Narva Kutseõppekeskus

Jaotusmaterjal vormistamine

Klaasitöö

Narva

2011

Nimi ja Perekonna nimi:

Dmitri

Polujahtov

Rühm: 1PMM2

Jaotusmaterjal/PDF

Õppematerjali kujundamise strateegia

Arvesta järgmisi kommunikatsioonireegleid:

– Materjal peab lugejat köitma. Kui sa ei haara lugejat kohe algul, pole sellest üldse kasu. Oluline on just

planeeritud sihtauditooriumi esindajate köitmine.

– Materjal peab olema kergesti loetav. Liiga raskesti loetavat teksti eiravad inimesed isegi siis, kui teavad,

et see sisaldab nende jaoks vajalikku informatsiooni.

– Materjal peab rõhutama olulist infot. Üheks efektiivse kommunikatsiooni saladuseks on kirjatüübi, kirja

suuruse ja stiili seadmine selliseks, et oluline oleks kergesti äratuntav.

– Materjal peab olema väljendusrikas. Kõik materjali loomisel kasutatu peab looma unikaalse terviku, et

teadet rõhutada. Kasutajale ei tohiks jätta võimalust millegi kohta küsida: "Huvitav, mida see tähendab?"

– Materjal peaks looma äratundmisefekti nii, et teatud aja järel saaks lugeja öelda: "Seda ma ju tean!"

Näiteks võiks erinevatel materjalidel olla visuaalne sarnasus.

Määratle,

– millised on rakenduse eesmärgid – õpetavad vms;

– vahendid nende eesmärkide saavutamiseks;

– esitluskoht: esitus klassis, individuaalne kasutamine või mõlemad;

– auditoorium: kogemuste tase, suhterline keerukus, vanus jne;

– kasutatav tehnika: võrk, helisüsteem, projektsioon jne.

Enne detailidesse laskumist olgu valitud ja koostatud:

– kondikava;

– pealkiri;

– sisukord või üldine orienteeriv lehekülg koos mõningase näitliku sisuga;

– navigatsioonivahendid (nupud vms) rakenduse piires liikumiseks;

– alajaotus, mis seotakse sisukorraga.

Veebi puhul otsusta, kas rakendus peaks katma kogu ekraani või ainult osa sellest.

Kasuta kogu ekraani, kui:

· on suur kirjasuurus, palju informatsiooni, detailiseeritud graafika;

· rakendus on ette nähtud auditooriumis ettenäitamiseks (kus pilt peab olema võimalikult suur);

· on tarvis ära hoida kogenematute kasutajate ligipääs muudele programmidele.

Kasuta osalist ekraani, kui:

· on vaja, et kogenud kasutaja pääseks ligi ka teistele vahenditele ja programmidele, mis seostub

põhirakendusega;

· rakendus ongi tehtud kasutamiseks koos teiste rakendustega (sõnaraamat);

· on pisike, et mahub ära osale ekraanist.

Enne töö alustamist tuleks kontrollida kasutajaliidest — võtta ette mõni väiksem osa rakendusest, mida

annaks lihtsama vaevaga valmis teha ja teistele näidata (teha mudel).

Järjepidevus paigutuses

Tüpograafiast

Tüpograafia ehk trükikunst on trükiste valmistamise oskus, täpsemini sõnastatult: trükimärkide

kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika.

Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav, ühtlaselt vormistatud, ent ka

visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt, lugeja tähelepanuta.

Tüpograafia üks kesksemaid aspekte on fondi (ehk kirja, ehk kirjagarnituuri) valik. Nii proosa- või

luuleraamatutel, ajakirjandusel, reklaamtekstidel, religioossetel väljaannetel kui ka ametlikel dokumentidel

on ajalooliselt välja kujunenud iseloomujooned ning neile esitatakse vastavad tüpograafilised nõudmised.

Ajakirjanduses eelistatakse näiteks kompaktseid, lehekülje laopinda säästvaid fonte, mis toetavad

ajakirjanduszhanri selgust ja infotäiust. Trükiteksti iseloomu aitavad määratleda ka teksti värv ning toon,

laopinna ning veerise suhe.

