TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL

Majandusteaduskond

Ärikorralduse instituut

Turunduse õppetool

Dissertatsioon majandusteaduste magistri kraadi taotlemiseks

Sander Kaus

EESTI PIIMANDUSE KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE

TURUNDUSSTRATEEGILISED VALIKUD

Magistritöö

Tallinn 2001

SISUKORD

Sissejuhatus……………………………………………………………………………...31. Konkurentsivõime tõstmise turundusstrateegilised valikud….……………………...7

1.1. Konkurentsivõime määratlus…..………………………………………………..71.2. Strateegiakontseptsiooni valik ……………….…………………......................101.3. Turu elutsükli arvestamine turundusstrateegia valikul….……………………..11

1.3.1. Turgude klassifikatsioon situatiivsest paradigmast lähtuvalt. …………121.3.2. Alternatiivsed turundusstrateegiad……………………………………..17

2. Piimanduse multidimensionaalne analüüs ..……………………………………….322.1. Maailma piimanduse hetkeseis, arengud ja probleemid ……….……………..32

2.1.1. Piimatoodete eksporditrendid maailmas .………………………………362.1.2. Piimaekspordi konkurentsivõime mõjutajad maailmas………………...41

2.2. Piimandus Eestis…………………………...………………………………….562.2.1. Piimatootmine…………………………………………………………..562.2.2. Piimatöötlemine………………………………………………………...632.2.3. Eesti piimanduse valmisolek liitumiseks Euroopa Liiduga……...……..81

3. Meetmed Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmiseks…………………………893.1. Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eeldused ……………..………..90

3.1.1. Odav ja kvaliteetne toorainebaas ………….…………………………..913.1.2. Töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ärakasutamine..933.1.3. Turundusstrateegiate valikuvõimalused ..……………………………...953.1.4. Riiklike toetussüsteemide täiustamine.…….………………………….103

Kokkuvõte...…………………………………………………………………………..111Kasutatud kirjandus.…………………..………………………………………………115

Lisad

Lisa 1 Toetused põllumajandustootjale ettevõtte kohta 1997-1999..…….…...122Lisa 2 Piimatootmise omahind Eestis ja EL-is..……………………………....123Lisa 3 EPMÜ piima kvaliteedi uuring 1999.aastal....………………………....127Lisa 4 Eksportimisel lahendamist vajavad probleemid.……………………....128Lisa 5 Potentsiaalsete eksportijate kümme kõige tavalisemat viga...………....129Lisa 6 Turule sisenemise planeerimisprotsess...……………………………....130Lisa 7 Pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestik noortel

turgudel..........................................................................................................................131Lisa 8 “Stay-or-Exit” otsustusmeetod....……………………………………...133Lisa 9 “Stay-or-Exit” otsustusprotsessis kasutatavad mõjufaktorid .................134

Resümee…..…………………………………………………………………………..135

5

SISSEJUHATUS

“Aastail 1998-1999 toimunud talude ja põllumajandusettevõtete sissetulekute oluline

vähenemine ei olnud meie kohalik nähtus, ega ka mitte piima- ja lihatööstuse juhtide

taktikaline või strateegiline viga, vaid kogu põllumajandussaaduste maailmaturgu

tabanud sügav hindade langus. Nüüd teame paremini, et muutuvas maailmas

toimetulemiseks peame olema paremini i n f o r m e e r i t u d, millised

a r e n g u t e n d e n t s i d maailma põllumajanduses t u g e v n e v a d ja millised

n õ r g e n e v a d. See, mis oli oluline eile või üleeile, ei pruugi seda olla homme ega

ülehomme. Me vajame r o h k e m t e a v e t o m a v õ i m a l u s t e ja r i s k i d e

kohta maailma põllumajanduses, põllumajandussaaduste tootmises ja töötlemning

põllumajandusturunduses.” /2, lk.69; autori sõrendus/.

Ants Laansalu

Põllumajandusministeeriumi avalike- ja välissuhete osakonna nõunik

Piimakarjakasvatus on Eesti põllumajandusettevõtete peamine sissetulekuallikas ning

piimandus, mis haarab nii piima tootmist kui ka selle töötlemist, on suurim tööstusharu

nii põllumajanduses kui ka toiduainetetööstuses /80, lk.34; 75, lk.3/. Kohaliku

piimatootmise olulisim eripära seisneb mastaapses (69,4%) siseturutarbimist ületavas

tootmises, seades kogu sektori sõltuvusse ekspordist välisturgudele.

Liberaalse ja avatud majandusega Eesti on oma turud väliskonkurentidele täielikult

avanud, kuid meie peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollidega ja teiste

kaubanduspiirangutega sulgenud kohalikele tootjatele mitmed tähtsad turud. Samas

jõuab iga päev meie turule tooteid, mille hinnad on eksporditoetustest tulenevalt

moonutatult madalad. Viimane on seadnud kohaliku piimanduse arengu tingimustesse,

kus oluliste välisturgude suletuse ja toetustest moonutatud madala omahinna tõttu

puudub sisuliselt võimalus oma tootmis- ja ekspordipotentsiaali välja arendada ning

tõhusalt rakendada.

6

Kuigi soov liituda Euroopa Liiduga (edaspidi ka EL) pole referendumi vormis veel

rahvalt aktsepteerimist leidnud, on Eesti võtnud selgelt poliitilise kursi liidu liikmeks

saada. Liitumise hetkeni või liitumiseelsete läbirääkimiste tulemusel saavutatavate

üleminekuperioodide lõpuni tuleb Eesti piimandus viia vastavusse Euroopa Liidu

nõuetega. Antud nõuded sätestavad endas suuri investeeringuid, mida Eesti

piimatootjatel ja –töötlejatel tuleb teha enne liikmestaatust, seega avatud ja toetustest

ning protektsionismist moonutatud maailmamajanduse konkurentsi tingimustes.

1990-ndad aastad kujunesid Eesti piimanduse dramaatilise taandarengu aastateks, mida

iseloomustavad oluline piimatootmise langus, piimakarja vähenemine, lõpptarbija

eksportturgude asendumine pooltoodete kokkuostjate turuga, töötlemisvõimsuste

alakoormatus, madal rentaablus ja ebaefektiivsus. Viimane muudab küsitavaks Eesti

piimanduse vastavuse maailmamajanduse realiteetidele. Senise tendentsi jätkumisel ei

ole Eesti põllumajandusel ja sellele tugineval toiduainete tootmisel lootust

konkurentsivõimelisena ja jätkusuutlikuna Euroopa Liitu astumiseni vastu pidada /87,

lk. 5/. Viimane on seotud mitme raske probleemikompleksiga /87, lk.25, autori

täiendused/:

- üleminek odavate sisenditega ebaefektiivselt ning tööjõumahukalt sotsialistlikult

masstootmiselt kapitalistlikule ratsionaalsele, efektiivsele ja tööviljakale tootmisele;

- avatus maailmaturu muutustele ning piiratus maailmaturul tegutsemisel;

- hinnakonkurentsile suunatud tehinguturundusega välisturule sisenemine ning sellega

seonduv algeline turundustegevus;

- traditsiooniliste lõpptarbijale suunatud välisturgude (Venemaa) äralangemine või

asendumine hinnatundlike pooltooteid importivate turgudega (Euroopa Liit);

- Euroopa Liiduga nõuete täitmisest tulenev suur investeerimiskohustus ebapiisava

toetuse ja madala lisandväärtuse tingimustes.

Eesti toodab piima üle oma siseturu vajaduste, mistõttu on kohaliku piimanduse

ekspordivõime määrav indikaator eelmainitud probleemikomplekside lahendamiseks ja

jätkusuutliku arengu saavutamiseks. Eelmainitu annab võimaluse seada hüpotees - Eesti

piimanduse tänane müügivõime välisturgudel ei vasta senises mahus tootmise jätkamise

eeldustele, mistõttu Euroopa Liiduga liitumise hetkeks võime kaotada või oleme

sunnitud likvideerima olulise osa (ekspordi osa ehk kuni 40%) tootmismahtudest ja –

potentsiaalist.

7

Käesoleva töö üldeesmärk on Eesti piimanduse konkurentsivõime analüüsimine

müügivõime ja efektiivsuse situatsioonimuutujatest lähtuvalt. Eeltoodule tuginedes

püstitatakse Eestile sobivad, jätkusuutlikku arengut tagavad ja situatiivse turuparadigma

käsitlusest tulenevad turunduslikud arenguvalikud.

Üldeesmärgi saavutamiseks kaardistatakse piimanduse arengut enim mõjutavad

probleemid ja muutujad ning analüüsitakse Eesti piimanduse konkurentsivõimet

kujundavat keskkonda Euroopa Liiduga liitumise eelses avatud maailmamajanduse

tingimustes. Analüüs toimub üldiselt üksikule, kus käsitletavateks muutujateks on

maailmamajanduse ja kohaliku keskkonna, turu ning ettevõtete sisesed

situatsioonimuutujad, mida analüüsitakse nii eraldiseisvalt ja komplekselt kui ka

dünaamilisest ja staatilisest aspektist lähtuvalt.

Üldeesmärgi saavutamiseks püstitatakse järgmised ülesanded:

- Erinevate turundusstrateegiate analüüs ja antud strateegiate esitamine koos

põhjendustega valikute Eesti piimandusele sobivuse või mittesobivuse kohta;

- anda piimatootjatele, piimatöösturitele kui ka riiklikele piimandust koordineerivatele

instantsidele praktiline väljund arengustrateegiate koostamiseks ja elluviimiseks

ning tegevuse edasiseks planeerimiseks;

- hinnata Eesti piimanduse hetkeolukorda, konkurentsivõimet, arengumõjutajaid ja

võimalikke arengustrateegiaid.

Töö sisu on jaotatud kolmeks peatükiks, mis üheskoos moodustavad loogilise terviku.

Esimeses peatükis iseloomustab autor kontsentreeritult konkurentsivõime hindamise

aluseid, kus määratletakse dissertatsiooni läbivate teemade – ekspordivõime ja

äritegevuse efektiivsuse – uurimisele ja analüüsile tuginemise põhjused. Antud käsitlus

lähtub Konjuktuuriinstituudi poolt läbiviidud Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime

uuringust ning Janno Reiljani poolt määratletud majandusharu konkurentsivõime ja seda

kujundavate tegurite teoreetilistest alustest /115; 87/. Arvestades ekspordivõime üha

suuremat rolli konkurentsivõime kujunemisel, uuritakse peatükis pikemalt turgude

situatiivse paradigma klassifikatsiooni ja sellele toetuvaid turundusstrateegiaid. Käsitlus

tuginedeb Heribert Meffert’ile.

8

Teise peatükki on koondatud Eesti piimandust mõjutavad peamised situatsiooni-

muutujad multidimensionaalsest analüüsist lähtuvalt, mille baasil esimeses peatükis

toodud turundusstrateegiaid sobitada kohaliku piimanduse ja piimatoodete ekspordi

iseärasustesse.

Kolmandas peatükis tehakse järeldused ja antakse autori poolsed soovitused vajalike

meetmete ja turundusstrategiate kasutusele võtuks, eesmärgiga välja tuua praktilise

väljundiga soovitusi piimanduse konkurentsivõime parandamiseks nii riigi, piimatootja

kui ka piimatööstuse seisukohalt.

Töö koostamisel on autor kasutanud oma teadmisi ja kogemusi, mis on saadud aastasest

piimatööstuse ja -tootjate kontserni juhtimisest (AS Lacto). Käesoleva töö teoreetilised

alused põhinevad peamiselt Heribert Mefferti, Janno Reiljani, Lindnell Whitelocki ja

teistel töödel. Piimatootmise üksikasju aitas kokku panna emeriitprofessor Lindnell

Whitelock Ameerika Ühendriikidest, kelle üle 40 aastane piimanduskogemus ja

pikaajaline piimanduse teaduslik uurimine võimaldas rikastada tööd mitmete näidete

ning statistiliste andmetega.

Seisukohtade ja arvamuste kinnitamiseks on toodud hulgaliselt andmeid maailma,

Euroopa Liidu ja Balti riikide piimandusstatistikast, kasutades selleks OECD, IMFi,

ZMP (Saksamaa Konjuktuuriinstituut), erinevate riikide statistikaametite, Eesti

Konjuktuuriinstituudi ja Eesti Piimaliidu avaldatud andmeid. Lisaks on kasutatud ASi

Rapla Dairy ja ASi Lacto Agro Grupp majandusaruandeid, perioodikas antud teemal

ilmunud artikleid, internetist saadud materjale, Eesti Ekspordiagentuuri poolt firmalt

Saar Poll tellitud eksportööride uuringut ning Eesti Statistikaameti

väliskaubandusstatistikat.

Töö ettevalmistamise ning kirjutamise käigus osales autor vahetult

Põllumajandusministeeriumi ümarlaua istungitel, mitmel koolitusel ja seminaril, kus

käsitleti Eesti piimanduse hetkeolukorda ning arenguvõimalusi. Töö autor on Euroopa

Liidu liitumiseelse toetusprogrammi SAPARD konsulent.

Töö on vormistatud TTÜ majandusteaduskonna “Üliõpilaste kirjalike tööde koostamise

ja vormistamise” metoodilise juhendi nõuete kohaselt.

9

1. KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE

TURUNDUSSTRATEEGILISED VALIKUD.

Globaliseeruvas, järjest avatumas maailmas majanduslik konkurents teravneb ja

põhimõtteliselt võidavad sellest kõik riigid. See eeldab aga riikidelt üha kasvavaid

pingutusi ettevõtluse arenguks soodsate tingimuste loomisel, kuna avatud maailm

protektsionistlikke meetmeid ei aktsepteeri. Riigid püüavad olla konkurentsivõitluses

edukad, et parandada oma kodanike elujärge, tõsta rahva materiaalset heaolu. Seega

kõrge konkurentsivõime pole eesmärk omaette, vaid vahend kiirema arengu

tagamiseks /115, lk.4/.

Käesoleva peatüki esimeses osas määratletakse konkurentsivõime mõiste käsitlusi

Konjuktuuriinstituudi Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime uurimusele ning Janno

Reiljani poolt koostatud majandusharu konkurentsivõime ja seda kujundavate tegurite

teooriale tuginedes. Kuna mõlemas lähenemisviisis on keskseteks teguriks müügivõime

(s.h. eelkõige ekspordivõime) on peatüki teises osas käsitletud teoreetilisi

lähenemisviise ekspordivõime kasvatamiseks erinevaid turundusstrateegiaid kasutades.

Pikemalt peatutakse Heribert Mefferti situatiivse turuparadigma teooriast lähtuvatel

turundusstrateegilistel valikutel.

1.1.Konkurentsivõime

Konkurentsivõime määratlemisel annavad majandusteadlased sellele mõistele erinevaid

tähendusi – rõhutatud on näiteks madalaid tootmiskulusid, vahetuskurssi, tehnoloogilist

arengut, äri efektiivsust, majanduskasvu tempot jne. /87, lk.7/. Näiteks, OECD

defineerib rahvusvahelist konkurentsivõimet kui määra, mis näitab kui palju riik suudab

vabades turumajanduslikes tingimustes toota kaupu ja teenuseid, mis vastavad

rahvusvahelistele välisturgude nõuetele, samaaegselt suurendades oma elanike

10

sissetulekuid. Seda konkurentsiaspekti nimetatakse ka müügivõimeks /115, lk.4/. Seega

näeme konkurentsivõime käsitlemisel tüüpilist olukorda, kus konkurentsivõime

määratluse asemel vaadeldakse hoopis erinevaid konkurentsivõimet kujundavaid

tegureid.

Autori arvates määratleb konkurentsivõimet kõige täpsemalt järgnev käsitlus –

konkurentsi kui subjektide huvide vastandumise seisukohalt määratledes väljendab

konkurentisvõime vaatlusaluse subjekti positsiooni teiste subjektide suhtes mingi

paremust või halvemust määrava omaduse või tegevuse tulemuse seisukohalt. Antud

subjektid võib jaotada kolme kategooriasse /autori jaotus/:

- riik või liitunud riikide ühendus;

- majandusharu kui analoogsete ettevõtete kogum;

- ettevõte.

Riigi rahvusvahelise konkurentsvõime hindamisel kasutab näiteks IMD (Lausanne’i

Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Instituut) 286 kriteeriumi arvesse võtmist, mis

jaotuvad valdkonniti järgnevalt: sisemaine majandus (SKP), majanduse rahvusvahelisus

(maksebilanss), valitsuse tegevus (maksud, eelarve), finantsid (pangandus),

infrastruktuur (teed, side), juhtimine (töösuhted, juhtide kompententsus), teadus ja

tehnoloogia (fundamentaal- ja arendusuuringud) ning inimesed (haridus, tervishoid).

Mainitud kriteeriumite võrdlemisel ja interpreteerimisel antakse riikide järjestuse kaudu

hinnang sisendfaktorite lõikes ning atraktiivsuses asukohamaana. Sisendfaktorite lõikes

hinnatakse majanduse seisundit, valitsuse töö tõhusust, äritegevuse efektiivsust ning

infrastruktuuri /115, lk.4-6/.

Ettevõtte puhul võib üldise konkurentsivõime ilminguna käsitleda võimet pikaajaliselt

toota ja müüa kaupu (tooteid, teenuseid). Sellise võime lõpphinnanguks on avatud

sektoris ettevõtte turuväärtus ja selle muutumine. Ettevõtte konkurentsivõime avaldub

kahtlemata ka sellistes tema majandusolukorda iseloomustavates näitajates nagu

toodangu turuosa suurus, tootmistegevuse rentaablus, efektiivsus ning nende muutumine

/87, lk.8/.

Majandusharu kui analoogsete ettevõtete kogumi konkurentsivõime oleks teatavas osas

(ettevõtete kogumi väärtus ja rentaablus) analoogne ettevõtte konkurentsivõimega.

11

Samal ajal on aga majandusharu sisemajanduslikus konkurentsis teiste

majandusharudega ning välismajanduslikult analoogsete majandusharudega teistes

riikides (vaadelda tuleks vastava haru toodangu kulutuste taseme ja kvaliteedi vahekordi

eri riikides, ekspordi ja impordi mahu suhet ning dünaamikat) /87, lk.8/.

Erialakirjanduses võib leida mitmeid majandusliku konkurentsivõime kontseptsioone.

Kõige süsteemsemalt on J.Reiljani arvates konkurentsivõimet käsitlenud H.Trabold,

kellele toetudes võib välja tuua viis majandusliku konkurentsivõime aspekti /87, lk.8/:

- müügivõime (sh. ekspordivõime)

- atraktiivsus investeeringutele (sh. välisinvesteeringutele);

- atraktiivsus tööjõule;

- paindlikkus, s.t. kohanemisvõime muutuvate keskkonnatingimustega;

- teenimisvõime, s.t. võime katta sissetulekutega jooksvad kulutused, investeerimis-

vajadused ja anda omanikutulu.

Need aspektid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles teenimisvõime toetub

ülejäänud aspektidele. Selle käsitluse kohaselt kujutab teenimisvõime (sissetulekute

tase) majandusharu konkurentsivõime kõige üldisemat indikaatorit, mille suhtes tema

müügivõime, atraktiivsus investeeringutele ja tööjõule ning kohanemisvõime esinevad

teguritena. Samal ajal kujutavad aga ekspordivõime ja atraktiivsus investeeringutele

endast samuti komplitseeritud nähtusi, millel on iseseisev roll majandusharu

konkurentsivõime indikaatorina. Nende taset ja dünaamikat kujundab ulatuslik ja

keerulise sisestruktuuriga sotsiaalmajanduslike tegurite süsteem. Arvestades

globaliseeruvaid turge tähendab müügivõime üha suuremal määral ekspordivõimet. Eriti

kehtib see väikeriigi kohta, kus siseturu piiratus ja objektiivne vajadus kitsamalt

spetsialiseeruda seab enamiku majandusharude arengu sõltuvusse välisturgudest /87,

lk.8-9/.

Riigi, majandusharu ja ettevõtte edukus sõltub strateegiatest, mida kasutatakse oma

konkurentsivõime tõstmiseks. Ajalugu on näidanud, et strateegiate valikul pole üht ja

ainsat “õiget” teed ning need võivad riigiti, majandusharuti ja ettevõtete keskselt

oluliselt erineda. IMD näeb tervikuna konkurentsivõime arengut liikumises

atraktiivsuselt agreeiivsusele. Kuigi atraktiivsus tuleb kasuks välisinvesteeringute

12

ligimeelitamisele on agressiivne strateegia vajalik ekspordivõime tõstmiseks

välisturgudele minemisel ja seal tegutsemisel /115, lk.5/.

1.2. Strateegiakontseptsiooni valik

Kuna välisturgudele saavad minna vaid ettevõtted, on oluline, et ettvõtted omaksid

pikaajalises perspektiivis formuleeritud eesmärke, mida tahetakse saavutada, ning nende

eesmärkide saavutamiseks vajalike ressursside jaotamist. Eelmainitut võib müügivõime

tõstmise kontekstis nimetada ka turunduse strateegiliseks planeerimiseks. Ettevõttel

võib samaaegselt olla mitu strateegiat, mille järgi tegutsetakse. Praktikas on see pigem

reegel kui erand. Juhtimise seisukohalt on oluline paika panna eri strateegiate

prioriteetsus ning hinnata võimalikke substitutsionaalsuse ning komplementaarsuse

efekte. Loomulikult tuleb järgida, et strateegiad ei oleks teineteise suhtes vastuolulised.

Ajalugu tunneb mitmeid ettevõtte kõikidel tasanditel arvesse võetavaid

strateegiakontseptsioone, mida kajastab tabel 1.

Tabel 1

Üldised strateegiakontseptsioonid ettevõtete juhtimises

Kontseptsioon /

Loomisaeg / Autor(id)

Põhisisu Strateegilised valikud

Elutsükli kontseptsioonid /60-ndad, 70-ndad

Põhinevad oletusel, et kõik välja-mõeldud tooted ja meetodid läbivad teatud kindla arenguteekonna, mille käigus on võimalik eristada faase nagu:- sünd / loomine- kasv- küpsus- surm / loobumine

Iga elutsükli faas, mis erineb teistest kasvukiiruse, turu-potentsiaali, majandusliku tasuvuse, tehnoloogia vajalikkuse jms poolest, nõuab spetsiifilist strateegiat

Õpikõvera-kontseptsioon / 1966 / Boston Consulting Group

Tootmismahu suurendamine kaks korda teatud aja jooksul võimaldab tootjal vähendada oma toodangu kulusid ühiku kohta potentsiaalselt 20-30% võrra

• Orientatsioon strateegiliselt oluliste toodete võimalikult suurele tootmismahule ja turuosale• Põhimõtteliselt eelistada kasvavaid turge

PIMS-mudel (Profit Impact on Market Strategy) / Empiiriline uurimisprojekt aastast 1972

Ülemaailmne, paljusid sektoreid hõlmav uuring (PIMS’i andmebaasides on ca 3000 SBU’d rohkem kui 450-st ette-võttest) 37 teguri (näiteks turuosa, tootekvaliteet, kulutused T&A-tegevusele jne) mõjust ettevõtte rentaablusele ja rahavoogudele

Kõrvutades oma ettevõtte andmeid PIMS’i-mudeli näitajatega võimaldab leida probleemsed kohad ettevõttes ja panna paika pidepunktid restruktureerimise läbiviimiseks

13

Tabel 1 järg

Benchmarking / 70-ndad / Xerox Corporation

Meetod, mille järgi otsitakse eeskujusid, uuritakse nende edukuse põhjuseid ning püütakse saadud teadmisi üle kanda oma ettevõttesse

• Benchmarkidele tuginedes eeskujudele orienteeritud strateegiate väljatöötamine• Teiste pealt õppimine

Portfolio-mudelid / 70-ndate algus / Boston Consulting Group

SBU’de võimalusi ja riske oluliselt mõjutavate tegurite käsitlemine sobiva esitlusvormi kaudu; reeglina leiab see aset kahedimensionaalse maatriksi abil, mille telgedel on võimalikult kompleksselt esitatud mõjutegurid

• Tulenevalt finantsmajandus-liku tasakaalustatuse vajadusest on mõttekas hoida SBU’d elutsükli erinevates faasides• Ära kanna kõiki mune ühes korvis

Timing-kontseptsioonid

Ajategur võib tähendada kiirust, õiget ajahetke või konkurentsieelist / barjääri turule sisenemise takistamiseks

• Kiiruse järgi liigitatakse ettevõtted:- pioneerid;- varajased järgijad;- hilised järgijad.• Nn normstrateegiaid ei ole siin otstarbekas välja tuua, kuivõrd tuleb arvestada iga ettevõtte ja tema tegevuse spetsiifikaga (eriti õige ajahetke valikuga seotud strateegiate puhul)

Allikas: /63; 116; autori süstematiseering/

Strateegilist innovatsiooni silmas pidades väärivad esiletõstmist timing-kontseptsioonid.

Praktika näitab, et tihtipeale määravad just time-to-market otsused ära ettevõtte edu või

ebaedu.

Alljärgenvalt käsitletakse pikemalt situatiivsest turuparadigmast lähtuvat lähenemist

eelmainitud timing-kontseptsioonile.

1.3. Turu elutsükli arvestamine turundusstrateegia valikul

Nii nagu tootel on elutsükkel, nii saab ka turgude puhul rääkida elutsüklist. Viimase

mõistmine on vajalik, et kavandada strateegiat turule sisenemiseks, seal püsimiseks ning

vajadusel ka lahkumiseks. Alljärgnevalt iseloomustab autor turge ja võimalikke

strateegiaid lähtuvalt elutsükli erinevatest staadiumidest. Käsitlus tugineb Heribert

Meffertile.

14

1.3.1. Turgude klassifikatsioon situatiivsest paradigmast lähtuvalt

Situatiivse paradigma kohaselt on turgude klassifitseerimise aluseks turu elutsükkel.

Elutsükli iga faasi saab iseloomustada paljude situatsioonimuutujate abil. Nagu

nimetuski ütleb, on tegemist selle lähenemise puhul situatsioonianalüüsiga, mis seisneb

oluliste muutujate identifitseerimises ja nendele vastavate soovituslike meetodite

valikus. Situatsioonimuutujateks on keskkonna muutujad (ühiskondlikud,

majanduslikud raamtingimused jm.), turu muutujad (turu suurus, faas, dünaamika jm.),

ettevõtte sisesed muutujad (suurus, ressurssidega varustatus jm.). Põhiprobleem

nimetatud lähenemise puhul on oluliste situatsioonimuutujate piiritlemine ning

mõõtmine /53, lk. 17-18/.

Oma elutsükli jooksul läbib turg mitmed faasid: juurutusfaas, kiire kasvu faas,

küpsusfaas, langusfaas. Lähtuvalt sellest, millises elutsükli faasis turg on, saab välja

tuua turgude liigid. Nii elutsükli juurutus- kui kiire kasvu faasis olevaid turge nimetab

Meffert noorteks turgudeks. Elutsükli küpsusfaasis olevad turud kannavad

stagneeruvate turgude ning langusfaasis olevad turud vastavalt kahanevate turgude

nimetust (vt. joonis 1).

Stagneeruv turg Käive Kahanev turg

Noor turg

Aeg Juurutus- Kiire kasvu Küpsus- Langus- faas faas faas faas

Joonis 1. Turu elutsükkel /autori joonis Mefferti põhjal/.

15

Noored ja arenevad turud

Vastavalt eespool öeldule on iga turg alguses noor ning sellele on omased mitmed

olulised iseärasused, millega ettevõte puutub kokku ning millega ta peab paratamatult

arvestama strateegia kavandamisel. Noori turge iseloomustavad olulisemad tunnused on

järgmised /62, lk. 177/:

1. Neile on omane kuni “take-off´ini” (kõvera tõusuni) aeglane, seejärel ülikiire käibe

kasv.

2. Puuduvad spetsiaalsed kogemustele tuginevad mängureeglid.

3. Võtmesõnad edu saavutamisel on õige ajastus ja tehnoloogia. Õige ajastus

võimaldab paremini turul kanda kinnitada, valmistuda tekkivate konkurentide

eemaletõrjumiseks, suuremat kasumit saada jne. Tehnoloogia kasutamine tõstab

pakutavate toodete kulu-tulus suhte parandamise teel tööstuse kasvukiirust. Lisaks

sellele mõjutab tehnoloogia konkurentsitingimusi, näiteks muutuvad

valmistamistingimused koos kulustruktuuriga ning muutuvad turustustingimused ja

nõudmised teenindusele.

4. Valitseb nii tehnoloogiline kui strateegiline ebakindlus. Mitmed alternatiivsed

tehnoloogiad konkureerivad tööstusstandardiks tunnustamise pärast. Ükski

konkurentide poolt järgitav strateegia ei ole õigeks osutunud, katsetatakse erinevaid

strateegiaid.

Noorte turgude jaoks strateegia kavandamisel tuleb silmas pidada eelnevalt toodud

iseärasusi ning arvestada nii turule sisenemise kui sellele järgneva turu (turuosa)

kaitsmise võimalusi.

Stagneeruvad ja kahanevad turud

Kuna nii tänapäeval kui ka tulevikus puutuvad valdav enamus Eesti ettevõtteid kokku

just stagneeruvate ja kahanevate turgudega, siis peatun nende turgudega seotud

küsimustel pikemalt.

Nagu juba eelnevalt jooniselt selgus, on stagneeruvad turud sellised turud, mis enam ei

kasva ning kahanevad turud on turud, mis hakkavad vähenema. Sellistele turgudele

minek ja seal turuosa saavutamine ning hoidmine muutub tänapäeva tiheda konkurentsi

tingimustes järjest raskemaks. Mitmete uuringute põhjal on selgunud, et stagneerumise

16

ja kahanemise peamised põhjused on nii äritegevuse langus, asendustehnoloogiate

kasutuselevõtt, turu küllastumine kui ka riikide poolt kehtestatud piirangud (nt.

protektsionism, impordipiirangud, koguse piirangud) /62, lk. 206/. Nimetatud teguritega

on kokku puutunud ka Eesti piimatoodete eksportöörid: näiteks Euroopa Liidu turule

eksportides.

Sõltumata sellest millise põhjusega on üksikjuhul tegemist, saab stagneeruvaid ja

kahanevaid turge iseloomustada mitmesuguste tarbijate-, tootjate- ja

kaubanduskäitumise sümptomite abil, nagu näiteks /62, lk. 206/:

- üha kasvav niinimetatud “väljasöömise konkurents”;

- kaetud esmavajadus – piiratakse asenduskaupade nõudlust ning püütakse

suurendada korduvostude arvu;

- paljudel turgudel kaubapakkumise suurenemine ja kasvavad raskused uute toodete

turule toomisel;

- konkurentide teenindusele orienteerituse suurenemine ning sellega kaasnev surve

kulutustele;

- kaubanduse vähenev koostöövalmidus langeva kaubandusliku juurdehindluse juures

ja kasvav kaubanduse võim;

- üha suurenev kaubamärkide ja brändide tähtsus;

- kaupade pakkujate palavikuline ja närviline reageerimine, mis on seotud agressiivse

hinnapoliitikaga (erihinnad, allahindlused, jm.).

Need sümptomid ei ole omased üksnes arenenud riikidele, vaid nendega puutuvad

paljudes tegevusvaldkondades tegutsevad ettevõtted kokku ka lühikese ajaga kiire

turundusarengu läbinud Eesti turul.

Kuna stagneeruval turul on palju kauba pakkujaid ja konkurents on tihe, siis puutuvad

seal juba tegutsevad ning sellisele turule sisenevad ettevõtted kokku väga mitmesuguste

probleemidega. Mitmete Saksa ettevõtete hulgas läbi viidud uurimuste põhjal selgus, et

suurimad probleemid stagneeruvatel turgudel, millega kokku puututakse, on:

- tootmisvõimsuste alakasutamine;

- suured laoseisud;

- agressiivne hinnakonkurents;

- tellimuste vähenemine;

17

- ostude tagasihoidlikkus;

- tarbijate kõrge hinnateadlikkus,

- raskenevad eksporditingimused /62, lk. 209/.

Need probleemid omakorda mõjutavad ettevõtete käivet, kulustruktuuri, kasumit,

likviidsust ning sunnivad seega mõtlema võimalikele abinõudele olukorra

parandamiseks.

Nimetatud probleemid ei ole omased üksnes Saksa ettevõtetele, vaid nendega puutuvad

kokku ka Eesti piimatööstused. Vaatame näiteks Aasia ja Venemaa kriiside järgset

perioodi, kus langesid ära olulised eksportturud. Eksporditurgude langusega seoses

suurendati EL-i maades eksporditoetusi. See tähendab sinna ekspordist huvitatud Eesti

tootja jaoks hinna allalaskmist. Kahjuks ei ole see võimalik tingituna kõrgest tootmise

omahinnast. Eksporditingimuste raskenemise tõttu ei ole Eesti tootja

konkurentsivõimeline traditsiooniliste toodetega, mida toodetakse kõigis EL-i

liikmesriikides. Ostujõu langusega vähenesid ka tellimused Vene turule ja suurenesid

laoseisud.

Vaatamata rohketele probleemidele on ettevõtetel mitmeid võimalusi stagneeruvatel ja

kahanevatel turgudel ettetulevate probleemide lahendamiseks. Uuringud Saksa

ettevõtete seas on näidanud, et peamiste probleemvaldkondade puhul on kasutatud

järgmisi võtteid /62, lk. 214-215/:

1. Ettevõtted, kes on puutunud kokku töövõimsuse maksimaalse ärakasutamise

probleemidega, püüavad neid lahendada personali vähendamise abil. Sellele lisaks

kasutatakse edasiste abinõudena püsivkulude vähendamist, ratsionaliseerimist

ettevõttes, tootmise moderniseerimist, kulude juhtimist, ettevõtte nõuandjate

kaasamist ja sisenemist teistele turgudele.

2. Ettevõtted, kes on hädas suurte laoseisudega, otsivad esmajoones väljapääsu

koostööst kaubandusettevõtetega, et vabastada laod. Lisaks sellele keskendutakse

järgmiste abinõudena personali koondamisele, sortimendi küsimustele,

turundustegevuse parandamisele, kvaliteedi parandamisele või äärmisel juhul

planeeritakse turult lahkumist.

3. Vähenevale omakapitali normile reageerivad ettevõtted eelkõige personali

koondamisega. Peale selle kasutatakse muudatusi kapitalistruktuuris, kulude

18

juhtimises, püsivkulude vähendamist, ettevõtte nõustajate kaasatõmbamist, varajaste

hoiatussüsteemide rajamist, bürokraatia vähendamist ettevõttes, otsustusprotsessi

tsentraliseerimist ja viimase abinõuna väljakutset riiklikule toetusele. Sama kehtib

ka likviidsusprobleemide korral.

4. Kasvavale impordisurvele astuvad ettevõtted vastu väga laia abinõude kogumiga.

Kõige olulisem aspekt on siin turundustegevuse tõhustamisel. Peale selle mängivad

olulist rolli sortimendi küsimused, teistele turgudele minek, diversifikatsioon,

ettevõtte nõustajate kaasamine, kaubandusettevõtetega koostöö, kui ka kulude-,

teeninduse- ja uurimisaspektid.

5. Agressiivse hinnakonkurentsi vastu proovitakse astuda eelkõige personali arvu

vähendamisega. Peale selle on oluline tähtsus nii kulutuste aspektil (püsivkulude

vähendamine, kulude juhtimine) kui ka autoritaarse juhtimisstiili rakendamisel.

6. Abinõudena suureneva kaubanduse vastuseisu suhtes nähakse eelkõige tihedamat

koostööd kaubandusettevõtetega. Lisaks sellele tuleb nimetada turundustegevuse

efektiivsemaks muutmist, intensiivistatud arengut ning uuringuid, kvaliteedi

parandamist, konkurentsile (maksimaalsele kasumile) orienteeritud strateegiate

kasutamist, bürokraatia vähendamist.

7. Raskenenud eksporditingimustele püütakse vastu astuda jõupingutuste tegemisega

uurimis- ja arendusvaldkonnas. Ettevõtted teadvustavad selgelt, et tooraine poolest

vaese tööstusriigi ekspordi tulevikušansid seisnevad know-how edukuses. Peale

selle on oluline tähtsus ka turundustegevuse efektiivsemaks muutmisel,

diversifikatsioonil, sortimendi puhastamisel ja teistele turgudele sisenemisel.

8. Ettevõtted, kes on rohkesti puutunud kokku tarbijate kasvava hinnateadlikkusega,

püüavad tugevdada koostööd kaubandusettevõtetega. Võib oletada, et seoses sellega

on oluline tähtsus eelkõige ühistel sooduspakkumiste kampaaniatel. Edasised

abinõud seisnevad kulude juhtimises, et üle elada võimalik hinnalangus.

9. Intensiivse uurimise ja arendamise abil katsuvad ettevõtted vastu panna kiiretele

tehnoloogilistele muutustele. On ilmselge, et innovatsiooni taotlevates harudes

suudavad ettevõtted tugeva turupositsiooni saavutada vaid siis, kui nad räägivad

kaasa haru progressis. Peale selle on oluline tähtsus siin kvaliteedi parandamisel,

tootmise moderniseerimisel, sortimendi puhastamisel.

Eelnevad punktid näitavad, et ettevõtetel on stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel

kasutada erinevate ettetulevate situatsioonide puhul mitmeid võimalusi. Paljud

19

ettevõtted ei teadvusta aga sageli endale struktuurse stagneerumise probleemi,

tegutsevad lähtuvalt jätkuvast kasvust ja püstitavad endale lühiajalised kasvuga seotud

eesmärgid. Peagi märkavad, et need eesmärgid on vastuolus muutunud

turusituatsiooniga. Ka mitmete Eesti eksportööride puhul on probleemiks asjaolu, et

nähakse soodsat võimalust konkureerimiseks madalama hinna alusel, kuid

turusituatsiooni muutumisel ning riskide hajutamatuse korral võivad tagasilöögid olla

valusad. Kasvavale importsurvele, kaubanduse vastuseisule, agressiivsele

hinnapoliitikale ja teistele probleemidele ei suudeta astuda vastu puuduliku strateegia,

tootearenduse, väikeste koguste ja muude asjaolude tõttu ning tulenevalt sellest võib

isegi osutuda struktuurselt stagneeruval turul pikemaajaline püsimine kahtlaseks.

Arvestades turu küllastatust ja riikide poolt rakendatavaid piiranguid, mis teevad

ekspordi raskeks, nõuab stagneeruval turul püsimajäämine korraliku strateegia

väljatöötamist ning tarbijale lähenemiseks sobilike kommunikatsioonivahendite

valimist.

1.3.2. Alternatiivsed turundusstrateegiad

Alternatiivsed strateegiad noorte turgude jaoks

Uuele turule sisenemine eeldab hästi läbimõeldud strateegiat. Ehkki viimasel on oluline

tähtsus ükskõik millises elutsükli faasis olevale turule sisenemisel, peetakse selle

kavandamist eriti oluliseks noorte turgude puhul, kus paljudel juhtudel puuduvad nii

kogemused kui ka võimalused konkurentide tegevuse jälgimiseks. Seetõttu eeldab

strateegia kavandamine põhjalikku planeerimisprotsessi, mis seisneb eesmärkide

püstituses, turu, sisenemise strateegia ja turundusstrateegia valikus, ajakava

paikapanemises, sisenemise täideviimises ning tulemuste kontrollimises (vt. lisa 6).

