looduskaitsealade eesmärgid, kaitsealade elanikud ning ... · kaitsealad mängivad euroopas...
Post on 19-Jul-2020
6 Views
Preview:
TRANSCRIPT
Tartu Ülikool
Botaanika ja Ökoloogia Instituut
Karin Kruus
Looduskaitsealade eesmärgid, kaitsealade elanikud ning nende vahelised konfliktid Euroopas
Lõputöö
Juhendaja: M.Sc Ain Vellak
Tartu 2006
SISUKORD 1. Sissejuhatus 3
2. Kaitsealade eesmärgid 5
2. 1. Kaitsealade iseloomustus ja kategooriad 5
2. 2. Kaitsealade paiknemine ja sotsiaalmajanduslik tagapõhi Euroopas 8
2. 3. Kaitseala funktsioonid 10
2. 4. Kaitsealade väärtus 11
2. 5. Kaitsealad ja majandusharud 13
3. Elanikkond Eesti kaitsealadel 17
4. Kaitsekorraldus 21
4. 1. Kaitseala haldamine 21
4. 2. Kaitsekorralduse efektiivsust mõjutavad tegurid 22
4. 3. Koostöö ja konfliktid kohalike elanikega kaitsekorralduses 23
4. 4. Kaitsealadega kaasnevad kulud 24
5. Arutelu 25
Kokkuvõte 27
Summary. The objectives and inhabitants of protected areas in Europe and the
conflicts arising between them 28 Tänusõnad 28
Kasutatud kirjandus 29
Kasutatud veebiaadressid 33
Kasutatud andmebaasid 33
2
1. SISSEJUHATUS
Arvestatava diskussioonina on looduskaitses esile kerkinud põhimõtteline
küsimus, kas maakeral inimeste arvu ja looduskaitse probleemide vahel on seos? Üks
osa teadlasi näeb siin otsest seost, teine osa aga väidab vastupidist (Pullinn 2004). Selles
osas on andnud väga konkreetse vastuse Cohen (1995, 1997), kes väidab, et
vaieldamatult on olemas seos rahvaarvu ja looduskaitse probleemide vahel, kuid see
sõltub eelkõige piirkondade majanduslikust ja sotsiaalsest seisundist. Ilmselgelt avaldub
bioloogilise mitmekesisuse vähenemise probleem eelkõige looduslike elupaikade
hävitamises. Sellest tulenevalt jääb looduskaitsealade moodustamine kõige olulisemaks
vahendiks, vähendamaks konflikti inimkonna ja looduskeskkonna vahel.
Kaitsealad on suurim pärand, mida inimkond saab edasi enda tulevastele
põlvedele, et kindlustada järeltulijatele võimalus osa saada loodusest ja juurdepääsu
materiaalsele ja vaimsele kasule, mida võimaldavad kaitstavad alad (http://www.iucn-
uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html). Inimtühje ja inimeste
huviorbiidist väljajäävaid ning kaitsealadeks sobivaid alasid ei ole võimalik enam
tänapäeval leida. Konfliktid looduskaitseliste ja erinevate tasandite sotsiaalmajanduslike
eesmärkide vahel teravnevad üha enam ning nõuavad järjest suuremat tähelepanu
arengu planeerimises. Nende üheaegselt toimivate protsesside
tasakaalustamisvajadustest on märku antud juba 1990. aastatel, kus kaitsealade
kaitsekorralduslikes tegevustes sooviti näha ühtsust majanduslike arengukavadega (El-
Ashry 1992, IUCNa 1994). Looduskaitsealadega seotud sotsiaalmajanduslikud
küsimused avalduvad erinevates majandusharudes ning kaitsealade elanikkonna
sotsiaalses koosseisus. Sotsiaalmajanduslikud aspektid vajavad käsitlemist
kaitsekorralduse kõigis erinevates valdkondades – liigikaitses, poollooduslike koosluste
säilitamises, looduskaitselise tegevuse optimeerimises jne. Väga selgelt joonistub välja
samasugune lähenemisviis maastike kaitses, kus Bastian et al. (2002) märgivad
ajaloolisest arengust tulenevat vajadust sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste tingimuste
arvestamist, hoolimata teoreetilistest ja metoodilistest raskustest nende tegurite
hindamisel. Hooper et al. (2005) rõhutavad ökoloogiliste teadmiste ja
3
sotsiaalmajanduslike piirangute vaheliste seoste mõistmise vajalikkust kaitsealade
kaitsekorralduses.
Käesolevas töös arutletakse teema üle, miks sotsiaalmajanduslikke tegureid on
vajalik integreerida kaitsealade tegevustesse ning missugune paistab välja Eesti
kaitsealade elanikkonna koosseis ajalises muutuses.
Töö põhineb teadusmaterjalidel, mis on pärit erinevatest looduskaitsealastest
ajakirjadest, monograafiatest ja väiksem osa rahvusvahelistelt kaitsealade ametlikelt
kodulehekülgedelt. Eesti kaitsealasid käsitlev andmestik on saadud EELIS-t ja
rahvaloendusandmetest.
4
2. KAITSEALADE EESMÄRGID
2.1. Kaitsealade iseloomustus ja kategooriad
Kaitseala on IUCN-i (International Union for Conservation of Nature and
Natural Resources) poolt defineeritud järgmiselt: maa- ja/või mereala, mis on
pühendatud loodusliku mitmekesisuse kaitsmisele ja alalhoidmisele, ja loodusala ning
sellega seotud kultuurivarad, ja on reguleeritud seadusega või mõne muu efektiivse
vahendiga. Looduskaitsealade eesmärgid erinevad suuresti üksteisest. Enamik
kaitsealasid on loodud 20. sajandil, mil leidis aset seni ajaloo kiireim ning ulatuslikem
muutus säästliku maakasutuse eneseteadvustamises. On jõutud arusaamisele, et
maailma loodusliku mitmekesisuse edasine käekäik sõltub globaalsest kaitsealade
võrgustiku tugevusest. Samas ei saa see eksisteerida väljaspool ühiskondlikke protsesse.
Kuigi enamik liikidest elab väljaspool kaitsealasid, on kaitsealade võrgustikul kolm
elutähtsat rolli bioloogilise mitmekesisuse hoidmisel:
1. Paljud liigid ja ökosüsteemid ei ole võimelised eksisteerima väljaspool
looduslikke või looduslähedasi tingimusi.
2. Võimaldab pelgupaika ohustatud liikidele, kelle elupaigas on toimunud järsk ja
ulatuslik muutus maastikus. Kaitsealade võrgustik annab metsikutele liikidele
hingamisruumi, seniks kuni luuakse neile sobiv elupaik.
3. Loob soodsa pinnase ja võimaluse teadlastele ja looduskaitsjatele, kes saavad
paremini tundma õppida ökosüsteemi mehhanisme ja seda, kuidas kohandada
bioloogilise mitmekesisuse kaitset teistes paikades (WWF - World Wide Fund
for Nature 2004).
Teadlased on leidnud mitmeid seoseid bioloogilise ja sotsiaalmajandusliku sh
kultuurilise mitmekesisuse vahel. On leitud selge ühtsus lingvistilise ja liigilise
mitmekesisuse vahel (Barzetti 1993). Kohalike rahvaste kultuurilised erinevused
põhjustavad erinevate liikide säilimist või välja aretust. Näiteks ei ole poollooduslikud
kooslused suutelised kestma, kui ei jätkata traditsioonilisi tegevusi nagu niitmine,
karjatamine jne (Roosaluste 2004). Kaitsealadele püstitatud eesmärkide saavutamiseks
5
on vaja laiaulatuslikku sotsiaalset ning majanduslikku toetust. Need tähelepanekud
rõhutavad selgelt vajadust käsitleda looduskaitselisi eesmärke ja soove käsikäes
sotsiaalmajanduslikega.
