› ~helinap › ba%20t%f6%f6d%202015%20kevad › ev › ... hea ja kurja vastuolu: fr. tuglase popi...
Post on 26-Feb-2020
6 Views
Preview:
TRANSCRIPT
Tallinna Ülikool
Eesti keele ja kultuuri instituut
Edgar Oganesjan
Hea ja kurja vastuolu:
Fr. Tuglase Popi ja Huhuu ning
I. Turgenevi Mumuu võrdlev analüüs
Bakalaurusetöö
Juhendaja PhD Pille Eslon
Tallinn 2015
SISUKORD SISSEJUHATUS…………………………………………………………………………...5
1. Uurimisküsimus, eesmärk ja ülesanded…………………………………………………5
2. Uurimisaines ja analüüsimeetodid………………………………………………………5
3. Töö sisu lühikokkuvõte………………………………………… ……………………....6
I. peatükk
TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU
KAJASTUS METATEKSIDES…………………………………………………………....8
1. Tuglase Popi ja Huhuu kajastus Eestis………………………………………….............8
2. Turgenevi Mumuu kajastus Venemaal………………………….............……………....15
3. Kokkuvõte metatekstidest………………………….............…………………………..18
II. peatükk
TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU VÕRDLUS…………….22
1. Popi ja Huhuu vs. Mumuu: sarnasused ja erijooned……………………………….......22
2. Kokkuvõte……………………………………………………………………………...36
JÄRELDUSED…………………………………………………………………………...40
KIRJANDUS…………………………………………………..........................................42
SUMMARY…………………………………………………............................................43
SISSEJUHATUS
1. Uurimisküsimus, eesmärk ja ülesanded Maailmas on alati eksisteerinud headus ja kurjus ning mõlemad on alati olnud vastuolus.
Näiteks on nii häid kui ka halbu ehk kurje inimesi, meie peas tiirleb nii häid ehk positiivseid
kui ka halbu ehk negatiivseid mõtteid, igapäevaelus juhtub meiega nii head kui halba jm.
Loomulikult tahaksime me kõik, et meie ümber oleks rohkem headust. Keegi ei soovi, et
temaga juhtuks midagi halba, aga kahjuks on maailm julm koht elamiseks – väga tihti ei
arvestata seal meie soovide ja tahtmistega.
Headuse ja kurjuse teema on väga hästi käsitletud Friedebert Tuglase novellis Popi ja Huhuu
ning Ivan Turgenevi jutustuses Mumuu. Seepärast valisingi novelli ja jutustuse oma
bakalaurusetöö aluseks, et uurida, mismoodi toimub headuse ja kurjuse konfrontatsioon
Tuglasel ja mismoodi Turgenevil. Lõpptulemusena lubab see esile tuua erinevate kirjanike
arusaama heast ja kurjast.
Käesoleva töö eesmärk on analüüsida Tuglase novelli Popi ja Huhuu ning Turgenevi jutustust
Mumuu, võrrelda neid kahte teost omavahel, leides sarnasusi ja erinevusi ning võrreldes,
milles väljendub headuse ja kurjuse vastuolu novellis ja jutustuses, mille ilmumist lahutab ligi
sajandipikkune vahe. Analüüs põhineb ühelt poolt metatekstidel ja teisalt mõlema teksti
sõnakasutuse statistilise töötluse tulemustel. Kirjeldatud on Popi ja Huhuu ning Mumuu sõna-
ja väljendikasutust, võrreldud neid omavahel, et paremini mõista kahe teose olemust headuse
ja kurjuse vastuolu kajastamisel ning täiendada metatekstide põhjal saadud teadmist.
2. Uurimisaines ja analüüsimeetodid Bakalaurusetöös on vaatluse all novelli Popi ja Huhuu ning jutustusega Mumuu seotud
metatekstid, mille kvalitatiivne analüüs annab ettekujutuse, kuidas erinevad literaadid,
kirjandusteadlased, kirjanikud jt on näinud hea ja kurja vastandust Tuglase novellis, kuidas
Turgenevi jutustuses ning kirjeldatud käsitluste erinevusi ja sarnasusi. Võrreldavate teoste
tegelastega seotud kontekstide leidmiseks on rakendatud kvantitatiivseid meetodeid, saadud
materjali analüüsis on kasutatud kvalitatiivset lähenemist. Nii eesti kui ka venekeelset teksti
on töödeldud programmiga WordSmith Tools 5,0, leitud vormide ja sõnade sagedus. Seejärel
on analüüsitud mõlema teose (pea)tegelaste ja nendega seotud isikute mainimist keeleliste
kontekstide (konkordantsiridade) alusel. See võimaldab leida sõnastusi, mis olulised tegelaste
iseloomustamisel, kuid pole metatekstides kajastust leidnud ning hinnata metatekstidest
saadud teabe vastavust autorite sõnastuse kaudu väljendatule. See aitab paremini käsitleda
ning omavahel võrrelda Tuglase ja Turgenevi headuse ja kurjuse kontseptsioone, nende seost
aja ja inimestega, sh kirjanike enestega.
Teksti ja metateksti mõistete avamisel tuginen Peeter Toropi doktoritööle Totaalne tõlge
(Tartu, 1995)1. Iga kirjutatud tekst võib olla algtekstiks paljude teiste tekstide jaoks, nt
Tuglase novell Popi ja Huhuu ja Turgenevi jutustus Mumuu kirjanduskriitilistele artiklitele,
teaduslikele esseedele, ülevaadetele, arvamuslugudele, autori tutvustustele, ajakirjanduslikele
ülevaadetele, lugejatutvustustele jm. Nende algtekstide tõlgendamiseks (sh autorite looming)
mõeldud metatekstid võivad olla omakorda algtekstiks paljudele kirjandusteaduslikele ja
kirjanduskriitilistele uurimustele (vt Veidemann 2011; Andresen 1975; Viires 1937; Oras
1997; Lebedev 1990; Kurdjumova 1981; Kulikova 1997). Ka siinne bakalaurusetöö on
metatekst, mille algtekstideks on Tuglase Popi ja Huhuu, Turgenevi Mumuu ning nende kahe
teose kohta ilmunud metatekstid, milles on käsitletud novelli ja jutustust ning nende autorite
isiksust ja loomingut. Siit saab alguse metakommunikatsiooni protsess, millel on oma
seaduspärad. Metatekstide kaudu on võimalik võrrelda ja lähemalt kirjeldada nii algteksti
(originaali) saamislugu, selle tõlgendamisprotsessi kui ka retseptsiooni. Siinses
bakalaurusetöös vaatlen metatekste analüüsides, millistele metakommunikatsiooni normidele
need on allutatud olnud. Seejärel analüüsin ja võrdlen kontekste, milles novelli ja jutustuse
tegelasi on mainitud. Selle põhjal saab järeldada, mida kirjanikud on seoses tegelastega
väärtustanud ning esile toonud. Eestis on sellesuunalisi kirjandusteaduslikke käsitlusi vähe,
erandiks näiteks Elle-Mai Talivee linnadiskursuse uurimus E. Aspe jutustuste näitel (käsikiri)
ning varasemast ajast Marin Laagi väitekiri „Kirjandusloo mittelineaarsed mudelid. Teksti ja
konteksti probleeme digitaalses keskkonnas“ (Tartu, 2006).
3. Töö sisu lühikokkuvõte Bakalaureusetöö koosneb kahest peatükist. Esimese peatüki esimeses osas tutvustatakse,
kuidas on Tuglase Popit ja Huhuud kajastatud Eestis (analüüsitakse novelliga seotud Eestis
1
П. Тороп. Тотальный перевод. Тарту, 1995.
ilmunud metatekste) ning räägitakse lühidalt kirjaniku elust ja loomingust. Teises osas
tutvustatakse Turgenevi Mumuu kajastamist Venemaal (analüüsitakse jutustusega seotud
metatekste, mis ilmunud Venemaal) ning räägitakse lühidalt kirjaniku elust ja poliitilistest
vaadetest. Kolmandas osas võrreldakse kahe teosega seotud metatekste.
Teise peatüki esimeses osas võrreldakse omavahel novelli Popi ja Huhuu ja jutustust Mumuu
tegelaste mainimist ning sellega seotud kontekste (konkordantsiridu).
Kokkuvõttes tuuakse esile, kus võrreldavate teoste kvantitatiivne tekstianalüüs on aidanud
esile tuua midagi uut, millest seni ilmunud metatekstides otseselt pole kirjutatud.
Lisatud on kasutatud kirjanduse nimekiri ja ingliskeelne kokkuvõte.
I. TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU KAJASTUS METATEKSIDES 1. Tuglase Popi ja Huhuu kajastus Eestis Friedebert Tuglas on sündinud Ahja mõisas Alatares, kus elas üheksa aastat enne pere kolimist
Õllekotta. Ta on eesti kirjanik, kelle tegevusvaldkondadeks on olnud ka kirjandusteadus,
kriitika ja tõlkimine. Erakordselt andekas kirjanik, oma töö suhtes väga rahulolematu, uskus
ta, et kõik, mis ta on loonud, võis olla tehtud paremini.
(Rummo 1996: 7)
Tuglase loomingus on olnud mitu mõjutajat, neist tähtsamad Friedrich Nietzsche, Edgar Allan
Poe, Gustave Flaubert ja Jonathan Swift. Tuglase fantastikateostest oodati täpselt samasugust
köitvust ja sisemist järjekindlust nagu teda mõjutanud autoritel.
(Oras 1997: 30)
Sama soov on ka Tuglasel: tema kirjutatud teoste tase peaks olema sama kõrge, nagu teda
mõjutanud autoritel.
Friedebert Tuglase mõju eesti kirjandusele oli erakordselt suur. Tema kirjandusteaduslikud ja
kirjanduskriitilised tööd, uurimused kultuuriloo alalt ja tõlked on väga kõrgelt hinnatud, kuid
eriti kuulsaks ja edukaks kirjanikuks tegid Tuglase novellid, mis on väga nõudlik žanr.
Raskustele vaatamata suutis Tuglas end maksimaalselt teostada just läbi novellide ning
mõjutada selle kaudu kogu eesti kirjanduse arengut. Tuglase esimene loominguperiood oli
väga edukas. Aastaks 1909 sai temast Eduard Vilde kõrval juhtiv novellist.
Järgmised viis aastat olid passiivsed, kirjaniku loomingus ei toimunud midagi. Ta ei suutnud
lõpetada mitte ühtegi ilukirjanduslikku teost. See periood kestis kuni 1914. aastani.
Loomingulise kriisi ehk depressiooni periood kestis ligi viis aastat (1909–1914). Nende
aastate jooksul valmis Tuglasel erinevaid katkendeid ja kavandeid. Kõik oli justkui õige ja
olemas, kuid ometi jäi millestki puudu – dramaatiliste sõlmpunktide selgem esiletoomine
võinuks käsitlusele anda suuremat reljeefsust. Seetõttu ei suutnud Tuglas ühtegi oma teost
valmis kirjutada.
(Eelmäe 1986: 306–307)
Teine loominguperiood tõi Tuglasele palju rohkem kuulsust kui esimene. Edukad olid
novellid, mis kirjanik kirjutas aastatel 1914–1925. Aastal 1914 valmis üks ta paremaid ja
kuulsamaid novelle Popi ja Huhuu, mis on kirjutatud kolme päevaga. Novell on tõlgitud
inglise, itaalia, esperanto, prantsuse, ungari, poola, serbohorvaadi, vene, soome, läti ja leedu
keelde. Idee tekkis varem, kolme aasta eest. Sel ajal oli Tuglas Pariisis ning ühel päeval,
külastades Louvre’i muuseumi, jäi ta pilk pidama ühel flaami teisejärgulise meistri
natüürmordil, mis kujutas ainult mõnd lillkapsast ja porgandit. Tuglas tegi märkmeid
sealsamas pildi ees seistes ning käis pärast veel mitu korda Pariisi erinevates muuseumides, et
materjali koguda. Tuglas ise on oma novelli kohta öelnud, et kirjutama hakates mõtles ta
ainult esialgse visandi tegemisele, kuid see võttis märkamatult valmis novelli ulatuse.
Kirjutada oli väga kerge. Tegelasnimed – Popi ja Huhuu – olid valitud pikema kaalutluse
järel. Veel on Tuglas öelnud, et mingit poliitilist allegooriat ei saa teoses näha, olgugi et seda
on proovitud teha. Tuglase jaoks on niisugune mõttekäik olnud päris üllatav.
(Tuglas 1973: 87)
Aja möödudes ja tänapäeval võib poliitilise allegooriaga paralleele siiski tõmmata. See pole
lihtne, kuid uued ajad ja väärtushinnangud loovad uut laadi metakommunikatsiooni ja
võimaldavad lisada novellile uusi funktsioone. Kui minna ajaloos tagasi ja rääkida novelli
ilmumisaastast (1914), siis tõmbame tahes-tahtmata paralleele poliitilise allegooriaga, isegi
kui Tuglase jaoks oleks see pisut üllatav. 1914. aastal algas Esimene maailmasõda, mis ei
tähendanud esialgu eesti rahva jaoks eriti midagi, kuna Eesti riik ei olnud siis vaba, vaid
Venemaa koosseisus. See ei olnud eestlaste sõda, kuid Esimesest maailmasõjast oldi sunnitud
osa võtma tsaari ja Vene riigi eest. See oli täiesti aktsepteerimatu, kuna rohkem kui midagi
muud ihkasid eestlased vabadust ja tahtsid Vene riigi koosseisust välja. Eestlased olid väsinud
teise riigi sekkumisest oma ellu. Venemaa kontrollis Eesti majandust ja poliitilikat, korraldas
Eesti venestamist, mille tulemusena vene keel muudeti riigis, kohtutes ja omavalitsusasutustes
asjaajamiskeeleks. Kõik tähtsamad ametnikud olid venelased. Selleks, et haritud eestlane
pääseks tööle ametiasutusse, oli ta tihti sunnitud kolima Venemaale ja seal tööd otsima.
