eesti arhitektuuri- teost - varrak...otto wildau (1873–1942), kes sündis berliinis ja tegutses...
TRANSCRIPT
-
eesti arhitektuuri-teost
Karin Hallas-Murula
-
Tekst © Karin Hallas-Murula, 2012
Toimetanud Eda Posti
Kujundanud Mari Kaljuste
ISBN 978-9985-3-2642-8
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2012
www.varrak.ee
Printon Trükikoda AS
-
SISUKORD
Saateks 8
1. Rehielamu 10
2. Muhu Püha Katariina kirik 12
3. Dominiiklaste klooster 14
4. Padise klooster 16
5. Harju-Risti kirik 18
6. Kuressaare konvendihoone 20
7. Tartu Jaani kirik 22
8. Oleviste kirik Tallinnas 24
9. Pirita klooster 26
10. Saha kabel 28
11. Suur Ranna värav (Paks Margareeta) Tallinnas 30
12. Lühike jalg Tallinnas 32
13. Tallinna raekoda 34
14. Niguliste kirik Tallinnas 36
15. Tallinna Linnateater 38
16. Mustpeade maja 40
17. Kihelkonna kiriku kellatorn 42
18. Sutlepa kabel 44
19. Kadrioru loss 46
20. Tartu raekoda 48
21. Palmse mõisa härrastemaja 50
22. Roosna-Alliku mõis 52
23. Tartu Ülikool 54
24. Kaulbarsi palee 56
25. Rüütelkonna hoone 58
26. Kanuti Gildi hoone 60
27. Ungern-Sternbergi maja 62
28. Muuga mõisa härrastemaja 64
29. Heimtali viinaköök-juustukoda 66
30. Kaarli kirik Tallinnas 68
-
6
31. Tartu Peetri kirik 70
32. Alatskivi loss 72
33. Sangaste loss 74
34. Tallinna reaalkool 76
35. Vasalemma mõis 78
36. Olustvere mõis 80
37. Haapsalu raudteejaam 82
38. Kasari sild 84
39. Korp! Neobaltia hoone 86
40. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja 88
41. Aadlipank (nüüd Eesti Pank) 90
42. Lutheri vabriku klubi 92
43. Rotermanni soolaladu 94
44. Ammende villa 96
45. Reichmanni maja 98
46. Draakoni galerii 100
47. Lutheri villa 102
48. Eesti Draamateater 104
49. Buschi üürimaja 106
50. Krediidipank 108
51. Estonia teatri- ja kontserdihoone 110
52. Tartu saksa teater 112
53. Laupa mõis 114
54. Taagepera mõis 116
55. Vene-Balti laevatehase peahoone 118
56. Vesilennukite angaarid 120
57. Riigikogu hoone 122
58. Elamu Faehlmanni 2/4 / Kreutzwaldi 17 124
59. Ristiku kool 126
60. Velbri maja 128
61. Elamu Toompuiestee 6 130
62. Tammekannu villa 132
63. Arhitekt Siinmaa eramu 134
64. Eramu Lõuna 2a Pärnus 136
65. Urla maja 138
66. Tallinna Kunstihoone 140
67. Korterelamu Pärnu maantee 36 142
68. Eesti Panga Tartu hoone 144
69. Pärnu rannahotell 146
-
70. Pärnu rannahoone 148
71. Rakvere gümnaasium 150
72. Liiva kalmistu kabel 152
73. Tuletõrje hoone 154
74. Suure Munamäe vaatetorn 156
75. Tallinna laululava 158
76. TPI hoonestu Mustamäel 160
77. Lillepaviljon 162
78. Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone 164
79. Valgeranna puhkebaas 166
80. Linda kolhoosi kontor-klubi 168
81. Kuldne Kodu 170
82. Rapla KEK-i haldushoone 172
83. Tallinna Linnahall 174
84. Pirita purjespordi keskus 176
85. Lillepood Väike-Karja tänaval 178
86. Tallinna Metodisti kirik 180
87. Ühispank 182
88. Kawe Plaza 184
89. Fahle maja 186
90. Kumu kunstimuuseum 188
91. Neofunktsio nalistlikud eramud 190
92. Merirahu elamukvartal 192
93. Jõelähtme golfi keskus 194
94. Kesklinna koolide spordihoone 196
95. Rotermanni kvartali must maja 198
96. Uus ja vana jahuladu Rotermannis 200
97. Rotermanni laudsepa töökoda 202
98. Tigutorn 204
99. Kortermaja Siili 6 206
100. Heimtali kool ja võimla 208
101. Maanteemuuseumi välialad 210
Tekstis viidatud kirjandus 212
Nimeregister 214
Fotode ja jooniste allikad 219
-
Saateks
„Sinu sammud ei järgi mitte seda, mis on sinust väljaspool, vaid seda, mis on seespool, maha maetud, kustuta-
tud: kui üks kahest võlvistikust tundub sulle teisest rõõmsam, siis tuleneb see sellest, et kolmkümmend aastat
tagasi läks sealt läbi laiade tikitud varrukatega tütarlaps; või sellepärast, et tollele võlvistikule langeb teatud
kellaajal valgus, nii nagu see kunagi ühele teisele võlvistikule langes, ainult sul ei ole meeles, kus.” Italo Calvino
raamatut „Nähtamatud linnad” on mul kodus kolm eksemplari, see on sedavõrd vajalik raamat, et peab olema
alati käepärast.