Terminolooga

Kirjatüüp (typeface) tähistab tüpograafias koordineeritud sümbolite kujundust. Kirjatüüp sisaldab tavaliselt tähestiku

jagu tähti, numbreid, kirjavahemärke ning mitmeid erisümboleid. Laiemalt võiks kirjatüüpi defineerida kui

kujundusreeglite kogumit, mille järgi moodustatakse kõik tähed ja sümbolid. Selline definitsioon jätab võimaluse ka

uusi sümboleid lisada.

Font (prantsuse keeles fonte) tähendab midagi, mis on sulatatud ja viitab trükitööstuses kasutatud tüüpide (type)

valmistamisele. Praeguses tähenduses on font komplekt kirjamärke, mis kujutavad mingi märgistiku (character set)

tähti mingi kirjatüübiga (typeface). Traditisiooniliselt on font kindla suurusega (tähekõrgusega), kindla kaaluga

(weight, näiteks bold või light) ja kindla stiiliga (enamasti regular, italic või condensed).

Loetavus

Trükitekste hinnatakse tihti nende loetavuse järgi — kui kergesti on tähed, kiri ja tekst loetavad ning mõistetavad.

Loetavuse kohta on tehtud erinevaid uuringuid, mis on käsitlenud nii trükimärkide disaini, suurust kui ka

omavahelist suhestumist, kuidas need mõjutavad näiteks lugemiskiirust või -efektiivsust, silmade väsimist või

tähelepanuhajumist.

Loetavuse puhul on näiteks täheldatud:

– Väiketähtedega tekst on paremini loetav kui suurtähtedega tekst, sest väiketähtedes on trükimärkide struktuurid

iseloomulikumad ning hõlpsamini eristatavad.

– Püstkiri (romaani trükimärk) on paremini loetav kui kursiivkiri.

– Kontrastsus võib samuti parandada loetavust (näiteks must kiri kollasel taustal, aga pane tähele, mis juhtub, kui

must kiri on punasel ja sinisel taustal, mis kõigele lisaks kõrvuti paiknevad!).

Kriminaalsed eksimused:

Keelatud! ;) Punane ja sinine taust

musta tekstiga vertikaalseks

pööratuna on lugemiseks paras pähkel!

Punane rist nurgas tähendab, et

midagi sellist korrata ei maksa.

Miks?

Taas näide teksti loetavusest.

Loetavust mõjutavad nii font kui

taustavärv. Vaata ja selgita, mis on

Sinu jaoks kõige paremini loetav

Ära kasuta liiga palju erinevaid fonte koos.

Esimene tüpograafia reegel on mitte kasutada liiga palju erinevaid fonte. Erinevad kujundajad määratlevad mõistet

"liiga palju" muidugi erinevalt.

Konservatiisem lähenemine lubab kasutada kogu dokumendi ulatuses vaid ühte fonti, mis pealkirja puhul võib olla

paksu või suurema kirjaga. Liberaalsem lähenemine lubab kasutada kahte erinevat fonti. Näiteks ajalehed kasutavad

tavaliselt sans-serif tüüpi fonti pealkirjades ja serif-tüüpi fonti tekstides. Maksimaalne on kasutada kolme fonti,

kolmas peaks olema mingi eriline font, mida kasutatakse vaid eriti tähtsatele osadele tähelepanu tõmbamiseks.

Kunagi ei tohiks kasutada lähedasi fonte koos – kui tekst on serif-tüüpi fondis, siis peab ka pealkiri olema sama

fondiga või hoopis sans-serif tüüpi fondiga. Kolmanda fondi kasutamisel peab see teistest märgatavalt erinema.

Serif või sans-serif?

Seriifidega kirjadel on allosas jalakesed, mis moodustavad silmale teksti lugemisel abiks oleva joone.

Teoreetiliselt juhib see lugeja silma sujuvalt järgmisele tähele. Paberväljaannete põhitekstide jaoks kasutatakse

enamasti seriifidega kirju. Silma ette tulevad nüüd kindlasti raamatute ja ajalehtede põhitekstid, milles kasutatakse

just selliseid kirju.

Ajalooliselt pärinevad seriifid iidsest Itaaliast, kus raidkirja tähtedele lisati pikkade joonte otsa pisut lisaruumi, et

vältida liiva ja tolmu kogunemist tähtede nurkadesse.