IUCN (1994) on defineerinud erinevad looduskaitse alade kategooriad, mis
põhinevad kaitsealade kaitsekorralduslikel eesmärkidel. Neist tulenevalt toimub ka
suhestumine sotsiaalmajanduslike mõjudega. Alljärgnevalt on toodud kaitsealade kuus
kategooriat:
Ia kategooria – Range loodusreserv – Maa- ja/või mereala, mis sisaldab endas
erakordseid või esinduslikke ökosüsteeme, geoloogilisi või füsioloogilisi omadusi ja/või
liike, saadaval peamiselt teadustööks ja/või keskkonna seireks. Kaitseala hallatakse
peamiselt teadustöö jaoks. See kategooria kannab endas eelkõige ühiskondliku
teadmiste hankimise funktsiooni. Kirjanduses on Ia kategooria osas avaldatud
minimaalselt artikleid looduskaitseideede ja majanduse vahelistest konfliktidest.
Ib kategooria – Metsiku looduse ala – Laiaulatuslik looduslikus seisundis või vähe
ümberkujundatud maa ja/või mereala, kus säilivad esialgsed omadused ja mõju
keskkonnale ja mis on kaitstud ning korraldatud nii, et on säilinud selle looduslik
seisund. Kaitseala hallatakse metsiku looduse säilitamiseks. Ühiskondlikul tasandil
ilmnevad konfliktid põhjusel, et maa või veeala on majanduslikust kasutusest välja
arvatud.
II kategooria – Rahvuspark – Looduslik maa- või mereala, mis on määratud (a)
kaitsma ühe või mitme ökosüsteemi ökoloogilist ühtsust praeguste ja tulevaste
põlvkondade jaoks, (b) ära hoidma ekspluatatsiooni või okupatsiooni, mis ei sobi kokku
antud ala eesmärkidega, (c) võimaldama vaimseid, teaduse, hariduse, puhkuse ning
turismiga seotud ettevõtmisi, mis peavad nii keskkonna kui kultuuri poolest antud alaga
kokku sobima. Kaitsekorralduslikud tegevused on suunatud eelkõige ökosüsteemide
kaitseks. Probleemidering saab alguse asjaolust, et laiaulatuslikel aladel kehtib väga
6
tugev majandusliku tegevuse piirang. See on puudutanud tihtipeale ka traditsioonilisi
tegevusi. Eelkõige oodatakse, et inimtegevuse mõju oleks minimaalne.
III kategooria – Loodusmonument – Ala, mis sisaldab üht või mitmeid erilisi looduse
või loodus-kultuurilisi omadusi, millel on väljapaistev või unikaalne väärtus oma
harulduslikkuse, esinduslikkuse ja esteetilis-kultuurilise tähtsuse poolest. Kaitseala
korraldatakse peamiselt spetsiifiliste keskkonnaomaduste säilitamiseks.
Loodusmonumendid on saanud küll ühiskondliku tunnustuse, kuid samas üritatakse
neid ekspluateerida rohkem kui objekti taluvuspiir võimaldab.
IV kategooria – Elupaikade/liikide kaitseala – Maa- või mereala, mida hallatakse
aktiivse liigi või koosluste kaitsekorralduse abil, et kindlustada leviala säilimine ja et
vastavate liikide nõuded oleksid täidetud. Kategooria, mis sisaldab endas mitmeid
konflikte majandusliku tegevuse ning liigi- ja koosluste kaitse vahel. Kaitsekorraldusest
tulenevad mitmed olulised piirangud majandamisele.
V kategooria – Mere- ja maastikukaitse – Maa-ala (vahel koos ranniku ja merega), kus
inimese ja looduse vaheline vastastikune toime on aja jooksul loonud märgatava
iseloomuliku esteetilise, ökoloogilise ja/või kultuurilise väärtuse, ja sageli suure
loodusliku mitmekesisusega. Selle traditsioonilise vastasmõju säilitamise kindlustamine
on elutähtis kaitseala, alalhoiu ja evolutsiooni tarvis. Peamine kaitseala kategooria, kus
ühiskonna arusaamad säästlikust majandamisest peaksid rakenduma mudelina, mida
saab levitada ka väljapoole kaitseala piire. Konfliktid tekivad soovitud ja
kaitsekorralduslikult lubatud tegevuste vahel, traditsiooniliste maastike säilitamiseks
vajalike tegevuste majanduslikus tulususes jne.
VI kategooria – Loodusvarade kaitseala – Ala, mis sisaldab endas domineerivalt
ümberkujundamata looduslikke süsteeme, on suutnud kindlustada bioloogilise
mitmekesisuse pikaajalise kaitse ja alalhoiu, samal ajal varustades ühiskonda
jätkusuutlikult vajalike loodusvaradega. Kaitsekorralduslikud tegevused on suunatud
7
looduslike ökosüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks. Selles kategoorias on küll
lubatud ressursside kasutus, kuid see peab toimuma rangete reeglite alusel.
2.2. Kaitsealade paiknemine ja sotsiaalmajanduslik tagapõhi Euroopas
Euroopas on tekkinud mitmeid erinevaid kaitsealade võrgustikke
rahvusvahelise, piirkondliku, riikliku ja kohalike algatuse tulemusel, et kindlustada
liike, elupaiku ja maastikke (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-
08background.html). Üle poole Euroopa kaitsealade võrgustikust hõlmab V kategooria,
peegeldades maastikke, mis on kujunenud mitmete sajandite vältel inimese ja looduse
vahelisel koosmõjul (Green ja Paine 1997). Väga suur osakaal (34 %) on ka Ia
kategoorial, suuresti tänu kaitsealadele Gröönimaa jääkilbil. Kõige väiksema osa (15 %)
hõlmab II kategooria kaitsealadest peegeldades kaitse suhtelist nõrkust paljudes
rahvusparkides ja maastikukaitses (http://www.iucn-
uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html).
Erinevalt Aafrikast, Aasiast ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikast on Euroopa
looduskaitsealad pindalalt väga väikesed, sarnaselt Vaikse Ookeani saartega (Green ja
Paine 1997). Selle põhjuseks on pikk asustamisajalugu ja pidev looduskeskkonna
ümberkujundamine inimeste poolt. Paljud algupärastest levialadest on hävinud või
suuresti muudetud ja ainult väga väike osa maapinnast on säilitanud puhtalt loodusliku
seisundi (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html).
Seega on Euroopas raske leida alasid looduslike ökosüsteemidega (Goodier 1981).
Kaitsealad mängivad Euroopas elutähtsat rolli nii looduslike elupaikade jäänukite ja
poollooduslike alade säilitamisel kui ka kultuurmaastike mitmekesisuse kaitses. Näiteks
suudavad mõned liigid kohaneda muutuvate elupaikadega ja isegi arendavad nišše
täielikult inimese poolt loodud elukeskkondadesse (Bibelriether 1998).
8
Kaitsealasid on Euroopas üle 42 000, mis moodustab ligikaudu 40% kogu
maailma kaitsealadest ja enamik neist asuvad maadel, mis kuuluvad riigile või
omavalitsusele (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-
08background.html). Kaitsealad on paigutunud riikide vahel ebaühtlaselt (Joonis 1).
Seos kaitsealade osakaalu ning rahvastiku tiheduse vahel Euroopas
y = 0,0168x + 2,5686R2 = 0,0794
05
1015202530
0 50 100 150 200 250 300 350 400 450
Rahvastiku tihedus (in/km2)
Kai
tsea
lade
osa
pi
ndal
ast (
%)
Joonis 1. Kaitsealade osakaal Euroopa riikides (andmete allikas:
http://www.unece.org/stats/trends2005/population.htm)
Rahvastiku tiheduse ja kaitsealade arvu vahel on positiivne seos, mis näitab
selgelt, et kaitsealade osakaal on suurem riikides, kus on suurem rahvastikutihedus. Siit
võib järeldada, et suure rahvastikutihedusega riikides on inimeste poolt avaldatav surve
kaitstavatele aladele tugev. Inimpopulatsioon võib avaldada mõju nii kaitseala piires kui
ka väljastpoolt kaitsealade piire (Domka 1996). Euroopa riikidest on suurim
rahvastikutihedus Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, Belgias ja Hollandis,
väikseim aga Norras, Soomes, Rootsis, Eestis ja Lätis
(http://www.unece.org/stats/trends2005/population.htm).
