Poeetiline surm

Poeetiline surm

Surmahirm, valu toob ellu initsiatsiooni pühitsemise, pühendamise elu müsteeriumisse. Miski suurem valib kogemuseks meid. Oleme valmis. Surma, Hävitaja arhetüüp saabub ellu. Oled olnud töökas, hea, kohusetundlik, distsiplineeritud. Kohtud ebaõiglusega, tuttava surmaga, pettumusega, ootuste luhtumisega. Elu mõtte saab tagasi emmates surma paratamatust. Avades talle oma elu ja maailma väravad. Aksepteerides iseenda jõuetust. Surma lähedus kutsub pilgu pöörama olulisele kuulsusjanu kaob, sooritused pole enam magusad, rahahimu ja seksuaalsus taanduvad.

Avaneb surma poeetiline sügavus

Hävitaja arhetüüp on elus igapäevaselt toimiv. Kes hävitab kelle? Hävitamine tähendab ka seda, et sa lased lahti sellest, mis sind

ennast hävitab Liigsöömine, ahnus nii vaimses kui füüsilises plaanis, lihahimu

on osa selle arhetüübi toimetamisest. Entroopia. Jumalannad ja jumalad kui samaaegselt hävitajad ja loojad. Kali.

Entroopia korratuse ja kaose kasvutendents universumis. Kaose looja nt kristluse Saatan ei vääri austamist, vaid ta tuleb võita. Surma eitamine, süütukese positsioon. Mida eitame, haarab meid oma võimusesse. Maailm laste surevus kõrge, alkoholism, narkomaania kui epideemia, keskkonna saastamine,. Ego suhtub jumalasse kui kosmilisse lapsevanemasse, kes tuleb alati appi ja hoolitseb meie eest. Püha kui mõiste on miski, mis täidab meie inimlikud vajadused

Lapselik süütu pool meis loodab jumalale, kes tagab meile turvatunde ja hoiab meid nii nagu just meile meeldiks. Turvatunde tagamine juhib alati eitamisse, ebameeldiva ees silmade sulgemiseni. Meie hinges pesitseb surmaihalus. Ööliblikas. Elu müsteerium kogu täiuses sisaldab ka surma õuduse ja inetuse eitamist. Elu ja surma müsteerium, kirg füüsilises tähenduses. Reaalsus pole ilus ja ei allu meie kontrollile. Selle aktsepteerimine kingib erilise sügavustunde, oma hirmudega kohtumine avab ukse iseenda sügavusse.

Kõik, mis sünnib maast, läheb tagasi maa sisse. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Põlluharijad rahvad matsid omaksed maa sisse kui seemned. Maavaimud olid targad nende võimuses

oli näha tulevikku,paljastada saladusi, ennustada tulevikku. Surm oli loomulik elu osa teatud etnilised

grupid matsid kadunukesed nn elutoa alla. Surnud hingede käest küsiti nõu. Vana-

Egiptuses, Etruskide kultuuris. Persephone kultus - oraakel Epirises. Keskajal, renessansi ajastul pöördusid

maapiirkondade targad surnud hingede poole, et saada nõu haiguste raviks. Inimesed suhtlesid surnud sugulastega

paludes unenäos neil kaotatud varandus leida või inimene üles otsida. Shakesapeare´i

Katoliiklikud preestrid suhtlesid isegi

surnud hingedega. Brasiilia kultuuri tänapäevane osa.

Tabude ülevaatamine paljastab sügaivamad hirmud. Kui surmateadvus on blokeeritud, jookseb kinni ka

intuitsioon, tundlikkus. Kokkupuude lagunemise, kõdunemise,

olematuks saamisega. Kreeka provintsis Mani säilinud vana traditsioon.

Kontide puhastamine, nendelt lugemine. Antropoloog Nadia Seremetakis. Iga kokkupuude surmaga koorib mõne kihi su

psüühika kaitsesstruktuurist. Järgneb hirm, kuid kui kogemus on rituaalne, siis

saad hoopis uue elujõu. Psühhoanalüütiliselt energia, mis läks

hirmu allasurumiseks, vabaneb.

Hävitaja lööb meie maailma valusalt uppi. Ta rünnaks tundub irratsionaalne ja

mõttetu. Usume, et tegime midagi valesti, jumal karistab meid. Arvame, et kui teaksime põhjust, siis

suudaksime kontrollida tulemust ja lõpetada ebaõiglus, kannatamine, valu. Elu ja surma müsteerium pole kellegi süü.

Tõlgendamine võiks olla mitte põhjuse ja tagajärje seost analüüsiv (Keda süüdistada?), vaid praktiline (Miks on kannatusi vaja?). Armastuse, sünni, elu ja surma müsteerium on initsiatsioon

olemise kõrgemale astmele jõudmiseks. Alateadvus avaneb ja annab võimaluse tajuda elu pühadust

kõikvõimsust, kõikvõimalikkust. Inimolend saab temale võimalikul viisil kogeda jumalikku.

