CASUS BELLIKÜMNES SÜNNIPÄEV!

lk 3

PERSOON: Jaanus Vaiksoo

Milliseid piparkooke osta?

lk 10

lk 26

Selles numbris veel: RaM tantsides läbi elu; Kogemused töövarju-

päevalt; Mida arvata arvuti kasutamisest?; Olles filmikriitik; Noppeid

õpilaste töödest; Jõulutest ja palju muud huvitavat!

CASUS BELLImeie mõtete, ideede ja ühe euro eest

detsember 2012Hind: 1 euro

Täitsa suur laps juba

Ükskord enne Casus Belli koosolekut otsustasime Lu-ise ja Hanna Mariaga raamatukokku minna, et varase-matest lehtedest inspiratsiooni ammutada. Nagu me Leini käest saadud kasti kaevudes avastasime, on Casus Belli ajalugu olnud kirju: seal on olnud järjepidevust ja pikemaid pause, mõni number on meelde jäänud oma akadeemilisust õhkava kujunduse poolest, teine jälle rõõmsavärvilise ajakirjastiiliga. Kuid kõige erilisemaks leiuks oli päris esimene Casus Belli number, kui pea-toimetajaks oli Martin Tajur. Ilmumisajaks oli märgi-tud detsember 2002 ehk täpselt kümme aastat tagasi! Casus Belli esimese juubeli puhul sooviksingi tänada kõiki inimesi, kes on Casus Bellide ilmumisse oma panuse andnud ning muidugi teid, armsad lugejad!

Krõbedate piparkookide ja tulise glögi kõrvale saad ju-ubelinumbrist lugeda kolme peatoimetaja meenutusi, reisikirja kirevast Marokost, elust tudengina Tartus ja paljust muust põnevast.

Sätendavat ja rahulikku jõuluaega!

PEATOIMETAJAVEERG TOIMETUSPeatoimetaja

Maibel Napa

Ajakirjanikud

Loreen Pulk

Gertrud Mets

Susanna Männik

Ingrid Tivas

Eliisa Ellen

Sarah Raichmann

Hanna Tallinn

Charlie Karniol

Isabel Napa

Evelin Väljaots

Krister Kruusmaa

Elisabeth Samarin

Sandra Kartau

Elisabeth Kaukonen

Marilyn Mägi

Jaak Erisalu

Luise Leemet

Helis Oidekivi

Johanna Lehtmets

Hanna Maria Hanson

Karina Noor

Johanna Pukk

Maarja-Liis Raamat

Andry Padar

Anni Kalm

Kujundaja

Jaanus Sildam

10. aastat tagasi anti RaMis esimest korda välja täitsa oma koolileht. Selle aja jooksul on olnud Casus Bel-lil 6 peatoimetajat (koos viimase peatoimetaja Maibe-liga), kellest kolmega kontakteerusin ja esitasin neile mõned küsimused.

Martin Tajur oli Casus Belliesimene peatoimetaja ning lehe toimetuses aastatel 2002 ja 2003. Selle aja jooksul ilmus leht kaks korda.

Helen Räim oli Casus Belli neljas pea-toimetaja, tema „elustas“ lehe pärast nelja-aastast pausi. Kes ei teadnud, siis pärast 6. numbri ilmumist 2005. aastal tekkis nelja-aastane paus järgmise num-bri väljaandmiseni. Helen jõudis kooli rikastada kolme Casus Belli numbriga.

Sanna Kartau oli koolilehe viies peatoimetaja (2010 – 2012.a) ning tema hingel peatoimetajana on tervelt 8 numbri väljaandmine.

Millega te praegu tegelete?

Martin Tajur: Olen ettevõtte Pipedrive kaasasutaja ja arendusjuht. Me tegeleme müügitarkvara arendusega ja meie klientideks on mitu tuhat ettevõtet üle maail-ma. See on täiesti erinev valdkond ajakirjandusest, aga teekond selleni käis kokkupuute kaudu ajakirjanduse-ga ja meediaga.Helen Räim: Olen hetkel Tartu Ülikooli bioloogia eriala üliõpilane. Koolivälisel ajal olen endiselt seotud MTÜ Euroopa Majaga ( MEP-i korraldus) ning teist aastat ka Pimedate Ööde Filmifestivaliga(PÖFF).Sanna Kartau: Õpin Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Seminaris rahvusvahelist noorsootööd, andsin sügisel karjäärilabori tunde Viimsi koolis ja EBS-i gümnaasiu-mis, tegelen kirjutamisega, annan RaMis väitlust, käin mediteerimas ja elan, mitte ainult ei võta ruumi.

Kas peatoimetajana saadud kogemustest on hiljem abi ka olnud?

Martin Tajur: Kõvasti. Kui mõtlema hakkan, siis ka praeguses töös läheb mul mitmeid oskusi vaja, mida Casus Bellit tehes (ja käivitades) meeskonnaga aren-dasime. Mäletan, et sel ajal võtsime palju ette ja tegime koos kollektiiviga ära ka. Nendest kogemustest on to-hutult kasu olnud. Peatoimetaja rollis ja teiste toimeta-jatega koos artikleid planeerides lihvisime kõik koos tekstidega töötamise oskusi, aga ka meeskonnatööd ja ettevõtlikkust. Kui seadsime omale eesmärgi leht ik-kagi kindlal kuupäeval valmis saada, siis ajapikku (aga mitte kergelt) tuli ka oskus tööd mõistlikult ajas jao-tada, et kõike mitte viimase hetke peale jätta.Helen Räim: Loomulikult, koolilehe juhtimine õpe-tas mind eelkõige kuulama ära teiste arvamust, õpe-tas looma tiimivaimu olukorras, kus kõhklusi on mõnikord tarbetult palju ning kindlasti andis see mulle julgust sukelduda mõnikord ehk natuke tund-matuisse vetesse, sest visioon ja inspiratsioon võivad luua ootamatust paremaid tulemusi. Tegelikult pani see natukene teisiti hindama ka ajakirjanduse taga-maid ning mina isiklikult hakkasin ajalehti/ajakirju veidike teise pilguga vaatama, mõistes, kui suur töö ja vaev peitub ühe numbri ilmumise taga.Sanna Kartau: Otseloomulikult. Kogemusi, kus enesearenguvõimalused nii suured on, samas ka enesest andmise võimalused (ning kerged enese-reklaamivõimalused samuti), sääraseid ei ole palju.

Mõni eredam mälestus seoses Casus Belliga?

Martin Tajur: Kuna tegemist oli tollal palju, siis on nüüd tagantjärele pigem meeles üldine olustik ja oluline õpitu, mis teele kaasa sai võetud. Mäletan väga selgelt hommikuseid tööseansse koos toimetusega, kus planeerisime artikleid ja järgmist lehenumbrit. Mäle-tan eredamalt ka selle lehenumbri kallal tehtud tööd, kus oli pikk intervjuu õpetaja Meedi Neemega.Helen Räim: Eks neid kilde ole palju, mis lõpuks selle hea emotsiooni loovad, aga minu jaoks oli üks märkimisväärsemaid hetki just see, kui 1. ”uus” Casus Belli number müüki läks ja inimesed tulid juurde ning ütlesid, et väga lahe on, tehke veel. Suuremat tunnus-tust oli kogu tiimile sellel hetkel raske leida! Ma olen väga tänulik nendele inimestele, kellega me koos seda ajalehte tegime.Sanna Kartau: Ma arvan, et suurim ehhee-elamus oli ehk kogu Cosmopolitani reklaami kasutamise ümber üllatuslikult tekkinud aplaava, aga positiivsematest kogemustest ehk viimase numbri toimetamine ning

Casus Belli peatoimetajad läbi dekaadi

Jaanus Sildam, 11.a

UUDISED

märgiline intervjuu Mustas Puudlis Maibeliga, mis oli justkui sümboolne lõpetus. Ma armastasin ka väga intervjuusid teha – näiteks vestlus kokk Romaniga venisid tunni-pooleteise pikkuseks ja need ei olnud mitte õppetunnid nende inimeste, vaid kogu elu piires.

Kas peatoimetaja amet oli raske? Missugusteprobleemide ja raskustega te pidite omal ajal silmitsi seisma?Martin Tajur: Kuna me ise lehe väljaandmist alusta-sime, pidime kõik välja töötama, kalkuleerima ja pla-neerima — mahu, sisu, tehnilise poole (tiraaž, trükita-vad kogused) ja hinnad. Ilmselt oli see kõik tollal veidi raskem, kui praegu sellele tagasi vaadates tundub. Aga tasus ära!Helen Räim: Kindlasti oli see minu jaoks paras välja-kutse. Eelkõige selle pärast, et koolilehte polnud juba tubli mitu aastat ilmnud ning viimane Casus Belli toimetus oli ammu koolist lahkunud. See tähendas, et me hakkasime asja nullist üles ehitama, ammutades inspiratsiooni endise Casus Belli radadelt ja teistelt toimivatelt kooliajalehtedelt. Suureks abiks oli seltskond inimesi, kes jagas mõtet, et kooliajaleht on RaM-ist puudu, ning see tühimik vajab täitmist. Selles mõttes jagasime me kõik ühist vastutust, et ajalehele tuult tiibadesse saada. Teadmine, et ka pärast selle seltskonna koolist lahkumist on ajaleht endiselt toimiv, näitab, et asi sai õigel ajal uuesti üles võetud.Sanna Kartau: Mina ei olnud sellist vastutust veel enda õlul kanda saanud ning minu õlgadel võttis veidi aega, et sellega kohaneda, aga kõik oli seda väärt. Minu jaoks keerulisim oli see, et adekvaatset tagasisidet saada oli raske ning on seda nähtavasti tänase päevani.

Kas teie arvates on koolilehe olemasolu vajalik või mitte? Miks?

Martin Tajur: Ma arvan, et see annab koolielule ühe tahu juurde ning huvilistele võimaluse end proovile panna, kirjutamisoskust treenida. Usun, et see soo-dustab ka ettevõtlikkust, samuti õpetab kirjutama asjadest veidi teise pilgu läbi — vahest ehk objektiiv-semalt ning neutraalsemalt, kui just ei ole käsil mõne arvamusloo kirjutamine. Tänapäeval on massimeedia üsna kommertslikuks ja kirjuks muutunud ning paljud ei oska nõuda kvaliteetset ajakirjandust. Või siis pea-vad seda liialt igavaks. Ma tahaks loota (ja see oli meil Casus Bellit asutades ka üks soove), et koolilehte saab teha kvaliteetselt, kuid samas ka huvitavalt. Kvaliteedi all mõtlen ma süvitsi minekut, analüüse ja kriitilist suhtumist ümbritseva suhtes — kõike selleks, et panna lugejaid kaasa mõtlema. Helen Räim: Kindlasti on see kooli jaoks oluline väär-

tus. Koolileht on üks väheseid kohti, kus info koolis toimuvast kompaktselt koos on. See juhib tähelepanu olulistele teemadele ning loob koolipere ühtsustunnet. See on suurepäraseks õppimiskohaks kõikidele, keda ajakirjandus, disain, tiimitöö ja muu sarnane huvitab. Kool on selliste asjadega esmakordselt tegelemiseks pa-rim aeg ja koht.Sanna Kartau: Koolileht on vajalik kahtlemata – see on pinnas noorele tärkavale sulele, aga ka kriitilisele pilgule ja säravale isiksusele. See pakub võimalust sära-da noorel inimesele viisil, mis ilma selleta võimalik ei oleks. Alahinnatud on Casus Belli rolli aga ürikuna.

Milline oli vastukaja, kui te peatoimetaja olite?

Martin Tajur: Meelde on jäänud, et hea. Loeti, kiideti, asi meeldis. Loodan, et on õigesti meelde jäänud. Ma arvan, et kogu toimetus tegi tervikuna head tööd.Helen Räim: Eks ma ise uurisin ja puurisin, mida inimesed lugeda tahaksid, mis võiks teistmoodi olla. Leht oli tegelikult populaarne ning see on mõneti mär-giks, et inimestele meeldis ja nad pidasid seda enda jaoks oluliseks. See oligi ja on ilmselt siiani üks lehe ilmumise peamistest eesmärkidest.Sanna Kartau: Võib-olla on tegemist minu selektiivse mäluga, aga sain head vastukaja. Samas on tagasisidega selline lugu, et enamasti märgatakse ikka siis, kui mi-dagi on valesti ja häid sõnu raisata ei taheta. Mida soovitaksite praegusele toimetusele?

Martin Tajur: Võtke ja lugege ajalehte Sirp, ajakirju Forbes või National Geographic. Neid lugedes taipate, et esiteks ei ole tegemist n-ö “peavoolumeediaga”, vaid hoopis ajatumaid teemasid käsitlevate väljaannetega. Teiseks, nad inspireerivad, lähevad süvitsi ja ei taotle lihtsalt meelelahutust. Ma ei ole küll viimaseid Casus Belli numbreid näinud, kuid soovin, et toimetus os-kaks ajalehe täita ühtaegu nii ajaliku kui ajatuga ning teha seda ajakohaselt ja huvitavalt. Ja et leht aitaks luge-jatel teemade üle kaasa mõelda, mitte lihtsalt meelt la-hutada. Usun, et see on võimalik! Edu!Helen Räim: Hästi palju edu, inspiratsiooni ning ju-lgust, et Casus Bellit järjest paremaks ning huvitava-maks teha. Edu õpinguis ka loomulikult!Sanna Kartau: Ma soovitaksin rohkem piire katsuda – provotseerige, minge hulluks ja ärge laske kellelgil teie tiibu kärpida!

