minu esimene raamat
DESCRIPTION
too, materjalTRANSCRIPT
Narva kutseõppekeskus
Õppematerjali kujundamise strategia Eesnimi ja Perekonnanimi: Tamta Helaia
1PMM2
27.04.2011
Jaotusmaterjal/PDF
Õppematerjali kujundamise strateegia
Arvesta järgmisi kommunikatsioonireegleid:
– Materjal peab lugejat köitma. Kui sa ei haara lugejat kohe algul, pole sellest
üldse kasu. Oluline on just planeeritud sihtauditooriumi esindajate köitmine.
– Materjal peab olema kergesti loetav. Liiga raskesti loetavat teksti eiravad
inimesed isegi siis, kui teavad, et see sisaldab nende jaoks vajalikku
informatsiooni.
– Materjal peab rõhutama olulist infot. Üheks efektiivse kommunikatsiooni
saladuseks on kirjatüübi, kirja suuruse ja stiili seadmine selliseks, et oluline oleks
kergesti äratuntav.
– Materjal peab olema väljendusrikas. Kõik materjali loomisel kasutatu peab
looma unikaalse terviku, et teadet rõhutada. Kasutajale ei tohiks jätta võimalust
millegi kohta küsida: "Huvitav, mida see tähendab?"
– Materjal peaks looma äratundmisefekti nii, et teatud aja järel saaks lugeja öelda:
"Seda ma ju tean!" Näiteks võiks erinevatel materjalidel olla visuaalne sarnasus.
Määratle,
– millised on rakenduse eesmärgid – õpetavad vms;
– vahendid nende eesmärkide saavutamiseks;
– esitluskoht: esitus klassis, individuaalne kasutamine või mõlemad;
– auditoorium: kogemuste tase, suhterline keerukus, vanus jne;
– kasutatav tehnika: võrk, helisüsteem, projektsioon jne.
Enne detailidesse laskumist olgu valitud ja koostatud:
– kondikava;
– pealkiri;
– sisukord või üldine orienteeriv lehekülg koos mõningase näitliku sisuga;
– navigatsioonivahendid (nupud vms) rakenduse piires liikumiseks;
– alajaotus, mis seotakse sisukorraga.
Veebi puhul otsusta, kas rakendus peaks katma kogu ekraani või ainult osa sellest.
Kasuta kogu ekraani, kui: · on suur kirjasuurus, palju informatsiooni, detailiseeritud graafika;
· rakendus on ette nähtud auditooriumis ettenäitamiseks (kus pilt peab olema
võimalikult suur);
· on tarvis ära hoida kogenematute kasutajate ligipääs muudele programmidele.
Kasuta osalist ekraani, kui: · on vaja, et kogenud kasutaja pääseks ligi ka teistele vahenditele ja
programmidele, mis seostub põhirakendusega;
· rakendus ongi tehtud kasutamiseks koos teiste rakendustega (sõnaraamat);
· on pisike, et mahub ära osale ekraanist.
Enne töö alustamist tuleks kontrollida kasutajaliidest — võtta ette mõni väiksem
osa rakendusest, mida annaks lihtsama vaevaga valmis teha ja teistele näidata (teha
mudel).
Järjepidevus paigutuses.
Tüpograafiast
Tüpograafia ehk trükikunst on trükiste valmistamise oskus, täpsemini sõnastatult:
trükimärkide kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika.
Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav,
ühtlaselt vormistatud, ent ka visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt,
lugeja tähelepanuta.
Tüpograafia üks kesksemaid aspekte on fondi (ehk kirja, ehk kirjagarnituuri) valik.
Nii proosa- või luuleraamatutel, ajakirjandusel, reklaamtekstidel, religioossetel
väljaannetel kui ka ametlikel dokumentidel on ajalooliselt välja kujunenud
iseloomujooned ning neile esitatakse vastavad tüpograafilised nõudmised.
Ajakirjanduses eelistatakse näiteks kompaktseid, lehekülje laopinda säästvaid
fonte, mis toetavad ajakirjanduszhanri selgust ja infotäiust. Trükiteksti iseloomu
aitavad määratleda ka teksti värv ning toon, laopinna ning veerise suhe.
Terminolooga
Kirjatüüp (typeface) tähistab tüpograafias koordineeritud sümbolite kujundust.