Üldjuhul on noortel turgudel aktiivse tegevuse vallandajaks ettevõtte püüdlus kasvu või

kindluse saavutamiseks. Näiteks, diversifitseeritud ettevõtete kasvupüüdluse põhjusteks

võivad olla ettevõtte tuleviku kindlustamine, prestiiži- ja võimutaotlus, uute kasvu

kindlustavate allikate kasutuselevõtt seoses struktuurimuutustega peamistel

müügiturgudel jne. /62, lk. 180/. Kui ettevõte on püstitanud oma tegevuse eesmärgi

(näiteks kasv), siis tuleb tal leida viis turule sisenemiseks. Valides turule sisenemise

20

kriteeriumiks ettevõtte kaasahaaratuse (involvement), saab eristada iseseisvat ja

mitteiseseisvat turule sisenemist (vt. joonist 2). Mõlemal juhul valitakse sobiv

sisenemisstrateegia üldist eesmärki silmas pidades ja paljude alternatiivide vahel

toimuva situatsiooniaanalüüsi alusel. Sisenemine toimub kolmest võimalikust ühe

strateegia abil (Start-up ja sisemine diversifikatsioon, ettevõtete või toodete ülesostmine

ning koostöö). Iseseisevale sisenemisele on alati aluseks ettevõtte innovatsioonialane

tegevus, mille abil toimub uue toote turuletoomine nii start-up meetodit kui sisemist

diversifikatsiooni kasutades. Välimine diversifikatsioon toimub kas toodete või

ettevõtete ülesostmise või partnerlusprojektide kaudu.

Start-up sisemine diversifikatsioon välimine diversifikatsioon

Tehnoloogiastrateegia (F&E)

Tootearendus Omandamine Koostöö

Meetodite väljatöötamine Toote omandamine Ettevõtte omandamine - Joint Venture

Innovatsioonistrateegia - litsents - liitumine - lepinguline

Imitatsioon Innovatsioon - toote ostmine * vertikaalne koostöö

(Handelsware) * horisontaalne - ühised

- patendi ostmine * lateraalne projektid

- riskikapital

Uue toote juurutamis- Ülesostmisstrateegia Partnerlus-

strateegia strateegia

21

KASV

SISEMINE KASV VÄLIMINE KASV

ISESEISEV TURULESISENEMINE

MITTEISESEISEV TURULE SISENEMINE

Sõltuvalt ees-märgi püstitusest

Joonis 2. Alternatiivsed turule sisenemise strateegiad /62, lk. 181/

Ehkki Meffert on pidanud vajalikuks klassifitseerida turule sisenemise strateegiaid

sellisel kujul, on mitmed teised autorid liigitanud neid veidi erinevalt. Vaatamata sellele

on pakutud põhistrateegiad ühesugused: eksportimine, lepinguline sisenemine,

investeerimine, ühisettevõtlus. Kõigil neil on oma plussid ja miinused.

Nimetatud strateegiad ei kehti üksnes noorte turgude puhul, vaid ka stagneeruvate ja

kahanevate turgude puhul. Erinevalt arenenud riikidest, kes kasutavad kõiki nimetatud

strateegiaid, on Eesti ettevõtted suutelised vaid ekspordi kaudu sisenemiseks, kasutades

kohalikke või sihtriigi vahendajaid

Tuginedes eelnevale võib öelda, et Eesti piimatöösturid kasutavad turule

sisenemismeetodi valikul niinimetatud naiivset reeglit (kõikidel turgudel ühe ja sama

meetodi kasutamine). Sellega eiratakse turgude heterogeensust ja sisenemismeetodite

erinevusi ning ei ammendata täiel määral välisturgude võimalusi /117, lk. 86/.

Nagu eelnevast skeemist nähtub, peetakse iseseisva turule sisenemise eelduseks

innovatsiooni. Eesti eksportivatest piimtööstustest enamusel puudub tootearendus, mis

on eelduseks innovatsioonistrateegia rakendamisele ning seetõttu püütakse konkureerida

hinna alusel või tühje turunišše täites. Selline juhuse otsimine on lühiajaliselt võimalik,

kuid pikemas perspektiivis rahvusvahelises konkurentsis osalemiseks tuleb võtta suund

innovatsioonile.

Ajafaktor

Võib öelda, et noorte turgude puhul on sisenemismeetodi valikul ja sellele eelneval

situatsioonianalüüsil suur tähtsus, kuid edu saavutamiseks jääb sellest üksi väheks.

Viimasest veel olulisem märksõna selliste turgude puhul on aeg, sest õige ajastus

võimaldab paremini turul kanda kinnitada, valmistuda tekkivate konkurentide

eemaletõrjumiseks, suuremat kasumit saada jne. Ajastamise all mõistetakse turule

sisenemise ajahetke planeerimist ja täideviimist. Järelikult ajamoment on omakorda

aluseks ka sisenemisstrateegia valikule.

22

Võttes aluseks turule sisenemise ajapunkti ja elutsükli faasid, saab välja tuua kolm

võimalikku strateegiat:

1. Pioneerstrateegia

Pioneer siseneb esimesena tekkivale turule, s.t. enne tõusu algust (vor dem take-off).

Kuna turu tekkimist samastatakse pioneeri turule sisenemisega, siis seisneb pioneeril

ees turu ülesehitamine.

2. Varajase järgija strateegia

Varajane järgija siseneb peale pioneeri alles kujunevale turule. Turu tõusufaas

määrab kindlaks piirid teoreetiliselt võimalikule sisenemisele piiratud ajaperioodil –

varajane järgija võib tulla turule mingil ajamomendil, mis jääb vahemikku pioneerist

kuni turu tõusufaasini. Varjase järgija ilmumisel turule toimub

konkurentsisituatsiooni muutus ning sellega kaasneb ümberstruktureerimine.

3. Hilise järgija strateegia

Hiline järgija siseneb turule peale varajast järgijat, kui saabub tõusufaas.

Analoogselt eelnevale toimub hilise järgija saabumisel konkurentsi uuesti

struktureerimine /30, lk. 183/.

Pioneer, varajane ning hiline järgija sisenevad turule erineval ajamomendil ning seetõttu

on nende kasutada erinevad võimalused ja vahendid turul positsiooni kinnitamiseks ning

turuosa kaitsmiseks. Kuna ajastuse eesmärgiks on konkurentsivõimelise lähtepositsiooni

loomine, siis võib seda lugeda saavutatuks vaid sel juhul, kui ettevõttel on turule

sisenemise protsessi lõpus vähemalt üks kvalifitseeritud strateegiline konkurentsieelis.

Kuna Eesti eksportivad piimatööstused tingituna rahaliste vahendite nappusest

tootearendusse ja innovatsiooni ei investeeri, siis nende hulgas üldjuhul pioneere ei ole,

osa ettevõtteid kuulub varajaste järgijate hulka ja osa hiliste järgijate hulka.

Kui turule sisenemine on õnnestunud, siis tuleb asuda end kaitsma tekkivate

konkurentide eest. Turu (turuosa) kaitsmisstrateegia kavandamiseks peab ettevõte

vastama kolmele olulisele küsimusele: “missugust” eelist (kulueelis, tootmisvõimsuse

eelis diferentseerimisstrateegia abil) ettevõte soovib saavutada, kus (turu valik – kas

koguturg või turusegment) soovib ettevõte eelist saavutada ja kuidas (seisneb tootmis-

ja realiseerimisvõime analüüsis) ta soovib seda eelist saavutada /62, lk. 186/.

23

Pioneerstrateegia

Tulenevalt ajafaktorist on võimalused turuosa kaitsmiseks erinevad. Kuna pioneer on

esimene turule siseneja, siis on tal oskusliku tegutsemise abil võimalik kindlustada oma

turupositsioon hilisemate konkurentide eest. Selleks on tal mitmeid võimalusi:

1. Kuna turul peale pioneeri kedagi ei ole, siis kasutavad tarbijad vaid nende tooteid.

Tarbijate poolt kogutud kogemusi saavad pioneerettevõtted kasutada süstemaatiliselt

tootmise optimeerimisel ning margi- ja firmatruuduse tõstmisel. Kui pioneer on

koostöös tarbijatega suutnud varajase ja hilise järgija turule tuleku momendiks võita

tarbijate usalduse, siis on tal oluline eelis viimaste ees, kes peavad alles alustama

tarbijate poolehoiu võitmist.

2. Pioneeril on võimalus oma turupositsiooni edukalt kaitsta, kui tal õnnestub sisse viia

tehnoloogial põhinevad tööstusstandardid. Paljudel juhtudel on standardid tõhusaks

sisenemisbarjääriks.

3. Lisaks standarditele on pioneeril võimalus kindlustada oma tehnoloogiline eelis

patendi näol ja kaitsta seda sel viisil jäljendamise eest.

4. Kuna pioneer on esimesena turul, siis saab ta varakult rajada sidemed hankijate ja

turustajatega ning arendada selleks hetkeks kui turule tuleb varajane siseneja juba

hästitoimiva jaotussüsteemi /62, lk. 187/.

Varajase järgija strateegia

Turusituatsioon varajase järgija sisenemisel turule on oma struktuuri poolest sarnane

pioneeri omale. Turg ei ole veel täiesti välja kujunenud, kuid hakkavad kujunema

üksikud turu mängureeglid. Strateegilised edu aluseks olevad faktorid ei ole üldjuhul

muutunud. Ka siin mängib tehnoloogia tähtsat rolli. Pioneeri turupositsiooni hindamisel

on otsustav see, kas viimane on suutnud rakendada tööstusstandardeid või mitte.

Enamikel juhtudel ei ole pioneeril õnnestunud seda teha. See kehtib eelkõige

kapitalikaupade kohta. Kui pioneer rakendab aga turule sisenemise barjääre, siis need

kujutavad endast suurt riski varajasele järgijale, sest seavad viimase pioneeriga

ebasoodamasse olukorda /62, lk. 191/.

Olenevalt kasutatavatest ressurssidest saab välja tuua neli strateegiat, mida varasel

järgijal on võimalik kasutada: frontaalrünnak (otsene konkurents tulenevalt tugevamast

24

positsioonist), tiibrünnak, sissehiilimine (tingituna väiksematest ressurssidest hiilib järk-

järgult turule) ja välksõda (kasutab uusi strateegilisi abinõusid) (vt. joonist 3).

Vastastamis- punkt

Ressursid

Otsene vastastamine

Turule sisenemise barjääride vähendamine, ületamine

Mitteotsene vastastamine

Turule sisenemise barjääridest möödahiilimine

Tugevam kui konkurent

Frontaalrünnak

- turule sisenemise barjääride ületamine konkurentsieelistkasutades

Tiibrünnak

- turule sisenemise barjääridest mööda-hiilimine turu struk- tuuri muutmise abil, nt.tehnoloogia- ja turundus-

innovatsioon

Nõrgem kui konkurent

Sissehiilimine

- turule sisenemise bar-jääride järk-järguline vähendamine

“Välksõda”

- turule sisenemise bar-jääridest möödahiilimine võimalikult lühikese aja jooksul

Joonis 3. Vastastamisstrateegiate liigitus /62, lk. 193/

Hilise järgija strateegia

Hiline järgija siseneb turule kiire kasvu faasis. Selles faasis pannakse alus hilisematele

turureeglitele. Seetõttu on antud faasis otsustav kindlustada pikaajaline turupositsioon,

sest viimase järgi määratakse konkurentsivõime hilisemates turu staadiumites. Kuna

hilisel järgijal on olnud võimalus kõige kauem jälgida turul toimuvat ja sellest õppida,

siis võib seda pidada tema eeliseks. Teisest küljest on hilisem turule tulek ka puuduseks,

sest turul varem olijad on oma turupositsiooni kindlustamiseks rajanud mitmed

barjäärid, mille ületamine on aja- ja kulumahukas.

Oma turupositsiooni kindlustamiseks on hilisel järgijal mitmeid võimalusi. Näiteks

imiteerimisstrateegia on aluseks kulueeliste realiseerimisel. Kuna hiline järgija sellisel

25

juhul orienteerub tööstusstandarditele, on vältimatu otsene kokkupõrge end turul

sisseseadnud pakkujatega. Ta peab ületama turule sisenemise barjäärid, kasutades

agressiivseid madalaid hindu. Kommunikatsioon on imitaatori teine oluline ründetugi.

Seetõttu kasutatakse agressiivset massikommunikatsiooni. Kirjeldatud strateegia sobib

enamasti koguturule orienteeritud suurettevõtetele /62, lk. 195/.

Keskmise suurusega ettevõtted ning väikeettevõtted kasutavad koguturule orienteeritud

imiteerimise asemel enamasti nišistrateegiat. Seejuures välditakse otsest vastastamist ja

hiilitakse mööda turule sisenemise barjääridest. Igal juhul minnakse diferentseeritud

turgude teed. Selle strateegia rakendamisel on tootepoliitika puhul kesksel kohal

kaubamärkide (brändide) ülesehitamine. Kommunikatsioonipoliitika peab aitama kaasa

profiilile ja positsioonile ja seab esiplaanile teeninduse ning tarnete usaldatavuse.

Jaotuspoliitikas on kesksel kohal paindliku müügiorganisatsiooni rajamine. Kui hiline

järgija ühendab selle strateegia tootealase innovatsiooniga, siis pakub ta võrreldes teiste

turul olevate ettevõtetega oma sihtrühmadele diferentseeritud eelise. Sellisel juhul on ka

edu tõenäosus kõige suurem. Kui hiline järgija kasutab nii tarbijate kui tootealast

segmenteerimist, siis on juba turul sisse seadnutel end raske kaitsta /62, lk. 196/.

Kolmas strateegia seisneb innovatsiooni rakendamises. See kujutab endast ohtlikku

vastastamist turul sisseseadnud ettevõtetele, kuna on suunatud mängureeglite ja seeläbi

edufaktorite muutmisele. See võib toimuda kas läbi tehnoloogilise innovatsiooni või

läbi turundusinnovatsiooni. Tehnoloogiline innovatsioon osutub eriti tulemuslikuks siis,

kui hilisel järgijal õnnestub sisse viia uued tööstusstandardid, sest need muudavad

kindlasti vastaste positsioone. Turundusinnovatsiooni puhul asetatakse pearõhk

loovusele ja uudsele segmenteerimisele. Viimane seisneb enamasti olemasoleva

valdkonna nõudluse ümberpositsioneerimises /62, lk. 197/.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ajafaktoril on oluline osa turule sisenemisel ning

vajalike meetmete valikul konkurentsipositsiooni tagamiseks. Aastatepikkused

kogemused ja uuringud on võimaldanud turundusala asjatundjatel tuua välja üldised

tõekspidamised ja soovitused pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestiku

üksikute elementide (tootepoliitika, hinnapoliitika, jaotuspoliitika, kommunikatsioni-

poliitika) kavandamiseks (vt. Lisa 7). Kui uurida erinevate meetmete tähtsust elutsükli

juurutus- ja kiire kasvu faasis, siis esimese puhul on oluline osa

26

kommunikatsioonipoliitikal toodete tutvustamisel, järgnevad tootepoliitika ja

jaotuspoliitika. Kiire kasvu faasis on rõhuasetus aga jaotuspoliitikal, järgnevad

hinnapoliitika ja tootepoliitika. Kommunikatsioonipoliitikal on antud faasis tunduvalt

väiksem roll kui eelmises. Võib öelda, et pidev turu jälgimine ja oskuslik strateegia ning

meetodite valik on aluseks pikemaajaliseks konkureerimiseks.

1.3.3. Alternatiivsed strateegiad stagneeruvate ja kahanevate turgude jaoks

Stagneeruva ja kahaneva turu jaoks strateegia kavandamine nõuab rohkem pingutusi kui

noore turu jaoks, sest konkurents on tihe, turg on küllastunud, tarbijatel on lai

valikuvõimalus ning nad on teadlikumad erinevatest turundusmeetmetest.

Stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel edukaks tegutsemiseks tuleb eesmärgid üle

vaadata ja valida vastavalt vahendid. Kasvuideoloogiale tuginev strateegiline turunduse

planeerimine ei lahenda probleeme struktuurselt stagneeruvatel turgudel. Ettevõtte

filosoofia ja juhtide väärtussüsteem peavad sellistes situatsioonides olema orienteeritud

mitte niivõrd “puhtalt suurustele,” vaid eelkõige parematele ettevõtte tulemustele

minimaalsete või mõõdetavate suuruste juures. Strateegilise turunduse ülesandeks peab

saama rentaablusele tuginev kindlustus- ja stabiliseerimispoliitika. Kasvu asemel

peavad ettevõtete püüdlused olema suunatud vastavate ärivaldkondade kindlustamisele,

kaitsmisele ja püsivaks muutmisele /62, lk. 220/.

Lähtuvalt situatiivsest paradigmast eeldab stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel

eesmärkide seadmine ja tegevusstrateegia valik antud situatsioonile omaste muutujate

põhjalikku analüüsi. Viimase tulemusena peab selguma kas valida turu

kaitsmisstrateegia või vajadusel lahkumisstrateegia ning kuidas neid ellu viia.

Nimetatud strateegiate üle otsustamiseks soovitatakse kasutada “Stay-or-Exit” meetodit

(vt. lisa 8).

Selle meetodi kohaselt on keskne tähtsus üksikasjalikul situatsioonianalüüsil ning

taotletavate eesmärkide reaalsel püstitusel. Lähtudes sellest, et iga ettevõtte eesmärgiks

on esmajoones oma äritegevuse rajamine või säilitamine, peab otsustusprotsess algama

mõeldavate ja oluliste turuosa säilitamisstrateegiate genereerimisega. See osa

27

otsustusprotsessist tuleb piirata ettevõtte siseste faktoritega, nagu näiteks kogu ettevõtte

situatsioon. Lisaks tuleb võimaliku kaitsmisstrateegia mänguruumi kitsendada ettevõtte

väliste faktoritega (vt. lisa 9). Järgnevalt hinnatakse üksikute strateegiate edu

tõenäosust. Kui turu pikaajaliseks säilitamiseks ei leita edu tagavat strateegiat, siis

kaalutletakse selle üle, kas taotleda turult lahkumist. Kui jõutakse järeldusele, et antud

valdkonna lahkumine ei ole soovitav, tuleb valida soodsaim turu kaitsmise strateegia.

Teisel juhul juureldakse selle üle, kas turult lahkumine on üldse realiseeritav. Selle

puhul vaadatakse missugused riskid ja kulud on turult lahkumisega seotud.

Teades missugused faktorid mõjutavad otsustusprotsessi ning kuidas toimub strateegia

üle otsustamine, vaatame nüüd lähemalt ettevõtte turuosa hoidmiseks või turult

lahkumise võimalusi.

Turuosa säilitamise strateegiad

Nagu juba eelnevalt on juttu olnud, peab ettevõte turul püsimajäämiseks omama mingit

konkurentsieelist. Lähtuvalt sellest saab välja tuua kolm põhistrateegiat:

1) kulude eelise strateegia;

2) diferentseerituse strateegia;

3) fokuseerituse strateegia /63, lk. 106; 105, lk. 12-15; 1, lk. 179/.

Kulude eelise strateegia rakendamisega üritab ettevõte saavutada madalaimat kulude

taset tööstusharus. See eeldab, et tööstusharus oleks vaid üks kulude liider. Vastasel

juhul võib järgneda hinnasõda, mille tulemused on ettearvamatud /63, lk.107/.

Diferentseerituse strateegia eelduseks on firma poolt leida võimalusi olla tootmisharus

teistest erinev, arvestades tegureid, mida kliendid eriti kõrgelt hindavad. Firma peab

selgitama välja vajadused, mida paljud ostjad peavad esmatähtsaks, ja spetsialiseeruma

nende vajaduste rahuldamisele. Diferentseeritus võib põhineda tootel, jaotuskanalitel,

turundusfilosoofial ja teistel teguritel. Erinevalt kulude eelise strateegiast võib

diferentseerituse strateegia järgijaid olla ühes valdkonnas mitu, sest tootmisharus võib

olla mitmeid klientidele tähtsaid tegureid, millele saab diferentseeruda /63, lk. 108/.

Edukas diferentseerimise strateegia peab vastama kolmele tingimusele:

1) pakkuma tarbijale mingit oodatavat väärtust;

2) pakkuma seda väärtust tarbija poolt tajutaval kujul;

28

3) olema raskesti jäljendatav /1, lk. 197/.

Fokuseerituse strateegia, mis võib olla suunatud kas kuludele või diferentseeritusele,

põhineb kitsale turusegmendile keskendumises. Fokuseerija valib välja segmendi või

segmentide grupi tootmisharu sees ja kohandab oma strateegia nendele, välistades

sealjuures kõiki teisi. Fokuseerimise peamiseks eeltingimuseks on sihtgrupi vajaduste

põhjalik tundmine. Selleks peab infovahetus ostjate ja lõpptarbijatega olema väga

intensiivne /63, lk. 108/.

Erinevalt eelnevate autorite poolt väljapakutud kolmest põhistrateegiast on Meffert

stagneeruvate turgude puhul toonud välja 4 üldist strateegiat, kasutades

dimensioonidena “saavutusprogrammi” (das Leistungsprogramm) ja “turupositsiooni”

(die Marktposition). Alljärgnev maatriks annab ülevaate saavutusprogrammi elementide

(fokuseerimine ja diferentseerimine) ning turupositsiooni näitajate (turuliider ja nišis

pakkuja) kombineerimisel kujunevatest strateegiatest (vt. joonis 4).

Saavutusprogrammi strateegia

Taotletavturupositsioon

Fokuseerimine Diferentseerimine

Turuliider Fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia

Diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia

Nišis pakkuja Fokuseeritud nišistrateegia Diferentseeritud nišistrateegia

Joonis 4. Turuosa säilitamisstrateegiate liigitus /62, lk. 228/

Fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia eesmärk on saavutada kulude juhtimisel

parim positsioon, mis tähendab tunduvalt madalamaid tootmiskulusid kui konkurentidel.

Selle strateegia järgimine sisaldab kolme olulist momenti:

29

1) märkimisväärne uurimis- ja arendustegevus ning investeeringud

valmistamisprotsessi ratsionaliseerimiseks;

2) nn. saavutusprogrammi rakendamine, et võimaldada suurte seeriate valmistamist;

3) agressiivne kõrvaletõrjumise turundus, mis sisaldab aktiivset kommunikatsiooni

rakendamist, agressiivset hinnapoliitikat ja laialdast levitamist /62, lk. 229/.

Empiiriliste uuringute põhjal on selgunud, et nimetatud strateegia sobib kõrge

konkurentsivõimega ja rohkete finantsressurssidega firmadele. Kui aga ettevõtte

tugevusi ülehinnatakse ja konkurentide omi alahinnatakse, siis võib see strateegia olla

seotud suurte riskidega.

Diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia eesmärgiks on üksikute turusegmentide

intensiivse läbitöötamise kaudu saavutada juhtiv positsioon koguturul. Edu eelduseks on

segmendispetsiifilised saavutusprogrammid, mis on sobitatud vastava segmendi

nõudmistega tehnoloogia, disaini, kvaliteedi ja teeninduse suhtes /62, lk. 229/.

Selline strateegia eeldab küllalt sageli märkimisväärseid investeeringuid nii turgu kui ka

uurimis- ja arendustegevusse, esitab kõrged nõudmised inimkapitalile ja turundus-

know-how´le, kuid annab ka positiivseid tulemusi turuosa ja kasumi näol /62, lk. 233/.

Ebasobiva kulustruktuuri tõttu välistatakse agressiivne hinnapoliitika. Diferentseeritud

turu juhtpositsiooni toetamiseks kasutatakse sageli lepingulisi turustussüsteeme ja teisi

turustuskanalite vertikaalse integratsiooni vahendeid.

Fokuseeritud nišistrateegia eesmärgiks on tugev konkurentsipositsioon kindlas

turusegmendis, mis saavutatakse tootmisprogrammidega ja samaaegselt kindlustatakse

barjääride seadmisega konkurentide vastu. See strateegia sisaldab kõrgelt

spetsialiseerunud toodangu loomist (võimalikult patentide kaudu kindlustatud know-

how), mis teeb võimalikuks kulujuhtimise nišis. Seetõttu tuleb teha märgatavaid

ivesteeringuid nii tootearendusse kui ka valmistamistehnoloogiasse. Tootearendusele

lisandub seejuures standardiseeritud tootmisprogrammi loomine, mis sobiks kogu

segmendi vajaduste katmiseks. Ratsionaalne valmistamistehnoloogia peab suurendama

mänguruumi hinna määramisel. Sellisel strateegial on küllalt positiivne mõju

produktiivsusele ja kulude kokkuhoidlikkusele. Risk seisneb selles, et hõivatud nišše

30

võivad varakult rünnata konkurendid ning suurtele investeeringutele vaatamata jääb

osaliselt kasutamata spetsialistide asjatundlikkus /62, lk. 229/.

Diferentseeritud nišistrateegia on vastupidiselt eelnevale suunatud laialdase

tootmisprogrammiga spetsiifilise turusegmendi väljatöötamisele. Selle strateegia

põhielementideks on väga paindlik tootmine ja üksikasjalikult välja töötatud nõustamis-

ning teenindusprogramm. Edu eelduseks on klientide vajaduste rahuldamine, et

kompenseerida väikseseerialise tootmise või individuaaltellimusega tekkivad suured

kulud kõrge hinnapoliitika abil. Võrreldes fokuseeritud nišistrateegiaga, nõuab

nimetatud strateegia rakendamine väiksemaid investeeringuid. Seetõttu sobib see

strateegia eelkõige keskmistele ja väikestele ettevõtetele. Selle strateegia puhul peitub

risk uustulija ohus, sest viimase takistuseks on loodud võrdlemisi tühised

sisenemisbarjäärid /62, lk. 230/.

Kui võrrelda Mefferti toodud strateegiaid eelnevate autorite poolt pakutud

strateegiatega, siis on nende põhiolemus sarnane: fokuseeritud turu juhtpositsiooni

strateegia vastab üldisele kulude eelise strateegiale, diferentseeritud turu juhtpositsiooni

strateegia vastab üldisele diferentseerimise strateegiale, fokuseeritud nišistrateegia

vastab kitsas segmendis kulude eelise kasutamisele ja diferentseeritud nišistrateegia

vastab kitsas segmendis diferentseerimise eelise kasutamisele.

Nagu nähtub eelnevast on stagneeruvate turgude puhul igati suur roll tootearendusel.

Viimane eeldab aga aktiivset kommunikatsiooni tarbijatega, et mõista nende vajadusi,

arvestada nendega toote kavandamisel ning teadvustada tarbijat uue toote olemasolust.

Kui Eesti eksportöörid soovivad üha tiheneva konkurentsiga stagneeruvatel turgudel

oma positsioone säilitada, siis peavad nad ilmtingimata silmas pidama neid momente.

Arvestades meie ettevõtete väiksust ja maailma majanduses toimuvaid ettevõtete

liitumisprotsesse, jääb meie eksportööridel üle vaid valida fokuseeritud ja

diferentseeritud nišistrateegia vahel. Kuna esimene neist eeldab innovatsiooni

rakendamist, ratsionaalsemate tehnoloogiliste skeemide väljatöötamist ja selleks ka

märkimisväärseid ressursse, siis paistab esialgu tõenäolisemana diferentseeritud

nišistrateegia.

Turult lahkumise strateegiad

31

Kui ettevõttel ei ole turu juhtpositsiooni realiseerimiseks vajalikku tugevust ja ta ei

suuda luua ka turul püsimiseks vajalikku nišistrateegiat, siis tuleb mõelda turult

lahkumisele ja seda võimalikult väikeste kahjudega. Analoogselt turu

säilitamisstrateegiale võib välja tuua neli lahkumisstrateegiat (die Austrittstrategie), mis

erinevad üksteisest eelkõige lahkumise kestuse ja lahkumiskulude poolest (vt. joonis 5).

Lahkumise Kestus Lahkumis-Kulud

Pikk Lühike

Suhteliselt madalad Turult lahkumise barjääride

vähendamine

Äriüksuse müük

Kõrged KoorimisstrateegiaKohene äritegevuse

lõpetamine(sulgemine)

Joonis 5. Turult lahkumise strateegiate liigitus /62, lk. 236/

“Äriüksuse müümise” strateegia (Verkauf der Geschäftseinheit) tuleb arvesse eelkõige

suhteliselt majanduslikult sõltumatute äriüksuste, laialdaselt divisionaliseeritud

kontsernide tütarettevõtete ning keskmiste ettevõtete puhul, kelle tuumikäri on tabanud

raskused. Kui tegemist on aga suhteliselt tugevasti ettevõttega seotud äriüksusega, siis

tuleb müüa üksnes know-how, tööriistad ja spetsiaalsed seadmed. Sellisel juhul tuleb

arvestada suhteliselt väikeste müügist saadud summadega /62, lk. 235/.

Strateegia “Kohene aktiivse tegevuse lõpetamine” (Sofortige Beendigung der

Geschäftsfeldaktivitäten) sobib siis, kui ärivaldkonna müük ei ole võimalik ja tegevuse

edasisel jätkumisel on tekkivad kulutused suuremad kui turult lahkumise kulud.

Seejuures tuleks mõelda, kas on võimalik kasutada modernset sisseseadet ülejäänud

ettevõtte tegevusvaldkondades ja kas teiste tegevusalade konkurentsivõime ning

sissetulekud seeläbi paranevad /62, lk. 236/.

32

“Turult lahkumise barjääride vähendamise” strateegia (Senkung von Marktaustritts-

barrieren) eesmärk seisneb turult lahkumise raskuste ja kulude alandamises niivõrd, et

hilisemal ajahetkel oleks võimalik stagneeruvas ja kahanevas valdkonnas sujuvalt

rakendada aktiivset tegevust. Aktiivsus ei tohiks põhineda rahavoogude

maksimeerimisel või lühiajalisel kasumil, vaid strateegilise tähtsusega mänguruumi

suurendamisel. Seda strateegiat võib lugeda realiseerituks, kui nimetatud äriüksuses

peetakse ülal vaid ühte kaubandussortimenti, teenindus on antud üle ettevõttega

mitteseotud organisatsioonidele ja müük toimub kaubandusesindaja või teiste kaudselt

seotud müügiorganite kaudu. Sellisel ideaaljuhul võib tegevuse ilma suurema vaeva ja

kuluta iga kell (ümber)korraldada /62, lk. 236-237/.

Selle strateegia puudused seisnevad kasumivõimaluste hooletusse jätmises. Peale selle

võib jätkuv personali vähendamine avaldada negatiivset mõju kaastööliste

motivatsioonile ja viia tootlikkuse vähenemisele.

Koorimisstrateegia (Abschöpfungsstrategie) eesmärgiks on maksimeerida

stagneeruvates ja kahanevates ettevõtlusalades sularaha voolu ja investeerida nendesse

ettevõtlusaladesse, mis tegutsevad kasvavatel turgudel, selleks et kindlustada kogu

ettevõtte pikaajaline kasv ja edupotentsiaal. Sularaha voolu maksimeerivateks

abinõudeks peetakse eelkõige jäika eelarve kärpimist. Viimane kutsub esile drastilise

administratsiooni vähendamise, ulatusliku turunduseelarve vähendamise ja seab totaalse

keelu tootmisesse, uurimis- ja arendustegevusse minevatele investeeringutele. See

strateegia viib turupositsiooni nõrgenemisele ja teeb ettevõtteosa väga haavatavaks

konkurentide rünnakute poolt. Nimetatud strateegia kasuks otsustamisel

programmeeritakse pikaajaliselt ette teadlik turult väljumine /62, lk. 237/.

Kokkuvõttes võib öelda, et koorimisstrateegia järgimine on suurte, kogu ettevõttega

tugevalt integreerunud äriüksustes seotud suurte riskidega. Kui on tegemist võrdlemisi

iseseisva tütarettevõttega, mis on kogu ettevõttega nõrgalt seotud, siis võib suurte

vahendite kahandamine isegi emaettevõtte kindlustamisele ja kasusaamisele kaasa

aidata.

Nagu selgub, pole konkurentsipositsiooni halvenedes antud tegevusalal alati otstarbekas

jätkata tegevust, vaid tuleb leida võimalusi turult lahkumiseks. Turult lahkumise

33

strateegia kasuks otsustamisel tuleb arvesse võtta konkreetseid situatiivseid faktoreid,

neid analüüsida ning selle tulemusel leida sobivaim viis turult väljumiseks.

Kuna eelnevalt oli juttu, et stagneeruvate turgude märksõnaks on turu küllastatus, siis on

selles turu faasis oluline roll kommunikatsioonipoliitikal. Viimane peab kaupade laia

valikut arvestades olema veenev, tekitama huvi ning aitama kaasa kaubamärgi

kinnistumisele tarbija teadvusesse. Ülejäänud turundusmeetmestiku elemendid peavad

toetama kaubamärgi suhte arendamist (näiteks kvaliteetne ja lisaväärtusi pakkuv toode

on aluseks tugeva kaubamärgi suhte loomisele). Lõppkokkuvõttes võib öelda, et nii

stagneeruvatel kui kahanevatel turgudel tegutsemiseks on vaja pidevalt jälgida turul

toimuvat, arvestada tarbijate pidevalt muutuvate nõudmistega, näidata üles

loomingulisust ja olla paindlik. Spetsialistide poolt väljapakutud põhistrateegiate

kohandamine muutunud situatsiooni jaoks, arvestades viimase aja suundumusi (näiteks

suund kliendikesksusele), peaks andma parima tulemuse.

34

2. PIIMANDUSE MULTIDIMENSIONAALNE ANALÜÜS

Kuna turustrateegia(te) valik sõltub paljudest situatsioonimuutujatest ning ekspordi

puhul sihtturgude ja nende trendide tundmisest, kaardistab autor käesolevas peatükis

Eesti piimaeksporti enim mõjutavad situatsioonimuutujad multidimensionaalsest

analüüsist lähtuvalt. Kuna Eesti piimatoodete eksport ning piimandus on teineteisega

lahutamatult seotud, kaasab autor analüüsi kogu sektori muutujad ja dünaamika ning

teda enim mõjutavad faktorid. Kaardistatud situatsioonimuutujate mõju ja analüüsi

tulemused võetakse kokku töö kolmandas osas.

Vastavalt esimeses peatükis kirjeldatatule saab turu elutsükli iga faasi iseloomustada

paljude situatsioonimuutujate abil. Nagu nimetuski ütleb, on tegemist selle lähenemise

puhul analüüsiga, mis seisneb oluliste muutujate identifitseerimises ja situatsioonile

vastavate soovituslike meetodite valikus. Nendeks muutujateks on maailma majanduse

keskkond, ühiskondlikud ja majanduslikud raamtingimused, turu suurus, faas ning

dünaamika, ettevõtete sisesed muutujad jpt. Eesti piimanduse ja piimaekspordi arengut

suunavad ja mõjutavad tegurid on mitmekesised ja tihedalt teineteisega põimunud.

Turustrateegiate hindamisel ja valimisel vaadeldakse neid nii eraldiseisvalt kui ka

komplektselt. Analüüs põhineb deduktsioonile.

2.1. Maailma piimaturu hetkeseis, arengud ja probleemid

Kuna Eesti toodab 69,4% /EV Põllumajandusministeeriumi avaldamata andmed; autori

arvutused/ rohkem piima kui ta ise tarbib, on piimatoodete ekspordist tulenev maailma

piimanduse tundmine ja trendide teadmine elulise tähtsusega kohalikule piimandusele

tervikuna. Eksport nõuab sihtriikide ning maailma arengutrendide intensiivset jälgimist

ning interpreteerimist. Autor üritab käesolevas alapunktis välja tuua peamised

suundumused piimanduses, lähtudes OECD ja Rahvusvahelise Toidupoliitika Uuringute

Instituudi uurimustest, mis võtab arvesse maailmas toimuvaid muutusi, trende ja

35

suundumusi, tarbijaskondade harjumused ja tavad erinevates regioonides, piimatootmise

aspektid, turunõudluse, ja teised faktorid.

Valdav osa arenenud riikide elanikkonnast tarbib segatoitu ja seda peavad ka

toitumisasjatundjad kõige paremaks. Nad väidavad parima vahekorra olevat 80-85%

taimse ja 15-20% loomse päritoluga toiduainete proportsioonis /2, lk.46/.

Maailma paljudes vähearenenud piirkondades, näiteks suure rahvahulgaga Indias ja

Hiinas, süüakse kaugest minevikust alates peamiselt taimset toitu. Selle alusel on

kujunenud toitumisharjumused ja need kuuluvad elustiili. Taimse toidu domineerimise

peamiseks põhjuseks neis piirkondades on keskkond – kliima, kõlvikud, materiaalsed

võimalused jm. Vaesus on sundinud sööma seda, mis on kõige odavam ja

kättesaadavam /2, lk.46/.

Elatustaseme tõustes ja linnadesse asumisega on vähearenenud riikides hakatud rohkem

sööma loomse päritoluga toitu. Sellega jäljendatatkse arenenud riikide elanikkonda,

nende toitumiseelistusi. Ühtlasi võetakse omaks teadmine, et ühekülgne taimetoitlus ei

ole tervislik /2, lk.46/.

60- ja 70ndail suudeti eeskätt sordiaretuse teel, algul Mehhikos, hiljem Aasias, järsult

suurendada nisu- ja riisi toodangut. Seda hakati nimetama “roheliseks revolutsiooniks”.

Nüüd räägitakse Aasias ja teistes vähem arenenud piirkondades

“toitumisrevolutsioonist”, “loomse toidu revolutsioonist” ja ka “loomakasvatuse

revolutsioonist” /2, lk.46/. Selle all mõeldakse:

1) kiiret nõudluse kasvu loomakasvatussaaduste järele;

2) teraviljatoitude olulist asendamist liha ja piimaga;

3) vähearenenud riikide osakaalu suurenemist loomakasvatussaaduste

tootmises;

4) söödateravilja osakaalu suurendamist;

5) karjamaade intensiivsemat kasutamist;

6) loomakasvatussaaduste töötlemise tehnoloogiate arengut.

Selles on ka üks paratamatu loogika – nimelt, maailma rahvastiku juurdekasvuks

ennustatkse järgmise 20 aasta jooksul 1,5 miljardit inimest /2, lk.41/. Maailma

36

rahvastiku suurenemisega on teraviljapõldude pindala aastail 1950-1998 vähenenud ühe

inimese kohta 0,23 hektarilt 0,12 hektarini. Kuna rahvastiku hoogne kasv jätkub,

arvatakse, et 2020 aastal on ühe inimese kohta vaid 0,09 hektarit teraviljapõldu /2,

lk.59/. Samas muldade viljakuse ja taimede saagikuse kasv on selgelt ammendumas –

kui aastail 1950-1990 tõusis maailma teraviljade saagikus keskmiselt 2,1% aastas, siis

aastail 1990 – 1997 tõusis saagikus vaid 1,1% aastas /2, lk.59; autori arvutused/. Kui

aastateks 1997 – 2020 ennustatakse keskmiselt 1,24% põllumaa vähenemist aastas, jääb

taimsete kultuuride kasvatamisest elanikkonna suurenemisel puudu. 1998.aastal saadi

maailmas keskmiselt 2700 kg saaki hektarilt ehk ühe inimese kohta olevalt 0,12

hektarilt 324 kg. Et aastal 2020 saada sama kogus saaki ühe inimese kohta 0,09

hektarilt, peaks saagikus suurenema 1/3 võrra, mis on ebareaalne /2, lk.59; autori

arvutused/. Seega tuleb puudu tulev osa katta loomse päritolu toiduga. Loomsele toidule

ülemineku trendi näitab ka alljärgnev tabel.