Tapal toimus huvilistele järkekordne meedialaager

Eliisa ElllenSarah Raichmann, 9.c

Red Bull käes, lösutasime me klassipinkidel, mõeldes eesseisvale artikli kirjutamisele. Käes oli 2012 aasta meedialaager Tapa Gümnaasiumis. Tühja Tapa lin-na olid kogunenud noored kirjasepad ja andekad fotomeistrid üle Eesti.

Meid jaotati erinevatesse gruppidesse, kus kuulajatele selgitati ajakirjanduse püsitõdesid. Neist lähtudes alustasime enda valitud teemal artikli loomist. Aega oli vähe, mõtteid aga palju, wifi võrk oli nõrk ning konkurents saada oma artikkel laagrilehte Tipa Tapa oli tihe.Peale 3tunnist juuste kitkumist ja lugematuid energia-jooke saatsime, südamed ärevalt põksumas, oma ar-tiklid rühmajuhtidele. Pärast seda saatuslikku hetke, pühkides higi otsaesiselt, lasime püksirihma lõdvaks ja viskasime pikali mugavatele Tapa gümnaasiumi dii-vanitele.Seal pikutades saime vestelda uute ja vanade tuttavatega.

Põnevate uudiste, arvamuslugude ja muude terkstide kirjutamise vahel oli võimalik kuulata võrratuid kõne-sid kahelt tuntud ajakirjanikult. Esimene kõneleja oli Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar. Temale järgnes Top Gear Estonia ajakirja peatoimetaja Toomas Vabamäe. Mõlemad kõned olid suurepärased ja tõid hästi välja ühe ajakirjaniku tavapäeva rutiini.

Laagri viimsel päeval sai käidud läbi kahest varem välja valitud töötoast, millest ühte juhtis meie kooli vi-listlane Hendrik Osula. Uued teadmised omandatud, oli ees vaid veel lõpetamine. Lõpetamisel saime kaua oodatud eksemplari laagrilehest Tipa Tapa. Lõpuks te-gime laagrirahvaga ühispildi ja sättisimegi pikale teele kodu poole.

Meedialaager on hea koht, kus sobitada uusi tutvusti ja proovida peaaegu professionaalsel tasemel ajakirjan-dust teha.

Muusika ja sõnadJaak Erisalu, 12.a

On külm ja on hilja, kuid me sellest ei tee välja... Lo-etud minutid pärast keskööd mängiti Gabriela motelli suures toas valju trance-muusika saatel ikka veel laua-mänge. Täistuuridel oli käimas 9. - 11. oktoobril Nõval toimunud koorilaager.Kohvi ja tee (üle)tarvitamine oli kolme päeva jooksul julgustatud ja vägagi teretulnud strateegia. Menüü eest vastutasid Meelis ja Priit, kelle korraldatud olid ka seltskonnamängud. Reedel ja laupäeval mängisin ma rohkem kivi-paber-kääre kui viimase kaheksa aasta jooksul kokku, järgmiseks ürituseks võiks Meelis ot-sida ka teisi võitlustehnikaid sisaldavat meelelahutust.Nagu ürituse nimest eeldada võib, asus põhirõhk si-iski kooril ja laulmisel. Proovides käsitleti selleaastast

EÕEL’i XVII Üldkoosolek ehk zom-bied, kollased paberid ja kallistused

Eliisa Ellen, Sarah Raichmann, 9.c

Vaatasin oma kergelt räbaldunud mürkrohelist käe-paela, millelt võis veel selgelt välja lugeda musta markeriga kirjutatud „XVII ÜLDSKOOSOLEK“, ning lõikasin selle kurvalt läbi, endiselt möödunud nädalavahetusest naeratades. XVII Üldkoosolek, mis meile, RaM kooli delegaatidele oli esimene, oli sel-leks korraks lõppenud.

Reedel, 2. novembril läksime tavapärase koolibussi ase-mel Balti jaama rongile. Vagun oli täis ootuste lõhna, rõõmul nägusid ja säravaid naeratusi. Ka meie olime ärevil, lootes kohtuda vanade tuttavatega, leida uusi ning loomulikult saada uusi teadmisi ning mõtteid. Peagi jõudsime valju jutu, naeru ja laulu saatel Paide Ühisgümnaasiumisse, kus ootasid meid juba tublid Üldkoosoleku korraldusmeeskonna liikmed, kes re-gistreerisid meid kiirelt ning ulatasid meile soojade naeratuste saatel meie infomapid. Kärmelt jagunesime tubadesse ning peale kiiret avakõnet tormasime maja peale vanu tuttavaid üles otsima. Õhtu jätkus põneva õhtuprogrammiga, mille käigus tutvusime oma toaga ja veendusime üha enam, et olime kokku sattunud kõige imelisemate inimestega. Nalja ja rõõmu jätkus kuni varajaste hommikutundideni, kuni lõpuks süga-valt oma magamiskottides unne suikusime.Ruuporite huugamise saatel alustasime vaevarikkalt uut päeva. Unesegasena kahjuks hommikuvõimlemisele ei jõudnud, vaid suundusime kohe kõhtu maitsva man-napudruga täitma. Kõhud täis, oli aeg sisukate arute-lurühmade käes, mille olime eelnevalt välja valinud. Meie valikuks osutus grupp, kus vesteldi õpilaste suhtumistest noortesse eestlastesse, kelle emakeeleks on vene keel. Pärast pikka ja sisukat arutelu leidsime lahenduse kõikidele esilekerkinud probleemidele,

omandasime mitmeid uusi teadmisi ja avastasime uusi vaatenurki. Võtnud arutelud kerge snäkipausiga kokku, algasid lõbusad töötoad. Töötube, mille vahel sai valida vaid ühe, oli palju ning otsuse langetamine oli raske. Tunni aja jooksul said õpilas-esindajad teada nii massaaži põhitõed, seksuaalvähemuste kiirkoolit-use, rehvivahetuse praktika, origamiõppe jpm. Uued tarkused ja oskused kõrva taha pandud, oligi käes kauaoodatud (neljatunnine!) üldkoosolek. Mapid kaenlas, seisime ärevalt saali ukse taga, oodates meie kooli mandaadi kättesaamist. Mandaat on kollane ki-letatud paber, millel on number, mis tähistas kooli. Otsuste vastuvõtmine toimus hääletamise teel, hääleta-miseks pidid tõstma õigel ajal mandaadi, et anda oma poolt- või vastuhääl või jääda hoopiski erapooletuks. Peagi sisenesime saali, mandaat number 207 uhkelt käes, ja valisime endale istekohad. Alustasime koh-alolukontrolliga. Jätkasime sellega esimesed 25 minu-tit, kuni jõudsime selgusele, et saalis viibisid ligi 90 kooli esindajad üle Eesti. Asusime asja kallale ning es-imesena panime paika EÕELi eelarve. Mõtteid, ideid ja ettepanekuid oli rohkelt ning hääletusega võeti vastu lõplikud otsused.Nagu EÕELi üritustel alati, järgnes raskele tööle alati lõbu ning nii algaski võimas Halloweenipidu. Saali-hämaruses liikus ringi nii slendermane, jokkereid, nõidu kui ka muumiaid – isegi üksik pensionär. Bändi saatel tantsides kutsuti meid kõiki peagi õue. Hääled kähedaks lauldud, jõudsime õue, kui äkki algas kõr-vulukustav alarm. Ei möödunud viite minutitki, kui Paide Ühisgümnaasiumi ees seisis suur punane tu-letõrjeauto, kust tormasid kooli vaprad tuletõrjujad. Segaduses, kuid meelt heitmata, mängisime koolimaja ees lõbusaid mänge. Peagi lahkusid tuletõrjujad, teata-des, et tulekahju polnud. Tuletõrjujad läksid, kuid alarm jäi. Endiselt lõbusad, ei lasknud me end sellest häirida ning suundusime alarmi saatel tubadesse, kus rääkisime rahulikult juttu ning veetsime meeldivalt aega. Kesköö oli ammu möödas, kui alarm lõpuks lõp-pes ning saime uinuda.Järgmisel hommikul avasime toore jõuga silmad ning peale tublit kõhutäit algas üldkoosoleku II plokk. Käed eilsest mandaaditõstmisest kanged, arutasime kutsekoolide ja EÕELi tegevuskava üle. Otsused lan-getatud, avastasime, et suurejooneline üldkoosolek oligi lõppenud. Pärast südamlikke lõpukõnesid oligi aeg oma kompsud kokku korjata. Rohkete pisarate, kõvade kallistuste ja tänusõnade saatel jätsime uute ja vanade sõpradega hüvasti. Oligi aeg, kui kõik õpilasesindajad erineva-tesse Eesti paikadesse tagasi rändasid, suud rohkem naerul kui tulles, meeled veelgi rõõmsamad ja faceboo-ki sõbralistid kopsakamad kui kunagi varem.

repertuaari ja laupäevaõhtusel öölaulupeol lauldi läbi koori möödunudaastane repertuaar ja mitmeid „klassi-kuid“. Lõpupoole hakkasid alla andma hääled, pärast seda inimesed, aga kõik finišeerisid edukalt ja rõõm-salt.Kuuldavasti toimub järgmine väljasõit juba kevadel.

Lugu sellest, kuidas noored ühe päeva tööd tegid

Sandra Kartau,Elisabeth Kaukonen, 11.b

13. novembril käis põhimõtteliselt kogu 11. klass töö-varjupäeval. Kohti oli väga erinevaid- betoonitehasest operatsioonisaalini. Olenemata faktist, et umbes 1/3 inimestest ei saanud soovitud kohta, oli enamikul inimestest ikkagi väga tore ja silmiavardav päev. Va-lisime välja kõige huvitavamad ning tegime nendega intervjuud.

Silvia Saks:Kus sa käisid?Ma käisin rahvusooper Estonia balletitantsija Kaire Kasetalu töövarjuks.

Kirjelda oma päeva.Nii. Mu päev algas sellega, et läksime koos Anetaga rah-vusooper Estoniasse ja saime seal selle naisega kokku ning käisime kõik tagumised ruumid läbi, kus tantsijad päevad läbi on, panevad riidesse, meigivad ja sätivad end valmis. Üks asi, mille kohe teada saime, oli see, et meik, kostüümiproov jms toimuvad ka kõigil teistel

päevadel, mitte ainult esinemiste ajal. Tavapäeval, kui meie seal käisime, oli ruumides palju sahkerdamist ja tegemisi. Kõik õmblejad, meikarid olid seal, proovisid ja tegid kõike, see oli nii üllatav! Pärast seda läksime trenni, nägime treeningut pealt, mis kestis umbes tund aega Need naised tantsisid nii hästi! Peale seda oli neil kostüümidega lavaproov, reedel esietendus neil üks uus etendus “Tuhkatriinu”, nägime terve etenduse proovi ära ja pärast seda saime Toomas Eduri ja Age Oksaga juttu rääkida.

Aga kelleks sa ise saada tahad?Ma tahaksin tantsijaks küll saada! See päev oli hästi hu-vitav minu jaoks, kuna tahan ka ise tulevikus tantsuga tegeleda ja see avardas mulle seda pilti. See naine, keda me varjutasime, oli seal töötanud umbes 20 aastat ja ma mõtlesin, et ta pidi ju 20 aastat seda sama tööd iga päev teinud olema, nägin, et tal pole oma pere jaoks väga palju aeg. See pani mind mõtlema, et kas ma ta-

haksin selliseks palgaliseks tantsijaks saada, sooviksin võib-olla natuke rohkem ikkagi pere jaoks aega ja ma pean hästi mõtlema, et mida ma ikkagi ise tahan teha.

Mis tundega sa sealt ära tulid, kas oli midagi mis sa kaasa võtsid?Ma tahangi tantsijaks saada, aga ma sain aru, et ma ei taha teha seda, mis tema teeb. Ma tahaks pigem olla koreograaf kui see, kes tantsib teiste tehtud tantse. Mitte selline robot, kes seal jookseb teiste asjade läbi, vaid kes saab ise luua. Ma tahaks midagi sellist teha. Ma arvan, et see oli tohutult hea kogemus ja töövarju-päev on üldse väga hea asi, seda võiks natuke rohkem olla. Näiteks need, kes ei saanud teha seda, mis nad oleksid tahtnud, nad võiks uuesti saada kuskile minna, rohkem sellisesse kohta, mis aitaks, sest see kogemus oli tohutult avardav.

Maarja-Liis RaamatRäägi meile, kus käisid, mis tegid.Käisin ERR-is, Terevisioonis algselt küll, aga pärast olin kõikjal, sõna otseses mõttes.

Kirjelda oma päeva lühidalt.Kell 6.30 olin ERR-i peamajas, kaks tundi järgisin Te-revisiooni, kuidas filmiti, saadet tehti, kokku pandi ja monteeriti kohapeal kokku. Pärast seda jalutasin möö-da ERR-i maja ringi, rääkisin nii monteerijate kui ka inimestega, kes koosolekusaalis arutasid, millistest uu-distest järgmisel hommikul rääkida. Sattusime rääki-ma ka Reet Linnaga, kes võttis meid äärmise lahkusega vastu ning jagas enda elu varjukülgi.’

Mis mõttes kõikjal? Kelle töövari sa siis olid?Mitte kellegi ja samas kõigi.