Kirjatüüp sisaldab tavaliselt tähestiku jagu tähti, numbreid, kirjavahemärke ning
mitmeid erisümboleid. Laiemalt võiks kirjatüüpi defineerida kui kujundusreeglite
kogumit, mille järgi moodustatakse kõik tähed ja sümbolid. Selline definitsioon
jätab võimaluse ka uusi sümboleid lisada.
Font (prantsuse keeles fonte) tähendab midagi, mis on sulatatud ja viitab
trükitööstuses kasutatud tüüpide (type) valmistamisele. Praeguses tähenduses on
font komplekt kirjamärke, mis kujutavad mingi märgistiku (character set) tähti
mingi kirjatüübiga (typeface). Traditisiooniliselt on font kindla suurusega
(tähekõrgusega), kindla kaaluga (weight, näiteks bold või light) ja kindla stiiliga
(enamasti regular, italic või condensed).
Loetavus
Trükitekste hinnatakse tihti nende loetavuse järgi — kui kergesti on tähed, kiri ja
tekst loetavad ning mõistetavad. Loetavuse kohta on tehtud erinevaid uuringuid,
mis on käsitlenud nii trükimärkide disaini, suurust kui ka omavahelist suhestumist,
kuidas need mõjutavad näiteks lugemiskiirust või -efektiivsust, silmade väsimist
või tähelepanuhajumist.
Loetavuse puhul on näiteks täheldatud:
– Väiketähtedega tekst on paremini loetav kui suurtähtedega tekst, sest
väiketähtedes on trükimärkide struktuurid iseloomulikumad ning hõlpsamini
eristatavad.
– Püstkiri (romaani trükimärk) on paremini loetav kui kursiivkiri.
– Kontrastsus võib samuti parandada loetavust (näiteks must kiri kollasel taustal,
aga pane tähele, mis juhtub, kui must kiri on punasel ja sinisel taustal, mis kõigele
lisaks kõrvuti paiknevad!).
Kriminaalsed eksimused:
Keelatud! ;) Punane ja Punane rist nurgas Taas näide teksti
sinine taust musta tekstiga
vertikaalseks pööratuna on
lugemiseks paras pähkel!
tähendab, et midagi sellist
korrata ei maksa. Miks?
loetavusest. Loetavust
mõjutavad nii font kui
taustavärv. Vaata ja
selgita, mis on Sinu jaoks
kõige paremini loetav
Ära kasuta liiga palju erinevaid fonte koos
Esimene tüpograafia reegel on mitte kasutada liiga palju erinevaid fonte. Erinevad
kujundajad määratlevad mõistet "liiga palju" muidugi erinevalt.
Konservatiisem lähenemine lubab kasutada kogu dokumendi ulatuses vaid ühte
fonti, mis pealkirja puhul võib olla paksu või suurema kirjaga. Liberaalsem
lähenemine lubab kasutada kahte erinevat fonti. Näiteks ajalehed kasutavad
tavaliselt sans-serif tüüpi fonti pealkirjades ja serif-tüüpi fonti tekstides.
Maksimaalne on kasutada kolme fonti, kolmas peaks olema mingi eriline font,
mida kasutatakse vaid eriti tähtsatele osadele tähelepanu tõmbamiseks. Kunagi ei
tohiks kasutada lähedasi fonte koos – kui tekst on serif-tüüpi fondis, siis peab ka
pealkiri olema sama fondiga või hoopis sans-serif tüüpi fondiga. Kolmanda fondi
kasutamisel peab see teistest märgatavalt erinema.
Serif või sans-serif?
Seriifidega kirjadel on allosas jalakesed, mis moodustavad silmale teksti
lugemisel abiks oleva joone.
Teoreetiliselt juhib see lugeja silma sujuvalt järgmisele tähele. Paberväljaannete
põhitekstide jaoks kasutatakse enamasti seriifidega kirju. Silma ette tulevad nüüd
kindlasti raamatute ja ajalehtede põhitekstid, milles kasutatakse just selliseid kirju.
Ajalooliselt pärinevad seriifid iidsest Itaaliast, kus raidkirja tähtedele lisati pikkade
joonte otsa pisut lisaruumi, et vältida liiva ja tolmu kogunemist tähtede nurkadesse
Vastupidiselt paberkandjale on ekraanilt kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte.