Võimalus subjektiivselt valida kõikidest minu elus olnud ja olevatest müüridest, kaaristutest ja võlvistikest
101 kõige olulisemat oli äärmiselt ahvatlev ettepanek. Reisida uuesti läbi tuhandeid kilomeetreid ruumis ning
sajandeid ajas, taaskohtuda unustatu ja uuenenuga, rõõmustada ehitiste korrasoleku üle ja kogeda lagunemisest
põhjustatud jõuetust – kõike seda pakkus selle raamatu kirjutamine.
Olen kirjutanud arhitektuuriraamatuid, üritades olla objektiivne (just nagu see oleks võimalik) ning ikka
muretsedes, et kõik perioodid, hoonetüübid ja arhitektid oleksid proportsionaalselt esindatud ning isiklikud
otsustused mitte liiga esil. Hetkel, kui vabastasin end kohustuslikust lugeja harimise eesmärgist, hakkasin selle
raamatu kirjutamist tõeliselt nautima. Kujutlesin lugejaiks oma sõbrad, kellele ei hakka ju pidama ajalootundi,
küll aga võib nad kaasa kutsuda kõrvalteedel uitama, märkamaks tavapärast teise pilguga. Nii mõnigi hoone elab
meie teadvuses kivistunud paraadportreena, mille vahetu kogemise võimalus on stampväljenditega pea täiesti
-
eemale tõrjutud. Internet on paksult täis üksteise pealt kopeeritud faktitekste, mille lugemine arhitektuurist
lausa eemale peletab. Olen sedalaadi faktikuiva igavust püüdnud vältida. See ei ole arhitektuuriajaloo õpik ega
leksikon, ei ole tekst netis klikkimiseks, vaid raamat l u g e m i s e k s.
See on õnnelike ehitiste raamat. Valisin tutvustamiseks tähelepanuväärseid ehitisi, millel on hästi läinud, mis
on säilinud ja hooldatud, mõnigi hiljuti restaureeritud. Korras ehitise puhul on arhitekti mõtegi selgemini loetav
ja mõjukas. Terveid ja ilusaid valides kannatasid paratamatult need, mis samuti esitlemist väärinuksid, kuid
mis alles ootavad uut õitselepuhkemist. Nii jäid välja näiteks Narva raekoda, Mõisaküla kirik, Riisipere, Hõreda,
Kukulinna ja veel mitmed mõisahooned, Kaunase restoran, Tsooru ja Peetri keskusehoone, Paatsalu puhkebaas ja
paljud teised. Üksikutele mitte kõige paremas korras hoonetele tegin siiski erandi, sellistele, mille arhitektuurne
mõte on endiselt selgesti loetav ning ehitise väärikus pole kadunud alandava juurdeehitise, laguneva betooni ega
grafi tikoorma all. Need on tugevad hooned, nagu Linnahall või Linda kolhoosi keskus. Usun nende tulevikku.
On maju, mis end eksponeerivad, ja neid, mis seisavad tagasihoidlikult omaette. On hooneid, mis on sõnades
ilusaks räägitud ja kunagi sellisena ka tundunud, kuid millel nüüd tagasi vaadates pole enam endist tähendust
ega võlu. Mõnigi hoone, mida olen isegi põlvkonnakriitikuna kiitnud, pole ajaproovile vastu pidanud, nad lihtsalt
pole enam nii tähtsad.