Kelleks sa saada tahad, kas see on seotud kuidagi ERR-i või Te(r/l)evisiooniga?Ei, ei ole tegelikult, ma tahtsin minna teatri visuaal-tehnoloogi juurde, eriti sellist butafoor-dekoraatsion-itegemisi vaatama. Aga sain hoopis ERR-i, kuna sel-line võimalus tuli, siis otsustasin, et haaran võimalusest kinni. Aga enda tulevikku ma küll sellega siduda ei taha.

Aga oled sa rahul sellega, et said sinna hoopis?Jaa, see oli väga hea kogemus, kõik see, kuidas teletöö ja asjad käivad oli huvitav ja avardav kogemus.

Mis tundega sa sealt ära tulid ja mis sa sealt kaasa võtsid?Kõige üllatavam asi, mida ma sealt teada sain, oli see, et kui sa piisavalt palju unistad ja tahad midagi saada,

siis on kõik võimalik. Mõistsin ka, et ei pea olema õp-pinud teletööks midagi spetsiifilist kui üldse midagi. Kuulsime töötajate käest, et kui sa ise tahad ja oled nõus selle nimel pingutama, siis on kõik võimalik.

Kas oli midagi negatiivset ka seal töövarjuks olemise juures?Hetkel mul midagi negatiivset küll ette ei tule, see oli kõik väga lahe. Vara tuli küll ärgata, aga sellega harjub ilusti ära.

Merliin VellendKus sa käisid?Põhja-Regionaalhaiglas, olin töövari Günter Taalile südamekirurgias.

Kirjelda oma päeva Hommikul läksin sinna ja sain kohe arstirüü selga. Siis viidi mind kurssi, mis sorti operatsioon hakkab toi-muma (operatsiooniks oli südameklapi vahetus vane-mal inimesel). Peale seda oli hästi pikk käte pesemine, kuna operatsioonisaalis ei tohi absoluutselt mustust olla. Siis, kui patsienti ette valmistati ja ta juba magas laual, ma minestasin. Mind turgutati ärkvele ning jät-kasin operatsiooni vaatlemist. Operatsioon oli üsnagi raske ning kirurg ise ei saanud mulle midagi seletada, sest soovis operatsiooni edukalt lõpetada. Ühesõnaga vaatasin seda operatsiooni, see oli väga lahe hoolimata minestusest ja mulle väga meeldis.

Kas see töövarjupäev andis sulle ka midagi kaasa?See andis kindlasti midagi kaasa, see aitas paremini aru saada, mis toimub arstimaailmas.

Aga kelleks sa siis saada tahad?Ma ei tea. Ma väga sooviksin saada arstiks, kuid aeg ja gümnaasiumitunnistus annavad varsti teada, kuidas mul on võimalik enda elu jätkata. Alati on ka see või-malus, et tujud muutuvad ja unistused saavad teiseks.

Mis tundega sa sealt operatsioonisaalist ära tulid?Positiivse tundega. Mõtlen siiamaani, et see oli väga lahe. Ja tunne oli hea.

Kas oli selle kogemuse juures midagi negatiivset ka?Ma ei ütleks, et oleks olnud midagi, mis ei meeldinud. See, et ma pildi taskusse viskasin, käib asja juurde.

Kas oli natuke selline tunne ka, nagu sa oleks olnud kuskil „Grey Anatoomias“?Jaa, muidugi. Kui ma peeglisse vaatasin, siis tegin täht-sa näo pähe ja kohe tekkis selline tunne, et ma olen kuskilt filmist või seriaalist.

Päev täis inspiratsiooniLuise Leemet, 12.a

Ühel reedesel päeval võis näha kooli peal õpilasi, kes tegelesid kõige muuga kui sellega, millega oleks pida-nud - osa tassis toole, teised lõikusid lõnga ja kolman-dad kleepisid tähti lava külge. Millega nad küll tege-lesid? Vaadates koolipäeva lõpus laval neid samu tähti, sai vastuse - TEDxYouth@Tallinn. Kuna üritusest on koolipeal juttu olnud küll ja veel, siis räägin praegu vaid sellest, millest jäid ilma kõik need, kes ei saanud või ei viitsinud laupäeval kooli tulla.Kui korraldusmeeskond ei teadnud, mida päevalt oodata, kas üritus tuleb välja, kas publik jääb rahule või kas kõik sujub ilma suuremate vigadeta, siis ilm-selt teadsid osa külastajaid veel vähem, milliseks päev kujuneb. Kuid muretsemiseks polnud põhjust- Frankie Animal alustas võimsalt ja nende loodud positiivne meeleolu kestis kuni päeva lõpuni. Loomulikult lisasid sinna oma osa ka teised esinejad, kelle hulka kuulusid näiteks eesti astrofüüsik Mihkel Kama, matemaatik Kristjan Korjus, disainer Kärt Ojavee, Gov2u asutaja Vasilis Koulolias ja paljud paljud teised, kellel kõigil oli midagi olulist öelda ja kellelt kõigilt said saali ko-gunenud noored tohutul hulgal inspiratsiooni ning mõtteainet.Ka vaheaegadel ei pidanud rahvas, käed rüpes, istuma- kui kohvi ja küpsiseid ei tahtnud, sai oma ajulainete abil kunsti teha, meisterdada, endale ohutu koolitee

Kino peab saama

Krister Kruusmaa, 10.b

15.-25. novembril leidis Pimedate Ööde Filmifes-tivali raames aset laste- ja noortefilmide festival Just Film. Üritusel linastus 17 noortefilmi ja 12 lastefilmi, lisaks kuulus 8 filmi tänavakultuuriprogrammi ja 7 filmi laste õiguste eriprogrammi. Näidati ka nelja mõttetut filmi vitamiini-nimelise kava raames.

Noortežürii liikmena oli minu ülesanne vaadata 8 päeva jooksul ära kõik noorteprogrammi filmid ning seejärel ülejäänud nelja žüriiliikmega parima filmi osas ühine otsus langetada. Sisuliselt tähendas see seda, et pidin iga päev kas Rahvusooper Estonia vastas asuvas eredalt valgustatud Solariseks kutsutavas hoones või tuntud karastusjoogi nimelises suuremas kesklinna ki-nos ära vaatama vähemalt kaks, tihtilugu kolm filmi. See kehtis ka nädalavahetuse kohta.

Üldine tase oli talutav, programmi sisse mahtus mitu küllaltki kesist filmi, kuid ka ligi 5-6 teost, mida ma vaataks ka vabatahtlikult. Siiski olid filmid valitud küllaltki arukate kriteeriumite järgi, jäätes kõrvale niigi liialt populaarsed Hollywoodi rahadega lavas-tatud ebardlapsed (v.a “Videviku” saaga viimane osa, mis küll kuulus noorteprogrammi ning oli avafilmiks, kuid loeti korraldajate poolt võistlevate filmide seast ainsana välja).Paljude filmide probleemiks jäi aga see, et teose mõtte ja süžee suunamine noortele - st noori puudutavate prob-leemide ja teemade kujutamine või seletamine (milleks sattusid pere ja sõprade kõrval väga tihti olema ka seks, alkohol ja narkootikumid) – kippus kammitsema filmi

teostust. Iseenesest pole sisu ja teostus omavahel nii tihedalt seotud (kuigi sitast just saia ka ei tee), aga uni-kaalse ja hea teostuse läbiviimine teema puhul, mis on küllaltki kitsas ja läbikäidud (noortele suunatud filmid kipuvad tihti ringiratast käima väga kindla ainestiku ümber), näitab otseselt režissööri võimekust.Seega mainiksin ära noorteprogrammi filmid, mille teostus küündis kõrgemale tavalisest noortefilmile omasest tasemest. Need on minu arvates „Jess+Moss“, „Väikesed olendid“, „Näksibaar“ ja „Väike kolmteist“. Veel vääriks vaatamist ka „Sina, jumal“ ja „Kuningas Kelly“.

Žürii valis festivali parimaks filmiks aga Meral Uslu filmi „Näksibaar“. Teost iseloomustavad tõsidus, üle-jäänud festivali raames originaalseks jäänud idee, osav kunstiline lähenemine ja imeline näitlejatöö.Lisaks pälvis Oma Teed Läinud Filmi eripreemia „Jess+Moss“, seda põhiliselt mittelineaarse süžee ja unikaalseima välimuse tõttu.

Just Filmi noortežüriis osalemist hindan ma kind-lasti väga kõrgelt. See on kindlasti väärt kogemus nii enda harimiseks kui ka meeldivate inimestega koos töötamiseks. Kui sind huvitab tõeline kvaliteetfilm, astu samm selle poole, kandideerides järgmine aasta Just Filmi žüriiliikmeks või ajakirjanikuks!

markeerida, oma unistusi pildistada või kalarobotiga mängida ning loomulikult rääkida kõigist ideedest,

mis pähe olid tulnud, ja ootasid, et neid kellegagi jaga-taks. Seega oli üritus oma eesmärgi täitnud, kuna kui küsisime inimestelt, mida nad ootasid ürituselt, vasta-sid peaaegu kõik: „Saada uusi kogemusi, kontakte ja inspiratsiooni.“ Ja saadi ka palju uusi teadmisi, ilmselt polnud palju neid, kes oleks teadnud, et Botswanas on iga elaniku kohta 1,2 mobiiltelefoni või et matemaati-ka võib olla ka tore.Aga kas kõik need, keda kohal polnud, jäävad ilma sel-lest lahedast kogemusest? Kindlasti mitte, ürituse vide-od ilmuvad ka meie kodulehele tedxtallinn.org/youth ning loodetavasti on meie koolis palju neid noori ini-mesi, kes on ka ise valmis oma käed külge panema ja andma oma panuse, et see üritus ka järgmine aasta toi-muks ja vähemalt sama lahe oleks.

Kunst kui maailma peegelJohanna Lehtmets, 12.a

Seekordses persooniloos tegin juttu meie kultuuriõp-petooli juhataja ning kirjaniku Jaanus Vaiksooga. Väga põneva vestluse käigus jõudsime rääkida nii Jaanuse teekonnast kirjutamiseni kui ka teekonnast Rocca al Mare Kooli, kirjanduse imedest ja võludest ning eredatest teatrielamustest.

Kus veetsite oma lapsepõlve? Kus olete sündinud ja kasvanud?Tegelikult olen ma läbinisti Tal-linna poiss, aga passi järgi sündi-nud Paides. Mul on ema poolt vanemad Koeru kandist, aga juba minu sünniaastal kolisime Tallin-na, nii et üles olen kasvanud Mus-tamäel ja koolis käinud 32. Kesk-koolis. Aga samal ajal on kõik mu suved möödunud maakodus, nii et hingelt olen ikka maapoiss. Ma ei kujutaks oma elu ette, kui poleks maakohta.

Kelleks Te lapsena saada taht-site?Nagu lapsel ikka, oli mul igasugu-seid unistusi. Põhikooli ajal vai-mustusin kõige rohkem geograaf-iast, mis oli mu lemmikaine, ja lugesin selle kohta päris palju. Aga siis üheksandas klassis algas NSV Liidu majandusgeograafia ja see oli nii igav, et tappis igasuguse geograafiahuvi. Samas suur lugemishuvi on mul alati olnud, nii et see hakkas üha enam asemele tulema.

Millal tulid enda esimesed kirjutamiskatsetused?Need tulid vist kuskil keskkoolis. Tol ajal ilmus sel-line naljaajakiri Pikker, mis oli rahva hulgas väga populaarne. Selles oli üks absurdsete väljamõeldud lühiuudiste rubriik „Kirev gloobus“. Hakkasin sinna rubriiki vahel saatma enda absurdseid lugusid. Mõned neist ilmusid ja sain ka honorari. Otsisin need vanad Pikrid välja. Üks uudis oli näiteks selline: LIIKLUS-EST. Kasutades ühel puhkepeatusel lõkke süütamiseks brošüüri „Liikluseeskirjad“, rikkus autojuht V. Salm sellega kõiki liikluseeskirjades loetletud punkte. Häbi,

seltsimees Salm!

Mida Te ülikoolis õppisite ja kus?Õppisin Eduard Vilde nim Tallinna Pedagoogilises Ins-tituudis (nüüd Tallinna Ülikool) emakeele ja kirjan-duse õpetajaks. Meie kooli emakeeleõpetajad on kõik selle kooli erinevatel aegadel läbi käinud Leila, Toivo, Anni, Kaja.

Missuguse tähendusega on kirjandus Teie jaoks?Kirjanduse puhul on minu jaoks tähtis see, mil kombel seda ümbritsevat maailma peegeldatakse, et see sinusse mõjub, läbi raputab, äratab mõtteid või tundeid. Mõni inimene oskab ka kõige igapäevasematest asjadest nii-võrd suurepäraselt rääkida, et sa jääd seda kuulama,

vaatama, lugema. See ongi kunstiime, kuidas inimene läbi oma loomingu suudab teisi millestki vaimustuma panna. Kui sa loed midagi väga head, mis sind puudutab, või vaatad teatrit või filmi, siis see muud-ab sinus midagi. Sa tunned, et muutud ka ise natukene pare-maks inimeseks.

Kui Te kirjutate, kust saate id-eid, mõtteid, inspiratsiooni?Eks ikka nii, et kuidagi siit ümbritsevast elust korjan mingid hetked üles, mis hak-kavad seoseid tekitama. Min-gisugune mõte jääb kusagile ajusoppi pidama või aastateks laagerdama. Ma arvan, et igal inimesel on väga palju selliseid mõtteid või ideid, kus on ole-mas väga heade lugude alged.

