Reede, 17. detsember 2010 | nr 012 www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

KULTUURITALENDID

KOOLITUS

MOOD

ARHITEKTUUR

Foto: Stanislav Moshkov

Arhitektuurikonkurss mere-äärse Katla loomiseks kuu-lutati välja möödunud aas-tal. Tingimuseks oli seatud, et hoone rekonstrueerimine peab tagama Katla igakülg-se toimimise ja arengu vas-tavalt hetke rahalistele või-malustele.

Praeguseks on töö jõudnud lõpusirgele ‒ tööprojekt antakse tellijale, Tallinna Kultuuriväär-

tuste Ametile üle 23. detsemb-ril. Projekti arhitektuurse osa autorid on arhitektid Siiri Valner ja Indrek Peil, maastikuarhitek-tuurse lahenduse autor Katrin Koov arhitektuuribüroost Kava-Kava. Restaureerimise ja muin-suskaitselise osa ehitusprojekti autor on arhitekt Katrin Etverk.

Hoone konstruktsioonilise lahenduse koostas Neoprojekt, kütte-, ventilatsiooni-, vee- ja kanalisatsiooniprojekti OÜ Tari,

elektripaigalduse projekti OÜ Rausi.

Sisekujunduse autorid on OÜ Pink arhitektid.

Projektijuht Riho Joala võttis pooleteiseaastase protsessi kok-ku, tõdedes, et tegemist on äär-miselt keeruka objektiga, kuna hoone on muinsuskaitse all ning kuulub suures osas säilitamisele.

Kuna Katel on hiigelsuur, tu-leb tal lasta osaliselt isetekkeliselt areneda vastavalt asukate vaja-

dustele. Keskseks jääb meekärje struktuuri mudel, mille südameks on ühine, avalik ja ilma kindla ka-sutuseta ruum. Sellise ruumi ole-masolu eristabki Katelt tavalisest büroo- või kultuurimajast ning loob soodsa pinnase sünergiaks ning ootamatuteks kohtumisteks.

Kultuurikatla projekt saab jõuludeks valmis

Niisugune on Katel tulevikus.Foto: Keha3 OÜ

Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikool seisab juba 17 aastat eakate harimise eest, muutmaks muidu kõr-valejäetud ühiskonna-gruppi senisest aktiiv-semaks.Loe lk 7

Rahvusvaheliselt tun-nustatud Eesti moedi-sainer Lilli Jahilo soovi-tab kiirmoe tarbimise asemel rohkem pöör-duda erasalongidesse, sest seal valmistatud riided kestavad kauem.Loe lk 6

ERSO endine juht And-res Siitan, pianist Rein Rannap, dirigent Eri Klas, kunstnik Leon-hard Lapin, flöödimän-gija Mihkel Päeske ja Estonia balleti kunsti-line juht Toomas Edur arutlevad selle üle, mis põhjustel meie ande-kamad loomeinimesed piiri taha tööle siirdu-vad ja millele tuleks tähelepanu juhtida, et nad tulevikus siin-se kultuurielu jaoks jäädavalt kadunuks ei jääks. Loe lk 4–5

Toomas Edur: «Tipploojate kojutoomiseks on vaja vaid tahet.»

2 ARVAMUS Reede, 17. detsember 2010

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 TallinnMaarja-Liis Arujärv, peatoimetajaAnneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.eeAndreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.eeAnnely Martin, reporter, annely.martin@tallinn2011.eeEuroopa kultuuripealinna infokeskusRotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: infokeskus@tallinn2011.eee-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

KULTUUR KUTSUB

Andreas Sepp, reporter

AINULT KAKS KÜSIMUST9 SA Tallinn 2011 programmi-

osakonna juhataja Jaanus Rohu-maa, kas kultuuripealinna aasta programmiraamat on nüüdseks valmis ja kõigile kättesaadav?

Trükitud kujul saab program-miraamatu osta 16 euro või 250 krooni eest kultuuripealinna in-fokeskusest Tallinnas aadressil Rotermanni 5 / Roseni 10.

Internetis on sama tekst pdf-failina, selle leiab internetiaad-ressilt http://www.tallinn2011.ee/?id=253

Programmiraamatus on um-bes 7000 sündmust, neist 70% on uued, 30% aga juba varem toimi-nud, millele kultuuripealinna aas-taga seoses on antud lisaväärtus.

Sündmused on püütud jaotada nõnda, et igas kuus oleks ka ta-suta üritusi ja niisuguseid sünd-musi, mida saab külastada kogu perega.

Programmiraamatu sündmu-

sed on jaotatud järgmistesse alajaotustesse: suurüritused (näi-teks avatseremoonia, merepäe-

vad), tähtsündmused (näiteks «Parsifal», Põhuteater), kogu-kondade projektid (Telliskivi Loo-melinnak, Uus Maailm), roheline linn (lillefestival), lasteprogramm, noorteprogramm, rahvusvähe-muste programm, mereäärsed lood (kultuurikilomeeter, Nob-lessner, Katel), Euroopa koostöö («Tummfilmid tõstavad häält», «New Baltic Drama»), linnaruum (väntorelifestival), puhas ilu («Täiuslik vaikus»), subkultuur, klassika, saladused.

Koostöös teiste maakondadega toimub 36 kultuurisündmust.

9 Iga linn korraldab kultuuri-pealinna aastat omamoodi. Milli-se tee valis Tallinn?

Tallinn pole teatavasti suurlinn, vaid pigem keskmise suurusega, kultuuri infrastruktuur on meil olemas ja toimib. Otsustasime, et tarvis on ühtaegu toetada ja tu-

gevdada olemasolevat ning avas-tada uut.

Otsustasime avada Tallinna kesklinnas merepiiri kultuurile, tõsta kultuuri staatust ühiskon-nas, muuta Tallinna ahvatleva-maks elu- ja loomekeskkonnaks ja kutsuda siia senisest enam kul-tuurituriste.

Vallutame linnas seni kultuuri jaoks hämaraks jäänud tsoone. Meil on küll suurepärane vana-linn, kuid see üksi jääb kitsaks.

Tahame võimaluse anda uutele tublidele tegijatele, kes praegu on 18‒30-aastased ‒ minu meelest on neis tohutult potentsiaali, pal-ju andekaid inimesi.

Tahame muuta kohaliku kul-tuurielu rahvusvahelisemaks, kutsuda välismaiseid tipploojaid koostööle siinsete tegijatega.

Kultuuriaasta avapidu toimub 31. detsembri õhtul vastu 1. jaa-nuari Estonia teatri juures Teatri väljakul. Ootame kõiki osalema!

Kust saab Kultuuripealinna lehte?Lugejad on helistanud ja küsi-

nud, kust ajaleht Kultuuripealinna leida. Suurem osa tiraažist levib pimepostituse teel, lisaks sellele võib ajalehte saada järgmistelt Tallinna linna aadressidelt:

Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10),

Linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7),

Kanuti Gildi saal (Pikk 20),

Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18),

Von Krahl (Rataskaevu 10/12),Tallinna Turismiinfokeskus Viru

Keskuses,Ajaloomuuseumi muuseumi-

pood (Börsi käik Lai tänav 14, pood avatakse kell 11),

Tallinna Kunstihoone (Vabadu-se väljak 6),

NO99 (Sakala 3),

Nordic Hotels (Viru väljak 3),Kalev Spa (Aia 18),Eesti Kunstiakadeemia, raama-

tukogu,ETV (Faehlmanni 12),Estonia (Estonia pst 4).Tasub vaadata ka ajalehe Pea-

linn kastidesse ja korvidesse, sealtki võib Kultuuripealinna lei-da.

Haapsalus leiab Kultuuripealin-

na Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kauba-majast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidu-kaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Vil-jandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).

Annely Martinannely.martin@tallinn2011.ee

Arvatakse, et eestlane ja naeratus on üldjuhul pea vastandsõnad, kuid järgmi-sel nädalal võime veenduda, et see ei vasta tõele.

«Meie mõte tekkis soovist panna inimesed rohkem üksteist märkama ning naeratuse läbi tunnustama,» räägib projekti «52 üllatust ja ideed» järjekordse ettevõtmise eestvedaja Margus Zahharov.

Naeratus ravibPole midagi lihtsamat kui nae-

ratada tänaval vastutulijale, nae-ratada üksteisele liftis või koos bussi-trammi oodates.

Naeratuse läbi saab muuta ümbritseva maailma ilusamaks ning paremaks.

Paraku tundub see mõte loo-tusetuna, kui siseneme igapäe-vasesse ühistransporti, kus ootab ees hoopis teine reaalsus mornide või mossis nägude näol.

Öeldakse, et naeratus annab tervist, tõstab tuju ning peletab stressi.

Kui satume tundmatusse paika või oleme muredest kurnatud, võivad ümbritsevate inimeste lahked naeratused olemise palju kergemaks muuta.

«Naeratage üksteisele, nae-ratage vastutulijatele!» soovitab Margus ‒ igapäevaelus ettevõtja ja konsultant.

Tehke pilte inimestest, kes teile tänaval naeratavad, ning saatke need naeratused kõigile näha. Pil-te võib teha ka endast. Naeratused saab saata e-aadressile naeratus@naeratus.ee, internetis võib jagada naeratusi kõigile, kes avavad vee-bilehe www.naeratus.eu.

Jõulukink tasuta«Teeme jõuluajal üksteisele

lihtsa kingi, mida pole kuskilt vaja osta – kingime naeratusi,» julgus-tab Margus meid kõiki.

Galeriis saab naeratusi hinnata, selgitamaks välja parimaid pilte, mis pannakse välja ka Tallinna linnagalerii veebisaidil.

«Kutsun huvilisi pildistama naeratavaid inimesi Tallinna tä-navail ning kui saan kokkulep-pele ostukeskuste omanikega, siis ka seal. Tänaval pildistamist on kavas korraldada mitmetes

linnaosades, kuid paraku sõltub palju ilmast,» jutustab idee autor Margus.

On tõsi, et naeratavat inimest võetakse paremini vastu, temaga suheldakse meelsamini.

«Naeratamine on kahtlemata osa meie kultuurist, kuid kahjuks kipume selle stressirohkes elus unustama,» tõdeb Margus.

«Mõte naeratuste kultuuri edendamisest tuligi soovist pan-na inimesed rohkem üksteist märkama ning naeratuse läbi tunnustama. Parimate naeratuste saatjatele ning naeratajatele kor-

raldan suvel preemiaks purjeta-mise Tallinna lahel!»