Vastupidiselt paberkandjale on ekraanilt kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte. Suur osa veebisaitidest kasutab

dokumendi kehas just sans-serif tüüpi fonti. Kasutusel on erinevad sõnad selle kirjatüübi kohta: sans serif —

seriifideta kiri — plokk-kirjad — groteskkirjad. Seriifideta kirju kasutatakse pealkirjade ja lühikeste fraaside

kirjutamiseks, eriti kui ruum on piiratud.

Enamkasutatavamad fondid

Helvetica. Selge ja loetav

Trajan

Garamond. Loojaks Claude Garamond 1530. Ilus ja inimlik. Vähe on kohti,

kuhu see ei sobiks. Hästi loetav ka väikeses suuruses

Futura. Näeb välja geomeetriline. Pärineb aastast 1929, loojaks Paul Renner

Bodoni. Autor: Giambattista Bodoni 1798

Frutigeri autoriks on Shveitsi disainer Adrian Frutiger

Univers on samuti Adrian Frutigeri loodud

/*www.davidairey.com/13-typefaces-every-graphic-designer-needs*/

Ühilduvusprobleemid fondivalikul

Kuigi tänapäeval on fontide valik väga suur, ei saa kujundaja ometi valida ükskõik millist fonti. Brauser võib kuvada

ainult fonte, mis on kasutaja süsteemis olemas ja lehekülje looja võib vaid oletada, millised fondid vaataja arvutis

on. Kui arvutis puudub vajalik font, valib brauser ise fondi, millega teksti kuvada. Tavaliselt on brauseris suhtelise

laiusega fondiks määratud Times New Roman ja määratud laiusega fondiks Courier New. Fondi seadeid saab

kasutaja oma brauseris ka ise muuta. Alati võib kindel olla kahe fondi olemasolus – Arial (sans-serif) ja Times New

Roman (serif) – seetõttu kasutatakse neid veebis kõige enam. Õnneks on ka mõned teised fondid, mis enamiku

kasutajate arvutites olemas on – nii võib vahelduseks kasutada serif fonti Garamond ja sans-serif fonti Verdana.

Powerpointi esitluse puhul tuleb samuti arvestada fontide ühilduvusprobleemidega. Kui kasutame oma esitluses

mõnda erilist fonti ja soovime oma esitlust teise arvutisse transportida, peame arvestama võimalusega, et selles

teises arvutis pole meie poolt kasutatud erilist fonti installeeritud. Selle probleemi vastu aitab fontide salvestamine

koos esitlusega.

Wordi puhul tuleb samuti dokumentide ühest arvutist teise transportimisel (näiteks printimiseks) arvestada sellega,

kas kõik vajalikud fondid on mõlemas arvutis installeeritud või mitte. Eriliste fontide kasutamisel on mõistlik

salvestada dokument koos kasutatavate fontidega (Embed TrueType Fonts).

Kui on vajadus kasutada pealkirja jaoks mõnda erilist fonti, võib pealkirja lehele pildina lisada või teha PDF-fail,

millest hiljem lähemalt juttu teeme.

Teksti esiletõstmisvahendid

Teksti esiletõstmisvahendeid nagu paks, allakriipsutatud ja kursiivkiri, kasutatakse kindlate sõnade või fraaside

rõhutamiseks. Millist meetodit rõhutamiseks kasutada sõltub teksti keelest ning kujundusstiilist. Tüpograafia ja

punktuatsioon erinevad märgatavalt isegi briti ja ameerika inglise keele vahel. Mitte mingil juhul ei tohi esiletõstuks

kasutada teist fonti. Valitud esiletõstumeetodit tuleb kasutada järjekindlalt kogu töö ulatuses.

Bold e paks kiri on mõeldud pealkirjade jaoks, kuid tänapäeval kasutatakse seda vahetevahel ka kursiivkirja asemel

fraaside esiletõstmiseks teksti kehas. Ei soovitata kasutada esiletõstuks suuri Algustähti või läbivat suurtähte.

Kursiivkirja on traditsiooniliselt kasutatud esiletõstuks. Kursiivkirjas antakse edasi võõrkeelsed sõnad, samuti

kasutatakse seda mõnikord pikemate tsitaatide jaoks või mõistete jaoks, mida autor arvab olevat lugejale tundmatud.

Viimasel juhul tuleks seejärel tundmatu mõiste lahti seletada ning edaspidises tekstis selle puhul kursiivkirja mitte

kasutada.