Mingeid ideid kannad aastaid endas. Kirjutamisega on selline imelik lugu, et niikaua, kui sul on mõni mõte peas, siis ujub see ikka aeg-ajalt pinnale, tuleb meelde. Enne ei saa sellest lahti, kui oled ta ükskord loona kirja pannud. Kirjutamine on selles mõttes hea asi, et see teeb sind nagu teatud ideedest või mõtetest vabaks, kaotad mõnikord isegi selle vastu huvi. Ma loen har-va hiljem oma raamatuid, peamiselt siis, kui koolides lastega kohtun, loen ette mõnda luuletust või lühemat lugu.

Aga kas Teie lasteraamatutes on killuke ka Teie enda lapsepõlve sees?Ma usun küll, et seal on enda lapsepõlve mõjusid kindlasti päris palju. Mõnes vähem, teises rohkem, aga

PERSOON

kindlasti on. Sest ikkagi kõige paremini suudad peegel-dada seda maailma, mida ise hästi tunned. Ma isegi ütleksin, et oma lapsed ei anna mitte otseselt ideid ja ma ei kirjuta laste pealt nende tegemisi maha, vaid lapsed annavad selle vajaliku tunnetuse, milline peaks olema loomulik stiil, kuidas lapsed räägivad, mida nad teevad, kuidas käituvad. Pead olema selle asja sees, muidu võivad jääda sinu tekstid tänasele põlvkon-nale kaugeks, kui sa ei suuda nende maailma nii hästi tabada. Ma ei ole sugugi kindel, kas ma kümne aasta pärast ikka veel kirjutan lastele. Äkki ma ei tunne siis enam seda põlvkonda, kes nüüd sünnib või on veel sündimata.

Kas Teil on endal lapsed?Jah, kolm last. Üks on juba suur mees ja teised hak-kavad ka tasapisi suureks saama. Kõige noorem on kümnene.

Kas siis on hea, et kodus on kohe esimene peegel ole-mas oma kirjutistele?Viimasel ajal ma neile oma lugusid eriti ette ei loegi. Aga just see, et sa kuuled iga päev, kuidas nad räägivad, ja vaatad sõpru, kellega nad läbi käivad. Selle maail-maga hetkel kursis olla on ilmselt iga kirjutaja jaoks oluline. Ükskõik, mis valdkonda või teemat sa puudu-tad, see peab hästi selge olema. Kui näiteks Hargla kirjutab oma ajaloolisi romaane, siis ta küll kirjutab ajaloolist ulmet, kus fantaasial on väga suur osa, aga samas kui neid romaane lugeda, on tajutav väga põhja-lik eeltöö. Ta on ennast ikka põhjalikult kurssi viinud selle 15. sajandi Tallinna eluga, mida ta oma Melchiori lugudes kujutab. Ühesõnaga vahet ei ole, kas kirjutad lastele või ajaloolisi romaane, põhiline on ikkagi selle maailma tajumine.

Kui nüüd korraks jätta kirjutamine ja töö kõrvale, kas jääb siis veel aega millegagi tegelemiseks?Üks kõige olulisem asi peale töö on maakodu ja seal toimetamine. Seal on alati hea ja püüan eriti suvel olla seal maksimaalselt või siis Nõmmel oma aias. Looduselähedane olemine on aastatega muutunud üha olulisemaks. Ja siis muidugi meeldib mulle teater. Vaatan teatrit vahel isegi parema meelega, kui loen raamatut. Talvel naudin suusatamist. Mulle meeldib üksi suusatada. Ma olen talvelaps, keset külma talve sündinud ja ma naudin lund. Ma ei tunne lõunamaa järele mitte mingisugust puudust. Muidugi on suvi mõnus, ilma selleta ei kujutaks puhkust ette. Aga Ee-sti neli aastaaega on ikka väga suur väärtus. Ja kui sü-gisel mööduvad päevad siin koolis, siis see, mis väljas toimub, mind väga ei sega ja sügispimedus eriti masen-dusse ei aja.

Nüüd jõudsimegi otsaga koolini. Mis on koolis töötamise võlud? Mis on see, mis tõi ikkagi tagasi kooli?Mul oli õnn olla selle kooli alguse juures, see on oma-moodi hindamatu kogemus. Ja seda olen ma mitut puhku öelnud, et selliseid kolleege nagu on siin koolis, on kusagilt mujalt raske leida. Selliste õpetajatega on lih-tsalt rõõm koos töötada. Seda peab lihtsalt hindama. Ja õpilastega on koolis emotsioonid, tagasiside ja suhtlemine märksa vahetumad kui ülikoolis. Tallinna Ülikool on viimastel aastatel liiga suureks kasvanud, muutunud anonüümseks. Õpetajaameti juures ongi just väga oluline peale selle, mida sa vahendad, ka see, mida sa tagasi saad ja kuidas seda tagasi peegeldatakse. See on vastastikune protsess. Ilmselt on see miski, mis mind kooli jälle tagasi on toonud.

Kas midagi on muutunud vahepeal meie koolis? On midagi teisiti kui algusaastatel?Seda on isegi raske öelda. Kohati oli selline äratund-mine, nagu poleks justkui ära olnudki. Esiteks on neid õpetajaid palju, kes on siin algusest peale. Samal ajal tunnen, et näiteks meil kultuuri õppetoolis need õpetajad, kes on vahepealsetel aastatel juurde tulnud, on sedavõrd märkamatult siia kooli suurepäraselt sisse sulandanud ja meie õpetajaks kujunenud. Seetõttu läks mul sisseelamine väga kiirelt. Muidugi iga algus on ikka algus. Sellest osa saada oli omal ajal tagantjärele vaadates väga võimas kogemus. Samal ajal see, mis siin iga päev toimub, pakub küll rahuldust. Hea on siin töötada, sest need õpetajad on omal alal niivõrd head tegijad. Sa võid neid jäägitult usaldada, sest nad teevad tõesti oma asja hästi ja vähemaga ei lepigi.

Mis oli viimane tõeliselt hea raamat, mida lugesite?Kui ma hakkasin nüüd 11. klassile andma uut kursust „Kirjandus ja ühiskond“, siis lugesin läbi Majakovski kohta kirjutatud biograafia „Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond“. Üsna pöörane ja äge lugemine. Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkab-ki meeldima ajalooline kirjandus.

Aga mõni viimane eredam teatrielamus?Teatris oli päris hea kogemus NO-teatri „Suur õgimine“. See on selline etendus, mis on piisavalt grotseskne pii-ride kompamine ja üle piiride minek, mis mängib publiku tunnete ja närvidega. Ja ilmselt ka mingil si-semisel piinlikkustundel. Mängisid Priit Võigemast, Marika Vaarik, Eva Klemets, Margus Prangel. See tükk eeldabki näitlejaid, kes on võimelised säärase mängu täiega kaasa tegema, sellega lõpuni minema. Eten-duses oli kõike: lõputut õgimist, nautimist, ka labasust

ja nõmedaid nalju ja samal ajal käib kogu aeg selline alltekst, kus Võigemast räägib kosmosest, taevast, pla-neetitest. Sellest, kuidas see elu siin maal on ikka suur ime. Me elame siin ja oleme nii kaugele arenenud, et oleme võimelised looma ja leiutama uskumatult kee-rulisi asju, mis meid igapäevases elus ümbritsevad. See on ime, mida ei jõuagi ära imestada. Aga samal ajal näitab etendus halastamatult läbi selle suure õgimise, millega me tegelikult iga päev tegeleme. Kui ikka sellele mõtlema hakata, siis see on pagana piinlik. Elades ise selle ime sees, sisustame me oma päevi asjadega, mill-est see etendus räägib. Nii et päris vägev teatrielamus.

Siis üldiselt Teile meeldib ka selline ekperimenteeriv teater ?Ikka jah. Ma olen alati näiteks Von Krahli teatri tegemisi püüdnud jälgida teatri algaegadest peale. Või nagu nüüd Tartu Uus Teater või VAT-teater. Meeldib just selline teater, kus otsitakse uusi võimalusi, kuidas ümbritsevat peegeldada või jutustada. Teinekord võib olla eksperiment eksperimendi pärast ka väga igav ja ebaõnnestunud, aga selle tunneb kiirelt ära. Kui sa su-udad aga kaasata etendusse erinevaid meediaid, muusi-kat, pilti, näitlejate suurepärast mängu, head teksti, siis see kokku võib moodustada sellise väga võimsa asja, mis inimest korralikult läbi raputab.

Rüperaal koolipingis – innovaatiline imetegija või kuri keskendumisraskus?

Marilyn Mägi, 11.b

Keskmine nutitelefoni omanik vaatab oma mobii-liekraani keskmiselt 150 korda päevas. Kui öötunnid sisse arvestada, teeb see ligikaudu kuus korda ühe tun-ni jooksul ning seega vilksab meie silm oma telefonile iga kümne minuti tagant. Mobiil ei ole enam pelgalt helistamis-või sõnumineerimisvahend ning samamoo-di ei täida ka enam arvuti passiivse lauallebaja rolli, mida alles kümne aasta eest mööbliesemega samale pulgale seati. Vastupidi – kui varem oli avalikus kohas sülearvuti taga nokitsemine pintsaklipslaste või eriti agarate tarkvaraarendajate pärusmaa, siis 2012. aastal ei loe neiu kohvikus teetassi taga enam raamatut, vaid sirvib internetis uudisteportaali . Samamoodi on ha-kanud järjest rohkem juurduma arusaam arvutist kui pea ainuvõimalikust õppevahendist nii kodus kui ka

koolis ning kui telefonile on antud üsna õigustatult käepikenduse tiitel, võib osade sülearvutikasutuse või-malusest ilma jäetud inimeste tühi pilk rääkida nende välise ja põhilise kõvaketta eemaldamisest. Kahjuks an-nab nõudlus selle lisaseadme kasutamise järele tunda ka koolitunnis ning seega ei ole järjest süvenev prob-leem, kas rüperaali tunnis kasutada või mitte, palju va-nem kui meie, kuid on kujunenud üheks suurimaks ja igikestvaimaks duelliks innovatiivsete tehnofiilide ning vana koolkonna esindajate vahel. Pingete maanda-miseks ning tulise vastuseisu kuldsele ja rahumeelsele keskteele viimiseks küsisime valikult gümnasistidelt ning õpetajatelt nende seisukohta antud teemal ning klassikaliste vastuste kõrval sai kuulda ka radikaal-susele kalduvaid arvamusi.On märkimisväärne, et küsimus, kuidas suhtuda sü-learvuti kasutamisesse koolitunnis, ei jätnud külmaks mitte ühtegi vastajat, andes tunnistust aina kasvavast uudishimust arvuti kui potentsiaalse õppematerjali üle. Samuti oli üllatav, et hoolimata teatud kontin-genti põhiargumendist, mis seisneb üleüldises õpilas-tepoolses soovis kasutada rüperaal igas võimalikus ajas ning ruumis, leidis suurem osa küsitletuid koolikaasla-seid, et on pigem tunnisisese arvutikasutamise vastu. Põhilised õpilastepoolsed vastupõhjendused seisnesid soovis –üllatus, üllatus – mitte minna lihtsama vastu-panu teed ja harjuda sellega, millele võib tuua kiire ja nukra lõpu pistiku seinast välja tõmbamine. Selle kõrval toodi välja ka puhas kombekohasus, millele vastavalt on kool, olgu see siis Rocca al Mare, mõni waldorfkoolidest või kõige karmima reeglistikuga eli-itkool, universaalselt asutus, mille tunnuseks on tindi-plekid, „laena mulle pastakat“ – stiilis suhtlus ning pa-berikrabin, kui kord on konspekteerimise käes. Seega võib järeldada, et paberi ja pliiatsiga seondub korralik annus nostalgiat ja ehedalt vaimset kooliromantikat, mis leidis eriti suurt poolehoidu loomesõprade seas.

Realistlikuma mõtteviisi esindajad tõid aga välja tea-tud vanuseni lokkava ebaküpsuse ning mõtte, et eel-kõige põhikoolis võib olla kiusatus arvutis millegi koolitöövälisega tegeleda liiga suur. Kui arusaam, kelle jaoks õpitakse, on veel puudulik, on näoraamatu ah-vatlustele vastu seista raske; multitasking võib tunduda küll igapäevaselt trafaretse oskusena, kuid on isegi teaduslikult tõestatud, et tegelikult omavad seda an-net vähesed. Tagasihoidlikumad arvutivastased tead-sid rääkida, et käsitsi läbikirjutamine aitab õpitut tõhusamalt ja kiiremini meelde jätta ning käsitsi kons-pekteerimine tähendab juba poole töö loomupärast ärategemist. Keskendumise olulisust tunnis koolitöö tegemise juures peeti mõjusaimaks argumendiks ka õpetajate poolel, kus toodi mitmeid kordi välja arvu-

PROBLEEMLUGU

tis töötegemisega kaasnev pöördvõrdeline seos ajakulu suurenemise ning produktiivsuse vähenemise vahel. Teemale teisest küljest lähenedes tõid mitmed õpeta-jad välja ka selle, et kui laudadel surisevad arvutid neid õppevahenditena isegi ei heidutaks, siis ühiskond ja süsteem selleks veel valmis ei ole – reaalseid internetil või arvutiprogrammidel põhinevaid materjale ja üles-andeid on vähe. U u e n d u s l i k k u Moodle’i kesk-konda võib pidada tilgaks suures meres, pigem lihtsalt abi-stajaks. Pooleldi huumoriga võttes leidis äramärkimist ka võimalik olu-kord, kus sülear-vuti kohustuslikuks muutmisel kaota-vad pooled õpilast-est seadeldise vastu huvi ning tunnis ei oleks kõigil ar-vuteid alati kaasas niikuinii – vaban-dused on vanemad kui meie ning var-em keelatud asi pole lubatuks muutudes enam poolt ka nii köitev.