Eesti kaitsealade seis (arv ja pindala) muutub pidevalt, sest kunagi kaitse alla
võetud aladele tehakse kaasajastatud, uutele seadustele vastavaid eeskirju. Sellega
seoses on olukord kaitsealade ning nendega seonduvate andmete osas jätkuvalt muutuv.
Eestis moodustavad kaitsealad (seisuga 1.jaanuar 2006) 728 401 ha, mis on 16,11%
Eesti territooriumist (ilma merealata). Rahvastikutihedus on Eestis 31 in/km2 (EELIS),
9
seega võiks arvata, et Eesti kaitsealadele pole veel avaldunud väga tugev üldine
majanduslik surve ega negatiivne inimmõju, vastupidi, kohalik inimene on kaitsealadel
muutunud äärmiselt haruldaseks (Kaljo ja Jõeorg 2002).
2.3. Kaitseala funktsioonid
Kaitseala tähtsamaid omadusi on säilitada looduslike ökosüsteemide ja liikide
mitmekesisus, geneetiline variatsioon ja ökoloogilised protsessid, mis on elutähtsad
elustiku eksisteerimiseks maakeral (Wells ja McShine 2004; http://www.iucn-
uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html). Inimkonna seisukohast
vaadatuna on suur bioloogiline mitmekesisus aluseks keskkonna teenustele, inimese
heaolule ja elatusallikatele (Chevalier et al. 1997). Kaitsealad on ajast aega
produtseerinud inimestele elutähtsaid looduslikke hüvesid, sealhulgas puhast vett, õhku,
tasakaalustanud kliimat ja esteetilisi, vaimseid väärtusi. Kaitsealadel on tähtis
loomuomane väärtus – metsik loodus, mis kätkeb endas rikkalikku elusorganismide
alalhoiu kohta, et säilitada olulisi maastikulisi ja kultuurilisi väärtusi (http://www.iucn-
uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html). Arvatakse, et liigiline
mitmekesisus, mida kaitsealad endas kätkevad, on kasulik inimese vaimsele tervisele
(Kellert 1995).
Kaitsealad on ülimalt heaks eeskujuks loodusressursside jätkusuutlikul
kasutamisel, mida saaks rakendada ka teistes paikades. Näiteks paljudes riikides on
märgalad tähtsad vee säilitamise kohtadeks. Kaudselt aitavad kaitsealad vastu seista
kliimamuutustele (WWF 2004).
Kaitsealadel on väga suur teaduslik, hariduslik, kultuuriline, puhkuse ja vaimne
väärtus (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html).
Kaitsealade kaudu võime täita tühimikke teadmistes, mis hetkel eksisteerivad
keskkonna uuringutes. Kaitsealad aitavad teadlastel ja maakasutajatel paremini mõista,
millist mõju avaldavad nende valitud strateegiad maastikule ja võimaldavad hinnata
pikaajalisi muutusi looduslikes kooslustes (Gardner Pinfold Consulting 2000).
10
On näidatud, et kohalike inimeste teadmised loodusest on hädavajalikud
kaitsealade haldamises pikas perspektiivis (Barzetti 1993), kuna nende abil saab
kinnitada teaduslikke fakte ja täita tühimikke teaduslikes avastustes (Wilson et al.
1992). Traditsioonilise eluviisi säilitamist on juba pikka aega seotud looduskaitse
põhiülesannetega (Kull 1994). Kaitsealad on olnud koduks põlisrahvastele või
traditsioonilist eluviisi viljelevatele inimestele, kelle teadmised loodusest on
asendamatud (http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-
08background.html). Inimese suhted maasse on juurdunud vastavate kultuuriliste
uskumuste ja harjumustega ja selliste kultuuride hävitamise või ignoreerimisega oleme
kaotanud ka suure hulga teadmisi ja väärtuslikku ressurssi globaalsel tasandil (Barzetti
1993).
2.4. Kaitsealade väärtus
Kaitsealad võimaldavad jätkusuutlikku arengut, mis toob kaasa inimeste ning
ökosüsteemi kosumise ja säilimise. Heaolu inimeste seas eksisteerib juhul, kui ühiskond
on võimeline defineerima ja täitma oma vajadusi ning neil on suur valik erinevaid
võimalusi, kuidas teostada oma potentsiaale. Ökosüsteemi heaolu tähendab oma
kvaliteedi ja mitmekesisuse säilitamist viisil, et see oleks võimeline kohanema ja ei
kaoks erinevad võimalused tulevikuks (Carew-Reid 1994).
Keskkond hõlmab endas ökosüsteemide mitmekesisust: metsad, rohumaad ja
vesi. Need kõik võimaldavad kasu inimese tervisele, heaolule ja elatisele läbi otseste ja
kaudsete hüvede (Melnick et al. 2005). Looduslikud hüved (environmental goods)
mõjutavad selgelt inimkonna heaolu mitmel erineval viisil. Seetõttu on oluline
defineerida keskkonna väärtuste kategooriad. Keskkonna väärtused võib jagada kahte
suurde kategooriasse: praktilised väärtused (use values) ja vaimsed väärtused (non-use
values) (Groom et al. 2006, Gardner Pinfold Consulting 2000).
Praktilised väärtused on seotud loodusressursside otsese kasutamisega ja
jagunevad omakorda veel kolmeks tüübiks: otsesed praktilised väärtused (direct use
values), mille puhul keskkonnast tarbitakse toitu, ravimeid, kütte-, ehituspuud, puhast
11
vett; kaudsed praktilised väärtused (indirect use values), kus loodus võimaldab
inimkonnale hüvesid läbi ökosüsteemi loomuliku funktsioneerimise. Näiteks puud
stabiliseerivad mulda ja märgalad puhastavad vett; tulevikuväärtused (optional value)
kindlustavad looduslikud hüved ka tulevastele generatsioonidele. Vaimseid väärusi saab
jagada eksisteerimisväärtuseks (existence value), mis hõlmab liigilist ja kultuurilist
mitmekesisust ja pärandatavaks väärtuseks (bequest value) (Groom et al. 2006, Gardner
Pinfold Consulting 2000).
Erinevatelt kaitsealadelt kogutud andmete põhjal saab järeldada, et kohalikud
külaelanikud on tihti väga sõltuvad kaitsealal leiduvatest ressurssidest, mida nad
kasutavad enda elatamiseks. Samas on nende leibkonna sissetulek ikkagi madal. Selle
järgi, kui palju raha panevad inimesed looduskaitsesse, hinnatakse, kui palju teatud
inimgrupid väärtustavad looduskaitset. Tekib probleem, et vaesed inimesed suudavad
absoluutväärtuses alati vähem panustada kui rikkad, kuid see ei tähenda, et vaesed
loodust vähem väärtustaksid (Groom et al. 2006). Parem mõõdupuu selle hindamiseks
oleks sissetuleku osa, mis suunatakse looduse säilitamisse.
Tamm (2003) kirjeldab, kuidas sotsioloogilistes uuringutes on inimese ja
looduse suhet analüüsitud ning milliseid alajaotusi võib inimese ja looduse suhetes välja
tuua. Hiiumaal, kus uuriti eestlaste suhtumist keskkonda, toodi välja erinevad põhjused,
miks on vaja kaitsta loodust. Kõige olulisema tähtsusega toodi välja looduskaitse
inimese tervise ja elukeskkonna pärast, kuna mittelooduslikus paigas on elu tunduvalt
halvem. Sellele järgnesid elukeskkonna säästmine tulevaste põlvede jaoks, kuna meil
puudub õigus looduse eksisteerimise üle ise otsustada. Põhjustena toodi välja veel
rahvuskultuurised väärtused, mis kätkeb endas maastike ilu nautimist, rahvusliku
rikkuse hoidmist ja altruistlikkust. Seega saab öelda, et Hiiumaa elanike jaoks seisneb
looduskaitse peamine väärtus oma tervise ja loodusliku elukeskkonna hoidmine, mitte
nii väga loodusega seotud idealistlikes põhimõtetes või rahalises kasus. Viimasele
argumendile avaldati vähim toetust.