Veebilehtedel on allakriipsutatud kirja traditsiooniliselt kasutatud hüperlinkide puhul, seetõttu tekitab segadust selle

kasutamine millegi puhul, mis ei ole hüperlink.

Kirja suurus

Paberilt on kõige mugavam lugeda 10- ja 12-punktist kirja.

Esitlusgraafika puhul tuleb arvestada sellega, et tekst oleks loetav ka auditooriumi tagumises otsas. Seetõttu tuleb

kasutada vähemalt 18- või 24-punktist kirja.

Kodulehekülgede puhul kasutati WWW algusaegadel reeglina 12-punktist Times New Roman kirja, viimasel paaril

aastal on levinuim 10-punktine Arial ja Verdana. Samuti leiab kasutust 8-punktine Verdana.

Pealkirjad

Pealkirjad algavad suure tähega ning pealkirja lõppu ei panda punkti. Pealkirjade puhul kasutatakse tänapäeval

mõnikord läbivat suurtähte, kuigi selle kasutamist ei peeta heaks tooniks. Pealkirjad võivad olla tsentreeritud, kuid

teksti keha peab alati olema joondatud kas vasemale või mõlema serva järgi. Kui pikema pealkiri on vaja paigutada

kahele reale, siis peab pealkiri moodustama ümberpööratud püramiidi kuju – see tähendab, et ülemine rida peab

olema pikem kui alumine.

Loetelud

Loetelusid kasutatakse üksikutele lühikestele fraasidele tähelepanu tõmbamiseks ja põhipunktide väljatoomisel

lugejale. Loetelu elemendid peavad olema loogilises hierarhias. Loetelu ei sobi kasutada, kui selles on vaid üks

element. Loetelude kasutamine on leidnud suurt kriitikat kujundajate poolt, kes leiavad, et need on ületarvitatud.

Tekstilõikude eraldamine

Kujundajate vastuseisu on põhjustanud ka horisontaalribad. HTML'i algusaegadel olid horisontaaljooned ja loetelud

ühed vähestest HTML'i võimalustest ning seetõttu on need ilmselgelt ülekasutatud. Tekstilõikude eraldamine

horisontaalribadega on vastuolus elementaarsete tüpograafiareeglitega. Selle asemel soovitatakse jätta rohkem vaba

ruumi.

Tekstibloki laius

Tekst ei tohi mingil juhul ulatuda ekraanil servast serva – sellise teksti lugemine on peenikese kirja korral väga

raske. Ka ajalehtedes ei ulatu ju tekst servast serva, vaid on veergudesse jaotatud. Internetis kasutatakse teksti

veergudesse jaotamist harva, pigem on mõistlik jätta mõlemale poole teksti ja ekraani serva vahele rohkem vaba

ruumi. Vaata linke ja kirjanduse soovitusi Lisaressursside alt.

1 Võrgustik on lahe

Raam ja korrastatuse vajadus

Raam piirab kasutatava tasapinnalise ruumi ja on esimene element, mida kasutame, sest see määrab piirid, milles

tegutseda saame. Paberilehe raamiks võib olla selle servade üleminek taustaks olevaks pinnaks. Raamiks võib olla

ka näiteks mingit teksti ümbritsev kast või illustratsiooni ümbritsev tekst.

Kuigi tühja lehe kohta võib arvata, et sellel puudub dünaamika, on see ekslik. Vaadates mingit raami, hakkavad

inimesed selle sisemuses olevat ruumi alateadlikult osadeks jagama (sellest lähemalt peatükis 9). Me tunneme

intuitiivselt sisemist struktuuri moodustavaid telgi, mida kujunduse mõistes võib nimetada võrgustikuks, vahendiks,

mis aitab korrastada graafilisi elemente: teksti ja pilte.

Esimesena avastatakse kindlasti x ja y telg, mis lõikuvad täpselt raamiga piiratud ala keskel ja jagavad selle neljaks

veerandiks. Tõenäoliselt joonistame oma ettekujutuses ka diagonaalteljed ja lõpuks on võimalik, et toimub edasine

alajaotus joontega, mis jaotavad pinda suhtes 2:3 (kuldlõikeline jaotus).