Suur osa veebisaitidest kasutab dokumendi kehas just sans-serif tüüpi fonti.
Kasutusel on erinevad sõnad selle kirjatüübi kohta: sans serif — seriifideta kiri —
plokk-kirjad — groteskkirjad. Seriifideta kirju kasutatakse pealkirjade ja lühikeste
fraaside kirjutamiseks, eriti kui ruum on piiratud.
Enamkasutatavamad fondid
Helvetica. Selge ja loetav
Trajan
Garamond. Loojaks Claude Garamond 1530. Ilus ja inimlik. Vähe on kohti,
kuhu see ei sobiks. Hästi loetav ka väikeses suuruses
Futura. Näeb välja geomeetriline. Pärineb aastast 1929, loojaks Paul Renner
Bodoni. Autor: Giambattista Bodoni 1798
Frutigeri autoriks on Shveitsi disainer Adrian Frutiger
Univers on samuti Adrian Frutigeri loodud
/*www.davidairey.com/13-typefaces-every-graphic-designer-needs*/
Ühilduvusprobleemid fondivalikul
Kuigi tänapäeval on fontide valik väga suur, ei saa kujundaja ometi valida ükskõik
millist fonti. Brauser võib kuvada ainult fonte, mis on kasutaja süsteemis olemas ja
lehekülje looja võib vaid oletada, millised fondid vaataja arvutis on. Kui arvutis
puudub vajalik font, valib brauser ise fondi, millega teksti kuvada. Tavaliselt on
brauseris suhtelise laiusega fondiks määratud Times New Roman ja määratud
laiusega fondiks Courier New. Fondi seadeid saab kasutaja oma brauseris ka ise
muuta. Alati võib kindel olla kahe fondi olemasolus – Arial (sans-serif) ja Times
New Roman (serif) – seetõttu kasutatakse neid veebis kõige enam. Õnneks on ka
mõned teised fondid, mis enamiku kasutajate arvutites olemas on – nii võib
vahelduseks kasutada serif fonti Garamond ja sans-serif fonti Verdana.
Powerpointi esitluse puhul tuleb samuti arvestada fontide ühilduvusprobleemidega.
Kui kasutame oma esitluses mõnda erilist fonti ja soovime oma esitlust teise
arvutisse transportida, peame arvestama võimalusega, et selles teises arvutis pole
meie poolt kasutatud erilist fonti installeeritud. Selle probleemi vastu aitab fontide
salvestamine koos esitlusega.
Wordi puhul tuleb samuti dokumentide ühest arvutist teise transportimisel (näiteks
printimiseks) arvestada sellega, kas kõik vajalikud fondid on mõlemas arvutis
installeeritud või mitte. Eriliste fontide kasutamisel on mõistlik salvestada
dokument koos kasutatavate fontidega (Embed TrueType Fonts).
Kui on vajadus kasutada pealkirja jaoks mõnda erilist fonti, võib pealkirja lehele
pildina lisada või teha PDF-fail, millest hiljem lähemalt juttu teeme.
Teksti esiletõstmisvahendid
Teksti esiletõstmisvahendeid nagu paks, allakriipsutatud ja kursiivkiri, kasutatakse
kindlate sõnade või fraaside rõhutamiseks. Millist meetodit rõhutamiseks kasutada
sõltub teksti keelest ning kujundusstiilist. Tüpograafia ja punktuatsioon erinevad
märgatavalt isegi briti ja ameerika inglise keele vahel. Mitte mingil juhul ei tohi
esiletõstuks kasutada teist fonti. Valitud esiletõstumeetodit tuleb kasutada
järjekindlalt kogu töö ulatuses.
Bold e paks kiri on mõeldud pealkirjade jaoks, kuid tänapäeval kasutatakse seda
vahetevahel ka kursiivkirja asemel fraaside esiletõstmiseks teksti kehas. Ei
soovitata kasutada esiletõstuks suuri algustähti või läbivat suurtähte.
Kursiivkirja on traditsiooniliselt kasutatud esiletõstuks. Kursiivkirjas antakse edasi
võõrkeelsed sõnad, samuti kasutatakse seda mõnikord pikemate tsitaatide jaoks või
mõistete jaoks, mida autor arvab olevat lugejale tundmatud. Viimasel juhul tuleks
seejärel tundmatu mõiste lahti seletada ning edaspidises tekstis selle puhul
kursiivkirja mitte kasutada.
