads lead to Rome (21) G

B2g Belief in omens ( )B2g17b [G] Sleep is brother to death (10) G

C BASIC OBSERVATIONS AND SOCIO-LOGIC

1 DURABILITY OF THE NATURE / DURABILITY OF IDENTITYC1a X's basic nature, character will be unchanged; characteristics won't be changed (=>)

C1a11 [G] Nature passes nurture (12) F E IC1a24 [-a] There is no washing a blackamoor white (31) F E I O PC1a27 [G] He's the rock, the oak, not to be wind-shaken (Shakespeare) (17) GC1a32 [G] Can the Ethiopan change his skin, or the leopard his spots? (12) G

C1b X is always X, although...(=>)C1b11 [G] Children will be children (17) GC1b14 [G] An ape is an ape, a varlet is varlet, though they be clad in silk and scarlet (35) GC1b20 [-a] Wenn der Edelstein auch in den Koth fällt, so bleibt er doch ein Edelstein (10) F Ew I O

C1c No need to teach X things belonging to its character; hopeless to teach things not belonging to X's character (=>)C1c17 [G] The things passed off like water from a duck's back (13) GC1c26 [G] To throw pearls before swine (29) G

C1d X will save X's habits and customs (=>)C1d09 [-i] It will be all the same a thousand years hence (14) F E A OC1d13 [G] Custom is second nature (25) F E I OC1d19 [G] An old ox makes a strait furrow (21) G

2 X YIELDS /REQUIRES /BELONGS TO XC2a X-quantity, -size or -shape will produce a corresponding X (=>)C2b X-sowing or -material will correspond to X-yields (=>)

C2b10 [G] As you sow so will you reap (47) GC2c X-action or -work will lead to X-result, -wage, -punishment or -consequence (=>)

C2c14 [G] As you make your bed, so you must lie on it (28) GC2c21 [G] A lean fee is fit for a lazy clerk (16) F A E O

C2d X needs a corresponding X-element/-tool (:)C2d13 [-a] Every sore has its salve (5) E IC2d26 [-i] A fish out of water (12) F E A O

C2e X and Y belong together /apart (:)C2f you need X to eliminate X (=>)

C2f10 [-a] Set a thief to catch a theif / With foxes you must play the fox (14) F E I OC2f13 [-a] One nail drives another (23) F E I O

3 NOTHINGNESS/EMPTINESS YIELDS /LOSES ETC. NOTHINGC3a you get nothing from emptiness or bare (0=>0)

C3a20 [G] It's very hard to shave an egg (8) F Ew EC3b you get nothing from dreams, hopes, fantasy or if-sayings (0=>0)

C3b12 [-i] What matters if we drink milk in a dream out of bellmetal or gold? tr. Telugu/Indian (14) F E A O PC3b13 [G] Wishers and woulders are never good householders (10) GC3b15 [-a] Too much hope deceives (9) E I O

C3c Concrete, close at hand and certain > distant, uncertain or becoming is nothing (>)C3c12 [G] One bird in the hand is worth two flying (50) GC3c15 [-a] One must cut one's coat according to one's cloth (38) F E I O PC3c20 [G] I wish you a readier meat than a running hare (10) G

C3d yesterday's / gone / used / eaten / broken = 0 (nothing) (0=>0)C3d20 [G] No use crying over spilt milk (25) G

C3e From air, water or useless materials one gets no valuable or durable things (0=>0)C3e18 [G] You cannot make velvet of a sow's ear (14) GC3e22 [G] You can't get blood out of a stone (8) G

C3e24 [-a] A line inscribed in water (11) Ee Es I O C3e25 [G] Building upon the sand (7) G

C3f The effect of concrete things > the effect of words, thanks, music, prayers or curse (>)C3f15 [G] Fine words butter no parsnips (17) GC3f22 [G] Counting your sheep won't keep the wolf away (31) G

C3g Watching doesn't harm or benefit (0=>0)C3h Empty, poor or dead will loose nothing -- can't be afraid of loss ('>')

C3h14 [-a] If you are worried by the rain you can always plunge into the sea (24) F E I O P

4 LITTLE:BIG /A LITTLE:A LOTC4a A small thing or one single can't become great; one is insignificant to the whole (0=>0)

C4a12d [G] One hand will not clasp (18) GC4a15 [-i] The frog burst when it tried to make itself as big as a bull (23) E O PC4a26 [G] There is the sea - and who shall drain it dry? (Aischylos) (18) G

C4b Small can equal to big or harm the big; small can make a lot of damage (0=>+-)C4b19 [G] Small rain lays a great dust (6) Ew Ee I P

C4c Minor grows into much; a little beginning or a trifle is followed by a big damage (0=>+-)C4c17 [G] Drop by drop the sea is drained (18) GC4c18 [G] The last straw breaks the camel's back (6) GC4c24 [G] From little spark may burst a mighty flame (49) GC4c25 [G] He that steal a pin, will steal a better thing (28) GC4c31 [-i] Men trip not on mountains, they stumble over stones tr. Hindustani/Indian (4) Ew A O

C4d One single thing causes starting out or getting into trouble of many /all (0=>+-)C4d10 [G] One sheep follows another (45) GC4d15 [G] A fool may throw a stone into a well, which a hundred wise men cannot pull out (18) E I O J1l 23C4d21 [G] The rotten apple spoils his companions (57) G

C4e A minor beginning or cause can have a big effect or reaction (0=>+-)C4e14 [-a] Great cry and little wool (11) E O

C4f Because of a minor thing you loose or value mistakenly a big thing (0=>-)C4f12 [G] Penny-wise, pound-foolish (6) F Ew Es

C4g An insignificant X won't become a big Y (0=>0)C4g10 [-i] How can one pole build a great house tr. Chinese (23) F E A O

C4h With an unsuitable tool or with an insufficient input you can't effect on big (-=>0)C4h11 [G] You can't get two hides from one bull tr. Finnish (37) GC4h14 [G] Mit der Nadel gräbt man keinen Brunnen (11) E A IC4h17 [-i] Einen Bären schlägt man nicht mit einem Strochhalm (8) F Ew O

C4i A small object : a too big tool or process (- -)C4i13 [-a] To shoot a sparrow with a large cannon tr. Chinese (5) E OC4i14 [-a] Eagles do not catch flies tr. Hungarian (14) F E I O

5 SIGNALS & THEIR MEANING /INTERPRETATIONC5a A (big) event leaves (always) a signal, a signal will uncover its cause and meaning

(=>>)C5a10 [-i] Where the horse lies down, there some hair will be found (14) F E A OC5a16 [-a] If there is no wind the trees do not quiver tr. Malayan (8) Ew Ee I O C5a18 [G] There is no smoke without some fire (47) GC5a21 [-e] Someone died, someone cried tr. Tamil/Indian (3) A I O

C5b Recognizing Y by X (=>>)C5b12b [-i] One knows a man by his trade even if it is drinking beer tr. Hausa/Afr. (13; 14; 15; only one source! Ew A O

C5b27 [G] It is soon apparent which trees will bear fruit (15) GC5b35 [-i] Quick at meal, quick at work (23) F E A O

C5c Generalizing presumptions or suspicions; once...always / one...all (=>>)C5c10 [-i and -a] Once a knave, ever a knave (16) F E P

C5d Trials test original and unoriginal abilities (performance as a signal) (=>>)C5d17 [G] Gold is proved in the fire, and acceptable men in the furnace of humiliation (20) E I O

C5e Misleading signals (=>>)C5e10 [G] Have a care of a silent dog and still water (24) GC5e13 [G] To kiss the child for love of the nurse (6) GC5e23 [G] Look like the innocent flower, but be the serpent under it (Shakespeare) (34) F E I OC5e31b [G] The face is the image of the soul, and the eyes are its interpreter (22) GC5e33 [-i] The heart is weeping and the mouth is smiling tr. Swedish (10) F E A

6 APPEARANCE : INTERNAL VALUESC6a Clothes, appearance and looks as the criterion of ranking, status (=>>)

C6a16 [G] Fine feathers make fine birds (26) GC6a47 [G] An old goat is never the more reverend for his beard (25) G

C6b External or internal -- deceitfulness of beauty (- -)C6b21 [-a] No rose without a thorn (13) E I OC6b23 [G] The beauty is but a skin deep; within is filth an putrefaction (23) GC6b25 [-a] The fairest silk is soonest stained (6) E I

C6c Everything is not as it looks like; deceitfulness of identification marks (- -)C6c10 [G] All that glisters is not gold (45) GC6c17 [-a] All are not hunters that blow the horn (21) F E I OC6c22 [G] There are more maids than Maukin and more men than Michael (2) F EwC6c28 [-a] A wolf in sheep's clothing (17) F E I O P C6c31 [-i] All are good maids, but whence come the bad wives? (14) F E A O

C6d Fitness for work, nutritive value etc. > appearance (black : white) (>)C6d10 [-i] Prettiness makes no pottage (30) F E A PC6d15 [G] You cannot know wine by the barrel (19) F E OC6d19 [-i] The hand which touches bran will touch money tr. Telugu/Indian (6) F A O