12
2.5. Kaitsealad ja majandusharud
Hea ja jätkusuutliku keskkonna loomiseks on esmalt tarvis mõista
keskkonnamuutuste põhjuseid, osata hinnata keskkonna seisundit ja rahvastiku sõltuvust
viimasest ning tuvastada tegureid, mis takistavad keskkonna hävimise peatamist
(Melnick et al. 2005). Sotsiaalmajanduslikud mõjud võivad kaitsealadele olla nii
positiivsed kui negatiivsed (Scholz et al. 2004).
Machalis ja Tichnell (1985) on defineerinud ohud kaitsealadele kui inim- või
looduslikku päritolu tegevused, mis põhjustavad märkimisväärset kahju kaitseala
ressurssidele või on konfliktis kaitseala eesmärkidega selle haldamisel. Ohud kerkivad
esile tavaliselt siis, kui majandusharudega tegeletakse mittesäästlikult ja keskkonda
kurnavalt. Kaitsealadel tegeletakse metsanduse, kalanduse, turisminduse,
põllumajanduse, kohaliku majanduse, jahindusega ja poollooduslike koosluste
majandamisega. Varimajandusena tegeletakse salaküttimisega (Wells et al. 1993).
1. Intensiivse metsamajanduse tulemusena väheneb looduslik mitmekesisus, kuna
hävitatakse elupaigad ja levialad (Chevalier et al. 1997). Lageraiet tehakse osalt
sellepärast, kuna on kohalik nõudlus põllumaa või ehitusmaterjalide järele, kuid
rohkem annab tunda suurte tööstusmaade nõudlus puidu järele, kuna on
kasvanud rahvusvaheline puidukaubandus (Melnick et al. 2005).
Metsatööstusega suureneb oht inimkonna tervisele, sest rikutakse väga
intensiivselt elupaikasid ning muudetakse kooslusi ja mille tulemusena võivad
toimuda suured haiguspuhangud (Patz et al. 2004). Kuid veelgi enam,
metsalangetamise tulemuseks võivad olla looduskatastroofid (Melnick et al.
2005). Eesti kaitsealade puhul võib metsamajandamist pidada määravaks
elupaikade hävitamisel ja enamuses metsandusest saadud tulu jaotumisele
väljapoole kaitsealasid ja nende elanikke.
2. Kalavarude üleekspluateerimine kahandab taastuvate ressursside varu allapoole
jätkusuutlikkuse piiri (Melnick et al. 2005) ning koos sellega väheneb looduslik
mitmekesisus (Chevalier et al. 1997). Samas on kalandusel märkimisväärne osa
13
kaitsealade elanike sissetulekutes. Kuid ka selles valdkonnas on hakanud
toimima majandushoovad, mis suunavad osa kalanduse tulust väljapoole
kaitsealasid ja nende elanikke.
3. Salaküttimisega väheneb liigirikkus ja looduslik tasakaal (WWF 2004).
Salaküttimine on Eesti kaitsealadel mingil määral varimajandusharu, millega
loodetakse genereerida tulu kohalikele elanikele. Arvestades selle tegevuse
ebaseaduslikkust, siis ei ole sellel mingit potentsiaali majanduskeskkonna
mõjutamiseks kaitsealadel.
4. Põllumajanduse tulemusena tungitakse uute põllumaade rajamisega looduslikele
aladele ja seeläbi kaovad looduslikud elupaigad (WWF 2004). Euroopa
mastaabis tekitab kaitsealadele peavalu ühelt poolt põllumajanduse
intensiivistumine teisalt aga põllumaade kasutusest väljajäämine ning edasine
metsastumine. Eesti kaitsealasid vaevab eelkõige asjaolu, et traditsioonilist
põllumajanduslikku maastikku jääb järjest vähemaks. See asendub võsastuva või
siis sööti jäetud põllumaaga.
5. Turism kujutab endast küllalt komplitseeritud sotsiaalset nähtust, mis mõjutab
kaitseala sotsiaalset tausta kui ka loodusväärtusi (Barsch et al. 2002). Turism
võib olla peamiseks majanduslikuks tegevuseks näiteks maastikukaitsealal, kuid
on oht, et sellest kujuneb massiturism. Ökoturismi varjupoolteks on
vähekäidavate paikade häirimine ja prügi, mis kaasneb külastajatega ja loomade
tavapärase käitumise häirimine (Primack 1993). Turismi areng peab olema
kooskõlas keskkonnaga (Lucas 1992). Samas õpib inimene läbi ökoturismi
tundma looduse väärtust (Primack 1993). Eesti kaitsealade peamisteks turismiga
seotud probleemideks võib pidada turismiga kaasneva majandusliku tulu jäämist
väljapoole kaitsealasid ja nende elanikke ning suvekodude rajamise buumi, mis
otseselt mõjutab kaitsealade sotsiaalset tasakaalu.
14
6. Tihi kaasneb ehitustegevusega maastiku ümberkujundamine ja elupaikade
hävimine (Primack 1993). Põhiliseks probleemiks on saanud endiste talude ja
selle maade struktuuri lõhkumine. Kaitsealad on leidnud tunnustuse kui
rahulikud ja looduskesksed paigad. Inimesed soovivad ühe enam rajada sinna
endale uus kodu. Vabu ehituskrunte tekitatakse endiste talude
ümberkruntimisega. Sellega kaasneb aga traditsioonilise ehitiste struktuuri ja
maastike muutumine.
7. Kohalikul majanduskasvul võib kaitsealadele olla nii negatiivne kui positiivne
mõju. Liiga intensiivse majandustegevusega kaasneb suurenenud tarbimine ja
jääkainete ning prügi akumuleerumine. Kuid sissetulekute suurenemine võib
kaasa tuua investeeringuid keskkonda säästvasse arengusse ja puhtamaid
tehnoloogiaid keskkonnakoormuse vähendamiseks (Melnick et al. 2005). Kõige
enam oodatakse kaitsealadel majandustegevuste arengut, kus enamik tulust jääb
kaitseala elanikele ning säilib traditsiooniline elulaad. Eelkõige soositakse
klassikalisi ettevõtmisi, mida võib mõista kui koosluste säilitamiseks vajalikke
tegevusi. Siia alla kuuluvad näiteks niitmistoetused, kohalike tõugude ja sortide
säilitamine jne.
8. Jahindus on kaitsealadel rangelt kontrollitud või üldse välistatud, kuid siiski on
oht, et selle tegevusega kaasneb liigirikkuse vähenemine. Jahindusega
tegeletakse kaitsealadel eelkõige loomade arvukuse reguleerimise eesmärgil, sest
kõik populatsioonid on juba kord inimese kontrolli alla võetud aegade jooksul.
Jahinduse osatähtsus kohalikele seisneb väheste sissetulekute juures eelkõige
oma toidulaua rikastamisega. Majanduslikku tulu siit märkimisväärselt ei tõuse
(Gardner Pinfold Consulting 2000).
9. Poollooduslikud koosluste majandamine - erinevalt eelnevatest aspektidest on
poollooduslike koosluste puhul traditsiooniline inimtegevus hädavajalik, milleks
on nt puisniitude hooldamine, niitmine, rannakarjamaade karjatamine, võsa
15
lõikamine jne. Traditsioonilise majandamise lakkamisel väheneb liigirikkus ja
ka maastikuline mitmekesisus (Roosaluste 2004).
Et paremini mõista kõiki neid keerulisi ja ajas muutuvaid suhteid kaitsealade
ning kohalike elanike vahel ja hinnata võimalikke ohte kaitsealadele, mis võivad
kaasneda kohalike tegevusega, on vaja läbi viia kohaspetsiifilisi analüüse (Wells et al.
1993).