Iroonia ongi selles, et eestlastel oligi väga sageli palju kergem saada ametnikeks Venemaal,
kui omaenda kodumaal.
Kõige valusamad olid eestlaste jaoks venestamislained, mis segasid või hävitasid eestlaste
kultuurielu. See puudutas keelt, haridust, religiooni ning ajakirjandust. 19. sajandi lõpus oli
haridusüsteemis õppekeeleks vene keel, sh kuulsas Tartu ülikoolis. Paljud kogenud eesti
kooliõpetajad vallandati, kuna nad ei osanud piisavalt vene keelt.
Kõik see osutab suurele õigusetusele, mis toona Eestis valitses. Eestlased tundsid ennast oma
kodus võõrastena, nende lapsed pidid õppima võõras keeles, samuti kartsid eestlased nende
emakeele saatuse pärast, sest keel oli antud oludes tõesti ohustatud. Eestlastel puudus
võimalus ise oma riiki valitseda, ise poliitilisi otsuseid langetada ja oma ühiskonda paremuse
poole suunata. Eesti riik täiesti sõltus Vene riigist ja pidi alluma viimase soovidele ja tahtele.
Mingist enesearengust Eestis ei saanud juttugi olla, kui isegi haritud eestlastel polnud siin
kohta. Tegelikult oli Eesti riigil palju potentsiaali paremaks elukorralduseks, oleks vaid vaba
voli oma asju ise korraldada. Kogu Eesti riigi tragöödia selles oligi, et vaatamata
olemasolevale potentsiaalile ja tarkusele, mida kandsid endas Eesti haritlased, oli riik
võõrvõimule allutatud.
Kõik see kajastub allegooriliselt sündmustes, mis toimuvad Tuglase novellis Popi ja Huhuu:
Popi sümboliseerib tarka ja intelligentset orja, kes on sunnitud taluma tugeva ja rumala ahvist
isanda piinamist ja alandusi. Ahv muudab Popi elu nii, nagu ise õigeks peab. Orjast Popi
sümboliseerib Eesti riiki, ahv aga võiks sümboliseerida suurt ja tugevat Vene riiki, mis Eesti
elu täielikult kontrollis. Need paralleelid Tuglase novelli tegelaste ja sündmuste ning 19.-20.
sajandi Eesti poliitilise elu vahel on ilmsed.
Popi ja Huhuu on olnud edukas novell. Seda on tõlgitud paljudesse keeltesse, paljud rahvad
on seda lugenud ja hinnanud, mis räägib novelli populaarsusest. Hinnatud on ka kirjanikku,
kelle loomingul on kindel kunstiline eesmärk. Oma novelliga on Tuglas saanud sellise
tähelepanu osaliseks, mida ta on oodanud ja lootnud.
(Larm 2012: 736)
Novelli edu põhjus on selles, et Tuglasel õnnestus sobitada sümbolid ajastu metafüüsikaga ja
kirjutada sellest meistrlikult (Larm 2012: 743).
Novell Popi ja Huhuu äratab tähelepanu oma isikupära ja allegoorilisusega. Sellest pidigi
saama rahvuskirjanduse maamärk.
(Larm 2012: 737)
Novell on sümbolistlik, avatud erinevatele interpreteerimisvõimalustele. Arvan, et ainest
novelli üle mõtiskleda jätkub paljudeks aastateks ja ei ole välistatud, et tulevased kirjamehed
kajastavad teost täiesti uutmoodi. Selles peitubki Popi ja Huhuu geniaalsus, et novell pakub
huvi erinevatele põlvkondadele.
Popi ja Huhuu kuulus novellikogusse Saatus, mis ilmus 1917. aastal. Kogumik sisaldab
novelle, mis olid kirjutatud Esimese maailmasõja aastail. Tuglas pani novellikogu pealkirjaks
Saatus, sest see on novellikogu läbiv teema. Kõiki novelle ühendab mõistetamatu saatuse ja
traagilise inimelu kujund: joonistatakse erinevaid kujutluspilte, mis vihjavad saatusele.
Näiteks novellis Vabadus ja surm otsib ekslev vang vangla labürintlikus maa-aluses käigus
teed vabadusse. Kuldses rõngas toimub jooks särava ja tabamatu kuldse rõnga järel. Maailma
lõpp näitab meile heitlusi hiiglaslike loodusjõudude ja olendite maailmas. Novellis Taevased
ratsanikud on saatuse teemat põhjalikult arendatud. Me tutvume peategelase poisikese Bova
tundmus- ja nägemuspildiga. Ta näeb ümbritsevat maailma kui lõputut teed kahe pimeduse
müüri vahel, sest kogu oma elu on ta käinud türklase ja ahviga maalt maale ja linnast linna.
Iga kuu kohtab ta võõraid inimesi, kelle keelt ta ei mõista. Ta ei oska ühtegi keelt korralikult,
kuid Bova järgneb oma peremehele selles pimeduses ja mõistmatuses. See, kuhu ta läheb, kas
ta peatub või mitte, sõltub täiesti ta ees olevast peremehest. Siin võib tõmmata paralleeli Popi
ja Huhuuga, kus koer Popi näeb Bova nähtud pildiga sarnast und. Popit nööri otsas vedav
isand ei peatu ega vaata tagasi ja nii käiakse lõputult mööda linna. Isand muutub järjest
kaugemaks ja võõramaks. Kerkib filosoofiline küsimus: kas inimese saatus ongi tahtejõuetana
nööri otsas talutatav olla? See on Tuglase jaoks keskne küsimus, mis on osutunud määravaks
ka novellikogu pealkirja valikul – selle kogumiku novellide põhiküsimus on saatus.
Novellikogu on sümbolistlik, ka tegelased on sümboltegelased, kes väljendavad mõnd
inimloomuse põhiomadust (näiteks orjalikkust, julmust, headust, kurjust jne). Tuglas räägib
inimese sisemaailmast, tema hingelistest konfliktidest ja tunnetest. Olulist rolli mängib selles
kosmiline hirm ehk hirm arusaadamatute jõudude ees, mis juhivad elu. Elusolend on
võimeline hirmu tundma, kuid mitte kirjeldama seda ega sellest aru saama. Kosmilised jõud
on niivõrd tugevad, et võivad lõpuks elusolendi täiesti hävitada, sest nende mõju on väga suur.
Nii juhtus ka novelli Popi ja Huhuu peategelase Popiga. Tal oli vana hea peremees, tema
isand, kellega nad koos elasid, ja veel üks elukaaslane – ahv Huhuu, keda isand hoidis puuris,
kuna ahv oli tige, julm ja absoluutselt arutu. Novell algab sellega, et isand lahkub kodust ja ei
tule enam tagasi. Popi jääb ilma oma heasüdamlikust peremehest. Endine hea ja muretu elu
muutub täielikult. Kuna ta on alistuva hingega ja vajab isandat, siis ei oska ta isandata oma
eluga midagi peale hakata. Koera elu muutub veelgi rohkem, kui puurist pääseb välja Huhuu,
isanda täielik kontrast, tige ja kiuslik tegelane, kelle käitumist juhivad ahnus ja naudinguiha.
Huhuust saab Popi uus peremees, ta hakkab vaest Popit piinama. Aja jooksul harjub koer uue
isandaga, olgugi et ahv ei meeldi talle. Popil on isandat vaja, ta ei oska ilma peremeheta elada
ning mõne aja pärast hakkab oma uut isandat isegi austama. Popi on ideaalne näide
kosmilisest hirmust, mis võib ta lõpuks hävitada. Novellis on selline hetk, kui Popi ei saa
enam aru, mis on reaalsus ja mis on illusioon (see juhtub siis, kui Huhuu paneb vana isanda
riided selga ja temast saab uus isand). Nigol Andresen väidab: “Õudustunde ülimaks astmeks
on alati tõelisuse ja une, tõelisuse ja fantastika piiride ähmumine” (Andresen 1968: 50).
Seoses sellega tekib Popis suur hirm, ta justkui tunneb saabuvat katastroofi, mida ta ei ole
võimeline peatama, kuna ta on loomult nõrk.
(Viires 1937: 61)
Popis ja Huhuus näeme ümbritsevat maailma läbi koera silmade. Seesama maailm muutub
huvitavamaks, kui Popi vaatleb seda oma huvide ja vajaduste vaatekohalt. Pärast, kui ahvist
saab uus isand, hakkab ta Popi maailma muutma nii, nagu ta ise seda õigeks peab. “Pool-
koomilisena, pool-õudsena muudab selle tolmuse korteri ring oma näo, kuni puhkeb tõeline
nõiasabat, mille ainsaks loogiliseks lõpuks ongi plahvatus ja õhkulend” (Oras 1997: 36–37).
See, kuidas autor segab jubedust huumoriga, on väga peenelt esile toodud.
Tuglase loomingu teise perioodi novellide psühholoogilise käsitluse aluseks on elulised
seigad, mitte väljamõeldis. Reaalsus on olemuslikult tugevas konfliktis mistahes
väljamõeldisega. Sellest tuleneb romantiline veendumus maailma traagilisest lõhestatusest,
mida novellistikas kasutatakse, et näidata kontraste, kahepooluselist maailmamudelit, mida
sageli iseloomustab ruumiline suletus ehk sümbolväärtusega eraldatus ümbritsevast. Süžee
aluseks saab peategelase saatuslik siirdumine ühest maailmast teise, ühelt olemispooluselt
teisele. Seesama saatuslik siirdumine ühest maailmast teise on Tuglasel alati siirdumine
illusioonist tegelikkusse, nähtumuselt olemusele. Samas seostub kõik see sügava
pessimismiga. Tuglasel olid kurvad psühholoogilised kogemused, mis väljendub ka tema
novellides.
(Eelmäe 1986: 307–308)
Tuglase kolmanda novellikogu ilmudes võib tunda, et autorist on saanud küps kunstnik ja
isiksus. Siin ei peegelda ta enam väliselu. Kunst on tema jaoks nüüd midagi muud, kui
virtuooslik teostus ja sõnaseadmise oskus. Nüüd hakkab ta looma müüte, millest tekivad uued
vajadused ja mõisted: välisilma kujutamine, puht-esteetiline ilu ja lüürika. Tuglase uueks
eesmärgiks on saanud tõe leidmine, mis väljendub tema novellides esinevate sümbolite kaudu,
mille juured on peidetud inimtunnetesse ja elamustesse.
Paul Viires on andnud Popist ja Huhuust väga hea ülevaate, milles ta ise on samuti kasutatud
sümboleid, et kujundlikult käsitleda inimlikke tundeid, emotsioone, iseloomulikke jooni,
meeleolu, elamusi jne. Tuglas otsib Popis ja Huhuus tõde, nagu väidab Viires. Üks
põhiküsimustest, mis Tuglast tema novellis vaevab, on kas inimese saatus ongi tahtejõuetana
nööri otsas talutatav olla? (Vt. ka eespool.)
(Viires 1937: 29–31)
Kirjandusteadlane, ajakirjanik ja õppejõud Rein Veidemann (2011) toob novellis Popi ja
Huhuu esile elemente, mida enne teda pole käsitletud. Nimelt peab ta isandat juudiks, kelle
majas on lõhkeainekaste, mida Veidemann kutsub deus ex machinaks, sest novelli lõpus
toimuki plahvatus ja maja lendab õhku, sest ahv üritab kasti lahti teha, arvates et sees on viin.
See ei taha tal kuidagi õnnestuda ja siis viskab Huhuu kasti vastu põrandat. Toimub hirmus
plahvatus ja maja vajub mürinal pooleks. Huhuu lendab vastu üht ja Popi vastu teist seina.
Nõnda novell lõpebki. Ma arvan, et Veidemann nimetab lõhkeainekasti deus ex machinaks
seetõttu, et novelli põhiprobleemile pole Tuglas muud lahendust näinud ja seetõttu appi
võtnud müstilised jõud, mis protsessi käivitavad. Esialgu oli see ainult Popi probleem, sest
tema oli see, kes kannatas ja mõistis olukorra tõsidust. Pärast Huhuu jooma hakkamist Popi
nende probleemide peale enam ei mõtle, sest temast on saanud Huhuu sõber ning nende
ainukeseks ühiseks tegevuseks ongi joomine. Võib-olla Popi lihtsalt unustas ära, et
lahendamata probleem ei ole kuskile kadunud, aga võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud sellele enam
mõelda ning joomine (ta jäi purju ainuüksi viina lõhnast) aitas unustada. Seevastu Huhuu
jaoks oli algusest peale kõik fantastiliselt tore: ta sai lõpuks puurist välja, maja oli tema päralt.
Vabaduses nautis ta koera piinamist, see tõi talle palju rõõmu ja rahuldust, igasugused
probleemid olid tema jaoks olematud. Ka pärast suurt pauku on Popi jaoks kõik korras.
Lahendamata probleemidele hakkab nende kahe tegelase asemel mõtlema lugeja. Lugeja on
ainuke, kes saab aru, et asi ei või niimoodi jääda, et isegi viin, mis kingib loomadele rõõmu,
lõpeb kunagi ära. Iga pidu saab ükskord otsa. Mis edasi? Kuidas nad ellu jäävad, kaitsetud ja
isandata? Popit ja Huhuut ootab ees hukkumine: kas näljast või nad tapetakse, selleks et maja
kätte saada, võib-olla ära müüa jm. Millal see aeg saabub ja kuidas loomad hukkuvad, pole
teada. Lõhkeainekastist deus ex machina on loomade hukkumise vahend ja probleemide
hetkelahendus.