C6e Ostensible in front -- the virtual hidden behind (=>>)C6e12 [-a] Beads about the neck, and the devil in the heart / In sight one is like silk; out of sight one is like a wolf (14) F E I O

C6f Secondarity of size (small is better than big, thin better than fat) ('>')C6f13 [-a] A tall man has short wits (16) F E I O

D THE WORLD AND HUMAN LIFE

1 PLURALITY OF THE WORLD AND HUMAN LIFED1a General statements about the world ( )

D1a14 [G] The world is... (9) GD1b General statements about human life and its troubles ( )

D1b25 [-a] The life of man is as spotted as woodpecker's coat tr. Lettish (16) F Ew Ee O I D1b26 [G] A pitcher that goes oft to the well is broken at last (24) G

D1c Natural differences between phenomena / individuals (:)D1c14 [G] Die fünf Finger der Hand gleichen nicht einander (7) GD1c33 [G] Every man to his trade (6) G

D1d Eternal antipodes -- contrasts, similarity of parts (>+<)D1d10 [G] They agree like cats and dogs (21) G

2 JOY : GRIEF / LAUGH : CRYING / PLEASURE : AGONYD2a Joy and laugh > sorrow and cry (>)

D2a10 [G] It is better to laugh than to cry tr. Maltese (6) F En Es OD2b The alternation and proximity of joy and sorrow (>+<)

D2b12 [G] No joy without sorrow (17) GD2c Unnecessary, vain or excess laughing and crying (- -)

D2c13 [G] Too much laughter discovers folly (11) E I OD2c19 [G] Sorrow is born of exesive joy tr.Chinese (33) G

D2d Grief and its value ( )D2d11 [-o] He who conceals his grief dies of it tr. Maltese (2) E A I

3 DYNAMICS OF NEEDSD3a Distress, need and hunger activates; they lead to ideas, innovations or crimes (-=>+-)

D3a16 [G] Hunger drives the wolf out of the wood (17) GD3a18b [-i] A baited cat may grow as fierce as a lion (5) Ew Ee A OD3a19 [-a] A hungry man, an angry man (11) F Ew I OD3a20 [-a] Play, women and wine undo men laughing (6) F Ew Es I O D3a23 [G] Necessity knows no law (27) F E I OD3a24 [G] Necessity is the mother of invention (26) F E I OD3a30 [-a] When times are hard even the male will cub (15) F E I O

D3b Love and hunger mobilizes; beauty and source of food is attracting (=>)D3b12 [-i] Baghdad is not remote to a lover (15) F Ew Ee A O D3b17 [G] Beauty opens all doors (8) GD3b20 [G] Where there is butter there are flies (14) GD3b24 [-i] The hand to the nail and the heart to the beloved tr. Hindi/Indian (22) F E A OD3b41 [G] Where the carcass is the ravens will gather (33) G

D3c Love is strong, daring, blinding, unconsidered and inventive D3c17 [-a] Love and cough (smoke, itch) cannot be hid (26) F E I OD3c20 [G] Love is blind (32) GD3c25 [-o] Love is mad (3) Ew Es A I

D3d Shortage of x directing and effecting dreams, desires, fancies or lust (0=>+-)D3d12 [-a] A cat dreams of mice (18) F E I OD3d23 [-o] To the place where the heart loves the feet will carry you (14) (18) F E A I

D3e Hunger or shortage lowers the standard of requirement, passivates (0=>-)D3e12 [G] Hunger is the best sauce (20) GD3e15 [G] When hungry, any food is fit for a while ( )

D3f Hunger depresses, sleeplessness lowers working capacity; replete / well slept is joyful and carefree (-=>-)D3f14 [G] The bear that is hungry never dances (6) F Ew A

D3g Eyes are greedy, fingers are itching, guard or attendant is stealing, greedy keeps greedy's catch (- -)D3g10 [G] Out of sight, out of mind (61) GD3g17 [G] Better fill a glutton's belly than his eye (31) GD3g23 [G] You give the wolf the wether to keep (17) GD3g29 [-o] What's got over the devil's back is bent under his belly (30) F E A I PD3g32 [-i] It is hard to get butter out of a dog's throat (15) F E A O

D3h Insatiable greed leads to disappointment (-=>-)D3h10 [G] He is rich who is satisfied (12) GD3h15 [G] Much would have more (28) F E A O D3h25 [G] All covet, all lose (16) F E A I

D3i Moderation is the best > overeating is bad for your health (>)

D3i17 [-a] Every extremity is a fault (5) E I OD3i20 [-o] Gluttony kills more than the sword (2) Ew Es A I D3i24 [G] To bite off more than one can chew (16) GD3i26 [G] Let not your tongue cut your throat (15) G

D3j Sparing and regulating one's eating for coming season, years etc. D3j10 [G] He is rich who is satisfied (12) GD3j12 [-i] A fat housekeeper makes lean executors (1) EwD3j15 [G] Much would have more (28) F E A O

4 FOOD, EATING D4a Importance of food for human beings and animals

D4a28 [G] Empty sack cannot stand upright (23) GD4b Appetite and hunger ( )

D4b21 [-i] The stomach is an eye easily blinded tr. Ovambo/Afr. (2) F AD4c Foodstuff and dishes ( )

D4c11 [-a] A hut of reeds with mirth therein is better than a palace with grief therein tr. Chinese (10) F E O I

D4d Eating habits and norms ( )

5 SPIRITS AND BEING DRUNK /DEPENDENCES, DRINKING HABITSD5a Appreciation of alcoholic drinks, drinking habits or norms ( )D5b craving for drink or a cigarette (=>)

D5b10 [G] Ever drunk, ever dry (4) Ew Ee AD5c Drunkenness : madness (:)D5d intoxication and state of mind (=>>)

D5d11 [G] What soberness conceals, drunkenness reveals (27) GD5e Financial and social costs of drinking (-=>-)D5f financial and social costs of gambling (-=>-)

E SENSE OF PROPORTION

1 RELATIVITY OF RANKING / THE ESSENTIAL UNITY OF DIFFERING THINGSE1a The incompleteness / uncertainty / relativity of everything( )

E1a10 [-i] God does not finish his work; if he did, the elephant would have a bushy tail tr. Ovambo/Afr. (5) E A OE1a13 [-i] Every power is subject to an other power tr. Shona/Afr. ( ) E1a14 [-i] There are also better men to be found even than the best tr. Chinese (12) F E A OE1a23 [-a] A fool may give a wise man counsel (4) F Ew I O

E1b Faults and imperfection also of esteemed (which you must endure) (:)E1b13 [G] To err is human, to forgive, divine (24) GE1b24 [G] Every grain has its bran (34) F E I O

E1c An intelligent person can make mistakes, a handy man can fail ( )E1c12 [G] The best Cloth may have a Moth in it (12) GE1c16 [G] A horse has four legs, yet it often falls (41) G

E1d Minor, inferior, late etc. is better than nothing ('>')E1d10 [G] Something is better than nothing (22) GE1d22 [G] Better squinting than blind tr.Dutch (7) GE1d28 [-a] Better late than never (30) F E I O

E1e The value of X increases during lack of Y (0=>+)E1e10 [G] We never know the worth of water until the well runs dry (13) F E I OE1e16 [-a] When there is no fish in the river, shrimps are valued tr.Chinese (9) Ew Ee I O E1e21 [G] A drowning man will catch at any straw (29) G

E1e26 [G] In the kingdom of the blind the one-eyed man is a king (27) GE1f Insignificant and despised things have our common basic trends of living beings ( )

E1f13 [G] An old cat laps as much as a young kitlin (23) F E I OE1g The equal origin /value / basic rights of human beings and nature ( )

E1g11 [-i] We are all Adam's children (7) E O PE1g12 [-i] The sun shines upon all alike (18) F E A OE1g14 [G] Every heart has his own ache (10) GE1g22 [-i] Kein Vogel fliegt so hoch, er kommt wieder auf die Erde (8) E A O P

E1h The apparently opposite beings having a common basic feature ('><')E1i "coincidentia oppositorum"; the fusion of opposites (>+<)

E1i17 [-a] Where there is an advantage there is also a disadvantage tr. Japanese (8) Ew Ee I OE1i22 [G] True jests are the worst (8) GE1i25 [-i] Cleverness and stupidity go together tr. Ovambo/Afr. (6) Ew Ee A O

E1j The wisdom of mean, medium, compromise or avoiding exaggerations and extremes E1j10 [-a] Every extremity is a vice (13) F E I O P E1j15 [-a] Of three roads take the middle (7) E I OE1j29 [G] To look at the stars and fall into a ditch (19) F E I O