16
3. ELANIKKOND EESTI KAITSEALADEL
Eesti kaitsealade hea käekäik sõltub mitmest sotsiaalmajanduslikust tegurist.
Need mõjurid kombineeruvad kaitsealadel bioloogilise mitmekesisuse sh liikide
kaitsega, poollooduslike koosluste ja traditsioonilise elulaadi säilitamisega, sotsiaalse
kontrolliga kaitstavas piirkonnas, kohaliku majanduselu ja ressursikasutusega,
kaitsealade kaitsekorraldusega jne. Kohalikku inimkapitali võib lugeda suhteliselt
määravaks teguriks Eesti tingimustes kaitsealade kaitse-eesmärkide saavutamisel.
Käesolevas peatükis hinnatakse 20 juhuslikult väljavalitud kaitseala põhjal kaitsealade
piirides toimivaid sotsiaalseid muutusi. Andmed on saadud Eesti Looduse
infosüsteemist (EELIS), 2000. aasta rahvaloendusest ja statistilistest kogumikest.
Eesti kaitsealadel on toimunud arvestatavad arengud seal elavate inimeste arvus.
Peaaegu kõigil kaitsealadel on toimunud rahvastiku vähenemine (tabel 1).
Tabel 1. Kaitsealade elanike vähenemine
Kaitseala nimi Elanikke, 1959 Elanikke, 2000 Paganamaa 103 44 Loodi 552 414 Kurtna 277 128 Viidumäe 183 41 Puhtu 306 82 Endla 256 156 Soomaa 677 150 Alam-Pedja 600 229 Silma 244 195 Otepää 2349 1495 Elva-Vitipalu 326 796 Karula 1064 528 Nigula 549 122 Ahja 743 308 Haanja 3717 1945 Piirissaare 477 104 Emajõe Suursoo 1709 803 Ruhnu 181 67 Naissaar 0 5 Kõrvemaa 518 218
17
Omapäraste kaitsealadena tõusevad esile Elva-Vitipalu ja Naissaare
maastikukaitsealad, kus rahvastiku arv on tõusnud. Esimesel peitub põhjus selles, et
Elva ja Tartu linn mõjutavad oma tagamaad st Elva-Vitipalu kaitseala. Inimestel on
lihtne ja mugav kaitsealalt linna tööle käia. Naissaarele on aga osa inimesi tagasi
pöördunud pärast nõukogude sõjaväebaaside likvideerimist saarel.
Suurim inimeste äravool kaitsealadelt leidis aset ajavahemikus 1959-1978
(Joonis 2). Keskmine lahkumise protsent ulatus -36%. Peamiseks põhjuseks võib pidada
üleüldist linnastumist ja maaelu populaarsuse vähenemist. Kõige väiksem lahkujate
keskmine protsent oli perioodil 1979-1988 jäädes -9%. Seda perioodi saab
iseloomustada tugeva maaeluga, kus ühismajandid olid heal järjel. Kaitsealadelt
lahkujate osatähtsus aga suurenes uuesti perioodil 1989-2000 -13%, sest hakkasid
toimima juba uued majandusmudelid.
Inimeste lahkumine kaitsealadelt erinevatel perioodidel
-40
-35
-30
-25
-20
-15
-10
-5
0
1969-1978 1979-1988 1989-2000
ajavahem ik
%
Joonis 2. Inimeste äravool kaitsealadelt
Eelpoolnimetatud sotsiaalsed muutused põhjustasid kaitsealadele ühelt poolt
positiivseid tulemusi, kuid teisalt negatiivseid. Esimesse gruppi kuulus inimmõju üldine
vähenemine sh majanduslik surve mitmetele säilitamist vajavatele kooslustele, liikide
häirimisele, osade kasvukohtade ja elupaikade taastumine, ehitustegevuse taandumine ja
huvi kadumine majanduslikult väheväärtuslike alade osas. Negatiivsete tulemuste grupi
18
moodustasid traditsioonilise majandamisviisi ja elulaadi taandumine, poollooduslike
koosluste kiire kadumine ning piirkondliku võimekuse vähenemine. Teoreetilistest
lähenemistest lähtuvalt võitsid rahvastiku vähenemisest looduskaitsealad (IUCN
kategooria 4) ja rahvuspargid (IUCN kategooria 2), kuid kaotasid maastikukaitsealad
(IUCN kategooria 5).
Kaitsealadel elavate inimeste vanuseline koosseis 2000. aastal
0
5
10
15
20
25
0-14 15-24 25-39 40-54 55-64 65 ja <
vanusegrupid
%
Joonis 3. Kaitsealade elanike vanuseline koosseis 2005. aastal
Kaitsealade elanike vanuselise koosseisust (Joonis 3) järeldub, et just
edumeelseid ja edasipürgijaid, vanusegrupid 15-24 ja 25-29, jääb kaitsealadel väheseks.
See näitab, et värskeid lähenemisviise on kaitsealadel suhteliselt komplitseeritud
rakendada. Domineerima jäävad siiski küpses eas inimeste mõtted ja tasakaalustatud
ning pigem konservatiivsemad arenguprotsessid. Arvestades, et kaitsealad on oma
kaitsekorralduselt alalhoidlikud, siis selline elanike vanuseline koosseis pigem soosib
tasakaalustatud arengut. Samas aga jääb napiks võimalusi algatada uusi
majandamismudeleid või rakendada toetusskeeme.
19
Tugevat diferentseeritust näitab ka haridustaseme võrdlus (Joonis 4), kus ainult
kuni 20% kaitsealade elanikest on kõrgharidusega ning 60%-70% põhiharidusega.
Omapärasena joonistub siin grupis välja Ruhnu maastikukaitseala (nr 18), kuhu aja
jooksul on elama asunud noored kõrgharidusega pered.
0
10
20
30
40
50
60
70
80
0 5 10 15 20 25
Erinevad kaitsealad
%
PõhiharidusKõrgharidus
Joonis 4. Kaitsealade elanike haridustase
Et tagada kaitsealade funktsioneerimine Eestis, tuleb kindlustada kohalikele
erinevad toetused, mis motiveeriksid kaitsealadelt lahkunud ja ka uusi inimesi tagasi
pöörduma.
20
4. KAITSEKORRALDUS
4.1. Kaitseala haldamine
Kuna kaitsealadel on täita otsustav roll liigirikkuse säilitamise strateegiates
(WWF 2004), on väga oluline, et kaitsealad oleksid hallatud efektiivselt. Progress
efektiivse looduskaitse suunas nõuab oskuslikku teaduse sulandamist seaduste loomise
protsessi. Isegi parim teaduslik informatsioon jääb rakendust leidmata, kui seda ei
suunata edukalt looduskaitse probleemidesse (Chevalier et al. 1997). Kaitsealad on
silmitsi tohutul hulgal ohtudega, mis puudutavad kaitseala terviklikkust ja adekvaatset
haldamist (WWF 2004).
Kaitsealad on hädavajalikud loodusliku mitmekesisuse kaitse organiseerimiseks
riiklikul tasandil. Et riik midagi korraldada saaks, peavad kaitsealad olema defineeritud
ja neid peab oskama koordineerida. Kaitseala haldamine on keeruline ja aina
edasiarenev ülesanne, kuna nõuab oskust, pühendumist ja ressursse, et tulemus oleks
toimiv. Selleks peame tundma olemasolevate kaitsealade tugevusi ja nõrkusi ja mõistma
kriitilisi faktoreid, mis kindlustavad tõhusa kaitsekorralduse (WWF 2004). Kaitsealade
haldamine peaks samaaegselt arvestama nii looduskaitse- kui ka linnaväliste alade
arendamisega ning edendama planeerimise ja rakendamise protsesse, mis sisaldavad
keerukaid ja dünaamilisi sidemeid loodusvarade ja erinevate kohalike huvide vahel
(Grimble ja Laidlaw 2002).