Tabel 2

Liha ja piima tarbimise kasv iga elaniku kohta aastail 1983 – 1993 /2, lk.48/

(kg)

Piirkonnad Liha Piim

1983 1993 Muutus 1983 1993 Muutus

Hiina 16 33 +106% 3 7 +67%

Muu Ida-Aasia 22 44 +100% 15 16 +7%

India 4 4 0% 46 58 +26%

Muu Lõuna Aasia 6 7 +17% 47 58 +23%

Ladina-Ameerika 40 46 +15% 93 100 +8%

Aafrika 10 9 -10% 32 23 -28%

Vähearenenud riigid 14 21 +50% 35 40 +14%

Arenenud riigid 74 76 +3% 195 192 -2%

Kuigi Aafrikas on antud kümne aasta jooksul näha olnud tuntavat langust, on oluline

täheldada, et olenemata rahvastiku olulisest juurdekasvust Aasias, eriti Hiinas, on ette

näidata märkimisväärne piima tarbimise suurenemine ühe elaniku kohta.

1993.aastal tarbisid vähearenenud riigid, kus elab 80% maailma elanikkonnast ainult

59% maailma piimatoodangust, tarbides keskmiselt vaid 40 kg piima aastas (arenenud

riikides oli antud näitaja 192 kg inimese kohta). Rahvusvaheline Toidupoliitika

37

Uuringute Instituut ennustab, et aastani 2020 kasvab piima tarbimine arengumaades

3,3% aastas, arenenud riikides vaid 0,2% aastas, millega kaasneks piima nõudluse kasv

arengumaade 168 miljonilt tonnilt 391 miljonile tonnile (80% 2000.aasta maailma

piimatoodangust), samas kui arenenud riikide kasv oleks 245 miljonilt tonnilt 263

miljonile tonnile. Samuti ennustatakse keskmise piima tarbimise kasvu inimese kohta

arengumaades 40 kilogrammilt 62 kilogrammini aastas /2, lk.49/.

Kui 20.sajandi paaril viimasel kümnendil põllumajandussaaduste maailmaturuhinnad

(kaasa arvatud piima hind) langesid jõuliselt, kohati kuni kahe kordselt, siis 21.sajandi

paariks esikümnendiks prognoositakse teraviljale tõusu ning lihale ja piimale leebet

langust.

Tabel 3

Põhiliste põlluamajndussaaduste maailmaturuhindade langus aastatel 1970-1996

ning prognoos aastaiks 2010 ja 2020 /2, lk.63-64/.

(USD, 1990.a. vääringus)

Aastad Nisu Riis Veiseliha Sealiha Piim

1970-1972 232 524 5144 - 485

1980-1982 236 534 3536 2344 413

1990-1992 135 288 2585 1781 280

1994-1996 156 270 1761 - 261

2000 135 275 1773 1366 234

Progn. 2010 146 293 1835 1260 217

Progn. 2020 133 252 1768 1209 199

Eeltoodud tabel näitab ilmekalt tekkivat teravilja defitsiidi probleemi, kus ka

Maailmapank ennustab hindade kasvu. Veiseliha hinna kasvu põhjuseks võib olla piima

hinna langus, suurenev piima tarbimine, mille läbi vähem loomi läheb tapmisele

(teisisõnu loomade produktiivne eluiga pikeneb, produktiivsus kasvab). Piima

keskmisele hinnale ennustatakse maailmaturul jätkuvat langust – aastast 2000 kuni

aastani 2020 on langus keskmiselt 0,81% aastas. Viimane tuleneb produktiivsuse

kasvust. Näiteks Euroopa Liidu produktiivsus kasvas vahemikus 1993 – 2000

keskmiselt 1,5% aastas, jõudes tasemeni 5920 kg/lehmalt 2000.aastal /90, lk.86; autori

arvutused/.

38

Maailmas toodeti 2000 aastal 487 miljonit tonni piima /110, lk.46/. Suurimad

piimatootjad on ära toodud alljärgneval joonisel.

Joonis 5. Osatähtsus maailma piimatootmises 2000 aastal /110, lk.46/.

Jooniselt 5 ilmneb, et maailma suurimaid piimatootjaid on Euroopa Liit, tootes aastas

121 miljonit tonni piima /110, lk.46/. Üldiselt on ka näha, et suurimad tootjad on

suurriigid nii rahva arvult kui ka pindalalt. Samuti on nendele riikidele omane piisav

maa ressurss ja soodne kliima piima tootmiseks.

Kokkuvõttes võib öelda, et piimandus on stabiilselt kasvav ja arenev majandusharu

maailmas, kus peamisteks indikaatoriteks on piima tarbimise kasv, eriti arengumaades

ning piimatootmise intensiivistumine produktiivsuse kasvu läbi. Eeltoodust saab teha

järelduse, et arengumaid võib käesoleva töö esimese peatüki käsitluses nimetada

nooreks ja arenevaks turuks.

2.1.1. Piimatoodete eksporditrendid maailmas

Maailmas eksporditi 2000 aastal ligikaudu 34 miljonit tonnist piimast valmistatud

tooteid, mis teeb 7% maailmas toodetavast piimast /118; autori arvutused/. Antud 7% on

aga piisav kogus, et mõjutada nii maailma piimatootmise arengut kui ka hinnatrende.

Joonistel 6. - 10. on kajastatud riikide või regioonide osatähtsus erinevate piimatoodete

ekspordil maailmas tervikuna 2000.aastal.

39

Joonis 6. Osatähtsus maailma piimatoodete ekspordis 2000.aastal /118, lk. 13/.

Jooniselt 6 selgub, et ainuüksi Euroopa Liit, Austraalia ja Uus Meremaa annavad ca

80% maailmas eksporditavast piimatoodangust. Austraalia ja Uus Meremaa

moodustavad oma ühtse põllumajanduspoliitikaga suurima ning arvestatavaima

piimatooteid eksportiva regiooni. Oluline on siinkohal ka see, et tegemist on regiooniga,

kus praktiliselt puuduvad protektsionistlikud meetodid põllumajanduse reguleerimiseks

(vt. lisa 1) ning kus eksisteerib hea kliima piimakarja kasvatamiseks.

OECD prognoosib, et 2004.aastaks suureneb maailmas piimatoodete nõudlus vähemalt

15% /70, lk.132-133/. Antud kasvava nõudluse rahuldavad eeskätt Austraalia, Uus-

Meremaa, Argentiina, USA, Hiina ja Mehhiko. Samas prognoositakse, et Austraalia

suurendab 2004.aastaks piimatoodangut 1998.aastaga võrreldes 22%, Uus-Meremaa

19%, Argentiina 15% ja USA 8%, Hiina ja Mehhiko 28%. Euroopa Liidu

piimatootmine aga langeb samal ajavahemikul 1%. Euroopa Liidu

ekspordiosatähtsuseks aastaks 2004 prognoosib OECD 20% senise 34% asemel, mis on

põhjustatud Põhja-Ameerika, Uus-Meremaa ja Austraalia masstoodangu kasvust

tekkinud omahinna langusest /70, lk. 130-131/.

Kuna Kaug-Ida ja Lõuna-Aasia riikides peitub suur kasvupotentsiaal, on Austraalia ja

Uus-Meremaa forsseeritult hakanud piimakoguseid suurendama. Aasia turg on äärmiselt

võimas ja potentsiaalne – keskmine hiinlane tarbis 1993.aastal 7 kg piima aastas, mis on

40

43 korda vähem, kui keskmine eestlane /2, lk.48; autori arvutused/. OECD prognoosib,

et Hiinas kasvab piima tarbimine elaniku kohta aastaks 2004 võrreldes 1998 aastaga

15% ehk 1,2 kg inimese kohta, mis tähendab 1,44 miljoni tonni piima vajaduse

lisandumist (rohkem kui kaks Eesti aastatoodangut), andes suured võimalused maailma

eksportööridele /70, lk.133/.

Peamised ekspordiartiklid ja eksportijad

Enim eksporditakse maailmas kauasäilivaid (üle 6 kuu säilivad) piimatooteid, milledest

peamised on lõssipulber, piimapulber, või ja juust.

Kokku eksporditi 1999.aastal 11637 tuhat tonni lõssipulbrit. Suurimad lõssipulbri

eksportijad on Euroopa Liit ja Austraalia. EL-i osakaal lähiaastail kahaneb, kuna

lõssipulbri eksporti vähendatakse (ekspordisubsiidiumite vähendamisega) 356000

tonnilt 180000 tonnini 2001.aastal. Austraalias on seevastu oodata lõssipulbri ekspordi

39%st suurenemist. USA plaanib suurendada lõssipulbri eksporti 45% /110, lk.57; 70,

lk.107; autori arvutused/.

Joonis 7. Lõssipulbri eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.

41

Joonis 8. Piimapulbri eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.

Euroopa Liit on tänini olnud suurim piimapulbri eksportija maailmas. Kuigi tema

eksporditavad kogused jäävad aastani 2005 samaks, väheneb EL-i osakaal maailmaturul

märgatavalt, sest ainuüksi Uus-Meremaa suurendab 2005 aastaks piimapulbri eksporti

48% ning Austraalia 65%. Maailmas ennustatakse piimapulbri tootmise kasvu lähema

viie aasta jooksul 11% ning hinna kasvu 1999.aasta 152 USD/tonnist 197 USD/tonnist

2005 aastaks, seega 30% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.

Maailma võitoodang oli 1994-1998.aastal keskmiselt 6 629 tuhat tonni. See kasvab

2005 aastaks prognositult 7221 tuhande tonnini ehk ligemale 9%. Euroopa Liit

vähendab viie aasta jooksul võieksporti 205000 tonnilt 183000 tonnini ja suurendab või

sissevedu 83000 tonnilt 110000 tonnini /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.

Joonis 9. Või eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.

42

Joonis 10. Juustu eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.

Aastani 2005 ennustab OECD maailma juustutoodangu kasvuks 18,5%. 85% juustudest

toodetakse arenenud riikides, kuna see toode on suhteliselt kallis ja valdav osa juustust

ka tarbitakse seal. Jällegi on senini olnud maailma suurim juustueksportija Euroopa Liit,

kuid tema juustueksport lähiaastatel väheneb siseturu suureneva tarbimise arvelt. EL-il

on plaanis tõsta juustu sissevedu 99000 tonnilt 191000 tonnini aastaks 2005 ehk 93%.

Suuruselt teine ja kolmas juustueksportija – Uus-Meremaa ja Austraalia – lisavad

aastani 2005 oma eksporditavatele juustukogustele vastavalt 80% ja 97%.

Lähinaabritest on teatanud Poola 280%st juustuekspordi kasvuplaanist järgmiseks viieks

aastaks ning Ungari 86%st kasvuootusest. Eesti piimatoodete ekspordist moodustab

juust 19% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.

Nagu eelpool toodust selgub on maailmas kaks peamist eksportivat regiooni: EL ning

Okeaania (Austraalia ja Uus-Meremaa), esimese trendiks on vähenevad või

stagneeruvad tootmismahud, teisel aga drastilised tootmismahtude kasvuplaanid. Miks

on antud suundumus selline? Miks ei kasva EL-i tootmismahud samas tempos

Austraalia, Uus-Meremaa või USAga? Vastuse antud küsimusele üritab autor

formuleerida järgmises alapunktis.

2.1.2. Piimaekspordi konkurentsivõime mõjutajad maailmas

43

Piimaekspordi konkurentsivõimet maailmas suunavad peamiselt kaks faktorit –

piimatootmise madal omahind ja riiklikud turu kaitse ning ekspordi toetuse meetmed

/73, lk.2/. Kuna piima kokkuostuhind on kaalukaim lõpptoodangu omahinna kujundaja

(selgub alljärgnevas alapeatükis), määrab omahind ära riigi või regiooni piimanduse

suhtelise eelise võrreldes teistega, teine aga suhtelise eelise puudumise ulatuse. Nende

kahe faktori vahel võib välja tuua ka olulise seose – mida madalam on tootmise

omahind, seda avatum on turg ja seda vähem sekkub riik piimatootmise kaitsemisse ja

toetamisse.

Piimanduse suhteline eelis

Maailmakaubanduse aluseks on suhtelise eelise seadus: iga riik tootku seda, milleks tal

on enim eeldusi ja müügu seda teistele /30, lk.46/.

Piimatootmise suhtelise eelise madalatest tootmiskuludest lähtuvalt määravad ära viis

järgmist determinanti /autori jaotus Whitelockile tuginedes/ – klimaatilised

loomakasvatuse tingimused, loomapidamise korraldamine ja sellest johtuv piima

kvaliteet ja loomade produktiivsus, tööjõu kulud, kapitalimahutused (hooned, maa,

tehnika, seadmed jm.).

Kliima määrab ära loomade pidamise võimalikkuse (on mitmeid regioone, kus

praktiliselt puudub võimalus piima tootmiseks - kõrbed, mägismaastikud, vihmametsad,

vajaliku floora puudumine jne.) ning loomapidamisele vajaliku ja kvaliteetse sööda

kättesaadavuse aastaringselt. Samuti kapitalimahutuste vajadused hoonetele, loomadele

vajaliku maa omandamiseks, sööda varumise tehnikaks ning sööda ladustamiseks.

Näiteks Läti ja Leedu madalama produktiivsuse põhjuseks võib pidada ebapiisavat

söötade varumist talviseks perioodiks. Autori visiidil Leedu piimatööstustesse ilmnes

huvitav tõsiasi, et näiteks Alytas’e tehase piimavarumine 1999.aastal kõikus talve ja

suve vahel enam kui 4 korda – talvel (detsember kuni märts) varuti keskmiselt 70 tonni

piima päevas, suvel (mai kuni september) samadelt loomadelt aga 300 tonni päevas.

Põhjuseks toodi minimaalset söödavarumist talvise perioodi üleelamiseks. Sama

põhjustas ka piima madalamat kokkuostuhind, kuna kulud söödavarumisele olid

tühised.

44

Loomade produktiivsus on oluline tööviljakuse, efektiivsuse ja tulupotentsiaali allikas.

Mida suurem on lehmade väljalüps, seda väiksemad on kulud toodetud piima

kilogrammi kohta (produktiivsus mõjutab nii püsikulude kui ka muutuvkulude

osatähtsust omahinna kujunemisel). Loomade produktiivsuse olulisimaks mõjutajaks on

loomapidamise õige korraldamine ning sööda kättesaadavus (ratsioon) ja kvaliteet.

Uuringud on näidanud, et 15 kuni 25% suurenenud piimatoodangust on võimalik panna

geneetika arvele, samas kui 75 kuni 85% toodangu kasvust ja 100% kvaliteedi

kujunemisest saab panna loomapidamismeetodite arvele /73, lk. 20/. Näiteks /73, lk.20-

26; autori arvutused/:

- Piimakarja lüpsmine kolm korda päevas senise kahe korra asemel suurendab

lehmade piimatoodangut keskmiselt 10 kuni 15% võrra, suurendab aga kulutusi

keskmiselt 5-7%. Seega saavutada on võimalik 3-10% rentaabluse kasv, mis Eesti

tingimustes (keskmine piimatootmise omahind 2,75 EEK/kg, vt. Lisa 2) teeks

0,08 - 0,28 EEK/kg;

- Eri riikides läbi viidud eksperimentide käigus kogutud andmed on näidanud, et

juhul, kui piimakarjas rakendatakse ainult ühe haiguse – mastiit –

kontrolliprogrammi, suureneb piimatoodang lehma kohta keskmiselt 130 USD võrra

aastas. Kontrolliprogrammi rakendamisega kaasnevad väljaminekud on keskmiselt

30 USD lehma kohta aastas. Seega tulude kasv 100 dollarit lehma kohta, mis teeks

kursiga 1:17,5 Eesti keskmise aastase väljalüpsi korral (4622 kg) 0,38 EEK/kg.

Samas teatas Ameerika Ühendriikide Riiklik Mastiidi Kontrollimise Komitee hiljuti,

et haigusest tulenevad kahjud ühe lehma kohta aastas on keskmiselt 180 USD.

Keskmiselt 70% väiksemast piimatoodangust kaasnevast tulupotentsiaalist ilma

jäämine läheb lehmade arvele, kes on pealtnäha terved ja toodavad pealtnäha

normaalset piima.

- Uuringud on näidanud ka seda, et iga kord, kui somaatiliste rakkude arv (piima

kvaliteedi oluline näitaja) tõuseb 100.000/ml võrra üle baasarvu (200.000/ml),

kaasneb sellega 2,5% piimatoodangu vähenemine. See tähendab, et lehm, kelle

piima somaatililiste rakkude arv on 800.000/ml (Eestis tihti esinev nähtus), annab

keskmiselt 15% vähem piima kui lehm, kellel see arv on 200.000/ml ja vastupidi.

Eesti tingimustes tähendaks 15% kõikumine 2000.aasta andmetel 0,41 EEK/kg

kohta.

- Loomade söötmise ja õige söödaratsiooni puudumine andis Leedu näitel üle nelja

kordset erinevust produktiivsuses.

45

Oluline osa piimatootmise korraldamisel on ka kvaliteedi tagamisel. Kõrgekvaliteedilise

toorpiima tootmist ja neist kõrgekvaliteediliste piimatoodete valmistamist võib

määratleda kui võitja-võitja (win-win) olukorda. Olukorrast võidavad tarbijad, kuna /73,

lk.2/:

1) nad saavad kasutada tooteid, mille maitseomadustes võivad kindlad olla (piima

kvaliteet on määravaim argument piima ja piimatoodete tarbimisel);

2) tooted on ohutud ja nende toiteväärtus on suurem;

3) tooted säilitavad pikemaajalises kodus seismisel oma kvaliteedi (USAs on

töötlejaid, kelle pastöriseeritud piima säilivusaeg on 28 päeva, Eesti on

säilivusaeg keskmiselt 4-6 päeva).

Piimatöötlejad võidavad olukorrast samuti, kuna:

1) nende tooted vastavad tarbijate kvaliteedistandarditele, mille tagajärjeks on

omakorda kaebuste väiksem arv ja nende kaubamärki kandvate toodete suurem

läbimüük;

2) neil on võimalik sama suurtest piimakogustest rohkem juustu (kuni 11%) ja teisi

kultuuridel põhinevaid piimatooteid valmistada.

Tööjõukulude osatähtsus on oluline kahest aspektist – loomapidamine ning sööda

varumine. Mõlemad on tööjõumahukad tootmisharud, mis riigi arengutasemest sõltuvast

keskmisest palgast määrab kulude mastaabi. Mida suuremad on tööjõukulud ühe töötaja

kohta, seda rohkem tehakse kapitalimahutusi tööjõu asendamisse uute seadmete ja

masinatega.

Kapitalimahutused on olulised kolmest aspektist – aastaringne loomapidamise

võimaldamine (klimaatiline aspekt), hügieeni-, keskkonna ja veterinaarnõuete täitmine

ning tööjõumahukuse vähendmine. Esimene määrab ära investeeringud maasse,

hoonetesse, söödavarumisse ja hoidmisesse ning infrastruktuuri. Teine tagab kvaliteedi

ja vastavuse toiduainete hügieeninõuetele. Viimane aspekt on lahti seletatud eelmises

lõigus.

Ülalmainitud determinandid määravad märkimisväärses osas piima tootmise omahinna

kujunemise. Miks on see nii oluline?

46

Maailma piimaekspordi peamised tooted – lõssipulber, piimapulber, või ja

hinnanguliselt 1/3 juustust – on enamuses kauasäilivad pooltooted ehk tooraine teistele,

valmistoodangut tootvatele, kohalikele toiduainete tööstustele. Eelmainitud

ekspordiartikleid toodetakse suurtes kogustes (töötlemise mastaabisäästu saamiseks).

Nii impordib näiteks enamus Aafrika ja Aasia riike pooltootena piima- ja lõssipulbrit, et

kohalikes tööstustes valmistada kondentspiima, jogurtit ning muid täispiimatooteid.

Samas on piimapulbrit, millest valmistatakse joogipiima (instant full cream milk

powder), võimalik müüa ka otse tarbijatele. Antud toote tarbijad on enamuses

vähearenenud riikide elanikud, kus puudub piimakarja kasvatamise võimalus aga piima

tarbimine on traditsionaalne. Nende riikide elanikkonna ostujõud on aga suhteliselt

madal. Seega on vähem arenenud riikide jaoks äärmiselt oluline, et piimatoodete

tootmise, töötlemise ja turustamisega seotud väljaminekute tase püsiks võimalikult

madalal, et ka madala ostujõuga elanikkonnal oleks võimalik piimatooteid osta ja

tarbida.

Suur osa juustust läheb pizzeeriatele, pagaritööstustele, sulatatud juustu tööstustele ja

kvaliteetjuustu tooraineks. Valdav osa eksporditavatest piimatoodetest on kõrge

hinnaelastsusega tooted. Erandina saab mainida juustu, kus ekspordis liigub ka suurtes

kogustes lõpptarbijale suunatud kvaliteetjuustu (niššitooted), millele on iseloomulikud

suur lisandväärtus, tugev kaubamärk ja väike hinnaelastsus.

Antud eksporditoodete tootmisel omab tooraine ehk piim sõltuvalt regioonist,

investeeringute astmest, tootmise mastaabist ja piima hinnast vahemikus 60-80%

kogukuludest /49/. Arve kinnitab ka Eesti piimatööstuste kulustruktuuri võrdlus (punkt

2.2.3) ning kohaliku modernseima piimatööstuse, ASi Rapla Dairy,

finantsmajanduslikud näitajad 2001 aasta esimesest poolaastast, mida kajastab järgnev

analüüs.

Rapla Dairy näide

47

Et võrdlus Eesti piimandusettevõtte ja maailma juhtivate tööstuste näitajatega oleks

adekvaatne (kuluefektiivsuse, innovatsiooni, kaasaegse tehnoloogia kasutamine,

mastaabisäästule orienteeritus), on oluline teada alljärgnevaid fakte:

- AS Rapla Dairy tehas on ehitatud 1998.aastal GEA AG poolt, kes on maailma

juhtivaid piimatööstuste konstrueerijaid ja ehitajaid;

- AS Rapla Dairy tehas on uusim piimapulbritehas Ida-Euroopas (mitte renoveeritud

vana);

- Tehasesse investeeriti ca 200 miljonit krooni. Tehas on omalaadsete seas üks

automatiseeritumaid ja efektiivsemaid;

- Tehases töötab 120 inimest ning tehas suudab töödelda 270 - 310 tonni piima päevas

lõssi- ja piimapulbriks. Efektiivse tehase mõõdupuuks peab Euroopa suurim

kontsern, Arla Foods, ühe tonni piima ümbertöötlemist ühe töötaja kohta ööpäevas.

ASi Rapla Dairy näitaja on üle kahe korra parem.

- Tehase maksimaalne tootmisvõimsus piimapulbri ja lõssipulbri tootmisel oli 2001

aasta esimesel 6 kuul kaetud 78% ulatuses.

- Keksmine palk oli 2001 aasta esimesel poolaastal alla 5000 krooni.

Seega võib väita, et piima töötlemisel ja piimatoodete tootmisel on antud tehas

konkurentsivõimeline madala toodangu omahinna saavutamisel.

2001.aasta esimesel kuuel kuul moodustasid tehase püsikulud 10% kogukuludest

(suurimad kuluartiklid olid kapitalikulu ja administratsioon). Tooraine ehk toorpiima

sisseost moodustas muutuvkuludest 67% ning kogukuludest 60%. Samal ajal tootis

tehas üle 20 erineva toote nii sise- kui välisturule. Kui ta oleks spetsialiseerunud ja

tootnud ainult piima- ning lõssipulbrit ja võid, oleksid toorpiima kulud moodustanud

ligikaudu 75% kogukuludest (tehas otsustas antud teed minna alates 5.septembrist

2001).

Eeltoodust saame järeldada, et tooraine hind võib mõjutada piimatoote omahinda

viimase näite alusel suhtega 1:0,75 ehk teisisõnu piima kokkuostuhinna muutumine 1%

võrra muudab valmistoodangu hinda 0,75%. Seega piimatootmise omahind on oluliseks

aluseks piimaekspordi suhtelisele kulueelisele ning sellest tuleneva konkurentsieelise

kujunemisele.

48

Alljärgnev tabel annab ülevaate maailma erinevate riikide ja regioonide piima

kokkuostuhindade võrdlusest, mida kõrvutatakse produktiivsuse ja kogutoodanguga.

Tabel 4

Piima kokkuostu keskmised hinnad ja keksmine lehma produktiivsus

2000.aastal /110, lk.50-51, 63; 90, lk.158; autori arvutused/.

Regioon Piima kokkuostuhind

(EEK/kg)

Kogutoodang

(‘000 tonni)

Keskmine väljalüps

lehma kohta (kg)

EL 4,57 122 255 5 920

USA 4,63 76 048 8 250

Austraalia 2,63 10 870 5 000

Uus-Meremaa 2,88 12 500 3 720

Eesti 2,72 629 4 622

Läti 2,37 823 4 010

Leedu1 2,38 1 700 3 440

Poola 2,97 11 300 3 700

Slovakkia 2,77 1 400 5 690

Hiina 3,62 8 420 1 600

India 2,99 34 000 1 320

Argentiina 2,42 9 900 3 960

Jaapan 12,82 8 499 7 390

Märkus: 1) 1999 aasta andmed.

Tabel 4 indikeerib selgelt maailma piimatootmise märgatavat erinevust regiooniti.

Sõltuvalt kogutoodangu mahust, tootmise tasemest, klimaatilistest eeldustest,

tarbijaskonna ostujõust ja paljudest muudest teguritest on erinevad ka produktiivsus ja

kokkuostuhind. Arvestama peab kohaliku tarbimise osakaalu kogutodangust ning

kohalike tarbijate ostujõudu. Näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa suhteliselt madalad

kokkuostuhinnad ja väljalüpsid on põhjendatavad klimaatilistest ja majanduslikest

iseärasustest, kus:

a) puudub vajadus söötade varumiseks. Lehmad saavad vajaliku sööda

aastaringselt karjamaalt. Kuna täiendava toitaineterikkama sööda andmine ei

ole majanduslikult põhjendatud (söödakulud on suuremad kui produktiivsuse

49

kasvust saadav täiendav tulu), on lehmade keskmine väljalüps ka suhteliselt

madal (võrreldes EL, USA või Jaapani omaga);

b) puudub vajadus karjalautade olemasoluks. Lehmade lüpsmine toimub selleks

ettenähtud lüpsiplatsil;

c) piimakarja pidamine on vähe töömahukas;

d) suurem osa toodangust läheb eksporti.

Tabel aitab positsioneerida ka Eesti piimatootmise suhtelise konkurentsieelise, kus välja

võib tuua järgmised situatsioonimuutujad:

1. Piima kokkuostuhind on juhtivate eksportijate – avatud ning liberaalse

piimanduspoliitikaga Austraalia ja Uus-Meremaa – omadega samal tasemel, aga

oluliselt väiksem kui Euroopa Liidus. Samas tuleb märkida, et Austraalia ekspordiks

mineva piima kokkuostuhind on moonutatud, kuna kujuneb kõrgest siseturule

ümbertöödeldava piima kokkuostuhinnast. Näiteks, Victoria osariigis, mis annab

62% Austraalia piimatoodangust ja enamuse ekspordist, maksti 2000.aastal

tootjatele vaid 2,02 krooni kilogrammilt /118; autori arvutused/.

2. Loomade produktiivsus on suhteliselt madal, kuid parem kui Lätil ja Leedul, samas

on ka kokkuostuhind kõrgem (põhjusi vaatasime eelpool);

Protektsionism ja toetused

“Suhtelise eelise seadust on nimetatud “elegantseks” ja “kauniks”, isegi

“kontseptuaalselt laitmatuks”. Kuid põllumajanduspoliitikale pole sellel

märkimisväärset mõju olnud”, tõdeb Euroopa autoriteetne põllumajandusanalüütik

Michael Tracy oma raamatus “Toit ja põllumees turumajanduses” /2, lk.70/.

Põhjusi, miks riigid püüavad end põlluamajandussaadustega võimalikult suurel määral

ise varustada, on mitu /2, lk.93-99; autori jaotus/:

- Toitu vajatakse iga päev ja selle hind peab olema stabiilne. Sõltuda toitumisel

maailma põllumajanduse suhtelise eelisega piirkondadest on seotud suure riskiga;

- Põllumajandussaadusi on raske ja kulukas säilitada ning transportida pikkade

vahemaade taha;

- Omal maal toodetud toidu kvaliteeti on lihtsam kontrollida. Kontrolli on väga

aktuaalseks muutnud nn. hullu lehma tõvi, suu- ja sõrataud, terrorism jpt. põhjused;

50

- Põllumajanduses hõivatud inimeste osatähtsus tööealisest elanikkonnast on

ajalooliselt väljakujunenult suur;

- Põllumajandus on multifunktsionaalne. Põllumehed ainult ei tooda vaid tagavad ka

maapiirkondade asutatuse ja elujõu, hooldavad kultuurmaastikku ning kaitsevad

loodust. Kui Euroopas oleks lähtutud üksnes maailmakaubanduse aluseks olevast

suhtelise eelise seadusest, oleksid paljud regioonid Euroopas inimestest tühjad;

Põhjusi, miks riigid reguleerivad, kaitsevad ja toetavad kohalikku

põllumajandussaaduste tootmist võib kokku võtta alljärgnevalt /2, lk.95-96/:

1) põlluamajndustootmises on tegemist seotud varadega, mille puhul puudub nende

alternatiivse kasutamise võimalus;

2) valitseb tehnoloogia “nõiaring”: mida madalamad on hinnad, seda enam uut tehnikat

ja tehnoloogiat vajatakse, et olla suuteline madalama hinnaga tootma – uue

tehnoloogia rakendamise tulemusena aga alaneb hind veelgi;

3) põllumajanduse sõltuvus looduslikest teguritest – toodang ei tarvitse olla stabiilne ja

vastavalt kõiguvad ka hinnad ja tootjate sissetulek;

4) põllumajanduses on enamasti tegemist homogeensete toodetega – tootja ei saa hinna

mõjuta miseks oma toodet vabalt diferentseerida, nagu see on näiteks tööstustes

tavaline;

5) tootjate suur arv – ühel tootjal on oma tegevusega võimatu mõjutada nõudmist;

6) mitteelastne nõudmine ja pakkumine, mille puhul koguse väikesele muutusele

vastab suur hinnamuutus – tulemuseks on ebastabiilsed hinnad ja suur risk;

7) toiduainete olulisus unikaalse kaubana – paljud riigid kasutavad subsideerimist

eesmärgiga kindlustada piisaval tasemel põhiliste toiduainete tootmine koduseks

tarbimiseks ja tagada nii riigi sõltumatus võimalikes pingesituatsioonides;

8) ühiskondlik vajadus säilitada perefarmid, mis kannavad ühiskonna jaoks erilisi

moraalseid väärtusi;

9) vajadus kompenseerida tootjaile ja elanikkonnale maapiirkondades halvemini välja

arendatud sotsiaalset infrastruktuuri ja madalamat teeninduse taset;

10) maapiirkonna töötute toetamine on kallim, kui põllumajandustootmise toetamine.

Põllumajandusliku tootmise iseärasused lähtuvad sellest, et tegemist on

loodusobjektidega ja bioloogiliste protsessidega, mida inimene täielikult mõjutada ja

juhtida ei suuda. Taime ja loomakasvatuses on tootmistsükkel väga pikk –

51

taimekasvatuses aasta, veisekasvatuses 3 aastat ning looma aretuses üle 10 aasta. Sellest

tingituna on raha käibekiirus põllumajanduses aeglasem kui teistes

ettevõtluskeskondades. Samuti ei saa täpselt eelarvestada tootmise tulusid, kuna nad

sõltuvad loodusest ning bioloogilistest protsessidest. Teravilja mahakülvamise otsus

langetatakse tänase maailmaturu situatsiooni valguses, tulu saadakse alles 6-12 kuu

pärast. Selleks ajaks võib turg olla oluliselt muutunud. Eeltoodu on teinud

põllumajanduse eriti haavatavaks ja muutlikuks. Seetõttu on regionaal-, sotsiaal- ja

majanduspoliitilistel kaalutlustel asunud paljud regioonid oma põllumajandust toetama.

Toetamisest on loobunud vaid suurt suhtelist eelist omavad regioonid (näiteks

Austraalia, ja Uus-Meremaa), kus enamasti on parimad klimaatilised tingimused

põllumajandussaaduste tootmiseks. Alljärgnevalt mõtestab autor lahti Euroopa Liidu

põllumajanduse protektsionismi ja toetussüsteemide kujunemise, sellega seotud

probleemid ning suundumused tulevikus.

Euroopa asus oma põllumajandust toetama 1958.aastal, kui ühise

põllumajanduspoliitika võtsid kasutusele kuus Euroopa riiki – Lääne-Saksamaa,

Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luxemburg ja Itaalia. Kuna II Maailmasõda oli Euroopa

põllumajandusele jätnud oma jälje ning omamaisest toidust oli suur puudus, otsustati

ühiselt asuda põlluamajandusturgu reguleerima, luues selleks eelkõige stimuleeriva

hinnasüsteemi ja siseturu kaitse. Reguleerimist vajas põllumajandus ka seetõttu, et tol

ajal moodustasid põllumajandustootjad neis kuues riigis 21% kogu tööealisest

elanikkonnast (Itaalias koguni 33%). Suurem osa tootmisest oli koondunud

väheefektiivsetesse taludesse haritava maaga alla 10 hektari ning loomade arvuga alla 5

veise. Tootmine oli kulukas ja ebaökonoomne /30, lk. 50-51/.

Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkideks oli /42, lk.42/:

1) tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise protsessi edendamise ning

põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite,

eelkõige tööjõu otstarbeka kasutamise teel;

2) kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastiku rahuldav elatustase, eelkõige

põllumajanduses töötavate inimeste tulu suurendamise teel;

3) stabiliseerida turud;

4) tagada toiduainetega varustamine;

5) tagada tarbijale mõistlikud hinnad.

52

Loodud ühine põllumajanduspoliitika ning sekkumine põllumajandustootmisesse ja

kohaliku turu kaitsesse saavutas kiiresti oma eesmärgi. 70-ndate lõpuks tootis

majandusühendus juba üle oma sisetarbimise, mis tekitas aga uued probleemid.

Garanteeritud sekkumishindadest, mis tagasid tootjale piisava tulu, tingituna tekkisid

interventsiooniladudesse suured toodangu tagavarad, millest oli majandusühendusel

raske ja kulukas lahti saada, kuna maailmaturu hinnad olid madalamad kui EL-is

toodetud toodete omahind. Tootjatele oli aga tulukus tagatud ning nad soovisid enamat,

intensiivistades tootmist ning suurendades toodetavaid koguseid /30, lk. 51/.

Ülejääkide realiseerimiseks hakati otsima motiveeritud võimalusi nende

realiseerimiseks kolmandates riikides. Kuna liidu siseturuhind oli maailmaturu hinnast

oluliselt kõrgem, ei olnud otsjaid kerge leida. Probleemi lahendamiseks hakati

rakendama ulatuslikke ekspordisubsiidiume. Selline lahendus tekitas aga mitu uut

probleemi: subsiidiumid nõudsid Liidu eelarvest lisaraha (1980.aastaks moodustas

põllumajandus juba 72% majandusühenduse eelarvest) ning tekitasid tõsist pahameelt

peamistes kaubanduspartnerites ja konkurentides (USA, Kanada, Austraalia, Uus-

Meremaa jt.) /30, lk.50/.

Kui GATTi Uruguai vooru lõppkokkuleppega piirati oluliselt ekspordisubsiidiumide

maksmist alates 1994.aastast, teravnes Euroopa Liidus põllumajandussaaduste tootmine

veelgi. Seega oli vaja leida uusi teid põllumajanduse toetamiseks /30, lk.51/.

Ühtset põllumajanduspoliitikat selle senisel kujul oli väga raske, praktiliselt võimatu

rakendada. Nimetatud probleemid tingisid vajaduse reformida ühist

põllumajanduspoliitikat. Esimeste tõsisemate katsetega alustati 1988.aastal, kuid siis

jäid reformid põllumeeste vastuseisu ja Euroopa Liidu vähese otsustavuse tõttu

vähemõjusateks /30, lk.51/.

Märgatavalt paremini on kulgenud 1992.aastal alustatud nn. MacSharry reformid.

Reformi peamiseks eesmärgiks on olnud tootmise vähendamine. Selleks on alandatud

kokkuostuhindu, mis on pärssinud tootmise suurendamist. Viimaste aastate jooksul on

1980.aastatel probleeme tekitanud ülejäägid küll vähenenud, kuid jäänud siiski

probleemiks. Ka Euroopa Liidu siseturuhinnad on paljudes sektorites endiselt oluliselt

53

kõrgemad maailmaturuhindadest, mistõttu reformide edasine jätkamine on

möödapääsmatu /30, lk.51/.

Hindade alandamine on mõjunud soodsalt Euroopa Liidule kui tervikule, kuid

põllumehi madalamad hinnad ei rahulda. Võimaldamaks põllumeestel kohaneda

madalamate hindadega, on ajutiselt sisse seatud kompensatsioonimaksed sissetulekute

vähendamise eest, mis ei sõltu toodetavast kogusest. Nii on põllumehed säilitanud oma

sissetuleku. Enamgi veel, põllumeeste reaalsed sissetulekud on viimaste aastate jooksul

järk-järgult kasvanud /30, lk.51/.

Lisaks kokkuostuhindade alandamisele kasutatakse tootmise piiramiseks ka muid

vahendeid. Näiteks makstakse põllumeestele teatud osa haritava maa tootmisest

kõrvaldamise eest. EL-i mahuka ja liiga intensiivse tootmise juures on seda peetud

möödapääsmatuks. Samas on väga tõenäoline selle meetme kaotamine lähiaastatel.

Peale selle on kasutusele võetud hulk sotsiaalseid abinõusid. Talunikele on antud

võimalus jääda varem pensionile (alates 55. eluaastast) ja noortele talunikele antakse

toetusi majandustegevuse alustamiseks.

Maapoliitika raames toetatakse põllumehi, kes tegutsevad Vahemeremaades, kus talud

on liiga väikesed selleks, et olla võimelised konkureerima Põhja-Euroopa suurtaludega.

Samuti toetatakse põllumehi, kes toodavad ebasoodsates klimaatilistes tingimustes

(arktilistel aladel Soomes ja Rootsis, Austria ja Prantsusmaa kõrgmägedes,

Suurbritannia mägisaartel jne.). Selliste mitteefektiivsete talude toetamisel on

sotsiaalsed ja keskkonnaalased põhjused. Nimelt, talunikele töötuabiraha maksmine

läheks sama kalliks kui tootmise rahastamine, samas kui tootmine aitab säilitada

maalähedast elulaadi. Maaelu toetamisel põimub ühtne põllumajanduspoliitika tihedalt

Euroopa Liidu regionaalpoliitikaga /30, lk.52/.

1999.aasta aprillis toimunud Euroopa Ülemkogu Berliini tippkohtumisel jõudsid

liikmesriigid kokkuleppele ühtse põllumajanduspoliitika edasise reformimise suhtes.