E1k Things are different from different points of view, paradoxes about luck in misfortune ('><')E1k12 [-i] Every rope has two ends, and tomorrow is yet to come tr. Chinese (33) E A OE1k14 [-i] Many men, many minds (42) F E A O P E1k18 [-a] The dew to the ant is a flood tr. Kasmiri/Indian (3) Ee I OE1k26 [G] Des Einen Glück, des Andern Unglück (15) GE1k29 [-a] Every one as they like best (17) E I OE1k48 [G] He that loses anything and gets wisdom by it is a gainer by the loss (4) E I OE1k55 [G] Joan is as good as Mylady in the dark (28) G

E1l The being, action or situation is internally conflicting E1l10 [-a] Neither fish nor flesh, nor good red herring (12) E I O P E1l12 [-a] You can put up with its kicks if a cow gives milk tr. Chittagong/Indian (18) F E I OE1l14 [-a] To steal the goose and give the giplets in alms (3) Ew I OE1l18 [G] To give a thing and take a thing is fit for the devil's darling (12) GE1l25 [-a] Fain would the cat fish eat, but she's loath her feet to wet (15) F E I OE1l32 [-i] When you do not see him you desire him; when you see him you loathe him tr.Ovambo/Afr. (13) F En Ee A O

F MORAL CONCEPTION

1 GOOD AND EVIL - SUCCESSF1a Ethic criteria of good and evil (>)

F1a16 [G] A safe conscience makes a sound sleep (20) GF1a17 [-a] A good name is better than riches (9) E I OF1a23 [-a] It is better to die with honor than to live with shame (14) E I OF1a27 [-a] Do well and have well (6) E I OF1a35 [G] His name will live forever (14) G

F1b Honesty will be rewarded > evil, sin or deceitful will be put to shame, will be punished (>)F1b25 [-i] Virtue is the foundation of happiness, vice the presage of misery (18; 18b; 18c;) (4) E A OF1b31 [G] Knavery may serve a turn but honesty never fails (13) GF1b36 [G] --> An ill won penny will cast down a pound (28) G

F1b37 [G] Ill gotten goods seldom prosper (12) F E IF1b41 [-i] An old thief will one day be caught tr.Tamil/India (4) Ew Ee A O F1b43 [-a] Probity is the only coin that has value everywhere (13) F E I OF1b51 [G] A generous confession disarms slander (11) G

F1c Don't give power or tools to the evil, try to get rid of evil (- -)F1c21 [-a] If you follow a crow long enough you light on carrion tr. Albanian (13) F E I O

F1d The evil will be successful; it holds one's own > the honest will suffer (>)F1d15 [-i] The little thief is hanged but his resetter (reseiver) is saved (21) F E A OF1d20 [G] It is good fishing in muddy waters (21) GF1d25 [-i] Stolen fruit tastes sweet (14) F E A OF1d30 [-o] If he gives a duck, he expects a goose (7) F Ew Es I A F1d36 [G] A bad thing never dies (6) F E A IF1d39 [-i] Ill weeds grow apace (11) E A O

F1e Does it or makes it -- Y gets the punishment or benefit of it (=>)F1f virtues will bring you unhappiness

F1f19 [G] A kind heart dies wretched tr. Maltese (6) F Ee Es I O

2 PRIDE : HUMILITY, BOASTING : LOSS OF HONORF2a Self-esteem, pursuit of honour -- loss of honour (=>)F2b humility of honourable > pride of worthless (>)

F2b18 [ia] A fruit-bearing tree bends tr. Indian (14) F Ew Ee O PF2c Egotism, self-conceit and empty boasting (-)

F2c11 [G] Self-praise is no praise (16) GF2c16 [-a] Self-praise comes aye stinking ben (30) F E I O P

F2d Pride and fall (=>)F2d10 [G] Pride goes before the fall (21) F E I O

G SOCIAL LIFE

1 FAMILY CONNECTIONSG1a Family solidarity -- lack of family solidarity (>)

G1a12 [G] Blood is thicker than water (25) GG1a31 [G] A man's enemies are they of his own household Bib:Math.10:36 (7) G

G1b The value of mother, the orphanhood (-=>-)G1b15 [-a] Take heed of a stepmother; the very name of her suffices (7) F E I OG1b18 [-o] May you father die, not your mother tr. Ovambo/Afr. (12) F Ee A I

G1c Joining a family, keeping one's position in the family; daughter-/brother-/mother -/father (-)

2 GROWTH - BACKGROUND /CONDITIONSG2a An individual is growing according to its genus; a child is growing to be like its parents

(=>)G2a15 [G] Like mother, like daughter (17) GG2a21 [G] As the old cock crows, so crows the young (34) GG2a26 [-a] People who come from hell are not afraid of hot ashes tr. Palaung/Burmese (6) Ew Eb I O G2a30 [G] One evil rises out of another (21) GG2a36 [G] An apple does not fall far from the tree (45) GG2a37 [G] You can't get figs from thistles (28) G

G2b A decendant or a child can develop different from her/his parents (=>)G2b12 [G] A black hen may bring foorth white eggs (28) F E A O

G2c The mutual dependence of generations (=>)

G2c13 [G] The fathers have eaten sour grapes and the children's teeth are set on edge (4) Ew Es I O G2c16 [-i] A centipede though dead will not fall tr. Japanese (19) F E O P

3 CHILD:PARENTS /UPBRINGINGG3a The charasteristic of the child and childhood ( )

G3a11 [-o] Little pitchers have long ears (19) F E A IG3a13 [G] For the child that doesn't cry, no teat tr. Italian (25) G

G3b The emotional relationship between children and parents (:)G3b24 [-i] Mother's rod is woollen, a stranger's rod is bloody tr. Finnish (16) F E AG3b26 [-i] Und ist eine Mutter noch so arm, so giebt sie ihrem Kinde warm (6) F Ew Ee A O

G3c Upbringing of a child; with punishment or advice? (=>)G3c10 [-i] He who heeds his parents kneads a whole troughful of bread for himself tr. Lettish (8) Ee Es A O G3c17 [G] Woe to the kingdom whose king is a child (4) F Ew Es IG3c23 [-a] He that loves his children corrects them well (17) F E IG3c29 [G] Gold must be hammered, and the child must be beaten (22) G

G3d Cost and trouble of maintenance of children and its reciprocity, maternal trouble (:)G3e childlessness : wealth of children (>,<)

G3e10 [-i] Children are poor men's riches (15) F E A OG3e21 [-o] He that hath one hog, makes him fat; and he that hath one son, makes him a fool (31) F E A I

4 MAN : WOMAN / RANKING & POSITION OF BOTH SEXESG4a Woman and man - ranking (boy > girl) (>)

G4a08 [-a] Long hair and short wit (35) F E I OG4b Woman's part, things resting with women / men (:)G4c Instability, talkativeness and evil of women (- -)

G4c24 [-i] A woman's advice is but slender, yet he that refuses it is a madman (2) Ew Ee A O

5 MARRIAGEG5a Two together > solitude or isolation (>)

G5a14 [G] Wood burns most bright when joined with other wood (41) GG5b Woman and man - joining together as young, marrying one's daughter (=>)

G5b15 [-a] Früh aufstehen und jung freiren, soll niemand gereuen (16) F E I OG5b23 [G] Every Jack has his Jill (44) G

G5c Woman and man - joining together even as old -- spinster, bachelor and widow (>,<)G5c10 [-i] Seigneur sans dame, ce n'est que vent (10) F E A O

G5d Woman and man - better be married or unmarried? (>,<)G5d15 [G] The medicine for hate is separation tr. Fulfulde/Afr. (6) GG5d16 [G] Better be half hanged than ill wed (4) Ew Ee IG5d19 [G] It is bad with the bad [i.e. the woman] but worse without the bad tr. Hungarian (11) F E A IG5d25 [-a] The error of one moment becomes the sorrow of a whole life tr. Chinese (8) E I OG5d26 [G] A house without woman and firelight is like a body without soul or sprite (B. Franklin) (6) G

G5e Woman and man - the right moment of offer of marriage, norms, criteria of choosing (mostly by men) (=>>)G5e21 [-i] Never seemed a prison fair or mistress foul (12) F E A O

G5f Woman and man - life together, belonging together / not belonging together (:)G5f29 [G] The anvil fears no blows (3) EG5f38 [-i] A good wife is a goodly prize (13) F E A OG5f47 [G] Marriage halves our griefs, doubles our joys, and quadruples our expences (11) G

G5g The problems of polygamy (- -)G5g15 [-i] A wife isn't a kantele to hang on the wall tr. Finnish (10) F E

G5h Woman and man - power relationship (:)G5h17 [G] Women in state affairs are like monkeys in glass shops (4) GG5h21 [G] There are three accursed things in a house: rain, smoke, an evil woman (See Taylor: The Proverb, p.164) (31) GG5h25 [-i] It's a sad house where the hen crows louder than the cock (34) F E A OG5h31 [G] A spaniel, a woman and a walnut tree; the more they're beaten, the better still they be (1) Ew

6 YOUNG : AGEDG6a Comparing young and old (:)

G6a15 [G] You must learn to creep before you go (7) F Ew A I P G6a20 [-a] Bend the willow while it is young tr.Danish (7) F En Ee I O