52 üllatust ja ideed – 2 nädalat veel

KUS? Tallinna linnaruum ja inimesed

MIS? Jäädvustatud naera-tused saab saata e–aadressi-le naeratus@naeratus.ee

MILLAL? 20.–26. detsem-ber

Kadunud naeratusi otsimasParimad naerusuud saavad preemiaks suvereisi Tallinna lahel!

Margus Zahharov – igapäevaelus ettevõtja ja konsultant.Foto: Erakogu

Foto: Stanislav Moshkov

Läheneva kultuuripealinna aasta terviseks

Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna programmiraamatu valmimisega astuti üks oluline samm eeloleva aasta suursünd-musele lähemale. Nüüd peaks olema kõigile nii-öelda puust ja punaseks tehtud, kus, mida, miks ja millal kahe nädala pärast 365 päeva vältel toimuma hakkab.

Silmitsedes selle sinimustvalget kaanekujundust oleks ehk paslik küsida ka, KES meil siis Eestis ikkagi kultuurielu edenda-mise eest seisavad. KAS nad seisavad ja kui kauaks?

Võrreldes eelnevate põlvkondadega on minuealisi õnnista-tud pea piiramatu liikumisvabadusega. Ole vaid mees ja õigete võimaluste kokkulangemisel avaneb võimalus õppida või töö-tada kus iganes maailma nurgas parasjagu soov on.

Käimasoleva välismaal elavate talentide kojutoomisprog-rammi taustal tasuks aga ehk senisest rohkem mõelda sel-legi peale, millised on meie parasjagu piiri taga elutsevate loomeinimeste võimalused, osalemaks koduse kultuurielu jät-kusuutlikkuse kindlustamisel.

Ennekõike peaks aga küsima, mis on neid üleüldse kodust eemale viinud? Moedisainer Lilli Jahilo ütleb väga ilusasti, et eestlased, kes ei ole välismaal elanud, ei oska isegi arvata, kuivõrd ideaalses keskkonnas me siin tegelikult viibime. Tema esindab antud teema puhul positiivset mõttemaailma.

Seevastu enamik mu kaaseestimaalastest, kes on pidanud suurema osa oma senisest elust veetma raudse eesriide taga, siinse eluolu osas nii optimistlikud ei ole ja neile ei tohiks seda mingil juhul ka pahaks panna. Kurb on vaid see, kui enamus auru läheb omavaheliseks kraaklemiseks, selle asemel et üheskoos midagi asjade parandamiseks ette võtta. Eestlase parim toit on teadupärast teine eestlane ja masu tingimustes läheb viimane veel eriti hästi kõrist alla.

Kahjuks ei ole aga ei noorte ega mitte enam nii noorte kul-tuuriinimeste jaoks sobivate loometingimuste tekitamine ja säilitamine lihtne. Keda hoiab siin vaid raha, keda pere, keda toredad kolleegid. Kui esimest saab veel kuidagi numbritesse ümber arvutada, siis kahe viimase puhul on see võimatu. See muudabki välistalentide kojutoomise või igaveseks minema-kupatamise temaatika ääretult keeruliseks.

Lisaks kultuuripealinna tähistamisele tegeletakse järgmi-sel aastal ka muude põnevate ja sugugi mitte vähem oluliste asjadega. Muu hulgas valitakse meile uus parlament. Kõrvalt-vaatajana tundub, et poliitikud ja teised ühiskonnategelased, kultuurinimesed sealhulgas, on valimiste lähenedes jagunenud kahte leeri ‒ ühed eelistavad oluliste otsuste tegemist edasi lü-kata ja jaanalinnu kombel järgmised kolm-neli kuud pea liiva all elada, teised keskenduvad seevastu vastastikusele poriloo-pimisele.

Õnneks on kultuuril aga harukordne omadus inimesi ühen-dada. Seetõttu on enesestmõistetav, et Euroopa kultuuripea-linna aasta üheks kroonijuveeliks on XI noorte laulu-ja tantsu-pidu, mis nihutati teadupärast just selleks tarbeks aasta võrra ettepoole. Nii soovitaksingi meil kõigil visata hetkeks peast välja nii palju negatiivsust kui võimalik, nautida pere keskel ve-rivorste, õppida jõulusalme, vaadata videoid eelmistest laulu-pidudest ning mõelda Lilli Jahilo kombel, et Eestis on tegelikult ikkagi hea elada küll.

3KOOSTÖÖPARTNERIDReede, 17. detsember 2010

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

«Isegi see, kui kõrge on trammiplatvorm, on disai-niprobleem,» kinnitab Ees-ti Disainikeskuse juhataja Ruth Melioranski.

Kui tihti mõtleme linnaruumis liikudes, miks on selle osad just niisuguse kuju ja asetusega, nagu need parasjagu on? Eesti Disai-nikeskuse juhataja Ruth Melio-ranski jaoks on selliste küsimuste üle arutlemine igapäevatöö. Eesti Disainikeskuse juhatajana tuleb tal seista selle eest, et ümbrit-sev kvalifitseeruks kategooriasse «hea disain». Viimase vastand on «halb disain» ehk teadmatusest kasutamata jäetud võimalused.

Arvestades praeguseid ühis-kondlikke arutelusid loomemajan-duse ja ettevõtluse hoogustami-seks, tasukski ehk senisest rohkem uurida, milliseid võimalusi pakub siinjuures disain. Valdkond, mis tundub laiemale avalikkusele ole-ma veel üpriski tundmatu teema.

Tehiskeskkond = disain«Ühe definitsiooni kohaselt on

kogu tehiskeskkond disainitud ‒

lauad, toolid, lambid, infograafi-ka,“ väidab Melioranski ja hakkab seejärel esmapilgul laialivalguva valdkonna näitlikustamiseks rää-kima ühistranspordist.

«Võrreldes Nõukogude ajaga on kodude ja töökohtade asetus suurel määral muutunud, aga ühistranspordiskeemid mitte,» räägib ta. «Endistes magalara-joonides on peatusi hõrendatud, uuselamurajoonidesse on neid juurde toodud, kuid süsteemset analüüsi ning vastavat arendus-tegevust kahjuks linnas seni tehtud pole.

Ka see on disainiküsi-mus, kuidas ühistrans-porti puudutav info kohalike elanike või turistideni jõuab. Samuti see, kui kõrge on trammiplatvorm või trammipõ-randa põhi. Disaini ülesanne on muuta asjad arusaadavaks ja mu-gavaks.»

Koonerdamine pole kokkuhoid

Suurte süsteemide disainimi-ne ja ümberdisainimine on ma-hukas töö ‒ ükski asutus ei tule sellega oma jõul toime. Siin tu-lebki mängu Disainikeskus, mille abil saab disainilahenduste pak-

kujaid ja teenusevajajaid kokku viia.

Avalik sektor peaks heade di-sainilahenduste ellurakendamisel eeskuju andma, leiab Meliorans-ki.

«Disain on suur võimalus aren-dada majandust teadmistepõhi-semaks. Paraku on Eesti avalik sektor disaini rakendamisel kül-laltki tagasihoidlik, mistõttu jutt

innovaatilise mõtlemise olulisu-sest mõjub üsna sisutühjalt,» mu-retseb Melioranski vähese disai-niteadlikkuse üle Eestis.

Siiski on asjad liikunud pa-remuse suunas ‒ majandusmi-nisteeriumil on valmimas te-gevuskava disaini rakendamise hoogustamiseks.

Melioranski arvates on meil disaini osas palju õppida Skandi-naavialt. Seal on disainipoliitikat teadlikult kujundatud juba aasta-kümneid, disainerid on kaasatud mitmesuguste eluvaldkondade tegevuskavade väljatöötamisse.

«Küsimus ongi pikemas pers-pektiivis,» tõdeb Melioranski. «Kui praegu on ettevõtluses vähe raha ja asutused eesotsas avaliku sektoriga toimivad vaid kuluefek-tiivsusest lähtuvalt, siis on raske nende lisandväärtust suurendada.

Iga arendustöö vajab alguses investeeringut, ka disain on in-vesteering tulusama, säästlikuma ja mugavama tulemuse saavuta-miseks.»

2012. aastal maailma disaini-pealinna tiitlit kandvas Helsingis seevastu on ettevõtete lisand-väärtuse üle mõtisklemise juurest liigutud juba samm edasi ‒ seal arutatakse, millised on disaini võimalused sotsiaalsete ja kesk-konna-alaste kitsaskohtade la-hendamisel.

Disainikeskus korraldab kursuseid

Osa Disainikeskuse tegevusest keskendub kursuste läbiviimisele. Koolitatakse näiteks õpilasi, kel-lele lõppeval poolaastal anti üles-andeks disainida jalgrattatarvi-kuid. Osales 12 kooli ja tagasiside oli väga positiivne. Korraldati ka mitmeid disaineritele suunatud ettevõtlusalaseid koolitusi,

Infot Disainikeskuse kohta saab aadressilt www.disainikeskus.ee.

Kellele on tarvis disaini?Eesti Disainikeskus aitab elu mugavamaks muuta.

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

«Soovime, et suurem osa kultuuripealinna külalisi tuleks Eestisse Estonian Airiga,» ütles Estonian Airi arendusdirektor Gunnar Mägi.

13. detsembril esitleti Euroopa kultuuripealinna ajakirjanikest tulvil infokeskuses Tallinn 2011 programmiraamatut «Euroopa kultuuripealinn Tallinn – Mere-äärsed lood». Lisaks programmi-raamatule esitleti ka kultuuripea-linna toetajate tublisti uuenenud nimekirja.

Euroopa kultuuripealinna programmi suurtoetajad on mee-diapartner Postimees ja lennu-partner Estonian Air.

Kultuuripealinna toetajad on ka Saku Õlletehas, Kalev, Via Hansa, Ühisteenused, Lextal, Törley ja Kalev SPA.

Oma lennuk ja eripruulSA Tallinn 2011 on sõlminud

koostöölepingud 13 partneriga era- ja avalikust sektorist, kes toetavad Euroopa kultuuripea-linna programmi elluviimist ja turundustegevust ning toovad turule kultuuripealinna eksklu-siivtooted.

Estonian Airiga sõlmitud koos-tööleping näeb ette kultuuri-pealinna kujundusega lennukit, fikseeritud mahus soodustin-gimustel transporditeenust ja meenemüüki kõigis Estonian Airi lennukites.

«Leidsime, et meil oli väike huvide kattuvus. Soovime, et kui mitte kõik, siis vähemalt enamik kultuuripealinna külalisi tuleks Eestisse Estonian Airiga,» selgitas

koostöö tagamaid Estonian Airi arendusdirektor Gunnar Mägi.

Koostööleping Saku Õlleteha-sega näeb ette rahalist toetust ja kultuuripealinna sündmuste va-rustamist jookidega. Saku toob turule Euroopa kultuuripealinna õlle eripruuli ja mineraalvee.