Lahates novelli Popi ja Huhuu on Veidemann maininud Konrad Lorenzi (üks etoloogia
rajajatest) tuntuimat koeraraamatut Inimene leiab sõbra. Ta väidab, et see raamat ei ole puht-
etoloogiline, vaid kirjeldab loomade maailma seestpoolt. „Tuglase novellis on kasutatud
loomtegelasi kui inimtüüpide sümboleid, et kirjeldada inimeste maailma seestpoolt –
sümbolistliku kirjutamismeetodi kirjanduslik kehastus“ (Veidemann 2011: 46–47). Loomad
väljendavad siin inimtüüpe, erinevaid suhteid ja olukordi. Veidemannile meeldib Tuglase
novell süžee skemaatilise lihtsuse poolest. Puurist välja pääsenud Huhuu on Veidemanni
käsitluses vabanenud ori ning vaatamata sellele, et ahvi käitumist juhivad madalad instinktid,
on Veidemann veendunud, et kõik orjad, kes ükskord vabadusse pääsevad, ei olegi võimelised
millekski muuks, kui anarhiaks, mässuks. Orjad lihtsalt ei ole võimelised uut korda looma.
(Veidemann 2011: 46-47)
Selles peitubki tõeline põhjus, miks Popi ja Huhuu ei saanud oma eluga hakkama.
Novellis Popi ja Huhuu on selgelt esile toodud headuse ja kurjuse vastuolu. Headuse
kehastajaks on koer Popi ning kurjuse poolt esindab ahv Huhuu. Novelli alguses räägib autor
meile koerast ja ahvist ning ütleb, et koera isand silitab, ahvi aga ähvardab; samas on
mainitud, et ahv on puuris, koer vabaduses. Sellest järeldub kaudselt, et koer on hea, teda saab
vabana hoida, ahv aga halb ja tuleb vangis hoida. Selle järelduse on Tuglas jätnud lugeja teha.
Midagi pole lõplikult tõestatud, sh hea ja kurja vastuolu – lugejale on sellest kaudselt
vihjatud. Minul kui lugejal tekkis tunne, et Popi on hea ja Huhuu halb, samas kui teistel
lugejatel ei pruugi tekkida samad tunded, kui nad novelli algust loevad. Maailmas on kõik
väga suhteline. Kuid lugedes novelli edasi leiab see aimus ikkagi tõestust: Popi ja Huhuu
loomuomaduste avanedes läbi nende tegevuste saame me nendega paremini tuttavaks. Kõik,
mida tegi ahv, oli halb. Popi ei teinud midagi halba, vastupidi – temast sai ahvi ohver. Vaene
Popi ei osanud ennast isegi kaitsta. Popi oli niivõrd hea, et ei jätnud oma kurja isandat isegi
siis, kui see oli jõuetu ja kaitsetu. Koer jäi tema kõrvale, üritades ahvi päästa. Kurjusele vastas
Popi vaid heaga. See näitab tema hingesuurust ja heasüdamlikkust. Paljud lugejad võiksid
nõustuda sellega, et Popil oli väga hea võimalus maksta sadistlikule ahvile kätte või lihtsalt
jätta ta, kuid Popi ei teinud seda – ta oli lõpuni truu, isegi kurjale isandale, kes teda piinas,
alandas ja mõnitas.
Kui Rein Veidemann võrdleb Popit ja Huhuud Konrad Lorenzi koeraraamatuga Inimene leiab
sõbra ja kirjutab, et selles raamatus näidatakse loomade maailma seestpoolt, siis
kirjandusteadlane ja kirjanduskriitik Pille-Riin Larm võrdleb novelli ajaviitejutuga Ahvi
armastus ja kättemaksmine. Ta väidab koguni, et ilmselt oli ajaviitejutt Popi ja Huhuu
eeskujuks. Oluline on märkida, et Larm kinnitab, et Tuglase peres oli olemas Piibel ja on
teada, et Piibli on Tuglas algusest lõpuni läbi lugenud, mis võttis päratult aega. Piiblimotiive
võib kohata ka Popis ja Huhuus. Popist on kirjutatud kui märtrist, kes ei vastanud kurjale
samaga, vaid heada. Siin võiks isegi tõmmata paralleeli Kristuse looga, kes ka pidi
kannatama ja taluma hirmsaid piinu, et inimeste patud lepitada. See fakt, et Popi ei vastanud
kurjale kurjaga, vaid heaga, käsitleb krislikku moraali printsiipe: kui sind lüüakse paremale
põsele, keera vasem ette, aita hädasolijat, andesta.
Oma artiklis ei anna Larm lõplikku vastust, kas oli ajaviitejutt Ahvi armastus ja
kättemaksmine oli tõesti Popi ja Huhuu prototüüp või mitte, kuid ta on veendunud, et see oli
Tuglase jaoks inspiratsiooni allikas, kui ta novelli kavandas.
Oma artiklis pöörab Larm eraldi tähelepanu sellele, et novellis hakkab sadama lund sel
päeval, kui Huhuu leiab salapärase kasti. „Maailma värvituks muutumisele järgneb kaos“
(Larm 2012: 742). Niisiis on Larmi kajastuses lumine ilm ehk maailma värvituks muutumine
Popi ja Huhuu huku ennustus, kuna me juba teame, et kui ahv leiab lõhkeainekasti ja viskab
selle vastu põrandat, majas toimub plahvatus ja loomad hukkuvad. Kui Veidemanni käsitluses
on lõhkeainekast deus ex machina, mis lahendab loomade probleemid surmaga, siis Larmi
jaoks on plahvatus kaose tekitaja. Pärast plahvatust sünnib tõeline kaos – maja vajub mürinal
pooleks. Kõik, mis seni on toiminud, kaob ühe hetkega.
2. Turgenevi Mumuu kajastus Venemaal Ivan Turgenevi ja tema loomingu kohta avaldatud metatekste on ilmunud väga palju.
Käesolevas ülevaates tuginen vaid neile artiklitele ja monograafilistele uurimustele, mis
seotud kirjaniku isiksuse ning jutustusega Mumuu.
Jutustuse Mumuu autor Ivan Turgenev on sündinud 28. oktoobril 1818. aastal Orjolis vanas
aadliperekonnas. Turgenevi pere ei olnud õnnelik. Isa Sergei oli külmavereline inimene, kes
tegelikult ei armastanud oma naist Varvarat, vaid oli temaga abielus varanduse pärast. Ema
Varvara oli julm ja despootlik naine, kes kasutas oma aadliku võimu täies ulatuses. Varvara
külmad suhted oma mehega mõjutasid teda negatiivselt ja muutsid naise julmaks. Ta ei olnud
julm ainult oma sulastega, vaid ka väikese Ivaniga, kes kannatas oma ema võimu all. Juri
Lebedev on kirjutanud, et Varvara Petrovna kandis oma ärrituse mehe peale üle lastele ning
peksis neid julmalt väiksemagi väärteo või valesti öeldud sõna eest. Näiteks otsustas ta peksta
tulevast kirjanikku seni, kuni poiss tunnistab end süüdi ja ütleb, milles tema süü on. Kuid
Vanja ei teadnud, mille vastu ta oli eksinud. (Lebedev 1990: 36)
Koduvägivald mõjus Turgenevile rängalt ning määras kirjaniku edasise arengu. Ta vihkas
vägivalda, temas tekkis protest igasuguse õigusetuse vastu, sest juba väikesest peast oli ta
sunnitud nägema ema õudsat käitumist lähikondlaste ja sulastega, inimestega üldse. Ema
pideva peksmise ohvriks langesid kõik, kes ta teele jäid. Siin peituvad põhjused, mis hilisemal
ajal määrasid kirjaniku viha pärisorjandusliku korra vastu. Lebedevi (1990: 50) järgi on
Turgenev sellest ise hiljem täismehena kirjutanud.
Tänu sellele, mida väike Turgenev oli lapsepõlves sunnitud nägema, ei kasutanud ta ise
kunagi füüsilist jõudu, et probleeme lahendada. Sellest võib järeldada, et kurb elukogemus
tegi Turgenevist parema mehe, kui ta oleks võinud olla näiteks siis, kui oleks elanud hellitatud
aadlilapse elu.
Turgenevi uurija Lebedev on kirjutanud, et kirjaniku loominguline tegevus on olnud väga
edukas. Ta oli üheksateistkümnenda sajandi üks silmapaistvamaid kirjanikke, kel oli eriline
anne tunda ja jäädvustada hetki, mis meie elus kiiresti mööduvad. Turgenev ise on väitnud, et
kaasaega tuleb jäädvustada selle pidevas muutumises, ja ei tohi sellega hiljaks jääda. Ta tundis
aja möödumisprotsessi peensusteni. Eriti hästi tunnetas ta seda, mis oli alles tulekul. Ta vaatas
alati ettepoole, otsis tulevikust vastuseid olevikus toimuvale ja üritas neid kahte omavahel
siduda. Lebedev on toonitanud, et terav tundemeel lubab kirjanikul oleviku ähmaste joonte
taga näha eesseisvaid sündmusi täie selgusega.
Turgenev on kahtlemata geniaalne kirjanik, tema teoste eriline lüüriline tonaalsus on
vastuolus dramaatilise süžeega, millel on ere kulminatsioon ja tihti traagiline finaal. Samas
on Turgenevil vapustav võime eraldada poeesia reaalsusest, eluproosast ja faktidest.
(Lebedev 1990: 184)
1870. aastatel saavutab Turgenev euroopaliku tunnustuse. Läänes on ta kuulsaim vene
kirjanik, tema teoseid tõlgitakse prantsuse, saksa ja inglise keelde. Turgenev ise üritab
avaldada eurooplastes lugupidamist vene kirjanduse vastu, tutvustades tippteoseid.
Tamara Kurdjumova on kirjutanud, et Turgenevi loomingulisteks inspireerijateks on olnud
Puškin, Lermontov ja Gogol. Nende teostega tutvumine andis Turgenevile suurt kogemust
uute esteetiliste ideede väljakujunemiseks. Koos Nekrasovi, Gontšarovi jt. alustas Turgenev
uut etappi vene kirjandusloos. Seepärast on mõnikord öeldud, et kirjutada Turgenevist
tähendab kirjutada tervest vene kirjandusest, kuna see mees on vene kirjanduse mineviku,
oleviku ja tuleviku elav kehastaja.
(Kurdjumova 1981: 37)
1852. aastal valmis jutustus Mumuu. Selles näitas Turgenev pärisorjusega seotud õudusi.
Mumuu on otseselt seotud kirjaniku lapsepõlve psühholoogiliste traumadega. Turgenev on
esile toonud ebavõrdsuse rikaste ja vaeste vahel. Selle teose lugu põhineb lapsepõlves kogetud
reaalsusel. Mumuu ilmumisaastal oli Venemaal veel pärisorjuslik kord. Pärisorjus tähendab
talupoegade sõltuvust nende peremehest isandast. Pärisorjuse tunnusteks olid sunnismaisus,
kitsendatud omandiõigus, mõisnike, politsei- ja kohtuvõim ning teorent. Faktiliselt olid
talupojad mõisnike omand, nad pidid käituma ja tegutsema täpselt nii, nagu nende omanikud
nõudsid ja oli ette nähtud. See ajaperiood oli lihtrahva jaoks eriti raske. Mumuus näitabki
Turgenev, kuivõrd raske oli talupoja Gerassimi elu preili majas. Teost lugedes tutvume
kõikide probleemide, raskuste ja alandustega, mida Gerassim pidi taluma, ja selle näitel
veendume veel kord, et pärisorjuslik kord oli tõesti kohutav. Inimesi koheldi kui asju, neil ei
olnud isegi õigust enda kaitseks midagi öelda. Mumuu peategelane Gerassim, äärmiselt tugev
mees, oli sunnitud alluma vanale nõrgale naisele ja täitma tema tahet ainult seetõttu, et see
naine oli tema preili, kelle õigusi kaitses tsaar ja riik, Gerassim aga oli tema ori ning pidi
preili määratud reeglite järgi elama, meeldis see talle või mitte.
Preilit on kirjeldatud Mumuus tigeda, despootliku, julma kiusajana, kel oli eriline vajadus oma
sulaseid alandada. Eriti meeldis talle alandada Gerassimit. Suureks alanduseks oli see, kui
preili korraldas oma pesunaise Tatjana pulmad kingsepp Kapitoniga, tahtejõuetu joodikuga.
Gerassim armastas Tatjanat väga, ja preili teadis seda. Abielu oligi korraldatud vaid selleks, et
Gerassimit haavata ja alandada. Nii kaotas Gerassim oma armastuse, kuid leidis uue, nimelt
leidis ta kutsika, kellele pani nimeks Mumuu ja kellesse kohe armus, hakkas koerakese eest
hoolitsema ja teda kasvatama. Kui preili saab Mumuust teada, hakkab ta vaest koera
terroriseerima. Gerassim on lõppude lõpuks sunnitud oma armsa sõbra tapma. Järjekordne
näide sellest, et Gerassim on ori, peab preilile kuuletuma ja täitma pöörase käsu Mumuu
tappa. Orjana ei oska ega suuda ta muudmoodi käituda.
Samas võib küsida, miks pärast Mumuu tapmist lahkub Gerassim preili majast luba küsimata
lahkub, kui ta on tõesti nii kuuletuv ori? Selle küsimuse üle on palju vaieldud. Nõustun
Kulikovaga, et oma teoga väljendab Gerassim protesti preili ja pärisorjuse vastu, kõige ja
kõigi vastu. Ta kehastab rahvast, kelle keskel elab. Rahvas peitub ühelt poolt hirmus jõud ja
teisalt kohutav alandlikkus.
(Kulikova 1997: 94-95)
Gerassimi lahkumine on mäss, mida neil aegadel, kui tegevus toimub, mõisteti anarhia ja
korralagedusena. Selles mõttes on Gerassimi loos palju analoogiat Tuglase novellis
kirjeldatud allegooriliste sündmuste, tegelaste ja suure pauguga.