Ego kaitseb last või noort, et ta ei peaks kogema liiga vara liiga hirmsaid sündmusi. Psüühika ei pea vastu. Nii saavad alateadvusesse surutud insesti,

vägistamise, füüsilise või vaimse kuritarvitamise episoodid. Sageli me taandame end ise halbadest kogemustest,

kui need võivad puudutada meid liiga sügavalt. Holokausti ohvrid, AIDSi patsiendid . Kui häving tuleb väljaspoolt, tunneme end

jõuetuna kontroll kaob käest. Kui Hävitaja on meie keha nt vähk, siis tuleb meil

silmitsi seista pahaga iseendas. Surm, õelus, julmus on pesa teinud meis. Kohtume Varjuga.

See kogemus võib olla transformeeriv. Kaitsemehhanismid varisevad kui müürid ja võime hulluda või küünilisteks muutuda. Kuid kui me kogemuse integreerime, siis saame vanast valust loobuda ja avaneda uuele.

Kannatus, valu ja haigus võivad juhatada valgustumise ja tervenemise teele. Lõigata lahti mittevajalikest uskumustest, liig suurest sõltuvusest majanduslikust heaolust, mõnest inimesest, tööst, kodust, harjumustest.

Kõikide elumuutuste läbielamine ja aktsepteerimine on valmistumine surmaks. Igas muutuses on väike surm sees. Mediteerimise harjumus ja vaimsed praktikad aitavad

loobuda konflikte tekitavatest ihadest ning olla täiega hetkes. Hävitaja saab sõbraks, kui tunnistame pidevas muutumisprotsessis

olemist ja elame läbi oma valu ja leina, mis loobumine kaasa toob.

Paljud inimesed ei koge uuestisündi, sest nad takerduvad kibedusse. Uskumus, et meie oleme valinud oma

hinge arenguks vajalikud õppetunnid või Kõrgem Jõud siiski kontrollib kõike leevendab hirme. Muutused toimuvad alati kaotuse hinnaga

kas see on siis vabatahtlik või sunniviisiline. Muutus saaab vormuda tühjusest.

Kui oleme valmis kohtuma valuga, oleme avatud ka sügavaks rõõmuks. Kui oleme tunnistame oma rumalust, siis oleme suutelised õppima. Kui kogeme üksindust, siis tuleb ka armastus meie juurde.

Hävitaja toob kaasa Vooruse nimega ALANDLIKKUS.

Kui Hävitaja arhetüüp meid oma võimusesse haarab, võime muutuda kurjategijateks või revolutsionäärideks, kes lõhuvad vana korra, et uus ja parem saaks sündida. Patoloogiline vorm muudab meid mõrvariteks,

vägistajateks, varasteks. See võib pöörduda meie vastu ja panna meid iseennast hävitama. Kõik inimesed on elu jooksul kellelegi liiga teinud, kedagi

solvanud. Oma hävitamiskire teadvustamine, tunnistamine ja vastutus

tehtud vigade ja hävitamise eest avab meie hinge. Hävitaja muudab meid metslasteks, kui me seda ei tee

oleme kontrollimatute kirgede, impulsside, madalate tunnete ohvrid. Talvik.

Hävitaja aitab kapist kõik luukered välja tuua. Lõpetada suhted, mis ei toimi ja vabaneda vanadest tunde- ja mõttemustritest. Kui Hävitaja ilmutab, tunneme alati end süüdi lammutame, lõhume. Inimesed kardavad oma väge, sest neil on kahju kellelegi haiget teha ja suhtest välja astuda

või oma turvaline status quo lõpetada. Niikaua kui oleme ilma väeta ohvrid, ei ole meil kellelegi liiga tegemise eest vastutust

võtta. Tunneme, et oleme kinni maailmas, mida me ise pole loonud. Hävitaja kutsub integreerima nii lõhkumis- kui loomisvõime. Kui oleme liiga eetilised, head ja sotsiaalselt püüdlikud, siis kaalub kiik end ühele poole ja

me ei suuda kogu oma olemuse terviklikkust ehk iseenda jumalikkust kogeda. Surmamüsteeriumisse sisenemine juhatab nii inimliku kui jumaliku armastuse juurde.

Ja nii saab ISE sündida.

Holistiline regressioon Surm suunab uuele elule. Transformatsioon. Elad läbi allasurutud tunded, integreerid valu. Eemalduvad illusioonid. Eemalduvad nõudmised. Tekib suurem pilt. Selgem mudel. Tekivad seosed kogemuse ja käitumise vahel. Jõuad iseenda tuumale lähemale.

Kogemus on turvaline. Kohal on toetus kellegi täistähelepanu ja energia. Saad ühtsusetunde jumaliku jõu ja ühisväljaga. Osadus suurest müsteeriumist. Koged eufooria, õnnelik olemise, armastuse seisundit

on hinduistliku maailma kolm põhiaspekti ehk universumi kolm põhiseadust. Osa saamine suuremast,

erinevast Ilu ka inetuses. Talvik Sensuaalsus, meelelisus. Lorca Ühinevad äärmused. Lorca Tajude erksus. Teravus. Kareva Sügavus. Müstilisus. Kareva Loomingulisus, uued seosed Asko Künnap Mäletamine. Alliksaar.

Poeetilise surma müsteerium