Põllumajandusalane kokkulepe oli osa suuremast eelarveküsimuste komplektist

reformipaketi Agenda 2000 raames. Kokkuleppe kohaselt jätkatakse ühtse

põllumajanduspoliitika toetamist umbes samas mahus kui siiani, s.o. 40,5 miljardi

54

Euroga aastas. Sellele lisandub 14 miljardit eurot maaelu arendamise, veterinaaria ja

taimekaitse tarbeks /30, lk.52/.

Ehkki lõplik kokkulepe ei olnud nii kaugeleulatuv kui varasemad ettepanekud, õnnestus

siiski vähendada enamiku põllumajandussaaduste sekkumishindu. Loomaliha hinda

alandati 20%, teravilja hinda 15% (millest pool kompenseeritakse otsetoetuste näol) ja

piima hinda 15%. Lisaks sellele otsustati, et piimakvootide süsteem jääb jõusse 2007. -

2008.aastani ning kvoote suurendadakse aastaks 2006 vaid 1,5% võrra. Maa

kohustusliku tootmisest kõrvalejätmise määr fikseeritakse 10% tasemel. Samuti jätkub

otsetoetuste maksmine põllumeestele: 17,24 eurot piimatonni eest (0,27 EEK/kg), 66

eurot teravilja ja õliseemne tonni eest (1,03 EEK/kg), toetused lihaveiste ja lammaste

kasvatajatele /30, lk.52/.

Lisaks otsetoetustele toimivad ELis ka mahukad ja keerulised turu reguleerimise

mehhanismid, mida iseloomustab alltoodud joonis.

Joonis 11. ELi ühise põllumajandusturu hinnasüsteem /2, lk.96/.

55

IMPORDITOLL

EKSPORDI TOETUS

Sekkumis- ehk intervensioonihind

Taotlus- ehk eesmärgihind

Künnishind

ELi hind

Maailmaturu hind

Künnishind on Euroopa Liitu imporditud põllumajandussaadustele ja toiduainetele

kehtestatud miinimumhind. Sellest odavamalt imporditud saadusi müüa ei saa. Sellest

odavamate importkaupade hinda tõstetakse künnishinnani maksudega. Künnishinna

eesmärk on kaitsta EL-i põllumajandustootjaid soodsamates oludes tootjate konkurentsi

eest.

Taotlus- ehk eesmärgihind on hinnatase, millest kõrgemale põllumajandussaaduste

hinnad Euroopa Liidu siseturul tõusta ei tohi. Sellega kaitstakse tarbijat.

Sekkumis- ehk intervensioonihind on hinnatase, millest allapoole ei lasta

põllumajandussaaduste hindadel langeda. See tagab põllumajandustootjale teatud kindla

tulu. Kui põllumajandussaaduste hinnad langevad ületootmise tõttu kindlaksmääratud

hinnatasemest allapoole, siis ostetakse intervensiooni- ehk sekkumisameti (ladude)

poolt saadusi kokku sekkumishinnaga seni, kuni hinnad turul tõusevad taas

sekkumishinnast kõrgemale. Sekkumishinnaga kokkuostetud põllumajandussaadused

eksporditakse väljaspoole EL-i. Kui maailmaturu hinnad on EL-i sekkumishinnast

madalamad, mida nad ka valdavalt on, makstakse ülejääkide eksportimiseks

ekspordisubsiidiume.

Antud erinevad hinnatasemed, millega sekkutakse tururegulatsiooni, määrab Euroopa

Nõukogu. Selleks peavad liikmesriigid pidevalt teavitama Euroopa Komisjoni hindadest

oma turul.

Põllumaajndustootjate tulu tagamise seisukohalt on hindade reguleerimine väga vajalik,

kuid keeruline ja kallis. Et vähendada ületootmist ja kärpida ühtse

põllumajanduspoliitika kulutuste kasvu, võttis Euroopa Ülemnõukogu kasutusele 1988.

aastal stabiliseerimismehhanismi – kui põllumajandustoodangu ülemmäär ühel aastal

ületatakse, siis järgmisel aastal nende saaduste tagatud hindu vähendatakse. Lisaks

eelmainitule rakendatakse ületoodangu piiramiseks:

- sekkumishinna alandamist;

- tootmiskvoote;

- osa maa kasutuselt kõrvaldamist;

- intensiivsuse vähendamist keskkonnakaitselistel eesmärkidel;

56

- osa põllumajandustootjate lülitamist muule tegevusele, soodustatakse varasemat

pensionile jäämist.

Agenda 2000 reformid ei ole viimased ja lõplikud EL-is, küll aga kõige radikaalsemad

Euroopa põllumajanduses alates 1960.aastast ning see peaks mõjuma positiivselt nii

põllumeestele, tarbijatele, agrotööstustele, keskkonnale kui ka Euroopa Liidu

majandusele tervikuna. Samuti peaks tõsiasi, et Euroopa Liit pooldab senisest

liberaalsemat lähenemist kaubavahetusele põllumajandussaaduste ja toiduainete osas,

tekitama kindlustunnet Euroliidu kaubanduspartnereis. Ka peaks reform teadvustama, et

põllumehi ei toetata mitte ainult nende toodangu pärast, vaid ka nende panuse eest

ühiskonna kui terviku toimimisse.

Järgnev tabel näitab Euroopa Liidu eelarve trendi põllumajandustoetuste vähenemise

suunas.

Tabel 5

ELi eelarve struktuur 1980 – 2000 /30, lk.51/.

1980 1990 2000

Põllumajandus 72% 58% 44%

Struktuurifondid 20% 25% 18%

Muu 8% 17% 38%

Suurimad põllumajanduse toetajad maailmas on USA ja EL. OECD arvutuste kohaselt

moodustavad USA farmerite tuludes riigilt saadavad toetused 24%, ELis on sama

näitaja 49%. Põllumajandustoetused on väga suureks koormaks riikide eelarvetele.

Ühtne põllumajanduspoliitika rakendamisele kulub 44% Euroopa Liidu 100 miljardi

dollarilisest eelarvest, kuid samas annab agraarsektor vaid 2% EL-i sisemajanduse

kogutoodangust. Lisaks sellele, 80% subsiidiumitest läheb ainult 20% farmeritele, mis

on ca. 1% Euroliidu kogu tööjõust. Otsetoetused ühe täisajaga põllumajandustöötaja

kohta Euroopa Liidus ja USAs moodustasid 1999. aastal vastavalt 5,7 dollarit ja 8,1

dollarit. Samas oli otsetoetuste suhe lisandväärtusse ELis 33,2% ja USAs 32,5%. Seega

ei ole mõtet põllumehi ülejäänud elanikkonna arvelt sellises ulatuses toetada /67; 2, lk.

101/.

57

Seetõttu on WTOs võetud USA ja EL suure rünnaku alla “ausa kaubanduse grupi” ehk

Cairnsi grupi poolt. Antud gruppi kuulub 18 riiki (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa

jpt.), kes ei toeta põllumajandust nii mastaapselt, ning kelle põllumajandussaaduste hind

kujuneb välja turumoonutusteta /2, lk.101/.

Autori arvates on EL jäänud oma põllumajanduse reformimisega hiljaks. Senine

poliitika on olnud ebaefektiivne ning ei taga konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku

tootmist pikas perspektiivis. Siseturgu kaitstakse impordikvootidega, mis teeb

võimatuks kätte saada tarbijaskonnale mõnedel juhtudel kuni 50% odavamat toodet.

Juba 1997.aastal soovis üks osa riike, et kaotataks kvoodid ja vähendataks

interventsioonihindu turuhinna langetamiseks kolme aasta jooksul kuni 15%. Kuid see

otsus lükati edasi kui aastateni 2005-2006. Suurbritannia, Rootsi, Taani ja Itaalia

sooviksid näha tootmiskvootide kaotamist ja 30% interventsioonihindade langust juba

2006.aastal. Toetust on avaldanud ka Saksamaa, et reformiga tehtaks algust juba 2003.

aastal. Kuigi põlluamajandustoetused vähenevad või jäävad samaks, suureneb päev-

päevalt surve EL-ile toetussüsteemisde märgatavaks kärpimiseks. Autor arvab, et mida

kaugemale EL antud mastaapsete kärpetega venitab, seda suuremaks muutub vahe EL-i

ja muu maailma põllumajandustootmise ökonoomikal. Viimane võib viia sektori

tootmismahtude olulise vähenemiseni. Käesoleval hetkel suudavad Uus-Meremaa ja

Austraalia kiiremini suurendada oma konkurentsivõimet kui EL-i leebed meetmed

parandavad Euroopa põllumajandustootmise äriefektiivsust. EL on teel siseturu

vajaduste rahuldamise tasemel tootmisele, mille raames autori hinnangul väheneb

(vähendadatakse või ollakse kohustatud vähendama) suhtelise eelise puudumise tõttu

piimatootmine järgmise 10 aasta jooksul hinnanguliselt 10% (20 kordne Eesti aastane

piimatoodang). Mainitud 10% on pooltoodete ületootmise osa, mis läheb eksporti ja

millel maailmas puudub madala omahinna konkurentsieelis.

Võttes kokku eelnevad kaks teemakäsitlust, saab järeldada, et piimaekspordi suhteline

eelis saab alguse odava ja kvaliteetse tooraine tootmise tingimustes, kuna toorpiim

moodustab 60-80% maailmas enim eksporditavate piimatoodete omahinnast. Antud

piimatooted on suure hinnaelastsusega. Odava toorpiima tootmisele on olulisimad

loomapidamise õige korraldamine ja kliima, milles piimatootmine toimub, määrates ära

produktiivsuse ja kvaliteedi ning kulutuste tasemed kapitaalmahutustele ja tööjõule.

Klimaatilist suhtelise eelise puudumist saab kompenseerida kõrgema produktiivsusega

58

või riikliku sekkumisega turu kaitse ja ületoodangu eksportimisel vastavate toetuste

raames. Kuna maailmas on surve liikuda üha enam liberaalse ja moonutamata

vabakubanduse suunas, peavad riigid, kellel puudub tootmise suhteline eelis, vastavad

eelised leidma või tootmisest loobuma. Tootmisest loobumisel tuleb arvestada, et

ratsionaalse sotsiaalhoolekande ja kultuurilise identiteedi säilitamise kulud

maaregioonides ei kujuneks suuremaks kui vastavas ulatuses põllumajandustegevuse

toetamine. Seega on primaarne tõsta põllumajandustootmise efektiivsust ja

produktiivsust.

2.2. Piimandus Eestis

2.2.1. Piimatootmine

Eesti piimatoodang moodustas 2000.aastal 0,13% maailma 487 miljoni tonnisest

kogutoodangust ning 0,53% Euroopa Liidu 121 miljoni tonnisest piimatoodangust. Eesti

annab 19,5%, Läti 27,5 ning Leedu 53% Baltikumi piimatoodangust /110, lk. 49; autori

arvutused/.

Piimatootmine ühe elaniku kohta on Eestis suhteliselt kõrge ligi 437 kg/elaniku kohta.

Euroopa Liidu keskmine on 300 kg. Meid edestavad ainult sellised EL riigid nagu

Holland, Iirimaa ja Taani. Leedu ja Läti vastavad näitajad on 477 kg ja 326 kg. Tšehhis

266 kg. Poola kui üks arvestavamaid tegijaid Euroopas toodab ca 313 kg elaniku kohta.

Šveitsis on piimatoodang elaniku kohta samuti päris kõrge, 538 kg. Iirimaal on antud

näitaja Euroopa Liidu kõrgeim 1425 kg. Uus-Meremaal on piimatoodang elaniku kohta

aga maailma kõrgeim – 3316 kg. /90, lk 178-209/.

Eestis toodeti 2000.aastal 629 663 tonni piima, mis on ligi 42% vähem kui 1991.aastal

ning jääb 52% võrra alla Eesti rekordaastale 1987 /119/. Eesti tarbis

Põllumajandusministeeriumi kaubandusbüroo andmetel 2000.aastal 422 700 tonnist

piimast valmistatud tooteid, millest omakorda 51 000 tonni oli imporditud tootetele

tootmiseks kulunud piim (ekvivalentne piim). Seega ligi 41% kohalikust toodetavast

piimast on eesti piimatööstused sunnitud ekspordima ehk toodetakse 69,4 % üle oma

sisetarbimise.

59

Eesti viimase kümnendi (1990-2000) piimatootmist iseloomustab oluline piimatootmise

langus (42%), piimakarja vähenemine (54%), keskmise väljalüpsi mõõdukas kasv

(11%) ning lehmade koondumine suurtesse karjadesse (86% lehmadest on üle 50

pealistes karjades). Alates 2000.aastast on piimatootmise mahtude ja

piimakarja vähenemine peatunud ning pisut kasvanud /119; autori arvutused/.

Suur piimatoodangu langus ning loomade vähenemine aastail 1992 - 2000 oli tingitud

mitmesugustest välistest sündmustest, nagu üleminek turumajandusele, üleliiduliste

piimasaaduste kogumisfondide kadumine, suurmajandite likvideerimine, uute

eksportturgude raske leidmine, piimatootmise amortiseeritus ja vähene efektiivsus ning

piimatootmise sisendite oluline kallinemine (söödad, kütus, elekter, väetised jpt.).

Tootmine oli üles ehitatud odavate sisenditega ebaefektiivsele ning tööjõumahukale

masstootmisele. Sisendite kallinedes muutus antud tootmine kahjulikuks.

Tootmiskorralduse ja tehnika vahetamiseks aga puudus piisav finantsvõimendus

investeerimiseks ja raha laenamiseks. Sisenemine Vene turule muutus raskemaks ja

mujale müümiseks ei olnud Eesti piimatööstuste toodangu kvaliteet piisaval tasemel.

Keskmine aastane väljalüps oli 2000 aastal Eestis tõusnud 4 622 kg lehma kohta, mis

ületab 11% 1987. aasta näitaja, mil oli piimatootmise tippaeg. Ometigi on see ligi 22%

vähem kui Euroopa Liidu keskmine, mis oli 2000.aastal 5 920 kg/lehma kohta aastas

/119; 110, lk. 48-49, autori arvutused/.

Eesti lehmadest 86% asuvad karjades, milles on üle 50 looma, mis peaks tagama

suhteliselt hea efektiivsuse ja võimaluse mastaabisäästu saavutamiseks piimatootmisel.

Samas oli ettevõtete väljalüps 2000.aastal talude omaga peaaegu võrdne, mis näitab

ettevõtete organisatsioonilisi, juhtimise ning ebaökonoomse majandamise probleeme.

Talud on olnud senini suutlikumad paremini organiseerida lehmapidamist kui

suurfirmad /114, lk. 6/.

Eesti piimandusel on üks oluline eripära, mis turu arengule ja väljavaadetele annavad

alust spekuleerimiseks ning teeb piimanduse tuleviku hindamise raskeks ning

spekulatiivseks. Vaid 65% ettevõtetes ja taludes toodetavast piimast jõuab

kombinaatideni (Euroopa Liidu vastav näitaja on 94,4%), mis tähendab, et 35%

realiseeritakse otse turul või kodumajapidamises. Paljudel ettevõtetel ja talumeestel on

60

oma pisimeiereid, kus toodetakse väikeses koguses võid, jogurteid, kohupiima ning

juustu /110, lk.49-51; autori arvutused/.

Eelmainitud turumoonutuse aluseks on olnud piimatööstuste pankrotid, piima

kokkuostuhinna suur kõikumine kombinaatides (vt. joonis 12), pikad maksetähtajad

ning piima kvaliteedi analüüsimise erinevad (ebaadekvaatsed) moodused

kombinaatides, mis viisid selleni, et paljud piimatootjad hakkasid oma piima turgudel

realiseerima sularaha vastu, saades kõrgemat hinda, raha kohe kätte ning analüüse piima

kvaliteedile ei olnud vaja teha. Samuti asutasid osad ettevõtted ja talud väikesi

piimakäitlemise tootmisüksusi, mille toodangut kohalikus vallas, maakonnas või

turgudel realiseeriti. Põhjused nende tekkeks olid samad, mis piima vedamisel otse

turgudele. Antud trendiga ei saanud kaasa minna keskmisest väiksemad farmid ja

suurtootjad, kuna ühtedel ei tasunud ära transport ja töötlemisse investeerimine ning

puudus võimalus ja mõte väikseid koguseid turgudele viia, teistel aga olid kogused liiga

suured turul realiseerimiseks.

Tänaseks on hakanud piimatootjad üha enam piima kombinaatidele tarnima. Põhjuseid

on kaks: a) piimatööstused maksavad stabiilsemalt ja paremat hinda, b) turgudel ei

lubata müüa jahutamata ja pastöriseerimata piima. Kuigi käest-kätte piimamüük toimib

endiselt, on üha enam tootjaid kohustatud oma piimatoodangu ümbertöötlejatele maha

müüma.

Nagu eelpool kirjeldatud on toorpiima realiseerimisviisi muutus farmerite hulgas

enamjaolt tingitud piima kokkuostuhinna kõikumisest, mis on esitatud joonisel 11.

2000. aastal töödeldi piima ligi neljandiku võrra vähem kui enne Venemaa finantskriisi

augustis 1998.aastal. Pärast kriisi ei olnud võimalik sama suurtes kogustes eksportida,

seega vähenesid aasta jooksul tootmiskogused ning tekkis toorpiima ülejääk, mis oli

peamiseks kokkuostuhinna languse põhjuseks.

61

Joonis 15. Toorpiima keskmine kokkuostuhind aastatel 1990 – I kv 2001 /119/.

Toorpiima vähenemine ning kriisi järgne taastumine on tõstnud kokkuostuhinna

praeguseks Eesti piimaliidu andmetel 3,21 kroonile/kg. Selline seis on

karjakasvatajatele hea, kuna Eesti suuremates farmides, arvestades kõiki kulusid

tavatehnikale ja karja pidevale uuendamisele, on keskmised kulud toorpiima tootmiseks

keskmiselt 2,75 krooni/kg, mis võimaldab peaaegu 15% kasumimarginaali (arvutused

on tehtud Lisas nr. 2, arve kinnitavad ka Lacto Agro Grupi ja teiste Eesti suurfarmide –

Jõgisoo , Kurisoo, Käravete, Mägise, Oja ja Roosna – andmed).

Sektori varasemate aastate madala tulutaseme tõttu on keskmine brutopalk

põllumajanduses oluliselt madalam Eesti keskmisest brutopalgast, kuigi sektorisiseselt

see võrreldes eelmise aastaga tõusis. 2000.aasta IV kvartalis oli põllumajanduses ja

jahinduses hõivatud elanikkonna keskmine sissetulek Statistikaameti andmetel 3021

krooni kuus ehk keskmiselt 17,5 krooni tunnis. Viimane on tinginud ka suure osa

oskustööjõu lahkumise sektorist viimastel aastatel.

Ettevõtete investeeringud põhivarasse suurenesid 2000.aastal võrreldes 1999.aastaga

peaaegu kaks korda. Siiski tehti investeeringuid põllumajandusse SKP suhtes 2,5 korda

vähem kui riigi teistes majandusharudes keskmiselt ja 3,5 korda vähem kui Eesti

põllumajandusettevõtete sarnase struktuuriga riikides /79, lk.44-46/.

62

Riiklikud toetused põllumajandustootjatele

Autor käsitleb toetusi tootja, mitte tootmisharu keskselt, kuna erinevad toetuse liigid

omavad kas otsest või kaudset mõju tootmisharudele. Nii näiteks piimalehmatoetus

mõjutab piimatootmist otseselt, teraviljatoetus kaudselt läbi odavama jõusööda.

2000.aasta riigieelarves oli põllumajandustootjate ja maaelu toetamiseks erinevate

programmide ja toetuste kogusummas eraldatud 478,8 mln krooni, sealhulgas riiklikeks

otsetoetusteks eraldati vastavalt 236,44 miljonit krooni. Arvestades 01.jaanuar 2000

kasutamata jääki ning 2000.aasta riigieelarve muutmise seadust, suurendati seda

summat 240 miljoni kroonini. Vastava summa jagunemine erinevate toetusliikide vahel,

mis kinnitati 22.augustil 2000 põllumajandusministri poolt, on toodud alljärgnevas

tabelis.

Tabel 6

Toetus põllumajandustootjatele 2000. aastal /80, lk.50-51/.

Toetuse liik 1999. a kroonides 2000. a kroonidesPiimalehma riiklik otsetoetus 88 650 000 112 403 230Tera- ja kaunvilja ning rapsi, rüpsi ja seemnelina kasvatamise riiklik otsetoetus

139 300 000 102 182 230

Mahepõllumajanduslikule tootmisviisile ülemineku või mahepõllumajandusliku tootmisviisi riiklik otsetoetus

- 3 900 000

Ute ja kitse kasvatamise riiklik otsetoetus 1 970 000 2 095 000Noor- ja lihaveise kasvatamise otsetoetus 6 333 000 -Emise kasvatamise otsetoetus 2 955 000 -Sertifitseeritud seemnekartuli kasvatamise riiklik otsetoetus - 500 000Sertifitseeritud heinaseemne kasvatamise riiklik otsetoetus - 1 500 000Põllumajandusmaa lupjamise riiklik otsetoetus 17 200 000 14 800 000Nõuandetoetus 1 540 000 1 540 000Põllumajanduskindlustustoetus 600 000 594 000Eesti maakarja tõugu lehma kasvatamise riiklik otsetoetus - 500 000KOKKU 258 548 000 240 014 460

Otseselt ja kaudselt on enim toetatud tootmisharu piimatootmine. Piimatootmist

toetatakse otseselt läbi piimalehmatoetuse, mis jaotatakse ära Eesti Jõudluskontrolli

keskuses arvel olevate lehmade vahel. Võttes siiski aluseks Eesti 2000.aasta

piimatoodangu 629 663 tonni, saab Eesti piimatootja riiklikku otsetoetust keskmiselt

0,18 EEK/kg. Piimalehmatoetust said 2000.aastal 102524 lehma ehk 78,3% Eesti

piimakarjast (ülejäänud ei vastanud toetuse saamise nõuetele või ei ole arvel Eesti

Jõudluskontrolli keskuses) /114, lk.6/. Keskmise väljalüpsi alusel (4622 kg/lehma

63

kohta) saame toetuseks 0,24 EEK/kg, mis ei ole oluliselt väiksem, kui EL-is makstav

otsetoetus 0,27 EEK/kg. Peamine erinevus EL-iga on aga see, et Euroliit toetab iga

toodetud kilogrammi konstantse summaga, Eesti aga kogu piimatootmist mingi

summaga, mis jaotatakse ära lehmade vahel. EL toetab produktiivsust ehk

majanduslikku efektiivsust, pakkudes farmerile võimalust saada tulemustele vastavat

toetust, Eesti aga lehmade arvukust ehk sisendite kogust, mis ei taga farmerite

motiveeritust saavutada paremat tootlikkust lehma kohta vaid maksimaalset lehmade

arvu saavutamist. Sama kommentaar kehtib ka tera- ja kaunvilja, rapsi, rüpsi ja

seemnelina tootmise toetuse kohta, mida jagatakse hektarikeskselt, mitte aga

saagikusest lähtuvalt.

Autori arvates loob riik sellist toetussüsteemi rakendades ebavõrdsust, kuna need

tootjad, kellel on parem tootlikus või saagikus on pidanud tegema rohkem

investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse, teadmistesse ja tehnikasse. Toetusi saavad nad

samas proportsioonis kui teisedki. Seega riiklik toetussüsteem ei motiveeri ja ei taga

parematele majandamistulemustele, efektiivsuse ja produktiivsuse kasvule orienteeritud,

arenemisvõimelise ja innovaatilise tootja majandustegevuse jätkusuutlikust ning pärsib

põllumajandustootmise arengut.

Eesti piimatootmise situatsioonimuutujad

Kokkuvõtvalt saab välja tuua kohaliku piimatootmise positiivsed ja negatiivsed

situatsioonimuutujad, mis enim mõjutavad valdkonna arengut ja strateegiate valikut.

Eesti piimatootmise positiivsed muutujad ja eelised /30, lk.65-73; autori täiendused/:

1) Eestis puudub kuni EL-iga liitumiseni tootmisvõimsust reguleeriv kvoodisüsteem,

mis piiraks arengut;

2) odav maaressurss;

3) Eestis rajaneb piimatootmine eeskätt odavatele rohusöötadele, mille kasvatamist ja

varumist saab efektiivsemaks muuta;

4) Eesti piimakari on hea geneetilise potentsiaaliga. Tõuaretussüsteem võimaldab karja

aretusväärtust tõsta;

5) Eestis on 86% lehmadest rohkem kui 50 lehmaga karjades, s.t. karjade suurus ja

struktuur on parem kui Euroopa Liidus (autori andmetel 35 looma).

6) Eestis on piimatootmise kulud madalamad kui Euroopa Liidus (vt. Lisa 2);

64

7) ligemale pool söödateraviljast toodetakse tootmisüksustes, kus on üle 100 hektari

põllumaad.

Eesti piimatootmise negatiivsed muutujad ja puudused /30, lk. 66-67; autori täiendused/:

1. Klimaatilise suhtelise eelise puudumine.

2. Suur toodangu (25-40%) kõikumine sõltuvalt aastaajast.

3. Avatus ja sellest tulenev sõltuvus maailma piimaturul toimuvast.

4. Valdav EL-i keskkonna-, veterinaar-, hügieeni- ja fütosanitaarnõuetega

mittevastavus. Vastavusse viimiseks suurte investeeringute tegemise vajadus.

5. Madal produktiivsus.

6. Halb kvaliteet. Vaid hinnanguliselt pool toodetavast piimast vastab EL-i nõuetele

(vt. Lisa 3).

7. Kõrgem omahind kui maailma keskmine ja juhtivate eksportivate riikide –

Austraalia ja Uus-Meremaa kokkuostu hind.

8. Ebamajanduslikult ja ebaõiglaselt üles ehitatud riiklike toetuste süsteem.

9. Vananenud ja ebaökonoomsed masinad ning seadmed. Põllumajandusministeeriumi

andmetel on tegelik investeeringute tase aastatel 1995-1999 olnud väga madal,

kattes eksperthinnangute järgi vaid 1/3 taastootmiseks vajalikust

investeeringumahust. Antud situatsiooni peegeldab alljärgnev joonis.

Joonis 12. Põllutöömasinate (traktorid ja kombainid) vanus aastaks 2003 /30, lk.66/.

10. Vajadustest oluliselt väiksem investeerimine viimase kümne aasta jooksul. Eestis

tehakse investeeringuid põllumajandusse 2,5 korda vähem kui keskmiselt teistes

65

1,30%

6,50%

26,60%

65,60%

0,00%

10,00%

20,00%

30,00%

40,00%

50,00%

60,00%

70,00%

Kuni 3 aastat 4 - 8 aastat 9 - 15 aastat üle 15 aasta

harudes ning 3,5 korda vähem kui EL-i liikmesmaad investeerivad oma

põllumajandusse.

11. Suur kapitalikulu, mis tuleneb suurematest intressikuludest ja väiksematest

otsetoetustest investeeringutele ja kapitalimahutustele kui Euroopas. Eesti

põllumajandustootja on oluliselt vähem investeerinud kui Euroopa keskmine

ettevõte, ometi moodustab kohalik kapitalikulu juba käesoleval hetkel suurema

osatähtsuse kogukuludest kui näiteks Iirimaal ja Saksamaal. EL-iga liitumine vaid

süvendab seda tendentsi (vt. Lisa 2).

12. Tööjõukulukas ja –mahukas tootmine ehk madal tööviljakus ja ebaefektiivsus.

Oluliseks põhjuseks vähene investeerimine tootmise ja loomapidamise

kaasajastamisesse ning automatiseerimisse.

13. Madal keskmine palk, mis on sundinud lahkuma aktiivse, oskusteavet ning

kogemusi omava ja kvalifitseeritud tööjõu.

14. 21,7% karjast ei ole riikliku järelvalve all (seega ei saa ka toetusi ning ei vasta ELi

nõuetele) ja 35% toodetavast piimast ei jõua kombinaatidesse.

2.2.2. Eesti piimatöötlemine.

Toiduainetööstus annab ligikaudu 3% Eesti sisemajanduse koguproduktist ja 5%

koguekspordist. Sektoris töötab stabiilselt umbes 3% hõivatutest Eestis.

Toiduainetööstus on jätkuvalt üks olulisem tööstusharu Eesti töötlevas tööstuses, mille

toodang moodustab kogu tööstustoodangust 25% ja tööhõive üle 20% kogu töötlevas

tööstuses hõivatutest. Toiduainetööstuse tootmismahust oli 2000.aastal piimatööstuse

osakaal 28% /80, lk.57-58/.

Eesti piimatööstused on viimase viie aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu.

Konjunktuuriinstituudi 2000.aasta maikuine vaatlus näitas, et importjogurti osakaal

kaupluste jogurtimüügi rahalises käibes on langenud 20%-ni. 1996.aastal oli impordi

osa 49%, 1994.aastal koguni 64%. Importjäätise osakaal jäätisemüügi käibes oli

2000.aasta mais 15%, 1996.aastal 42% ja 1994.aastal tervelt 81%. Impordi vähenemise

peapõhjus on kohalike ettevõtete sortimendi laienemine. Kui 1994.aastal oli saada 1-2

sorti kodumaist jäätist ja jogurtit, siis praegu saab Konjunktuuriinstituudi vaatlusesse

võetud kauplustes valida keskmiselt 30 sordi jogurti ja ligi 50 sordi jäätise vahel.

66

Tallinna suurtes supermarketites on valik veelgi suurem. Importtoodangu sortiment on

võrreldes viie aasta taguse ajaga samuti laienenud - küll mitte viimasel paaril aastal -

kuid jääb erinevalt 1990. aastate keskpaigast Eesti toodete omale kindlalt alla /99/.

Piimatoodete siseturuvajadus on võimalik katta täielikult kodumaise piimatoodanguga,

kuid avatud turumajanduse tingimustes moodustab importoodete osakaal Eesti

siseturumahus umbes 15-18%. Seda võib pidada piisavaks määraks kaubavaliku

rikastamisel ja väliskonkurentsi “heaks” mõjuks kodumaisele tootmisele /21/.

Vaatamata piimatööstuste pingutustele uute toote sortimentide laiendamisel on Eesti

siseturu maht ikkagi väike ja aeglase kasvutempoga. Piimatööstuse toodangumahu

suurendamise eelduseks on ekspordimahu kasv. See tagab elujõulise arengu kogu

sektorile, alates toorpiimatootjast ning lõpetades lõpp-produktide valmistajatega /25/.

Eestis oli 2000.aasta lõpul Veterinaar- ja Toiduameti andmetel 44 piimatöötlejat, neist

suure võimsusega 27 ja väikese võimsusega 17. Võrreldes 1999.aastaga on lisandunud 3

ettevõtet. Ettevõtted jaotatakse võimsuste järgi vastavalt sellele, kas võimsused

võimaldavad aastas ümber töödelda üle või alla 2 mln liitri toorpiima /80, lk.62/.

Struktuurimuutusi toiduainetööstuses mõjutavad turukonjunktuur ja hügieeninõuete

täitmiseks tehtavad investeeringud. Suuremat kontsentreerumist peaks põhjustama

toiduseaduse lõplik jõustumine 1.jaanuarist 2002, mille alusel kõik piimatöötlejad Eestis

peavad vastama uutele, karmimatele (ELi nõuetega vastavatele) hügieeni ja

tootmisnõuetele. Tõenäoliselt ei ole nõutavad investeeringud jõukohased kõigile

ettevõtetele, mistõttu on ette näha piimatööstuse ettevõtete arvu olulist vähenemist.

2000.aastal toodeti piimatooteid kokku 2 446 miljoni krooni väärtuses, mis moodustas

28% toiduainete tööstuse tootmismahust. Sama näitaja on ka müüdud toodangu puhul..

Töötajate osakaal piimatööstuses moodustab töötlevas tööstuses hõivatutest vaid 3,9%,

müügi osakaal aga 7%. Seega on piimatööstuses tööjõuressursi kasutamine üle

keskmise hea /103/.

67

Tootlikkuse näitajad tööviljakuses realiseerimise netokäibe alusel on piimatööstuses

võrreldes teistega ühed parimad, jäädes alla ainult jookide tootmisele ning kemikaalide

ja keemiatoodete toomisele. Vastavaid näitajaid toiduainetööstuses kajastab joonis 13.

Joonis 13. Tööviljakus realiseerimise netokäibe alusel aastal 2000 /103/.

Joonisel 13 on näha, et piimatööstus ja jookide tööstus edestab tööviljakuse osas

oluliselt teisi toiduaine tööstuse allharusid. Samas, kui jälgida tööviljakuse näitajaid

lisandväärtuse alusel, siis on piimatööstuse tase kogu töötlevas tööstuses ja isegi

toiduainetööstuses alla keskmise. Põhjus on liiga väikeses lisandväärtuse osakaalus, mis

moodustas 2000.aastal realiseerimise netokäibest ainult 6,6% Vastavad arvandmed on

esitatud joonisel 14.

Joonis 14. Lisandväärtus netokäibest 2000.aastal /103/.

68

0 200 400 600 800 1000 1200

lihatööstus

kalatööstus

piimatööstus

tangainetetööstus

valmissööda tootmine

pagaritööstus

jookide tootmine

tuhat krooni

0,0% 5,0% 10,0% 15,0% 20,0% 25,0% 30,0%

Töötlev tööstus

Toiduainetööstus

lihatööstus

kalatööstus

piimatööstus

tangainetetööstus

v almissööda tootmine

pagaritööstus

jookide tootmine

Keskmine brutopalk piimatööstuses on püsinud viimase kahe aasta jooksul samal

tasemel ning oli 2000.aasta II kvartalis 5114 krooni ületades 100 krooniga kogu riigi

keskmist palka töötleva tööstuse keskmisest palgast. Piimatööstuses on palgad siiski ligi

poole võrra madalamad kui jookide tootmises /103/.

Toorpiima toodeti 2000.aastal 629 663 tonni, mis on 0,4% rohkem kui 1999.aastal.

Piimatöötlemisettevõtted ostsid samal ajal kokku 408 700 tonni piima, mis on 3,5%

rohkem kui 1999.aastal. Suurema osa (82%) toorpiimast ostsid kokku 8 ettevõtet.

Joonis 15. Eesti toorpiima kokkuost /80, lk.63; autori andmed/.

Eeltoodud joonise võib võtta aluseks ka turuosade jaotamisel, kuna ekspordile ja

siseturule toodetavate piimatoodete müügi osas on raske turuosasid hinnata.

2000.aasta kokkuostetud piimast oli 83% kõrgema sordi piim ning 15% esimese sordi

piim. Piima rasvasus oli keskmiselt 3,9% /80, lk.64/. Kuna Eestis kehtivad kuni

2002.aasta alguseni EL-iga erinevad piimakvaliteedi standardid, siis oluline oleks

peatuda ka piima vastavusel EL-i tingimustele (vt. Lisa 3). Eesti Põllumajandusülikooli

Loomakasvatusinstituudi poolt 2000.aastal tehtud piima kvaliteedi analüüsimist

sisaldanud lõpparuanne andis mõtlemapanevad tulemused. Nimelt, analüüsiti uurimise

käigus kolme piimatöötlemisettevõtte poolt varutud piima kvaliteeti, milles jõuti

tulemusteni, et ainuüksi bakterite üldarvu alusel vastas I tööstuses kokkuostetav piim

69

89,70% ulatuses ELi nõuetele, II tööstuses vastavalt 44,8% ja III tööstuses 53,9%. Kuna

lisaks bakterite üldarvule analüüsitakse ka mitmeid muid tegureid (somaatiliste rakkude

arv, piima külmumistäpp, kolibakterite sisaldus jne.) olid tulemused veelgi halvemad.

/EPMÜ, lk.13-14./ Kvaliteetse piima tootmine on aga kriitilise tähtsusega Euroopa

Liiduga liitumisel tegevuse jätkamiseks. 2002.aasta 1.jaanuarist on inimtoiduks lubatud

kasutada vaid kõrgema sordi piima, mille kriteeriumid vastavad EL-is kehtivatele

toorpiima nõuetele (vt.Lisa 3). Nõutele mittevastava piima tootmine ja töötlemine võib

viia nii tootmise kui töötlemise sulgemiseni.

Piimatoodete struktuur 2000.aasta kolme kvartali jooksul on esitatud järgneval joonisel.

Joonis 16. Toodetud piimatoodete struktuur rahalises väljenduses 2000.aastal (%) /80,

lk.66/.

2000.aasta I kvartalis algas piimatööstuses peale Vene kriisi järgset madalseisu

majanduslik tõus. 9 kuuga tõusis toodang võrreldes eelmise aastaga 20%. Tootmise ja

realisatsiooni suurenemist on soodustanud peamiselt ekspordi kasv. 2000.aasta teisel

poolel paranesid ekspordivõimalused Euroopa Liitu ja ekspordi kogumaksumuseks

kujunes 9 kuuga 480 miljonit krooni. Ekspordi osatähtsus kogumüügis oli 2000.aasta 9

kuu jooksul 26,3%, (aastatel 1995-1997 oli ekspordi osatähtsus ~ 40%). Piimatöötlemis-

ettevõtete tegevus andis 2000.aasta 9 kuuga kokku 45 miljonit krooni kasumit, mis on

üle poole võrra vähem, kui eelmise aastal samal perioodil, mil kasum ulatus 107 miljoni

kroonini. Kasumi vähenemise põhjuseks võib pidada tootmismahtude vähenemist ja

tooraine märgatavat hinnatõusu 2000.aastal. Võrreldes 1999.aastaga väljus toorpiima

kokkuostu hind viimase 6 aasta kõige madalamast seisust ja tõusis ligi 1 krooni võrra

kilogrammi kohta ehk 44,7% - 1,88 kroonilt/kg tasemele 2,72 krooni/kg. 2001.aasta I

70

Täispiima tooted31%

Pulbrid, jäätis jm.10%

Juust14%

Või36%

Pastöriseeritud piim9%

poolaasta seisuga oli piima hind tõusnud 3,21 kroonini kilogrammilt ehk veel 18,0%.

Kokku on piima hind võrreldes 1999.aasta keksmisega tõusnud 2001 aasta keskpaigaks

ligi 70,7% /80, lk.65-69; autori arvutused/.

Eesti piimatööstuste kuludest moodustab tooraine märgatava osa kuludest. Tooraine

osatähtsus tootmiskuludes oli 2000.aasta I kvartalis 66%, 1999.aasta samal ajal 64%, II

kvartalis oli see vastavalt 68% ja 63%. Kütuse ja energia osatähtsus on langenud 5,3%-

lt 3,8%-le (investeeringute tõttu). Teenuste osa on tõusnud 7,6%-lt 14,6%-le. Kulutused

tööjõule on tootmiskulude struktuuris pidevalt vähenenud. 1999.aasta I kvartalis kulutati

tööjõule 15,6% tootmiskuludest, 2000.aasta III kvartalis ainult 9,7% (investeeringud

automatiseerimisse ja uutesse tehnoloogiatesse). Eesti Statistikaameti andmeil

moodustavad muutuvkulud ligi 80% ettevõtete netokäibest /103; 80, lk.68-69/.