Kõigele eelnevale vastukaaluks leidus küsitletavate seas ka neid, kes pooldasid rüperaali kasutamist koolitunnis kas lausa kahe või vähemalt ühe käega. Eriti jõuliselt toetasid ideed need gümnasistid, kes suuremahulisest kirjatööst väsinuna veel randmeid raputasid ning nen-tisid, et vanemate klassidega kaasneva rohkema mater-jali ning kiirema tunnitempoga hakkama saamiseks oleks arvutisse konspekteerimine hädavajalik. Kui li-sada siia veel mugavamad võimalused ainete ja üleskir-jutatu haldamiseks, lahterdamiseks ning kontrolltööks valmistumiseks, ei nähtud põhjust, miks peaks lubama-tu olema miski, mida enamik paari aasta möödudes kõrgkooli astudes niikuinii harrastama hakkab. Kui aga lähtuda arusaamast, mille järgi halveneb arvutikir-ja osakaalu suurenedes inimeste käekiri radikaalselt, tundub ka aasta või paari pikkune edasilükkamine hä-davajalikult parem kui mitte midagi. Iseasi on samuti ka see, kui tõsiselt õpilased lubadusi, mille järgi on arvuti ainuülesanne olla koolitöövahend, ise võtavad ning kas ei ole konspekteerimine siiski ettekääne tunni ajast näoraamatus ringiuurimiseks. Viimane mõte oli ka üks põhiargumentidest õpetajate poolelt, kes nen-

tisid, et usaldust ja luba kiputakse tihti kuritarvitama ja tegelikult ei saa loota, et normaalne õpilane terve akadeemilise tunni ainult valget Wordi faili silmitseks. Sellega koos tõstatati järjekordne ettepanek õpetada noortele eelkõige arvuti kasutamist, interneti abil info leidmist ja arvuti enda kasuks tööle panemist, sest teades, et tulevikus teostub 90 protsenti tööst niikui-

nii raali abil, ei ole mõtet keelata para-tamatut ja ilusama homse nimel tasub noortele vahendid anda juba täna. Samuti on fakt, et inimene arvutiga võistelda ei suuda ning õigete oskuste korral saab arvuti abil töö tehtud kordi kiiremini ja tulusamalt. Õpeta-jate hirmule, et laua peal seisev arvuti tõmbab õpilaste tähelepanu tunni-teemalt kõrvale, nentis üks gümna-sist ka rahulikult, et

arvuti mittelubamine ei taga õpilaste keskendumist – kui tund on igav, saab olla ka telefonis, lugeda raamatut või mängida ükskõik millist mängu, mille eelduseks on paberi ja pastaka olemasolu. Kui aga tund ja õpetaja on köitvad, on tähelepanu niikuinii teemal ja siis pole vahet, kas arvuti on lahti või mitte.Kogu eelnev artikli sisu põhines nii õpilaste kui ka õpetajate isiklikel arvamustel antud teemal. Samas ei ole see, mida meie siin hetkel õigeks või valeks peame, ühiskonna kulgemisel määrav niikuinii. Inimesed on mugavad olendid ning olles kokku puutunud mehega, kes kontoris töötades käsitsi kirjutamise ära unustas, ei maksa imestada, kui seisame paari kümnendi pärast silmitsi klassitäie lastega, kelle ainsad kibekiirelt tööta-vad kehaliikmed on nende klaviatuuril klõbistavad sõrmed. Nagu ütleb ühe panga reklaam suurtel teeäär-setel tahvlitel, on kõige sellise näol tegu „uue nor-maalsusega“ ja tavalisus, teatavasti, on süvenemiseks. Arvuti tuleb, tahame me seda või ei; teed selleni saab küll pikendada, kuid mitte ära jätta. Nähes aga, mida tulevik endaga kaasa võib tuua, on see igati vaeva väärt.

mitte, sellest on kahju. See, mis vanuses inimesed taipoksiga tegelevad, oleneb kohast, kuskohas trennis käid. Minu trennis on umbes minuvanused inimesed (ka paar tüdrukut), kuid täiskasvanutele on samuti taipoksi treeninguid olemas.Kirjelda taipoksi treeningut.Tavaline treening kestab umbes poolteist tundi pluss venitused. Trenn algab soojendusega, näiteks hüp-penööriga hüpped, käte- ja jalgade soojendused ja muud harjutused. Seejärel on varjupoks – poks peegli ees. Seejärel harjutame erinevaid tehnikaid. Pärast tulevad võhmaharjutused ja lõpuks sparring – võitlus vastasega. Kõige lõpuks tulevad venitusharjutused. Trennid on kuus korda nädalas, mina käin tavaliselt

neli korda, sest kooli kõrvalt on rohkemaks raske aega leida.Kes on teie treenerid?Meie treenerid on eestlased Mirko Juga, Hannes Ilm-järv, valitsev taipoksi maailmameister Kevin Renno ja Ivo Pukk, kes minu teada on ka Hannese treeneriks.Kus saab taipoksiga tegeleda?Sellega saab tegeleda Tallinnas paljudes kohtades. Näiteks Spartas ja Arigatos.Kas oled midagi suuremat saavutanud?

Käisin Keilas võistlemas ja sain esimese koha. Hiljuti toimusid Eesti meistrivõistlused. Üks päev enne võist-lusi tehti ka mulle ettepanek osaleda, aga tollel hetkel ma keeldusin – ma ei olnud vaimselt selleks väljakut-seks valmis. Kui hiljem sain teada, kes meistriks sai, mõtlesin, et oleksin võinud ikkagi minna...Kuidas sa nii lühikese ajaga nii kaugele oled jõud-nud?Palju sõltub motivatsioonist. Mul oli väga tugev moti-vatsioon ja teen väga tugevat trenni. Pingutan kõvasti. Niisama ei tule midagi, aga millegipärast tuleb taipoks mul hästi välja – see sobib mulle.Miks sulle taipoks meeldib?Ausalt öeldes enam nii väga ei meeldi. Motivatsioon on langenud, sest paljud on trennist lahkunud ja tree-nerid pole enam oma suhtumiselt samad kui siis, kui ma trenni läksin. Lisaks on kooli kõrvalt väga raske tren-ni jõuda. Koolist kesklinna ja pärast koju Kakumäele jõudmine võtab väga palju aega – päevast paar tundi. Ka on mul tunne, et see ala on ennast minu jaoks am-mendamas. Ma tahan tegelikult MMAsse (Mixed Mar-

„Tahan liikuda edasi!“Hanna Tallinn,Eliisa Ellen, 9.cMeie koolis õpib palju rallisõitjaid ja korvpallureid, ridamisi häid kergejõustiklasi, jalg- ja võrkpallureid. Võitluskunstide harrastajaid teame aga palju vähem, veelgi enam sellise eksootilise, aga huvitava ala tegi-jaid nagu taipoks.Mis on üldse taipoks? Taipoks on tavalisest pok-sist palju universaalsem võitluskunst, mis on pärit Taist. Reeglite järgi võib taipoksis vastast lüüa käte, küünarnukkide, põlvede ning jalgadega. Lisaks sel-lele sisaldab see Clinch’i, mille sisuks on maadlus, kus võib erinevaid heiteid teha. Vestlesime 9.a õpilase Ar-man Nahapetjaniga, kes selle spordialaga tegeleb.

Millal taipoksiga tegelema hakkasid? Taipoksiga alustasin eelmise aasta alguses. Miks?Sõbrad kutsusid trenni ja siis mulle hakkas see meeldi-ma.Mida teadsid sellest spordialast varem?Peale selle, et see on pärit Taist, eriti midagi. Sõbrad olid rääkinud, millega on tegemist – et see on füüsiline enesekaitse, kuidas seda tehakse, et kasutatakse nii käsi, jalgu kui küünarnukke. Kas taipoksiga tegelemiseks peaksid inimesel olema ka mingid kindlad füüsilised või vaimsed eeldused?Üldiselt mitte. Tippu jõudmine eeldab füüsilist ja vaimset tugevust. Pikkus ja kaal pole olulised, sest on erinevad kaalukategooriad. Mina kuulun keskmisesse kategooriasse.Kas trennis käib palju inimesi ja kellele see trenn mõeldud on? Vanasti käis trennis suhteliselt palju inimesi, aga enam

SPORT

tugevalt rütmilise looga „Superliminal“, mis seab albu-mi esmase meeleolu. Valjud analoogsüntesaatori helid vahelduvad veelgi valjema trummipartiiga, kusjuures kasutatakse ainult paari nooti – loo teeb huvitavaks eri-nevate helide muutumine ja moondumine läbi terve

teose. Teos lõpeb mit-m e k ü m n e k s s e k u n d i k s kajama jääva p õ r i n a g a , mis loob või-maluse järg-mistel lugudel märkamatult sisse lüüa.

Album jätkub Ray Bradbury lühijutust „The Veldt“ inspireeritud sa-manimelise looga, millele on oma sõnad kirjutanud ja vokaali peale laulnud Chris James. Enne kui lugu alata jõuab, eelneb sellele pikemat sorti sissejuhatus – kolm minutit kestev keeruline rütmiosa – mis viib kuulaja oma mõtetes veldti. Just nagu Bradbury ju-tukeses, rännatakse üheteistkümneminutilise loo väl-tel Lõuna-Aafrika fantaasiamaailmas. deadmau5i „The Veldtis“ on omavahel põimitud modernne, kuid see-eest müravaba ning lihvitud tantsumuusika ja Aafrika põlisrahvaste muusika. „The Veldt“ on igati rahuldav pala, mis jääb mõttes kumisema päevadeks.

Plaadi keskosa moodustavad peamiselt erinevad klu-bilõhkujatest tantsulood: „Fn Pig“, „Maths“ ja „Pro-fessional Griefers“ - kui vaid mõnda nimetada. Nagu deadmau5i puhul kombeks, algavad lood rahulikult ja vaikselt, kasutades selleks vaid parimaid sündihelisid, natuke akorde ja maitsestuseks erinevaid muusikalisi kaunistusi. Järgnevad vaheosad, pinge kasvab. Ning enne kui jõuad pilgutadagi, näitab soolotrummi löök ära, et saabub refrään – käredate süntide, suurte trum-mide ja isegi mahedate orkestripillide helid täidavad kogu helispektrumi. Kõik on nii mõnus ja poleeritud. Mitte ükski detail pole maha jäetud, kõik instrumen-did oleks justkui kokku liimitud üheks fantastiliseks müratekitajaks, mis silitab su kõrvu. Lugu jõuab lõ-pustaadiumisse, rõkkama jäävad selle kõige märga-tavamad osad. Kaugelt kõmab nagu padjaga pehmeks pekstud mahe vilin. Teos lõpeb järsult ning tunne on selline, nagu oleks see kestnud terve igaviku. Väga prog-ressiivne.

Nii öelda “klubihittide“ vahele on põimitud ka pisut rahulikumat muusikat. „There Might Be Coffee“,

deadmau5 “ > album title goes here <“Charlie Karniol, 9.c

Pikemat aega singleid välja andnud elektroonilise muusika produtsent deadmau5 on lõpuks valmis saanud oma kuuenda stuudioalbumiga „> album tit-le goes here <“. Plaadil kõlavad nii juba välja antud vanemad singlid kui ka täiesti uued, värskemad lood. Oma tavapärasest žanrist on deadmau5 veidi kõrvale astunud ning omavahel põiminud erinevaid teisi muusikaliike. Erinevalt eelmistest albumitest on äs-javalminud teostele lisaks kaasa löönud ka hulk voka-liste ning teisi artiste (Chris James, Gerard Way, Wolf-gang Gartner, Imogen Heap ja Cypress Hill), kes on plaadile oma panuse andnud. Artistiliselt ja loomin-guliselt arenenud deadmau5 on oma karjääri algusest saati alati loonud midagi uut ja ennekuulmatut ning oma verivärske albumiga tõestas, et nii on see ka edas-pidi.

„> album title goes here <“ algab peaaegu joovastava,

KULTUURIELAMUSED

MUUSIKA

tial Arts – Sportlik vabavõitlus) edasi minna, sest see on universaalsem ja seal kasutatakse teisi võtteid. Ta-han edasi liikuda.Mida taipoksiga tegelemine sulle andnud on ja kas sul on sealt saadud oskusi ka elus vaja läinud?Taipoks on mind eelkõige füüsiliselt arendanud, aga andnud ka turvatunnet. Tuleb tunnistada, et taipok-sist saadud oskused on mulle ka elus kasuks tulnud. Täpsemalt paaril korral, kui kodu juures või mujal lin-nas on tuldud tüli provotseerima. Ise ma tüli ei norima ei lähe ega provotseeri – see on üks poksi põhimõtetest.

Kas meie koolis on veel taipoksiga tegelejaid? Jah, paralleelklassi Alex Kolk (9.c – toim.) Tema seda trenni mulle kõigepealt soovitaski. Ja nüüd on nii, et kui vaja ja trenni ei jõua, teeme Alexiga omavahel tren-ni. Meie koolis on kõik tenniks vajalik olemas, välja arvatud poksikott.Toimetus soovib Armanile edu erinevate võitluskunstidega tegelemises ja loodab, et kool sai sellest loost nii palju in-nustust, et muretseb meie sportlastele vajaliku ja mitmekesist treeningut võimaldava poksikoti!