Tänapäeval haibitakse arhitektuuri jõuliselt – kes end ei kiida, seda pole olemas. Mõnd uusehitist vaadates on
tunne, et tal polegi muud eesmärki, kui üllatada: majad, mis on otsekui hooajakaup. Nad just nagu ei peagi vastu
pidama kauem kui ajakirjapildi avaldamise või aastapreemia määramiseni. Siit jõuan põhjuseni, miks valikus on
suhteliselt vähe viimaste aastate ehitisi. Nad lihtsalt ei ole veel ajaproovi läbi teinud. Nendega on aega.
Erinevatest hoonetest on siin kirjutatud eri moodi. Mõne puhul on tähtsaim arhitektuurne kõnekus, mõnel
juhul emotsioon, mille ehitis on omandanud ea ja saatusega. Mõnel juhul on olnud tähendusrikas ehitamise
lugu, teisel arhitekti isik või hoopis omanik. Omaniku roll oli väga tähtis mõisate ehitamisel, kus arhitekt oli
tihti üksnes peremehe abistaja rollis. Niisiis ei ole tekstide ülesehitusel järgitud mingit kindlat struktuuri, küll
aga üritatud olla võimalikult faktitäpne. Eesti arhitektuurikirjutistes on faktivead nii sagedased, et neid juurde
produtseerida oleks rohkem kui vastutustundetu. Ehkki siinne raamat ei võimalda uurimuslikke tõestusi ega
teaduslikku viitamist, leidub siin uudseid fakte ja esmakordselt avaldatut.
„Mina üksnes räägin, [---] iga kuulaja aga peab meeles ainult neid sõnu, mida ta kuulda tahab. Ühtmoodi
võtab maailma kirjelduse vastu sinu lahke kõrv, teistsugusena hakkab see ringlema laadijate ja gondoljeeride
seas maja ees tänaval minu kojujõudmise päeval, hoopis isemoodi võin ma hakata puhuma vanas eas, kui Genova
piraadid on mu kinni võtnud, ahelaisse pannud ja seiklusjuttude kirjutajaga ühte kongi heitnud. Mitte hääl ei
juhi jutustust, seda teeb kõrv,” kirjutas Calvino.
Loodan, et kirjapandu elustab lugeja enda arhitektuuriga seoses kogetut ja innustab taas minema ehitiste
juurde, mis kunagi elamuslikult mõjunud. Pole tähtis, kas elamus on tulenenud arhitektuurist või hoopis ime-
ilusast õhtuvalgusest, mida kellegagi koos on nauditud.
Karin Hallas-Murula
-
116
Valga maakond, Helme vald
Ehitati 1907–1912
Arhitekt Otto Wildau (Saksa, Riia)
Taagepera mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub
mõjusaid kaugvaateid. Tohutu loss pole mitte ainult
väga efektne, vaid ka kaitstud võimalike rünnakute
vastu, olgugi et pere eelmine mõis ei langenud 1905.
aastal süütamise ohvriks, vaid hävis tulekahjus aasta
varem. Sellele vaatamata olid lossis ka salakäigud
põgenemiseks, nii palju siiski sotsiaalselt teravdunud
olukorda kardeti. Uhke 40-meetrine torn teeb ehitise
tõeliselt suursuguseks, kindluslikkust suurendavad
väikesemõõdulised aknad, mis lasevad domineerida
seinapinnal. See on juugendlinnus, nagu mõisauurija
Ants Hein on klassifi tseerinud rühma 20. sajandi al-
guse romantilisi kindlusliku ilme ja torniga mõisaid,
kuhu kuuluvad ka Holdre (sellele kavandatud torn jäi
ehitamata), Jäneda ja Neeruti. Siinkohal on hea juhus
panna kirja seni teadmata olnud Neeruti mõisa arhitekt:
selleks oli nimekas arhitekt Karl Schmidt (1866–1945)
Peterburist.
Taagepera projekteerijaks oli aga saksa arhitekt
Otto Wildau (1873–1942), kes sündis Berliinis ja tegutses
Riias. Ta on mitmete teistegi Eesti ja Läti juugendstiilis
mõisahoonete autor: Holdre (1910), Illuste (1912), Peetri-
mõisa (1912), Karki mõis Lätis. Mõisa laskis ehitada Hugo
Ferdinand Bernhard von Stryk, kes sai endale lubada
keraamilise kiltkivi toomist Hollandist. Väärispuit ja
palju muid materjale toodi Lätist.
Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses
on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud
maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni,
ülejäänud seinapinda katab pritskrohv. Fassaad on
rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muu-
detud plastiliseks poolümarate eendite ning rõdudega,
mis moodustavad kokku hästi rütmistatud terviku.
Hoone ruumid olid iseloomulikult romantilises laadis
ning plaanilahendus asümmeetriline. Madal võlvitud
trepihall on ühtaegu nii „keskaegne” kui pehmelt juu-
gendlik. Maja oli tollal ka sisseseadelt väga kaasaegne:
lossis oli keskküttesüsteem.
20. sajandi alguse romantilistes mõisates võib näha
aadelkonna omalaadset protesti kodanlikustumise vas-
tu. Hermann von Keyserling kirjutas: „Aadlimeelsus on
inimlikult kõrgem absoluutses mõttes. Kodanlane on
54Juugendkindlus
TAAGEPERA MÕIS
-
117
turvalisuse inimene, aadlik on ohu, riski inimene. [---]
Meie, baltlased, ei kao kuhugi niikaua, kui me ei muutu
kodanlasteks.” (Baltikum. – Euroopa spekter, 1928.)
1922. aastast alates oli majas kopsutuberkuloosi sana-
toorium ja hiljem ravila, tänu millele hoone oli suhteliselt
hästi säilinud. Nüüdseks on see restaureeritud hotelliks.
Ajaloolisust on rakendatud maksimaalselt: hotelli toad
kannavad endiste elanike eesnimesid: lossi peasaal on
Hugo saal, tema türklannast naise Anna Sophie nimi
on pandud restoranile. Kui juba pereasjadeni läks, siis
– liigub jutt, nagu oleks tuntud Eesti-Soome kirjaniku
ja ühiskonnategelase Ella Murriku ehk Hella Wuolijoki
soontes voolanud mõisahärra Hugo von Stryki verd. Ella
Murrik on tõesti Sangastes sündinud, mõisahärra sohi-
laps olevat olnud tema vanaema Anne. Hella Wuolijoki
lapselapse, Soome välisministri Erkki Tuomioja väitel
olevat vanaema Hella seda elu otsustavatel hetkedel
mõista andnud. Ent vaevalt annaks ta loa nimetada
mõnd Taagepera lossi ruumi Hella-nimeliseks.
-
126
Tallinn, Ristiku 69
Projekt 1927, valmis 1929
Arhitekt Herbert Johanson
Ristiku koolimaja on nii saksalik ehitis, et tundub,
nagu oleksid selle ehitanud baltisakslased. Ometi on
tegemist esimese Eesti aegse koolimajaga, mis pealegi
meie esiarhitekti Herbert Johansoni projekteeritud. Tollal
linna ehitusosakonna projekteerimisbürood juhatanud
Johansoni laualt tulid ka edaspidi kõik linna tähtsamad
koolimajad: Elfriede Lenderi gümnaasium (Kreutzwaldi
25, 1933–1935), Lasnamäe algkool (Majaka 2, 1932–1935),
Prantsuse lütseum (Hariduse 3, 1936–1937), 20. algkool
(Pärnu mnt 71, 1937–1939), kodunduskeskkool (Tõnismägi
12/14, 1935–1937), J. Westholmi gümnaasium (Kevade 8,
1938–1940, Johanson koos Artur Jürvetsoniga).
Ristiku kool on Johansoni esimene valmisehitatud
koolihoone, veelgi varasem oli 1924. aastal sama algkooli
puitvariant, mis pidi ehitatama Härjapea tänavale, kuid see
jäi ellu viimata. Linnavalitsuses asju arutades otsustati,
et kool peab siiski olema kivist ja rohkem silmatorkaval
krundil ning valik langes praegusele kohale.