«Saku Õlletehas on alati suu-rematel kultuuriüritustel kaa-sa löönud, oleme näiteks pikalt

toetanud Pimedate Ööde Filmi-festivali,» kommenteeris Saku Õlletehase panust ettevõtte tu-rundusdirektor Kadri Ärm. «Üks meie koostöötasand tugineb see-ga heategevusele ja heatahtlikku-sele.

Teine tasand on konkreetsem. Kuna kultuuripealinna aasta programm hõlmab 12 kuud tihe-dat tegevust, millest ilmselt väga

suur hulk inimesi osa võtab, siis tekib seal ilmselgelt ka suur vaja-dus joogi järele!»

«Merekivikesed» ja vahuvein

Postimehega tehakse turun-dus- ja reklaamialast koostööd ajalehtedes Postimees, venekeel-ne Postimees ja Den Za Dnjom

ning online-väljaannetes Posti-mees.ee, Postimees.ru, Dzd.ee, E24.ee, Elu24.ee, Tarbija24.ee ja Ilmajaam.ee.

Reisikorraldaja Via Hansa, kus tegeldakse välisturistidele mõel-dud turismipakettide koostami-se ja müügiga Tallinnas, esindab kultuuripealinna välisturismi-messidel. Ühisteenused pakuvad oma parklates kultuuripealinna

ametliku programmi sündmuste külastajatele soodustingimustel parkimist.

Maiusetootja Kalev toob tu-rule Euroopa kultuuripealinna maiustuste sarja, kuhu kuuluvad näiteks pähklitega šokolaad, pra-lineekompvekid, «Merekivikes-te» karp ja šokolaadimedaljon. Osa maiustuste müügitulust lä-heb kultuuripealinna sündmuste toetuseks.

Koostööleping Törley’ga näeb ette rahalist toetust ja kultuuri-pealinna sündmuste jookidega varustamist.

Advokaadibüroo LEXTAL osu-tab SA Tallinn 2011-le kahe aasta jooksul tasuta õigusabi.

Vabatahtlike programmi toe-tamisel mängib kõige olulisemat rolli Kalev Spa, pakkudes vaba-tahtlikele võimalust treenida ja lõõgastuda.

Kõik toetajad panustavad ka Euroopa kultuuripealinna tu-rundusse, tõstes koostööd SA Tallinn 2011-ga esile oma turun-dus- ja kommunikatsioonikana-lites.

Euroopa kultuuripealinna aasta partnerid on ka kultuuri-sündmuste piletimüüja Piletilevi, kultuuripealinna meenemüüki vahendav Selver, kultuurivahetu-se edendamisega tegelev EU-Ja-pan Fest Japan Committe ja Eesti Rahvusringhääling.

Euroopa kultuuripealinna põ-hirahastajad on Tallinna linn, Euroopa Komisjon ja kultuurimi-nisteerium.

Euroopa kultuuripealinna aas-ta programm hõlmab ka tihedat koostööd välisriikidega ‒ nii nen-de saatkondade kui kultuuriesin-dustega. Siin kuuluvad koostöö-partnerite hulka näiteks Saksa Goethe Instituut, Briti Nõukogu, Prantsuse Kultuuriinstituut ja Taani Kultuuriinstituut.

Kommidest soodusparkimiseniEuroopa kultuuripealinna aasta õnnestumisele aitab kaasa kuraditosina jagu ettevõtteid.

Programmiraamatu esitlusel tutvustasid eeloleva Euroopa kultuuripealinna aasta sündmusi SA Tallinn 2011 programmiosakonna juht Jaanus Rohumaa (vasakul), kommunikatsioonijuht Andri Maimets (keskel) ja juhatuse liige Jaanus Mutli (paremal).

Foto: Stanislav Moshkov

«Disaini ülesanne on muuta asjad arusaa-

davaks ja mugavaks.»

Eesti Disainikeskuse juhataja Ruth Melioranski.Foto: Stanislav Moshkov

4 KULTUURITALENDID Reede, 17. detsember 2010

Andreas SeppMaarja-Liis ArujärvOliver Õunmaa

Iga tõelise talendi jaoks jäävad Eesti piirid tegelikult teatud ajaks kitsaks – loomeinimesed on loo-mult kosmopoliitsed ja vajavad uusi impulsse. Kas aga meie endi kultuurielu kiratsema ei hakka, kui vähegi head kultuuritegijad lähevad piiri taha üksnes... leiva pärast?

«Eesti on rahvaarvu poolest liiga väike, et oma kunstnikke ära toita,» leiab pianist Rein Ran-nap. «Seetõttu on kõigil aegadel olnud loomu-lik, et kunstni-kud meie ahtast geograafilisest ja keeleruumist väl-japoole sirutuda püüavad, leid-maks uusi tarbi-jaid oma loomin-gule, rohkem ja mitmekesisemat tagasisidet.»

Ka Rannap lahkus enda sõnul omal ajal seetõttu, et tal takista-ti enese kunsti Eestist kaugemal tutvustamist: «Pagesin Nõuko-gude korra eest, mis ei lasknud mul reisida välismaale ega saada informatsiooni maailmas toimu-vast.»

Tema hinnangul tasub loo-meinimesel alati mitmetes kohta-des õppida.

«Minagi õppisin Nõukogude ajal kaks aastat Moskva konser-vatooriumis, oleksin seal ehk kauemgi õppinud, kui see oleks võimalik olnud,» leiab ta.

Ka ERSO endine juht Andres Siitan leiab, et vabas maailmas on täiesti loomulik, kui inimesed liiguvad ning otsivad väljakutseid seal, kus neile meeldib.

«Me ei saa tekitada suletud ühiskonda ega piire kinni panna,» on tema seisukoht.

«Näiteks arstide puhul on aru-tatud sedagi, et välismaale tööle suundudes peaksid nad tagasi maksma Eestis hariduse saami-sele kulutatud raha. Ma ei usu, et niisugune rahaliste barjääride te-kitamine mõistlik oleks. Mõõdu-kas välja- ja sisseränne on täiesti loomulik.»

Ametlikku statistikat kultuu-riinimeste lahkumise ja naasmi-se kohta kultuuriministeeriumil pakkuda ei ole, puudulikud on rände andmed üldse.

Eesti kui ellujäämiskool

Mida aga teha siis, kui lah-kumise peamine motivaator on raha, kusjuures mitte miljonid, vaid leib lauale?

Rannapi sõnul on loomeini-meste kodumaalt lahkumise põh-juseks tõesti tihti ka vajadus füü-siliselt ellu jääda, mis Eestis on tagatud ainult eriti mitmekülgse-tele loojatele.

«Minul on selles osas veda-nud,» toob ta näite, «Mul on muusikas mitmeid rolle, ma väl-jendan end paljudes žanrites; viimased 12 aastat olen korralda-nud ka oma esinemisi. See kõik on võimaldanud mul n-ö hinges püsida ainult muusika abil.

Aga eks kunstnikki ihkaks ela-da Lääne-Euroopa (nagu meie riigiametnikud), mitte näiteks

Somaalia tasemel (nagu meie kunstnikud). Olgu või reisida ja mitte ainult loteriimajutuse-ga Egiptusse. Seda Eesti ahtake (kunsti)turg paraku ei võimalda. Nii et kõik peavad vaatama ka väljapoole.»

Kultuuriinimesed nendivad pa-raku, et enamiku lahkunute jaoks pole küsimus olnud arenemises ‒ alati ei suunduta kodumaisest keskkonnast kõrgemal tasemel olevasse kollektiivi, vaid maandu-takse näiteks mõne Soome väike-linnakese orkestris.

Seega pole piiri taha minek

loojale tingimata arenemine, tegu võib olla hoopis professionaalse paigalseisuga.

Kaotame kümneid muusikuid

«Asi läheb hulluks, kui ületa-takse mõõdukuse piirid,» nendib ka Andres Siitan. «Ma olen täies-ti veendunud, et praegu kaotab Eesti liiga palju häid muusikuid. Minu teada pole keegi teinud täp-set statistikat, kuid järele mõeldes tuleb meelde ikka kümnete ja kümnete viisi nimesid.

Väga hea, et praegusel ajal on noortel palju võimalusi välismaale õppima minna, kuid kahjuks teevad liiga paljud neist kõik endast olene-va, et leida ka töö piiri taga ning Ees-tisse mitte tagasi tulla. Põhjused on peamiselt majanduslikud, nii kaotab Eesti väga palju talente.»

ERSO-st on käesoleval aastal Soome tööle läinud kolm muu-sikut.

«Suhtarvuna pole see ju suur number, aga probleem on selles, et nad on oma ala parimad,» tõ-deb Siitan.

Tema sõnul on ka puhtrahali-ne kaotus niisugusel puhul väga suur, sest muusiku koolitamine on kõige kallim hariduse liik. Enamik välismaale suundujaid on enne äraminekut umbes 10‒15 aastat Eestis muusikaõpet saanud ning kulutanud hariduse saami-seks Eesti maksumaksja raha.

«See on minu arvates Eesti jaoks väga suur raharaiskamine, kui laseme piiritagustel orkestri-tel mitmeid kordi suuremate pal-kadega n-ö koore riisuda. Seda kaotust ei tee millegagi tasa,» leiab Siitan.

On muidugi ka üksikuid eran-deid, tunnistab Siitan, sest kui keegi saab töö näiteks Berliini Fil-harmoonikutes, siis tõenäoliselt ei tuleks ta Eestisse tagasi ka siis, kui siin talle isegi mõnevõrra suu-remat palka maksta suudetaks.

Piirid või lagi?«Talendid viib siit ära hoolima-

tus nii poliitilise kui majandusega tegeleva ladviku poolt,» on veen-dunud flöödimängija ning kont-sertmeister Mihkel Peäske. «Kul-tuuriinimesed on otsekui kahe hammasratta vahel. Ühelt poolt ei soosi kodumaale jäämist väi-

kesed tasud, teisalt kultuuri tarbi-jad ehk inimesed tänavalt, kel on kõrgkultuurist sügavalt ükskõik.»

Kuigi Siitan näeb konkreetsete äraminekute põhjusena raha ning teataval määral ka soovi saada teistsuguseid kogemusi, ei leia ta, et Eestis töötades oleks lagi alati madalamal.

«Ma ei ütleks, et Eestis töö-tades tuleks n-ö lagi kiiremini vastu, sest ERSO töö on praegu piisavalt huvitav ja kõrgetaseme-line,» leiab ta, mööndes, et päris maailma tippudega me siiski veel võrdlust välja ei kannata.