G6b The old age will give more sense or won't give more sense G6b12 [G] Teach your grandmother to suck eggs (45) GG6b13 [-i] Live and learn (8) F E A OG6b18 [-i] Reason has no age tr. Chuana/Afr. (9) F E A O

G6c If (not) X as young, so (not) Y as old (=>)G6c11 [G] Jung gewohnt, alt getan /What is learned in youth is remembered in old age trl:German (34) F E I OG6c13 [-a] Busy youth makes easy age (13) F E I O P

G6d Incapability of development and conservativity of old people G6d09 [-a] An old dog will learn no tricks (32) F E I OG6d22 [-i] The mother-in-law does not remember that she has been a daughter-in-law (21) F E A O

G6e The troubles of old age (-=>-)G6e12 [-a] To have one foot in the grave (14) F E I OG6e13 [-a] Wenn der Wolf alt wird, reiten ihn die Krähen (8) E I OG6e22 [G] Age breeds aches (9) GG6e26 [-o] Old age is sickness of itself (16) F E A IG6e29 [-i] Old men are twice children (25) F E A O

G6f Treatment of old people ( )G6f15 [-i] Older and wiser (10) F E A OG6f19 [G] An old man is not to be laughed at tr.Ovambo/Afr. (11) G

7 HEALTH : ILLNESSG7a Value of health

G7a10 [-a] Health is above wealth (30) F E I OG7b Health, medical care, medical treatment ( )

G7b16 [G] Good medicine always tastes bitter (6) GG7c Physicians

G7c13 [-i] The doctor is never killed because the patient dies tr. Ibo/Afr. (2) E A OG7c14 [G] It is a good doctor who follows his own directions (11) G

G7d Getting ill and recovery ( )G7d18 [-a] Though the sore be healed, yet a scar may remain tr.English (8) F E PG7d20 [G] Mischiefs come by the pound but go away by ounces (43) G

G7e Lingering between life and death ( )G7e11 [-a] Better the grave than a life of want (Welsh) (24) F E I O P G7e18 [G] An ill stake stands longest (24) F E A OG7e19 [-o] Lange Krankheit, sicher Tod (12) F E A I

8 DEATH / THE DEADG8a Death will take without choosing ( )

G8a21 [G] Death spares neither small nor great (12) F E A IG8a24 [G] No Heralds in the grave (13) F E A I

G8b Death is unforeseeable, always near ( )G8b23 [-i] Today red, tomorrow dead (6) F Ew Es A O

G8c Death is inevitable, irreversible ( )G8c15 [G] There is a remedy for everything but death (20) GG8c19 [-o] It is only the dead who don't return (12) F E A

G8d Cause and manner of death (=>)G8d11 [-a] When the oil is exhausted the lamp goes out tr. Chinese (4) Ew I OG8d15 [-a] Besser es fresse mich ein Wolf als ein Schaff (5) F Ew I O

G8e Death belief, cult of the dead, funeral habits ( )G8f the dead is absent ( )

G8f10 [G] Dead men don't bite (10) F E A OG8f14 [G] Dead men tell no tales (5) A I O

G8g Life from death (-=>+)G8g12 [-e] A candle, by consuming itself, gives light to others tr. Japanese (2) I O

H SOCIAL INTERACTION

1 SELF : OTHERS (KNOWLEDGE OF ONESELF) / INDIVIDUAL : COLLECTIVEH1a Self-knowledge : knowledge of the other (:)

H1a10 [-i] The heart's case is hard to open (14) E A OH1a15 [G] No one knows the weight of another's burden (7) GH1a21 [G] Everybody knows best, where his own shoe pinches him (24) G

H1b Lack of self-knowledge goes with criticism to others (-)H1b13 [G] Happy Tom Crump ne'er sees his own Hump (5) GH1b17 [G] The pot calls the kettle black (54) GH1b25 [-a] The eye that sees all things sees not itself (7) F E I O

H1c World, events and other people considered from our own point of view; -- to be just like we are (=>>)H1c11 [G] He that has a great nose thinks everybody is speaking of it (7) F E I

H1d My own perception, mind, will and feeling > perception, ... advice and orders of others (>)H1d13 [G] Seeing is believing (7) F E

H1e Conforming or assimilating to one's company (=>)H1e10 [G] Noscitur ex sociis /A man is known by the company he keeps (30) G

H1f Ethnocentrism; attraction to people like yourself; dislike of different people (=>)H1f13 [G] Birds of a feather flock together (28) GH1f23 [G] A thief knows a thief and a wolf knows a wolf (10) G

H1g Normpressure, conforming to one's community or group (:)H1g10 [G] When at Rome, do as the Romans do (29) GH1g18 [G] Who keeps company with the wolf will learn to howl (46) F E I O PH1g22 [G] He that lies down with dogs, must rise up with fleas (25) G

2 MANAGING ON ONE'S OWN : TRUSTING TO OTHER PEOPLE / STRANGERS

H2a Being alone and autocracy is the best > cooperation, working together, co-ownership will impoverish (>)H2a17 [-a] If two families keep a boat, it leaks (22) F E I O

H2b Ownership and self-sufficiency > dependence on others (>)H2b21 [G] Dry bread at home is better than roast meat abroad (29) G

H2c Own profit and own troubles are in the first place (>)H2c12 [G] Every miller is ready to convey water to his own mill (25) G

H2d Admiring and praising one's own > strangers (>)H2d10 [G] Every peddler praises his own needles (23) GH2d17 [G] The crow thinks her own birds fairest in the wood (36) GH2d20 [G] Everyone thinks his own fart smells sweet (20) GH2d26 [-o] Better to rear a pig than bring up some body else's child tr. Maltese (7) E A I

H2e Own help, need and work motivates best (>)H2e10 [-o] Giving to oneself is better than receiving tr. Ovambo/Afr. (5) F Ew A IH2e12 [-a] Help yourself and God will help you (33) F E I OH2e16 [G] Command your man and do it yourself (30) GH2e27 [G] A burden of one's own choice is not felt (8) G

H2f The deptor has to pay, will be in trouble (- -)H2f14 [G] Borrowed Garments never fit well (8) F E A I

H2g The lender or guarantor will be in trouble (- -)H2g10 [-a] He that does lend, loses his friend (11) E I OH2g15 [-i] Loaned out trousers don't get better (5) F En A O

3 INTERGROUP SOLIDARITYH3a Solidarity to one's own people (:)

H3a10 [G] Honour the tree, that gives you shelter (18) GH3a11 [-a] We are all in the same boat (4) E I OH3a19 [-i] Do the duty that lies nearest thee (2) Ew A OH3a27 [G] One hand washes another and both wash the face (65) G

H3b One /few are powerless or unable to compete; insecurity of one/few (0=>-)H3b10 [G] Two heads are better than one (35) GH3b15 [-i] Four eyes see more than two (25) F E A OH3b22 [-i] Not even Hercules could contend against two (7) Ew Ee A O H3b24 [G] Union is strength (27) GH3b26 [G] Many hands make quick work (23) F E A PH3b27 [-a] A pair shortens the road (10) F E I OH3b31 [-i] One can work well with many and eat well with few tr. Chinese (20) F Ew A O P H3b35 [G] Ants, fighting together, will vanquish the lion (17) GH3b37 [-a] The voice of the people is the drum of God (12) E I O

H3c Common profits, joy, sorrow and dangers in a community (:)H3c11 [G] A company in distress makes sorrow less (18) E AH3c12c [-i] One finger gashed - all the fingers are covered with blood tr. Nkundu/Afr. (15) F E A PH3c16 [-i] When your neighbour's wall breaks, your own is in danger tr. Icelandic (33) F E A O

H3d Close people or people at home should not be hurt; denial of insest (- -)H3d11 [G] It is an ill bird that fouls her own nest (18) F E AH3d14 [-a] One cannot watch the thief of one's own house tr. Arabic (21) F E I OH3d17 [G] One crow will not peck out another crow's eyes (46) GH3d27 [-a] Your elbow is close at hand but you can't bite it tr. Finnish (20) F Ee I O

H3e A stranger or yields and gifts of the stranger should not be put prior to one's own / home (-=>-)

H3e10 [G] A lion at home, a mouse abroad (30) GH3e13 [-i] A roving dog runs against a stick tr. Japanese (7) F Ew A OH3e15 [-a] Save the share of the one who is sleeping, eat the share of the one gadding about tr. Finnish (9) F E A IH3e17 [-a] To dine with Duke Humphrey (3) F E I OH3e19 [G] Out of sight out of mind (3) A I O

H3f Another's own or property seems to be more inducing and tempting (- -)H3f12 [G] Stolen fruit tastes sweet (11) E I OH3f14 [G] The grass is always greener on the other side of the fence (11) E A OH3f23 [-i] If you are over fastidious you will fare worse (15) F E A O P