Kaitsekorralduses on jälgitavad järjekindlad seaduspärasused tugevustes ja
nõrkustes üle maailma. WWF (2004) andmetel on kaitsekorralduses piisav edu
saavutatud kaitsealade planeerimisel, seaduslikul asutamisel, piiride markeerimisel,
vahendite arvepidamisel, hindamisel ja eesmärgi seadmisel. Kaitseala haldamise nõrgad
küljed väljenduvad tegevustes, mis on seotud inimestega, samuti ka kaitsekorralduse
planeerimisel, keskkonna seirel ja hindamisel, eelarve kindlustamisel ja seaduste
elluviimisel. Hästi rahastatud, sobivalt valitud personaliga kaitseala, koos hea
keskkonnahariduse ja ühiskondliku ulatusega ning suurepärase maksmapaneku võimega
on minimaalne efektiivseks haldamiseks.
21
Euroopa kaitsealad on hallatud väga intensiivselt ning luuakse väga detailseid
kaitsekorralduseeskirju kõige ohustatuimate liikide kaitseks. Keskendutakse peamiselt
hiljuti ohtu sattunud liikide kaitsele ja üritatakse tõsta nende arvukust, kuid enamasti ei
võeta arvesse sellise tegevuse mõju ülejäänud loodusele (Wood 1996).
Valede strateegiate kasutamine haldamises võib viia äärmuslike ja
destruktiivsete tulemusteni. On teada juhtumeid, kus kaitsealade väär haldamine on
viinud kohalikke elanikke antagonismini: metsi ja loomaliike on sihilikult hävitatud, et
ära hoida planeeritud kaitseala loomist (Brandon1998).
4.2. Kaitsekorralduse efektiivsust mõjutavad tegurid
Tõeliselt efektiivne loodusliku mitmekesisuse säilitamine nõuab varustust,
hindamist, planeerimist ja juhtimist alates kohalikust ja piirkondlikust tasandist kuni
riikliku, kontinentaalse ja globaalse tasandini (Nix et al. 2000). Kõige tõhusama
tulemuse kaitsekorralduses annab seaduste rakendamine. Eriti piirkonnas, kus on suur
salaküttide või sissetungijate oht, peavad olema motiveeritud metsavahid, kes järgivad
rangelt seadust (WWF 2004).
WWF (2004) uuringute tulemusena leiti ka, et kaitsealade haldamise
rahastamine on väga tihedalt seotud kaitsekorralduse efektiivsusega. Rahapuuduse
korral väheneb ka kõige paremini treenitud ning motiveeritud personali töövõimekus.
Siiski on kaitsealade võrgustik tänapäeval selgelt alarahastatud. Eelarved erinevad
suuresti üle maailma – Euroopas on keskmine kaitseala eelarve 8 korda suurem kui
Lõuna-Ameerikas, sellele vaatamata, et viimase puhul on kaitsealad suuremad.
Efektiivne haldamine põhineb koostöö ja toetuse saavutamisel kohalikega
(Wells ja McShine 2004). On näidatud, et reservaat, mis kaasas ressursside kasutajad
loomise ja rakendamise protsessi, saavutas märgatavalt paremad tulemused ja
suurenesid ka ökoloogilised kasutegurid võrreldes reservaadiga, mille haldamisel
puudus kohalike osalus (Scholz et al. 2004).
22
4.3. Koostöö ja konfliktid kohalike elanikega kaitsekorralduses
Kogemused on näidanud, et olenemata omanikust, sõltub kaitseala edukas
haldamine eelkõige kohaliku kogukonna heast tahtest ning toetusest. Selleks peab
haldamisega tegelevatel organitel olema head konsulteerimis- ja
kommunikatsioonisüsteemid ning efektiivsed mehhanismid, tagamaks koostööd
kohalikega halduseesmärkide nimel (Wells ja McShane 2004, Primack 1993, WWF
2004).
Enamik kaitsealadest on rajatud väikese või olematu lugupidamisega kohalike
elanike vastu, vähestele oli ainsaks tuluallikaks turism. Kohalikud, kes tihti saavad
ainult väikse osa riigi poolt saadavatest teenustest, sageli tajuvad kaitsealasid kui
piiranguid nende võimalustele elatist teenida (Wells et al. 1993).
1980ndate lõpus jõuti viimaks järeldusele, et on siiski oluline siduda kohalikud
inimesed majandusliku tegevuse kaudu kaitsealade haldamise ja planeerimisega. Veelgi
enam, suurenenud teadlikkus vaesuse, arengu ja keskkonna vahelistest seostest, on
suunanud teadlasi uurima, kuidas siduda majanduslikku arengut loodushoiuga (Wells et
al. 1993). Seega tuleb täiustada võimalusi, kuidas kohalikud saavad rakendada oma
potentsiaali kaitsekorralduses. Efektiivseks looduse mitmekesisuse säilitamiseks ja
kaitseks peab kaitsealade haldamine kaasama kohalikud inimesed ja viimased peavad
saama kasu selliste alade säilitamisest (Domka1996). Kasud aga tulevad läbi sissetuleku
ja töökohtade võimaluste suurenemise (Lucas 1992).
On leitud, et kultuuriline mitmekesisus on kaitseala haldamise seisukohalt väga
oluline, kuna selline mitmekesisus võib sisaldada vastuseid inimkonnale, kuidas elada
jätkusuutlikult. Kohaliku kultuuri ja nende maakasutusviisi mõistmine on vajalik
püsivate kaitsealade loomiseks. Konsulteerimine ja dialoog kohaliku kogukonnaga
peaks olema alatine ja lahutamatu osa kaitsealade planeerimisel. Kohalikesse tuleb
suhtuda austusega kui võrdväärsesse partnerisse, mitte kui kaitseala sihtmärki (Barzetti
1993).
23
4.4. Kaitsealadega kaasnevad kulud
Kasude ja kulude arvesse võtmine kaitseala haldamisel on sotsiaalmajanduslike
analüüside üks rakendusvaldkondi (Scholz et al. 2004).
Kaitsealad mõjutavad kohalike elanike sissetulekut. On uuritud kaitsealade
majanduslikku väärtust ning milliseid hüvesid ja kulutusi toob see kaasa kohalikele
elanikele. Sellised hinnangud aitavad otsustada, kui palju peaksid kaitsealade rajajad
korvama kohalikele inimestele, kelle sissetuleku võimalused seoses kaitsealade
loomisega vähenevad (Stræde ja Treue 2005).
Kulusid kaitsealadel saab mõõta nii rahas kui erinevate võimaluste vähenemises.
Kaitsealade kõige esimese kuluna võib tuua majandusliku väärtusega võimaluste
kadumine, näiteks metsatööstus ja kalapüük või siis erinevate hobide piiramise. Need on
kindlad tegevused, mis looduskaitsealal on rangelt kontrollitud või üldse välistatud
(Gardner Pinfold Consulting 2000).
Kuludeks on ka töökohtade kaotamine, mis kaasnevad piirangutega. Samas kui
kaotatud töökohad looduskaitsealadel asendada uutega, siis neid ei loeta kuludeks.
Mitteotsesed kulud on sellised, mis on seotud äritegevuse kolimisega teise, kas
kallimasse või väiksema produktiivsusega piirkonda. Kuluna läheb arvesse ka kaitseala
eelarve (Gardner Pinfold Consulting 2000).
24
5. ARUTELU
Inimtegevus omab väga suurt mõju liigirikkusele looduskaitsealadel ja
väljaspool seda. Maailma teadlased on jõudnud üksmeelele, et liigirikkuse säilitamine
on vajalik, seetõttu on kaitsealad hädavajalikud. Euroopas funktsioneerivad kaitsealad
kui pelgupaigad metsikule elusloodusele ning poollooduslikele süsteemidele, mis on
kõrvale jäänud põllupidamisest, metsandusest ja destruktiivsetest maakasutusviisidest
(Bibelriether 1998).
Rahvastiku kiire kasv, maapiirkondadest linnadesse migreerumine ja muutused
kodude majandusolukorras avaldavad tähtsat mõju keskkonnale (Melnick et al. 2005).