Rannapi meelest pole ärami-nemise kontekstis õige kasutada sõna «lagi». Lagi võib ette tulla are-nemisel, mitte tegutsemisel, sest esimene on vertikaalne, teine ho-risontaalne mõiste ‒ tegutsemisel tulevad ette piirid, arenemisel lagi.

«Arenemine on sisemine ja individuaalne tegevus, seda saab teha kõikjal, ka kolkakülas; inter-netiajastul ei nõua see isegi suuri finantse,» räägib Rannap.

«Küsimus on rohkem stiimu-lis, motivatsioonis ‒ võib ju in-vesteerida oma aega ja energiat arenemisse, aga mida see tagasi toob? Siin Eestis ei hakka paraku millegi paremini tegemine (mis juhtuks peale seda nn arenemist) küll midagi rohkem tagasi tooma ‒ ei publiku tähelepanu, tunnus-tust ega raha.»

«Jah, areneda saaks muidugi ka Eestis,» on Mihkel Peäskegi päri. «Aga mida teha, kui tähelepanu on välismaal suurem ja loovisikut hinnatakse seal rohkem?»

Väärtustamist pole rahata

Kultuuriinimesed on üht meelt, et midagi peaks kapitaal-selt muutma nii kultuuri juhti-misel kui rahastamisel. Et ühelt poolt saaksid tõelised talendid tõepoolest lahkuda ja samas ei jääks hõredaks kohalike kultuuri-tegijate read. Et lahkunutel oleks tõepoolest põhjust tagasi tulla.

Esimene asi on muidugi palk ehk kultuurivaldkonna üldine väärtustamine.

«Töötasu on kindlasti väga olu-line,» leiab Siitan. «Minu meelest on peamine aga elukutse väär-tustamine tervikuna: praegu on nii, et kui oled olnud väga tubli ja väga edukas ning jõudnud oma valdkonnas tippu, siis ootab sind ees riigi keskmine palk.

Samas võib aga keskmise pal-gaga töökoha leida ilma igasuguse erihariduseta. See suhe pole nor-maalne ning tekitab olukorra, kus muusiku elukutsel pole mingisu-gust väärtust ega prestiiži. Väärtus-tamise küsimu-ses on ka viimase valitsuse kultuu-ripoliitika karmi kriitikat väärt.»

Siitan toob välja karmi tõe ‒ masueelsel ajal muusikute palgad tõusid, kuid mitte samas tempos kui muudel elualadel.

«Masu seevastu on langeta-nud muusikute sissetulekud pro-portsionaalselt niisama palju, kui need enne tõusid – seega on suhe läinud kehvemaks.»

Tõsi, muusikavaldkond on pi-danud kannatama ka paljudes teistes maades.

Samas on siiski vahe, kas 20% võrra kärbitakse 100 000.- kroo-ni suurust kuupalka või 13 000.- kroonist palka.

«Ameerika muusiku palk jääb väga väärikaks ka pärast 20%-list kärbet,» leiab Siitan. «Orkestri-te sulgemisest kuuleme mitmelt poolt Euroopast, aga tipud jäävad ikkagi alles.»

Ka Rannapi meelest on kunstnike olukord on Eestis siiski aasta-aastalt hullemaks läinud, lõhe muude vald-kondadega suureneb järjest.

«Heliloojate honorarid ja toe-tused on 15 aastat täpselt ühe-suguses suurusjärgus püsinud, interpreetide omad viimased 10 aastat. Arvan, et väga suur osa kunstnikke on paraku oma riigis ääretult pettunud...»

Rannap ei oska arvata, kui paljud veel lahkuda kavatsevad: «Varsti saame näha, sest meie ametnike mõistmatus-hoolima-tus ning enesekindlus (kõik on ju korras!), on viimasel ajal ületamas igasuguseid piire... Selle kõige

kokkuvõtvaks sümboliks on saa-nud Laine Jänese komsomolilik hurraa-optimism.»

Mis aitaks?«Erinevast teistest kultuurimaa-

dest puudub Eestis igasugune rii-gipoolne tugi kunsti ekspordiks,» tunnistab Rannap. «Muusika alal puudub selline institutsioon, prog-ramm või fond. Puudub riiklik, kultuuripoliitiline tahe midagi eks-portida. Puuduvad ka erategijad ‒ sellised rahvusvahelise haardega manager’id pole jõudnud Eestis nappide iseseisvusaastate vältel veel tekkida. Ja eks nemadki pea enne koduturul tiibu proovima.»

Samas nendib Rannap, et kuna meil pole niisugust erakorral-damise traditsiooni, riiklike ega erasponsorite piisavat toetust ning on liigväike kuuljaskond, siis ilmselt Eestis selliseid kultuuri-korraldajaid ei tekigi.

«Lääne-Euroopas on haritud keskklass paremini kultuuri tar-bima õpetatud, nad oskavad ja tahavad loomingut hinnata,» mõtiskleb Mihkel Peäske. «Kül-lap meilgi võiks lahenduseks olla uue, kultuuri nautida mõistva põlvkonna kasvatamine, aga ma ei julge loota, et see juhtuks.»

Kas talendid naasevad või hoopis lahkuvad?Andekad inimesed lahkuvad Eestist, sest neid ei väärtustata siin piisavalt, kuid mõnikord tähendab piiri taha minek professionaalset paigalseisu.

«Areneda saab ka kolkakülas, eriti internetiajastul,» ütleb Rein Rannap. «Küsimus on rohkem stiimulis ‒ mida see ta-gasi toob? Eestis ei anna millegi paremini tegemine paraku ei publiku suuremat tähelepanu, tunnustust ega raha.»

Estonia balleti kunstiline juht Toomas Edur leiab, et kuigi siinse balleti kasutuses olevaid ressursse ei anna näiteks Soomega võrrelda, on Eestis pakutav piisav, meelitamaks siia ka artiste välismaalt.Foto: Stanislav Moshkov

Klas: Soovitan teistelgi koju tullaEri Klas, dirigent

Minu meelest pole üldse vaja siit lahkuda ‒ probleemi ei eksisteeri. Ka Eestis saab suurepäraselt nii areneda kui hakkama.

Vaadake mind, mina olen ju parim näide. Käin küll Rootsis tööl ja reisin üle maa-ilma, kuid olen oma kodule truu.

Soovitan teistel samamoo-di koju tulla. Olen näinud paljusid, kes on läinud ja siis, selg ees, tagasi tulnud. Pal-jud hindavad ennast üle, ega maailmas ole kerge läbi lüüa.

«Lahkuv muusik on 10‒15 aastat

maksumaksja raha eest õpetust saanud.»

«Ametlikku statistikat kultuuriinimeste lah-kumise ega naasmise

kohta ei ole.»

5KULTUURITALENDIDReede, 17. detsember 2010

Kas talendid naasevad või hoopis lahkuvad?Andekad inimesed lahkuvad Eestist, sest neid ei väärtustata siin piisavalt, kuid mõnikord tähendab piiri taha minek professionaalset paigalseisu.

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

Olite üks esimesi Eesti loo-meinimesi, kes otsustas 1990. aastate alguses siit lahkuda. Miks te seda tegite?

Inimesed käisid tegelikult vä-lismaal tööl ka varem. Aga jah, minul tekkis toona võimalus tee-nida ja loomulikult end arendada. Tõsi, aeg oli siis hoopiski teistsu-gune kui praegune, valitses teine atmosfäär, kõik oli väga hall.

Nii et teie puhul oli tegemist pigem eksistentsiaalse kü-simusega, kas när-buda siin või õitse-da mujal?

Mitte päris, aga ma olin siis ka nii noor, mind tõmbas kõik uus ja teadma-tu, mõtlesin, et lä-hen vaatan, proovin ‒ täpselt samamoodi, nagu praegu paljudes riikides teevad kõik noored, kes pärast kooli lõppu aastakese maailma avastavad.

Ma arvan, et tegemist on nor-maalse asjaga, kuid kauemaks jäädakse mujale vaid siis, kui sel-lel on mingi hingeline või rahali-ne mõte.

Mujale lahkunutest pole sugugi mitte üksnes eestlased tagasi tu-lema hakanud ‒ näiteks Londonis elavad poolakad on samuti haka-nud tasapisi kodumaale naasma. Me ei ole selles suhtes mingis mõttes erilised.

Ometi on London ju elami-seks üks maailma kalleimaid linnu?

Elamispind on seal tõepoolest kallis, aga toidu hindades enam nii palju vahet ei olegi.

Paljud muud kaubad on Eestis kallimad, eriti võrreldes siinsete palkadega ‒ Inglismaal on hinna-klassivaliku võimalus palju suu-rem.

Lõppude lõpuks, kui sa ei ole omal alal just väga silmapaistev, siis jääb sul sama palju raha alles nii Eestis kui Londonis elades.

Tegelikult on liikumine kahe-poolne, näiteks Vanemuises käi-vad tantsijad Inglismaalt ja mu-jalt Euroopa riikidest, Estonias on samuti kaheksa-üheksa tant-sijat Inglismaalt. Nad tulevad siia seetõttu, et siin on neil võimalus rohkem tantsida, kuna konku-rents on Inglismaal suurem. Ka tõmbab neid uus keskkond.

Seega pakutakse Eestis kon-kurentsivõimelist kunstilist taset?

Ma arvan küll.Aga ega minagi tahtnud omal

ajal ühes kohas püsida, tahtsin liikuda, isegi Inglismaal, seetõttu olingi pikka aega vabakutseline,

et oma silmaringi laiendada. Ini-mene tahab ikka liikuda, nii me arenemegi, kuid meeles peab pi-dama sedagi, et liikumishuvi või selle puudumine on individuaal-ne.

Kas ja kuidas mõjutab Eesti artistide lahkumine välismaale kodumaiste kollektiivide kuns-tilist taset?

See oht on alati. Mis hoiab ini-mest oma kohal kinni? Mingisu-gune konkreetne huvi peab ju

olema, näiteks teatud loomingu-line rahulolu, tööatmosfäär, pere-kond ja lähedased.

Ma tean paljusid inimesi, kes on rõhutanud, kuivõrd neile meeldib teatud kollektiividega töötada ja et see hoiabki neid kinni.

Muidugi on ka rahaline kind-lustunne oluline. Ja tähtis on kon-kurents ‒ kui seda ei ole, siis pole ka taset võimalik arendada.

Seda küsimust ei saa nii must-valgelt lahata, sest maailm on värviline. Miks me oleme Euroo-pa Liidus, kui me ei taha, et keegi Eestisse tuleks või siit ära läheks?

Kas me tahame, et siia tuldaks? Eestlasi peetakse teinekord üsnagi ksenofoobseks, sest kaldume kartma seda, mis on uus.