Lapsepõlve haavad vajavad kinniõmblemist

Vladimir Nabokov„Lolita“

Tõlkinud: Hans Luik , 1990, 254 lk.

Elisabeth Samarin, 10b

◊ „Annabel, suvi ja rand, 14-aastaste lapseohtu puudu-tused ning esimesed armuinstinktid. Ta oli läinud, ja ehk ongi nii parem, sest tänu temale sai võimalikuks Lo, Lolita, minu armastatud nümfeti tundmine.“◊ Lolita on vaimselt ahistav lugu 35-aastasest mehest, kes pärast ebaõnnestunud abielu Prantsusmaal sõi-dab suveks Ameerikasse jätkama unarusse jäänud kir-janikukarjääri, üürides pisikese toa, et teha elus 360° pööre. Sattudes aga keskeakriisis daami toarentnikuks, tekib tal kiindumus tolle 12-aastasesse üleannetusse tütrekesse. Olgugi ta veel lapsemõõtu, tungivad esi-le teatud varajase küpsuse kehalised muutused, mis kutsuvad mehes esile lihalisi, ent samal ajal isalikke tundeid. Tüdruku ema surma järel saab alguse räpane armuafäär, milles mõlemad osapooled tunnevad teata-vat naudingut suguelust, teadvustamata endale, et ühel on vajadus pereelu järele, teine aga igatseb normaalset teismelise elu, mis sisaldaks sõbrannasid ja vastassoo avastamist.◊ Sõites kahekesi läbi kogu Ameerika, kasvab 12-aastasest nümfist välja tõeline meestevõrgutaja, kes põgeneb oma „isa, armukese“ eest ning elab vaest ning räbaldunud elu. Mees, süüdistades end juhtunus, heidab pilgu minevikku ning teadvustab, et just tema sisendas tüdrukule piinu. Kord hellitades ning täites kõiki ta soove, kord vägistades ning keelates omava-nustega suhtlemist.◊ Kogu raamatu peale tulebki tõdeda, et sündmused, mis viivad lugeja ahastusse ning kaasatundmiseni, on põhjustatud ühe mehe lapsepõlvetraumast, mis elu murdepunktis vanad haavad lahti rebis ning leidis lohutust ning väljaelamist süütu varateismelise keha peal.

KIRJANDUS„Closer“ ja „October“ järgivad küll sarnast, eelpool kir-jeldatud muusikalist ülesehitust ning võivad välisilmelt tunduda eelmistega sarnased, kuid sisu poolest mitte. Need pikalt jooksvad, leebed ja siidised palad sarna-nevad just nendega, mida deadmau5 on ka varem välja andnud albumitel „Random Album Title“ ja „It Sounds Like“. Kuueteistkümnetaktiline süntesaatori-riff alustab kaugelt oma teekonda, jätkab seda kuni loo keskpaigani ning kaob loo lõpuks jälle mägede taha. Samal ajal lisanduvad seltskonda veel muud tegelased – ümmargused, puhtaks filtreeritud trummid ning eksootilised, sõnulkirjeldamatud sündid. Sakilised muusikalised torked ja rütmilised laksud on nii mee-lierutavad. Kõik need sulanduvad üheks, sünteesitud helidkõlavad nii naturaalselt.

Albumi viimased lood on rohkem akustilised, muusi-ka on veelgi rahulikum – kasutatakse viiuleid, klaverit, kitarre ja basskitarre, akustilisi trumme. Pealiskaudne hip-hop „Failbait“, sügavamõtteline „Sleepless“ ja albu-mi lõppu jäetud magus ja pentsik „Telemiscommunica-tions“ pole küll deadmau5i tavapärane külg, kuid ka need lood ei jäänud puudulikuks. Mulksuv „Telemis-communications“ koosneb veidrast, kuid meeldivast rütmipartiist ning tagurpidi pööratud ja moonutatud klaveriakordidest. Naisvokalisti Imogen Heapi sõnad saadavad mõtted hajali – imeline vokaal kõlab selgelt kui sireen kauguses. Pannakse punkt heliteosele „> al-bum title goes here <“.

Kuigi „> album title goes here <“ erineb deadmau5i muudest, varem välja antud albumitest on see siiski väga hea kuulamine. Oma tavapärasest house-muusika kookonist on välja koorutud ning tulemuseks on igati lai valik suurepärast elektroonilist helikunsti.

Ноябрь ehk segased ajadJohanna Pukk,

Casus Belli tudeng-korrespondent Tartus

Novembrikuu toob Tartusse pinged. Ilm on ta-vapärasest hallim ja päikest näeb harva, Rüütli tä-naval on võimalik öösiti liikuda, naabrid ei kurda lärmi üle. See kõik tähendab ainult ühte – lähenemas on sess. Neile, kelle jaoks sõna sess kaugeks jääb, siis see kujutab endast sisuliselt arvestuste nädalat. Kõik võimalikud kodutööd on lükatud sessiks, samuti kõik kontrolltööd ja ka eksamid. Ja mis kõige hul-lem, erinevalt arvestuste nädalast kestab sess kaks-kolm kuud. Ühe tudengi jaoks tähendab see seda, et uneaega napib, kohvist on mürgitus ja raamatukogus istumise nimel tuleb võidelda, sest see on ülerahvas-tatud.

Minul on see aasta õnnestunud nii, et sessi ajaks väga palju kooliasju polegi jäänud. Nimelt kõik eksamid, kontrolltööd, uurimustööd, tunnitööd on kuhjunud novembrisse ning detsembri esimesse poolde. Kuigi praegu tuleb väga palju õppida ja vaeva näha, siis on see kõik selle nimel, et alates jõuludest rahulikult pu-hata kuni 10. veebruarini. Just pikk puhkus on sessi puhul hea. Muidugi ei lähe igal aastal nii hästi, et jõu-ludest sõbrapäevani puhata ja mängida saab. Olenevalt instituutidest ja tudengist endast võib see varieeruda. Mõnel puhul näeb reaalset sessi alles jaanuaris ja siis on eksamid igal nädalal, aga teinekord tuleb pingutusi teha juba enne jõule ning siis võib küll mõneks ajaks eraeluga hüvasti jätta.

Kuigi novem-ber on seni t a v a p ä r a s e s t koolisem ja närvesöövam olnud, siis on jäänud aega ka enda ja-oks. Nimelt sain hiljuti 21-aastaseks. Sellise suure va-nuse puhul võiks ju arvata, et minust on saanud ini-mene või vähemalt midagi täiskasvanu sarnast..oh ei.

Annan Teile head nõu tulevikuks: kui keegi koputab öösel 00.30 uksele ja parasjagu on Sinu sünnipäev, siis on päris suur oht ust avades vahukoore-koogiga näkku saada. Ja see vahukoor haiseb kaks päeva Sinu küljes. Jah, isegi pärast mitut pesuskäiku. Muidugi pean ma mainima ka oma suurepäraseid sõp-ru, kes suudavad mind alati üllatada. Selle aasta varamusse saab li-saks koogile (inspireeri-tud „Adventure Time“ multikast) panna män-gukassi nimega Raivo, Merineitsi muinasjutur-aamatu ja Edwardi pildiga joogitopsi (jah, selle sama „Twilighti“ Edwardi). Igatahes, kolmapäevast pühapäe-vani sai sünnipäeva tähistada ja siis tuli jälle tõsiseks ja töiseks minna. Tööl koolitan muideks välja uusi tulevasi Eesti superbaarmenne ja – daame. See töö ei ole sugugi lihtne! Kui õhtu jooksul kolm Flaming Lam-borghini kokteili teha, siis oled juba samahästi ise kui üks põlev Lamborghini.Lisaks sessile ja sünnipäevale, siis kes oli ära unusta-nud - detsembris hakkavad päkapikud käima! Ei jõua ära oodata.PS! Natuke debiilne peab olema, muidu läheb elu iga-vaks.

VÄLISUUDISED

Kuidas Sheldon Cooper* eurokriisi lahendas

Hanna Maria Hanson 12.B

Ühel laupäeva hommikul avastasin ennast kell 7.44 rongist, mis sõitis Viljandi poole. Nimelt suundus tiim nimega Sheldon Cooper väitlusturniirile ja see-kordseks teemaks oli „Eurotsoonis jätkata soovivad riigid peavad suutma iseseisvalt riigieelarve kriisidest väljuda.” Paar päeva varem kaasuse koostamisega alustades saime aru, et me ei tunne teemat piisavalt ja küsisime teistelt abi. Selgus, et ka nemad ei tea selle teema kohta palju, kuna see eeldab rohkelt faktiteadmisi ja üldist arusaama majandusest. Kuna teema tegelikult puudutab meid kõiki, otsustasin püüda seda teile võimalikult lihtsalt seletada.

Praegult valitsev olukord sai alguse kahel põhjusel. Esiteks pangad on teinud liiga riskantseid otsuseid oma raha paigutamises ja sattunud raskustesse. Riigid on pidanud oma raskustesse sattnud panku aitama ja sellega tekivad riigil probleemid muude valdkondade rahastamisega ehk tekib defisiit. Teine oluline põhjus on riikide vale majandamine. Paljudes riikides on tehtud halbu valikuid ka riigi enda majandamisel, näiteks on avaliku sektori osakaal liialt suureks muu-tunud ja jällegi tekivad raskused. Kõige suuremates raskustes on hetkel Kreeka, väga keerulises olukorras on ka Hispaania, Itaalia, Küpros ja Portugal, kuid tegelikult on ka ülejäänud riigid suurtes võlgades.

Kriisis riike aidatakse hetkel abipakettidega. Nende maksmine nõuab teistelt riikidelt suuri kulutusi ning tekitavad omakorda raskusi ja võlgasid. Lisaks on näha, et hetkel ei ole abipaketid kõikide riikide puhul olnud efektiivsed, sest abisaav riik jääb tihti liialt abile lootma ja ei tee ise suuri muudatusi. Kuid on riike (näiteks Island), kes on saanud abipakettidest suurt kasu ja on ka ise piisavalt muudatusi teinud ning kelle majandus on taastumas.

Kui suures kriisis riik eurotsoonist välja visata, saaks see riik oma vana rahaühiku tagasi võtta ja selle väärtus langeks. Riigi enda elanikele ei oleks see plaan kindlasti meelepärane, sest nende jaoks läheks laenude maksmine kallimaks ja riik võib ka pankro-tistuda. Teisest küljest tähendab riigi vana rahaühiku langemine seda, et välisturu jaoks muuuvad seal too-

POPULAARTEADUSInimestelt inimestele

Helis Oidekivi, 12.b

Selle aasta esimeseks detsembriõhtuks oli koolimaja omandanud uue jume ning abituriendidki peale vii-maseid lihvimisi valmis, et sellel teistmoodi õhtul küla-listele oma isikupäraseid autoritöid tutvustada. EAK Autoriõhtu, kes kohal ei viibinud ega veel ei tea, ongi abiturientide üks viimaseid ühiseid suuri ettevõtmisi, mis leiab muide algusest lõpuni ise organiseerituna kulminatsiooni üritusel, kuhu on kohale palutud kõik, kel on huvi näha ja kuulda, milliseks on abituriendid sirgunud ja millise loomingulise jälje nad selle õhtuga publiku südamesse jätavad. Idee autorina võib tänada enesearenduskursuse õpetajat Meedi Neemet, kes juba 10 aastat abituriente autoriõhtuks on innustanud. Selle aasta muutis eriliseks küllaltki isiklik ja mitmeti mõistetav teema “Minu inimesed”. Teemale lähenesid ka autorid ise küllaltki erinevalt. Kahe poolega kont-serdil võis iga külaline tutvuda isetehtud filmidega, muusika ning isegi luulega. Etteastete vaheajal kostitas külalisi isevalmistatud hõrgutistega kohvik ning palju avastamist pakkusid kõige tähtsamana abiturientide kooli peale laiali jaotatud projektid. Õhtu kujunes väga meeldivaks ning külalised võisid tunnistada, et poole aasta pärast kooliteed lõpetav lend on loomingulisem ja isikupärasem kui ehk igapäevaselt välja paistab. Kuid võibolla on selle loomingulisusegi märksõnaks “Minu inimesed”. Sest nagu laulgi kinnitab: “Mu inimesed on mu inspiratsioon!”

JÕULUTESTTesti koostas Loreen Pulk, 6.a

1)Kellega koos veedad jõululaupäeva?a) perega(3)b) sõpradega(2)c) arvuti ja piparkookidega(1)

2) Parim jõulude juures?a) kingid(1)b) ootamine(3)c) vaheaeg(2)

3) Jõulude ajal harilikult..?a) küpsetad piparkooke(3)b) tuuseldad mööda poode ja üritad välja nuputada oma lähedastele parimaid kinke(2)c) sööd end kurguauguni täis, magad kaheteistküm-neni päeval ja vaatad telekast nii palju jõulufilme, kui suudad(1)

4) Jõululaulud hakkavad sind kummitama....?a) siis kui väljas läheb pimedamaks ja hakkab sadama lund(3)b) kui poodi ilmuvad piparkoogid ja kaubamaja koduosakond on täis karda, kuuseehteid ja klaaskuu-likesi ehk siis nii umbes advendi alguses(2)c) võib-olla jõululaupäeval või veidi pärast seda, kui neid jõuluvana jaoks vaja oleks läinud(1)

5)Sinu jaoks on parim asi kingituste juures?a) nende tegemine(3)b) nende saamine(2)

c) nende enne jõule ülesotsimine (1)

6) Esimene asi, mis sul seondub jõuludega?a) kõik võimalikud jõuluteemalised reklaamid(2)b) päkapikud ja kingid(3)c) lumine ilm, piparkoogi lõhn, suur hunnik man-dariine, jõulukuuse ehtimine ja nii suur lumesõda, et tuppa tulles võiks arvata, et keegi üritas sisnust lumememme teha(1)

TulemusedArvusta oma vastuste punktid kokku.