Piimatööstustel on käesoleval ajal probleemiks suured tootmisvõimsuste ülejäägid, mis

suurendavad püsikulusid ning vähendavad seega käiberentaablust. Seoses EL

ekspordikvootide suuremisega ning väliskapitali juurdevooluga, mis on suurendanud

müügitransiiti Euroopa ettevõtete vahendusel, on märgata väikest trendi paremuse

poole. Piimatööstustes oli 1999.aastal tootmisvõimsuste koormatus toorpiima

ümbertöötlemisel suveperioodil 72% ja talveperioodil ainult 49%. Erinevatest

tehnoloogilistest liinidest olid piimatööstuses paremini koormatud jäätise (84,6%

tootmisliinide koormatus), juustude (80,6%), pulbrite (75,4%) ja võisegude (67%)

tootmisliinid ning vähem hapupiimatoodete (41%) ning piima ja rõõsa koore

tootmisliinid (35%). (Ibid., lk. 61). Erinevate toodete lõikes olid võimsused koormatud

järgmiselt (vt joonis 16) /80, lk.73/.

71

Joonis 16. Piimatoodete tootmisvõimsuste koormatus (%) /80, lk.63/.

Uuringust selgus, et rohkem on kontsentreerunud pulbrite, jäätise ja kodujuustu

tootmine. Enam koormatud on võimsused, mis toodavad eksporditooteid (juust, pulbrid,

või). Vähem koormatud on peamiselt koduturule toodetavate toodete võimsused nagu

joogipiim, hapupiimajoogid, hapukoor ning kohupiimatooted. Neid tooteid toodetakse

ligikaudu 30% ettevõtetes. Majanduslikust aspektist peaks tootmise efektiivsuse ja

kulude kokkuhoiu eesmärgil tootmises toimuma spetsialiserumine ning

kontsentreerumine suurettevõtetesse. Spetsialiseerumine oleks tagatud ka

tehnoloogiliselt, kuna paljudel ettevõtetel on erinevate toodete valmistamiseks moodne

tootmistehnoloogia, mille võimsused on hetkel alakoormatud. Väikeettevõtete

võimaluseks jääb spetsialiseerumine mingi niššitoote valmistamisele.

Eesti piimatöötlejate konsentratsioon on küllalt väike – neli suuremat ettevõtete annavad

vaid 38% tööstusharu netokäibest. Näiteks teiste toiduainetetööstuse harude

kontsentratsioonid on: õlletootmine 93%, lihatööstus 70%, leivatööstus 65%,

kalatööstus 61%.

Eestis on piimatööstuseid võrreldes Euroopa Liidu liikmesriikidega riigi ja elanikkonna

kohta selgelt liiga palju. Piimatööstuse konsolideerumine on mujal maailmas pidevalt

toimunud juba 20 aastat. Väiketootmiselt minnakse üle suurtootmisele. Muidugi, alati

72

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

Piim

, k

oo

r

Ha

pu

piim

ajo

og

id

Ha

pu

ko

or

Ko

hu

piim

Ko

du

juu

st

Jo

gu

rt

Võ

i, v

õis

eg

ud

Ju

us

t

Jä

äti

s

Piim

ap

ulb

rid

on tegijaid, kes soovivad jääda spetsiifiliseks ning tegutseda kindlal niššil. Tabel 20

kirjeldabki piimatööstuse koondumist erinevates riikides.

Tabel 7

Piimatööstuse kontsentreerumine erinevates riikides /35, lk. 4-9/

Riik Piima kokkuostjate ettevõtete arv

Toodetud piim tehase kohta (‘000 tonni)

1983 1997 1983 1997

Kanada 250 171 15,2 26,4

Prantsusmaa 1570 734 4,3 46,4

Saksamaa 528 256 10,5 28,3

Iirimaa 51 39 10,7 17,8

Holland 42 21 29,0 68,1

Poola 361 420 - -

USA 435 226 19,3 40,8

Tabelist 20. on näha, et aastate vältel on piima kokkuostvate ettevõtete arv pidevalt

vähenenud. Samas on tõusnud toodetud piima hulk ühe tehase kohta. Viimane on

toimunud ettevõtete likvideerimiste ja ühinemiste arvel.

Piimatoodete kohalik tarbimine

1999.aastal tarbis eestlane keskmiselt 276 kilogrammi piimatooteid ning tarbimine ei

ole viimastel aastatel oluliselt muutunud /93/. Samas on antud näitaja on 25% vähem,

kui meditsiiniekspertide poolt kehtestatud vajalik norm nõuab (370 kg piimaekvivalenti

aastas), mis tähendab, et kasvuruumi jätkub. Viimast kinnitavad ka järgnevad andmed,

kus näiteks keskmine ameeriklane sööb aastas 20 liitrit jäätist, soomlane 14 ja eestlane

kõigest 6 liitrit. Eestlase muutmine soomlase tasemel jäätisesööjaks aga ei sõltu üksnes

jäätisevalmistajatest, vaid eestlaste ostujõu kasvust /99/.

Piimatoodete eksport

Piimatööstuse 2000.aasta eksport moodustas kogu Eesti töötleva tööstuse ekspordist

3,7%. Toiduainetööstuses on piimatoodete ekspordi osakaal 29%. Kokku eksporditi

2000.aastal 687 miljoni krooni eest piimatooteid ehk rahalises väärtuses 28%

piimatööstuste kogukäivest /80, lk.66-67/. Lugejal võib siinkohal tekkida küsimus,

kuidas on võimalik, et 65% piima kogutoodangu kokkuostu korral ja 41%

kogutoodangu ekspordi juures saab eksport moodustada vaid 28% piimatööstuste

kogukäibest. Vastus on lihtne. Siseturule toodetavate valmistoodete omahind on

oluliselt kõrgem pakendi, tootmiskulude ja abimaterjalide pealt, kui ekspordiks

73

toodetavatel masspooltoodetel. Näiteks ühe liitrine Tetra pakend maksab sama palju kui

25 kg eksportpulbri paberkott. Viimast kinnitab ka Rapla Dairy näide, kus paralleelselt

ekspordiga siseturule müügil moodustas piim 60% kogukuludest, ainult ekspordile

spetsialiseerudes oleks tulemus olnud 75%.

Eesti toodangu peamised eksportturud olid 2000.aastal Euroopa Liit, Läti ja Leedu ning

Venemaa. Eesti olulisimaks ekspordipartneriks peale 1999.aastal alanud Vene kriisi on

viimase kahe aasta jooksul kujunenud Euroopa Liit, kelle osakaal viimase aastaga on

tõusnud 55%-ni. Venemaa osakaal ekspordist on vähenenud ligi poole võrra.

Välismüügi osakaal Euroopa Liitu tõusis, kuna Euroopa Liidu Komisjon otsustas tõsta

piimasaaduste sisseveokvoote EL-i kandidaatriikidele (vt. joonis 17).

Joonis 17. Piimatoodete ekspordi struktuur riikide lõikes rahalises vääringus: jaanuar-

juuli aastatel 1999 ja 2000 /21/.

Lisaks EL-i osakaalu suurenemisega tuleb positiivse trendina märkida ka seni

ebatraditsionaalsete riikide – Iraagi ja Tai – lisandumist ekspordisihtkohtadena. Oluline

on see, et Eesti tööstused on saavutanud mainitud riikide usalduse otsese ekspordi

teostamiseks antud regiooni ilma vahendajate abita.

74

14,8%8,1%

6,5%

15,9%

8,9%

22,2%

13,2%

33,3%

55,4%

5,7%

3,2% 4,3%4,4%4,1%

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

100%

1999.a; 393.3 mln.kr 2000.a; 372,1 mln.kr

Euroopa Liit

Läti

Venemaa

Ukraina

Jaapan

Tai

Leedu

Iraak

Teised

Joonis 18 kahjuks ei illustreeri, kui palju Euroopa Liitu saadutud toodangust jõudis EL-i

siseturule turule ja kui palju läks reeksporti. EL-i siseturule sai eksportida vaid eraldatud

kvoodi ulatuses. Esitatud andmete puudulik esitus peitub selles, et ekspordi statistikat

koostatakse Eesti Tolliameti poolt, kus fikseeritakse kaubasaadetise sihtjaam. Algselt

sihtjaamana riik võib osutuda ainult transiitmaaks. Euroopa Liidu ettevõtted täidavad

enamuses aga vahendusülesandeid. Eesti ettevõtjad ei oma piisavaid mahtusid ning

kindlust eksportida otse riikidesse, kus EL-i vahendajatel (trader) on aastakümnete

pikkused kogemused. Samuti on pea võimatu avada Alzeeria panga akreditiivi

avaliseerimisega Eesti pangas. Alzeeria ostjale usaldada 100-500 tonnist kaubasaadetist

krediiti on aga Eesti ettevõttele liiga riskantne. Euroliidu suurematel vahendajatel on

antud kaubavahetuse normaalseks toimimiseks oma esindused antud riikides, toimivad

maade vahelised kaubandussuhted vabakaubanduslepingute raames (mis Eestil

(piimatooteid importivate) Araabia maade ja Aafrika riikidega puuduvad). Mainitud

regioonide pankasid ja nende regioonidega tehinguid finantseerivad ka Euroopa

suurimad pangad. Seega on suur osa potensiaalseid välisturge Eesti piimatööstustele

suhteliselt suletud ja võõrad, mistõttu peame kasutama vahendajaid, kellele läheb valdav

osa lisandvärtusest.

EL on kehtestanud liituvatele kanditaatriikidele piimatoodete sisseveokvoodid, millega

EL reguleerib antud riikidest imporditavate piimatoodete koguseid. 2000.aasta 1.juulist

suurendas Euroopa Liit Eesti suhtes piimasaaduste sisseveokvoote oluliselt. Täpsem

piimatoodete sisseveokvootide jaotus Ida-Euroopa riikide vahel on ära toodud tabelis 8.

Tabel 8

Ida-Euroopa riikide piimatoodete ekspordikvoodid ja iga-aastased juurdekasvud

Euroopa Liitu alates 2000. aastast /119/

Riik Piimapulber Või Juust Jogurt Koor

Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv Kvoot ja kasv

Poola 10 000 1 000 6 000 600 9 000 900 - - - -

Tšehhi 2 875 - 1 250 - 5 100 765 - - - -

Slovakkia 1 500 - 750 - 2 200 330 - - - -

Ungari 375 40 - - 3 500 350 - - - -

Rumeenia - - - - 2 000 200 - - - -

Bulgaaria - - - - 5 500 300 - - - -

Eesti 10 000 3 000 3 000 900 2 700 810 300 90 1 200 360

Läti 4 250 400 1 875 190 3 000 300 - - - -

Leedu 5 300 500 1 750 175 6 000 600 - - - -

Sloveenia 1 300 - - - 390 - 650 - - -

75

Tabeli 8 andmete põhjal võib öelda, et Eesti on saanud kanditaatriikidest oluliselt

paremad tingimused. Võrdluseks võiks tuua Ungari, kus on 3 korda rohkem lehmi kui

Eestis, piimapulbri kvoot aga 26,7 korda väiksem. Kui EL-i poolt eraldatud kvoote ning

kvoodi igaastast kasvu võrrelda piima toodangu ja lehmade arvu suhtega, siis ületavad

kõik Eestile antud kvoodid oluliselt teisi Ida-Euroopa riike. Eesti ei ole kehtestanud

Euroopa Liidule kvoote piimatoodete sisseveoks. Küll on seda teinud mitmed teised

kandidaatriigid.

Esmapilgul tundub, et vastav Euroopa Liidu otsus lubada importida oma siseturule

suurendab Eesti piimatootjate ja töötlejate kasumeid ning parandab töötlejate

konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikust EL-iga liitumise eel (kõrgemad

hinnad, rikkam tarbija). Paraku see nii ei ole.

Ida – Euroopa ettevõttel ei ole lubatud piimasaadusi ise Euroopa Liitu importida.

Sissevedu toimub ainult läbi vahendajate ehk trader’ite, kes saavad Euroopa Komisjoni

korraldusega vastava impordilitsentsi. EL-i peakorteris jagatakse sisseveokvoote Ida-

Euroopale küll riikide kaupa, kuid sisseveoluba ehk impordilitsents antud riigist jaotub

impordist huvitatud vahendajate vahel vastavalt tegevusajale. Seega, kes on oma

vahendustegevust alustanud hiljuti saab loa tunduvalt väiksemale sisseveokogusele.

Ilma ei jää keegi, millega üritatakse säilitada omavahelist konkurentsi. Eesmärgiga

saada sisseveoluba võimalikult suurele kogusele, esitavad vahendajad taotlusi koos

paljude tütar- ja sidusettevõtetega. Samuti koos lepingupartneritega teistelt

tegevusaladelt, kes on nõustunud antud kvoodilitsentsid kättesaamisel ära müüma.

Mainitud tegevusest tingituna on teoreetiline võimalus, et Eesti toodangu ostab ära vaid

paar vahendajat (ka üks on teoreetiliselt võimalik), kelle käes on impordilitsents

kõikidele sisseveokvoodis äramärgitud piimasaadustele. Eesti tööstused satuvad turule,

kus hinna määrab mõni ostja või ostjad, kelle vahel on võimalikud hinnakokkulepped,

kartell või muu tegevus, mis ei võimalda tõsta Eesti piimatööstustel väljamüügihindu.

Samuti ei ole välistatud tulude vähenemine. Samas saavad vahendajad lõviosa (autori

kogemusel hinnanguliselt 80%) kasumist, skeemiga, kus kandittatriigi tööstusele

pakutakse pisut odavamat hinda kui maailmaturu hind. Marginal pakutava hinna ja EL-i

siseturul kehtivate hindade vahel jääb vahendajate tasku. Erinevatel hinnangutel on see

200 – 300 miljonit krooni aastas Eesti piimaekspordi kohta Euroopa Liitu.

76

EL on ka piiranud vahendajaks olemist, mille staatust saab omada vaid Euroopa Liidu

liikmesriigis registreeritud ning seal vähemalt kaks aastat tegutsenud ettevõte, kelle

aktsiapakist üle poole kuulub Liitu kuuluvate riikide kodanikele. Samuti peab ettevõte

enne impordilitsentsi taotlemist olema importinud EL-i vähemalt ühe korra mingit

kaupa, mille puhul olid ära makstud kõik nõutud tollimaksud..

Eesti piimandusettevõtete jaoks on praeguseks EL-i jaemüügiturg sisuliselt suletud,

kuna ekspordikvoodid on eraldatud vaid pooltoodetele mitte valmistoodetele (v.a.

juust), toodangut saab müüa vaid vahendajate kaudu, puudub vastav tehnoloogia,

mahud on liiga väikesed ja kvaliteet on ebastabiilne. Liitu eksporti piiravad ka muud

kaudsed takistused. Näiteks Baltikumis suurt populaarsust omavaid kohukesi Euroliitu

eksportida ei saa, kuna Eestil puudub sisseveokvoot šokolaadile, millega enamus

kohukesi on glasuuritud. Kõik Eesti kombinaadid toodavad täna EL-i turule toorainet –

juustu sulatatud juustu tehastele, lõssi- ja piimapulbrit ning võid kondiitritele,

pagaritööstustele ja piimatoodete kombinaatidele (jogurti, kohupiima, juustu jne.

tootjatele).

Senised ekspordistrateegiad ja vead turundustegevuses

Eesti piimandus on koos tarbijaga läbinud viimasel kümnendil rea arengufaase, kuid

jääb siiski oma arengus maha arenenud turgude (nt. Euroopa Liidu turg) turundusele,

kus tarbijate ootused ja käitumine ning nende mõjutamiseks kasutatavad vahendid

erinevad meie omadest. Eesti piimatoodete ekspordis saab välja tuua järgmised

indikaatorid senis(t)est ekspordistrateegia(te)st /3; 27; 41; 43; 44; 84; 85; 93; 105; 108;

autori jaotus/:

- ekspordistrateegia lühiajalisus või puudumine;

- tihe konkurents sihtriigi turul ning Eesti ettevõtete madal konkurentsivõime

välisturgudel;

- puudulik tootearendus;

- vananenud seadmed, toodangu madal kvaliteet ning raskused sertifitseerimisel

sihtriigis;

- raskused hinna- ja kommunikatsioonipoliitika kujundamisel;

- raskused toote valikul ja positsioneerimisel;

- kvalifitseeritud tööjõu nappus;

- vähene investeerimisvõime ja väiksed tootmisvõimsused.

77

Nimetatud probleemid on selgunud eksportööride seas läbi viidud uurimuste põhjal ning

need on leidnud rohkesti kajastamist ka perioodikas. Töö autor ongi allikatena

kasutanud Saar Polli poolt läbi viidud uuringut, selle teemalisi artikleid ja oma

igapäevaste ametialaste kohustuste täitmisel välja tulnud probleeme.

Eelneva põhjal julgen väita, et eksportimine on sageli olnud justkui juhuslik tegevus,

mitte läbimõeldud ja sihipärane. Puudub korralik turundusplaan, kus oleks

üksikasjalikult kirjas tegevuskava. Suur enamus ettevõtteid müüb välisturul kvaliteedilt

ja disainilt sama toodet mis koduturul või siis kohandab seda minimaalselt ümber.

Sellisel viisil võib ajutiselt küll turunišše täita, kuid pikem püsimajäämine on

kahtlane /3, lk. 47/.

Kõik Eesti piimatööstused on Maailma mastaabis väikeettevõtted. Paljudel neil puudub

kindel strateegia mitte niivõrd soovimatusest seda teha, vaid pigem piiratud

käibevahendite tõttu, tingituna oskuste puudumisest ja informatsiooni vähesusest. Raha

seab sageli ka piirid ekspordialasele koolitusele, konsultantide kaasamisele ja

ekspordijuhi töölevõtmisele. Uuele turule sisenemisel selle turu eripära arvestava

ekspordistrateegia puudumisel ei saa edu olla pikaajaline.

Konkurentsivõime hindamiseks on mitmeid võimalusi, nagu näiteks kasumitootlus,

efektiivsuse suhtarvud jms. Janno Reiljan on kasutanud konkurentsivõime

iseloomustamiseks ekspordi osa SKP-s ja toodete müügivõimet välisturul ehk

ekspordivõimet /87, lk.6-12/. Tulenevalt piimatoodete ekspordi osakaalu vähenemisest

SKP-s, võib hinata Eesti piimatööstuste konkurentsivõime taset ja arengut nii sise- kui

välisturgudel murettekitavaks. Siiani on Eesti ekspordi konkurentsieeliseks olnud

suhteliselt odav tööjōud ja tugevasti allahinnatud valuuta. Konkurentsieeliseid on

viimastel aastatel vähendanud ka siseturu kõrge inflatsioon. Viimane on olnud kiirem

ekspordi-hinnaindeksi kasvust /88, lk. 36/.

Konkurentsivõime langust põhjustab ka kõrge tooraine maksumus ja madal efektiivsus.

Kui mõned aastad tagasi kompenseeriti madal efektiivsus odava tööjõu arvel, siis

viimase pidev kallinemine sunnib mõtlema muudele võimalustele /42/. Seetõttu muutub

järjest olulisemaks toodangu kvaliteedi parandamine, tootearendus, suurema

lisaväärtuse andmine ja turundustegevus tarbijale lähenemisel.

78

Tulenevalt eelnevast võibki üheks turundusalaseks veaks pidada odavatele hindadele

tuginevat konkurentsieelise rajamist (osalemine ainult hinnakonkurentsis). Kahjuks

tööjõu hind kasvab pidevalt ning selline konkurentsieelis pole püsiv.

Toetudes eelnevale, julgen öelda, et tänapäeval pikemaajalises rahvusvahelises

konkurentsis püsimine seisneb alama taseme madalamates kuludes (tooraine) ning

oskuslikus turundustegevuses.

Tingituna väikesest kasumist puuduvad Eesti piimatööstustel võimalused

innovatsiooniks ning tarbijaga tugeva suhte loomiseks vajaliku kaubamärgi

ülesehitamiseks. Võib öelda, et Eesti piimanduse üheks peamiseks arengueesmärgiks

konkurentsivõime tõstmisel peab saama kohalikul teadus- ja arendustöö tulemusel

baseeruva madalaid tootmiskulusid, kõrget produktiivsust, stabiilset kvaliteeti ja kõrget

lisandväärtust võimldavate toodete arendus.

Tulenevalt paljudest teguritest, mis mõjutavad tarbijate käitumist, väärtustavad

erinevate riikide tarbijad sageli erinevaid omadusi. Toote all mõistetakse mingit

omaduste kogumit ning järelikult tarbija ostab toote omadustega kaasnevat kasu ja

rahuldust. Toote müügil on oluline, et toote funktsionaalsus ja omadused vastaksid

võimalikult täpselt eksportturu ostjate harjumustele ja soovidele /105, lk. 69/.

Mõjutamaks ostjat tegema positiivset ostuotsust, peab toode näima ostjale just sellisena,

nagu ta seda soovib. Samuti peab toode funktsioneerima sellisel viisil, nagu ostja seda

vajab. Lisaks sellele peavad ostjad oluliseks toodetega kaasnevaid lisaväärtusi ning

ostuprotsessi lihtsust ja mugavust. Sobiva omaduse valik eeldab tarbijate põhjalikku

uurimist. Paljudele Eesti piimatööstused aga pakuvad erinevate turgude puhul ühesugust

hinnapoliitikat ja toodete nomenklatuuri. Viimane on tingitud suures osas pooltoodete,

mitte lõpptarbijale suunatud toodete tootmisega ja eksportimisega.

Paljud Eesti ettevõtted ei ole rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelised tingituna

toodete madalast kvaliteedist. Viimane aga tuleneb halvast tooraine kvaliteedist.

Tänapäeva arenenud turgudel peetakse kvaliteetset toodet iseenesest mõistetavaks.

Võitjaks osutuvadki rahvusvahelisel turul need, kelle toode on kvaliteetne, pakub

rohkem lisakasusid ja rahuldab tarbija vajadusi kõige paremini. Samuti võimaldab

79

nendele omadustele vastav toode küsida kõrgemat hinda. Kuna puuduvad vahendid

kvaliteedi tõstmiseks, siis tuleb see kompenseerida madalama hinnaga. Rahalised

vahendid seavad piirid ka toote või ettevõtte kui kaubamärgi loomisele (tugev

kaubamärk eeldab iseenesest mõistetavalt head kvaliteeti).

Euroopa Liidu turule eksportimisel on paljudele ettevõtetele probleemiks standarditele

mittevastavus. Välisturgudele eksportimisel tuleb järgida kehtestatud nõudeid, mis on

ekspordipoliitikas tihti kujunenud ka siseturu kaitse meetoditeks. Kuna Eesti eksport on

praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus valdavalt orienteeritud Euroopa Liitu, peavad Eesti

Vabariigi standardid, kvaliteedi juhtimise süsteemid, sertifitseerimine, akrediteerimine

ja üldse kogu tööstuspoliitika paratamatult lähtuma Euroopa Liidu vastavatest

dokumentidest.

Euroopa Liidus, mille liikmeks ka Eesti soovib saada, on välja töötatud tuhandeid

standardeid (tuntuim ISO standard), eeskirju, tingimusi, norme jne., mille täitmist

nõutakse ning millest kinnipidamist ka hoolikalt jälgitakse. Euroopa Liidus kehtivatele

normidele peavad vastama nii tooted ise kui nende valmistamise olud.

Kvaliteedisertifikaadi olemasolu firmas suurendab tema usaldusväärsust partnerite

silmis. Euroopa Liidu siseturgu reguleeriva normatiivse reeglistiku ja tavade järgimist

võimaldava infrastruktuuri kiire arendamine on kaubanduse tehniliste barjääride

vähendamise seisukohalt Eestile väga tähtis /83, lk. 20/.

Eksporttoodangu konkurentsivõime tagamisel on oluline osa kõrgelt kvalifitseeritud

tööjõul. Kiired muutused majanduses on aga kaasa toonud struktuurse tööpuuduse, mis

viitab tööjõu oskuste mittevastavusele tänase tööjõu vajadustele. Rahvusvahelise tööjõu

kvalifikatsiooni tunnustamise eeldus on läbipaistev, riigisiseselt tunnustatav ja

rahvusvaheliselt võrreldav kvalifikatsiooni tõendamise ja kutseomistamise süsteem, mis

Eesti piimanduses praktiliselt puudub. Seega on pikaajalise majanduskasvu

saavutamiseks määrav nii töötajate kvalifikatsioonisüsteemi loomine kui ka tööalase

ettevalmistuse (kutsekeskhariduse, -kõrghariduse) vastavusse viimine uuenenud

nõudmistega /83, lk. 19/. Stuktuurse tööjõupuuduse sügav probleem piirab ka suurimas

osas Euroturule minekut. Nimelt 30% eksportivatest ettevõtjatest on pidanud just tööjõu

puudust tööstuse arengut ja EL-i ekspordi suurendamist enim takistavaks probleemiks

/120/.

80

Eesti piimatööstustele on iseloomulik ka see. Et tulenevalt firmade väiksusest (enamus

meie ettevõtteid on maailma mastaabis mikroettevõtted) ja väikestest

tootmisvõimsustest, ei suudeta sageli välisturul, kus käib aktiivne firmade liitumine,

konkureerida väga väikeste koguste tõttu. Näiteks, Saksa piimatoodete turul on Eesti

tootjatel võimatu jõuda supermarketiteni, sest nad ei suuda garanteerida nõutavat kogust

ning teenindust. Kohalikud varustajad sihtturul on tihti aga huvitatud korraga suurtes

kogustes kaupade kokkuostmisest. Autori arvates võiksid meie väikeettevõtted kasutada

teatud juhtudel ühist eksporti, sest ühiselt välisturule sisenemisel on kogused suuremad

ning ühiste turundusmeetmete rakendamise efektiivsus on suurem kui igaühe omaette

näilisel tegutsemisel.

Täiendavalt eelnevalt toodud probleemidele vajab eraldi nimetamist veel ekspordi

tugisüsteemi puudulikkus. Eduka majandusarengu eeldus on ettevõtete ekspordivõime

suurendamine. Noor ja arenev ettevõtlus ei suuda ainult omal jõul siseneda

rahvusvahelisele turule, kus on ees kogenud välismaised firmad. Rahvusvahelises

kaubanduses on tavapärane, et kõik riigid toetavad oma eksportööre ning selle tarbeks

on loodud spetsiaalne seadusandlus ning tugisüsteemid. Tugiorganisatsioonide ülesanne

on toetada ettevõtteid neis tegevustes, kus ettevõtjal üksinda tegutsemine majanduslikult

võimalik või kasulik ei ole /85/.

Eelnev probleemide käsitlus annab alust arvata, et tulenevalt käibevahendite nappusest,

vähestest kogemustest, puudulikust informatsioonist välisturgude, konkurentide ja

tarbijate kohta jne., on paljud ettevõtted teinud turundusvigu, mida Töö autori arvates

võib jaotada järgmiselt:

1. Ebaselged turunduseesmärgid.

2. Ebaõige sihtgruppide määratlemine, mille peamiseks põhjuseks võib pidada

puudulikku informatsiooni.

3. Puudulik turundustegevuse mõõtmine.

4. Püütakse täita juhuslikke turunišše ning ei mõelda pikaajalisest perspektiivist

lähtuvalt.

5. Eksportturule (turgudele) sisenemine täpselt samade toodete ja hinnakujundusega.

6. Osalemine ainult hinnakonkurentsis - kasutatakse peamiselt odavaid hindu ning

sageli kulupõhist hinnastrateegiat (ka turul, kus domineerivad nõudluspõhised

hinnad).

81

7. Tagasiside puudulikkus klientidelt – sellest tulenevalt vähene lisaväärtuste

pakkumine ning kliendisuhete alahindamine.

8. Puudulik turunduskommunikatsioon ja kaubamärk.

9. Kõikidel eksportturgudel üldjoontes ühesuguse turundusstrateegia kasutamine -

püütakse rakendada samu meetmeid mis koduturulgi, arvestamata turu arengutaset

ning turule vastavat tarbijate käitumist. Turundusstrateegia kavandamisel on aga

oluline mõista millises arengustaadiumis on turg, sest erinevate arenguetappide

puhul tuleb tarbijale lähenemiseks ning tema mõjutamiseks rakendada erinevaid

turundusvahendeid. Noore, kiiresti kasvava turu puhul rakendatakse teistsuguseid

turundusmeetmeid kui stagneeruva ja kahaneva turu puhul.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et senini enamasti pooltoodete tehinguturunduse

põhimõtetest lähtuvad Eesti piimatöösturid peavad pikaajalise jätkusuutliku tegevuse

tagamiseks üha enam silmas pidama kõrgema lisandväärtusega lõpptarbijale suunatud

toodete tootmisele üleminemist ja sealjuures arvestama tänapäeva turunduse

suundumusi, püüdes pakkuda klientidele võimalikult rohkem lisaväärtusi, püüdes luua

nendega pikaajalised suhted (tugev kaubamärgi suhe tarbijaga) ning kasutades selleks

õigesti erinevate kommunikatsioonivahendite abi. Kuna tehnoloogia avatus on

vähendanud hinna-, jaotuse- ja tootealaseid konkurentsieeliseid, siis saab

diferentseerivaks faktoriks olla kaubamärgi suhe tarbijaga. Kaubamärki võib mõista kui

illusiooni tarbija teadvuses, mille tootja on loonud enda ja oma toodete kohta erinevaid

kommunikatsioonivahendeid kasutades /47/. Selle saavutamiseks peavad piima-

tööstused kaasama piimatootjad, ekspordi tugiorganisatsioonid, riigi, teadlased ja

uurimisautused ning välisnõustajad.

Eesti piimatöötlemise ja ekspordi situatsioonimuutujad

Kokkuvõtvalt saab välja tuua kohaliku piimatöötlemise ja ekspordi positiivsed ja

negatiivsed situatsioonimuutujad, mis enim mõjutavad valdkonna arengut ja strateegiate

valikut.

Eesti piimatöötlemise ning ekspordi positiivsed muutujad ja eelised /autori jaotus/:

1) piimtöötlemine on Eestis üks juhtivaid ja arenenumaid toiduainetööstuse valdkondi;

2) piimatööstused on viimase viie aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu,

mille raames 7 tööstust on suutnud viia ennast Euroopa Liidu nõuetega vastavusse;

82

3) piimatööstustesse on investeeritud oluliselt rohkem kui piimatootmisesse.

Kaasajastatud on seadmeid, hooneid ja tehnoloogiat;

4) piimatöötlemine on kõrge tootlikkusega võrreldes teiste tootmisharudega;

5) palgad on suhteliselt madalad ning tööjõukulu osakaal on kulustruktuuris pidevalt

vähenenud;

6) toodangu ekspordi sihtturud on diversifitseeritud;

7) oluliselt paremad kvoodid ELi ekspordiks kui teistel kandidaatriikidel.

8) Eesti hea maine piimatoodete tootmisel.

Eesti piimatöötlemise ning ekspordi negatiivsed muutujad ja puudused /autori jaotus/:

1. Avatus ja sõltuvus maailmaturul toimuvast.

2. Suhteliselt kõrge piima kokkuostuhind.

3. Halb kulustruktuur – tooraine moodustab 60-70% tootmiskuludest, muutuvkulud

moodustavad ligi 80% netokäibest.

4. Madal lisandväärtus.

5. Piimakäitlejaid on liiga palju. Tootmise kontsentratsioon ja spetsialiseerumine võiks

olla oluliselt kõrgemad.

6. Tootmisvõimsuste hooajaline ja madal koormatus.

7. Siseturg on liiga kitsas. Napp ostujõud.

8. Kvootidega piiratud ja kvoodihaldusega kitsendatud eksport Euroopa Liitu, mis ei

võimalda toota lõpptarbijale ja sunnib tootma pooltoodet. Antud ekspordisüsteem

ELi annab hinnanguliselt vaid 20% võimalikust lisandväärtusest.

9. Madala lisandväärtusega pooltoodete tootmine ekspordiks.

10. Ekspordistrateegiate puudumine või lühiajalisus.

11. Puudulik tootearendus ja turundustegevus.

12. Osalemine peamiselt hinnakonkurentsis, seda nii sise- kui välisturul.

13. Riiklike eksporditoetuste puudumine ja madal tugiorganisatsioonide toetus.

14. Eksportturgude vähene tundmine.

15. Ekspordiks tootmise ebapiisavad mahud ühe töötleja kohta.

16. Vaid 65% toodetavast piimast jõuab kombinaatidesse (EL-i vastav näitaja on 95%).

17. Kokkuostetava piima halb kvaliteet (vt. Lisa 3).

83

2.2.3. Eesti piimanduse valmisolek liitumiseks Euroopa Liiduga

Eesti võtnud selge kursi Euroopa Liidu liikmeks saada. Liitumise hetkeks või

läbirääkimiste tulemusel saavutatavate üleminekuperioodide lõpuks tuleb Eesti

piimandus viia vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Antud nõuded sisaldavad vajadust

mahukate investeeringute tegemiseks, mida Eesti piimatootjatel ja -töötlejatel tuleb teha

enne Euroliidu liikmestaatust, seega avatud ja liberaalse riigina maailmamajanduse

konkurentsi tingimustes. Seega tuleb Eestil leida strateegiad piimanduse senises mahus

säilitamiseks ja mainitud nõuetega vastavusse viimiseks paralleelselt. Alljärgnevalt

analüüsib autor ELi laienemise üksikasju piimanduse ja põllumajanduse

majanduspoliitiliselt seisukohalt vaadatuna.

1993.aasta juunis otsustas Euroopa Liidu Nõukogu oma kopenhaageni kohtumisel, et

Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riigid võivad saada liidu täisliikmeteks, kui nad

vastavad järgmistele kriteeriumitele:

- stabiilne demokraatia;

- toimiv turumajandus;

- suutlikkus võtta endale kõik Euroopa Liidu täisliikme kohustused.

1995.aasta 28.novembril esitas Eesti Vabariigi valitsus avalduse saamaks Euroopa Liidu

täisliikmeks, millele EL vastas 1999.aasta 31.märtsil otsusega alustada

liitumisläbirääkimisi Eestiga. Sama otsusega alustati läbirääkimisi lisaks Eestile ka

Küprose, Ungari, Poola, Tsehhi, ja Sloveeniaga. 2000.aasta veebruaris liitusid ELi

täisliikmeks saamise läbirääkimisprotsessi veel Rumeenia, Slovakkia, Läti, Leedu,

Bulgaaria ja Malta. Türgi sai kandidaatriigi staatuse. Seega 12 riiki soovivad saada ELi

liikmeks. Miks peaks EL soovima neid riike oma rüppe?

Prantsuse riikliku plaanikomitee arvutuste kohaselt on laienemine kasulik nii Lääne- kui

Ida-Euroopale. Lääne-Euroopale läheb see maksma 0,25% sisemajanduse

kogutoodangust, kuid selle kulu katab ära turu laienemisega kaasnev majanduskasv.

Laienemine tõstaks praeguste liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangut. Laienemise

järel liiguks kapital kõigepealt uutesse liikmesriikidesse, sest nende arenguvõimalused

on esialgu suuremad. Uute liikmesmaade majanduskasv ja ostuvõime suurenemine

84

võimaldab vanadel liikmesmaadel sinna rohkem müüa ja selle läbi ka oma

majanduskasvu kiirendada /30, lk.54/.

Antud plaanikomitee arvutused näitavad, et kavandatud laienemine suurendaks

vastastikust kaubavahetust 15-20%. Praeguste liikmesmaade ettevõtjad tõenäoliselt

paigutavad osa tootmisest kõrgete tootmiskuludega piirkondadest uutesse

liikmesriikidesse, kus palga ja muud kulud on madalamad. Kõige enam saaksid ühtse

turu laienemisest sellise teooria alusel tulu Saksamaa, Austria, Soome ja Rootsi, kes

juba praegu on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Baltikumiga tihedais majandussidemeis /30,

lk.54/.

Kuid nii lihtne see protsess ei ole. Euroopa Liidu laienemine on suur väljakutse, sest

praeguste liikmesmaade 380 miljoni elanikuga liitub veel 110 miljonit ehk rahvaarv

suureneks 29% võrra. Itta laienemine tooks põllumajanduse poolelt kaasa “kohutava”

pärandi, nimelt suureneks haritava maa pindala 50% ehk 138 miljonilt hektarilt 198

miljonile hektarile, lüpsilehmade arv ligikaudu 8 miljoni lehma võrra ehk 38%, 21

miljonilt 29 miljoni lehmani (v.a. Küpros ja Malta). Piimatoodang kasvaks 25% 121

miljonilt tonnilt 150 miljoni tonnini (v.a. Küpros ja Malta) /30, lk.53-57; autori

arvutused/.

ELiga liitumise peamised positiivseid küljed /30, lk.62-73; autori täiendused/:

- põllumajandustootjate tulud suurenevad märgatavalt seoses müügivõimaluste

laienemisega EL-i turule;

- põllumajandustoetused suurenevad, sissetulekud muutuvad stabiilseks ja

garanteerituks;

- ekspordiks avanevad turud, millega EL-il on vabakaubandussuhted ning kuhu hetkel

Eesti tarnib oma saadusi ja produkte kõrgete tollitariifidega (nt. Venemaa);

- suur kapitali juurdevool investeeringutele põllumajanduse efektiivistamiseks ning

tootmisvõimsuste suurendamiseks;

- põllumajandusliku maa väärtuse hüppeline kasv;

- toiduainete ja põllumajandussaaduste kvaliteedi oluline paranemine;

85

Negativsed küljed /30, lk. 62-73; autori täiendused/:

1. Liitumise hetkeni ehk EL-ist saadavate hüvede ja toetuste saamiseni tuleb toota

vastavalt maailma- ja siseturu nõudlusele, samas peavad tootmissisendid vastama

EL-is kehtestatud nõetele ehk vajavad märkimisväärseid investeeringuid nende

nõuete täitmiseks. Liberaalselt toimivale ja avatud majandussüsteemile ei anna

maailmaturg võimalust piima hinda tõsta EL-i tasemele ning piirab investeeringute

tegemiseks vajaliku marginali saavutamist. Paljud EL-i sisenemiseks olulised

investeeringud võivad jääda tegemata raha ja toetuse puudumisel või nappusel.

2. Liitumise hetkel määratakse ära tootmiskvoodid, millest ületootmine tähendab

sanktsioone. Tootmise intensiivistamine saab toimuda vaid efektiivsuse tõusus ja

ressursside vähenemise arvelt (näiteks, kui piimatoodang on limiteeritud, siis

lehmade produktiivsuse kasv saab toimuda teiste lehmade arvelt).

3. Mainitud tootmiskvoodid võivad olla oluliselt madalamad kui Eesti

tootmisvõimalused ja tootmistasemed käesoleval hetkel. Kvoote piiratakse

euronõuetele mittevatsavuse märgi all.

4. Teravilja kasvatamise hääbumine. EL-i sekkumishinnad ja Eesti kokkuostuhinnad

on juba täna võrdsed. Võimalus püsima jääda on ainult suurte ja hea

mullaponiteediga põllumassiivide omanikel.

5. Põllumajanduses hõivatute võimalik vähenemine (hinnanguliselt kuni 33%) ning

sellega kaasnevate sotsiaaltoetuste kasv.

6. Euroopa Liidu positsioon põllumajandussaaduste tootmisel ja ekspordil maailmas

nõrgeneb. Antud mahtude vähenemist või stagneerumist võidaks kompenseerida

liituvate riikide põllumajandustootmise olulise kärpimise arvel.