Selle tulemusena võivad ohtu sattuda looduslikud levialad ja liigirikkus. Esmalt tuleks
kontrolli alla saada inimpopulatsioonisuurus ja tegevus, siis saab reguleerida ka teiste
liikide arvukust. Seetõttu tuleb läbi viia süsteemseid analüüse rahvastikuteaduses ja
maakasutuse muutustes kaitsealadel ja nende ümber. Kindlasti tuleb püüda kaitsealasid
ümbritsevaid piirkondi hallata nii, et tulemuseks oleks kaitsealade säilimine
(http://www.homepage.montana.edu/~hansen/documents/researchinfo/globprotected.ht
m).
Sotsiaalseid mõjusid kaitsealadele on vähe uuritud (Brockington 2006), millest
tulenevad konfliktid looduskaitsjate ja majandushuvide eest seisjate vahel.
Sotsiaalmajanduslikud mõjud on kaitsealadele tähtsad, kuna selle probleemi põhjused
ulatuvad kaitseala piiridest tunduvalt kaugemale. Sotsiaalmajanduslikud probleemid
erinevad piirkonniti ja sellest tulenevalt on ka lahendused erinevad, kuid võimalikest
probleemidest peab teavitama nii avalikkust kui seadusetegijaid. Majandusareng
kaitsealadel peab olema keskkonda säästev.
Euroopa kaitsealasid iseloomustab intensiivne haldamine ning tugev
majanduslik surve. Euroopas sageli keskendutakse üksikute ohustatud liikide kaitsele,
mõtlemata tagajärgedele, kuidas see mõjutab ökosüsteemi kui tervikut (Wood 1996).
Siinkohal võib tekkida küsimus, kas sellised haldamisstrateegiad otsustavad liialt teatud
liikide üle ja suunavad sel viisil evolutsiooni. Samas seda tehakse nii või teisiti läbi
jahinduse, kalanduse jt majandusharude.
25
Juhtorganite võimetus pikemas perspektiivis midagi püsivat luua on tekitanud
teadlastele keerulise olukorra. Suurim katsumus, millega tänapäeva looduskaitsjad
peavad silmitsi seisma, ei ole mitte ainult mineviku vigade parandamine, vaid ka
inimese ja looduse vaheliste suhete kujundamine (Brockington 2006). Et tagada parem
bioloogilise mitmekesisuse kaitse, tuleb tagada range kontroll loodusressursside
kasutamisel kaitsealadel. Samas on kohalikud elanikud väga sõltuvad
loodusressurssidest kaitsealadel. Kui kaitsekorraldusstrateegiad näevad ette
loodusressursside minimaalset kasutamist või mõnel juhul üldse viimaste välistamist,
siis tekib küsimus, mis on alternatiiviks kohalikele elanikele. Ühe võimalusena nähakse
kaitsealade puhvertsoonide kasutamist kohalikele vajalike loodusressursside tarbeks
(Stræde ja Treue 2006).
Globaalselt on jõutud arusaamisele, et kohalikud elanikud tähendavad suurt
ressurssi kaitseala taastamisel ja planeerimisel. Selge on, et edukas pikaajaline kaitseala
haldamine sõltub koostöövõimest kohalike inimestega ja nende toetusest Samuti
suurendab kohalike elanike osalus kaitseala haldamisel ökoloogilisi kasutegureid
(Scholz et al. 2004). Kohalikele elanikele tuleks suunata piisav osa kaitseala
sissetulekutest, kuna nende sissetuleku võimalused seoses kaitsealade loomisega
vähenevad. Nii poliitiliselt kui eetiliselt ei ole õigustatud piiratud ressurssidega inimeste
välja jätmine loodusreservidest ja rahvusparkidest, võimaldamata neile alternatiivseid
vahendeid elatise teenimiseks (Wells et al. 1993).
Looduskaitsealad on eeskujuks jätkusuutliku looduskeskkonna majandamisele.
Läbi keskkonnahariduse ja ökoturismi saavad inimesed aga muutuda keskkonna
teadlikumaks, mõistmaks, et lisaks headele puhkevõimalustele peitub looduses ka
midagi sügavamat - elukeskkond mitte ainult inimesele endale. Samas, kas riiklikul
tasandil liigutakse säästva majandusarengu suunas, sõltub palju poliitilistest otsustest.
26
KOKKUVÕTE
Lõputöö eesmärgiks oli anda kirjanduse põhjal ülevaade kaitseala olemusest,
paiknemisest Euroopas, kaitsekorraldusest ja erinevatest sotsiaalmajanduslikest
aspektidest kaitsealadel. Käsitlemist leidis ka Eesti elanikkonna analüüs kaitsealadel.
Kaitsealadel on täita otsustav roll bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel, kuid
inimmõju või selle puudumine ning majanduslikud tegevused ohustavad neid erineval
moel. Euroopa analüüsitud näidete põhjal saab öelda, et kaitsealade protsent on suurem
riikides, kus on suurem rahvastikutihedus, millega kaasneb suurem majandus- ja
inimsurve kaitsealadele. Efektiivne kaitsealade haldamine põhineb koostööl kohalikega
ja nende toetusel. Seda on võimalik saavutada ainult juhul, kui kohalikud elanikud
kaasatakse haldamise protsessi juba kaitsealade planeerimisel ning kohalikud peavad
saama kasu kaitseala funktsioneerimisest. Eesti kaitsealade sotsiaalne pilt demonstreerib
aga jätkuvaid probleeme, sest Eestis on elanike arv kaitsealadel tunduvalt vähenenud
võrreldes varasemate aegadega. Samuti nende sotsiaalne võimekus muutub järjest
tagasihoidlikumaks. Kaitsealade sotsiaalmajandusliku tausta ja olemuse kindlaks
tegemine ning sellest kaitsekorralduseks vajaliku tegevusplaani koostamine on
äärmiselt keeruline ja pühendumist nõudev ülesanne.
27
SUMMARY
The objectives and inhabitants of protected areas in Europe and the conflicts arising between them.
The aim of this thesis was to give an overview of the nature, management,
distribution and different socioeconomic aspects of protected areas in Europe.
Additionally, the state of the inhabitants of Estonian protected areas has been analyzed.
Protected areas play a deciding role in the conservation of biological diversity,
but are often harmed in various ways by economic activities and other kinds of human
influence – or even by the lack of it. European data shows that the percentage of
protected areas is greater in countries with higher population density, leading to greater
economic and social strain on those areas. The effective management of protected areas
is based on the cooperation and support provided by local inhabitants. In order to
achieve that, one has to include local population in the management processes and also
share any benefits generated by the functioning of the protected area. The social
landscape of protected areas in Estonia displays ongoing problems due to noticeable
decline in inhabitants of protected areas. Their social potential is steadily decreasing.
Determining the socioeconomic background and the nature of protected areas in order to
create a management plan for conservation is a complex task that demands utmost
commitment.
TÄNUSÕNAD
Tänan väga Ain Vellakut lõputöö juhendamise ja suunamise eest. Suured tänud ka
majandusgeograaf Jaak Kliimaskile, kellelt pärineb osa rahvastiku andmeid.