6-10punktiSa ei ole seda tüüpi inimene, kes vajaks jõuludeks korraliku rahapatakat, et kinke, hiiglaslikku kuuske ja muidugi laviinides piparkooke osta. Sa ei taha jõule, nad lihtsalt tulevad sulle kätte enne, kui sa neid oo-tama jõuad hakkata. Muidugi need meeldivad sulle, kuid plaanimisest sa eriti kaugemale ei jõua. 10-14punktiNojah, jõulud käes ja ei saa öelda, et see pikale pime-dusele ja külmale sulle vahelduse mõttes ei meeldiks. Ostad kinke, sööd piparkooke, oled koduste vastu sõ-bralikum ja üritad tõesti koolis korralikumalt õppida, kuna esiteks ei taha sa perioodi hinnetes näha mitte midagi negatiivset. Jõulud tekitavad sinus tohutut rõõmu. Hea nõuanne: üks korralik lumesõda tõstab alati tuju!

15-18punktiJõulud, Jõulud, Jõulud !Juhuuuu! Viimaks ometi on need käes. Sul on ome-tigi võimalus lunida oma vanemaid, et nad Mount Eversti suuruse kuuse ostaks, et sa saaksid minna ja osta viie aasta varu karda, kuuseehteid ja akend-ele pihustatavat lund. Kui on keegi, kes suudab toa jõuluajal muuta kaubanduskeskuse koduoskaonna taoliseks, siis oled see just sina. Sul tuleks jõuludega justkui uus energiatulv, nii et sa oled nii vaimustu-nud, et ei suuda millelegi muule peaaegu tähelepanu pööratagi. Tahad teha parimad kingid.

detavad tooted odavamaks ja seega suureneks eksport. Kuna ka teiste riikide majandus taastub paremini, kui nad ei pea maksma abirahasid, tundub see plaan suurepärane, kuid ka siin on üks aga. Eurotsoon on nii tihedalt ühendatud, et ühe riigi väljaarvamine on keerukas ja väga kulukas protsess (hinnanguliselt kuluks 320 miljardit eurot).

Antud teema ei ole kindlasti must-valge ja seda näita-vad ka paljude majandusspetsialistide vastakad arva-mused. Ma loodan, et tänu sellele kiirele ülevaatele olete te paremini võimelised mõistma teema ümber käivat vaidlust.

*Tuntud telesarja The Big Bang Theory üks peategelastest

Üks realist, üks optimist ja üks pessimist

ehk kuidas me RaM tantsul osalesime

Gertrud Mets, Ingrid Tivas,Susanna Männik, 7.a

7. detsembril toimus RaM tants juba teist korda. Os-alejaid oli palju rohkem kui varem - üle saja esineja oli valmis lava vallutama. Kõik 20 tantsu olid omanäolised ning põnevad. Ka meie osalesime võist-lusel ning see oli väga eriline kogemus.

„Me ei jõua seda tantsu mitte kunagi valmis!“ „Meil on nii halb tants.“ „Me häbistame ennast RaM Tant-sul.“ „Meie kostüümid pole ju veel valmiski.“ „Oh kuulge, meil tuli ju päris sünkroonis!“ „Need seeli-kud annavad tantsule nii palju juurde!“ „Me suudame seda!“ – nii mööduski meie harjutamisaeg. Tantsust hakkasime mõtlema juba pool aastat tagasi, kuid tants sai täielikult valmis alles päev enne võistlust. Viimase kahe kuu jooksul pöörleski kõik ümber RaM tantsu ning sellel ajal oli meie kõige suurem mure, kust leida aega harjutamiseks õppimise ja trennide kõrvalt. Nii neljapäeva kui teisipäeva pärastlõunad möödusid tant-su harjutades, samuti ka nädalavahetused. Aga hiljem lavale minnes saime aru, et see raske harjutamine oli seda kõike väärt! Ka kostüümid tegime me ise ning see tasus väga ära, sest me võitsime nende eest kostüümi eripreemia. Ise tehtud, hästi tehtud!

Sel aastal oli tase palju kõrgem kui eelmisel ning oli näha, et kõik olid seda võistlust väga tõsiselt võtnud ning väga palju aega tantsule pühendanud. Juba esine-jate tagatubades oli tunda nii pinget, põnevust kui ka suurt võidutahet.

Esmakordselt said võistlusest osa võtta ka 1.-4. klasside tantsutrupid. See oli suurepärane mõte, sest seltsis on ju segasem. Algklasside tüdrukud olid uskumatult an-dekad ning enesekindlad ja nende etteasted üllatasid

kõiki väga positiivselt. Samuti oli pandud ka väga palju rõhku kostüümidele. Eriti palju oli osalejaid 5.-8. klasside vanusegrupis. Õhkkond oli üsna pingeline, sest kõikide etteasted olid väga läbimõeldud ning erilised ja võitmise tahe torkas selles vanusegrupis kõige teravamalt silma.

Siis oli ka meil aeg lavale minna. Kui kiiresti meie südamed ka ei löönud ja jalad ei värisenud, saime me suurepäraselt hakkama. Lavale astudes tabas meid kõi-ki suur adrenaliinilaks. Kinnitasime endale, et meil on ainult üks võimalus selle tantsuga esineda ning seda ühte võimalust peame me väga hästi ära kasutama. Naeratus ilmus näole iseenesest ja liigutused polnud meil enam peas, vaid hoopis meie südameis.

Erilist taset näitasid aga 9.-11. klassid, kes olid tõelised professionaalid. Grand Prix läks ka sellesse vanuse-gruppi ning põhjusega. Peaauhinna võitsid 11. klassi tüdrukud, kes esitasid väga omanäolist tantsu nimega „Tants läbi aegade“. Tants koosnes kuuest osast, millest kõik esindasid ühte ajastut. Suureks üllatuseks esines ka meie kooli õpetajate tant-surühm nimega „Kaseke“. Nad esitasid väga humoori-ka popurii erinevatest tantsutest, mis teenis publikult suurima aplausi.Suur-suur kummardus tuleb teha ka selle suurepärase ürituse korraldustiimile. Ning samuti tuleb tänada ka žüriid,kes suutis nende kahekümne tantsu seast valida välja just õiged grupid, keda premeerida väga lahedate kingitustega ürituse toetajatelt. Ka õhtujuhid tekitasid üritusele väga lõbusa atmosfääri. Müts maha kõigi ees!

SEIKLUSJUTTE MAALT JA MERELT

Tuhat ja üks ööd Araabia tegelikkust Marilyn Mägi, 11.b

Sattusin paar päeva tagasi sirvima elutoalauale sat-tunud Lonely Planeti ajakirjaväljaannet Traveller. Olles jõudnud päris viimase leheküljeni, vaatasid mulle lühireisirubriigis vastu nõuanded, mida võtta ette Marokos, ning enne, kui endale aru anda suut-sin, judistasin õlgu ning lasin kuuldavale ebamäärase õuduskraaksatuse. Alles hiljem, kui oma vahetu tun-deavalduse üle veidikeseks mõtlema jäin, pidin en-dalt küsima, kas olen ise vaimselt ärahellitatud või ei suutnud see riik tõepoolest jätta südamesse seda tun-net, mis paneb ka tosina aasta pärast toda sügisreisi hea sõnaga meenutama.

Maroko on see riik, kust külmavõetud näppudega ning tujukas eestlane ootab eelkõige päikest. Tun-nistan, et peale nigelat suusahooaega meenutanud suve ning kiiret ja masendavat sügist leidis sõrm kiiresti maailmakaardil koha, mis oli legendi järgi märgistat-ud kõrbele osutava kollase kribuga ning mida nähes ütles terve talupojamõis-tus kõhklemata, et päike paistab seal aasta läbi ning kümme tundi ööpäevas. Kuid nagu on eksinud ka vanad head raamatukange-lased kodumaises rahvakir-janduses, läksime ka meie kindla päikeseootusega see-kord alt ning neile, kes usu-vad, et Inglismaa on vihma ja märjaga väga ebameel-div paik, soovitan reisida kõrbepiirkonda ootamatul vihmahooajal. Jalas vaid ri-idest plätud ja pead katmas hea lootuse õhuke kirme, sumpasime me neli päeva lausvihmas ning olime vaikivateks tunnistajateks ka vaatepildile, kus tosin aastat tühjana seisnud jõesäng kobrutas oranžikatest vetevoogudest ning mida jälgivad lapsed vaimustusest midagi öelda ei osanud.

Selle riigi äärmuslikust kontrastsusest andis vihma-jutu lõpetuseks tunnistust ka see, et kolm esimest päeva kõrvetas kõigest hoolimata kõrbele tüüpiline

päike ning rannas lebamise kõrvalt leidus ka paremat tuju kohalike oludega tutvumiseks. Meie kodulinnaks Marokos oli Atlandi ookeani kaldal asuv Agadir, mis sai oma praeguse kuju pärast 1960. aastal toimunud maavärinat, mil vanamoodne linn uuesti üles ehitati ning suuremalt osalt turistidele läänelikuks puhkuse-paradiisiks muudeti –seda uudsust kroonivad mitme-kilomeetrine rannapromenaad, uhked hotellid ning prantsusepärane jahisadamapiirkond. Selle kõige ko-hal mäeküljel kõrgus valgustatud palvekiri maavärinas hukkunute mälestamiseks, mis igal õhtul pimedusest vastu helendades seest veidi õõnsaks võttis ning meel-de tuletas, et mitte miski ei ole jääv.

Lihtsate kohalike linnaelanike elu jääb peenest prome-naadist ja läänelikest kaubamärkidest kaugele. Maroko puhul oligi hämmastavaim selle riigi mitmenäolisus ning üüratud vahed pealtnäha nii sarnaste inimeste eludes. Ühelt poolt vaadatuna on Maroko kui Prant-susmaa soojem versioon – jahisadamas kõnnivad ringi trendikad noormehed, ühes käes nutitelefon ja teine käsi ümber teksadesse ning siidpluusi riietatud neiu piha, kes räägivad omavahel prantsuse keeles ning kelle jaoks on valla terve maailm. Maapiirkondades avaldub aga selle kulla ja karra trööstitu varjukülg, mille puhul annab kurvastuseks tõmmata mõningaid paralleele ka Eestis valitseva olukorraga. Nimelt on väljarändeprot-

sent endistest õit-sevatest berberite küladest kõrge, sest algelise ja väikesemahulise maaviljeluse või argaaniapuude kasvatamisest ära ei ela ning seega lahkuvad kõik, kes on vähegi võimelised mine-ma, kas suurema-tesse linnadesse töötama turis-minduse või toot-misvaldkonda või

hoopiski Lääne-Euroopasse. Populaarseimad sihtko-had, kuhu lihttööd tegema suundutakse, on Prant-susmaa, Holland ning Belgia ja seega tunneb pea iga marokolane kedagi, kes on Amsterdami Albert Heijn’i poes koristaja või sõidab Pariisis taksot. Patriotism võõr-sil elajates aga ei hääbu ning väljamaal teenitud raha eest pannakse kuivadele mäenõlvadele püsti suured majad, mis enamjaolt tühjana seisvate tondilossidena maastikku ilmestavad. Need, kes aga linna suundunud

ei ole, jätkavad elu nõndamoodi, nagu oli see mitusada aastat tagasi – kitsekasvatus, kaheteistaastased abielu-naised ja kirjaoskamatus moodustavad vaid väikese osa kohalikust argipäevast.

Sellest askeetlusest komplitseeritum on nende lin-

naelanike elu, kes moodustavad rahvaarvust umbes poole ning kes ei kuulu kõrgemasse ühiskonnakihti, jäädes seega välja peente restoranide ja Prantsusmaa ülikoolide maailmast ning kes soovivad ka korteris elades toimida samamoodi nagu nende esivanemad kiviklibuste mägede vahel berberielu elades. Selle ki-reva rahvamassi loodud on see Maroko, mida välis-maalased kõige rohkem teavad ning oodata oskavad – 1960ndate hipiparadiis Marrakech, vastavate kleep-sudega kaunistatud mandariinid ning kõik fraseolo-gismid ning kõnekäänud, mille sisuks on rohkem või vähem Maroko turg. Tõepoolest, turg kui kaubandus- kuid eelkõige kultuuriettevõtmine ilmutab selle riigi kirevaimat nägu ja korralikuks turukülastuseks kulub terve päev. Küll võib ostlemine Maroko moodi olla flegmaatilisusele kalduvale eestlasele alguses hirmutav kogemus, sest rahvast sagib palju, turu ülesehitus mee-nutab kitsaste käikude ja kõrgete seintega labürinti ning käitumisviis valin-maksan-tulen tulema ei kehti –

kogu protsess alates müüja valitsusalasse astumisest lõpetades traditsioonilise piparmünditee joomisega on aeganõudev, lärmakas ning kultuuriliselt vägagi naudi-tav. Samas saab turult osta kõike, õige suhtlusoskuse korral kordi odavamalt ning turukauba kvaliteet ja väli-mus ei ole üldse kehv. Kes aga palavust, rahvasumma ning „ei, ma tõesti ei soovi ennast viie kaameli eest maha müüa“ – stiilis kauplemist ei armasta, võiks enda eest turule mõned julgemad reisiseltsilised saata.