Pärast liitumist kasvaks kapitali ja oskusteabe juurdevool agraarsektorisse, mille

tulemusel suureneks hüppeliselt tootmise intensiivsus, loomade produktiivsus ja maade

saagikus haritavatel maadel. See tähendaks, et kasvavad ka EL-i põllumajandussaaduste

ülejäägid, mida tuleks eksporditoetustega maailmaturul maha müüa. Näiteks liituvate

riikide lehmade keskmine aastane väljalüps oli 1999 aastal 3625 kg /91, lk. 158; autori

arvutused/ (v.a. Küpros ja Malta) võrreldes 5920 kg Euroopa Liidus.

Kõik liituvad riigid peale Küprose ja Malta toodavad piima üle oma siseturu vajaduste.

Kui 1998. aastal moodustasid Ida-Euroopas toodetud piimatooted maailma piimatoodete

ekspordis erinevatel hinnangutel ligikaudu 10% /ECOLAIT avaldamata andmed/,

86

tähendaks antud ekspordi säilimine EL-ile ainuüksi ekspordisubsiidiumite kasvu 1,75

miljardi Euro ulatuses aastas, ehk 30%st kasvu EL-i eksporditoetuste eelarves /autori

arvutused/.

Ka otsetoetusi ei kannataks EL-i eelarve välja uute liikmete liitumisel. Kesk- ja Ida

Euroopa riikides on põllumajanduses hõivatuid 22,5% kogu tööjõust, EL-is seevastu aga

ainult 5% /30, lk. 55/. Seega, kui spekuleerida, peaks põllumajanduse otsetoetustele

minev eelarve suurenema ligi neli korda, mis teeb 200 miljardit dollarit aastas.

Arvatakse, et otsetoetused Ida-Euroopale tekitaks sotsiaalse mittebalansseerituse Lääne-

Euroopa suhtes, kui ei rakendataks üleminekufaasi /8/.

Juba praegu on paljud liberaalkaubandusega riigid väga skeptilised niinimetatud

multifunktsionaalse “euromudeli” suhtes, mis poliitiliste sõnadega tähendab toetuste

maksmist farmeritele selleks, et maapiirkondades jätkuks elu. Euroopa Liidu poliitikutel

on kasulik subsiidiumide keelustamisega viivitada, kuna see aitaks kaasa EL-i

laienemisele. Topelthinnad võrreldes maailmaga annavad farmeritele Ida-Euroopast

lootust, et liikmestaatusega avaneb neile suur ja rikkaim turg maailmas. Pealegi

loodavad nad rahalistele otsetoetustele /11/.

Seega, autori arvates, võivad suured subsiidiumide lubadused täita ainult esmast

eesmärki. Nimelt, Euroopa Liidu Komisjon sooviks, et maaelanikkonna seas säiliks suur

toetusprotsent EL-i laienemisele seni, kuni kandidaatriikide valitsused jõuavad

liitumiskõnelustega lõpule ja riik on saanud EL-i liikmeks

Eeltoodud järelduse taga peitub autori arvates EL-i üks varjatud eesmärkidest – võtta

uued liikmed vastu sellises põllumajanduse mahus, et nad ei koormaks täiendavalt EL-i

põllumajandustoetuste eelarvet. Kuna EL ei ole Eestile ega ülejäänud 11 kanditaatriigile

kohustuslik vaid vabatahtlik (privileeg, nagu eurooplased seda nimetavad), on ta ka

seadnud liitumiseks raskesti täidetavad ja kapitalimahukad eeltingimused, mille

täitmine, näiteks põllumajanduses, on kogu mahus ebareaalne. Nii on nõutavate

veterinaaria, hügieeni, kvaliteedi, fütosanitaaria ja muude direktiivide, normide jm.

täitmine aeganõudev, kallis ning suuri kapitalimahutusi nõudev. Näiteks, ainuüksi Eesti

piimafarmide viimiseks ELi poolt nõutavale tasemele oleks vaja investeerida aastani

2006 ca 3 miljardit krooni /80, lk.46/, mis teeb Eesti 629 663 tonnise piima

87

aastatoodangu korral järgmise viie aasta jooksul 0,93 krooni investeeringuid toodetava

piimaliitri kohta /autori arvutused/. Piima omahinna selline tõus ei võimaldaks Eestil

enam oma tooteid eksportida. Viimase tagajärjeks oleks põllumajandusele saatuslik

majanduslik kataklüsm.

Siinkohal võiks peatuda veel ühel seosel, nimelt Eestile omane piima tarnimine vaid

65% ulatuses piimatööstusteni on analoogne ka kõigile teistele kandidaatriikidele.

Liituvate riikide keskmine on 63,5% (v.a. Küpros, Malta ja Rumeenia), näiteks Poolas

ainult 54,8% /110, lk.49-50; autori arvutused/. Kuna 36,5% - 5,6% = 30,9% piimast ei

jõua piimatööstusteni (EL-is tarbitakse 5,6% ka oma tarbeks laudas vasikatele

jootmiseks jne.), ei ole enamasti seda piima tootvad lehmad ka arvel

põllumajandusregistrites, statistikaametis, veterinaarkontrollis või muus ametkonnas,

kes jälgib kohalikku piimatootmist (Eesti Jõudluskontrolli keskuses oli 31.detsember

2001 seisuga arvel vaid 78,3% lehmade koguarvust Eestis) /114, lk.6/. Seega antud

piim müüakse käest-kätte, turgudel jm. viisidel, mis annab võimaluse saada sularaha ja

toimeteda maksuvabalt ning seeläbi väljaspool andmebaase ja riiklikku järelvalvet.

Samuti on probleemiks kvaliteet, mida antud piimatootjad ei suuda tagada ning väldivad

ametlikku kvaliteedi kontrolli. Antud piim jääb ilma nii liitumiseelsetest EL-i toetustest

kui ka struktuurifondide toetusrahadest. Teisisõnu on see piim ning selle piima tootjad

määratud likvideerimisele. Eeltoodust võib järeldada, et kandidaatriigid suudaksid

liituda vaid 70% ulatuses senisest tootmismahust. Kui kandidaatriikide lehmade

keskmine piimatoodang aastas (3625 kg) oleks EL-i omaga võrdne (5920 kg/lehmalt

aastas), toodaksid kandidaatriikide 5,6 miljonit looma (70% 8 miljonist lehmast) 33,2

miljonit tonni piima, mis on 4,2 miljonit tonni rohkem kui käesoleva hetke 29 miljonit

tonni. EL-iga liitumisel saavad farmidele osaks väga head majanduslikud tingimused,

kus efektiivsusesse ja produktiivsusesse investeerides on võimalik saavutada EL-i

keskmine tase. EL-i huvi peaks olema, et farme, kes vastavad nõuetele, oleks liitumise

hetkel või üleminekuperioodi lõpuks piisavalt vähe, välistamaks tohutut ületootmist

(näiteks kanditaatriikide kaheksa miljoni looma keksmise väljalüpsi suurenemisel 3625

kg-lt, 5700 kg-ni, suureneks nende toodang 29 miljonilt tonnilt 45,6 tonnini ehk 16,6

miljonit tonni. See kogus oleks 48,8% kogu maailma eksporditoodangust ning

suurendaks ELi eksporti 143,6%!). Seega tuleb EL-il väga täpselt kaaluda kui palju

tootmisressursse saavad toetust ning missugused tootmiskvoodid määratakse

88

kandidaatriikidele. Eeltoodust võib järeldada, et EL-i turule sisenemine võib osutuda

jõukohaseks vaid 2/3-le kandidaatriikide põllumajandustootjatest, kaasa arvatud Eestile.

Töö autor on isiklikult Euroopa Liiduga liitumise poolt ning leiab liitumises palju

positiivset Eesti majandusele tervikuna. Küll aga autor kahtleb ainult positiivsetest

tagajärgedest EL-iga liitumisel Eesti põllumajandusele ja agraarsektorile tervikuna.

Magistritöö esitaja on jõudnud töö vormistamise käigus arusaamani, et EL-iga liitumine

võib tuua Eesti põllumajndusele kaasa nii negatiivset – olulises osas tootmisressursside

likvideerimist ja tootmiskoguste vähenemist – kui ka positiivset – põllumajanduses

hõivatute keskmiste sissetulekute olulist kasvu ning efektiivsuse ja tootlikkuse

märkimisväärset tõusu. Eesti saab ise palju teha, et negatiivset mõju minimeerida,

teadvustades ja analüüsides liitumiseelset olukorda piimanduses tervikuna ning luues

antud analüüsile tuginedes kogu sektorit hõlmav ja toetav liitumiseelne strateegia.

Antud strateegia peab tagama komplektselt kõigi piimanduse valdkondade

(piimatootmine, piimatöötlemine, piimatoodete eksport ja turustamine) ühtlase arengu ja

majandusliku jätkusuutlikuse, eesmärgiga suurendada kohaliku piimanduse

konkurentsivõimet.

Eesti piimanduse valmidus Euroopa Liiduga liitumiseks

Valmidus EL-iga liitumiseks tähendab eelkõige EL-is kehtivate keskkonnakaitse-,

hügieeni-, veterinaar- ja fütosanitaarnõuetega vastavust.

Üleminekuks EL-is kehtivatele kvaliteetse piima ja piimatoodete tootmise nõuetele on

Eestis lähiaastatel võetud vastu mitmeid seadusi, määrusi, eeskirju ja muid

normatiivakte, millega reguleeritakse Eesti piimandust karmistuvate nõuetega

vastavusse viimisel. Neist olulisimad on 2000.aasta 1.jaanuarist kehtima hakanud

“Hügieeninõuete eeskiri toorpiima tootmisel piimafarmides” ning “Piima ja

piimapõhiste toodete hügieeninõuete eeskiri”. Kõikidel antud seadustest tulenevatel EL-

i liitumisega seotud üksikasjadel autor ei peatu, vaid toob välja peamised valdkonnad

ning olulisimad aspektid, mis suurimal määral takistavad või mõjutavad liitumise

perspektiive piimanduses /autori jaotus/:

89

1. Piima kvaliteet ei vasta märkimisväärses osas ELi nõuetele (vt. Lisa 3).

2. Kehtiv riiklik piimaanalüüside võtmise süsteem ei taga piimakvaliteedi adekvaatset

ja ELi nõuetele vastavat mõõtmist.

3. Liitumisel ELiga tuleb viia põllumajandustootmine vastavusse euronormide ja –

direktiividega, mis nõuab ainuüksi piimafarmidele 3 miljardit krooni investeeringuid

/30, lk.74; 80, lk.46/. See teeb Eesti 4310 krooni investeeringuid aastas lehma kohta

(139200 looma, 3 miljardit krooni, 5 aastat). Seega ainuüksi investeerimiseks peab

juba käesolevast aastast kulutama ühe kg piima tootmisel 0,93 krooni kg toodetava

piima kohta.

4. Liitumiseelsed toetused katavad piimafarmide näitel vaid 25% investeeringute

vajadusest. SAPARD programmi kaudu eraldab Euroopa Liit ja Eesti Vabariik

aastani 2006 põllumajandustootmise (I meede) euronõuetele vastavusse viimiseks

48,41 miljonit Eurot ehk 757,6 miljonit krooni, mis moodustab 25% vajatavatest

investeeringutest /97/.

5. Eelmainitud analüüs annab reaalseks kapitalikuluks 0,93*75% = 0,70 krooni kg

kohta, millele lisandub ka intressikulu. Viimane suurendaks muude tingimuste

samaks jäämisel püsikulude osakaalu 1/3-le kogukuludest ning piima tootmise

omahind oleks senise 2,75 krooni/kg asemel 3,52 krooni/liiter (ühe kg piima

omahind suureneb 0,77 krooni võrra omavahenditest tehtavate investeeringute (0,7

krooni/kg) ja intressikulu (10% aastas = 0,07 krooni/kg) arvel) /autori arvutused

Lisa 2 alusel/.

6. Eesti piimatööstustest on käesolevaks ajaks EL-i nõuetele vastavaks tunnistatud 7

ettevõtet, millel on õigus eksportida oma toodangut Euroopa Liitu: AS Tapila Laeva

Meierei, AS Põlva Piim, AS Rapla Dairy, TÜ E-Piim Põltsamaa Meierei ja Järva-

Jaani Meierei, AS Võru Juust ning AS Rakvere Piim Annikvere jaoskond. Antud

ettevõttetel on piisav tootmisvõimsus, et kogu Eestis toodetav piim ümber töödelda.

Ülejäänud ettevõtted vastavad EL-i nõuetele 20-95% ulatuses. Vastavalt

põllumajandusministri kehtestatud piima ja piimapõhiste toodete hügieeninõuete

eeskirjale peavad kõik piimatöötlemisettevõtted vastama eeskirjas kehtestatud

nõuetele (EL-i nõuded) 1. jaanuariks 2002. Nõuete mittetäitmine tähendab

inimtoiduks toodetavate toodete tegevusloa peatamist või lõpetamist /80, lk.71/.

7. Eesti piimatöötlejate hinnangul vajaksid piimatööstused kõigi olemasolevate

ettevõtete EL-i tingimustega vastavusse viimiseks 191,2 miljonit krooni

investeeringuid, millest 46,3% oleks ettevõtted suutelised katma omavahenditest.

90

Arvestades tööstuste madalat omafinantseerimise taset, kuluks tingimustega

vastavusse viimine ettevõtete hinnangul 2-3 aastat /25/. Piimatööstustes oleks

võõrkapitali vajadus ca 102,7 miljonit krooni. Kuna antud mahus finantseerimise

leidmine või omakapitali arvelt investeeringute tegemine on suhteliselt raske, võib

arvata, et lähemal ajal on paljud ettevõtted tõsise valiku ees – kas likvideeruda või

liituda. Lisaraha hankimisega on kõigil piimatööstustel praegu suured raskused,

kuna Eesti suuremad kommertspangad on piimandustööstustega (Ühinenud

Meiereid ja Tallinna Piimatööstus) “kõrvetada” saanud ning ei taju ja ei oska

hinnata karmistuvate euronõuetega seotud riske.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti piimandus ei vasta tänases tootmismahus

märkimisväärses osas EL-iga liitumiseks esitatud nõutele. Kuigi antud nõuete täitmiseks

on aega kuni liitumise hetkeni või valdkonniti ka liitumisläbirääkimiste käigus

saavutatud üleminekuperioodide lõpuni, tuleb nende täitmiseks kulutada

märkimisväärseid vahendeid, mis muudavad tooraine hinna suurenemise ja senise

väikese lisandväärtuse tingimustes Eesti piimanduse avatud maailmaturul hinna poolest

konkurentsivõimetuks.

Järgnevas osas püüab autor anda omapoolsed strateegiad piimandust mõjutavatele

valdkondadele tegevuseks, mis aitaks saavutada eelmainitud probleemistikule koplektse

lahenduse ning tagaks piimatootmise jätkusuutlikuse ja konkurentsivõime nii EL-iga

liitumise hetkeni kui ka peale seda.

91

3. MEETMED PIIMANDUSE KONKURENTSIVÕIME

TÕSTMISEKS.

3.1. Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eeldused

Eelneva põhjal võime järeldada, et Eesti piimanduse arengu suurim edufaktor ja

mõjutaja on piimatoodete ekspordi konkurentsivõime välisturgudel. Kuna Eesti toodab

69,4% üle oma sisetarbimise ning EL-iga liitumine surub peale tingimusi, mis võivad

liitumise hetkeks nõuda olulise osa piimatootmise mittevastamist nõuetele ning sellele

järgnevat tegevuse sundlõpetamist, võib teha järelduse, et Eestil on valida

põhimõtteliselt kahe võimaluse vahel:

1) liituda Euroopa Liiduga piimatootmise osas ulatuses, mis katab vaid siseturu

tarbimist (Soome variant – liitumise hetkel tootis piima 114% ulatuses siseturu

tarbimisest) /30, lk.71/;

2) säilitada eksport läbi riikliku piimanduse ning tööstusettevõtte keskse

konkurentsieelise saavutamise teiste kandidaatriikide ees.

Esimene tähendab senise piimatootmise langustrendi jätkumist ning põhjustab ekspordi

olulises osas vähenemise. Tulemuseks on ka osaline siseturu piimatoodete asendumine

importtoodetega. Teine eeldab mitmekülgseid meetmeid ning strateegiate kasutamist

siseturu positsioonide ja ekspordi säilitamiseks.

Eesti avatuse ja liberaalse majanduse tõttu on eksport kogu piimandussektori

konkurentsivõime indikaator. Eesti on senini valdavalt eksportinud hinnatundlikku

pooltoodet, mille edukas müük on suures sõltuvuses piimatootmise ja –töötlemise

kulustruktuurist ja -efektiivsusest. Kuigi Eesti eksportivad piimatööstused vastavad nii

efektiivsuselt kui ka tehnoloogialt maailma tasemele, on kalli tooraine, ebaratsionaalse

tootmisvõimsuste kasutamise ja madalat lisandvärtust andva toote tootmise tingimustes

raske kui mitte võimatu edu saavutada.

92

Antud edu võtmetegurid on alljärgnevad /autori jaotus/:

1) odav ja kvaliteetne toorainebaas;

2) töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ära kasutamine;

3) õigete turundusstrateegiate valik

4) riiklike toetussüsteemide täiustamine.

3.1.1. Odav ja kvaliteetne toorainebaas

Vastavalt piimatootmise suhtelise eelise peatükis käsitletule mõjutavad tootmiskulusid

enim loomapidamise oskusteadlik korraldamine, kliima, tööjõukulud ja

kapitalimahutused. Kuna Eestil puudub klimaatiline eelis võrreldes mitmete suurte

eksportivate riikidega (nt. Austraalia ja Uus-Meremaa) ning EL iga liitumisega

kaasnevad suured kapitlimahutused, tuleb lahendusi leida loomade produktiivsuse ja

tööjõukulude muutujatest.

Tööjõukulud Eesti põllumajanduses on ühe tooteühiku kohta ebeefektiivse majandamise

ja madala tööviljakuse tõttu kõrged, samas töötaja keskselt vaadatuna suhteliselt

madalad, jäädes oluliselt alla ka Eesti keskmisele. Lähiaastatel tuleb arvestada

tööjõukulu keskmisest kiirema kasvuga, kuna põllumajanduslik tootmine on suure

füüsilise koormuse ja intensiivne iseloomu, samas väikese palga ja halbade

töötingimuste tõttu põhjustanud oskustööjõu, noorte ja haritute väljavoolu

agraarsektorist. Kogenud ja kvalifitseeritud tööjõu puudus järjest kasvab. Vajaliku

tööjõubaasi säilitamiseks ja oskustööjõu ligimeelitamiseks on kiire ja märgatav

palgatõus lähiajal möödapääsmatu.

Tööjõukulude kasvu peatamine ja palga kasv on võimalik läbi investeeringute. Osa EL-i

liitumisest tulenevate nõuete täitmiseks tehtavatest investeeringutest katavad ka

eelmainitud võimalust. Kriitiline on alustada just nendest investeeringutest, mis

vähendavad kulusid (eriti tööjõukulusid, kuna nende kasv on möödapääsmatu),

parandavad ettevõtte EL-i nõuetele vastavusse viimist ning suurendavad tööviljakust.

Nii on võimalik vähendada omahinna tõusu.

93

Omahinna vähenemine on võimalik saavutada ka õige loomapidamise korraldamisel

produktiivsuse kasvust, kus Eestil on võrreldes EL-i või USA keskmise

produktiivsusega suur kasvupotentsiaal. Mitmete ekspertide arvates omab Eesti

piimakari head tõupotentsiaali ning on võimeline kuni 100% kasvu saavutama /48/.

Eestis leidub nii suuri kui väikseid karju, kus keskmine väljalüps on lehma kohta

märkimisväärselt üle EL keskmise. Hea näide on Eesti suurimaid

põllumajandustootjaid, OÜ Estonia, kelle 1931 lehma keskmine väljalüps 2000.aastal

oli 7114 kg /114, lk. 40/.

Senini on kogu piimakarja produktiivsus olnud suhteliselt madal lehmapidamise

oskusteadliku korraldamise puudumise ja halva söödabaasi (ei ole suudetud investeerida

kvaliteetse sööda tootmisesse) tõttu. Whitelocki mitmeaastase uurimuse kohaselt

mõjutab produktiivsuse kasvu uue lüpsitehnoloogia kasutuselevõtt vaid 6% juhtudest ja

loomade geneetiline baas kuni 25% juhtudest. Ülejäänu sõltub loomapidamise

korraldamisest, kvaliteetsest söödabaasist ja õigetest söödaratsioonidest, loomade

talitamisest ja tööjõu oskustest – ehk “null kulu” investeeringutest /49; 73, lk.3/. Just

nende tootmisvaldkondade oskusteabest on piimatootmises olnud suur puudus.

Et selgitada Eesti mustakirju tõu maksimaalne jõudlusvõime, rajati 1977.aastal

Pärnumaal Piistaojal 10 lehmaga vastav katse. Söödaratsioonis toitainete vahekorra

tasakaalustamise ja söötade kvaliteedi parandamisega surenes järgmisel laktatsioonil /2,

lk.107/:

- piimatoodang iga lehma kohta 3 tonni võrra;

- piima rasvasus suurenes 0,4 protsendipunkti 4,4%-le;

- igalt lehmalt saadi keskmiselt 9714 kg piima;

Mainitud katse teeb unikaalseks asjaolu, et ühe aastaga saavutati 44% juurdekasv

investeeringuid tegemata vaid konkreetset oskusteavet omades. Vastava oskusteabe

sisseostmiseks ja rakendamiseks võiksid töötleja ja temale piima tarnivad piimatootjad

koonduda. Kasu on mõlemapoolne. Suuremad piimakogused ja kvaliteetsem piim

parandavad nii tootja kui ka töötleja majandustulemusi.

Toorpiima kvaliteet määrab lõpp-produkti kvaliteedi ja tootmiskulud. Näiteks, USA-s

müüakse pastöriseeritud joogipiima (mis Eestis saab viie päevase säilivusaja), mille

94

säilivusaeg on 28 päeva /73, lk.26/. 1998. aastal tehtud uuringu kohaselt selgub, et Eesti

tarbija arvestab piimatoodete valikul peamiselt järgmiste omadustega (olulisuse

järjekorras): kvaliteeti, hind, maitse, säilivusaeg, tervislikkus, konservandivaba toode,

vähene rasvasisaldus, tuntud bränd/margitoode, kättesaadavus, pakend,

kommunikatsioon /51, lk.21/. Piima kvaliteet ja säilivusaeg on kriitilise iseloomuga

kõrge piimatarbimise saavutamiseks ja ettevõtte kaubamärkide tuntuse ning nende

suhtes lojaalsuse üles ehitamisel. Samuti on tooraine stabiilne kvaliteet oluline

ekspordil, kus üksikud kvaliteedikõikumised võivad tiheda konkurentsi tingimustes viia

suurte tehingute kaotamiseni.

Lisaks eelmainitule soovitab autor kuluefektiivse tootmise saavutamiseks

põllumajandustootjate ühinemist ja ühendamist. Eesti põllumehele on iseloomulik kõike

ise teha ja antud isetegemiseks ka vajalik tehnika soetada. Paljud kapitalimahukad

investeeringud on rakendatud aga alakoormusega ja ainult lühikese ajavälte jooksul

(kombainid, külvikud, jne.). Autor on seisukohal, et keskmised teineteisega kõrvuti

tegutsevad agraarsektori ettevõtted võiksid ühineda. Ühinemisest oleks võimalik

saavutada oluline sünergia järgmistes punktides:

1. Enamasti puudub omavaheline konkurents toodete müügil. Suuremad kogused

tõstavad ettevõtte olulisust toodete kokkuostjate silmis – võimalik saavutada

suuremat tootlust ja mõjuvõimu.

2. Kapitaalmahutuste efektiivsem rakendamine.

3. Oskustööjõu tööviljakam ja oskusteabe parem rakendamine.

4. Tootmismaa kompaktsem ja ratsionaalsem kasutamine.

5. Tööjõukulude kokkuhoid.

6. Püsikulude kokkuhoid väiksemate administreerimis- ja juhtimiskulude pealt.

7. Väiksem investeerimisvajadus ühe tooteühiku kohta.

8. Suurema kulude mastaabisäästu ja tulude mastaabiefekti saavutamine.

9. Koordineeritum ja konkurentsi välistav tootmismaa kokkuost.

Kahjuks puudub agraarsektoris vajalik arusaam ja teadmine ühinemise läbiviimisest

ning sellega seotud eelistest ja puudustest. Läbiviimist raskendavad ka asjaolud, et

enamus ettevõtteid on suure omanikeringiga ühistud või osaühingud, kus liikmed on ise

samas ettevõttes töötavad. Töökohtade vähenemine ja omandi jagamine teise ettevõtte

omanikega tekitab emotsionaalset laadi vastuseisu. Puuduvad eeskujud ja näiteid antud

95

protsesside positiivsetest tagajärgedest ning osanike tulu kasvust. Vastava funktsiooni

võiks endale võtta riik ning propageerida ja aidata ühinemisprotsessidele kaasa.

3.1.2. töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne

ärakasutamine

Käesoleva töö Eesti piimatööstusi käsitlevas osas märgiti peamiste

piimatöötlemissektori puudustena madalat töötlemisvõimsuste rakendamist ja

spetsialiseeritust, väikest kontsentreeritust, suurt ettevõtete arvu, madalat lisandväärtust

ning kõrget tooraine kokkuostuhinda. Antud probleemistiku üks lahendustest oleks

ettevõtete ühinemine või ühendamine, mille tagajärjel üleliigsed tootmisvõimsused

suletaks. Eelmainitust on pea kõik piimatööstused aru saanud ja leidnud selle ainuõige

olevat jubab Vene kriisi algusest 1999.aastal. Ühinemisest ja üleliigsest

tootmisvõimsusest vabanemise võimalikku sünergiat kajastab alljärgnev loetelu /autori

jaotus/:

- spetsialiseerumine, mille tulemuseks on suurem müügitulu;

- väiksemad tööjõu-, administreerimise- ja juhtimiskulud;

- kapitalimahutuste ratsionaalsem kasutamine;

- suurem lisandväärtus;

- kokkuostuhindade stabiliseerumine ;

- suurem mastaabisääst ja mastaabiefekt;

- rahvusvahelise konkurentsivõime kasv läbi suuremate koguste ja madalamate

tootmiskulude;

Kahjuks ei ole kõrge konkurentsi, omanike erinägemuste ja teineteise usaldamatuse

tingimustes jõutud senini omaalgatuslike lahendusteni ning püütakse majanduslikele

mõjutusvõtetele (kõrgem kokkuostuhind, madalam väljamüügihind, efektiivsus)

tuginedes teineteist pankrotti viia. Tulemuseks on olnud kogu töötlemissektori

konkurentsivõime alanemine, madalam lisandväärtus ja kõrgemad kokkuostuhinnad.

Vabariigi 10 suuremast kombinaadist ei ole viimase 3 aasta jooksul ühtegi suletud.

Tootmisvõimsuste kontsentreerimine ja vähendamine on riigi piimanduse

konkurentsivõime parandamise siesukohalt möödapääsmatu. Ainuüksi käesoleval

96

hetkel, EL-i nõuetele vastavad, 7 ettevõtet suudavad kogu toodetava piima oma

kombinaatides ümber töödelda.

Murrangu antud probleemistikule aitab tuua 1. jaanuarist 2001 jõustunud

üldhügieeninõuded ja alates 1. jaanuarist 2002 jõustuvad erihügieeninõuded. Antud

erinõudeid käsitlev põllumajandusministri määrus sätestab selged tingimused, millistele

peavad piimakäitlejad vastama alates 1.jaanuarist 2002. Nendele nõuetele vastavad

hetkel vaid 7 ettevõtet, kes on tunnustatud ka Euroopa Liidu poolt. Ülejäänud ettevõtted

vastavad nendele nõuetele 20-95% ulatuses. Nõuetele mittevastamine tähendab

toiduainete käitlemise tegevusloa peatamist kuni vastavate nõuete täitmiseni või

tegevusloa lõpetamist /80, lk.71/.

Seega, juhul kui Põllumajandusministeerium koos Eesti Veterinaarametiga järgib

mainitud määrust, saab 2002.aasta olema oluliseks pöördeks eelmainitud probleemide

lahendumisel, mille järel allesjäävad tööstused võiksid kokku leppida järsema

spetsialiseerituse ja kokkuostuhindade sõltuvuse ekspordi konkurentsivõimest lähtuvalt.

Autor pooldab antud protsessi ja loodab pankrottide ja likvideerimiste asemel aset

leidavat ühinemislaine, kus ühendatakse oskusteave, oskustööjõud, investeeringud ning

juhtimine sünergia saamise eesmärgil.

Oluliseks piimanduse edufaktoriks, millele saavad enim kaasa aidata piimatööstused, on

oskusteabe sisseostmine, piimatootjate ühendamisele kaasaaitamine, nende toetamine ja

nõustmine EL-i nõuetga vastavusse viimisel. Selleks on paljud töötlejad loonud

ettevõttes konsulentide osakonna. Antud osakonnad on valdavalt viimase 1-3 aasta

jooksul loodud ning toimivad töötlejakeskselt, kus töötavad enim oskusteavet ja

piimatootmise kogemust omavad spetsialistid. Nende ülesandeks on aidata

kombinaatide piimatarnijaid tootmise edukamal korraldamisel.

Antud töötajate ühendamine ühtse katusorganisatsiooni alla koos parimate piimatootjate

tööliste, katsefarmide oskustööliste, Põllumajandusministeeriumi spetsialistide, Eesti

Põllumajandusülikooli teadlaste, veterinaarjärelvalve ametnike ja välisspetsialistidega

oleks riigile, piimatootjatele ja piimatööstustele suur väljakutse, mille tulemuslikul

käivitamisel saavutataks oskusteabe parem ja koordineeritum rakendamine. Viimane

97

tagaks Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eelduste – õiged investeeringud,

produktiivsuse kasv, piima kvaliteet jpt. – kiirema ning ratsionaalsema rakendumise.

3.1.3. Turundusstrateegiate valikuvõimalused

Kuna Eesti toodab 41% oma piimatoodangust ekspordiks, on edukas eksporditegevus

olulisim faktor senise piimatootmise taseme säilitamisel. Seega Eesti piimanduse

arengut mõjutab enim eksport, mis omakorda sõltub kohalike piimatoodete

konkurentsivõimest maailmaturul. Antud konkurentsivõime tase on lahutamatult seotud

oskusliku turundustegevusega.

Turunduse all mõistetakse tänapäeval vastastikku kasulike suhete loomist, säilitamist ja

tugevdamist klientide ja teiste osapooltega kasu saamise eesmärgil, nii et mõlema

osapoole eesmärgid saavutatakse. Kuna füüsiline toode ei ole tänapäeval erinevate

pakkumiste eristumise aluseks, siis on turundusel üha suurem roll tarbijale lisaväärtuste

loomisel. Asjaolu teeb keeruliseks see, et erinevatel turgudel on tarbijate maitsed ning

ootused erinevad. Tarbijate käitumist mõjutavad paljud tegurid, mis erinevad nii riigiti

kui ka ühe riigi sees. Turundaja peab oma tegevuse kavandamisel sellega arvestama.

Samuti peab ta teadma, kuidas mõjutavad tema poolt välja saadetud stiimulid tarbijat.

Tarbijate kiiresti muutuvatele vajadustele reageerimine eeldab nendelt pidevat

tagasisidet, tootearendusega tegelemist ja leidlikkust turundusvahendite valikul.

Enim valmistavad muret Eesti piimatööstustele vähene info välisturgude, sealsete

tarbijate ja konkurentide kohta, rahaliste vahendite ja käibekapitali nappus, madal

lisandväärtus, toote homogeenne valik ja hinnatundlik positsioneerumine, madal

tootearendus, pikaajaliste ja stabiilsete ekspordistrateegiate puudumine, halb hinna- ja

kommunikatsioonipoliitika ning väiksed kogused. Sageli tuleneb üks probleem teisest ja

teine kolmandast ning piiri tõmbamine nende vahele on keeruline.

Alama taseme madalatel kuludel põhinev eelis ei taga kahjuks pikemas perspektiivis

turupositsiooni säilitamist. Lääne-Euroopa müügifirmad võtavad Lääne-Euroopa

firmade toodetega võrdseid Ida-Euroopa firmade tooteid müüki vaid siis, kui neil on

võimalik teenida nende pealt ekstraboonust. See aga väheneb pidevalt seoses tööjõu– ja

98

energiakulude kasvuga /105, lk. 12/. Järelikult tuleks leida muu eelis, et olla välisturul

konkurentsivõimeline ning tuginedes sellele töötada välja strateegia. Uuringud Euroopa

edukate ettevõtete hulgas on näidanud, et pikaajalise edu faktoriteks on selge strateegia,

pidev tootearendus, rahvusvahelised ambitsioonid ja innovaatilised juhtimisstruktuurid /

38, lk.146/.

Konkurentsieelise kujundamine on iga ettevõtte jaoks individuaalne. Vaatamata sellele

tekivad tööstusharuti teatud ühised konkurentsivõimet kujundavad tegurid, mis viivad

ka kogu sektori konkurentsieeliseni. Sõltuvalt turu arengutasemest, tarbijate

teadlikkusest, hoiakutest ja muudest eelmistes peatükkides vaadeldud faktoritest on

eelnevalt nimetatud teguritel erinevatel turgudel erinev rõhuasetus. Näiteks, Eesti

hinnatundlike tarbijate jaoks on oluliseks ostukriteeriumiks hind, Lääne-Euroopa

tarbijad aga hindavad kõrgelt mitmesuguseid tootega kaasnevaid lisaväärtusi.

Arvestades Eesti piimatöötlejate väiksust ja väheseid finantsressursse ei ole nad

suutelised masstootmiseks ja –turustamiseks. Tuginedes esimese peatükis välja toodud

teoreetilistele aspektidele ja teises peatükis kaardistatud maailma piimatarbimise

trendidele, võib Eesti senised eksporditurud jaotada kaheks: stagneeruvad turud –

Euroopa Liit ja Ida-Euroopa – ning piimatarbimise noored ja arenevad turud –

arengumaad, eriti Kesk-Aasia, Kagu-Aasia, kus piimatarbimine on kultuuriliselt

traditsionaalne aga tarbimine seoses madala ostujõuga väike, ja Hiina, kus

toitumisharjumused on läbi tegemas murrangut loomse päritoluga toitude tarbimisele.

Arvestades eeltoodud asjaolu tuleb valida antud turgude jaoks ka sobiv strateegia.

Strateegia stagneeruvatele turgudele ekspordil

Stagneeruvate turgude jaoks sobiv strateegia leidub fokuseeritud ja diferentseeritud turu

juhtpositsiooni strateegia või fokuseeritud ja diferentseeritud nišistrateegia hulgast.

Tingituna vähestest finantsressurssidest, madalast konkurentsivõimest ja puudulikust

arendustegevusest võib kaks esimest Eesti puhul kohe kõrvale jätta. Kogu turule

orienteerumist (masstootmist, –turustamist ja massikommunikatsiooni) saavad üldjuhul

endale lubada vaid rahvusvahelised suurettevõtted ja korporatsioonid (nt. Coca-Cola,

Procter & Gamble). Järelikult jääb Eesti eksportivatel ettevõtetel üle otsustada kas

diferentseeritud või fokuseeritud nišistrateegia kasuks. Mõlemad strateegiad eeldavad

99

turu segmentimist ning väga põhjalikke sihtrühma uuringuid. Loomulikult tuleb viia

läbi ka põhjalik situatsioonianalüüs.

Fokuseeritud nišistrateegia (teisiti öeldes fokuseeritud madalate kulude strateegia)

eeldab kitsas segmendis tugeva konkurentsipositsiooni saavutamiseks märkimisväärseid

investeeringuid valmistamistehnoloogiasse ning ka tootearendusse, et konkurendid

mööda ei läheks. Kuna tootmise ratsionaliseerimine tõstab tootlikkust ning võimaldab

alandada kulusid, siis on eeldused positsiooni kindlustamiseks head. Paljud

piimatööstused ei ole aga suutelised investeerima suuri summasid tootearendusse ning

seetõttu sobib neile paremini diferentseeritud nišistrateegia (teisiti öeldes fokuseeritud

diferentseerituse strateegia), mille puhul keskendutakse kitsa segmendi tarbijate

spetsiifiliste vajaduste rahuldamisele, pakkudes sellele segmendile konkurentidest

millegi poolest erineva omadusega/väärtusega toodet/teenust. Selle strateegia

kasutamine eeldab tehnoloogilist valmisolekut olemasolevat toodet veidi muuta või

täiendada ning tarbimist toetavat nõustamis- ja teenindustegevust. Diferentseerimise

mõte seisneb enese kliendile väärtuslikuks muutmises pikaajalises perspektiivis.

Seejuures on oluline, et tarbija tajuks lisatud väärtust õigesti. Kui ta seda ei taju, siis

võib põhjus olla puudulikus kommunikatsioonis (nt. sõnum ei ole meeldejääv, usutav).

Lisatud väärtuse tähenduslikumaks, usutavamaks ja meeldejäävamaks tegemisel on

keskne roll tugeva kaubamärgi loomisel /1, lk. 198/, sest viimane lisab tarbijale väärtust

mitmel viisil. Tarbija poolt väärtustatava omaduse lisamise puhul peab ettevõte jälgima

ka, et see oleks konkurentide poolt raskesti kopeeritav, sest vastasel juhul peitub oht

kiireks jäljendamiseks /1, lk. 198, 213/.

Et tarbija spetsiifilisi vajadusi rahuldada, peab tootja olema nendest väga teadlik -

missuguseid omadusi antud sihtrühma tarbijad väärtustavad ning mille eest nad on nõus

rohkem maksma. Kuna enamus meie ettevõtteid konkureerib stagneeruvatel turgudel,

kus turg on küllastunud ja tarbijatel lai valikuvõimalus, tuleb ka kitsas turunišis oma osa

säilitamiseks pidevalt mõelda toodete ümberkohandamisele vastavalt tarbijate

muutuvatele soovidele ning püüda luua pikaajaline kaubamärgisuhe tarbijaga. See

eeldab tarbijakäitumise uurimist ja sobilike stiimulite abil mõjutamist. Kuna tarbijate

käitumist mõjutavad tegurid erinevad nii riigiti kui ka ühe riigi sees, tingituna turunduse

arengust, kultuurilistest erinevustest, majanduslikest tingimustest jms., siis tuleb uurida

missugused on antud sihtrühma hoiakud, motiivid, soovid, hoiakuid kujundavad

100

väärtused, kuidas nad reageerivad nende käitumise mõjutamiseks mõeldud

turundusmeetmetele, kuivõrd nad on rahul olemasolevate toodetega ning millised on

nende ootused.

Stagneeruvate turgude nišistrateegia näide Saksamaale ekspordil

Allikatena on siin kasutatud Eesti Ekspordiagentuuri poolt tellitud Saksa ja Tšehhi kala-

ja piimatööstuse välisturu uuringut, Eesti Piimaliidu poolt koostatud maailma

piimatoodete turu ülevaadet ning Statistisches Bundesamt´i 1999.aasta aruannet.

Saksamaal on EL-i liikmesriikidest kõige suurem SKP inimese kohta (1997.aasta

detsembri andmetel 46 302 marka). Erinevalt Ida-Euroopa ja Venemaa tarbijatest on

Saksamaal tarbija rõhuasetus kõrgema taseme vajaduste rahuldamisel. Seda

peegeldavad vähenevad kulutused toiduainetele ja riietusele ning kasvavad kulutused

enese arendamisele, teabe saamisele. Ka esmaste vajaduste rahuldamisel, erinevalt

madalama sissetulekuga riikidest, muretsetakse traditsioonilise piima ja piimatoodete

asemel kõrgema lisaväärtusega jogurtijooke, juustu, uudseid piimatooteid jms.