Veebilehtedel on allakriipsutatud kirja traditsiooniliselt kasutatud hüperlinkide
puhul, seetõttu tekitab segadust selle kasutamine millegi puhul, mis ei ole
hüperlink.
Kirja suurus
Paberilt on kõige mugavam lugeda 10- ja 12-punktist kirja.
Esitlusgraafika puhul tuleb arvestada sellega, et tekst oleks loetav ka auditooriumi
tagumises otsas. Seetõttu tuleb kasutada vähemalt 18- või 24-punktist kirja.
Kodulehekülgede puhul kasutati WWW algusaegadel reeglina 12-punktist Times
New Roman kirja, viimasel paaril aastal on levinuim 10-punktine Arial ja Verdana.
Samuti leiab kasutust 8-punktine Verdana.
Pealkirjad
Pealkirjad algavad suure tähega ning pealkirja lõppu ei panda punkti. Pealkirjade
puhul kasutatakse tänapäeval mõnikord läbivat suurtähte, kuigi selle kasutamist ei
peeta heaks tooniks. Pealkirjad võivad olla tsentreeritud, kuid teksti keha peab alati
olema joondatud kas vasemale või mõlema serva järgi. Kui pikema pealkiri on vaja
paigutada kahele reale, siis peab pealkiri moodustama ümberpööratud püramiidi
kuju – see tähendab, et ülemine rida peab olema pikem kui alumine.
Loetelud
Loetelusid kasutatakse üksikutele lühikestele fraasidele tähelepanu tõmbamiseks ja
põhipunktide väljatoomisel lugejale. Loetelu elemendid peavad olema loogilises
hierarhias. Loetelu ei sobi kasutada, kui selles on vaid üks element. Loetelude
kasutamine on leidnud suurt kriitikat kujundajate poolt, kes leiavad, et need on
ületarvitatud.
Tekstilõikude eraldamine
Kujundajate vastuseisu on põhjustanud ka horisontaalribad. HTML'i algusaegadel
olid horisontaaljooned ja loetelud ühed vähestest HTML'i võimalustest ning
seetõttu on need ilmselgelt ülekasutatud. Tekstilõikude eraldamine
horisontaalribadega on vastuolus elementaarsete tüpograafiareeglitega. Selle
asemel soovitatakse jätta rohkem vaba ruumi.
Tekstibloki laius
Tekst ei tohi mingil juhul ulatuda ekraanil servast serva – sellise teksti lugemine on
peenikese kirja korral väga raske. Ka ajalehtedes ei ulatu ju tekst servast serva,
vaid on veergudesse jaotatud. Internetis kasutatakse teksti veergudesse jaotamist
harva, pigem on mõistlik jätta mõlemale poole teksti ja ekraani serva vahele
rohkem vaba ruumi. Vaata linke ja kirjanduse soovitusi Lisaressursside alt.
1 Võrgustik on lahe
Raam ja korrastatuse vajadus
Raam piirab kasutatava tasapinnalise ruumi ja on esimene element, mida kasutame,
sest see määrab piirid, milles tegutseda saame. Paberilehe raamiks võib olla selle
servade üleminek taustaks olevaks pinnaks. Raamiks võib olla ka näiteks mingit
teksti ümbritsev kast või illustratsiooni ümbritsev tekst.
Kuigi tühja lehe kohta võib arvata, et sellel puudub dünaamika, on see ekslik.
Vaadates mingit raami, hakkavad inimesed selle sisemuses olevat ruumi
alateadlikult osadeks jagama (sellest lähemalt peatükis 9). Me tunneme intuitiivselt
sisemist struktuuri moodustavaid telgi, mida kujunduse mõistes võib nimetada
võrgustikuks, vahendiks, mis aitab korrastada graafilisi elemente: teksti ja pilte.
Esimesena avastatakse kindlasti x ja y telg, mis lõikuvad täpselt raamiga piiratud
ala keskel ja jagavad selle neljaks veerandiks. Tõenäoliselt joonistame oma
ettekujutuses ka diagonaalteljed ja lõpuks on võimalik, et toimub edasine alajaotus
joontega, mis jaotavad pinda suhtes 2:3 (kuldlõikeline jaotus).