28
KASUTATUD KIRJANDUS Barsch, H., Bastian, O., Beierkuhnlein, C., Bosshard, A., Breuste, J., Klötzli, F., Ott, K., Tress, B., Weiland, U. 2002. Application of landscape ecology. Eds. Bastian, O., Steinhardt U. Development and Perspectives of Landscape Ecology. Kluwer Academic Publishers. Dordrecht, Boston, London, 489 lk. Barzetti (ed.). 1993. Parks and Progress: Protected areas and Economic Development in Latin and the Carribean. IUCN-The World Conservation Union in collaboration with the American Development Bank. 240 lk. Bastian, O., Glawion, R., Haase, D., Haase, G., Klink, H.-J., Steinhardt, U., Volk, M. Landscape analysis, synthesis, and diagnosis. Eds. Bastian, O., Steinhardt U. Development and Perspectives of Landscape Ecology. Kluwer Academic Publishers. Dordrecht, Boston, London, 489 lk. Bibelriether, H. 1998. Natural heritage conservation in Europe: a review. - In: Synage, 1998. Parks for Life: Proceedings of the IUCN/WCPA European Regional Working Session on Protecting Europe's Natural Heritage IUCN, Switzerland, lk 33–36. Brandon, K., Redford, K. H. and Sanderson S. E. (eds). 1998. Parks inperil. People, politics and protected areas. The Nature Conservancy, Washington, DC, lk 315–339. Brockington, D., Igoe, J. and Schmidt-Soltau, K. 2006. Conservation, Human Rights, and Poverty Reduction. Conservation Biology 20: 250–252 Carew- Reid, J., Prescot-Allen, R., Bass, S. and Dalal-Clayton, D. B. 1994. Strategies for National Sustainable development. A Handbook for their planning and Implementation. IIED and IUCN, 203 lk. Chevalier, J., Cracraft, J., Grifo, F. and Meine, C. 1997. Biodiversity, Science, and the Human Prospect. Prepared by the Center for Biodiversity and Conservation and American Museum of Natural History, New York, 30 lk.
Cohen, J.E. 1995. How many people can the Earth support? New York: Norton. 532 lk.
Cohen, J.E. 1997. Conservation and human population groth: what are the linkages? eds. Pickett, S.T.A., Ostfeld, R.S., Shachak, M., Likens, G.E. The Ecological basis of conservation. New York: Chapman & Hall. lk 29-42.
Dompka, V. (ed.). 1996. Human Population, Biodiversity and Protected Areas: Science and Policy Issues.1996 American Association for the Advancement of Science, Washington, DC, 254 lk.
29
Ehrenfeld, D. W. 1988. Why put a value on biodiversity? In: Wilson, E. O. and Peter F. M. (eds.), Biodiversity, National Academy Press, Washington DC, lk 212-216.
El-Ashry, M. 1992. Effective Use of Increasing Conservation Funds in the Development Process. World Bank. Gardner Pinfold Consulting Economists Limited. 2000. Socio-Economic Analysis for the Protected Areas Strategy. Prepared for Department of Natural Resources & Energy, 114 lk. Goodier, R. and Jeffers, J. N. R. 1981. Biosphere reserves. Advances in Applied Biology 6: 279–317. Green, M. J. B. and Paine, J. 1997. State of the World´s Protected Areas at the End of the Twentieth Century. World Conservation Monitoring Centre, Cambridge, UK, 35 lk. Grimble, R. and Laidlaw, M. 2002. Biodiversity management and local livelihoods: Rio plus 10. ODI Natural Resource Perspectives vol. 73, London: Overseas Development Institute. Groom, J. M., Meffe, G. K., Caroll C. R. and contributors. 2006. Principles of Conservation Biology, Third Edition. Sinauer Associates, Inc. Sunderland, 793 lk. Hooper, D. U., Chapin, F. S., Ewel, J. J., Hector, A., Inchausti, P., Lavorel, S., Lawton, J. H., Lodge, D. H., Loreau, M., Naeem, S., Schmid, B., Setälä, H., Symstad, A. J., Vandermeer, J., Wardee, D.A. 2005. Effects of biodiversity on ecosystem functioning: a consensus of current knowledge. Ecological Monographs 75: 3-35. IUCN 1994. Guidelines for Protected Areas Management Categories. IUCN, Cambridge, UK and Gland, Switzerland, 261 lk. IUCN Commission on National Parks and Protected Areas 1994 Parks for Life: Action for Protected Areas in Europe, IUCN Gland, Switzerland and Cambridge, UK, 154 lk. Kaljo, E., Jõeorg, A. 2002. Vilsandi rahvuspark: inimese jaoks. Eesti Loodus, 05: 24-25. Kellert, S. R. 1995. The Value of Life: Biological Diversity and Human Society Washington, D. C. and Covelo, CA: Island Press. Kull, K. 1994. Eestimaa rahvuspark. - In: Kukk T. (ed.). XVII Eesti Looduseuurijate Päeva ettekannete kokkuvõtted: Soomaa rahvuspargi loodus. Tartu, lk 97-99. Lucas, P. H. C. 1992. Protected Landscapes. Chapman & Hall, London, 297 lk.
30
Machlis, G. E., and Tichnell, D. L. 1985. The State of the World's Parks: An International Assessment for Resource Management, Policy and Research. Boulder, CO: Westview Press. Melnick, D., McNeely, J., Navarro, J. K., Schmidt-Traub, G. and Sears, R. R. 2005. Human well-being: a Practical Strategy. UN Millenium Project. Report of the Task Force on Enviromental Sustainability, London, Earthscan. Nix, H. A., Faith, D. P., Hutchinson, M. F., Margules, C. R., West, J., Allison, A., Kesteven, J., Natera, G., Spater, W., Stein, J. L. and Walker, P. 2000. The BioRap Toolbox: A National Study of Biodiversity Assessment and Planning for Papua New Guinea. Centre for Resource and Environmental Studies, Australian National University, Canberra, Australia. Patz, J. A., Daszak, P., Tabor, G.M. 2004. Unhealthy landscapes: policy recommendations on land use change and disease emergence. Environ Health Perspect 2004, 112: 1092–1098. Primack, R. B. 1993. Essentials of Conservation Biology. Sinauer associates, Inc., Sunderland, MA, 564 lk. Pullin, A. S. 2004 Conservation Biology. Cambridge University Press 345 lk. Roosaluste, E. 2004. Pärandkoosluste looduslik ja kultuuriline väärtus. Kukk, T. (koost). Pärandkooslused. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu, lk 73–77. Scholz, A., Bonzon, K., Fujita, R., Benjamin, N., Woodling, N., Black, P. and Steinback, C. 2004. Participatory socioeconomic analysis: drawing on fishermen’s knowledge for marine protected area planning in California. Marine Policy 28: 335–349. Stræde, S., Treue, T. 2006. Beyond buffer zone protection: A comparative study of park and buffer zone products' importance to villagers living inside Royal Chitwan National Park and to villagers living in its buffer zone. Journal of Enviromental Management 78: 251-267. Tamm, G. 2003. Eestlaste suhtumisest keskkonda. Keskkonnaeetikast säästva ühiskonna eetikani. Sei väljaanne nr.5, OÜ Infotrükk, lk 128-131. Wells, M., Brandon, K. and Hannah, L. 1993. People and Parks: Linking Protected area management with Local Communities. The World Bank, WWF, U. S. Agency for International Develpoment, Washington DC., 99 lk. Wells, M. P. and McShane, T. O. 2004. Integrating Protected Area Management with Local Needs and Aspirations. Ambio 33: 513-518.
31
Wilson, J. A., Kleban, P. 1992. Practical implications of chaos in fisheries. Maritime Anthropological Studies 1992, 5: 67–75. Wood, B., 1996. Species and habitats: room for more perceptive management. In: Lawson, T.G. and Reed, T.M. Editors, 1996. Nature reserves — who needs them? Joint Nature Conservation Committee, Peterborough, lk 47–55. WWF 2004. How effective are protected areas? A Preliminary Analysis of Forest Protected areas. Report prepared for the Seventh Conference of Parties of the Convention on Biological Diversity, WWF, Gland, Switzerland, 24 lk.
32
33
KASUTATUD VEEBIAADRESSID Land Use Change Around Protected Areas: Rates and Consequences for Biodiversity. [http://www.homepage.montana.edu/~hansen/documents/researchinfo/globprotected.htm]. 20. aprill 2006 Protecet Areas in Europe: IUCN´S Programme for 2005-2008. [http://www.iucn-uk.org/WCPA/iucnWCPAeuroprog05-08background.html]. 17.aprill 2006 UNECE. [http://www.unece.org/stats/trends2005/population.htm]. 10. aprill 2006 KASUTATUD ANDMEBAASID EELIS-Eesti Looduse Infosüsteem. [http://eelis.ic.envir.ee/w4]. 02. mai 2006
top related