Saksa turule piimatoodete eksportimisel tuleb arvestada asjaolu, et 1999.aasta esimesel

poolel tabas EL-i piimaturgu tugev hindade langus tulenevalt Venemaa, Aasia ja

Ladina-Ameerika kriisidest põhjustatud ekspordiraskustest. Eksporditurgude langusega

seoses suurendati EL-i maades eksporditoetusi. See tähendab sinna ekspordist huvitatud

Eesti tootja jaoks oma toodangu hinna allalaskmist. Kahjuks ei ole see võimalik

tingituna kõrgest omahinnast. Järelikult ei ole Eesti tootja Saksa turul

konkurentsivõimeline traditsiooniliste toodetega, sest nendest on turg üleküllastunud

ning piimanduses toimuvate ettevõtete liitumise tulemusena Eesti väikeettevõtted ei

suuda konkurentsi pakkuda. Kuna Saksa turg tervikuna on suur ja Eestis toodetud

kogused selle jaoks väga väikesed, siis tuleb keskenduda kitsale turunišile ning pakkuda

selle niši tarbijatele midagi unikaalset. Loomulikult tuleb arvestada üldiste

suundumustega, nagu näiteks suund pika säilivusajaga (steriliseeritud toodete),

tervislike, väherasvaste, kõrge lisandväärtusega, uudsete piimatoodete tarbimisele. Suurt

tähelepanu tuleb pöörata ka pakendite ohutusele ja keskkonnasõbralikkusele .

Kuna sakslased reisivad palju, siis nad on huvitatud teistest piirkondadest pärit

unikaalsetest toodetest. Järelikult antud turunišši sisenemiseks ja seal püsimiseks on

101

vajalik mõelda välja mõni uudne kohalik juustusort, jogurti- või kohupiimaliik,

piimapulbri segu lastetoiduks vms. Tarbija teadvusesse jõudmisel on keskne roll hästi

toimival turukommunikatsioonil pikaajalise kaubamärgisuhte kujundamisel, oluline roll

on ka klienditoel ning müügijärgsel teenindusel. Tulenevalt laiast tootevalikust ja

nimetatud komponentide efektiivsest toimimisest nimetatakse Saksa turgu ostjate turuks

/47/.

Strateegia noortele ja arenevatele turgudele ekspordil

Noortele ja arenevatele turgudele ekspordil leidub õige strateegia varajaste järgijate või

hiliste järgijate strateegiate hulgast. Kuna tootearendusse ja innovatsiooni ei

investeerita, siis eksportööride hulgas üldjuhul pioneere ei ole.

Hiliste järgijate strateegia eeldab kogu turule orienteeritud agressiivsete madalate

hindade kasutamist intensiivse massikommunikatsiooni taustal. Kuna Eesti

piimatootmisel suhteline kulueelis hetkel puudub ning piimatööstuste madal rentaablus

ja likviidsuspositsioon ei võimalda suuri kulutusi reklaamile ja tootearendusele, ei ole

antud meetod enamikel juhtudel realiseeritav.

Olenevalt ressurssidest on eksportijal võimalik valida nelja varajase järgija strateegia

vahel: frontaalrünnak, tiibrünnak, sissehiilimine ja välksõda. Autori arvates sobib Eesti

piimatööstustele käibekapitali nappuse tingimustes ekspordistrateegiaks enim kiire ja

konkurentidega frontaalkokkupõrget välistav “välksõja” strateegia. Antud välksõda on

kõige efektiivsem kohaliku partneri kaasamisel, kes varjatult ja intensiivselt toob turule

uue toote. Arenevatel turgudel on usalduseväärse kohaliku partneri leidmine ja

kaasamine kriitilise tähtsusega edu saavutamisel. Kuna arenevatel turgudel piirdub

konkurents enamasti 2-4 analoogse toote müümisega, on tarbijale erineva omaduse või

väärtuse väljatoomine lihtsam. Kuigi arenevaid turge iseloomustab madal ostujõud, on

näiteks araabiamaades kvaliteetse toote puhul tarbija lojaalsus kõrge, mis võimaldab

piisava turupositsiooni saavutamisel müügimarginale suurendada. Välistatud ei ole ka

kohaliku tuntud kaubamärgi frantsiisi ostmine (nt. Alzeerias “Madara”, “Lahda”), mis

võimaldab koheselt tagada suured müügikogused ja kokku hoida turule sisenemise

kulutustelt.

102

“Välksõja” stateegiat on hea kasutada ka riiklikel konkurssidel (tender) osalemine, mis

on omased enamikele Aafrika ja Kesk-Aasia riikidele. Viimased võimaldavad riikliku

jaotussüsteemi kaudu jõuda lõpptarbijani, mille järel turule sisenemine on kergem ja

vähem kulukam.

Noorte ja arenevate turgude “välksõja” strateegia näide

ASil Lacto osales 1999.aastal Iraagi riiklikul piimatoodete sisseostu konkursil, mida

ÜRO rahastas nimetuse all “Nafta toitainete vastu”. Ettevõttel õnnestus saada 1200

tonni suhteliselt madala tootlusega piimapulbri tarneleping. Tarbija kultuurilist tausta

arvestavas pakendis kvaliteetse kauba jõudmine poelettidele tegi Lacto poolt tarnitava

kaubamärgi kohalikul turul kiiresti tuntuks ja enim tarbituks tooteks analoogsete seas.

Tarnetingimuste täitmine, kohalikul turul mõjuva positsiooni saavutamine ning kohaliku

jaotusvõrguga sidemete loomine olid määrava iseloomuga järgmistel riiklikel

konkurssidel, kus Lacto sai toote müümisel määrata juba olulises osas ise

kokkuostuhindu, saavutades mitmekordselt suuremaid marginale kui maailmaturu

hinnad.

Analoogseid näiteid saab tuua ka Egiptusest, Alzeeriast, Sudaanist, Iraanist ning Kesk-

Aafrika riikidest.

Turundusstrateegiate kavandamise skeem

Eelnevast järeldub, et turu arengutase ning tarbijakäitumine mõjutavad oluliselt

turundusmeetmete valikut. Arvestades Eesti ettevõtete väiksust ja rahaliste vahendite

nappust, aitab kitsale segmendile keskendumine paremini tundma õppida tarbijate

muutuvaid vajadusi ja paindlikult neile reageerida. Kuna sõltuvalt tööstusharu

spetsiifikast, firma suurusest ja võimalustest, sihtturu ja sealsete tarbijate eripärast ning

konkurentsist on üksikute ettevõtete võimalused turundustegevuse kavandamiseks

erinevad, siis ei saa kõikide ettevõtete puhul kasutada ühesugust meetmestikku, vaid

turundusmeetmestiku erinevatel komponentidel võib olla erinev tähtsus. Oluline on ka

turundustegevuse kavandamisel arvestada, et tänapäeval ei piisa üksnes tootega

kaasnevatest funktsionaalsetest kasudest, vaid nendele lisaks hindavad kliendid kõrgelt

protsessi- ja suhtekasusid. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et turundusstrateegia

rakendamine on õnnestunud siis, kui kriitiline hulk tarbijaid on seotud toote eriomaduste

külge. Põhiline probleem antud strateegia kasutamisel paljude Eesti eksportööride jaoks

103

seisneb välisturu uuringute kalli hinna tõttu spetsiifilise turuinfo saamises ning ka

lisaväärtusi sisaldava kaubamärgi loomises.

Eelnevalt käsitletud küsimusi kokku võttes püüan alljärgnevalt esitada Eesti

eksportööride jaoks strateegia kavandamise näidise ka skemaatiliselt (vt. joonis 18).

Jooniselt järeldub, et Eesti ettevõtetel tuleb pikemas perspektiivis kasutada kas

fokuseerimise või diferentseerimise strateegiat. Strateegia kavandamise aluseks on

väliste teguritena turu elutsükkel, sihtturu (turuniši) eripära, tarbijate käitumine,

turunduse arengutase vastavas segmendis, konkurentide käitumine (kas on rakendanud

standardeid, kasutavad agressiivset hinnapoliitikat jne.). Sisemiste teguritena tuleb

analüüsida millised on peamised ettevõtte probleemid, kuidas nendest üle saada,

millised on kogemused ja kasutatavad ressursid, milles seisnevad eelised. Siseste ja

väliste tegurite analüüsile järgneb ekspordistrateegia kavandamine. Viimases peab

lähtuvalt eesmärgist kajastuma turundusmeetmete osakaal, see tähendab, kas rõhk on

hinnal ja sellest algab ülejäänu kujundamine või on rõhk kommunikatsioonil kliendile

kaubamärgi näol väärtuse tähenduslikumaks, usutavamaks ja meeldejäävaks tegemisel

jne.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas hinna osatähtsus

turundusmeetmestikus kahaneb ja pikemas perspektiivis tuleb rahvusvahelises

konkurentsis püsimiseks (eelkõige kui me soovime saada EL-i liikmeks) paratamatult

mõelda tootearendusele, brändindusele ja turukommunikatsioonile. Kuna enamus

ettevõtteid ei ole üksinda selleks võimelised (sageli jäävad ka kogused väikeseks), siis

nad võiksid välisturule minekuks teha koostööd, sõlmides omavahel

partnerluskokkuleppeid ning töötades välja ühised ekspordikavad. Viimased pakuvad

ekspordi mahu eeliseid: oma ressursse kokku pannes ollakse võimelised ette võtma

operatsioone, mis ei oleks jõukohased igale ettevõttele üksikult. Koos ollakse suutelised

tungima uutele turgudele või kasutama täielikult ära olemasolevate turgude potentsiaali.

Ekspordiks saadaval olev suurem tootekogus võib anda võimaluse varustada oma

toodetega suuremaid turge (ka otse supermarketeid), mis ei ole huvitatud tegelema

üksikute firmade väikeste toodangumahtudega /26, lk. 119/.

104

Joonis 18. Eesti eksportööridele sobiva ekspordistrateegia kavandamine /autori joonis

Aakeri põhjal/.

Ühine turundusstrateegia välisturu jaoks aitab hoida kokku rahalisi vahendeid igaühe

eraldi tegutsemise arvelt ning suuremad ühised ressursid võimaldavad tulemuslikumat

turundustegevust. Ühiste ekspordi turundusgruppide loomise poole pealt võib

positiivseks pidada ka tihenevat koostööd ja kontakti valitsuse ja tööstuse vahel.

Firmasid on kergem ja odavam abistada, kui nad on liitunud ühisesse ekspordi

turundusgruppi /26, lk. 120/.

Väikeriigi ettevõtted ei ole nii tugevad, et kõigi probleemidega üksi hakkama saada,

seetõttu on oluline roll ka riigil ja tugiorganisatsioonidel läbi erinevate

sekkumisvõimaluste.

105

Turu elutsükkel, turunduse arengu-tase, tarbijakäitumine, eksportturu

iseärasused, konkurendid

Ettevõtte probleemid ja nendest ülesaamise võimalused,

ressursid, kogemused, eelised

Strateegia

Turundus- Toodekommunikatsioon

Distributsioon Hind

Tulemus

3.1.4. Riiklike toetussüsteemide ja majanduspoliitiliste mõjutusvahendite

täiustamine piimanduse arengule kaasaaitamisel.

Riigil on täita keskne funktsioon Eesti piimanduse arengule kaasaaitamisel ning edukal

liitumisel Euroopa Liiduga. Riigi otsest ja kaudset mõjutamist ning sekkumist

piimaturul saab jagada tinglikult nelja gruppi /autori jaotus/:

1) eelarveline toetus;

2) innovatsiooni ja oskusteabe ratsionaalse rakendamise juhtimine;

3) Eesti piimatoodete ekspordile oluliste riikidega kaubavahetuse liberaliseerimine

ning eksportturunduse arengule kaasaaitamine;

4) piimanduse konkurentsivõime kasvatamine muude meetodite rakendamisel.

Eelarveline toetussüsteem

Töös jõuti järeldusele, et riiklik eelarveline toetussüsteem on primitiivne ning

ebavõrdsust loov. Riik peaks autori arvates pöörama tänases piimanduse keerulises

situatsioonis rohkem tähelepanu piimatootmise konkurentsivõimelisemaks muutmisel.

Eelarveliste otsetoetuste puhul tähendab see eelkõige produktiivsuse kasvu

motiveerimist. Nagu selgus, on piimatootmise omahind üheks keskseks teguriks

piimatoodete konkurentsivõimele välisturgudel. Eriti nüüd, kui Eesti piimatöötlejad

peaksid üha enam pöörama tähelepanu lõpptarbijate turule sisenemisele, kus ühelt poolt

hinnaalandused ja tarbijakommunikatsioon nõuavad pikaajalisi ning suuri kulutusi,

teiselt poolt Euroopa Liiduga liitumine avaldab suurte investeerimiskohustuste kaudu

survet piimatootmise omahinna järsule kasvule.

Autori nägemus võimalikest uuetest otsetoetussüsteemidest oleks järgmine. Riik toetab,

kas:

1) produktiivsust või saagikust konkreetse summaga ühe ühiku toodangu kohta (ELi

toetussüsteem);

2) vaid produktiivsuse kasvu võrreldes mingi eelmise perioodiga;

3) mõlemaid eelaminituid korraga.

Esimese puhul võetakse üle Euroopa Liidus käibel olev süsteem, kus eelarves vastu

võetud toetuse summa jagatakse proportsionaalselt toetuse saamise tingimusi täitnud

piimatootjate toodetud koguste vahel.

106

Teine tähendaks oluliselt järsemat motivatsioonipoliitikat, kus toetatakse vaid

saavutatud kahe perioodi vahelist produktiivsuse kasvu. Kuna suurtes karjades ja

tootmisüksustes on keskmise kasvu saavutamine raskem kui väikestes, siis võiks

toetatavat kasvu kaaluda karja suurusega. Riik saavutaks antud meetodit kasutades

olulise motiveerituse tõusu produktiivsuse küsimustega tegelemiseks, oskusteabe

sisseostmiseks ja maksimaalseks rakendamiseks. Kuna osad piimatootjad on juba

saavutanud teatud kõrgemal tasemel produktiivsuse, oleks neile pakutav toetus

marginaalne ning tehtud investeeringutele ja jõupingutusele tuleks leida alternatiivne

toetusskeem.

Kolmas võimalus ühendab eelmainitud toetusskeemid ning tähendab eelmise kahe

teatud proportsioonis eelarvesisest jaotumist. Proportsioon tähendaks rõhuasetust, kui

järsku motiveerimispoliitikat soovib riik rakendada. Viimane võimalus tagaks ka nende

piimatootjate tegevust, kes on saavutanud teatud rahuldava taseme, ning sunniks leidma

uusi võimalusi tulemuste parandamiseks (üle 100 pealiste karjade kõrgeim keskmine

toodang lehma kohta oli 2000.aastal Eesti Jõudluskontrolli keskuse andmetel

Maasikamäe Piimakari OÜ 8267 kg lehma kohta, Rootsi edukaim farm Hamra tootis

samal ajal keskmiselt 125 lehma kohta 15000 kg aastas, seega kasvuruumi on veel

piisavalt) /114, lk.40; autori andmed/.

Innovatsiooni ja oskusteabe ratsionaalse rakendamise juhtimine

Antud valdkond sisaldab endas oskusteabe koordineeritud ja eesmärgipärast juhtimist

püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Autor on aru saanud, et enamusel juhtudel

sõltuvad nii piimatootjate kui piimatöötlejate tulemused märkimisväärses osas

oskusteabest või selle puudumisest. Antud oskusteave tähendab aga põhimõtteliselt

paljudes olukordades “null-kulu” (zero-cost) investeeringuid. Kui hea juhtimine ja

oskuslik turundustegevus võimaldavad kasvatada lisandväärtust valdavalt vaid kuni 10

protsendipunkti, võib Eesti oludes õige oskusteabe ratsionaalne rakendamine mõjutada

lisandväärtuse kasvu kuni neli korda rohkem.

Seega on piimandust mõjutavatel osapooltel ning eelkõige riigil täita oluline roll

oskusteabe koondamisel, sünteesimisel, teaduslikul uurimisel ning kõigile

kättesaadavaks tegemisel, kaasates ka eelarvelise toetuse antud tegevuse tulemuste

maksimeerimiseks. Autori visioon antud küsimuse edukal lahendamisel on riigi

107

initsiatiivil ja toetusel piimatöötlejate konsulentide, parimate produktiivsusega farmide

töötajate, Põllumajandusministeeriumi spetsialistide, Põllumajandusülikooli teadlaste,

välisnõustajate ja teiste valdkonda tundvate erialaspetsialistide koondamine ühtse

katusorganisatsiooni alla, mille kohustuseks oleks eelmmainitud eesärkide sihipärane

täitmine, tulemuste mõõtmine ja sellele baseeruva toetuspoliitika ülesehitamine.

Kuna Eestil on vähe võimalusi kontrollida tehnoloogilist ja tehnilist arengut laial rindel,

siis tuleb otsustada, kuhu suunata riigi napid vahendid teadus- ja arendustöödeks ning

milliseid valdkondi enam toetada. Ka Eesti riiklik agraarsektori innovatsioonipoliitika

peaks keskenduma oskusteabe arengule ja vahendamisele.

Konkurentsivõime tõstmiseks maailmaturul toetatakse igati ettevõtete, riigi ja

uurimisasutuste koostööd uute ning täiustatud toodete ja teenuste arendamisel. Ka Eestis

tuleks järgida seda põhimõtet. Nüüdisaegset innovatsiooniahelat kujutab alljärgnev

joonis.

Samaaegne

Realiseerimine

Ettevõtted

Infovahetus, uurimistöö tellimine

Teadusasutused, ülikoolid, riik

Vastastikune mõju

Joonis 19. Nüüdisaegne innovatsiooniahel /43, lk. 4/

108

Tarbija vajadused

Läbiv innovatsioon

Tehnoloogiavõimalused

Turundus

Tootmine

Tootearendus

Eri valdkondade alusuuringud

Rakendus- uuringud

Nüüdisaegne innovatsiooniahel kujutab endast tarbija nõudmiste ja tehnoloogia

võimaluste pidevat arvestamist, kõiki toote ja tootmise etappe läbivat innovatsiooni,

koostööd teadusasutuste, riigi ja ettevõtete vahel, samaaegset toote ja tootmise

arendamist.

Eesti piimatoodete ekspordile oluliste riikidega kaubavahetuse liberaliseerimine

ning eksportturunduse arengule kaasaaitamine

Et ekspordil on oluline osa piimanduse konkurentsivõime tagamisel, siis on vaja sellele

pöörata suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil. Pärast iseseisvuse taastamist

1991.aastal sai Eestis alguse täiesti liberaalne väliskaubanduspoliitika. See seisneb

ekspordimaksude, tollimaksude ning kvantitatiivsete kaubanduspiirangute puudumises

ning seega Eesti turu täielikus avatuses väliskonkurentidele. Järelikult võib öelda, et

Eesti on oma majanduse täielikult avanud. Ometigi ei ole aga Eesti majandus siiski

avatud, sest Eesti peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollidega ja muude

kaubandusbarjääridega sulgenud mitmed tähtsad turud Eesti tootjale. Nii Euroopa Liidu,

Venemaa, Ida-Euroopa riikide ja teiste eksportturgude kaitsetollid ja tootmis- ning

ekspordisubsiidiumid diskrimineerivad Eesti põllumajandus- ja toiduainetööstust

võrreldes nende riikidega ja teiste majandusharudega Eestis. Eesti põllumajandus areneb

tingimustes, kus tal ei ole oluliste välisturgude suletuse tõttu võimalik sisuliselt oma

tootmis- ja ekspordipotentsiaali rakendada /19, lk. 117/. Siit järeldub, et mitmetes

tähtsates valdkondades ei ole maailmamajandus Eestile veel avatud ning riiklikul

tasandil on vaja teha ära suur töö arengupiirangute vähendamisel. Näitena võib tuua

Euroopa Liidu, kus eksport on kvoodisüsteemi kaudu piiratud tootevalikuga. Autor peab

määravaks riigi kiiret sekkumist senise EL-i kvoodi raames tootevaliku laiendamiseks

lõpptarbijatoodete eksportimisel Euroopa Liitu. Kvoodi raames on käesoleval hetkel

lõpptarbijale suunatud turundusstrateegiat võimalik rakendada vaid või ja juustu toodete

tarnimisel. Vaja oleks luua lõpptarbijale suunatud täispiima toodete (hapupiima ja

kohupiima tooted) ja segutoodete (piimapulbri segud – kakaojoogid, lastetoidud, ja

mitmed teised suure piima konsistentsiga tooted) ekspordivõimalused EL-i.

109

Eksportturunduse arengule kaasaaitamine võib autori arvates vaadelda lisaks eeltoodule

veel järgnevas /autori jaotus/:

1. Riigi toetuste jätkumine ettevõtete osalemiseks rahvusvahelistel näitustel ja

messidel, Eestist positiivse imidži kujundamine ning Eestit iseloomustava brändi

loomine.

2. Kaubandusesinduste rajamine välisturgudel ning abi välisturgude kohta info

muretsemisel.

3. Rahvusvaheliste vabakaubanduslepingute sõlmimine. Oluline on kaasata

vabakaubandusse ka Aasia ja Aafrika riigid (nt. Egiptus ja Alzeeria, kelle kaudu

kanaliseeritakse enamus Aafrika piimatoodangust kohalikele turgudele).

4. Innovatsioonipoliitika elluviimine.

5. Ekspordialase koolituse toetamine.

6. Ekspordi tugiorganisatsioonide töö tõhustamine.

7. Kõrge lisandväärtusega toodangu valmistamise soodustamine.

8. Välisinvesteeringute sisenemiseks soodsa majanduskeskkonna tagamine.

9. Abi tootearendusel ning rahvusvaheliste standardite ja kvaliteedisüsteemide

rakendamisel.

10. Tööjõu koolitamine vastavalt kõrgtehnoloogilise tootmise poolt esitatavatele

nõudmistele.

11. Ekspordile suunatud käibekrediidi võimaluste parandamine.

Riigi roll ekspordi arendamisel saab olla eelkōige eksporti soodustav. Ekspordi

riigipoolsel toetamisel tuleks vältida konkureerimist erafirmade vahel ning keskendada

tähelepanu nendele valdkondadele kuhu erafirmad ei ulatu. Näiteks, välisinvesteeringute

soodustamine ja tootearendusega seonduvad küsimused.

Rahvusvahelisel turul konkurentsis püsimiseks peab riik igati soodustama kõrge

lisandväärtusega toodangu valmistamist ja selle eksporti. Selle eelduseks on aga

atraktiivse investeerimiskliima loomine, sest kõrgema lisandväärtusega toodangu

valmistamine nõuab ka rohkem raha. Välisinvesteeringute positiivne mõju seisneb

selles, et nad toovad uut kapitali, uusi turge ja kaasaegseid töökohti.

Välisinvesteeringute abil on Eestil võimalik rahastada tootearendust ning omandada

eksportimiseks vajalikku tehnoloogiat ja oskusi. Otseste välisinvesteeringute kasulikkus

110

sihtriigi seisukohalt eksportturundusele kaasaaitamiseks ilmneb mitmes valdkonnas.

Neist olulisemad on /111, lk. 2/:

1. Ressursside ja tehnoloogia sissevool. Parem tehnoloogia võimaldab valmistada

kvaliteedilt paremaid tooteid. Kvaliteetsed ja nõutud standarditele ning normidele

vastavad tooted on eelduseks rahvusvahelises tihenevas konkurentsis. Paljud

uuringud on näidanud, et välisinvesteeringute abil on võimalik suhteliselt kiiresti

suurendada riigi konkurentsivõimet, sest välisinvesteeringute kaudu kandub sihtriigi

majandusse üle oskusteave, kapital ning tehnoloogia, et arendada kõrge

lisandväärtusega toodet.

2. Ekspordi turunduse alaste oskuste ülekanne. Otsesed välisinvesteeringud

parandavad enamasti ka kohalike ettevõtete pääsu maailmaturule, toovad kaasa

turustamise ja turunduse alased teadmised, peamised eksportturud ja turustusvõrgu.

Samuti on võimalus kasutada benchmarking´ut. Nii hoitakse kokku aega, raha ja

riske, kuna toodete või teenuste edukas läbimüük on tõestatud ja seetõttu ei ole vaja

teha olulisi investeeringuid tootearendusse ning turustusse.

3. Konkurentsi elavdamine. Välisinvestorid, sisenedes Eesti turule, pakuvad täiendavat

konkurentsi siin tegutsevatele ettevõtetele, vähendades võimalust enamsoodustus-

kokkulepeteks ning nõudes kohalikke ettevõtteid pöörama suuremat tähelepanu

tehnoloogiale ning toodete arendamisele.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Eesti jaoks on olulise tähtsusega ligi meelitada

ekspordile suunatud välisinvesteeringuid ning mõjutada Eesti firmasid rohkem oma

tooteid ja tehnoloogiat uuendama. Selleks, et Eestisse tuleks rohkem ekspordile

suunatud välisinvesteeringuid, peab riik vähendama eksporditurgudele

sisenemispiiranguid, parandama infrastruktuuri, jätkama liberaalset kaubanduspoliitikat

ja garanteerima stabiilse majanduskeskkonna.

Piimanduse konkurentsivõime kasvatamine muude meetodite rakendamisel

Antud meetodite all mõtleb autor alljärgnevaid meetmeid:

1) Euroopa Liiduga liitumise strateegia kujundamine Eesti piimanduse maksimaalse

jätkusuutlikuse tagamisest lähtuvalt;

2) investeeringuteks vajalike pikaajaliste ressursside tagamine;

3) piimatootjate ja töötlejate ühinemise ja ühendamise soodustamine ja

propageerimine, vajaliku oskusteave tagamine;

111

4) piimatootjaid ja tööstust ühendavate kontsernide kujunemisele kaasaaitamine ja

toetamine;

Esimene tähendab piimatootmisele pikaajalise üleminekuperioodi saavutamist

suuremahulisi investeeringuid nõudvates valdkondades (nt. keskkonnakaitse). Samuti

on oluline tagada tootjatele liitumise hetkeks maa pikaajaline kasutusvaldus, mis tagaks

liitumise eel ja järel maa hinna järsu tõusu tingimustes tootmiseks vajaliku maaressursi

olemasolu – maareformi kiire elluviimine. Viimane võimaldab maa likviidsuse

kasvamisel tagada paremini mahukate investeeringute finantseerimist, mis haakub ka

teise punktiga.

Pikaajalise laenuressursi puudumine Eesti agraarsektoris on tingitud kahest peamisest

asjaolust: a) puudub likviidne tagatis; b) põllumajandustootja rahavoogude vastu

finantseerimine on riskantne, kuna käibevälde on aeglane, rahavood on aastaringselt

suure kõikumisega, sissetulekud sõltuvad saagikusest, mis omakorda sõltub

bioloogilistest faktoritest, jne.

Seega vajab põllumajandustootja lisaks SAPARDi programmile, mis katab ära

piimatootmises hinnanguliselt vaid 25% kogu EL-iga liitumiseks tarvilike

investeeringute vajadusest, ka täiendavat riigipoolset abi pikaajaliste laenuressursside

kättesaadavaks tegemisel ülejäänud osa investeeringute finantseerimiseks. Riigil on ka

keskne roll finantsasutustele selgitada ja aidata hinnata sektori võimalikke riske ning

arenguid liitumise eelsel ja järgsel perioodil, maandada sektori riske.

Viimased kaks punkti on olulised suurema kontsentratsiooni, seeläbi kulude

mastaabisäästu ja tulude mastaabiefekti saavutamisel. Autor omab mitmeid positiivseid

kogemusi (piimatootjate ühendamisel) liitumise järgsest sünergiast. Senine riiklik

poliitika aga tõukab tootjaid moodustama vaid ühistulisi “mõjukaid vahendajaid” oma

toodete paremaks turustamiseks. Selline tegevus on kandnud ka mõningat edu, kuid

võib turusituatsiooni muutudes olla ohtlik. Peatähelepanu pööratakse kokkuostjatelt

kõrgema hinna saavutamisele, samas ei tagata toodangu odavama omahinna

kujundamise võimalusi ning ei jälgita kokkuostjaid mõjutavaid turumuutusi.

Tulemuseks võib olla kombinaadi eitav vastus suure koguse piima kokkuostmisel või

kombinaatide vaheline kokkulepe hinnakärbete osas. Kuna ühistuline liikumine

112

enamasti ei taga kulude kokkuhoidu, mida annab ettevõtete ühinemine, peab autor

mainitud tegevuse toetamist ja propageerimist riiklikul tasandil piimanduse arengule

pikas perspektiivis kahjulikuks. Samas on senine ühistute riigieelarvest toetamine olnud

ebaseaduslik ning avalikult taunimist leidnud.

Piimatöötlejate kontsentratsiooni kujunemist saab riik oluliselt otsesemalt mõjutada.

Nimelt alates 1.jaanuarist 2002 erihügieeninõuete täitmise kompromissitu järgimise

kaudu, sundides nõuetele mittevatsavate töötstuste omanikke leidma lahendusi

ühinemiste ja liitumiste teel. Välistatud ei ole ka pankrotid ja likvideerimised, mis pikas

perspektiivis annavad autori arvates siiski positiivse tulemuse.

Viimane punkt tähendab kogu piimanduse ketti hõlmava tootmisahela koondumist

ühiste omanike kontrolli alla, mille raames autori hinnangul suudetaks parimal moel

tagada maksimaalne ettevõtte keskne konkurentsieelis. See variant oleks parim ka

üksiku piimatööstuse komplektse tulevikustrateegia kujundamisel, kus tagataks

kvaliteetne ja stabiilne toorainebaas (nii koguse kui hinna poolest), otstarbekas

töötlemisvõimsus, minimaalne juhtimis- ja administreerimiskulude struktuur,

oskusteabe mitmetasandiline rakendamine, turustamisvõimalustele vastav tootmine ning

mitmed teised kulusid alandavad ja tulusid tõstvad faktorid.

113

KOKKUVÕTE

Hõreda asustatuse ja sajanditepikkuse euroopaliku maaviljelus- ja piimanduskultuuri

tõttu on Eesti piimatootmiseks vajalike ressurssidega (haritav maa, hea kliima

loomapidamiseks) hästi varustatud. Kuigi Eesti toodab piima 69,4% rohkem oma

sisetarbimisest, ei ole Eesti piimanduse potentsiaal leidnud adekvaatset majanduslikku

rakendust. Mitmeti maailmamajanduse realiteetidele mittevastava tootmise, töötlemise,

ekspordi ja riikliku sekkumise tingimustes on see majandusharu jäänud

maailmakaubanduse meelevalda, kus Euroliiduga liitumise eelne periood loob tõsise

väljakutse piimanduse jätkusuutlikule arengule käesoleval kümnendil.

Kohalikku piimandust mõjutavad probleemikompleksid ning nende lahendamine

määravad ära Eesti piimanduse konkurentsivõime maailmaturul. Eesti piimanduse

konkurentsivõime sõltub ekspordivõimest väliskaubanduses, mis omakorda sõltub

võimest toota madala omahinnaga ja kõrge lisandväärtusega lõpptarbijatele suunatud,

kvaliteetseid, tarbijate vajadusi ja soove rahuldavaid tooteid. Viimane sõltub omakorda

märkimisväärses osas kvaliteetsest toorainebaasist. Kogu mainitud piimanduse arengut

kujutav ahel on tihedalt teineteisega seotud ning nõuab maksimaalse väljundi saamiseks

Goldratt’i “kuluosade maailma” (the cost world) ja “tuluterviku maailma” (the

throughaout world) lähenemisele analoogse analüüsi ja järelduste kasutamist.

Eelmainitud lähenemisele tuginedes on autor käesolevas töös kaardistanud

multidimensionaalset analüüsi kasutades peamised staatilised ja dünaamilised kohalikku

piimandust mõjutavad situatsioonimuutujad, millele tuginedes on tehtud alljärgnevad

järeldused:

1. Eesti siseturu tarbimisest ületootmine seab kohaliku piimanduse kõik elemendid

sõltuvusse piimatoodete ekspordivõimest. Viimane peegeldab omakorda kogu

piimanduse arengutaset ja konkurentsivõimet.

2. Kuna Eesti on avatud ja liberaalse majandusega, kus piimatootmise otsetoetuste

kõrval puuduvad protektsionistlikud meetmed ja ekspordi riiklik toetamine, peab

kohalik piimandus teravalt jälgima maailmas toimuvaid trende. Eriti regioone, kes

114

annavad olulise osa maailma ekspordist ning omavad Eestiga analoogset avatust ja

liberaalsust (näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa).

3. Euroopa Liidu piimandusturg on lähiaastatel stagneeruv. Sisenemine Euroliitu võib

kaasa tuua Eesti senise tootmistaseme piiramist nii poliitilistel kui ka majanduslikel

kaalutlustel.

4. Edukas piimandus saab alguse produktiivsest ja efektiivsest piimatootmisest, milleni

jõudmiseks on kasutamata tohutu potentsiaal. Eesti probleemiks on antud

potsentsiaali kasutamise oskamatus, riiklik pealiskaudsus, vahendite ning

oskusteabe puudumine.

5. Nõuded liitumiseks Euroopa Liiduga seab kohaliku piimatootmise pealtnäha

võimatu missiooni ette – investeerida iga toodetava kilogrammi piima kohta 0,93

krooni, millega kaasneks ligi 1/3 suurune omahinna juurdekasv, ning säilitada samal

ajal avatud majanduse tingimustes senini kulueelisele põhinenud ekspordieelis.

6. Kuigi piisav osa töötlemisvõimsusest vastab Euroopa Liidu nõuetele, vaevleb ka

antud osa sektorist madala rentaabluse, tootmisvõimsuste ebaratsionaalse

kasutamise, halva ja kalli tooraine ning piiratud ekspordivõimaluste käes.

7. Kuna enamus kaubanduspartnereid on seadnud barjäärid lõpptarbijale suunatud

toodete turustamisele, on senine eksport olnud suunatud hinnatundliku pooltoote

tootmisele ja turustamisele. Viimasega seoses jääb kohalik toiduainetööstuse haru

ilma märkimisväärsest lisandväärtusest.

8. Senine turustustegevus on olnud valdavalt primitiivne ja kaootiline, mida

iseloomustavad ebaselged turunduseesmärgid ja sihtgruppide määratlemine,

puudulik turundustegevuse mõõtmine, juhuslikke turuniššide täitmine ning

pikaajalise turundusstrateegia puudumine. Eksportturgudele sisenetakse

homogeensete toodete ja analoogse hinnakujundusega, mille kõige tulemuseks on

osalemine ainult hinnakonkurentsis. Puuduvad arvestatavad kohalikud kaubamärgid.

9. Riiklik tegevus piimanduse arengule ja situatsiooni parandamisele kaasaaitamises on

olnud asjatundmatu, valedele muutujatele tuginev ning pealiskaudne. Riigieelarves

põllumajandusele ja piimatootmisele suunatavad vahendid loovad kõike muud kui

efektiivsemat ja produktiivsemat tootmiskeskkonda. Senine toetussüsteem on olnud

rohkem sotsiaalabi vormis töötute toetamise laadi raha jagamine, mille olulisimaks

indikaatoriks on maksuvõlgade puudumine ning jõudluskontrolli alla kuulumine.

Piimatööstused on jäetud olukorda, kus avatud majanduse tingimustes tuleb

konkureerida riiklikult subsideeritud välistoodanguga mitte ainult välisturgudel vaid

115

ka Eesti siseturul. Samuti puudub riiklik programm piimanduse konkurentsivõime

süsteemseks, hõlmavaks ja kiireks parandamiseks.

Töös kasutatud teoreetiliste seisukohtade süvaanalüüs ning empiirilise materjli uurimine

võimaldavad jõuda seisukohale, et pidada Eesti piimandust madala konkurentsivõimega

majandusharuks, mille jätkusuutlik eksistents senisel kujul on ebarealistlik. Eesti

piimandus vajaks olulist saneerimist ning uutele kontseptsioonidele püstitatud

strateegiate mitmetasandilist eeluviimist, mis kõiki piimanduse elemente hõlmavat

lähenemist kasutades võimaldaks saavutada ka olemasolevates tingimustes tugev

positsioon Euroliiduga liitumise hetkeks. Viimane eeldab põhjalikku tööd kõigi sektori

osistega, aktiivset sekkumist kõigi osapoolte poolt ning pikaajalise strateegia

väljatöötamist. Tähtis on ühendada olemasolev oskusteave ja kaasata välisekspertide

abi. Olulise osa uurimistöö järeldusteni jõudmisel annab töö esimeses osas toodud

Mefferti situatiivse turuparadigma käsitlusele tugineva ekspordistrateegia valik.

Autori märksõnad Eesti piimanduse positiivse arengustsenaariumi kujundamiseks on

toodud alljärgnevalt:

1. Eesti piimaeksport peab senisest pooltoodete ekspordile orienteeritusest liikuma

lõpptarbija kesksele toodete tootmisele ja turustamisele.

2. Hinna osatähtsus turundusmeetmestikus kahaneb, mistõttu pikemas perspektiivis

tuleb rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks (eelkõige kui me soovime saada EL-i

liikmeks) paratamatult mõelda tootearendusele, kaubamärkide loomisele ja

turukommunikatsioonile.

3. Tuginedes töö esimeses osas toodud Mefferti käsitlusele, pakub autor välja, et

Eestile sobiksid noortele ja arenevatele turgudele eksportimisel varase järgija

“välksõja” turundusstrateegia ning stagneeruvatele turgudele diferentseeritud

nišistrateegia. Esimene seisneb kiires ja konkurentidega frontaalkokkupõrget

välistavas turule sisenemises. Teine seisneb kitsas segmendis tarbijatele

konkurentidest erineva omadusega toote pakkumises.

4. Kuna enamus ettevõtteid ei ole üksinda võimelised lahendama paljusid probleeme,

siis nad võiksid välisturule minekuks teha koostööd, sõlmides omavahel

partnerluskokkuleppeid ning töötades välja ühised ekspordikavad. Viimased

pakuvad ekspordi mahu eeliseid: oma ressursse kokku pannes ollakse võimelised

ette võtma operatsioone, mis ei oleks jõukohased igale ettevõttele üksikult. Koos

116

ollakse suutelised tungima uutele turgudele või kasutama täielikult ära

olemasolevate turgude potentsiaali. Ühine turundusstrateegia välisturu jaoks aitab

hoida kokku rahalisi vahendeid igaühe eraldi tegutsemise arvelt ning suuremad

ühised ressursid võimaldavad tulemuslikumat turundustegevust.

5. Riigil tuleb kasutusele võtta mitmeid meetmeid ekspordi senisest suuremaks

toetamiseks ja perspektiivse ekspordikliima loomiseks.

6. Riik peab tagama kohalike tootjate ja töötlejate toodangule samasuguse avatuse

välisturgudel, kui seda on Eesti avatus ja liberaalsus välisturgude toodangule.