Need kujutletavad, tuntavad teljed on kujundajale abiks, sest on kohtadel, kuhu
silm loomulikult pidama jääb ning kuhu seega tuleks paigutada olulisim materjal.
Järgnevates näietes on kasutatud disainer Mark Boultoni materjale.
Kaks punkti panevad kujundusele aluse.
Võrgustik illustreerib hästi korrastatuse vajadust graafilises kujundamises. Näiteid
võrgustiku alusel kujundamisest leiab juba päris kaugest ajaloost. Tuletagem
siinkohal meelde ornamenti ja geomeetria kasutamist arhitektuuris.
1928. aastal jõudis võrgustiku ajalugu standardiseerimiseni. Jan Tschicholdi "Die
neue Typographie" andis instruktsioonid isegi A4 küljendamiseks.
ISO 216 on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt määratud
kirjapaberi suuruse standard. See standard on enim kasutatavate paberisuuruste
standard ja määratleb ka laialt levinud A4 paberisuuruse. Standardi võttis esmalt
kasutusele DIN (Saksa Standardiorganisatsioon) 1922. aastal Saksamaal.
2 Võrgustik on lahe
Süsteemsuse ja järjepidevuse loomine
Probleem, mille lahendust otsime on järgmine: lugejal, veebilehe kasutajal peab
olema võimalus otsida, lugeda ja mõista edastatavat informatsiooni kiiresti ja
ülevaatlikult.
Lahendus on võrgustik-süsteemi kasutamises lehekülje paigutuses, teisisõnu
visuaalsete objektide organiseerimisel lehepinnal võrgustikule baseerudes.
Miks just võrgustik?
Võrgustik on reguleeriv vahend, mis loob kujunduses süsteemsuse ja järjepidevuse,
visuaalse rütmi. Silmal on kergem ja meeldivam uurida lehel paiknevaid üksusi
(pealkirjad, tekst, pildid). Kui ei kasutata võrgustikku ja joondumisi, on lugejal
raske informatsiooni jälgida. Hästikujundatud võrgustikusüsteem muudab
kujunduse mitte ainult esteetiliseks, vaid ka loetavaks ja kasutatavaks.
Kuidas?
Et asi selgem oleks, teeme läbi praktilise stsenaariumi. Meil on vaja kujundada
õppematerjal A4 formaadis. Teme, et see sisaldab tekste ja erinevas suuruses pilte.
Siin me oleme - tühi paberileht vaatab vastu.
Kasutame paberi suurust juhtideeks, A4 proportsioonide suhe on 1:1,414 ja loome
seose võrgustiku ja paberi formaadi vahel. See on kergeim viis luua
tasakaalustatud võrgustikku. Alustame lehekülje jaotamisest 1:1,414:
Nüüd on meil olemas võrgustik, kuhu paigutada tekst ja pildid, eksperimenteerida
kujundite ja teksit alaga, kompositsiooniga; otisda, kuidas tekst ja pilt koos
toimivad.
/*www.markboulton.co.uk/journal/comments/five-simple-steps-to-designing-
grid-systems-part-1*/
Joonis 7 näitab sissejuhatavat teksti, 8 ja 9 näitavad erinevaid pildipaigutuse
võimalusi.
Allpool lehekülg keerukast võrgustikust. Mõnikord on vaja lehele paigutada
informatsiooni, mis sinna sugugi ära mahtuda ei taha. Maailm tuleb maailma sisse
mahutada. Kuidas? Loetavus peab olema garanteeritud. Kohati on võrgu asemel
voolav paigutus.
finale destination 1/*www.spoonfeddesign.com/11-essential-tips-for-good-
print-typography*/
Kokkuvõtteks võrgustikust
Võrgustik on sisemine põhistruktuur peaaegu kõigele, mida kujunduses teeme, eriti
trükinduses. Nad aitavad luua selge ja meeldiva kujunduse, kasuta neid! Enne, kui
fontide valiku juurde asuda, joonista lehele võrgustik.
Lihtsamalt öeldes on võrgustik veergude ja ridade struktuur. Standard-kujundus
koosneb tavaliselt ühest (pilt 7) või kahest veerust. Varieerumine võib vahel
kasuks tulla, ka kolm, neli veergu võivad formaadist sõltuvalt põhjendatud olla.
Enne uue teema juurde minemist vaatame veel üht olulist mõistet: joondumine.