Need kujutletavad, tuntavad teljed on kujundajale abiks, sest on kohtadel, kuhu silm loomulikult pidama jääb ning

kuhu seega tuleks paigutada olulisim materjal.

Järgnevates näietes on kasutatud disainer Mark Boultoni materjale.

Kaks punkti panevad kujundusele aluse.

Võrgustik illustreerib hästi korrastatuse vajadust graafilises kujundamises. Näiteid võrgustiku alusel kujundamisest

leiab juba päris kaugest ajaloost. Tuletagem siinkohal meelde ornamenti ja geomeetria kasutamist arhitektuuris.

1928. aastal jõudis võrgustiku ajalugu standardiseerimiseni. Jan Tschicholdi "Die neue Typographie" andis

instruktsioonid isegi A4 küljendamiseks.

ISO 216 on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt määratud kirjapaberi suuruse standard. See

standard on enim kasutatavate paberisuuruste standard ja määratleb ka laialt levinud A4 paberisuuruse. Standardi

võttis esmalt kasutusele DIN (Saksa Standardiorganisatsioon) 1922. aastal Saksamaal.

2 Võrgustik on lahe

Süsteemsuse ja järjepidevuse loomine

Probleem, mille lahendust otsime on järgmine: lugejal, veebilehe kasutajal peab olema võimalus otsida, lugeda ja

mõista edastatavat informatsiooni kiiresti ja ülevaatlikult.

Lahendus on võrgustik-süsteemi kasutamises lehekülje paigutuses, teisisõnu visuaalsete objektide organiseerimisel

lehepinnal võrgustikule baseerudes.

Miks just võrgustik?

Võrgustik on reguleeriv vahend, mis loob kujunduses süsteemsuse ja järjepidevuse, visuaalse rütmi. Silmal on

kergem ja meeldivam uurida lehel paiknevaid üksusi (pealkirjad, tekst, pildid). Kui ei kasutata võrgustikku ja

joondumisi, on lugejal raske informatsiooni jälgida. Hästikujundatud võrgustikusüsteem muudab kujunduse mitte

ainult esteetiliseks, vaid ka loetavaks ja kasutatavaks.

Kuidas?

Et asi selgem oleks, teeme läbi praktilise stsenaariumi. Meil on vaja kujundada õppematerjal A4 formaadis. Teme, et

see sisaldab tekste ja erinevas suuruses pilte. Siin me oleme - tühi paberileht vaatab vastu.

Kasutame paberi suurust juhtideeks, A4 proportsioonide suhe on 1:1,414 ja loome seose võrgustiku ja paberi

formaadi vahel. See on kergeim viis luua tasakaalustatud võrgustikku. Alustame lehekülje jaotamisest 1:1,414:

Nüüd on meil olemas võrgustik, kuhu paigutada tekst ja pildid, eksperimenteerida kujundite ja teksit alaga,

kompositsiooniga; otisda, kuidas tekst ja pilt koos toimivad.

/*www.markboulton.co.uk/journal/comments/five-simple-steps-to-

designing-grid-systems-part-1*/

Joonis 7 näitab sissejuhatavat teksti, 8 ja 9 näitavad erinevaid pildipaigutuse võimalusi.

Allpool lehekülg keerukast võrgustikust. Mõnikord on vaja lehele paigutada informatsiooni, mis sinna

sugugi ära mahtuda ei taha. Maailm tuleb maailma sisse mahutada. Kuidas? Loetavus peab olema

garanteeritud. Kohati on võrgu asemel voolav paigutus.

/*www.spoonfeddesign.com/11-essential-tips-for-good-print-

typography*/

Kokkuvõtteks võrgustikust

Võrgustik on sisemine põhistruktuur peaaegu kõigele, mida kujunduses teeme, eriti trükinduses. Nad aitavad luua

selge ja meeldiva kujunduse, kasuta neid! Enne, kui fontide valiku juurde asuda, joonista lehele võrgustik.

Lihtsamalt öeldes on võrgustik veergude ja ridade struktuur. Standard-kujundus koosneb tavaliselt ühest (pilt 7) või

kahest veerust. Varieerumine võib vahel kasuks tulla, ka kolm, neli veergu võivad formaadist sõltuvalt põhjendatud

olla.

Enne uue teema juurde minemist vaatame veel üht olulist mõistet: joondumine.