7. Rahvusvahelises konkurentsis pikemaajaliseks püsimiseks tuleb Eestil teha panus

suure lisandväärtusega toodete tootmise ja turustamise arendamisele ning seetõttu

on vajalik suurendada ka riigi poolt eraldatavate vahendite osa. Samuti peab

tihenema koostöö ettevõtete ja teadusasutuste vahel. Lisaks nimetatud teguritele on

riigil oluline osa ka Eesti tutvustamisel ja positiivse imidži kujundamisel. Kuna

ettevõtted ei ole veel võimelised kaubamärke looma, miks mitte mõelda ka Eesti kui

kaubamärgi kujundamisele (senine made in Estonia imidž ei ole kuigi hea).

8. Oskusteabe õige ja kohane rakendamine võimaldab saavutada märkimisväärseid

tulemusi nii piimatootmisel, töötlemisel, ekspordil kui ka riiklikul sekkumisel

sektori arengusse. Oskusteabe koondamine, süsteemse kättesaadavuse tagamine

ning kasutamise motiveerimine on kriitilise iseloomuga piimanduse jätkusuutliku

arengu tagamiseks. Viimase koordineerimise funktsiooni peaks endale võtma riik.

9. Piimatootmisel tuleb peatähelepanu pöörata kvaliteetse piima tootmisele ja loomade

produktiivsuse kasvule, mis aitavad vähendada piimatootmise ja töötlemise

omahinda ning saavutada vajalik kattemarginal Euroopa Liidu nõuetega vastavusse

viimiseks vajalike investeeringute tegemisel.

10. Riilkikud toetussüsteemid üles ehitada tingimustele, mis motiveeriks toetuse saajat

saavutama paremaid majandustulemusi.

11. Alustada investeeringutest, mis vähendavad või asendavad kulusid, eriti

tööjõukulusid, sest neil on suurim eeldus kasvamiseks.

12. Teadvustada, soodustada ja luua võimalused piimatootjate ühinemiseks sünergia

saavutamise eesmärgil kulu mastaabisäästu ja tulu mastaabiefekti kaudu.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Eesti piimanduse arendamisel ja tulevikuperspektiivide

muutmisel on oluline kõigi kolme jõu – piimatootjate, piimatöötlejate ja riigi – tihe,

teadlik ja eesmärgistatud koostöö.

117

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Aaker, D. A. Strategic Market Management. 4th edition: John Wiley & Sons, Inc.,

1995, 379 p.

2. Aastavakk 2001. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 2001, lk. 160.

3. Aedla, M. Ekspordi pärast on põhjust muretseda. – Ärielu, 1998 nr.2, lk. 46-49.

4. Anderson, A., L. Anderson, J. Emblik, J. Grünberg, A. Heidenthal, J. Jaanhold, J.

Masa, M. Määr, T. Rinaldi, K. Unt. 25 aastat piimanduslikku ühistegevust. Tallinn:

Üleriikline piimaühistute keskliit, 1933, 116 lk.

5. Anton, J. Customer Relationship Management. Prentice-Hall, Inc., 1996, 183 p.

6. Band, W. A. Creating Value for Customers. John Wiley & Sons, Inc., 1991, 119 p.

7. Brandt, H., Blum, J., Faschina, M., Kittel, S., Liepach, G., Mikk, R., Ohvril, T.,

Orastu, A. Agricultural Development in Estonia. Options under EU Accession.

German Development Institute, Ministry of Agriculture Republic of Estonia. Berlin:

1998, pp. 127.

8. Burleigh, J. Bigger. But will it be better? – Dairy Industry International, 2000,

March, pp.13.

9. Burleigh, J. Commission axes exporters’ lifeline. – Dairy Industry International,

2000, June, pp.13.

10. Burleigh, J. Return of the milk quota debate – Dairy Industry International, 2001,

February, pp.13.

11. Burleight, J. Early dairy reform on the horizon. – Dairy Industry International, 2000,

October, pp.13.

12. Cheesemaker brings factory to the farm. – Dairy Industry International, 2000,

November, pp.9.

13. Clarke, R. A match made in heaven. – Dairy Industry International, 2000, October,

pp.22-23.

118

14. Clarke, R. Gone fishing. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.20-21.

15. Clarke, R. Heler’s inventive streak. – Dairy Industry International, 2000, December,

pp.26-27.

16. Clarke, R. Spreading the word. – Dairy Industry International, 2001, February,

pp.25.

17. Csaki, C., Valdes, A., Fock, A. Eesti maaelu sektor: ülesanded Euroopa Liiduga

liitumiseks valmistumisel. IMF ja Põllumajandusministeerium, 1998, lk. 56.

18. Eesti agraarpoliitika Euroopa Liiduga ühinemisel. . Eesti Agraarökonomistide

Assotsatsioon, EV Põllumajandusministeerium, EPMÜ, Eesti Maarahva Kongress.

Tallinn: OÜ Infotrükk, 1999, lk. 188.

19. Eesti majanduse konkurentsivõime. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 517 lk.

20. Eesti oludele perspektiivsete lüpsiviiside ja seadmete rakendamisvõimaluste

selgitamine. EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2000, lk. 22.

21. Eesti Piimaturg – Konjuktuur, 2000, nr. 134, september, lk 50.

22. Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime 2001. Eesti Konjuktuuriinstituut, 2001, lk.

53.

23. Eesti Statistika. Eesti Statistikaamet, 2001, 2/01, lk 27.

24. Eesti toiduainetööstus. Tallinn, PriceWaterhouseCoopers, 2000, 75 lk.

25. EKI toidukorvi maksumus: jaanuar – märts. – Konjunktuur, 2001, nr. 136, märts, lk

47.

26. Ekspordi alused. Tallinn: Külim, 1995, 132 lk.

27. Eksportööride uuring 2000. Eesti Ekspordiagentuur. [WWW]

[http://www.export.ee/ees/uuringud/1998.html] (20.10.2001)

28. Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika (CAP) areng tulevikus.

Põllumajandusministeerium, 1998, lk.56.

29. Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamine. Põllumajandusministeerium, 1998, lk.

64.

30. Euroteave põllumehele. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 2000, lk. 97.

31. Gough, H. On a Hi. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.36-37.

32. Gough, H. The price of going organic – Dairy Industry International, 2000,

December, pp.37.

33. Government finds cash for school milk subsidy. – Dairy Industry International,

2000, December, pp.8.

119

34. Grönroos, C. The Rebirth of Modern Marketing. Swedish School of Economics and

Business Administration, 1995, 27 p.

35. Hetzner, E. Foreword. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No.

360, pp. 3.

36. Impact of EU-Membership on Estonian Agriculture. ASA Institut für Sektoranalüse

und Politikperatung GmbH, 1998, S. 31.

37. Jürgenson, T. Riigi osa ekspordi arendamisel. – Ärielu, 1997, nr.11, lk. 89-90.

38. Jüriado, R. Eesti ettevõtete edu ja ebaedu põhjused. – Juhtimiskonverents “Teistest

Parem”, 1999, lk. 143-157.

39. Karelson, M. Piimast ja Eesti piimandusest. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool,

1997, 91 lk.

40. Kilvits, K. Eestis puuduvad uuenduste vedurid. – Ärielu, 1999, nr.6, lk.24-26.

41. Kilvits, K. Toode ja tootmismaht on tööstuse suurim ekspordiprobleem. – Ärielu,

1999, nr.7, lk.35-37.

42. Kitsing, M. Ettevõte saab turundustegevuse tulemusi mitut moodi mõõta. – Äripäev

1999, 26. jaanuar [WWW] [http://www.aripaev.ee/1381/rtg_na_138102.html]

(23.09.2001)

43. Kroonmann, L. Kümme takistust Eesti eksportööride teel. – Äripäev, 2000, 21.

Märts, [WWW] [http://www.aripaev.ee/1652/arv_kolumn_165202.html]

(11.04.2000)

44. Küttner, R. Teadusmahukas toodang - Eesti ekspordi prioriteet. Ekspordifoorum,

Tallinn, 07.mai 1998.

45. Küüts, E. Piimanduse arengust Eestis. Tallinn, 1990, 221 lk.

46. Lambot, K. Kvaliteedisüsteem aitab ettevõttel muutuda – Eesti Majanduse Teataja,

1999, nr.1, lk.7-8.

47. Liinev, K. Müügiedendusettevõtete areng Eestis – Hulgiuudised, 1999, nr.5, lk.9-11.

48. Lindnell Whitelock: Autori intervjuu. Tallinn, 02.november 2001.

49. Lindnell Whitelock: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Rapla, 08.august 2001.

50. Loomakasvatus 4/00. Eesti Statistikaamet, 2000, nr. 4.

51. Lusti. A. Brand kui ettevõtte väärtuslik kapital – Äripäev, 1998, 21.september, lk.6.

52. Lühiülevaade Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast (CAP).

Põllumajandusministeerium, 1997, lk. 171.

53. Mandel, A. Eesti firma usub olemasoleva konkurentsivõime jätkumisse – Ärielu,

1999, nr.10, lk.20-21.

120

54. Mann, E. Butter-related spreads. – Dairy Industry International, 2000, November,

pp.20-21.

55. Mann, E. Cheese product innovations. – Dairy Industry International, 2000,

October, pp.17-18.

56. Mann, E. Dairy beverages. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.17-18.

57. Mann, E. Milk in the new millennium. – Dairy Industry International, 2000,

July/August, pp.41.

58. Mann, E. Whey products and their uses. – Dairy Industry International, 2000,

December, pp.13-14.

59. Marketing support pays dividends. – Dairy Industry International, 2000, June,

pp.11.

60. Massive milk lakes threaten to drown EU. – Dairy Industry International, 2000,

December, pp.8.

61. McNulty, B. Antipodean inspiration. – Dairy Industry International, 2001, February,

pp.20-21.

62. Meffert, H. Marketingwissenschaft im Wandel – Anmerkungen zur

Paradigmendiskussion. Handelshochschule Leipzig (HHL). 1999, HHL-

Arbeitspapier Nr. 30., 42 s.

63. Meffert, H. Marktorientierte Unternehmensführung im Wandel. Wiesbaden: Gabler.

1999, 562 s.

64. Milk is the real thing. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.11.

65. Milk product prices in Europe and The US. – Dairy Markets Weekly, 2001, April 5,

No.586, pp.14.

66. Millard, P. Teething troubles. – Dairy Industry International, 2000, November,

pp.25-26.

67. Morris, J. The EU cannot afford any longer to coddle its rich peasants. – Wall Street

Journal Europe, 2000, April 6. [WWW]

[http://www.rferl.org/nca/features/2000/03/f.ru.000308135506.html] (20.08.2001)

68. Muutused Eesti majanduses Euroopa Liiduga ühinemisel. Tartu Ülikooli

majandsteaduskond ja Euroopa Kolledž, 2001, lk. 483 .

69. O’Brien, K. The last great opportunity? – Dairy Industry International, 2001,

January, pp.22-23.

70. OECD Agricultural Outlook 1999 – 2004. OECD Publications, 1999, lk.151.

121

71. Peamiste põllumajandussaaduste tegelike tootmiskulude arvestus tootmisüksuste

suuruste järgi. EV Põllumajandusministeerium, 2000, lk. 47.

72. Perera, J. Supply in demand. – Dairy Industry International, 2000, July/August,

pp.22-23.

73. Philpot, W.N. Kasumi suurendamine piima kvaliteeti tõstes ja mastiidi

esinemissagedust vähendades. Nelson: 2001, pp.46.

74. Piima tootmise efektiivsuse tõstmine ja kvaliteedi parandamine, konkurentsivõime

tagamiseks turul. – EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2000, lk. 15.

75. Piimanduse käsiraamat. Tartu: EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2001, lk. 672.

76. Piimatoodete välisturgude analüüs. Tallinn: Eesti Piimaliit, 1999. 82 lk.

77. Piimatootmise tasuvus Eesti perefarmides ja ettevõtetes EL liikmesriigina.

Põllumajandusministeerium, 2000, lk. 27.

78. Pitts, E. Structural Change in the Irish Dairy Industry: Growth in Scale, New

Methods of Financing and Internationalisation. – Bulletin of the International Dairy

Federation, 2001, No. 360, pp. 65-70.

79. Pitts, E., A. Krijger. Case Studies of Internationalisation and Structural Change in

the Dairy Sector: Synthesis. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001,

No. 360, pp. 4-9.

80. Põllumajandus ja maaelu areng. Tallinn: Põllumajandusministeerium 2001, lk. 188.

81. Põllumajanduse säästva arengu pikaajaline strateegia. Põllumajandusministeerium,

1997, lk. 137.

82. Põllumajanduse tulevik ja Euroopa Liit. Eesti Agraarökonomistide Assotsatsioon,

EV Põllumajandusministeerium, EPMÜ. Tallinn: OÜ Infotrükk, 2000, lk. 218.

83. Rahu, M. Hinnast ja selle kujundamisest. – Hulgiuudised, 1999, nr. 10, lk. 26-28.

84. Ratso, S. Miks on Eestil vaja ekspordipoliitikat? – Ärielu, 1999, nr. 9, lk. 18-19.

85. Reedik, R. Ekspordi riikliku toetamise vajalikkusest Eestis – Aktuaalsed majandus-

poliitika küsimused Euroopa Liidu riikides ja Eesti Vabariigis. Tallinn, 1996, lk.

210-218.

86. Reid, R. Milk – but little honey. – Dairy Industry International, 2000, January,

pp.20-21.

87. Reiljan, J. Eesti põllumajanduse areng ja konkurentsivõime Euroopa Liiduga

ühinemise eel. Euroopa Kolledži loengud, vihik nr. 4, 2000, lk. 26.

88. Reiljan, J. Ettevõtluse asukoha konkurentsivõimet määravad tegurid.

Loengukonspekt magistriõppele. Tartu: Tartu Ülikool, 1998. lk. 12-49.

122

89. Reiljan, J. Välismajandusliku tasakaalustamatuse viljad – Ärielu, 1998, nr. 12, lk.

36-37.

90. Reisson, R. Piimatoodete välisturgude analüüs ja uute turgude leidmine. Piimaliit,

1998, lk. 74.

91. Richarts, E. ZMP Review Dairy 2000, Bonn, ZMP Zentrale Markt- und

Preisberichtstelle GmbH, 2000, 220 S.

92. Ridgway, J. In defence of raw milk. – Dairy Industry International, 2000, December,

pp.29.

93. Riikoja, H. Kõrge kokkuostuhind pärsib piima eksporti. – Postimees, 2000, märts

01, lk. 5.

94. Row looms as milk price splits processors – Dairy Industry International, 2000,

October, pp.7.

95. Russia gets ready to deliver dairy exports. – Dairy Industry International, 2000,

October, pp.10.

96. Salvatore, D. Rahvusvaheline majandus II osa. Tallinn, Eesti Majandusjuhtide

Instituut, 1991, lk. 500

97. SAPARDi Programm. – Eesti Maaelu arengukava 2000-2006.

Põllumajandusministeerium, 1999.

98. Sznajder, M., A. Przepióra. Economic and Structural Changes in the Polish Dairy

Industry. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 43-49.

99. Zirnask, V. Jäätisetootmise piirid – Eesti Päevaleht, 2000, juuli 14, lk. 2.

100.The Esonian Rural Sector. – ECSSD Rural Development and Enviroment Sectror

Working Papre No. 5, 1998, pp.60.

101.Time to leave home. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.30-31.

102.Tomson, E. Eesti majandusajalugu 20. sajandil. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus,

1999, 160 lk.

103.Tööstus. – Kvartalibülletään, 2000/4. Eesti Statistikaamet.

104.W.de Boer, P.F., A. Krijger. Structural Change in the Dutch Dairy Industry. –

Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 50-55.

105.Varblane, U. Otseste välisinvesteeringute mõju ekspordile – Ekspordifoorum,

Tallinn 07.mai1998.

106.Varblane, U. Välismajanduslik kaitsepoliitika. Tartu, 1992, lk. 95.

107.Weiss, E., A. Hussain. Stuck in rut. – Dairy Industry International, 2000,

November, pp.36-37.

123

108.Vellamaa, I-G. Eesti keskmise suurusega ettevõtte valmistoodangu

ekspordistrateegia kujundamine. Tallinn: Eesti Ekspordiagentuur, 2000, 133 lk.

109.Vickers, A. One eye on the West. – Dairy Industry International, 2000, April,

pp.22-23.

110.Wolrd Dairy Situation 2001. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001,

No. 368, pp. 66.

111.Välisturu-uuring: Tšehhi ja Saksamaa kala- ja piimatööstus. Tallinn: Eesti

Ekspordi-agentuur, 1999, 57 lk.

112.Декснис, М. Долгая работа на Запад. – Балтийский курс, 2000, Зима, ст. 43.

113.Павук, О. Недоступная “Коровка”. – Балтийский курс, 2000, Зима, ст. 44.

114.2000. Jõudluskontorlli aastaraamat. 2001, lk. 56.

115.Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Eesti Konjuktuuriinstituut, 2001, lk. 53.

116.Luha, K. Strategic Management of Innovation In Marketing NIKE, INC.:

Magistritöö. Tallinn, 2001, lk.99.

117.Vihalem, A. Marketing: turg, toode, tarbija. Tallinn: Külim, 1997, lk.315.

118.Australian Dairy Industry in Focus 2000. Australian Dairy Federation, 2000, lk.

119.Eesti Piimaliidu kodulehekülg. [WWW] http://www.piimaliit.ee/dock/EESTI

%20PIIMANDUS%20ARVUDES.doc (10.10.2001)

120.Ojasson, M. Euroturule pääsu piirab tööjõud // Äripäev, 2001, 07.november, lk.2.

124

Lisa 1

Toetused põllumajandustootjale ettevõtte kohta 1997-1999

Lisa 2

125

Piimatootmise omahind Eestis ja ELis

EPMÜ Loomakasvatusinstituudi ning Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse poolt

1999.aastal läbiviidud uurimustest selgus, et piimatootjate kolm suuremat kululiiki -

söödakulud, palga- ja sotsiaalmaksukulud ning kütusekulud - moodustavad keskmiselt

70% kõikidest tootmiskuludest. Söödakulu osatähtsus oli suurim 11-50-lehma pidajatel

(u 50% kogukuludest), siis alla 10-lehma omanikel (47%) ja kõige väiksem üle 100-

pealiste karjade omanikel (44%). Üle 100-pealiste karjade pidamisel moodustas palga ja

sotsiaalmaksu osatähtsus ligi veerandi, teistel gruppidel oli see vaid mõni protsent

(kasutasid minimaalselt palgatööjõudu, enda ja pereliikmete tehtud tööd pole arvesse

võetud). Kütusekulude osatähtsus suurte karjade omanikel oli tunduvalt väiksem (7%)

kui väiksemate karjade pidajatel (10-13%). Seega saab välja tuua väga ühese

seaduspärasuse - mida kõrgem on piima väljalüps lehma kohta, seda ökonoomsem on

toota. Piimatootmine muutub tasuvaks alates 4000- 4500 kg aastatoodangu juures lehma

kohta (Järeldus kehtib madala töötasu ja odava põhivara korral, vt. tabelit 1) /80, lk.37-

38/.

Eeltoodud valimile tuginev analüüs näitab üheselt seaduspärasust - mida kõrgem on

piima väljalüps lehma kohta, seda efektiivsemalt majanduslikus mõttes on võimalik

toota. Teiseks mõjutavad piimatootmise tasuvust töötajale makstav palgatase ja

loomakoha maksumus. Alljärgnevalt on esitatud väljavõte Saksa Arengupoliitika

Instituudi ettekandest Põllumajandusministeeriumile, milles on analüüsitud

tootmiskulude sõltuvust produktiivsusest, loomakoha maksumusest ja töötasu tasemest.

126

Tabel 1

Piima tootmiskulude sõltuvus produktiivsusest, töötasu tasemest ja loomakoha

maksumusest /80, lk.38/

( kr/kg)

Produktiivsus kg lehma kohta aastas

Töötasu 16 kr/h Töötasu 32 kr/h Töötasu 48 kr/h

Loomakoha maksumus (kr)Loomakoha maksumus

(kr)Loomakoha maksumus

(kr)0 19600 29600 40000 0 19600 29600 40000 0 19600 29600 40000

3500 2,60 3,13 3,44 3,76 2,99 3,52 3,84 4,16 3,39 3,92 4,23 4,564000 2,40 2,86 3,14 3,42 2,75 3,21 3,48 3,77 3,09 3,56 3,83 4,125000 2,09 2,46 2,68 2,90 2,36 2,73 2,95 3,18 2,64 3,01 3,23 3,466000 1,89 2,20 2,39 2,58 2,13 2,43 2,62 2,81 2,36 2,67 2,85 3,04

Loomakoha maksumus sõltub farmi suurusest, tehnoloogiast ja hoone kapitaalsuse

astmest. Ligikaudsete hinnangute järgi on loomakoha maksumus 200-kohalises farmis

keskmiselt 20 000 krooni ja 20-kohalises farmis keskmiselt 40 000 krooni /80, lk.38/.

Analüüsist selgub, et esialgu püsivad konkurentsis ka suhteliselt madala

produktiivsusega (alla 4000 kg piima andvate lehmadega), piimafarmid, seda tänu

odavale tööjõule ja amortiseerunud põhivarale. Perspektiivis on võimalik töötasude

tõstmine ja konkurentsis püsimine ainult kõrge toodanguga suuremates farmides, kus

loomakoha maksumus ei ületa 20 000-25 000 krooni /80, lk.37/.

2000.aasta IV kvartalis oli põllumajanduses ja jahinduses hõivatud elanikkonna

keskmine sissetulek Statistikaameti andmetel 3021 krooni kuus ehk keskmiselt 17,5

krooni tunnis. Võttes arvesse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

andmeid 2000 aastast, et 86% eesti loomadest asuvad üle 50 pealistes karjades (seega ka

lautades), saame antud valimi keskmise karja suuruseks 232 looma, ning võttes aluseks

lineaarse aritmeetilise keskmise, saame antud loomadele hinnanguliseks loomakoha

maksumuseks 19600 krooni. Kuna Eesti kari lüpsis möödunud aastal keskmiselt 4622

kg piima, võime eeltoodud tabeli ja hinnangute alusel väita, et Eestis on 1 liitri piima

tootmise keskmine omahind ettevõtetes ja taludes üle 50 pealise karjaga on

orienteeruvalt 2,75 kr/kg (arvutamisel on kasutatud amplituudi vahede lineaarset

aritmeetilist keskmist) /114; autori arvutused/.

127

Alljärgnevalt võrdleb autor piimatootmise omahinna kujunemist Saksamaal, Iirimaal

ning Eestis. Eesti andmed põhinevad ASi Lacto Agro Grupp kuuluvatest ettevõtetest.

Tootmiskulude struktuur on välja toodud alljärgnevas tabelis.

Tabel 2

Tootmiskulud 100 lehmaga laudas

( EEK / 100 kg )

Kuluartikkel Saksamaa % Iirimaa % Eesti %

Tööjõukulu 126,4 20,6% 88,8 19,0% 75,0 26,4%

Kapitalikulu 41,6 6,8% 35,2 7,5% 22,4 7,9%

Maarent 48,0 7,8% 80,8 17,3% 5,6 2,0%

Söödakulu 112,0 18,2% 91,2 19,6% 124,0 43,5%

Masinate ja hoonete kulu 131,2 21,3% 87,2 18,6% 16,0 5,6%

Ravi-ja seemenduskulu 26,4 4,3% 19,2 4,1% 5,6 2,0%

Muud kulud 95,2 15,4% 44,8 9,6% 36,0 12,6%

Kvootide rent ja mahakandmine 34,4 5,6% 20,0 4,3% 0,0 0,0%

Kokku kulud 615,2 100,0% 468,0 100,0% 284,6 100,0%

s.h. püsikulud 220,8 35,9% 203,2 43,4% 44,0 15,5%

s.h. muutuvkulud 394,4 64,1% 264,8 56,6% 240,6 84,5%

Allikad: /30, lk.72; Eesti põllumajandusministeerium; Top-agrar; Eesti Piimaliit; AS Lacto Agro Grupp

2000 aasta tegevusaruanne/.

Ülaltoodud tabel on heaks indikaatoriks kulustruktuuri tekkivatele muutustele Euroliitu

astudes. Autor kasutas Eesti kulude hindamisel Lacto Agro Grupi 2000 majandusaasta

andmeid (grupis on 11 ettevõtet 7000 lehmaga) ning on rusikareeglil üritanud välja tuua

ka püsi- ning muutuvkulude suhte kogukuludesse, arvestades püsikulude alla

kapitalikulu, maarendi, masinate ja hoonete kulu. Kuna kirje muud kulud võib sisaldada

nii muutuv- (elekter, vesi) kui püsikulud (ettevõtte juhtkonna tasud) jäeti lihtsuse mõttes

antud kirje muutuvkulude alla. Antud tabel ning saadud tulemused võimaldavad teha

järgmised olulised järeldused:

1. Piima tootmise omahind Saksamaal on 6,15 krooni/liiter, Iirimaal 4,68 krooni/liiter,

Lacto Agro Grupis 2,85 krooni/liiter.

2. Euroopa Liidus on tootmine väga kapitalimahukas, mis viib püsikulud

märkimisväärselt suureks. Selle peamiseks põhjuseks on kõrged veterinaarnõuded

hoonetele, seadmetele ning loomade ülalpidamisele. Samuti märkimisväärsed

investeeringud tööjõudu asendavatesse seadmetesse ja masinatesse.

128

3. Iirimaa suhteliselt suurem püsikulude osa kogukuludest tuleneb Saksamaaga

võrreldes väiksemast keskmisest väljalüpsist lehma kohta (1997.aasta andmetel

Iirimaal 4270 kg/aastas, Saksamaal 5660 kg/aastas) /110, lk.48-49/.

4. Olulistes omahinna kuluartiklite proportsioonides on Saksamaa ja Iirimaa näitajad

analoogsed – üsna võrdsed on tööjõu kulu, söödakulu, masinate ning hoonete kulu,

ravi- ja seemenduskulu, kvootide rent ja mahakandmine ning kapitalikulu osatähtsus

kogukuludest. Eelmainitud kirjed annavad ¾ kogukuludest. Eestis annavad aga

ainuüksi tööjõu- ja söödakulu ning kapitalikulu üle ¾ kogukuludest.

5. Eesti piimatootmise kaalukaimaks kuluallikaks on tööjõukulu, mis moodustab

otseselt 26,4% piimatootmise kulust ja kaudselt läbi jõusööda tootmise (ca 10%

piimatootmise kogukulust). Viimane johtub tööjõumahukast, madalast efektiivsusest

ja tootlikusest nii piima tootmisel kui ka sööda valmistamisel, vähesest

investeerimisest uutesse tehnoloogiatesse ja automatiseerimisse.

129

Lisa 3

EPMÜ piima kvaliteedi uuring 1999.aastal

EPMÜ Loomakasvatusinstituudi piimanduslaboratoorium uuris 1999.aastal, mil määral

Eestis toodetav piim vastab uutele, EL-is nõutavatele, kvaliteedinõuetele. Alljärgnevalt

on esitatud uurimistulemused kvaliteedinõuete osas /74/.

1. Üldnõuded:

a) Piimas peab olema vähemalt 8,50% rasvata kuivainet. Sellele nõudele ei

vastanud 1999.aastal 40,2% piimaproovidest.

b) Piima külmumistäpp peab olema vähemalt –0,520 C. Sellele nõudele ei

vastanud 42,1% piimaproovidest.

c) Piima tihedus temperatuuril 20C peab olema vähemalt 1028 grammi liitris.

Analüüsitud piimapartiide tihedus varieerus 1027,3 kuni 1029,7 grammi piires.

2. Valgusisaldus:

- Valku peab olema ühes liitris piimas vähemalt 28 grammi. 620 analüüsitud

proovist ei vastanud sellele nõudele 6%.

3. Bakterite hulk:

- 1.jaanuarist 2002 kehtima hakkavale nõudele (alla 100000 bakteri milliliitris

piimas) vastas 59,2% piimapartiidest.

4. Somaatiliste rakkude hulk:

- 1.jaanuarist 2002 kehtima hakkavale nõudele (alla 400000 somaatilise raku

milliliitris piimas) vastas 79,9% piimapartiidest.

Kui oletada, et eelmainitud piimapartiidest vähim nõuetele vastava parameetriga piim

(külmumistäpp, 57,9%) vastas muude nõuete osas esitatud tingimustele, ei vastaks

42,1% Eestis toodetavast piimast ELi nõuetele ning jääks ilma tegevusloast ja kõikidest

ELiga kaasnevatest hüvedest (tegelikkuses oli ka analüüse, mis ei vastanud vaid ühele

parameetrile, mistõttu võib hinnanguliselt arvestada kuni 50% piimaproovide

mittevastavust EL-i nõuetele). Autor ei usu (praktilise empiirika toel), et antud olukord

on aastaks 2001 paranenud, sest piimatootmisesse ei ole suudetud sel ajavahemikul

piisavalt investeerida ning tootmistingimusi parandada.

Lisa 4

130

Eksportimisel lahendamist vajavad probleemid /26, lk. 126/

1. Piiratud finantsressursid;

2. piiratud kvalifitseeritud tööjõud;

3. piiratud tootmisvahendid ja oskusteave;

4. põhilise eksporditurunduse piiratud ulatuses tundmine;

5. eksporditurgude piiratud tundmine;

6. piiratud võimed juhtimise alal;

7. püüe kasutada ära olukorrast tingitud lähenemisviise ekspordi-

turundusele;

8. abisaamise allikate ja nendele juurdepääsu mitteküllaldane tundmine.

131

Lisa 5

Potentsiaalsete eksportijate kümme kõige tavalisemat viga /26, lk. 126/

1. Ei küsita nõu toodete eksportimise suhtes.

2. Tippjuhtimise tasandil ei pöörata toodete eksportimisele küllaldast tähelepanu.

3. Toodete turustajate valimisel välismaal ei olda küllalt hoolikad.

4. Valikuta tellimuste tagaajamine üle kogu maailma.

5. Eksporditurgude ignoreerimine kodumaise turu kõrgseisundi korral.

6. Ei pöörata erilist tähelepanu välismaal tegutsevate turustajate vajadustele ja

nõuetele.

7. Soovimatus kohandada tooteid.

8. Kaupa puudutavate kohustuslike andmete puudumine kauba pakendil

eksporditurgudel kasutatavas keeles.

9. Osalemine ainult hinnakonkurentsis.

10. Ei mõelda pikaajalisest perspektiivist lähtuvalt.

132

Lisa 6

Turule sisenemise planeerimisprotsess /62, lk. 180/

Tagasiside

133

Sisemised faktorid Välimised faktorid

Turule sisenemise eesmärkide seadmine

Strateegia

- iseseisvalt turule sise- nemine

- mitteise- seisvalt turule sisenemine

Ajakava

- sisenemise ajamoment

- valiku- võimaluste väljaaren- damine

Turundus-strateegia

- turu mõjutamine

- turu kaitsmine (säilita- mine)

Rea

lise

erim

ine

isee

rim

ine

Eesmärgi täiendav kontrollimine/tulemuste kontroll- ilma seoseta marketingistrateegiaga: turu juurdekasvu kontroll (turule sisenemine kitsamas tähenduses)- marketingistrateegiaga seoses: turule sisenemise tulemuste kontroll (turule sisenemine laiemas tähenduses)

Innovatsi-ooni

planeeri-mise

protsess

Koostöö üle otsustamise

protsessTuru valik

- sisene- miseks sobiliku turu valik

- strateegi-line turu hõlvamine

Lisa 7

Pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestik noortel turgudel /62/

Turundus-Meetmestiku

element

Pioneer Varajane järgija Hiline järgija

Tootepoliitika - Kesksel kohal on standardiseerimine. - Pakkuda esialgu vähem toote- variante, et vältida ostjate segadusse- ajamist juba alguses.

- Pidev koostöö ostjatega, et täiendada tooteid vastavalt ostjate vajadustele.

- Klientide suurene- vad kogemused samaaegselt töös- tusstandardite puudumisega eelda- vad toodete paind- likku kohandamist klientide muutuva- tele nõudmistele.

- Tootmisspetsi- fikatsioonid peavad võimaldama toot- misliini rajamist.

- Toote innovatsi- ooni puhul on oluline oskus- likult imiteerida pioneeri välja- töötatud tehno- loogiaid, sest see võimaldab alandada tootmiskulusid ja müüa pioneerist madalama hinnaga.

- Kesksel kohal on margi küsimused.

- Pioneeri ja varase järgija imiteerimine.

- Loovuse üles- näitamine

Hinnapoliitika - Kasutatakse enamasti nn. Skimming pricing strateegiat (kõrge hinna kehtesta- mine).

- Viimase kõrval kasutatakse ka hõlvamisstrateegiat madalate hindade abil, et avaldada tõrjuvat ja heiduta- vat mõju hiljem turule sisenejatele.

- Lähtub pioneeri omast.

- Otsesest vastasta- misest hoidumiseks minnakse hinna- võitluse teele.

- Viimasele peaks aitama kaasa teeninduse, garan- tiide ja väljaõppe pakkumine.

- Üldjuhul agressiiv- sete madalate hindade kasutamine.

134

Lisa 7 järg

Kommunikat- sioonipoliitika

- Kommunikatsioon kujundatakse pealetungivana. - Kesksel kohal on informatsioon toote kasutamisest ning kasutamisega kaasnevatest hüvedest.

- Laialdaselt kasuta- takse reklaami, kuid ka tasuta toote testimisvõimalusi, nn. õnnemänge ja “raha tagasi garan- tiisid” (ühendatud madalate hinda- dega).

- Esiplaanil on toote informatsioon ja toote eeliste selgitamine.

- Kasutatakse otseturundust ja kontsentreerutakse spetsiifilistele ostjate vajadustele ja sihtgruppidele

- Keskne roll on brändi üles- ehitamisel.

- Kommunikatsioon kujundatakse agressiivsena. - Kommunikatsioon peab aitama kaasa profiilile ja positsioonile.

Jaotuspoliitika - Siin on võtmesõna paindliku turustus- süsteemi rajamine.

- Tööstustarbija puhul kasutatakse enamasti otse- müüki, eratarbija puhul koostöö- strateegiat vahen- dajatega.

- Ei erine oluliselt pioneeri omast.

- Võrreldes pioneeri- ga suurem tähele- panu vahendajatega koostööle (viima- seid püütakse igati motiveerida).

- Suur tähelepanu on paindliku müügi- organisatsiooni rajamisel.

135

Lisa 8

“Stay-or-Exit” otsustusmeetod /62, lk. 223/

madal kõrge

ei

ja

ei

ja

136

Eesmärgi seadmine

Sisemised mõjufaktorid Välimised mõjufaktorid

Mõeldavate ja oluliste kaits-misstrateegiate väljatöötamine

Edu tõenäosuse hindamine

Kas turult välju-mine on soovitav? soovitav

Kas turult välju-mine on võimalik?

Kaitsmisstrateegia valik

Turult väljumise strateegia

kavandamine

Lisa 9

“Stay-or Exit” otsustusprotsessis kasutatavad mõjufaktorid /62, lk. 225/

Sisemised mõjufaktorid Välimised mõjufaktorid

Ettevõtte kohta

käivad näitajad

Tegevusvaldkonna kohta

käivad näitajad

Turu kohta käivad

näitajad

Muud välimised

näitajad

1. Divisioni tähtsus

kogu ettevõtte

seisukohalt

1. Divisioni turupositsioon

(imidž, klientide

poolne usaldus)

1. Pikaajaliselt prog-

noositav turu

areng; arengu

kaheldavus

1. Õiguslikud

tegurid

2. Sünergia teiste

tegevusaladega

2. Konkurentsipositsioon

(turuosa, tugevused,

nõrkused)

2. Turu vorm (struk-

tuur, konkurents,

kliendid)

2. Avaliku

arvamuse

mõju

3. Kogu ettevõtte

situatsioon

3. Sisemised väljumis-

barjäärid

(kapitalimahutused,

personali arv)

- materiaalsed

- juhtimisest tule-

nevad

3. Toote liik (homo-

geenne, väärtus jne)

4. Ettevõtte sisemised

tugevused

4. Üldine kulustruktuur

5. Otsustamise

korraldus (otsus-

tusprotsessi üles-

ehitus)

5. Välismaiste

konkurentide oht

6. Turult väljumise

barjäärid

7. Pikaajaaline oodatav

konkurentsiinten-

siivsus

137

CHOICES OF MARKETING STRATEGIES TO IMPROVE ESTONIAN

DAIRY-FARMING COMPETITIVENESS

S. Kaus

SUMMARY

Based on current paper we can assert that Estonian dairy and milk industry is in an

agitated state. As Estonia is producing 69,4% more than home market can consume is

export of milk products unavoidable. Moreover successful export is the key factor of

local dairy-farming competitive advantages. After multidimensional analyse the author

has concluded that at the moment Estonian dairy export has more competitive

disadvantages than advantages. These disadvantages can relate to deep recession in

dairy-farming before accessing the European Union.

Estonian dairy export is facing several obstacles to overcome, whereas the major

challenge in the situation of a) expensive and poor quality raw milk, b) little information

of external markets and their consumers, c) shortage of financial resources and negative

working capital, d) competitive priorities pertaining to price, e) difficulties in setting

and formation of export policy, is to build up suitable long-term strategies. Often above

mentioned problems are proceeded from another and next one from the third – so,

drawing the line between can sometimes prove to be pretty complicated. In this paper

the author has tried to investigate the most important dairy-farming and dairy products

exporting problems and mistakes made in export activities till now and examined the

possibilities for choosing the strategy to meet a prolonged competition. The author has

regarded the policy planning from the viewpoint of market life cycle, using situation

paradigm by Heribert Meffert. On the basis of market life cycle the markets can be

classified as young-, stagnating- and shrinking markets. The conditions and possibilities

vary in different stages of market and it should be considered when choosing marketing

mix.

Estonian exporters are micro-enterprises in the world-scale sense and due to it have

several restrictions and obstructions. The author is of the mind that Estonian dairies

could find suitable export strategy for them, according to worked out by Meffert, in

138

early following strategy or differentiated market recess policy, both consisting in

concentration on a narrow market segment (by geographic, age, et alt. distinctions) and

meeting the variable demands of the consumers of the segment. Depending on the

development of world and national economy, cultural, et alt., conditions, the factors

affecting export possibilities vary according to the countries and it should be seriously

considered also by Estonian dairy exporters at planning their export activities.

As the development of technology has reduced competitive priorities pertaining to price,

distribution and production, the differential matter can only be the brand-consumer

relationship. Estonian has till now given no dairy related brand to the world as the

developing of brand is a long-time and complicated process demanding ample financial

recourses. Estonian small businesses suffer from the shortage of the latter, so, the

options - where to direct their scarce resources – should be made. The author thinks that

joint export activities could in many cases help to improve the export of small

companies. The quantities would be bigger and joint marketing strategy would

contribute to more purposeful utilization of recourses.

To meet a prolonged international competition the contribution should be made to

export of value added dairy goods. The latter demands a close cooperation between the

enterprises and scientific institutions. A necessary step could also be the increase of

national assignments for strategic activities. As Estonian national economizing is not at

its very best, it is necessary to lure long-term foreign capital to Estonia. Foreign

investments will enable Estonia to acquire necessary for export technology, and

concurrently to investments the knowledge of distribution and marketing. In addition to

creating a favourable environment for foreign investments the Government has an

important role for introducing Estonia and shaping its image.

Summing up all before-mentioned, it can be said that for developing export marketing a

close cooperation of all three forces – state, companies and supporting organisations - is

essential.

139