Jah, see on võima-lik, kuid olen Eestis kohanud ka kõige soojemaid, sõbralik-ke ja avatud inimesi. Oleneb, kellega suhelda.

Mainisite ennist Londonis elavaid poolakatest balletiar-tiste. Kuivõrd olete kursis teiste Ida-Euroopa riikide balletielu-ga? Millises olukorras on seal kaunid kunstid tervikuna?

Usun, et kõikidel on enam-vähem ühesugused mured, aga kunst areneb ikkagi isegi rasketel aegadel. Soomes, kuhu me oma elukvaliteediga jõuda tahame, on balletis muidugi tunduvalt kõr-gemad palgad ja näiteks sadade tuhandete eurode väärtuses rei-simisfondi, mis on mõeldud oma kultuuri näitamiseks välismaal.

Sellised asjad ei teki aga ühe päevaga. Meil on Soomega võr-reldes ka vähem inimesi. Siis-ki näen selles osas positiivseid muutusi, riik on aru saamas, et tippkunsti on vaja toetada ja tipp-kunstnikud tagasi tuua ‒ tarvis on vaid tahet.

Kas meil on see tahe?See on jällegi individuaalne.

Muidugi inimesed kardavad ka. Londonis või mõnes teises suu-remas kohas on ju rohkem vas-tavaid ametikohti. Eesti on väike, inimesed hoiavad oma kohtadest rohkem kinni.

Tegelikult on see ju siiski po-sitiivne, et on tekkinud võimalus minna mujale oma oskusi näita-ma ja end tõestama. Ei ole vaja niisama kodus istuda ja kurta, kui halvasti kõik on.

Asjad arenevad paremuse suu-nas, kuigi võime leida ka palju ne-gatiivset. Ma vaataksin neid asju pigem positiivse külje pealt, olen alati olnud optimist. Öeldakse muidugi ka, et optimisti ja pessi-misti vahe on see, et optimist ei tea kõiki fakte ‒ mine tea, vahest see aitab mind…

Kas olete rahul, et 1990. aas-tal Inglismaale siirdusite?

Olen küll. Mõnes mõttes olek-sin võib-olla tahtnud rohkem siin töötada ja esineda, kahjuks aga oli elu teisel pool nii tihe, et ei saanud alati siinseid olemisi kok-ku leppida.

Esmakordselt kutsuti meid Es-toniasse esinema 1997. aastal ja hiljem veel mitmel korral.

Alati oli meeldiv ja uhke tun-ne olla koduteatris ja kodumaal tagasi.

Mida soovitada noortele loo-meinimestele, kes ennast välis-maal tõestada tahaksid?

Muidugi mingu, ega me saa ke-dagi siin kinni hoida. Maailm se-gunebki, eriti väikese riigi puhul ei saa minekuid vältida.

Me peame aga hoidma eesti keelt ja kultuuri. Kuid kõik noo-

red laulavad inglise keeles, teed ETV lahti ja paljud saated on ing-lise keeles. Isegi veebiaadresside-le ei saa ä-tähte panna ‒ võib-olla varsti saab, ma loodan... Selline globaliseerumine tapabki kõik, kõik läheb ühenäoliseks.

Ega inglise keelega asi lõpe. Inglismaal ja Rootsiski panevad paljud vanemad oma lapsed juba hiina keelt õppima.

Ei ole kindel, kas oleme sõbra-likud või mitte või kui palju oma uksi lahti teeme. Meil peab mingi identiteet säilima, aga samas on ka võimatu kõike eemal hoida. Siia on saabunud palju rohkem, kui me teame.

Enesetäiendamisse välismaal peaks suhtuma positiivseltToomas Edur soovitab siinse kunstielu kritiseerimise asemel hoopis selle rikkalikkuse üle rõõmu tunda.

Estonia balleti kunstiline juht Toomas Edur leiab, et kuigi siinse balleti kasutuses olevaid ressursse ei anna näiteks Soomega võrrelda, on Eestis pakutav piisav, meelitamaks siia ka artiste välismaalt.Foto: Stanislav Moshkov

«Tähtis on konkurents ‒ kui seda ei ole, siis pole võimalik ka taset arendada,» räägib 19 aastat Inglise Rahvuslikus Balletis solistina töötanud ja praegu Estonia balleti kuns-tilise juhina tegutsev Toomas Edur kultuuriinimeste välis-maal täiendamise olulisusest.

«Me peame aga hoidma eesti keelt ja kultuuri.

Kuid kõik noored laulavad inglise keeles.»

«Tegelikult on see ju siiski positiivne, et on

tekkinud võimalus min-na mujale oma oskusi näitama ja end tõesta-ma. Ei ole vaja niisama kodus istuda ja kurta, kui halvasti kõik on.»

Leonhard Lapin, kunstnik

See on siililegi selge, et ande-kad inimesed lahkuvad Eestist, sest neil ei ole siin tööd. Profes-soridki saavad siin nii nadi pal-ka, et kui ma oleksin 10 aastat noorem, paneksin ilmselt isegi pillid kotti.

Töötasin kaheksa aastat Hel-singis ja tundsin seal, et mind väärtustatakse, siin aga elan pi-hust suhu ‒ ja seda vana tuntud kunstnikuna.

On väga tähtis, et toetataks andekate noorte välismaal õp-pimist. Olen isegi oma õpilastele soovitanud, et nad välismaale läheksid. Kunagi tulevad ikka ta-gasi ja toovad Eestisse maailma kultuuri. Kas või vanemas eas, kui pole enam vaja pere eest hoolitseda ja välismaalt teeni-tud normaalne pension käes.

Neeme Järvi näiteks tahtis ta-gasi tulla, kuid tänu meie tubli-le kultuuriministrile pidi uuesti lahkuma.

Kui ainult siia konnatiiki jää-da, siis on inimese areng pärsi-

tud, siin ju ei toetata kultuuri. Mulle meeldib väga, et toeta-takse sporti ja meie sportlasi saadetakse rahvusvahelistele võistlustele. Kahjuks jäävad tei-sed kultuurialad selle kõrval tä-helepanuta.

Öeldakse: sul on keskmine professori palk, mida sa veel ta-had. Aga sellega rahvusvahelist kunstiprojekti ei tee. Soomes näituse püsti panemiseks pidin müüma mulle kallist kunstiklas-sikat.

Riigi jaoks peaks oma tipp-tegijate toetamine ja reklaa-mimine olema auasi. Soomes tegutseb näiteks riigi raha eest terve organisatsioon, mis tege-leb Soome kultuuri ekspordi ja välismaal reklaamimisega.

Üks mu lähedane läks Münch-eni ülikooli saksa filoloogiat õppima. Õpinguid rahastas ta samal ajal Siemensi firmas töö-tades. Seejärel tuli Eestisse ja pöördus töö saamiseks siinses-se Siemensisse, aga keegi ei tahtnud teda. Helistas siis Sak-samaa Siemensisse, sealt öeldi, et tulge tagasi, saate kohe tööd.

Eesti patrioodina jäi ta siiski ko-dumaale ja lõi oma firma.

Talendid koju on lihtsalt sõ-nakõlks, neid ei ole siin kellelegi vaja.

Lapin: Andekad lahkuvad, sest Eestis pole tööd!

Fotod: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

6 MOOD Reede, 17. detsember 2010

Annely Martinannely.martin@tallinn2011.ee

Lilli Jahilo on üks Eesti nüüdis-aja noortest moedisaineritest, kes ei ole mitte ainult ilus inimhing, vaid ka andekas loojanatuur, ning soovib oma oskustega klientidele häid emotsioone ja paremat elu-kvaliteeti luua.

«Eelistan jääda Eestisse tööta-ma, et muuta siinne väike armas elukeskkond veelgi paremaks,» li-sab ta noore inimese kohta tavatu kindlameelsusega.

Mida on sinu loomingus vii-masel ajal uudset?

Imestan tihti, kui inimesed lasevad oma keha kaunistada tä-toveeringute või muu ornamen-tikaga. Ometi hakkas ka mind huvitama tätoveeringute tähen-dus ja see, kust need algselt pärit on.

Luneville’i pärltikan-di tegemise viis on te-gelikult hästi sarnane tätoveerimisega, sellest tuli mul ka mõte kasu-tada viimase kollekt-siooni tegemise juures tätoveeringute motiive. Tarvitasin mõningaid niisuguseid elemente nt villatrikotaažist klei-tidel, mis on piduliku rõivastuse puhul mõneti harukordne mater-jalikasutus, ent meie kliima jaoks absoluutselt sobilik.

Disainer on probleemilahendaja

Sul on olnud palju erinäolisi kollektsioone, milline neist on Sulle kõige südamelähedasem?

Alguses oli väga palju otsin-guid. Samas on mul kõigis kol-lektsioonides mõni eriline lem-mik ‒ iga kollektsioon peegeldab looja mõttemaailmas toimuvat. Hetkel on minu lemmikuks vii-mane kollektsioon, kuna selle loomisele eelnevalt on juhtunud nii palju positiivset.

Tegelikult ei maksa moeloo-jat üle tähtsustada – disainer on lihtsalt probleemilahendaja. Klient, kes salongi tuleb, soovib ju rõivastust oma kindlatel tingi-mustel ‒ ja mina saan seda talle võimaldada. Ma lahendan ainult inimeste soove!

Tuleks olla pigem tänulik kand-jatele, kes annavad moedisaineri-le võimaluse ennast väljendada. Tänan kõiki inimesi, kes võtavad vaevaks tulla ateljeesse, et tellida endale toode, mis on mõeldud täpselt tema keha jaoks, on heast materjalist, sobib kandja isiksuse-ga, on loodud positiivsete emot-sioonidega ning seeläbi tõstabki elukvaliteeti.

Mis on sinu peamine inspi-ratsiooniallikas?

Kogu elu mõjutab. Kogud en-dasse kõike ümbritsevat ja siis istud laua taha ning hakkad ka-vandama – aktiivseim mõtlemine

toimub ikka, pliiats käes. Öösel pliiats ja paber padja kõrval ma-gaja ma pole, siis ma lihtsalt puh-kan.

Reisid mõjuvad samuti hästi. Või sportimine.

Tähtajad meeldivad mulle ka – see paneb kogu tegevuse raa-midesse.

Moelooming on minu jaoks pi-gem elustiil, mitte töö. Ma teen seda kogu aeg, lugemata töötunde. Hommikul hambaid pestes olen samuti mõtetega töö juures.

Ja kui laua taha jõuan, panen kõik peasoleva paberile.

Kas praegune aeg soosib moemajade moodiminekut? Masstoodangu kvaliteet on ju olematu.