Turgenev ei peida oma vaenulikku suhtumist aadliseisusesse. Ta näitab meelega, kui julm
preili tegelikult on. Gerassim on tema täielik kontrast. Ta on sünnist saadik kurttuum,
füüsiliselt tugev ja samas vägilase hingega. Oma jutustuses võrdleb Turgenev teda puuga, kes
ka ei oska kõnelda, kuid on kasvanud väga tugevaks. Kahjuks oli Gerassim oma seisundi tõttu
ühiskonnast eraldatud, kuid see ei muutnud teda suletuks ega võtnud temalt võimet
armastada, olla südamlik.
(Kurdjumova 1981: 49)
Peale füüsilise tugevuse oli Gerassim ka väga osav. Oma tööülesanded täitis ta vaid poole
tunniga, kuigi neid oli tal päris palju: jälgida, et hoov oleks puhas, kaks korda päevas tuua
veega täidetud tünni majja, mitte lasta võõrastel majja siseneda, valvata seda öösel jne.
(Kurdjumova 1981: 88-89)
Vaatamata Gerassimi jõule ja osavusele, oli tema saatus ammu ära ostustatud – vägilashing
tuleb murda, ori peab jääma orjameelseks ja alandlikuks. Kuigi Gerassimil olid kõik eeldused
iseseisvaks ja täiuslikuks eluks, oli ta tolleaegses ühiskonnas ori ja pidi olema oma preilist
käskijanna alluvuses. Gerassimil ei jäänud muud üle, kui sellega leppida, kuna preilile
vastuhakk tähendanuks vastuhakku tervele tolleaegsele ühiskonnakorraldusele. Ammu paika
pandud ja kehtivate ühiskondlike traditsioonide vastu ei saa üksikisik kahjuks midagi teha.
Gerassimi hing murdus. „Just vägilase Gerassimi loo näitel saab erilise täpsusega lugejatele
näidata, kui hirmus minevikku läinud pärisorjuslik maailm tegelikult oli“ (Kurdjumova 1981:
91).
3. Kokkuvõte metatekstidest Käesoleva töö esimeses peatükis analüüsitud Popi ja Huhuu ning Mumuu metatekstid toovad
esilenende teoste mõtestamisel nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni.
Üheks erinevuseks on see, et Turgenevi elu analüüsivaid metatekste on rohkem, kui Tuglasele
pühendatud kirjutisi. See pole juhuslik, kuna jutustus Mumuu oli otseselt inspireeritud
kirjaniku raskest lapsepõlvest. Analüüsides teost ei saanud jätta mainimata kirjaniku elu. Just
seetõttu on Turgenevi elu analüüsivad metatekstid ka olulised, sest tutvustavad kirjaniku
lapsepõlvega seotud kurbi kogemusi. Ka tutvumine Turgenevi emaga on tähtis, kuna see naine
on jutustuse ühe keskse tegelase preili prototüüp – kohutava iseloomuga, halastamatu ja julm
naine. Kirjaniku lapsepõlv kujundas Turgenevi maailmavaate, pani aadlikuna sündinu
vihkama pärisorjust ja kirjeldama oma loomingus pärisorjusliku korraga seotud õudusi.
Tuglase elu ja lapsepõlve kirjeldaid metatekste on vähe. Ka see ei ole juhuslik, kuna novell
Popi ja Huhuu ei ole erinevalt Turgenevi Mumuust kuidagi kirjaniku lapsepõlvega seotud.
Seetõttu ei ole mingit vajadust rääkida näiteks Tuglase emast või tema lapsepõlves kogetust.
Et mõista Tuglase novelli Popi ja Huhuu, pole vajadust tugineda eluloolistele faktidele, vaid
püüda mõtestada novelli allegooriat kirjaniku tõekspidamistest ja loomingulisest meetodist
lähtudes.
Erinevalt Turgenevit käsitlevatest metatekstidest saame Tuglase kohta teada, et Popi ja Huhuu
valmimine on olnud seotud loomingulise kriisi ehk depressiooniga, mis kestis viis aastat.
Selle aja jooksul ei suutnud kirjanik ühtegi teost valmis kirjutada. Samuti tutvustatakse novelli
Popi ja Huhuu Tuglase novellistika raames, näiteks koos novellidega Taevased ratsanikud ja
Kuldses rõngas. See aitab paremini mõista, miks Popit ja Huhuud sisaldava novellikogu
pealkiri on Saatus, nii et nende teoste tutvumisel on kindel eesmärk. Turgenevi puhul on
piirdutud Mumuu analüüsiga, tõmmates paralleele lapsepõlvega, viidates selle rollile kirjaniku
maailmavaate kujunemisel.
Nii Tuglase kui Turgenevi kohta kirjutatud metatekstidest saame teada, kes on nende
loomingule mõju avaldanud. Tänu Orasele saame teada, et Tuglas sai inspiratsiooni
Nietzsche, Poe´, Flauberti ja Swifti loomingust. Tänu Kurdjumovale teame, et Turgenevit
inspireerisid Puškin, Lermontov ja Gogol. Selles osas on vastanduvad Tuglas ja Turgenev
nagu lääs ja ida. Kuigi Tuglas oli tuttav vene kirjanike loominguga, jäid vene kirjanikele
tähtsad ideaalid talle võõraks. Oma riigi probleemide ja võimalike lahenduste leidmisel olid
Tuglasele mõistetavad läänest tulevad ideed ja arusaamad. Turgenevi inspireerijate hulgas
pole ühtegi välismaist kirjanikku, sest nii nagu Tuglas oli suur Eesti riigi patrioot, oli
Turgenev Venemaa patrioot. Selles mõttes on mõlemad kirjanikud sarnased. Nad kirjutavad
selle rahva hingest, keda nad tunnevad: Turgenev vene inimestest ja nende hingest, Tuglas
eesti inimestest ja hingest, mis on seotud euroopalike ja läänelike väärtustega. Seetõttu pole
juhuslik, et Turgenevist räägitakse tihti kui tervest vene kirjandusest, sest oma teostes ühendas
ta Vene riigi mineviku, oleviku ja tuleviku. Tuglas noor-eestlasena püüdles rohkema
euroopaliku kultuuri suunas.
Mõlema kirjaniku nimega seoses ilmunud metatekstid aitavad mõista, miks nad olid nii
edukad, milles peitus nende geniaalsus. Tuglase puhul on Rummo (1996: 7) kirjutanud, et
Tuglas oli tõesti väga andekas kirjanik, kes ei olnud kunagi rahul sellega, mis kirjutas ja üritas
oma töid kogu aeg parandada ja täiustada. Tuglast tuntakse suurepärase stiilimeistrina, kes on
oma teoste keelekasutuse peensusteni läbi mõelnud. Ta valdab novelli žanrit, eriti tänu sellele
on Tuglase looming populaarne. Selle žanriga ei saa hakkama iga kirjanik. Tuglasel see
õnnestus, ja arvan, et see on üks põhjustest, miks Tuglast loetakse. Teine põhjus on selles, et
tema novellid kestavad ajas, leiavad erinevatel aegadel lugejaid, mis on iseloomulik
klassikale. Selles üldinimlikus allegoorilis-filosoofilises lähenemises, ettenägemisvõimes
peitubki kirjaniku geniaalsus. Kõrgelt on hinnatud ka Tuglase kirjandusteaduslikke ja
kirjanduskriitilisi töid. Tegu on sügavalt haritud inimesega.
Turgenevi puhul on korratud, et ta on üks 19. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke,
ettekuulutaja ja ennustaja, kes vaatas alati tulevikku ja üritas leida sealt vastuseid olevikus
toimuvale. See on võimaldanud kirjanikul kirjutada igavikulistest probleemidest ja elu
julmemast poolest allegooriliselt, mis omane klassikalisele kirjandusele. Lisaks on Turgenevil
geniaalne võime eraldada poeesia reaalsusest, eluproosast ja faktidest.
Metatekstides on kirjeldatud ja arutletud Tuglase novelli ja Turgenevi jutustuse süžeeliinide
üle. Literaadid ja kirjandusteadlased on väljendanud selle kohta oma arusaama. Tänu Viirese
Popi ja Huhuu kajastusele saame kohe teada, kes on novellis hea ja kes halb tegelane, kes on
ori, kes isand. Samuti annab Viires ülevaate sellest, kuidas kulgeb novelli tegelaste Popi ja
Huhuu elu ning mis edaspidi võib saada. Ka Mumuud kajastavad metatekstid annavad meile
ülevaate süžeest ja näitavad, kes on jutustuse tõeline antagonist – kurjameelne preili. Erinevalt
Popit ja Huhuud kajastavatest metatekstidest, mainitakse Mumuu puhul pidevalt jutustuses
kirjeldatud sündmuste seotust ajaga. Metatekstide autorid tuletavad meelde, et tegemist on
pärisorjusliku korraga, kuna jutustus kirjeldab otseselt pärisorjusega seotud õudusi. Seepärast
on ka metatekstides rõhutatult kirjeldatud sündmuste kulgemist omas ajas. Põhjuseks võib
olla ka vene kirjanduskriitika traditsioon põhjendada kõike ühiskondlik-poliitiliste oludega.
Sama ei saa öelda Popit ja Huhuud iseloomustavate metatekstide kohta. Tuglast on
interpreteeritud avaramalt. Popi ja Huhuu kirjeldusega seotud metatekstides pööratakse eraldi
tähelepanu piiblimotiivile, sest see on novellis ilmne. Tuglas oli Piibli juba lapsepõlves läbi
lugenud, mõtestanud Piibli ideid, erinevatel eluperioodidel neisse uuesti süüvinud. Seetõttu on
täiesti mõistetav, et selle raamatu ideestik on mõjutanud kirjaniku maailmavaate kujunemist.
Kirjaniku maailmavaatelistele seisukohtadele tugineb tema looming. Popit näidatakse novellis
kui märtrit, kes peab kannatama, kuid pole teada, kas kannatused ka õndsaks teevad. Popi ei
vasta kurjusele kurjaga, vaid headusega, kuid pole teada, kas ta seeläbi suudab midagi
saavutada. Ühelt poolt peaksid alandatud saama kord ülendatud, kuid pole teada, kas ka
tegelikult nii läheb või on see nii vaid meie soovides. Need on igavikulised küsimused.
II. TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU VÕRDLUS Tuglase novell Popi ja Huhuu ning Turgenevi jutustus Mumuu on teosed, mis ilmusid
erinevatel sajanditel. Neil aegadel valitsesid ühiskonna elukorralduses teatud seadused ja
kord, mille järgi inimesed pidid elama. Popi ja Huhuu tuli lugeja lauale 62 aastat pärast
Mumuu ilmumist. Võiks öelda, et see on päris suur ajavahemik, üle poole sajandi, kuid sellele
vaatamata on mõlemas teoses väga palju sarnasust. Isegi rohkem, kui erinevusi. Nii 19.
sajandi võitlus pärisorjuse vastu kui ka 20. sajandi alguse I Maailmasõja eelne aeg olid
inimkonna ajaloos kriitilised ja tõid palju kannatusi eelkõige lihtrahvale.
Selles peatükis võrdlen Tuglase novelli Popi ja Huhuu ning Turgenevi jutustuse Mumuu
tegelaste mainimisega seotud kontekste, mis leitud mõlema teksti kvantitatiivse analüüsi
alusel. Kontekstide analüüsi tulemusi üldistades tuli esile kaheksa vastandtunnust (vt 1 – 8)
ning üks sünteesiv tunnus (vt 9), mille alusel novell ja jutustus on omavahel võrreldavad: 1.
sümboolsed vs. reaalsed tegelased; 2. loomad vs. inimesed; 3. Popi vs. Mumuu; 4. isandad vs.
alamad, 5. inimesed vs. ajad, 6. isiksuste konflikt vs. orjameelsus, 7. sündmuste dünaamilisus
vs. staatilisus, 8. Reaalsus vs. näivus, 9. reaalsuse ja näivuse dialektika.
1. SÜMBOOLSED vs. REAALSED TEGELASED
Üheks suureks erinevuseks Popi ja Huhuu ning Mumuu vahel on see, et Tuglase novelli
tegelased on sümboolsed, Turgenevi jutustuse tegelased aga reaalsed inimesed, neil tegelastel
on kindlad prototüübid. Popi ja Huhuu sümboltegelased kannavad endas inimloomusele
iseloomulikke tundeid ja emotsioone, nad on loomad, kuid käituvad, nagu inimesed. Mumuu
tegelased on võetud reaalsest elust. Tegu on vastanditega, kuid ometi ühendab neid midagi
sellist, mis sümbolid reaalsuseks muudan ja reaalsusest sümbolid teeb. Selles mõttes pole tegu
tavapärase võrdlusega. Kui küsida, miks on Popis ja Huhuus on sümboolsed tegelased, siis
võib vastata Nigol Andreseni sõnadega: “Tuglasele ei meeldinud tõsieluliste prototüüpide
otsimine ega leidmine ta teoste mõne tegelase tagant“ (Andresen 1975: 487). Tuleb välja, et
see on otseselt seotud kirjaniku valikutega, kuidas mõttemaailmas valminud ideed lugejani
viia – mitte otsesõnastuses, vaid sümbolite abil, sest sümbolid mõjutavad lugejat rohkem, kui
faktid.