H3g One has to mind one's own business; not to interfere in other people's business (-=>-)H3g11 [G] Every man seeks his own profit (7) GH3g14 [-o] He who is useless for himself is useless for others (4) E A IH3g15 [G] Mind your own business (6) E I

H3h An individual is insignificant for a community (-)H3h10 [-i] Il n'y a point d'homme nécessarie /No one is indispensable to others tr. Maltese (24) F E A

H3i Rejecting and repelling of outsiders and vagabonds, excluding outside of community (-)H3i16 [-i] Grass grows not upon the highway, nor in the marketplace (24) F E A O

4 NEAR : FAR / AT HOME : UNDER STRANGE CONDITIONSH4a Everybody has a home or home district, which one misses and where one is happy H4b own home or home district is the best, the dearest, the safest and familiar > strange (>)

H4b10 [G] East or west, home is best (16) GH4c Everybody is most esteemed at home (>)

H4c10 [G] Every cock is brave on his own dunghill (58) GH4d Strange or distant is more valued than familiar -- but strange will be a disappointment

(- -)H4d11 [G] Nobody is a prophet in his own country (29) GH4d18 [-i] Water afar does not quench a fire at hand (11) Ew A OH4d20 [-a] A near neighbor is better than a distant cousin /Ein Nachbar in der Nähe ist besser als ein Bruder in der Fern (7) E I O

H4e Objections to staying at home ( )H4e15 [-i] The fly says:"The world is before and behind" =it is at home everywhere tr. Ho/Afr. (5) E A O

5 ME/OURSELVES : X NEEDING HELP, HOSPITALITYH5a Egoism is normal; interests of others are insignificant, doubtful and suspicious

H5a10 [G] Pain is felt by its owner tr. Ovambo/Afr. (8) GH5a11 [-o] A man pleads anothers's cause with a stick tr. Finnish (7) F En Ee A IH5a14 [G] A man sleeps very soundly on another man's wound (Irish) (20) GH5a17 [G] Crush the serpent's head with the hand of an enemy (33) G

H5b Warnings about generosity; ingratitude of people H5b22 [-o] He that takes the devil into the boat must carry him over the sound (15) F E A IH5b26 [G] If you save a rogue from the gallows, he will rob you that same night (16) GH5b31 [G] To warm a snake in your bosom (15) G

H5c Value of generosity, empathy H5c23 [-i] What you have given will be a shield tr. Hindi/Indian (6) F E A O

H5d Reciprocity, your way to treat other people will predict your own treatment (=>)H5d09c [G] One good turn asks another (21) GH5d12 [-i] Eine Ehre ist der andern werth (3) Ew Ee A O

H5d19 [G] What is sauce for the goose is sauce for the gander (12) GH5d22 [G] Whosoever digs a pit, he shall fall into it himself (55) G

H5e Hospitality and its limits (>,<)H5e21 [-a] Guests and fish stink on the third day (27) F E I OH5e24 [-a] He that comes now and then, shall have a fat hen (15) F E I OH5e27 [-i] Not to give chase to those who leave, nor refuse those who come tr. Japanese (7) F Ew A O

H5f Uninvited guests and an unasked helper (- -)H5f12 [-a] He who comes uncalled sits unserved (29) F E I O

H5g Politeness ( )H5g13 [G] Don't look a gift horse in the mouse (66) GH5g15 [-i] Name not a rope in his house that hanged himself (31) E A O

H5h Gratitude and ingratitude (=>)H5h16 [G] The danger past, God forgotten (7) F E I OH5h17 [G] The Moor has done his duty let him go (7) GH5h22 [-a] Small presents keep up friendship / The axe goes to the wood where it borrowed its helve (2) Ew I OH5h23 [-o] Don't despise a gift because it is small (7) Ew Es A I

6 FRIEND : ENEMY / GOOD OR BAD NEIGHBOURH6a Value of a friend -- significance of an enemy

H6a10 [G] Life without a friend, is death without a witness (6) GH6a12 [-a] It is good to have friends both in heaven and hell (9) E I OH6a14 [G] A good friend is worth many relations (28) GH6a15 [-a] An onion with a friend is a lamb tr. Egyptian (2) E I OH6a17 [-a] One enemy is too many, a hundred friends are not enough tr. Hindi/Indian (26) F E I O

H6b Unreliability of a friend, rarity of a real friend, identification marks of a real friend (=>>)H6b13 [-a] A hedge between keeps friendship green (10) F E I O H6b17 [-a] A friend to everybody is a friend to nobody (5) E IH6b22 [G] The best mirror is an old friend (8) GH6b24 [G] A friend in need is a friend indeed (49) G

H6c Reciprocity of friendship, fragile friendship (:)H6c12 [G] Courtesy on one side can never last long (11) GH6c13 [-o] Zwang ist kein guter Wille (18) F E A I

H6d Value, risks and norms of neighbourhood (:)H6d12 [G] The real art of divination lies in the choice of neighbours, not of houses tr. Chinese (14) (4) GH6d15 [-a] Nobody can live longer in peace than his neighbour pleaseth (3) Ew I O

7 AGGRESSION & PEACEABLENESSH7a A disagreement or dispute of two / many : third party (:)

H7a10 [-i] Those who in quarrels interpose must often wipe a bloody nose (17) F EH7a14 [G] When thieves fall out, honest men get their own (9) F Ew EsH7a17 [-i] Nemo potest digne dominis servire duobus (Latin) (2) Ew Ee A OH7a21 [G] It's ill meddling between the bark and the rind (Scottish) (20) G

H7b An aggressive or provoking person will be the object of aggression (=>)H7b12 [G] All they that take the sword shall perish with the sword [Bib.] (16) GH7b13 [-a] He that sows thistles shall reap thorns (5) Ew Es I O H7b16 [-i] The hunting dogs have scratched faces tr.Egyptian (23) F E A OH7b21c [G] Tit for tat (10) G

H7b24 [-i] There must be two at least to a quarrel (20) F E A OH7b25 [-o] A stick has two ends tr. Persian (7) F E A IH7b33 [G] He who spits towards the sky gets it back into his own face (23) F E I O P

H7c Envy and malicious pleasure (-)H7c11 [G] Envy is its own torturer (10) GH7c19 [G] If a man once fall, all will tread on him (10) GH7c21 [G] Two of a trade never agree (9) G

H7d The aggression of immediate circles will be soon over, is harmless (=>>)H7d16 [-i] Even birds in a nest quarrel tr.Maltese (18) F E A O

H7e Attitude towards a "barking dog" (=>>)H7e11 [G] Barking dogs seldom bite (47) GH7e21 [G] The dogs may bark; the caravan goes on (21) G

H7f Attitude to threats ( )H7g Self-possession, patience and covering one's aggression (>)

H7g09 [G] See all, say nothing, hold yourself content the whole group) ( )H7h Readiness to conciliate, compromise will pay

H7h12 [G] Many do kiss the hands they wish to see cut off (3) GH7h16 [-a] Niemand kann sagen: von diesem Wasser werde ich nicht trinken (33) F E I OH7h20 [G] To fright a bird is not the way to catch it (2) Ew

H7i A seeming or ostensible reason for aggression, substitute object, scapegoat (=>>)H7i17 [G] He who cannot beat the ass, beats the saddle (27) GH7i19 [-a] You aim at magpies but shoot at crows tr. Finnish (16) F E I O

H7j Fight and militancy > desire for peace (>)H7j10 [-a] Life is a battle (8) E IH7j17 [-i] One sword keeps another in the sheath (3) Ew A O

H7k Peace and agreement > war, hatred and conflict (>)H7k17 [-a] Better an egg in peace than an ox in war ( ) H7k19 [-o] Anger is misery tr.Kikuyu/Afr. (12) F E A IH7k28 [-a] Fire is not quenched with fire tr. Italian /Opposite: Fire drives out fire (Eng.) (7) F E I O

H7l Hatred will make you mindless, war is blind and destructive (- -)H7l10 [-a] Anger and haste hinder good counsel (4) E I OH7l14 [-a] One can't make war with rose water (2) Ew I OH7l17 [-i] When the red goat was lying, the grass does not grow for forty years = riddle: war, forest fire tr. Turkish (5) E A O

H7m Unforgivingness, revenge - being appeased, conciliated (>,<)H7m20 [G] Eye for eye, tooth for tooth, hand for hand, foot for foot [Bib.] (23) GH7m22 [-i] Alte Wunden soll man nicht aufreissen (5) Ew Eb A OH7m28 [-a] The noblest vengeance is to forgive (2) Ew I OH7m30 [-a] One does not wash away blood with blood (3) Ee I OH7m33 [-a] To add fuel to the fire (12) E I O

J COMMUNICATION

1 COMMUNICATIONJ1a Power of a word; good and bad words

J1a11 [-i] The tongue kills man and the tongue saves man tr.Oji/Afr. (12) F Ee Es A OJ1a15 [-a] There is a way from heart to heart tr.Urdu/India (8) Ew I OJ1a21 [G] A soft answer turns away wrath (23) GJ1a29 [G] A word spoke is an arrow let fly (17) GJ1a31 [G] Words cut more than swords (24) GJ1a32 [G] The tongue breaks bones, though itself has none (37) G