Huvitav seik on seotud koolimaja ehituse rahasta-
misega. Vähe teada fakt on, et linnavalitsus asutas juba
1916. aastal kultuurkapitali, täpsemalt „Eesti talurahva
vabastamise ja iseseisvuse kultuurkapitali”, kuhu alates
1917. aastast hakati eraldama 0,1% linna eelarvest. 1927.
aastaks oli laekunud 32 300 krooni, millest esimene suur
väljamakse 30 000 krooni tehti Pelgulinna algkoolimaja
ehituseks. See anti välja 10-aastase ja 6% suuruse lae-
nuna. 1928. aastal korrigeeritud põhimääruse kohaselt
otsustati samast kapitalist edaspidi toetada ka Eesti
ajalugu käsitlevate suurteoste väljaandmist või Tallinna
linna ajaloo alaseid uurimusi. Riik jõudis kultuurkapitali
asutamiseni teatavasti 1925. aastal.
Ristiku koolimaja stiili laenamine Saksamaalt näitab
Johansoni (nagu ka Habermanni) varasema loomingu väga
suurt mõjutatust Saksa arhitektuurist, mis arvestades
nende õppimist Saksamaal (Johanson Darmstadtis ja
Habermann Dresdenis) oli ju üsna loogiline. Võttis aega,
enne kui see eestilikumaks hakkas muutuma. Saksapä-
raseks teeb selle koolimaja eelkõige rombimustriline viil,
mis meenutab vahverki. Muidu dekoorinapis välisilmes
tõmbab tähelepanu ekspressionistliku hammasdekoori
ja kuulidega portaal.
12 põhiklassiga algkoolihoone ehitust alustati 1927,
klasside osa ja köök valmisid 1928. aastal ning maja
lõplikult 1929. aastal. Monumentaalne kivist hoone lõi
ühelt poolt Ristiku (endise Oskari) tänava lõpetuse, teisalt
muutus väikeelamute piirkonnas selgelt esiletõusvaks
mahuliseks dominandiks. Kahest ristuvast tiivast koosnev
hoone võimaldas funktsioone eraldada, lõunapoolsesse
59Saksalik koolimaja
RISTIKU KOOL(Pelgulinna algkool)
-
127
tiiba paigutati klassiruumid, sellega ristuvas osas on
saal-võimla, kantselei, õpetajate tuba ja kooliteenija
ning direktori korterid. Eraldi klassid olid ette nähtud
puutööks, füüsika- ja laulutundideks. Interjööris andsid
kunstilise lisamõõtme sepisrauast elemendid – treppide
käsipuud ja garderoobi võred.
Noore arhitektina Johansoni käe all tööd teinud Nikolai
Kusmin on meenutanud: „Mäletan, et oma järjekordset
ringsõitu sooritades jõudis arhitekt Johanson ka Ristiku
kooliehituse juurde, kutsus mind kaasa ja suundus
ehitustandrile. Seal pöördus tema poole kohalik kümnik
(meie mõiste järgi töödejuhataja) küsimusega, kuidas
armeerida vestibüüli keskne raudbetoonist kandepost,
millele pidid tuginema kõik vahelaed ja trepidki. Peale
lühikest mõtlemist andis arhitekt Johanson temale
ülitäpseid juhtnööre vertikaal- ja horisontaalarmatuuri
kohta, nimetades raudade arvu ja põiklõiked. Olin rabatud!
Meie kõrgkoolis oli ka selline distsipliin, raudbetoon,
kuid seal pidime kõik peensusteni arvutama ja välja
joonestama. Et arhitektil peab aga kogu see tarkus
olema peas, oli minule suureks üllatuseks. Arhitekt
Johansoni prestiiž tõusis minu silmis mitmekordseks.
Taipasin, et sellised teadmised ehitustehnikast on
arhitekti igapäevasest tööst lahutamatud.” (Nikolai
Kusmini mälestused.)
-
146
69Pärl rannaliival
PÄRNU RANNAHOTELL
Arhitektuurikonkurss 1934, ehitati 1935–1937
Arhitektid Olev Siinmaa ja Anton Soans
Funktsionalistlik arhitektuur on alati sümboliseerinud
kauneid omariikluse 1930. aastaid ning on eestlaste
mälus tähendusrikkam kui mis tahes teine arhitek-
tuuristiil. Pärnus mere kaldal valendav rannahoone oli
üks selle tugevamaid märke läbi nõukogude aja. Valge,
dünaamiliselt kaarja eendosaga kutsuvalt mere poole
sirutuv hoone mõjus Pärnu rannas elegantselt ka siis,
kui selle fassaadilt krohvi pudenes.