Kahjuks ei tee kaugeltki mitte kõik kohalikud omasisseoste enam turul, vaid järjest enam tungivad sealsesse naturaalsesse ning kohati arhailisesse kesk-konda masstoodangu raudsed haarmed. Globaalse kapitalismi troonil seisis sealses linnapildis „Marjane“ – hiiglaslik supermarket, kus müüdi kõike alates küm-neliitristest õlikanistritest lõpetades sülearvutitega ning mille kõrval on meie kodumaine Selver otsekui kruusateedel ringivurav olematu valikuga autolavka. Seetõttu ei maksa ka imestada, miks kutsus Marjane selle esmakordsel külalisel esile tervet emotsioonide valikut, alustades optimistlikust imestusest lahtiselt müüdavate inglimakaronide üle, lõpetades sügava tül-gastuse, õhupuuduse ning rõhuvate mõtetega, mille kutsusid esile praegusel ajal nii modernne vaen mass-tootmise ja tarbimise vastu. Samas näisid eelnimetatud sümptomid olevat pigem individuaalne probleem, sest ääreni täis ostetud kärudega rahvast pressis kassade va-helt välja otsekui vett purunenud tammi tagant ning see, et nende teguviis pikemas perspektiivis nende enda majandust ja sotsiaalset olukorda negatiivselt mõjutab, probleemi ei tundunud tekitavat.Ehk oli ilmas tõepoolest väge. Vähemalt on raske ette kujutada, et lõõskava päikese all lebades oleks kas jõudu või tahtmist tegeleda kasvõi passiivse ühiskon-nakriitika viljelemisega. Võib-olla pole mõtlemine üld-segi selliste reiside eesmärk, kus lennuk turisti basseini äärde maha viskab ning nädala aja pärast sealt uuesti üles korjab. Kuid kui päike pilve taha läheb ning jalad aja sisustamiseks selga tuleb võtta, koorub eksootilise koore alt välja muidu külalisele tundmatuks jääv sisu – päevad täis surnud lambaid linnatänavatel, meele-heitliku vaesumise ning järjest tõusva masstarbimise segu ja sudu, mille põhjustajaks on äärelinnades põle-vad prügihunnikud. Maailmaparandajatele on see aga imeviljakas tööpõld ning seega olen valmis Marokosse tagasi pöörduma alles siis, kui oman jõudu seal midagi päris ise parandada.

Luuletaja

Ma olen lumehelves,

kes ei leidnud enda liustikku.

Ma olen linnulaul,

mis ei leidnud kuulajat.

Ma olen veetilk,

mis ei leidnud teed ookeani.

Ma olen vääritu lind,

kes ei leidnud teed lõunamaale.

Ma olen orkaan,

mis ei leidnud purustatavat.

ma olen luuletaja,

kes sündis lihtsalt liiga hilja.

…

Tegelikult

ma ei taha ärgata sinu käte vahel

ega tunda hommikuti sinu juuste lõhna

ma ei taha, et süütaksid mu sigareti

ega seda, et süütaksin sinu oma

ma ei taha kallistada sinu kõhnunud keha

ega seda, et puudutaksid minu oma.

Ma ei taha, et räägiksid mind unele

ega seda, et kuulaksid mu luulet

Ma ei taha sinu magusat hommikuputru

ega sinu varsti näeme kallisid

Ma ei taha, et tsiteeriksid mulle surnuid

ega sinu sees möllavat kurbust.

Kõik, mida ma tahan

on sinu keha,

öösel,

minu vastas.

Sandra Kartau, 11.b...

Sõnad

Miks tühjad sõnad kajana mu peas

Peavad eksisteerima

Miks mitte olla vaid mõttena heas

Lihtsalt mulle olemas

Miks mõttetud hetked lendlevad õhus

Peavad piinama

Kõikide juhuste ning kiuste kajana

Olemas olema

Miks raisakotkastena rahutult tiirlevad

Saaki saamata

Lootust kerjates vaikselt surevad

Ilma mingi mõtteta

Miks põdeda elu tema enda haiguses

Igaviku maitsena

Lõpuks kõdunedes klaasist vaikuses

Ma paradoksina

Andry Padar, vilistlane

OMALOOMING

TÄHTEDE SÕDA1) Mis on Jõuluvana põh-japõtrade nimed?

Galina Kärner Helen Tiitus Ciaran Frayne

2) Mis on praegu kinos oleva jõuluanimatsiooni pealkiri?

3) Kui sa oled sündinud jõululaupäeval, siis mis on su tähtkuju?

4) Mis aastal kirjutati laul „ Jingle Bells”?

5) Mis kuupäeval tähista-takse jõule Venemaal ja mis kuupäeval Inglismaal?

6) Kus ja millest oli tehtud esimene kunstjõulupuu?

7) Kust kaudu siseneb Jõu-luvana traditsioonide järgi Ameerikas kodudesse?

8) Mis kuupäeval on 2. advent?

9) Nimeta veel jõuluvana nimesid.

10) Mida tähistatakse jõuludega?

Ma ei tea. Rudolph, Ruudi.

Ma ei tea.

„ Jõulud saabastes“

Seda ma tean - Kaljukits

See on üsna vana laul, 19. saj lõpus

6. jaanuar ja Inglismaal sama

Kanada, puust... vot ei sellest ei saa,

paberist

Korstnast

Sellel aastal 9. detsember

Santa Claus, Ded Μapoз

Jeesuse sünd

Mingisugune põdrake või kala

Kaljukits

Paneme aasta 1953

Venemaal 6. jaanuar, Inglismaal ka 25.

detsember

1420. aasta, plastikust ja Hiinas

See peaks kortsnast olema

See on ee.. 9. detsember

Ded Μapoз, Jõulutaat

Ee.. Jeesuse sündi

Comet, Donna, Vixen, Rudolph, Cupid, Donner, Dasher

Ma ei tea.

Ma lihtsalt arvan - Kaljukits

Mm...1926

Inglismaa- 25. detsember, Venemaa, see oli hiljem

nii, et ma pakun 20. jaanuar

Korstnast

10. detsember

St Nicholas, Father Christmas

Kas sa tõesti arvad, et keegi ei tea seda? Jeesuse

sündi

Õiged vastused:1) Dasher, Donner, Prancer, Vixen, Comet, Cupid, Donner/ Donder,Blitzen, Rudolph

2) „Viis legendi“ 3) Kaljukits

4) 1857 5) 6. jaanuar, 25. detsember

6) Saksamaal, hanesulgedest, mis olid värvitud roheliseks 7) Korstna kaudu.

8) 9. detsember9) Kõik, mis nimetati on õige.

10) Jeesuse sündi

Isabel Napa, Evelin Väljaots, 9.c

MEELELAHUTUSÕpilane kirjutab...

9. klass•Renessansi Eesti sündmus on see, et Columbus avastas Ameerika.•Luteri jumalaeenistusel on mitmehäälsus homofoo-bia.•Renessansi helilooja Jahann Voldemort Bach.•Renessanss tähendab taasavastust ja võtab eeskuju pronksiajastust.•Missat kontsertteosena esitavad paavstid kirikus.•Eesti helilooja, kes on loonud reekviemi – Marie Under.•Helilooja Wolfram Mozzart, Wolkam Mozart.•Galileo Galilei avastas Ameerika.•Soomeugrilaste muistsed elatusalad olid küttimine, korilus ja karvakasvatus.

RISTSÕNAJuhis: Iga sõna viimane täht on järgmise sõna esimeseks täheks.1.... toob sussi sisse maiustusi.2.Tähtpäev, mil on viimane päev jõulukuusk välja viia.3.Tüüpiline jõulusöök.4.Metallisulam, millega vanaastaõhtul õnne valatakse5.Jõulukellad, mis vanasti saaniaisade külge seoti.6. TV3 lemmikjõulufilm (ingl keeles)7.Jõulukuu ehk ...8.Sõitsid saanid, sõitsid...9.Kui jõulude ja vana aasta vahel söögiga liialdada, ootab uuel aastal ...10.Verivorsti täidis lisaks pekile ja verele.11.Hõõgvein ehk...12.Haruldane sündmus, mille esinemine väidetavalt sageneb jõuluajal.13.Uusasta ehk ... jaanuar.14.Jõuluajal loetakse kirikus ette jõulu...15.Vene laste näärivana on Ded ...Ristsõna koostas Anni Kalm

Et sokist leida vaid parimat maiuspala Elisabeth Samarin, 10.b

Korraldasin väikese ostutuuri ning küsisin igast koo-liosast paarilt õpilaselt ning kokanduse õpetaja Kaie Meilt arvamust poes müüdavate piparkookide kohta. Selgitasime välja parima, kes väärib võidutiitlit (A- algkool , K-keskkool, G-gümnaasium, Kaie)

Laima piparkoogid: Plussid

K: Jõuluteemaline välimus, vürtse rohkem tunda kui suhkrutG: Kardemon tuleb esile, laguneb suus hästiKaie: Vütrse on mõnusalt tunda, meenutab sidruniküpsist, suurus on pisike, mugav suhu pista

MiinusedA: Näeb natuke liiga hele välja. K: Ehk veidi liiga jahune ning musta pipart võiks vähem olla G: Noh, ütleme, et ta meenutab pigem tavalist küp-sist kui piparkooki. Hinnang: 7/10

Europagari piparkoogid:

PlussidA: Sellised toredad, baranka kujulised, hästi pehmed, purune vad kohe suus. , K: Täpselt siuke õhuline ja paraja vürtsi kogusega, mõnusalt muredad, hea järel-maitse. Kaie: Nuusutades tuleb esile kaneel, pakend on palju kaubanduslikum, pigem lastele suunatud, tunda on tsitrusekoort ning vütrse, tekstuur on paksemapoolne.

MiinusedG: Värv on tsipa kahtlustäratav, hammustamisel liiga pudrune. Hinnang : 9/10

Kalevi kodused piparkoogid:

PlussidA: Tunnen piimamaitset, magusamad kui kõik eelnevad piparkoogid. K: Ilus tumepruun värv, kutsub sööma,

suhkru ja jahu sisaldus on tasakaalus. G: Lõhn on nagu kodustel piparkookidel, vürtse on tunda, aga ükski maitse ei tule liialt esile. Kaie: Meeldivalt karamelline lõhn, paparkook on tõepoolest kodune, kuna tunda on või ningkergitusainet.

Miinused A: Natuke liiga palju võid on tunda.Hinnang: 8/10

Kalevi piparkoogid (klassikalised):

PlussidKaie: Disaini mõttes pole väga vigagi.

Miinused K: Lõhnab nagu pakiküpsis, liiga ja-hune koostis, raskelt mälutav. G: See pole piparkook ju, see on tavaline küpsis, vürtse pole üldse tunda. Kaie: Nojah, seda piparkoogi alla liigitada on raske, tunda on üksnes 2 vürtsi. Hinnang 2/10

Pere piparkoogid:

PlussidA: Toredad jõululised pildid on peal. Kaie: Piparkook sellele, kes magusat nii väga ei armasta, hea suurus, ühe ampsuga saab söödud.

MiinusedA: Vürtse pole üldse tunda, suhkrut

ka väheK: Närima pean ikka päris korralikulG: Kerge kõrbemaik on isegi juures (või tundub mulle?Kaie: Pakendatud tavalisse odavasse kilepakendisse.Hinnang 4/10

Hindade võrdlus:Laima piparkoogid: 1,53 eur.Europagari piparkoogid: 1.09 eur.Pere piparkoogid: 1,55 eur.Kalevi kodused piparkoogid: 1,99 eur.Kalevi klassikalised piparkoogid: 0,99 eur.Arvestades kooliõpilaste ja Kaie Mei kommentaare ning hinna ja kvaliteedi suhet on parimateks piparkookidekstunnistatud Europagari piparkoogid.Soovin kõigile maitsvaid elamusi jõuludeks!

KUNSTINURK

Karina Noor, 12.b

Karina Noor, 12.b

Maarja-Liis Raamat, 11.a Anni Kalm, õpetaja

Paber,mis on valmistatud istandustes kasvatatud puudest. on uuenduslik kõrge kvaliteediga keskkonnasõbralik koopiapaber.

Kas soovid parimat paberit, millele võid kindel olla?

PREMIUM KVALITEEDIGA PABER

KESKKONNASÕBRALIK

Paberi kinnijäämine printerisse on murekspaljudes kontorites ja kodudes. Peamine põhjus on madala kvaliteediga paber

on välja töötatud nii, et see jookseb sujuvalt läbi printeri ja koopiamasina ning ei jää masinatesse kinni. Siledam pind annab ka parima pildikvaliteedi.

. Double A

Säilitamaks vanu metsi, toodetaksepaberit kiire kasvuga

eukalüptipuudest. Paberipuud kasvavad ka muude põllukultuuride vahel,suurendades efektiivset maakasutust ning vähendades globaalset soojenemist.

Double A

on siidjalt sileda pinnaga paber, mis on toodetud keskkonnasäästlikul viisil istandustes kasvatatud puudest.

Double A

Lisainformatsiooni leiad http://ee.doubleapaper.com

Toimetus tänab Double A koopiapaberit – Casus Belli sisu on Double A paberile trükitud.