J1a33 [G] Words may pass, but blows fall heavy (7) GJ1b Short-spoken,

J1b10 [G] Few words are best (7) GJ1b20 [G] Listen much and speak little tr.Lithuanian (21) GJ1b21 [-a] Talk much and err much (7) E I OJ1b22 [-a] First think and then speak (36) F E I O P

J1c Madman's talkativeness (=>>)J1c10 [-a] All that is known is not told tr.Egyptian (6) F En Ee I OJ1c16 [G] Speech shows what a man is (15) GJ1c22 [G] Empty vessels sound most (37) G

J1d Openheartedness, need to talk, concealment (=>>)J1d16 [G] What the heart thinks, the mouth speaks (28) GJ1d28 [-a] All truth must not be told at all times (10) F E I OJ1d32 [-e] What is in the pot will come out in the ladle tr. Persian ( ) A I O

J1e Quick spreading and magnifying of messages and rumours (- -)J1e10 [-a] Footless words may travel out a thousand miles tr. Korean (7) F E I OJ1e13 [G] What is told in the ear of a man is often heard a hundred miles away tr. Danish,Chinese (37) GJ1e20 [-a] Ill news come apace (25) F E OJ1e25 [-a] Post verba verbera / One ill word asks another (17) F E I O

J1f Irrevocability of words and its effects (- -)J1f11 [G] A word spoken is an arrow let fly (14) F E I OJ1f18 [G] Better that the feet slip than the tongue (7) G

J1g Silence or secrecy pays > talking is risky (>)J1g13 [G] The ass that brays most, eats least (2) EwJ1g14 [G] The fish is killed by its mouth tr. Spanish (20) GJ1g18 [-a] The more you stir, the more it will stink (47) F E I OJ1g22 [G] If speech is silvern, silence is golden (41) GJ1g26 [G] Keep your mouth shut and your eyes open (11) G

J1h Actions > words (>)J1h11 [-a] Great cry and little wool (26) F E I OJ1h17 [-a] Action speaks louder than words (3) Ew Ee I O J1h22 [G] Sooner said than done (22) G

J1i Promise and keeping one's promises (:)J1i12 [G] Take a man by his word and a cow by her horns (43) GJ1i19 [G] A promise is a debt (19) GJ1i22 [-a] He promises like a merchant but pays like a man of war (16) F E I O

J1j Lying, pretence, making excuses J1j29g [G] An ill workman quarrels with his tools (21) GJ1j32 [-o] Foxes when they cannot reach the grapes say they are not ripe (10) Ew Es A I

J1k Truths and telling truths J1k12 [G] The child says nothing but what he heard at the fire (15) F E AJ1k13 [G] Truth will break out (12) F E IJ1k15 [-a] Thruths and roses have thorns about them /No rose without thorns (7) F E I OJ1k16 [-a] That is true which stands the flame tr. Hindi/Indian (17) F E I O P J1k22 [-a] The truthful man has no room even in the tavern tr. Singalese/Indian (14) F E I O

J1l Asking and answering, short answers (:)J1l11 [G] Lose nothing for asking (27) GJ1l26 [G] He who is silent admits (39) GJ1l29 [G] My clock strikes once only (25) G

J1m Slander, backbiting, calumniation and gossips (- -)J1m13 [-o] The most deadly of wild beasts is a backbiter, of tame ones a flatterer (4) Ew A I

J1m19 [G] Scandal will rub out like dirt when it is dry (10) F E A PJ1m23 [G] Gossiping and lying go together (2) Ew AJ1m30 [-a] Wer Jedem das Maul stopfen wollte, müsste viel Mehl haben (21) F E I O

J1n Significance of listening - caution and prudence of listening J1n14 [-a] In at one ear and out at the other (23) F E I OJ1n18 [G] Hedges have ears (28) G

J1o Word is free; every talk needs not to be taken seriously -- it's just talk (=>>)J1o13 [-a] Talking pays no toll (6) F E I OJ1o15 [G] The bird is known by its note (26) GJ1o19 [-a] The lion is not half so fierce as he is painted (13) F E OJ1o22 [-a] The fish that gets away is always a large one tr. Chinese (21) F E I O

J1p Tolerance of jokes and criticism (- -)J1q Book, printed word

K SOCIAL POSITION

1 POWER, RULER : SUBJECT / SUPERIOR : INFERIORK1a Position of the ruler, ethics of exercise of power (- -)

K1a12 [-i] He who is feared by many, fears many tr. German (2) Ew EK1b Leader - condition and quality of a country, subjects, a house or a community

dependendent of her/him (=>)K1b14 [G] The master's footsteps fatten the soil (24) GK1b17 [G] When the cat's away, the mouse will play (55) GK1b22b [-o] When the shepherd is angry with his flock, he appoints a blind sheep as leader tr.Hebrew ( ) Ew IK1b23 [-a] A fish begins first to smell at the head (21) F E I

K1c Two chiefs or masters can't rule together (- -)K1c10 [G] Two kings in one kingdom do not agree well together (32) GK1c15 [G] There is no accord where every man would be a lord (22) F E I OK1c15b [-o] Too many captains and the ship rolls tr.Swahili/Afr. ( ) Es A I

K1d Necessity of ruling and discipline K1d10 [G] Never argue against one who is greater than you tr. Maltese (4) F Es A I OK1d19 [-o] As long as the gypsy has tongs, he will not burn his fingers (19) F E A I

K1e Strategy for treatment of subordinates or employees; persuasion will pay (=>)K1e16 [-o] One cannot force a dog to hunt tr. Persian (26) F E I

K1f An inferior in the shadow of its superior (- -)K1f11 [-a] Under the lamp, darkness tr. Hindi/India (9) Ew I OK1f19 [G] Better be the head of a dog than the tail of a lion (16) G

K1g Norms and strategy of subordination or subjection (- -)K1g11 [-i] In the Emperor's presence to abide is just like sleeping by a tiger's side tr.Chinese (6) E A OK1g18 [-a] Be the slave of him whose bread you eat tr. Indian (46) F E I OK1g20 [G] To dance to a person's pipe (7) GK1g30 [-a] With one's hat in one's hand one goes throughout the land tr. Chinese (10) F E I O

K1h Peasants' freedom; self-esteem of a hired-man K1i maliciousness, boasting, despicablity of parvenus or upstarts (- -)

K1i12 [G] No pride like that of an enriched beggar (16) GK1i14 [G] He who is on horseback will not spare his own father alive tr. Indian (13) G

K1j Wrong and right social order; status and status symbols (>)K1j11 [-o] The shoulder is not higher than the head tr. Duala/Afr. (7) Ee A I

K1j15 [-i] It does not become the sparrow to mix in the dance of the cranes (12) F Ew A O P K1j20 [G] To put the cart before the horse (20) GK1j23 [-a] Let not the cobbler (shoemaker) go beyond his last (29) F E I O

K1k Exploitation, deprivation and hatred towards masters / gentry (-)K1k20 [G] It is as good to be in the dark as without light (13) G

K1l Stronger's right (>)K1l23 [-a] Might goes for right (16) F E I OK1l28 [-a] Diamonds cut diamonds (17) F E I

K1m The symbiosis of a superior and an inferior (:)K1m12 [G] Love me, love my dog (6) F Ew Es I OK1m18 [-i] There is sure to be fuel near a big tree tr. Chinese (10) F Ee A OK1m20 [-a] Der Wölfe tod ist der Schafe heil (17) F E I O

2 WEALTH : POVERTY / MONEYK2a With money you get everything - food, things, power and access to anywhere (=>)

K2a12 [G] Money will do anything (10) F E IK2a21 [-a] Money commands all (14) F E I OK2a24 [-a] Steel is softer than gold tr. Hindi/Indian (16) F E I O P

K2b A rich man has helpers and friends > a poor man hasn't (>)K2b11 [G] Friends will never survive an empty plate (37) G

K2c The rich are demanded for marriage partners > shortage will break harmony in family (>)K2c16 [G] When poverty comes in at the door, friendship flees out at the window (Scottish) (24) G

K2d Money is the precondition for trade, business and credit granting (=>)K2e money weights more than morals - laws don't touch the rich, bribery / corruption (-)

K2e23 [G] Gifts break a rock ( ) Ew OK2f Money piles up and the rich get richer (=>)

K2f11 [-a] Money begets money (14) F E I OK2g Money circulates; people get rich and poor ( )K2h money gives safety, self-esteem and voice > the poor have to be silent and humble (>)

K2h23 [-i] A poor man's pipe does not sound (19) F E AK2i The poor are at a dead end, helpless, without bread, homeless; go begging (-)

K2i10 [G] Poverty on an old man's back is a heavy burden (17) F E I O K2k 28K2i16 [G] If it should rain porridge, he would want his dish (14) G