1935. aastal toimunud Pärnu rannahotelli arhitek-
tuurivõistluse konkursitingimustes nõuti ruume, mis
„olgu päikeseküllased ja elamismugavad ning omas
asetusviisis ei tohi avaldada kasarmulist muljet”.
Stiilivalik jäeti vabaks, kuid paljud eelistasid mõistagi
moodsat ja kerget funktsionalismi. Suvine ehitis pidi
vabastama seltskondlikust pingulolekust ning mõjuma
vabameelselt. Preemiatega pärjatud lahendused olid
asümmeetrilised, mahtude vaba paigutuse, kergete
sammastike ja terrassidega. Edgar Johan Kuusiku
töös ulatus katuseterrass kogu maja kohale, tekitades
omaette promeneerimisala.
Konkurss siiski ei andnud oodatud kindlat tulemust.
Esikoht jäeti välja andmata, teisele kohale jäid kolme
arhitekti – Erich Jacoby, Nikolai Kusmini ja Edgar Velbri
tööd – ning kolmandale Edgar Johan Kuusiku projekt.
Edasine projekteerimine anti aga hoopis linnaarhitekt
Olev Siinmaale. Hoone ehitati tema ja Anton Soansi
projekti järgi. Ehitust alustati 1935. aasta augustis ning
hotell avati 19. juunil 1937. Avar fuajee ja trepiruum,
puhketuba ja suur restoran ning katuseterrass – Pärnu
teistel hotellidel polnud midagi kõigele sellele vastu
panna. Numbritube oli uues hotellis 70, neist 40 ühe- ja
23 kahekohalist tuba, 6 kahetoalist sviiti ning üks kor-
tersviit president Pätsile, kes oli isiklikult soodustanud
protsendita riigilaenu saamist. Päts oli ka see, kelle
ettepanekul ei ehitatud mitte 50-toalist, nagu algul
plaanitud, vaid 70-toaline hotell.
Numbritubade kvaliteedivahe on fassaadil aimatav.
Parimad olid merevaate ning lahtise terrassrõduga toad,
mida oli 25. Neis oli keskküte (esialgu vaid I ja II korrusel),
kõigis tubades soe vesi, enamikus ka telefon. Hotellil
oli oma postkontor ja sidesõlm ning võõrkeeli kõnelev
personal. Uue hotelli avamisega suurenes tublisti roots-
lastest puhkajate hulk, vähenõudlikumad soomlased
käisid juba varemgi. Tube hakati reserveerima juba talvel.
1937. aastal peatus hotellis 1163 ning 1938. aastal 1471
inimest. Rannahotelli majandas linnavalitsus.
Et hotelle vajasid ka nõukogude inimesed, siis pää-
ses Pärnu rannahotell lammutamisest ja totaalsetest
-
147
ümberehitamistest. Sümboolne oli, et rannahotell
oli esimesi funktsionalistlikke hooneid, mida kohe
1990. aastate alguses rekonstrueerima hakati. Arhi-
tektuuribüroo Väärtnõu ja Ringo projekti (1991) järgi
tehti majale nii mõnigi muudatus, mida muinsuskaitse
praegu arvatavasti enam ei aktsepteeriks, kuid siis olid
ajad teised, muinsuskaitse pigem hoogsale arengule
ristiks jalus ning sellest sai ka „üle ja ümber”. Hoone
sai mitmeid täiendusi: restorani laiendati mere poole,
nii et poolkaarse eendosa välisaknast sai siseaken,
endise seina koht on näha postidereast, mis ruumi
keskele nihkus. Restorani otsa püstitati paviljonilaadne
juurdeehitis ning juurdeehitise sai ka puiesteepoolne
ots. Värvisondaažides välja tulnud toonid tundusid
rekonstrueerijaile liiga pastelsed ning uude värvila-
hendusse jäeti alles valged, hallid, mustad ja pruunid
toonid ning lisati jahedamat sinist. Numbritoad ehitati
ümber, vaid kaks neist jäeti algse kujuga.
Hotellitubade uue kujunduse tegi soomlane Arto
Kukkasniemi, üldkasutatavate ruumide sisekujun-
duse Marje Piiroja. Üldine meelsus siiski säilis, nagu
ka terve rida detaile, fuajee põrandad, trepikäsipuud,
laedekoor jm. 1994. aastal väljapuhastatud pärl jäi
rannale helklema.