Kuigi Mumuu tegelaste ja sündmuste taga on reaalsed tegelased ja olud, on Turgenevil
õnnestunud luua niisugune süžeeliinide põimumine, mis sunnib lugejat samamoodi mõtlema
ja arutlema, nagu Tuglase loodud sümbolid. Kuigi tegelased vastanduvad (sümbol vs.
reaalsus), viivad mõlemas teoses sündmused, mis tegelastega seotud, lugeja kõrgema
üldistuse tasandile, kus sümbolid ja reaalsus saavad kokku. Selles on mitu aspekti, nt kriitiline
ajalooperiood ja ühiskondlike suhete eskaleerumine; orjameelsus, mis ei lase edasi minna,
vaid kisub tagasi; despotismi ülemvõim, mille vastu kõik käärib, kuid puudub julgus midagi
ette võtta või siis hirm millegi tundmatu ja ähvardava ees, selle äratundmine, et katastroof
läheneb – ainult et mida ette võtta? Seda ei tea Popi ega Huhuu, Gerassim tõstab küll mässu
ja lahkub preili juurest, kuid revolutsioonilisteks muutusteks pole ka tema võimeline.
Gerassim vajas turvalist eraldatud olemist, kuid see ei võtnud temalt huvi muu maailma vastu,
vajadust olla võimaluste piires sotsiaalne. Seevastu Popi ja Huhuuga seotud sündmused
keerlevad nende eneste ümber. Muu maailmaga nad kokku ei puutu. Gerassimi füüsiline
tugevus paneb teda kartma ja vältima, teda püüti mitte kohata, teda kardeti, et mitte sattuda
järjekordsetesse pahandustesse. Popi seevastu on õnnetu koer, Huhuust saab küll pärast
puurist pääsemist türann ja isand, kuid ka tema on tegelikult hale kuju. Ei Popi ega Huhuu
pole kirjeldatud tugeva ja jõulisena. Seevastu Gerassim on hiiglane, samas üllatavalt kannatlik
ja väliselt rahulik, kuigi paljud asjad talle ei meeldinud. Tegutsema asus ta alles siis, kui oli
viidud viimse piirini. Seevastu Popi ja Huhuu istuvad nö ühes paadi ja ujuvad allavoolu.
Erinevalt Gerassimist, kes on peaaegu kartmatu, väriseb Popi oma uue halva isanda ees, kuid
ikkagi vajab isandat, sest ei oska olla Isandata. Orjameeslne, nagu ta on, talub ta uue isanda
solvanguid ja piinamist. Ka Gerassim kannatab ja talub julmusi, kuid käsk Mumuu tappa
paneb ta endistviisi kuulekalt tegutsemaiimse tunnini. Tal ei jää muud üle, kui oma madratsilt
hirmunult vaadata ja tõmmata hirmunult oma laiad taksikõrvad ligi pead, samas kui Huhuu,
väsides mängimisest, hakkab Popit piinama. Mis teha, aga vähemalt on tal mingisugune isand
olemas. Selles avaldubki selle sümboltegelase orjahing erinevus Gerassimi orjahingest.
2. LOOMAD vs. INIMESED
Popis ja Huhuus on põhikonflikt selles, kuidas kaks looma ilma peremeheta hakkama saavad:
kas nad saavad iseseisvalt hakkama või mitte, kuidas nad omavahel läbi saavad ja kas üldse
läbi saavad, kas nad jäävad ellu või on määratud hukule? Kogu tegevus hargneb kahe looma
vahel.
Mumuu põhikonfliktis osalevad inimesed – peategelane Gerassim ja preili – , nende terava
vastuolu objektiks on loom. Tuglase ja Turgenevi teoste loomad on koerad, kel on nii
sarnasusi kui ka erinevusi. Sarnane on see, et mõlemad koerad on ohvrid. Tuglase novellis on
koer peategelane, läbi tema orjameelsete, ent heade silmade näemegi ümbritsevat maailma ja
kõike, mis seal toimub. Samas on Popi nii olude, kui ka oma enese orjameelsuse ohver.
Turgenevil on koer Gerassimi ja preili vahelise konflikti ohver. Kuigi põhitegevus keerleb
Mumuu ümber, jääb ta siiski Gerassimi varju. Turgenev kasutab koera selleks, et Gerassimi ja
preili vaheline konflikt veelgi teravamalt esile tuua ja vägivalda kogu õuduses näidata. Samas
annab just Mumuu ohverdamine Gerassimile jõudu muuta oma elu, kahjuks oma kõige truuma
sõbra elu hinnaga. Sarnast muutust ei toimu Popi ja Huhuu konflikti tulemusena: Popi jääb
Huhuu juurde ja isegi püüab teda pahedest päästa. Selles väljendub ühelt poolt tema suurus,
kuid teisalt suutmatus kurjale vastu hakata, et oma elus midagi muuta. Ta vastab kurjale
heaga, nagu õigele kristlasele omane. Tuglase novelli lugedes tekib tunne, et tõenäosus, nagu
saaks väike koer peremeheta hakkama, on liiga väike, sest Popil on orja hing, ta vajab
käskijat, isandat, sest ei oska teistmoodi elada. Samas oli ta oma vana peremehega koos väga
harjunud ja rahul ega vajanudki muutusi. Uue peremehe julmustega püüdis ta kohaneda.
Turgenevi jutustust lugedes kogeme, et koer elab koos oma peremehega õnnelikult, nende
omavahelistes suhetes on kõik lausa suurepärane hetkeni, kui preili sekkub. Gerassimi
allaheitliku meelu tõttu saab temast mõrvar. Koera ohverdamine muudab Gerassimi meelt,
tema lahkumine üksindusse on protest kurja maailma vastu. Ta leiab endas lõppude lõpuks
piisavalt julgust ja jõudu, et saada jagu oma ainukesest hirmust – preilist.
3. POPI vs. MUMUU
Nii Tuglase Popi kui ka Turgenevi Mumuu on positiivsed tegelased, kes sümboliseerivad
headust ja truudust, kes ei vasta kurjale kurjaga, vaid heaga. Samas on nad mõlemad õnnetud
ja vaesed olendid, kes püüavad kurjusele omamoodi vastu seista, mitte niivõrd tegutsedes,
kuivõrd oma olekuga. Mõlemas teoses on väga realistlikult näidatud, et ükskõik kuidas koerad
ka ei püüaks kurjust võita, on kurjus neist tugevam. Lõppude lõpuks on nad tavalised
väikesed ja nõrgad koerakesed (Popi on väike taksikoer, Mumuu alles kutsikas). Neil tuleb
leppida oma saatusega ja loota, et võib-olla toob see kaasa midagi head. Popis ja Huhuus
sümboliseerib koer orja, kes tunnetab saabuvat katastroofi, kuid on liiga nõrk selleks, et
katastroofi peatada. Paul Viires võrdleb Tuglase “abitut koera inimlapsega, kes on jõuetu ning
sellisena seisab elumõistatuse ees” (Viires 1937: 61). Ka Mumuu hakkab enne oma lõppu
tajuma vältimatut hukkumist ja ka tema ei saa sellest kuidagi pääseda.
Popi on ori, sest ta vajab käskijat, vajab isandat, kedagi, kellele kuuletuda ja kes kannaks tema
eest hoolt. Novelli autor rõhutab tema orjalikku hinge, tuletab lugejale seda kogu aeg meelde.
Ka Mumuu kohta võime öelda sama: ka tema vajab isandat, toitjat ja kaitsjat. Muudmoodi
need koerad hakkama ei saagi. Vaatamata sellele, et Mumuu ei ole sümboltegelane ja tema
peaeesmärk ei ole orjaliku hinge sümboliseerimine nagu Popis ja Huhuus, võib mõista, et ka
tema on oma olemuselt ori, kes ei saa peremeheta hakkama. Ka koer ise saab sellest aru, kui
ta röövitakse ja viiakse teise kohta. Mumuu põgeneb sealt oma peremehe Gerassimi juurde,
kuigi preili majas ootab teda ees vaid surm.
Erinevad Popi ja Mumuu selle poolest, et üks on sümbol, teine reaalne tegelane. Popi näitab
sümbolina, milline on orja elu: ori on õnnelik ja rahul nii kaua, kui tal on hea isand, kes
kannab tema eest hoolt, kuid see võib järsku muuta, ja koos sellega muutub ka orja elu. Siis
näeme, milliseid raskusi peab ori oma elus läbi elama. Mumuu on reaalne tegelane, kes näitab
lugejale, et ta on ori mitte sümbolite, vaid reaalsete tegude kaudu. Näiteks siis, kui pärast
seda, kui üks preili sulastest röövib Mumuu ja müüb ta ühele mehele, et too hoiaks teda kinni
seotuna oma majas vähemalt nädal aega (kõik õela preili plaani järgi), ja kui Gerassim hakkab
oma koera otsima ning küsib teiste käest, kas keegi teab midagi seoses Mumuu kadumisega
või mitte, siis vastavad paljud talle, et ei tea, kuhu Mumuu on kadunud, siis lõppude lõpuks
tuleb Mumuu oma peremehe juurde tagasi. Gerassim ei leidnud teda, kuigi üritas. Mumuu oli
see, kes leidis tee oma isanda juurde. Võib ju mõelda, et Mumuul oli väga hea võimalus
põgeneda, eriti siis, kui ta ei asunud enam preili majas, ta poleks pidanud preili majja tagasi
tulema, sest teadis ju, et selles kohas ootab teda ees vaid hukkumine, aga oma teoga tulla
tagasi näitas ta, et on tõesti väga truu ori oma isandale Gerassimile, keda ta väga armastas ja
ei suutnud ilma temata elada. Isegi kui see õnnelik elu kestab veel väga vähe aega, Mumuu
pigem sureb oma peremehe kõrval, kui elab ilma temata.
4. ISANDAD vs. ALAMAD
Tuglase novellis ja Turgenevi jutustuses on koertel olnud nii head kui ka halvad isandad.
Popis ja Huhuus oli Popil vana hea isand, keda ta väga armastas ja kes kandis tema eest head
hoolt. Selle isanda olen märkinud hea isandana. Pärast tema lahkumist lootis Popi väga, et
hea isand tuleb tagasi ja õnnelik elu jätkub, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Pärast hea isanda
lahkumist saab uueks isandaks tige ja julm ahv, kes puurist välja pääseb, paneb isanda riided
selga ja hakkab teda matkima, kuid Popi eest hoolitsemise asemel (nagu seda tegi hea isand)
hakkab ta Popit mõnitama ja piinama. Seda uut isandat olen märkinud kui kurja isandana.
Kuri ja hea isand on täielikud vastandid. Hea isand soovis Popile vaid head, kuri isand aga
ainult halba. Ent mõlemad olid isandad ja Popi oli mõlema jaoks alama seisus. Seetõttu
räägitakse novellis Popist kui orjaliku hingega olendist, kes pidi kellelegi kuuletuma, sest
muul viisil ei kujutanud ta elu ette, teisitisõnu – ta vajas käskijat, vajas tingimata isandat, kes
kannaks tema eest hoolt ja kellele ta oleks omakorda truu. Popi tahab teenida oma isandat ja
teeb seda hea meelega, sest ta ise ei suuda enda eest hoolitseda, ennast kaitsta ja toitu hankida.
Pärast hea isanda kadumist, kes oma koera armastas ja hoidis, saab Popist tõeline ori, kui ahv
pääseb puurist ja hakkab koera mõnitama, nagu ise tahab. Järelikult isandaid on erinevaid, nii
häid kui ka halbu. Ent isand jääb isandaks.
Ka Mumuus on olemas hea isand Gerassim ja kuri isand preili. Hea isand on nii Tuglasel kui
ka Turgenevil üsna sarnaselt kirjeldatud: nad mõlemad hoolitsevad oma koerte eest ja
armastavad neid väga. Ainuke erinevus on selles, et Mumuus on hea isand oli alati koera
kõrval, ta ei lahkunud nagu Popi hea isand, kes oli koera kõrval vaid sündmuste alguses,
novelli sündmustik hargneb tegelikult koos Huhuuga. Hea isand tuleb tagasi vaid
meenutustes.
Mumuus räägitakse Gerassimi ja koera inimlikest suhtest. Lugeja saab ise veenduda, et
Gerassim oli tõesti hea isand. Popis jõuame me selle järelduseni läbi Popi unistuste vanast
isandast, keda ta tagasi ootab, sest ainult koos temaga võib jälle alata Popi õnnelik elu. Vana
isanda headuses aitab meil samuti veenduda novelli keelekasutus: vana isandat
iseloomustatakse selliste sõnadega nagu hea, tõeline. Koera suhtes on ta ainult heasüdamlik.
Popil seostub vana isand vaid heade mälestustega.
Veidemann on võrrelnud vana isanda lahkumist Vana-Euroopa idülli hävimisega Esimeses
maailmasõjas. Samas väidab ta, et Vana-Euroopa idüll on nagu Hea Isand (Veidemann 2011:
47).
Ka Gerassim armastas koera ja koer teda. See oli loomulik armastus, mille vastu ei saa.
Gerassim oli ainuke, kes Mumuu eest hoolitses. See on seletuseks, miks oli koer jäägitult truu
oma peremehele. Gerassim suhtus Mumuusse õrnalt ja armastas teda. Ta ei talunud
teistsugust suhtumist Mumuusse. Gerassim oli Mumuu jaoks tõesti hea isand.
Kurdjumova kirjutab koguni, et Gerassim oli oma saatusega väga rahul, sest päästis koerakese
ja sai olla temaga koos. Gerassim tundis rõõmu sellest, et suhtles kaitsetu olendiga,
hoolitsemine lemmik-koera eest pakkus talle naudingut.
(Kurdjumova 1981: 90)
Kuri isand on nii Popis ja Huhuus kui ka Mumuus julm tegelane. Vahe on vaid selles, et Popi
elas suurema aja vaid kurja isandaga, Mumuu hea isandaga, kuid nende mõlema elu mürgitas
kuri preili. Popist sai kiiresti kurja isanda kiusamisobjekt, ta talus füüsilist vägivalda, mille
põhjustajaks oli kuri isand. Mumuu ei pidanud kannatama füüsilise vägivalla all, kuid pidi
taluma kurja isanda solvanguid ja suurt pinget, mille põhjustajaks ta kurja isanda majas oli.