K2j Contradiction between the rich and the poor, the difference of living conditions and (><)K2j30 [G] Little knows the fat sow what the lean one means (41) G

K2k The relativity of wealth and poverty; the rich have worries, the poor are sometimes happy ('>')K2k10 [-a] Much coin, much care (7) F Ew Es OK2k28 [-a] Poverity is no sin (23) F E I O

L AGREEMENTS AND NORMS

1 LAW AND JUSTICEL1a Value and nature of law ( )L1b general judge's rules ( )

L1b25 [G] One eyewitness is worth ten earwitnesses (26) GL1b30 [-o] He who destroys a thing should repair it tr. Egyptian (8) F E A I

L1c Natural law, protection norms and ownership ( )

L1c10 [-o] First come, first served (26) F E A IL1c12 [G] He is an evil cook that cannot lick his own fingers (19) GL1c27 [-i] A messenger has no guilt tr. Sotho/Afr. (6) Ew Es A O

L1d Identifying and treatment of a thief or an other criminal (=>>)L1d15 [-a] The hailer (receiver) is as bad as the stailer (thief) (19) F E I OL1d17 [-a] Robbers get plundered by thieves (22) F E I O

L1e A crime and guilt will reveal and lead to punishment (=>>)L1e12 [G] Murder will out (3) Ew Ee IL1e25 [-a] A guilty conscience is a self-accuser (feels continual fear) (9) E I OL1e29 [-i] When anyone has learnt to steal he must also learn hanging tr. Indian (9) F Ew Ee A O

2 BUSINESS / BUYING & SALEL2a Nature of business and bargain ( )

L2a16 [-a] Relations or not relations, my turnips are three hundred cash per picul tr. Chinese (7) F E I OL2a20 [-a] Even reckoning keeps long friends (5) E I OL2a33 [G] Who goes more bare than the shoemaker's wife and the smith's mare (47) G

L2b Normative rules of business and bargain ( )L2c Price : quantity / quality (>,<)

L2c14 [-a] Good cheap is dear (12) E I OL2d Seller : buyer (:)

M COPING AND LEARNING

1 PRECAUTION : INCAUTIOUSNESS M1a Precaution is better than incautiousness

M1a10 [G] Discretion is the better part of valor (7) Ew Ee I OM1b Dangerous situations should be anticipated (- -)

M1b12 [-i] Better ten steps around than one step in the mire tr.Chinese (8) F Ew Ee A OM1b27 [G] Night was made for wolves tr. Maltese (7) F E

M1c Watchfulness and alertness M1c15 [G] He that looks not before finds himself behind (15) F E AM1c18 [G] Fields have eyes and woods have ears (36) G

M1d Dangerous places should be recognized in sufficient time (=>>)M1d10 [G] Qui cherche le danger, y périra (French) (17) F E A O PM1d13 [G] A rat who gnaws at a cat's tail invites destruction tr.Chinese (8) F En Ee I O

M1e One should be on the watch, although it seems harmless or safe (=>>)M1e11 [G] Stecke nicht deine Hand in alle Löcher, entweder kommt eine Schlange oder eine Eidechse heraus (8) GM1e21 [G] Take heed of still waters, the quick pass away (15) GM1e24 [G] Wake not a sleeping dog (17) GM1e27 [-a] Though thy enemy seem a mouse, yet watch him like a lion (2) Ew I O

M1f Avoiding one-sided activity (-=>-)M1f15 [-i] The mouse that has but one hole is soon catched (44) E A O

2 MOBILITY, TRAVELLINGM2a Choosing the way, dangers of a journey (- -)

M2a12 [G] Slow but sure wins the race (5) GM2a15 [-a] He that leaves the highway to cut short, commonly goes about (17) F E I O

M2b Going or walking in front / after (- -)M2c Equipping for a journey ( )

M2c15 [G] Light burdens become heavy (11) G

3 WISDOM /INTELLIGENCE : STUPIDITYM3a Value of wisdom, knowledge, intelligence and reason

M3a14 [-a] Knowledge is power (15) F E I OM3a19 [G] Good sense costs money and cannot be bought with money tr. Maltese (14) GM3a24 [-i] Subtility is better than force (17) F E A OM3a32 [-a] Better an open enemy than a false friend (12) E I O P

M3b A wise x suspects > trusting or credulous will be cheated (>)M3b11 [-o] Be just to all, but trust not all (5) Ew Ee A IM3b14 [G] To buy a pig in a poke (37) GM3b24 [G] If fools went not to market, bad wares would not be sold (18) G

M3c A stupid x doesn't understand or see (-)M3c26 [-a] A word to the wise is sufficient (17) F E I O

M3d A stupid x acts in a wrong way and to her/his own disadvantage (-)M3d15 [-a] To rob Peter to pay Paul (16) F E I OM3d21 [-i] To dig one's grave with one's own hands tr. Hindi/India (9) E A OM3d36 [G] He pours water into the sea (20) G

M3e Unnecessary or comical activity; asking or searching obvious and self-evident things (-)M3e17 [-a] It is not necessary to teach a fish to swim (16) F E I OM3e18 [-i and o] Actam rem agere (5) F Ew A P

M3f Treatment of a madman and an attitude to her/his advice (- -)M3f10 [-a] Don't give a sword to a child (30) F E I OM3f17 [-a] A fool may put somewhat in a wise body's head (9) F E I OM3f18 [G] The blind leads the blind and both fall into the ditch (51) G

4 COURAGE : COWARDICE, COMPLIANCEM4a Courage, risktaking and fearlessness are preconditions for attaining yields or one's

goal M4a17 [G] Fortune favours the brave (29) GM4a23 [-i] One cheek is bloody, the other greasy tr. Ovambo/Afr. (7) F Ew Ee A O M4a25 [-a] He that would pick the rose must sometimes be scarted with the thorns (4) E I M4a29 [G] Honey is sweet, but the bee stings (17) G

M4b Courage in holding one's own : bravery in defending somebody or something M4c fearfulness paralyses or distorts perception (-=>-)

M4c10 [G] No pains no gains (3) Ew Eb OM4c29 [-a] The fright is greater than the wound (10) F Ew I O

M4d Giving in, adapting or fleeing defends you from dangers (0=>+)M4d15 [-a] Besser biegen als brechen (5) F EwM4d21 [G] Wise fear begets care (12) GM4d23 [-i] He that fights and runs away, may live to fight another day (11) F Ew Es A O M4d26 [G] A living dog is better than a dead lion (17) G

5 SKILL /TOOLS /MATERIALM5a Skill, professional skill and skilled or unskilled worker

M5a35 [-i] A bald-headed man finds a comb tr. Thai (5) Ew Ee A O ?M5b Value and quality of tools, instruments and weapons (:)

M5b12 [G] What is a workman without his tools? (5) F E IM5c Quality and ways of handling of materials (=>)M5d Man is helpless or powerless without proper or appropriate tools and equipment

(0=>0)

M5d18 [-a] It is hard to catch birds with an empty hand (10) (8) F E O

6 OWN INITIATIVE / ENTERPRISE / RESPONSIBILITYM6a One's own desire to act and to manage; unscrupulousness, answering for your own

business (=>)M6a20 [G] Each one has to scratch for himself (11) GM6a24 [G] He that touched pitch shall be defiled (48) F E I OM6a28 [-a] When a thing is done, advice comes too late (11) F E I OM6a33 [-a] A man without shame is always filled tr. Lithuanian (8) F E I O

M6b The importance of one's own activity > object, conditions, tools (>)M6b27 [-i] If you take care of the soil, the soil will take care of you (13) F Ew Ee A O

M6c Enterprise, guts and toughness > short-sightedness, easily releasing, easy means (>)M6c13 [G] Step after step the ladder is ascended (9) GM6c19 [-o] He who has been to the mill has flour on his cap tr. Bulgarian (18) F E A IM6c23 [-i] Better to bow than break (8) F Ew Ee A OM6c26 [G] He that endures, is not overcome (35) GM6c28 [G] Constant dropping wears away stones (40) GM6c35 [G] A low hedge is easily leaped over (33) G

M6d Concentration and determination; independence and originality or absoluteness of x's stand (=>)M6d10 [-a] Jack of all trades, master of none (5) Ew I OM6d12 [-a] A man of many trades begs his bread on Sunday (37) F E I OM6d18 [G] He that hath many irons in the fire, some will cool (3) GM6d19 [G] He who runs after two hares catches neither (51) GM6d21 [G] No one can serve two masters (26) GM6d26 [-i] Two heads in one hood at ones (34) F E A OM6d28 [G] Between two stools my tail goes to ground (17) GM6d30 [-i] He that builds a house by the high-way side, either too high or too low (30) E A O

M6e your own activity or way of living sets your reputation or treatment (=>)M6e12 [-a] If there is a question, there is also an answer tr. Burmese (9) F Ew I OM6e18 [G] In doing good one does it to oneself; in doing evil one does it to oneself (15) G