Poodides on kauba ja hinna suhe tõesti minu jaoks sagedasti väga paigast ära.

Eestlane on aga väga hinna-tundlik, ta ostab pigem odavast kangast olematu kvaliteediga toote, mis on toodud siia teisest maailma otsast ning mille on val-mistanud igasuguste inimõigus-teta inimesed – tavaliselt tarbija ei teadvustagi endale, mida tege-likult ostab.

Kui tullakse ateljeesse, imesta-takse tihti, miks on siin sellised hinnad. Samas ei saada aru, et me töötame ainult kvaliteetsete kan-gastega, mis kestavad kauem. Ja ma hindan oma meeskonna tööd, mida tehakse heades tingimustes.

Selles ongi vahe. Ma annan eesti inimestele tööd, see raha jääb siia.

Välismaa õpetab sallivust

Kas kiirmood on tegelikult tarbija jaoks kallim?

Kui iga inimene arvutaks aasta lõpus kokku summa, mis ta ku-lutab kiirmoele, siis saaks ta selle asemel lubada endale igal aastal paar-kolm just tema jaoks tehtud riideeset, mis klapiksid omava-hel, ja riidekapi «õudusunenäost» saaks hoopis isiklik kollektsioon – selleni võiks inimeste mõtte-maailm kasvada.

Tuleb mõista, et kiirmood on kiirelt tarbitav. Tal ei ole ajalist väärtust. Järgmisel aastal ei pane sa seda 300-kroonist asja enam selga, sest sellest ei ole mitte mi-dagi järel. Ateljeedes tehtud asjad on aga hingega tehtud, nende kvaliteet on hoopis midagi muud.

Meie klientideks on need ini-mesed, kes sellest aru on saanud.

Kuidas need väärt kangad si-nuni jõuavad?

Kui ma tean, mida tahan, ja see ka olemas on, siis tellin otse tootjalt (partneritelt Inglismaal, Prantsusmaal või Itaalias). Tei-ne variant on minna Eesti kan-gapoodidesse, kolmas võimalus minna ise välismaale ‒ mina käin näiteks Pariisis. Mul on seal oma lemmikkohad.

Tassin kõik Eestisse, toomisega saab alati palju nalja, kui pisikese naisena tu-led, kangad kukil. Aga jah, nii see käib.

Oled õppinud nii Oslos kui Londonis. Mis sa sealt endaga kaasa tõid?

Eelkõige sallivuse. Pubekana 1995. aastal ära minna oli ikka päris keeruline. Aga enam ei ole

mul hirmu välismaailma ees. Mul ei ole enam ka meeletut tungi, et tahaks Eestist ära. Mujal maail-mas on kõik samamoodi!

Mitte mingit vahet ei ole, kus elada – mujal ei ole rohi roheli-sem! Eestis on kõik käe- jala juu-

res, raadiod eestikeelsed, televi-sioon samuti – vahel mõtlen, kui tore see on!

Eestlased, kes ei ole välismaal elanud, ei oska isegi arvata, kui-võrd ideaalses keskkonnas me siin tegelikult viibime. Pigem ta-han jääda Eestisse, teha siin oma tööd, et muuta keskkond veel pa-remaks.

Kas sinu puhul ei ole ohtu, et president peaks sind Pariisi moemajast koju kutsuma hak-kama?

Ma olengi juba koju tulnud! Soovitan aga tudengitelgi minna noorest peast alguses siiski välis-maale – see avardab silmaringi ja muudab sallivamaks.

Mille järele me kõik jookseme, milleks rabeleme? Kui trammis

ringi vaadata, siis näed Eesti ini-meste nägudel peegeldumas ot-sekui viimsepäeva kurbust. Elage nii, et oleksite õnnelikud! Ületar-bimine ja kiirustamine ei vii meid kuhugi. Inimeste eesmärk võiks olla pakkuda üksteisele läbi oma oskuste häid emotsioone ja rõõ-mu!

Kultuuripealinn 2011 ja Lilli Jahilo?

Järgmist aastat ootan väga. Loodan, et kohalik disainielu saab palju hoogu juurde, tulemas on ettevõtmisi, mis aitavad selle rol-li meie kõigi jaoks paremini lahti mõtestada ja sellest lähtuvalt eda-si minna.

Lilli Jahilo: Ma olengi juba koju tulnud!Kui iga inimene arvutaks aasta lõpus kokku summa, mis ta kulutab kiirmoele, siis saaks ta selle asemel lubada endale igal aastal paar-kolm just tema jaoks tehtud riideeset.

«Tänapäevane ülikiire elu on väsitav, nii mõtlesimegi algu-ses, et ateljee tunnussõnaks võiks olla slow fashion (aegla-ne mood – toim)!» räägib moedisainer Lilli Jahilo. «Õnneks soosib praegune aeg inimeste mõttemaailma muutust ‒ üha enam on hakatud analüüsima, mida tarbitakse. Ehk kunagi ka kiirustatakse vähem.»

«Mitte mingit vahet ei ole, kus elada – mujal ei ole rohi rohelisem!»

«Eesti inimeste nägu-del peegeldub otsekui viimsepäeva kurbus.»

9 Lilli Jahilo (1983) on lõ-petanud Eesti Kunstiakadee-mia moedisaini eriala. Ta on õppinud Oslo Rahvusvahe-lises koolis ja Oslo Riiklikus Kunstide Akadeemias moe- ja kostüümidisaini.9 2008 sai ta ERKI

moe-show peapreemia.9 Tema kollektsioon valiti

parimate Euroopa disaini-eriala magistrantide näituse-le «TALENT 2008» Hollandis Eindhovenis.9 Lilli Jahilo on osalenud

Tallinn Fashion Weekil, Su-pernooval ning Disainiöö programmis.9 Tema tutvustus on aval-

datud suurimas Eesti moedi-sainereid tutvustavas välja-andes Eesti Moepiibel 2010.

Kp ELULOOST

Lilli Jahilo oma ateljees Baltika moekvartalis. Foto: Stanislav Moshkov

Lilli Jahilo kevad-suvise kollektsiooni pärl.Foto: Lilian Merila

Pidulik kleit Lilli Jahilo talvisest kollektsioonist «Tatau». Foto: Mark Raidpere

7KOOLITUSReede, 17. detsember 2010

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

Ei ole palju peaaegu kogu taas-iseseisvumisaja kestnud avalikke üritusi, mis tooksid kaks korda kuus kokku 700‒800 külalist. Üks selline on 1993. aastal käivitu-nud Tallinna Kolmanda Nooru-se Rahvaülikool, mis pakub oma liikmetele tasuta keelekursusi, ekskursioone ja päevakajalistel teemadel harivaid loenguid.

Kriitilised kuulajad«Suurem osa kuulajatest on

Tallinna Tehnikaülikooli või Tar-

tu Ülikooli vilistlased, aga ooda-tud on kõik huvilised,» tutvus-tab Mikkal Eesti riigi ja Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatava TKNR-i sihtgruppi.

«90 protsenti meie kuulajatest on daa-mid, nende seas on väga populaarsed loengud tervishoiust, kosmeetikast ja keha-kultuurist,» selgitab TTÜ endine emeriitprofessor Mikkal loenguseeria koostamise aluseid.

Teemade ring, mida TTÜ aula-loengutel käsitletakse, on aukar-tustäratavalt lai. 2010. aastal on

kõneldud näiteks eurole ülemine-kust, Tallinna joogiveest, eakate toitumise eripärast, ökoloogili-sest jalajäljest, väitluskunstist ja eestlaste elulugudest.

Esinenud on Fred Jüssi, Janek Mäggi, Maaja Kallast, Ingvar Bä-renklau jt.

«Esinejad peavad olema atrak-tiivsed, nii mõnigi mitteatraktiiv-ne on läbi põlenud,» põhjendab

praegu Eesti Pensionäride Ühen-duste Liidu juhatusse kuuluv Mikkal loengute kõrget kvaliteeti.

18. novembril, mil Kultuuri-pealinn loengut kuulamas käis, oli kõnepuldis Eesti Mittetulun-

dusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) juhataja Urmo Kübar. Kübar oli enne rahva ette astu-mist silmnähtavalt pabinas, kuid nagu publiku reaktsioonist hiljem selgus, tuli ta siiski ilusti toime.

Kultuurijanu kammitseb piletihind

Viimased viis aastat TKNR-i üritusi väisanud Leida sai enda sõnul sellest kooskäimisvõimalu-sest teada sõprade ja televiisori-reklaami kaudu.

«Siin on hästi huvitavad lekto-rid ja saab väga palju tarku tead-misi. Mida muud ikka vanadel inimestel teha on?» leiab Leida.

Teiste seas on oma tegemistest rääkimas käinud ka Sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli. Leida jäi kultuuripealin-na tegemisi kajastanud loengu-ga rahule, kuigi täit ülevaadet ta

eeloleva aasta sündmustest veel ei oma: «Programm on ju alles viimistlemisel. Aga ma usun, et kultuuripealinna-aastast on Tal-linnale väga palju kasu.»

Külastamist väärivaid kultuu-riüritusi on Tallinnas piisavalt, kinnitab Leida, kuid kõigele seab piirid raha: «Kahjuks on kultuuri-üritused pensionäride jaoks liiga kallid. Me lihtsalt ei suuda nen-dest osa võtta, kuigi tahaksime väga.»

Leida on käinud ka TKNR-i pakutavatel ekskursioonidel ja aastaid tagasi arvutikoolitusel. Huvilistele teadmiseks ‒ TKNR pakub oma liikmetele ka näiteks inglise ja saksa keele kursusi. Li-sainfot vahva ettevõtmise koh-ta saab www.kolmasnoorus.ee veebilehelt ja eestvedajatelt, kel-leks lisaks Mikkalile (6572220; 5534489) on ka Lehte Aarelaid (6816808; 5222695).

Kui vanaema käib ülikoolisTTÜ aulas käib kaks korda kuus loenguid kuulamas kolmanda nooruse rahvaülikool.

«Nagu näete, on aula ja lisaruum inimesi täis. Nähtavasti on meie loengu teemad sellised, mis inimestele meeldivad,» võtab Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli (TKNR) üks eestvedajatest Valdek Mikkal eakamatele tallinlastele suu-natud ülipopulaarse üritusteseeria tegemised kokku.

Kuidas on vanemaealised kultuuripealinna programmi kaasatud?

9 Vastab Jaanus Mut-li, SA Tallinn 2011 juha-tuse liige.

On raske öelda, kui palju vanemaid inimesi meil projektidesse kaasatud on. Vabatahtlike programm on endale sead-nud eesmärgi haarata kaasa ka vanemaid inimesi, meie infolistis on näiteks Kristiine sotsiaalkeskus.