Erinevalt Popist oli Mumuu kõrval hea isand, kes võis teda nii või teisiti kurja isanda eest
kaitsta, kuigi tegelikkus osutus vastupidiseks.
Nii Popi kui ka Mumuu oli mõlemad alamad, kumbki omamoodi. Erinevus oli vaid selles, et
üks alamatest (Mumuu) pidi elama kurja isandaga, kuid ka hea isand oli tema kõrval, teisel
alamal (Popil) oli aga palju raskem, kuna tema elas ainult kurja isandaga. Heast isandast olid
tal jäänud vaid head mälestused.
5. INIMESED vs. AJAD
Turgenev sai Mumuu valmis 1852. aastal, Popi ja Huhuu ilmus täpselt 62 aastat hiljem 1914.
aastal. Mõlemad ajad olid ajaloos murrangulised. Muutused ühiskonnas põhjustavad raskeid
inimestevahelisi konflikte ning sisemist võitlust. Nii oli Mumuu ilmumisaastal Venemaal veel
pärisorjus, mis lõpetati alles 1861. aasta talurahvareformiga. Samas on mõistetav, et ükski
reform ei muuda päevapealt sajandite vältel kujunenud ühiskondlikku teadvust ja kehtestatud
suhteid ülemate ja alamate vahel. Alamate orjameelsus on raske kaduma, selle asendumine
mässumeelsusega ja tee iseseisva inimeseni on vaevaline ja piinarikas.
Mumuus ongi juttu sündmustest, mis toimusid Venemaal pärisorjuse kaotamise eelõhtul.
Rahvas kääris ülekohtu vastu, mis mõjutas talupoegade elu. Turgenev vihkas
pärisorjanduslikku korda, ta lausa põlgas seda. Lebedev on kirjutanud, et juba lapsena nägi
Turgenev, kui julmalt ja ebaõiglaselt tema ema käitus oma alamatega, kuidas ta suhtus oma
talupoegadesse. Juba siis hakkas tal tekkima viha pärisorjuse vastu. Tema ema oli tüüpiline
kuri ja halastamatu preili, kelle jaoks talupojad, keda ta kamandas, olid pigem asjad kui
elavad inimesed. Ta kasutas oma aadliku võimu ja eesõigust täies ulatuses. See tähendas
sulaste solvamist, peksu ja nende elu aeglast hävitamist. Oma jutustuses Mumuu kirjeldab
Turgenev preilit täpselt samasugusena, nagu oli tema preilist ema. Nii nagu ema jaoks, nii ka
jutustuse preili jaoks ei tähendanud teised inimesed, eriti teenijad, mitte midagi. Ta pidas neid
omandiks, millega võib teha ükskõik mida. Preili oli türann, käskijanna, hingetu ja rumal
naine, kellele meeldis teisi alandada. Ta nautis seda, kuna teadis, et orjal polnud valikut.
Seetõttu on nende saatus traagiline, nad ei oska ega suuda enese kaitseks midagi ette võtta.
Niisuguste inimestega on kerge manipuleerida. Turgenevis tekkis protest oma ema, igasuguse
julmuse ja ülekohtu, üldse kogu valitseva õhkkonna vastu.
(Lebedev 1990: 47, 50)
Mumuus on Turgenev näidanud pärisorjusega seotud õudusi, mis otseselt tulenevad kirjaniku
lapsepõlves saadud psüühiliste traumadega. Esile on toodud ebavõrdsus rikaste ja vaeste,
ülemate ja alamate vahel. Seega on Mumuu saamisloos Turgenev tuginenud lapsepõlves
kogetule. Tema julm ema on teose antagonisti preili prototüüp.
1914. aastal, kui ilmus Popi ja Huhuu, algas Esimene maailmasõda, millesse eestlased
vaimustusega ei suhtunud, kuna sellised ideaalid nagu sõdimine usu, tsaari ja Venemaa eest
olid neile täiesti võõrad. Eestlased ei hoolinud ka, kes Esimeses maailmasõjas võidab – kas
sakslased või venelased. Vaatamata kõigele sellele oli 20. sajandi algus nii eestlaste kui ka
kogu maailma jaoks väga raske. Lisaks oli Eesti endiselt Venemaa koosseisus, mis tegi
eestlaste olukorra veelgi raskemaks. Sel ajal toimusid Eestis suured venestamislained; Vene
riik kontrollis nii Eesti poliitikat kui ka majandust. Eesti sõltus Venemaast täielikult. Eestlaste
seas oli palju andekaid ja tarku inimesi, kes oleksid võinud ennast realiseerida ja kindlustada
iseseisva väikese riigi tugeva ja stabiilse majandusega, kuid 1914. aastal iseseisvust eestlastel
veel ei olnud; nad vaid unistasid sellest. Ka see aeg oli suurte muutuste ja ühiskondlike
konfliktide aeg, mis jättis oma jäljed nii riikide ja rahvaste saatusesse kui ka iga inimese
hinge.
Need 20. sajandi alguse sündmused ja segased ajad kajastusid Popis ja Huhuus. Allegooriana
Vene riigi ülemvõimu all olevast Eestist võib tõlgendada Popit kui tarka ja intelligentset
olendit, kes ei saanud rahulikult elada ega ise otsuseid langetada, sest tema elu kontrollis
tugevam olend – Huhuu. Huhuu muutis Popi elu nii, nagu seda ise õigeks pidas. Samamoodi
kontrollis Eesti elu temast palju tugevam Vene riik ja Eesti ei saanud midagi teha. Riigid ja
rahvad olid samas olukorras, kui peremehed ja talupojad pärisorjandusliku korra ajal
Venemaal. Ma arvan, et paralleelid Eesti ajaloo ja rahva püüdluste vahel Tuglase novellis
kindlasti eksisteerivad, kuna Tuglas ise kutsus eestlasi üles looma oma euroopalikku kultuuri
ilma vene ja saksa mõjuta. Oma riigi suure patrioodina tahtis ta novellis näidata, mida tema
riik pidi mittevabana taluma ja läbi elama. „Tegelikult on katastroofiaimus see, mis seob Popit
ja autorit ennast. Popi on orjameelsuse sümbol, kes seisab autori kõrval, ja ihkab vabadust.
Ning autor väljendab oma tundeid ja eelaimusi selle sümboli kaudu“ (Andresen 1975: 487).
Mumuu ja Popi ja Huhuu on väga sarnased teosed, kuna mõlemas tõstatub orja-temaatika
väga teravalt. Taustaks on erinevate aegade keerulised ja segased ühiskondlik-poliitilised
olud, kuid nii Turgenevi kui ka Tuglase teoseid ühendab peategelaste suutmatus ennast nendes
oludes realiseerida ning ise areneda, kuna nad on süsteemi ohvrid. Nad on omakorda lõksus
ja siin peituvadki nende traagika juured. Neil tuleb lihtsalt leppida oma saatusega, sest nad on
sotsiaalse süsteemi lõksus, millest vabanemiseks ei saa nad kahjuks mitte midagi teha.
Mumuus on sotsiaal-poliitiliseks taustaks pärisorjuse aeg, selle viimased aastakümned, kui
ühiskonna progressiivsed jõud astusid üles kehtiva korra vastu, mis sajandite vältel juurdunud.
Ühiskondlikus teadvuses on pärisorjus traditsioon, talupoeg peab kuuletuma, täitma kõik
mõisniku käsud ja ei tohi kunagi vastu hakata. Seda peetakse elu normiks, millest juhindus ka
Gerassim, kui täitis preili käsud midagi küsimata. Selles avaldus Gerassimi orjameelsus. Oli
vaja suurt sisemist katastroofi, raputust ja läbielamisi, mis annaksid Gerassimile jõudu
purustada seosed, mis teda preiliga liitsid. Ka Popis ja Huhuus ei ole Popi iseseisev, kuid aeg
on teine ning isikuvabadust piiravad teised ühiskondlik-poliitilised olud – Eestis polnud veel
omariiklust, iseseisev Eesti riik oli sündimata, eestlaste jaoks võõras Esimene maailmasõda
nõudis inimohvreid jne. Ühiskond kääris, kuid murrang ühiskondlikus teadvuses oli sama
raske tulema, kui pärisorjuse kehtimise viimastel aastakümnetel. Tänu Popi tarkusele oli tal
potentsiaali paremaks eluks, kui ta vaid oleks olnud vaba, ent ise ei suutnud ta selleks midagi
teha. Sama lugu oli ka Eestiga: iseseisva riigina oleks palju potentsiaali paremaks
elukorralduseks, kuid pidi elama Vene riigi reeglite järgi.
6. ISIKSUSTE KONFLIKT vs. ORJAMEELSUS
Turgenevi ja Tuglase teoste võrdlemisel tuleb esile isiksuste konflikt: ühelt poolt Gerassimi ja
preili ning teisalt Popi ja Huhuu vastandumine. Mõlemal juhul on vastandusse kaasatud ka
kolmas osapool. Mumuus on selleks koer, taustategelastena preili teenijad Tatjana ja Kapiton;
Popis ja Huhuus aga hea isand, kes kunagi on olnud, kuid nüüdseks kadunud.
Gerassimi ja preili vastandumine tugineb nende olemusele. Gerassim on oma
käskijannast palju tugevam, targem ja nutikam; ta on palju parem inimene, kui preili, sest
suudab armastada kogu südamest ja hoolib nendest, keda armastab. Gerassim on väga aus
mees. Tema nõrkuseks on lojaalsus preilile, suutmatus vastu hakata preili käskudele, sest ta on
orjana sündinud ja kasvanud. Preili oli tujukas, kogu aeg vihane ja despootlik. Lugejatele jääb
tema teisi alandav käitumine väga kergesti meelde. See aitab neil ka mõista, millises
atmosfääris inimesed elasid. Kõik see aga aitab omakorda mõista, milles seisneb jutustuse
peamine konflikt isiksuste vahel.
Tekib küsimus: kui Gerassim oleks kuulnud ja osanud rääkida, kas see oleks muutnud tema
olukorda? Arvan, et mitte, sest Gerassim oli ori, kes määratud alluma ja käske täitma. Isegi
siis, kui ta oleks võimeline kõnelema, ei saaks ta midagi öelda.Ta on preili omand ja peab
täitma kõiki preili käske. Preili on Gerassimi isand, kellel tuleb kuuletuda.
Kurdjumova väidab, et paljud lugejad on proovinud Gerassimi ja preili suhet õigeks mõista,
öeldes, et preilit kaitses ju seadus. Ka tsaar ise kaitses preili õigusi, ja see asjaolu andis talle
võimaluse teha kõike, mida ta soovis, vaatamata sellele, et paljud tema teod solvasid ja
alandasid teisi inimesi. Seetõttu peavad lugejad preili käitumist üsna loomulikuks, mõned aga
koguni normaalseks.
(Kurdjumova 1981: 91)
Isiksuste konflikt Popis ja Huhuus sarnaneb Gerassimi ja preili vastandusega. Vastandatud on
koer Popi ja tema ahvist isand Huhuu. Vahe isiksuste konfliktiga Mumuus seisneb vaid selles,
et muutus Gerassimi teadvuses on suurem – ta lahkub preili juurest ja läheb oma tallu tagasi,
samas kui Popi jääb Huhuu juurde ka siis, kui oleks võimalus jõuetu Huhuu maha jätta ja oma
teed minna. Selle asemel hakkab Popi hoopis Huhuu eest hoolt kandma, mis tõstab ta
mõistjate silmis tegelikult oma isandast tohutult kõrgemale – alandatud saavad kord
ülendatud. Sama kristlik moraal sisaldub veidi varjatumalt ka Gerassimi ja preili konflikti
taga, sest hinge poolest on Gerassim oma isandast-käskijannast mõõtmatult üle. Ta ei vaja
käskijat, ta pole niivõrd alistuva hingega nagu Popi, ta suudab ka iseseisvalt elada ja elatist
teenida. Olenemata Gerassimi ja Popi erinevustest on mõlemad süsteemi ohvrid. Vahe vaid
selles, et Tuglas kirjeldab nõrka ja Turgenev tugevat alistuva hingega ning truud orja.
Orjameelsuse avaldumisel on võrreldavates teostes nii sarnasust kui ka erijooni. Popis ja
Huhuus kirjeldab Tuglas nõrka alistuva hingelaadiga orja, kelleks on hale ja kaitsetu
taksikoer. Erinevalt Gerassimist ei ole Popi üldse iseseisev ega suudagi iseseisev olla. Temast
ei saa kunagi iseseisevat olendit. Ta on üks kaitsetu loom, mitte inimene. Ent tegelikult pole
asi nii lihtne ja ühene. See, et Gerassim on inimene, ei tähenda, nagu oleks ta automaatselt ka
tugev, iseseisev ja suutlik iseenda eest hoolitsema. Maailmas on küllalt palju inimesi, kes
täpselt samuti nagu Popi on nõrgad ja vajavad käskijat, kes otsustaks nende eest ja aitaks
eluga toime tulla. Näiteid leidub nii Turgenevi jutustusest Mumuu kui ka Tuglase novellist.
Kingsepp Kapiton, kellele preili annab naiseks Gerassimi armastatu, on joodik, täiesti
võimetu inimene, kes on kaotanud iseenda ja kõik need omadused, mis inimesest inimese
teevad. Samuti minetab oma olemuse kuri isand Huhuu, kui ta pahede küüsi langeb. Kingsepa
õlekõrreks on tema orjameelne ja saatusele alistunud naine, kelle hing kõige toimunu tõttu
kalgistub, kes pole võimeline kingsepa juurest lahkuma, sest see oleks mõeldamatu tegu – nii
on alati olnud ja peab olema, et naine jääb mehe kõrvale. Huhuu õlekõrreks on Popi, keda ta
on kogu elu alandanud ja türanniseerinud. Saatuse iroonia on selles, et põhja käinud isandat
püüab vee peal hoida tema hale, nõrk ja kaitsetu ori.