7 WORK, LABOUR, DILIGENCE : SUCCESS, INACTIVITY/LAZINESS : SHORTAGE

M7a Diligence, efforts will be rewarded > lazy, idle will be left without food (>)M7a10 [G] Diligence is the mother of good fortune (11) (18) GM7a14 [G] Work not, eat not (11) F E A OM7a37 [-o] For the sake of a single rose one must endure the pain of a hundred thorns (21) F E IM7a40 [G] The labourer is worthy of his hire (16) G

M7b The unity of interests of performer or supplier and consumer or user of products and (:)M7b13 [G] When the tree is fallen every man goes to it with his hatchet (20) F E I O

M7c X starting off will make a living, find food > X lying, sitting gets poor (>)M7c10 [-i] When the fox sleeps, no grapes fall in his mouth (30) F E

M7d Using of time and working of a lazy man or an idle (-)M7d24 [G] To quake at work and sweat at meals / A lazy sheep think its wool heavy (sanak:laiska) (13) F Ew Ee A I

M7e It will always be more than enough work -- and sleep ( )M7f Work kept apart from play and rest (:)

M7f16 [G] On ne peut faire qu'en faisant (3) F

M7g Festivals or feasts : workdays (:)M7h work as the purpose of life > idleness and inactivity spoils life, is corrupting (>)

M7h11 [-a] Men may not be one day without employment (3) Ew Ee I OM7h16 [G] The tree is known by his fruit (11) GM7h23 [G] A rolling stone gathers no moss (43) GM7h27 [-a] Lack of work brings a thousand diseases tr. Hindi/India (22) F E I O

M7i Idleness : working for somebody else's benefit, giving (the dirty) work to somebody else, justifying idleness M7i22 [-i] Quick at meat quick at work (20) F En Ee A O

8 THRIFT / STINGINESSM8a Careful economy, thrift, peasant ascetics

M8a11 [-a] Who will not keep a penny, shall never have many (40) F E I OM8a29 [-o] Of saving comes having (13) F Ew Ee A I

M8b A stingy saver gets rich -- a spendthrift gets poor (>)M8b21 [-a] Live according to your means tr. Danish (20) F E I O

M8c Dispicablity of a miser; paradoxical unprofitablity of thrift (-)M8c24 [-i] Only what one has eaten is one's own tr. Kumauni/India (7) F Ew A O P M8c25 [G] What the good wife spares, the cat eats (13) GM8c27 [-i] Death has the key to open the miser's chest tr. Oji/Afr. (7) E A O

9 EXPERIENCE/PRACTICE : LEARNINGM9a Experience, life and travelling teaches

M9a12 [-a] You don't have to teach your son; life will teach him tr. Arabic (18) F E I O M9a14 [G] Travel makes a wise man better, but a fool worse (8) F En Ee A I M9a19 [-i] Time will tell (17) F E A OM9a22 [G] Travellers have leave to lie (6) GM9a30 [-a] Never too old to learn (40) F E I O

M9b Value and nature of learnedness M9b17 [-i] He that will not be counselled, cannot be helped (3) Ew E

M9c Compulsory instruction doesn't pay (-=>0)M9c10 [-i] Poured water won't stay in the well tr. Finnish (15) F E A

M9d Practical work and exercise will train masters M9d10 [-i] Work teaches work tr. Kumauni/India (13) F E A OM9d20 [G] Every man has his forte (9) GM9d27 [-a] Practice makes perfect (5) E I OM9d32 [-a] Acquire new knowledge by "warming up" old knowledge tr. Chinese (9) F E I O

M9e Learning from mistakes and accidents (-=>+)M9e10 [G] If a man cheats me once, shame on him; if he cheats me twice, shame on me (11) GM9e14 [G] Once bitten, twice shy (21) GM9e19 [G] He who makes no mistakes makes nothing (28) GM9e22 [G] By others' faults wise men correct their own (19) GM9e23 [-a] One grain suffices to test a whole pot of boiled rice tr. Tamili/India (3) Ew I O

T TIME AND THE SENSE OF TIME

1 TIMING / RIGHT MOMENT, BAD MOMENT / USE OF TIMET1a Early or swift start will pay, prevents damages

T1a11 [G] The early bird catches the worm (4) E A IT1a14 [-a] Early to bed and early to rise makes a man healthy, wealthy and wise (15) F E I O

T1a19 [-o] Eat, afterwards bones only remain tr. Thonga/Afr. (5) Ew A IT1b Every act, work, job or material has its right time or timing (=>)

T1b10 [-a] Every dog has his day and every man his hour (31) F E IT1b15 [G] Strike while the iron is hot (41) GT1b20 [G] The tree must be bent while it is young (50) GT1b24 [-a] Measure twice, cut but once (34) F E I O

T1c Man has to make use of every opportunity immediately (=>)T1c17 [-a] He thought that roasted larks would have fallen into his mouth (20) F E O

T1d Well-timed beginning, finishing, support or aid will pay (anticipating) T1d15 [G] A stitch in time saves nine (2) Ew I O

T1e An overdue, late start, aid or advice will get X into trouble, is worthless (-=>-)T1e11 [-o] Never put off till tomorrow what you can do today (26) F E A IT1e29 [G] After meat, mustard; after death the doctor (14) GT1e43 [-a] While the grass is growing the steed starves (34) F E I O

T1f Premature start, acting too soon will turn a loss (wrong timing) (-=>-)T1f17 [-a] One swallow makes no summer (70) F E I O P T1f18 [G] There is many a slip betwixt the cup and the lip (12) GT1f29 [G] Don't count your chickens before thay are hatched (24) GT1f35 [G] Say no ill about the year till it be past (47) G

T1g It will be enough time, things can be put off ( )T1h it's worth waiting for a better moment; the advice or solution will be found (=>+)

T1h19 [io] To take counsel of one's pillow (23) F E A PT1h26 [-i] Ripe fruit falls of itself tr. Chinese (10) E A O

T1i The slow will win the fast ('>')T1i10 [G] Fair and softly goes far in a way (41) G

T1j Well-done work and quality requires time (=>)T1j11 [G] A slow fire makes sweet meat (16) GT1j12 [G] He that goes softly, goes safely (10) F E A I PT1j20 [G] Easy come, easy go (25) GT1j21 [G] Soon ripe, soon rotten (12) G

T1k Hurrying is unnecessary; hurry will spoil things, bungled work (- -)T1k17 [G] Haste makes waste (27) G

2 ATTITUDES TOWARDS CHANGE /NEW /MODERN T2a Time, customs and world will change; new things will get old and worn out ( )

T2a10 [-a] No two days are alike (9) F E I OT2a11 [-o] Die Zeiten ändern sich, und der Mensch ändert sich mit der Zeit (16) F E A IT2a19 [-i] Sometimes to sink, sometimes to rise tr. Hindi/India (6) Ew A O P T2a22 [-a] Every tide has its ebb (5) Ew I O P

T2b Novelty value : new things get old and worn out T2b10 [G] New brooms sweep clean (52) GT2b18 [-o] What is valuable is not new, and what is new is not valuable (23) F E A IT2b22 [-i and o] Cast not out the dowed water till you get the clean (12) F E A P

T2c Newness can be only apparent (- -)T2c10 [-a] Nil sub sole novum / There is nothing new under the sun (12) E I O

3 ATTITUDE TOWARDS PRESENT/FUTURE, ADJUSTMENTT3a Unpredictable future (=>)

T3a12 [G] No one knows what the morrow will bring tr.Yiddish (8) GT3a14 [-i] Don't call a morsel fat before you've skinned the animal (6) F Ew A O

T3b Adaptability in present difficulties (=>)T3b16 [G] No day passes by without some grief (7) F E O

T3b27 [G] The bitter past, more welcome is the sweet (Shakespeare) (20) GT3c Trusting in future, preparing for future, dreaming, optimism or pessimism (=>)

T3c16b [-o] Though the night tarry, the dawn will break (12) F E A IT3c20 [G] When a door closes another opens (15) GT3c25 [G] While there's life there's hope (11) GT3c29 [G] When the need is highest, help is nearest (24) G

4 STARTING : FINISHING, THE BEGINNING : THE ENDT4a Beginning is difficult but inevitable (=>)

T4a12 [-i] If you want to touch the head, first touch the foot tr. Singhalese (8) F Ew A OT4a13 [G] Every beginning is hard (39) G

T4b Beginning is crucial, the first one is the most valuable (=>)T4b11b [G] The best step, the first step ( )

T4c Result is decisive (=>+)T4c13 [G] All is well that ends well / The end crowns all (31) F E I OT4c22 [-o] Better the last smile than the first laughter (26) F E A I

T4d Dependence between the beginning and the end (=>)T4d13 [G] Well begun is half done (16) GT4d15 [G] Everything has a beginning (9) G

T4e The end or continuation is expected after the beginning , (-=>-)T4e11 [G] Everything has an end and a pudding hath two (12) F E A IT4e19 [-a] Misfortunes never come singly (13) F E I OT4e20 [-a] The third time pays for all (15) F E I O