Samas, kui vanemaid ini-mesi tuleks massiliselt, ei oleks meil ilmselt piisavalt projekte pakkuda. Vaatame, kuidas kujuneb.

Vabatahtlike programm on hetkel ainuke, mis on võtnud seeniorid endale eraldi siht-grupiks. Kui tuua mõni näide, siis oli meil näiteks Noore Publiku programmis eelmisel aastal abiks 65-aastane Ann.

Urmo Kübar,Vabaühenduste liidu EMSL juhataja

Mul oli hea meel näha Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikoo-lis nii suurt saalitäit, sest ma usun läbi elu kestvasse õppimisse ja silmaringi laiendamisse. Arvan, et TKNR-i osalejad elavad tänu jätkuvale õppimisele rikast ja hu-vitavat elu.

Rääkisin neile kodanikuühis-konnast, keskendudes sellele, kuidas inimesed valimiste vahel poliitikas ja selliste avaliku võimu otsuste tegemisel, mis nende elu-sid mõjutab, osaleda saavad.

Tahet saab tekitadaPakkusin oma tähelepaneku-

te põhjal välja, mida kodanikud saaksid ette võtta, et panna ava-likku võimu tahtma nende ar-vamusi arvesse võtta. Küsimusi

tuli palju, alates sellest, kas Eestis võiks esindusdemokraatia asemel olla otsedemokraatia, kuni selle-ni, kas meil ei peaks ilmuma mõni huumoriajakiri.

Kõige olulisem tingimus koda-nikuliikumise elavnemiseks on, et kodanikel endil oleks selleks tahet, tekitagu seda siis kas ühi-ne mure või hoopis jagatud rõõm, näiteks soov koos millegi meele-pärasega tegeleda.

Mõnikord on tahe kohe kõigil olemas, siis koondutakse väga ruttu, teinekord on aga vaja eest-vedajate aastaid kestvat tööd ja eeskuju, et niisugust tahet teki-tada ja kaasamõtlejaid leida, kuid seegi on võimalik. Ilma tahteta ei juhtu midagi.

Kultuuripealinn ja kodanikualgatus

Avaliku võimu osaks jääb näi-data oma tegudega, et niisugune

kodanikualgatus on oodatud, seda võetakse tõsiselt, sellega arvesta-takse, seda toetatakse isegi juhul, kui konkreetne algatus ei lange kokku võimuesindajate sooviga.

Kodanikualgatus on oluline sõltumata sellest, kas meil on parajasti lugemis-, kultuuripea-linna-, vaesuse vähendamise või vabatahtlike aasta. Niisuguste kampaaniate käigus saab aga vas-tavatele teemadele tähelepanu tõmmata, häid näiteid tuua ja ini-mesi innustada.

Ses suhtes on kultuuripealinnal ka kodanikuliikumise edendami-seks kõvasti potentsiaali.

Näen, et eakad inimesed on ise algatanud mitmeid väga vägevaid asju, et oma elu huvitavamaks ja paremaks muuta ‒ olgu näi-teks seesama TKNR või Vanuri-te Eneseabi ja Nõustamisühing, kelle majas Kadriorus toimetavad kümned väärikas eas inimeste endi juhendatavad huviringid.

«Kahjuks on kultuuri-üritused pensionäride

jaoks liiga kallid.»

Kodanikke võib koondada nii rõõm kui mure

Kultuuripealinn võib kodanikke ühendada, leiab Urmo Kübar.Foto: Albert Truuväärt

Vabaühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübar rääkis Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolis kodanikeühiskonnast.Foto: Albert Truuväärt

Kp PÄRIB

«Polli päevikud» linastub Eesti kinodes

17. detsembrist hakkab ki-nodes jooksma muuhulgas ka Eestis filmitud suurejooneline linateos «Polli päevikud», mida peetakse Euroopa viimaste aastate kõige ambitsiooni-kamaks ja kallimaks filmiks. Film räägib 20. sajandi algus-aastate Saksamaa Keisririigi ja Vene Tsaaririigi ristumisteele jäänud ning hukule määratud ühiskonnas valitsevatest rusu-vatest meeleoludest.

«Polli päevikute» võtted toi-musid 2009. aasta Pärnumaal, Varbla vallas, Matsi rannas. Filmimisperioodile eelnes 14 aastane töö stsenaariumiga ja kolm aastat võtete ettevalmis-tamist. Filmi peamise võtte-paiga, merre ehitatud vaiadel mõisahoone püstitamiseks kulus kuus kuud. Pärnumaal toimunud filmivõtetel osales üle 1000 statisti, võttemees-konnas oli rohkem kui 150 inimest üle Euroopa ja võtted said teoks tänu 24 rahvusliku ja rahvusvahelise filmifondi ning telejaama toetusele.

Linateos räägib sellest, kuidas 1914. aasta baltisaks-laste valitsetud Eestis jõuab 14-aastane aadlitüdruk tagasi mõisa, kus pinged maad ja-gavate sakslaste, venelaste ja eestlaste vahel on jõudnud haripunkti. Samal ajal, kui tüdruku teadlasest isa hoiab perekonda oma julma kontrolli all, peidab mõisapreili eestla-sest mässajat (Tambet Tuisk) – alguses uudishimust ja siis trotsist, andes tõuke pidur-damatule ahelreaktsioonile.

Avati noorte Eesti disainerite pood

Loov Eesti avas äsja e-poe, mille peamine eesmärk on tutvustada noorte disainerite loomingut ning pakkuda neile oma toodete müügiks sobiv kanal.

«Eestis on väga palju an-dekaid loojaid, kelle toodang on kvaliteetne ning vajalik. Arvame, et paljud inimesed eelistaksid masstoodangule hoopis kodumaist toodangut, kuid kahjuks on vähetuntud väiketootjate kaupa üsna keeruline üles leida. Otsus-tasime, et Loov Eesti annab oma panuse, et mõlemad pooled – nii kliendid kui toot-jad – vastastikku kasulikud saaksid olla,» kommentee-ris Loov Eesti Poe projekti-juht Madli Merila.

Aadressil pood.looveesti.ee asuva poe tootevalikus on Ees-ti keraamikat, klaasi, rõivaid, ehteid, sisustuskaupu, teks-tiiltooteid, lauamänge ning arendavaid mänguasju lastele. Loov Eesti on EAS-i algatatud ja Euroopa Liidu Sotsiaalfon-dist rahastatud projekt, mis ai-tab kaasa loomemajanduse ja ettevõtliku loovuse väärtusta-misele ja arendamisele Eestis.

8 KULTUURIKALENDER Reede, 17. detsember 2010

NÄITUSKuni 18. detsember Kullo Las-tegaleriis (Kuninga 6, Tallinn) näitus «Kodu värvid». Tallinna Rahumäe põhikooli kunstiõpi-laste näitus.

Kuni 21. detsember Hop galeriis (Hobusepea 2, Tallinn) Pilvi Oja-maa näitus «Lendstart». Klaa-sikunstnik Pilvi Ojamaa tööde näitusele välja pandud esemed on kujundatud, teostatud ja graveeritud käsitsi keerukas ja aeganõudvas intalliotehnikas, mille eripära seisneb selles, et vaatepildis kõige eenduvamad punktid (figuuride puhul näi-teks nina ja kehakumerused) on vastupidiselt visioonile just kõige sügavamalt sisse töödel-dud ja kõik taanduv on pinna-lähedane.

Kuni 23. detsember Tartu Laste-kunstikooli galeriis (Jakobi 52, Tartu) Rahvusvaheline aktifo-tonäitus «Natural 2010 ‒ DIY». Kolmas aktifotonäitus läheneb alastifotole mõneti ootamatust küljest – pildid on tehtud «apa-raatidega», mille on meister-danud fotograafid ise. Näitu-sel esinevad kunstnikud Viljar Sepp, the13er (Margus Kiis), le-mort (Tiina Erik) Eestist ja Sig-nor Gustavo Coscienza (Alessio Alberico) Itaaliast.

Kuni 30. detsember Jõgeva lin-naraamatukogus (Lai 4, Jõge-va) «Sokinäitus». Välja on pan-dud Jõgeva Ühisgümnaasiumi 6.‒7. klassi tüdrukute kootud jõulusokid, kindad ja notsud. Juhendanud õpetaja Maris Prii.

Kuni 31. detsembrini Tartu Mänguasjamuuseumis (Lutsu 8, Tartu) näitus «Üks Sõrmus juhib neid... Vol.2.». Näitus fil-

mitriloogia «Sõrmuste isand» tegelastest nukkudena. Näitu-sel välja pandud 26 nukku on valmistanud nukukunstnik Eva Kõiv. Voolimismassist model-leeritud peade ja jäsemete, ve-sivärvidega maalitud nägudega ning kuni imepisikeste detai-lideni viimistletud rõivastes nukud kujutavad filmi peamisi tegelasi.

Kuni 31. detsember Narva Muuseumi kunstigaleriis (Ves-tervalli 21, Narva) näitus «Pee-ned niidid». Irina Sopina koos-tatud näitusele on välja pandud 33 Eesti, Venemaa, Inglismaa ja Poola naiskunstniku tööd. Näi-tusel on esitletud maal, graa-fika, installatsioon, kollaaž, autorinukk, foto, batik, patch-work, klaas, nahk ja vill.

Kuni 31. detsember Vanemui-se teatri suures majas (Vane-muise 6, Tartu) Helend Peebu saržide näitus. Helend Peebu sajandale sünniaastapäevale pühendatud väljapanek tema tehtud saržidest, millel on ku-jutatud mitmeid teatriinimesi.

Kuni 31. detsembrini AS Villa Benitas (Niitvälja, Keila) kuns-tinäitused. Villa Benitas saab näha hispaania kunstniku Jose Corominas Comadrani õlimaale ning tuntud Vene teatri näitle-ja, tantsustuudio looja ja foto-graafi Aleksander Ivaškevitši portreefotode näitust.

TEATER

19. detsembril 12.00 ja 15.00 Teoteater: «Päästke jõulud!» Etenduse autor ja lavastaja on Piret Viisimaa. Muusikaline jõululavastus on mõeldud kogu perele. Mis saab siis, kui jõulu-

rõõm on ostuhulluses ära unus-tatud ja nii asjade sisse uputa-tud, et ei paista enam välja?

20. detsember Võru kultuuri-majas Kannel (Liiva 13, Võru) monoteater «Isa». Tegemist on islandi näitekirjaniku, la-vastaja, näitleja ja produtsendi Bjarni Haukur Thorssoni 2007. aastal valminud mononäiden-diga. Mängib Jan Uuspõld või Alo Kõrve.