7. SÜNDMUSTE DÜNAAMILISUS vs. STAATILISUS
Turgenevi jutustuses Mumuu toimub erinevaid tegevusi, mis toimuvad ühelt poolt järjekindlalt
ja kiiresti (preili tegevused) ning teisalt justkui aegluubis (Gerassimi tegevused). Näiteks, kui
preilile midagi ei meeldi ja ta vihastab, siis otsustab ta kohe midagi enda kasuks muuta ja
nõuab, et tema käsud ja soovid oleksid kohe täidetud. See näitab, et tegemist on ilmselt väga
võimuka inimesega, kes nõuab ja otsustab, suhtleb stiilis käsin-poon-kamandan. Preilile
iseloomulik emotsioon on vihastada iga asja peale. Oluline on seegi, et preili kirjelduses
praktiliselt puuduvad tegevusverbid, mis pole tegelikult üllatav, kuna ta on oma majas
kuninganna, kes ei peagi midagi tegema. Selleks on tal sulased, tema jagab vaid käske, tihti
voodis lamades. Gerassimi tegevused aga osutavad sellele, et tegemist on väga aktiivse
inimesega (suundus, ilmus, pööras ümber, väljus, jätkas, kandis, muutis jt.), samas need
verbid väljendavad ka tema füüsilist aktiivsust, kuigi ei väljenda järjekindlaid ja kiireid
tegevusi nagu preili omad, aga ikkagi ei ole Turgenevi verbivalik Gerassimi puhul juhuslik.
Teda iseloomustatakse veel selliste seisundiverbidega nagu istus, lamas, asus, seisis, mis
näitavad Gerassimi staatilist olekut ning tunde- ja kaemusverbidega nagu tundis, kutsus,
vaatas, mille kasinus annab tunnistust suletud sisemaailmast.
Tuglase novellist Popi ja Huhuu võib jääda mulje, justkui midagi erilist ei toimugi. Kõik
sündmused leiavad aset majas, pole ühtegi stseeni, kus oleks tegevusi väljaspool maja (v.a
Popi unenägu). Lugedes novelli, kus tegevuspaigaks on üks ruum, millesse tegelased jäävad
lõpuni, võib tekkida ettekujutus olukorra muutumatusest, staatilisusest, kuid tegelikult on
tegevust küll ja küll. Veidemanni arvates on novelli süžee väga dünaamiline, kuigi teost
lugedes jääb mulje, justkui midagi ei toimuks. Jääb püsima üks muutumatu pilt. Veidemann
märgib, et Popi mõtisklemist saab nimetada passiivseks tegevuseks; Huhuu aktiivsus ilmneb
väga erinevate tegevuste kaudu. Tema peamine tegevus on mängimine, millega ta pidevalt
tegeleb. Teiseks Popi piinamine, millega ta tegeleb tavaliselt õhtupoolikuil, kui on mängimise
lõpetanud. Ta ajas Popit mööda tuba taga, pildus köögiriistadega, ajas torkides Popit mööbli
alt välja, lõi talle kepiga pähe, kallas vedelikke kaela ja pistis kõrvadesse auke. Vahetevahel
üritas Popi kurjale ahvile vastu seista, kuid kõik oli mõttetu, kuna ahv oli temast palju
tugevam.
Süžee dünaamilisuse haripunktiks on plahvatus majas, mis juhtub Huhuu rumaluse tõttu ning
mille tulemusel maja vajub mürinal pooleks. Seega toimub ühes ruumis Huhuu initsiatiivil
palju aktiivseid tegevusi, milles on sunnitud osalema ka Popi, kellele on rohkem omane
passiivne mõttetegevus. Novellis vahelduvad Popi seisundid äkki: mõtisklused ja monotoonne
olemine asenduvad ootamatult dünaamilisusega.
Mumuu peategelase Gerassimi põhitegevus on kojamehe töö preili majas, kuid ta tegi ka muid
töid – kõike, mis teha kästi. Ta oli hea töötegija, ta sai kõigega kiiresti ja väga hästi hakkama.
Tegelik Gerassimi prototüüp Andrei andis selleks Turgenevile piisavalt ainest. Oma jutustuses
piirdub ta selle perioodiga Andrei elust, kui viimane töötas kojamehena preili majas Moskvas.
Juri Lebedev on Andrei elu kirjeldanud järgmiselt: vaene Andrei pidi tegema igasugust rasket
tööd, tal olid erinevad ametid, tema tegemised sõltusid otseselt perenaise Varvara soovidest.
Kord tahtis Varvara kutsuda külla tüdruku, keda oli omal ajal kasvatanud. Tüdruk elas päris
kaugel. Tüdruku järele saatis Varvara kojamees Andrei. See ameti nimetus oli kiirjooksja.
Räägiti, et olevat nähtud hiiglast, kes kõndis, pikk kepp ühes käes ja Varvara kirjutatud kiri
tüdrukule teises, kel kaelas rippumas suur kott ja kes liikus kiirel sammul. Niimoodi pidi ta
täitma kiirjooksja ametiga talle pandud ülesandeid. Mõnikord olid Varvara käsud isegi
hullemad. Nii pidi vaene Andrei jooksma Avdotja juurde, kes valmistas väga maitsvat
tatraputru. Varvara arvamusel ei osanud keegi tema kokkadest nii head tatraputru teha.
Avdotja elas päris kaugel, kuid puder pidi olema kohale toodud soojana. Niisugused Varvara
kapriisid olid alandavad ja need otseloomulikult mõnitasid tema alluvaid, eriti vaest Andreid.
(Lebedev 1990: 39-40)
Vaatamata sellele, et Mumuus ei ole midagi kirjas selle kohta, kas Gerassim pidi
kiirjooksjana viima tüdrukule kirja või jooksma kauge maa taha ühe tatrapoti järele, oli tema
elu preili aktiivsuse tõttu vägagi raske. Preili juhindus oma tegevustes ja otsustes iseenda
kurjast loomusest, vajadusest kõiki alandada ja türaniseerida. Gerassim oli preili peamine
kiusamisobjekt, kes pidi kogu aeg suurt alandamist taluma. Näiteks korraldas preili Tatjana ja
joodikust kingsepa Kapitoni abielu, et alandada Gerassimit, kes Tatjanat siiralt armastas ja ka
vastuarmastust leidis. Enne Mumuud oli Tatjana tema jaoks kõige tähtsam. Gerassim järgnes
naisele kõikjal, tahtis teda kogu aeg näha, üritas talle läheneda, kinkis erinevaid asju, hoolitses
tema eest, jälgis teda tähelepanuga. See oli Gerassimi viis oma armastust näidata. Gerassim
muretses selle sunnitud abielu pärast kogu aeg, kuid ei tahtnud oma piinu kellelegi näidata,
eriti Tatjanale ja Kapitonile. Ilmselt üritas ta raskes olukorras jääda uhkeks meheks, sest
uhkus on üks tema peamisi isikuomadusi. Tugeva mehena ei soovinud ta ilmutada mingit
nõrkust ega emotsioone seoses Tatjana ja Kapitoniga, kuigi oli tegelikult väga õnnetu.
Õnnelikuks muutub ta uuesti, kui leiab koerakese Mumuu. Nüüd hoolitseb ta selle abitu
olendi eest, toidab teda, jalutab koos temaga, kallistab teda jne. Ta lausa naudib seda kõike.
Ühe armastuse lõpust saab alguse teine armastus. See on igivana loodusseadus, mille
tähistamiseks kasutame tänapäeval mõistet elus edasi minema. Niisiis vahelduvad aktiivsed
tegevused erinevate seisundite ja hingeliste üleelamistega. Ka selles on näha paralleele
Mumuu ning Popi ja Huhuu süžee vahel.
8. REAALSUS vs. NÄIVUS
Loomulikult ei suuda kurja südamega, enesekeskne, üksik ja surmale lähenev vana preili
Gerassimi õnne taluda. Ta ei suuda näha, et keegi kusagil on õnnelik ja rahul. Oma hädad ja
õnnetused elab ta välja teiste peal. Nii järgneb üks käsk teisele: anda Tatjana kingsepp
Kapitonile mehele, hukata Mumuu jne. Kurdjumova on märkinud, et perenaisel endal, kes
käske jagas, puudus see armastus, mis juhib õnnelikku elu ja mis on selle tuumaks
(Kurdjumova 1981: 49). Mumuu hukkamist ja sellele eelnenud sündmusi kirjeldades on
Turgenev esile toonud kogu inimtraagika, mis Gerassimit tabab. Kaudselt tabab see ka preilit,
kuigi keegi tegelastest, k.a preili seda ei tunneta. Gerassim ei tahtnud koerakest, oma ainsat
truud kaaslast ja sõpra tappa, kuid orjameelsus saab võitu: ta oli andnud preilile lubaduse ja
ausa mehe ning alamana pidi selle täitma. Nagu ka Tatjana talle vastumeelseid ja orjastavaid
abielukohustusi täites.
Kurdjumova andmetel polnud preili tegelikkuses nii mõjuvõimas ja hirmuäratav, nagu
Turgenevi kirjelduses. Kudrjumova toob välja preilis koomilise elemendi, mis avaldub
vastuolus ühelt poolt tema näilisese tähtsusese ja asjalikkuse ning teisalt vana surmaeelse
naise haleduse, õnnetuse ja üksinduse vahel, kelle hinges valitseb tühjus. (Kurdjumova 1981:
48-49)
Sisuliselt võtab Turgenev Mumuus preililt maha tähtsuse maski, mille taha viimane ennast
peidab ja näitab, missuguse naisega on tegelikult tegemist – haleda ja õnnetu vanainimesega.
Koomilisuse element Kudrjumova arusaamas võib olla tõlgendatud veidi teise nurga alt, kui
arvestada sellega, et preili prototüübiks on olnud Turgenevi ema. Poja tunnetes oma vana ema
vastu, olgu ema olnud missugune tahes, leidub pigem haletsust ja haledust, kui vaoshoitud
muiet.
Teisalt on just preili kättemaksuiha see mõjur, mis paneb Gerassimi otsustavalt
tegutsema ja oma elu muutma. Kui ülekohus ja elutraagika on niivõrd väljakannatamatud, siis
toimub paratamatult plahvatus. Pole tähtis, kas Popi ja Huhuu majas või preili lähikonnas,
inimeste hinges või ühiskonnas. Oluline on see, et midagi toimub, sest kõik vajavad muutusi
paremuse poole. Enne seda tuleb aga läbida kadalipp, tuua ohvreid ja ennast ohverdada.
Gerassim hakkab preilile vastu ja lahkub alles pärast seda, kui on sunnitud Mumuu hukkama.
Gerassim oli väga õnnelik ja lausa reibas tagasiteel oma kodukohta. Loomulikult, lugejatel
võib tekkida küsimus kuidas võis ta olla nii õnnelik pärast oma armastatud koera mõrvamist?
Sellele küsimusele annab väga hea vastuse Kurdjumova: Gerassim tundis ennast nüüd vaba
inimesena, mitte orjana. Koera surm aitas tal saada õelast preilist jagu, muutes täielikult tema
teadvuse. Gerassim oli nüüd justkui taassündinud mees.
(Kurdjumova 1981: 92-93)
Kurdjumova on viidanud vastuolule Gerassimi reipa ja õnneliku oleku ning Mumuu
hukkamise vahel, misjärel Gerassim otsustas oma tallu tagasi pöörduda. Gerassimi õnnetunde
ja reipuse põhjus oli selles, et ta tundis ennast lõpuks vaba inimese, mitte orjana. Koera surm
oli viimane paljude teiste ohverduste reas, mis sillutasid teed vabadusele. Gerassim oli nüüd
justkui taassündinud mees. (Kurdjumova 1981: 92-93) Samas on siin tegu vaid Gerassimi
võiduga iseenda üle, ühiskonnas ei muuda see midagi. Aga kui inimeste teadvus hakkab tänu
niisugustele traagilistele üksikjuhtumitele muutuma, siis on iga üksikjuhtum omamoodi
oluline.
Niisiis saame Gerassimi taassünni tunnistajateks. Selle tulemusena näeme mehes selliseid
iseloomulikke jooni, mida me enne ei näinud, ja mis väärivad vapustust. Gerassim saab
sõltumatuks meheks.
(Kurdjumova 1981: 94)
Gerassimi kui isiku muutumise protsessi näitab veel see, et teose alguses võrreldakse teda
kinni püütud loomaga, lõpule lähenedes aga hakatakse teda võrdlema lõvega. Need võrdlused
on väga kontrastsed, ja nende erinevus väga tajutav: algul ju käituski Gerassim nagu kinni
püütud loom (tahtmata), pärast aga hakkas käituma nagu tugev lõvi.
(Kurdjumova 1981: 93)
Samas Popi jääb Huhuu juurde ja see ta ka hukutab. Kui Gerassimi muutumise hind on
Mumuu surm, see viimane piisk kannatuste karikas, siis Popi jäämise hind on tema enda
surm. Seega on mõlemas teoses muutuste hinnaks ohver. Vahe vaid selles, kes
konfliktsituatsioonis keda ohverdab – kas kellegi kolmanda või iseenda ja kui raskelt see kätte
maksab. Võib öelda, et mõnes mõttes on enda surm lihtsam – ei pea kogema lõputut
kaotusvalu. Raskem on kaotusi üle elada, neist õppida ja kannapöördeid teha. Kurjusele
samaga vastamine hävitab aga kõik. Nii Gerassim kui ka Popi on läinud teist teed, kuid
kumbki neist pole jõudnud oma arengus järgmisele, kvalitatiivselt uuele tasandile, vaid jäävad
ohvriteks teel vabaduse ja parema tuleviku nimel.