21. detsembril 19.00 Sadama-teatris 19.09 (Soola 5b, Tartu) Vanemuine: «Paanika». Mika Myllyaho tragikomöödia, mis räägib kolmest keskealisest mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond mees-tes tekitab.

22. detsember 10.00 ja 13.00 Jõulumuusikal «Mõmmi jõu-luaabits». Tõnis Kõrvitsa ja Heljo Männi jõulumuusikali mudilastele on lavastanud Ivo Eensalu. Populaarse teleseriaa-li «Mõmmi aabits» tegelased on vahepeal suureks sirgunud ja kõigil on juba oma pere, kuid ega seepärast seiklused seikle-mata jää.

22. detsember 19.00 Uga-la teatris (Vaksali 7, Viljandi) etendus «Jürka». Etenduse autor on A. H. Tammsaare ja la-vastaja Peeter Tammearu. Osa-des Peeter Jürgens, Anne Valge, Vilma Luik, Triinu Meriste, Arvo Raimo, Arvi Mägi, Martin Mill ja Andres Oja.

22.‒23. detsember 19.00 Rak-vere teatris (Kreutzwaldi 2a, Rakvere) etendus «Unenäo-kohvik». Etenduse autor on Do-ris Kareva ja lavastaja Jaanika Juhanson. Unenäolises lokaalis rändavad ja serveerivad Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Vol-li Käro, Helgi Annast, Margus Grosnõi ja Lauri Kaldoja. Jaani-ka Juhansoni elava muusikaga luulelavastus võõrustab vaata-jat kabaree-kohvikus, kus lau-dadel ootamas kuumad joogid,

koogid ja naps; kus saab unis-tada ja unustada ning mängib hoogne mõru muusika.

TANTS21. ja 22. detsember 12.00 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5, Tallinn) balletietendus «Võlu aastaajad» Pjotr Tšaikovs-ki muusika ainetel. Lavastaja Mai-Ester Murdmaa. Kunstnik Kaspar Jancis. Osalevad Tallin-na Balletikool, Tantsukool Noor Ballett, tantsustuudio ENTREE ja Teater ABC.

MUUSIKA17. detsember 19.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn) Jõulujazz 2010: Mahavok. Mahavok on eesti kontserdilavadel ja kau-gemalgi ilma teinud rohkem kui veerand sajandit. Nende trumbiks on Heini Vaikmaa isikupärane muusika, jõuline kitarri-sound ja seaded ning lauljatar Kare Kauksi vaimus-tav hääl ja interpretatsioon.

18. detsember 17.00 Võru Kata-riina kirikus (Jüri 9, Võru) Mar-gus Aru kontsert «Püha liit». Tegemist on muusika autori armastuslooga, mis on kui tä-napäevane muinasjutt, kus loo peategelane pühendub jäägi-tult oma elu armastusele, unis-tades tõelisest armastusest mehe ja naise vahel, mis põhi-neb jumalikel seadustel.

19. detsember 19.00 Tori ki-rikus (Tori, Pärnumaa). Aasta viimasel kuul esinevad Birgit Õigemeel, Birgit Varjun ja Uku Suviste kontserdisarjaga «Jõu-

lud südames». Lauljaid saada-vad ansambel Violina akusti-listel viiulitel ning Uku Suviste ja Mihkel Mattisen elektrilistel tiibklaveritel.

21. ja 22. detsember 18.00 Es-tonia Talveaias (Estonia pst 4, Tallinn) Antonio Vivaldi «Aasta-ajad». Mängib Ooper-kvartett koosseisus Henno Soode viiulil, Eivin Toodo viiulil, Kerstin Tom-son vioolal ja Mati Leibak tšellol. Kaastegevad Ene Nael klavessii-nil ja Jüri Aarma sonettidega.

22. detsember 19.00 Tallinna Kaarli kirikus (Toompea 10, Tallinn) käsikellamuusikakont-sert «Rõõmsad jõulud». Esineb käsikellade ansambel Campa-nelli, dirigent Inna Lai. Kaasa teevad solistid Tiina Perovskaja (kellapuu), sopran Raili Jaan-son, Eva-Tiina Põlluste (Cym-Bells) Andres Peetson (trom-pet) ja Piret Aidulo (orel). Kavas kaunis muusika, mis on seatud käsikelladele. Esmaettekande-le tuleb USA helilooja Susan T. Nelsoni teos «Trompeti hüüd». Esitletakse uut kellainstru-menti CymBells.

22. detsember 19.00 Pärnu kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) Liisi Koiksoni ja Märt Avandi jõulutuur. Esitamisele tulevad ajale vastu pidanud laste talve- ja jõululaulud uues võtmes.

23. detsember 16.00 Nigulis-te kirikus (Niguliste 3, Tallinn) Hortus Musicuse kontsert «Uue valguse kutsel». Kunstiline juht Andres Mustonen. Laulud Jeesus Kristuse sündimisest keskaja Euroopast ja muistselt Maarjamaalt. Tundmatud auto-rid ja eesti vaimulik rahvalaul.

28. detsember 19.00 Tartu Jaa-ni kirikus (Jaani 5, Tartu) Tallinn 2011 programmi kuuluvas «Ki-

rikupühad Maarjamaal» pakub kauni muusikaelamuse «Dixit Dominus». Esinejad Eesti Filhar-moonia Kammerkoor, Corelli Barokkorkester, dirigent Daniel Reuss. Kavas Händeli «Dixit Do-minus», Corelli «Jõulukontsert», J. S. Bachi «Singet dem Herrn».

KINO19. detsember 19.00 Kärdla kultuurikeskuses (Rookopli 18, Kärdla, Hiiumaa) fantaasiafilm «Harry Potter ja surma vägised: osa 1». Vaatajate ette jõuab ki-noajaloo edukaima sarja, Harry Potteri saaga seitsmenda loo esimene osa. Film ei ole soovi-tatav alla 12-aastastele.

20. detsember 15.00 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) kirjandus kinos: «Madlike». Jaanikingu Madlikese ja tema väikese õe Liisbeti elus tuleb alatasa ette nii naljakaid kui ka tõsiseid sündmusi, milles on oma osa ka naabripoiss Abbel, upsakal linnapeaproual, rõõm-sameelsel Alval ning paljudel teistel värvikatel tegelastel. Li-nastub rootsi keeles, eestikeel-se pealelugemisega.

21. detsember 18.00 Kumu audi- tooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn), vestes Amee-rika lugusid, subkultuurid: «This is Spinal Tap». Suurepärane ja terav 1984. aasta komöödia jälgib fiktiivse rock-bändi, Spi-nal Tapi kontsertturneed nen-de uue plaadi promotuuril ning sisaldab ohtralt intervjuusid bändi liikmetega, varasemaid kontsertsalvestusi ja ajaloolist materjali bändi minevikust. Fil-miseanss on tasuta!

Keeleuuenduse kurvilisel teel – Johannes Aavik9 8. detsembril tähistas Ees-ti Rahva Muuseum (ERM) Johannes Aaviku sünniaasta-päeva ettekandega keeleme-he käsikirjalisest pärandist Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ja ERM-i 2010. aasta jõuluju-tuvõistluse lõpetamisega. Tut-vustati raamatunäitust «Keele-uuenduse kurvilisel teel».

8. detsembril täitus 130 aas-tat ühe meie tuntuma keeleme-he Johannes Aaviku (1880‒1973) sünnist. ERM-i näitusemajas on 8. detsembrist kuni 9. jaanuarini avatud raamatunäitus «Keeleuuen-duse kurvilisel teel», mille koostas Sirje Madisson, materjalid on pärit ERM-i, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Johannes Aaviku Seltsi kogudest.

Johannes Aaviku sünniaasta-

päeval tutvustas arhivaar Leili Punga keeleuuenduse suurkuju käsikirjalist pärandit.

Eesti Kultuuriloolises Arhii-vis asuvas Aaviku isikufondis on hoiul üle kahe tuhande keelemehe

tegevusega seonduva dokumendi – kirjavahetusi, originaalkäsikir-ju, tõlkeid, päevikuid, märkmikke jms. Lisaks pea kakssada fotoko-gus säilitatavat fotot ning ligi kaks tuhat köidet sisaldav memoriaal-kogu Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus.

Teisel näitusel «Muuseum näi-tab keelt» on külastajaid poole aas-ta jooksul paelunud Aaviku reeglite järgi sõnu konstrueerida võimaldav masin. Sellest, kuidas külastajate tehtud sõnad jõuavad internetti ning milliseid uudissõnu on leiu-tanud ERM-i külastanud kooli-õpilased, andsid ülevaate ERM-i näitusemaja juhataja Kristjan Raba ja giid-pedagoog Kaspar Jassa. Tut-vustati ka Aaviku-teemalist välja-panekut ERM-i näitusemajas.

Näituste avamisõhtu pää-dis üle mitme aasta toimunud ERM-i jõulujutuvõistluse tule-muste teatavaks tegemisega. Aas-tatel 1996–2001 toimus ERM-is 6 jutuvõistlust, mille parimatest paladest koostati kaks väljaannet «Minu jõulujutt».

2010. aastal otsustati pärast mitmeaastast pausi taas võistlus korraldada ning kutsuda inime-si üles jõulumälestusi, -soove ja -fantaasiaid kirja panema. Üles-kutse tulemusena laekus ERM-i 116 tööd, mille seas on nii luu-letusi, muinasjutte kui põnevaid meenutusi jõuludest läbi Eesti ajaloo keerdkäikude.

Näitus «Muuseum näitab keelt» jääb Eesti Rahva Muuseu-mis avatuks 2. jaanuarini 2011.

Johannes Aavik oli eesti juh-tiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeelte-ga.

Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuendu-seks. Eesmärkideks olid kee-le väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu.

Nende ideaalideni jõudmi-seks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasu-tas ohtralt sõnaloomet, täius-

tas morfoloogiat, ortograafiat jne.

Oma keeleuuendust raken-das ta viljakas tõlketegevuses, juurutades eesti keelde palju uusi sõnu (laip, mõrv). Oli Noor-Eesti aktiivne liige ning rüh-mituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised, ilukir-janduslikud tõlked ja arvustu-sed).

Vanameelseid arvustajaid šokeeris tema jutustus «Ruth» (1909, pseudonüüm J. Randve-re), milles kirjeldatakse mood-sas eesti keeles kaasaegse naise ideaalkuju. Hiljem, 1920. aastatel jäi ta kirjanduslikelt vaadetelt konservatiivseks.

Johannes AavikFoto: Parikas

Kp MEENUTAB