Tuglase Popi käitub kristliku moraali vaimus: kui sind lüüakse paremale põsele, keera vasem
ette, aita hädasolijat, andesta. Selles on Popi suurus Huhuuga võrreldes, kelle kurjus tapab
ennekõike tema enda. Selle tulemusena saavad kord ülendatud need, keda on alandatud.
Samas pole Popi käitumine teadlik ning seetõttu puudub tal võimalus uuele elule. Ta on vaid
üks ohvritest teel tulevikku, millest pole midagi veel teada.
Turgenevi Mumuus laheneb konflikt Gerassimi ja preili vahel paljuski analoogselt. Esiteks
vahelduvad ka siin rollid: väliselt on võim preili käes , kuid sisuliselt on tegu võimuka, kuid
kibestunud ja haletsusväärse vana naise türanniaga, mida olud soosivad ning milles võib näha
teatud sarnasust põhjakäinud Huhuuga. Gerassim on küll ori, kuid tal on saatuse kiuste
säilinud võime armastada. See muudab ta preilist suuremaks, nagu ka Popi on Huhuust
suurem tänu oma hinge avarusele ja võimele hädas olijat aidata. Seega on mõlemas
analüüsitud teoses ühel või teisel viisil jõutud juhtmõtteni, et see, kel täna võim ja vägi, ei
oma seda enam homme; et tuleb aeg, kui need, keda täna alandatakse, saavad ülendatud.
Preili kui üksik ja hale vana naine on surmale määratud, Gerassimiga aga toimub taassünd.
Muidugi iseasi on see, kas taassündinud mees on võimeline ka midagi uut ja progressiivset
ette võtta. Ning ilmselt on seda ka vara oodata, sest ühiskondliku teadvuse küpsemine on
aeganõudev ja pikaldane protsess. Gerassimi reaktsioon väljakannatamatule olukorrale on ühe
inimese protest. Tatjana näiteks ei lähe sellega kaasa, ammugi kingsepp Kapiton.
9. REAALSUSE ja NÄIVUSE DIALEKTIKA
Nii Popi ja Huhuu kui ka Mumuu teksti keele- ja süžee analüüsi käigus tuli ilmsiks, et
mõlemas teoses on kaks omavahel põimunud plaani: näiv ja tegelik. Huhuu ja preili
võimukus, mis väljendub nende tegevuste kaudu, on suuresti näiv, kuigi reaalsus, mille taga
on tegelikult kurjad, tühja hingega haletsusväärsed türannid. Nende võim püsib vaid
ühiskonnas sajandite jooksul välja kujunenud arusaamadel ja korral. Popi ning Gerassimi
alandused on samuti reaalsus, millest aitab üle saada hingesuurus. Seda nähtust ei saa mõõta,
kuid sellest võib sündmuste käiku ja tegelaste kannatusi ning mõtteid kirjeldades lugejale
märku anda.
Aja möödudes tegelaste rollid ja seisundid vahelduvad. Mõlemas teoses on kahe poole
vastasseis: ühed on isandad, teised orjad, nendevaheline konflikt avaldub reaalsete tegevuste
kaudu, mis kutsuvad esile erinevaid seisundeid ja reaktsioone – isandatele enamasti
kahjurõõmu ja joobumust teiste piinamisest, orjadele vaid piina. Rollimuutusest annab märku
mõlemas teoses plahvatus: Popi ja Huhuu majas toimub see otseselt, Gerassimi
kannatustekarikas kaudselt. Sellest hetkest minetab isand oma rolli, kuid ei Tuglas ega
Turgenev ütle otse välja, et nüüd on paigal uued isandad Popi ja Gerassim, sest siis ei
tähistaks plahvatus muutust. Selle asemel kirjeldatakse mõlemas teoses, kuidas tegutsevad
uues olukorras need, keda seni on alandatud. Popi saatus on jääda oma türanni kõrvale, tasuda
kurjale heaga, mis küll ülendab teda, kuid samas suutmatus sellest olukorrast välja tulla
hukutab Popi. Gerassim ohverdab kõik, kes on talle olnud armsad, nii Tatjana kui ka truu
koera, kuid Mumuu hukkamine on viimane piisk tema kannatustekarikas ja ta julgeb ennast
türannist lahti kiskuda ning oma teed minna. Gerassim on jõuliseks muutuseks reaalselt
võimeline, ta viib oma mõtte ellu, samas kui Popis aktiivse tegutsemise alge puudub. Tema
tegutsemine on rohkem intellektuaalset laadi, mille reaalsuseks on püüe Huhuud kuidagi
aidata. See ülendab teda rohkem, kui igasugune võim või lahkumine. Alandatud ongi need,
kes tegelikult on ülendatud.
2. Kokkuvõte
Popi ja Huhuu ning Mumuu on teosed, millel on nii erinevusi kui ka sarnasusi ka
keelekasutuse baasil. Suurim erinevus kahe teose vahel on niisiis selles, et Popis ja Huhuus
kasutab Tuglas sümboolseid tegelasi, Mumuu tegelastel on olemas reaalsed prototüübid, keda
Turgenev tundis veel lapsepõlves (üks prototüüpidest tema enda ema). Novellis Popi ja
Huhuu kasutab Tuglas oma sümboltegelasi selleks, et näidata nende kaudu erinevaid tundeid
ja emotsioone, mis on iseloomulikud inimestele, kuigi novelli tegelased on loomad.
Peategelane koer Popi sümboliseerib seega orja ja talle on iseloomulik selline isikuomadus
nagu alluvus. Ori, keda Popi sümboliseerib, on niivõrd nõrk, et ei oska olla isandata, isegi kui
isand on halb ja kohtleb teda väga pahasti. Jutustuses Mumuu on peategelane reaalsest elust
võetud inimene, seega ei sümboliseeri ta kedagi, vaid kordab tema prototüübi ühte elatud
perioodi, nimelt perioodi, kui viimane töötas kojamehena Moskvas tema preili majas.
Popis ja Huhuus on tegelasteks kaks looma (väike taksikoer ja ahv). Novelli põhikonflikt on
selles, kuidas hakkavad need loomad ilma inimeseta (nende vana peremeheta) elama. Peamine
küsimus on selles, kas nad saavad üksi hakkama või mitte. Novellis on seega ainult kaks
tegelast (mõlemad loomad) ja puuduvad inimtegelased (peale vana isanda, keda kohtame vaid
novelli alguses enne seda, kui ta igaveseks majast lahkub). Mumuu põhikonflikti osalejad on
inimesed (preili ja kojamees Gerassim), kelle terava vastuolu objektiks on loom (kutsikas
Mumuu). Seega ei ole siin erinevalt novellist koer teose peategelane, ja me ei näe ümbritsevat
maailma läbi tema silmade. Ta jääb peategelase Gerassimi varju. Novelli ja jutustuse sarnasus
on niisiis selles, et mõlemas kasutatakse loomtegelasi, ainult et Popis ja Huhuus hargneb kogu
tegevus kahe loomtegelase vahel, Mumuus aga kasutatakse ainukest loomtegelast novellis
puuduvate inimtegelaste konflikti teravamaks esiletoomiseks.
Popi ja Mumuu on niisiis mõlemad koertegelased ja mõlemal on nii sarnasusi kui ka
erinevusi. Nende sarnasused on selles, et mõlemad tegelased on oma olemuselt head,
positiivsed. Isegi kurjale vastavad nad vaid heaga. Siis on mõlemad koerakesed nõrgad ja
kaitsetud olendid, kes vajavad oma elus kedagi, kes neid juhendaks. Nad on vaesed olendid,
kes ei suuda kurjusele vastu seista, ning lõppude lõpuks kurjus saab neist jagu. Kahe koera
peamine erinevus on selles, et Popi on sümboltegelane, Mumuu aga reaalne tegelane, kellel
on olemas prototüüp (koer, kelle eest kandis hoolt Gerassimi prototüüp Andrei). Popi näitab
sümbolina, milliseid raskusi peab ori oma elus läbi elama. Mumuu näitab reaalsete tegudega,
et ta on oma peremehe Gerassimiga väga tihedalt seotud ja on oma olemuselt ori, nagu Popigi.
Novellis ja jutustuses on mõlemal alamal (nii Popil kui ka Mumuul) nii häid kui ka halbu
isandaid. Popi hea isand oli see, kes novelli alguses lahkub ega tule enam tagasi. See isand
kandis Popi eest väga head hoolt ning armastas teda. Seepärast Popi jaoks oli ta tõeline. Halb
isand oli tige ahv, kes pärast hea isanda lahkumist tema riided selga pani ja hakkas teda
matkima. See isand üldse ei hoolitsenud Popi eest. Vastupidi, ta vaid piinas teda. Abitu koera
piinamine tõi talle naudingut. Selles peitubki ahvist isanda tõeline kurjus. Mumuu hea isand
oli Gerassim, kes suhtus Mumuusse õrnalt ja armastas teda. Erinevalt Popi heast isandast,
Gerassim oli alati oma koerakese kõrval. Halb isand oli preili, kes erinevalt Popi halvast
isandast Mumuud füüsiliselt küll ei piinanud, vaid kogu aeg alandas teda, rääkis, et koer on
jälk ja rumal ja üleüldse andis kogu oma olemusega kogu aeg teada, et Mumuu on tema majas
liigne. Seega kannatasid mõlemad alamad (nii Popi kui ka Mumuu). Erinevus oli vaid selles,
et igaüks neist kannatas omamoodi: Popi kannatas füüsilise vägivalla all, Mumuu aga vaimse
surve all.
Popi ja Huhuu ja Mumuu mõlemad ilmusid rasketel aegadel. Mõlemas teoses kirjeldataksegi
neid raskeid ajaperioode, milles ühiskond pidi eksisteerima. Popi ja Huhuu ilmumisaasta oli
1914; sel aastal algas esimene maailmasõda, mis tõi palju kannatust tervele maailmale. Eesti
olukord oli aga eriti raske, kuna riik oli Venemaa koosseisus ja ihkas vabadust rohkem kui
midagi muud. Eesti riik soovis areneda ja õitseda ning tahtis teha seda omamoodi, kuid see
võimalus puudus, kuna riiki kontrollis Venemaa, mis ei lubanud Eestil elada nii, nagu see
soovis. Eesti riik sõltus täielikult temast tugevamast Vene riigist. Sarnane olukord on ka Popis
ja Huhuus: koer, kes on ahvist targem, peab ahvile kuuletuma ja elama tema reeglite järgi. Siit
võib omakorda järeldada, et üks sümbolitest, mida koer võiks kehastada, on suure
potentsiaaliga Eesti riik, ahv aga sümboliseerib Popist/Eestist tugevamat Vene riiki, kes
muudab viimase elu nii, nagu ise õigeks peab. Mumuu ilmumisaasta on 1852. Siis oli
Venemaal veel pärisorjuslik kord. Talupoegade elu sõltus otseselt nende peremeestest või
preilitest. Talupojad ei saanud ise oma eluga mitte midagi peale hakata, mingist enesearengust
polnud juttugi. Sellist preili/talupoja suhet näitab Turgenev oma jutustuses Mumuu. Gerassim
on äärmiselt tugev ja iseseisvaks eluks valmis mees, kuid peab alluma temast nõrgemale
preilile, sest ühiskonnakord ja paika pandud reeglid nõuavad seda. Selles mõttes sarnaneb
talupoegade olukord Popi situatsiooniga novellis ning Eesti riigi olukorraga venestamise ajal
– on vaja taluda kellegi teise reegleid ja elada viimase tahte järgi.
Nii novellis kui ka jutustuses tutvume isiksuste konfliktiga. Popis ja Huhuus on isiksuste
konflikti osavõtjad koer Popi ja ahv Huhuu, Mumuus on osavõtjateks Gerassim ja preili.
Mõlemas teoses võtab konfliktist osa ka kolmas osapool. Novellis on selleks vana hea isand,
jutustuses koer Mumuu. Popis ja Huhuus vastandatakse Popit ja Huhuud. Popi on palju
targem ja intelligentsem kui Huhuu, kuid ta on tema ori, kes peab temast tugevamale, kuigi ka
palju rumalamale olendile alluma. Sarnane vastandatus on kirjeldatud ka Mumuus. Gerassim
on palju nutikam kui preili, ta on ka palju parem inimene. Ta on preilist ka palju tugevam
(erinevus Popist, kes on oma isandast nõrgem), aga ka Gerassim on ori, kes ei tohi oma
preilile vastu hakata. Seepärast peab täitma kõiki preili käske ja talle alluma, nagu Popi allus
Huhuule.
Popi ja Huhuu süžee on väga dünaamiline, kuigi novelli lugedes võib tekkida tunne, justkui
midagi erilist ei toimu, sest tegevuspaigaks on üks maja. Asi aga ongi selles, et nimetatud
majas kogu aeg toimub tegevusi. Dünaamiliste tegevuste sooritaja on ahv Huhuu. Samuti
toimub ka passiivseid tegevusi, mille sooritajaks on Popi (tema mõtisklemine). Süžee
dünaamilisuse lõpptulemuseks on plahvatus majas, mille põhjustajaks on Huhuu. Ka Mumuus
toimub palju aktiivseid tegevusi. Jutustust lugedes näeme, kuidas Gerassim on sunnitud preili
majas kogu aeg tegema aktiivset tööd või näeme, kuidas ta hoolitseb Tatjana eest, üritades
võita viimase armastuse, pärast aga hakkab ta hoolitsema oma koerakese Mumuu eest; toidab
ja kaitseb teda. Sarnaselt Popile ja Huhuule ka Mumuus on aktiivse süžee haripunktiks
plahvatus, kuid erinevus on selles, et jutustuse plahvatus ei ole reaalne, nagu novellis. See
plahvatus toimub Gerassimi hinges pärast seda, kui ta tapab oma armastatud koera, ja see
plahvatus täiesti muudab tema teadvuse. Gerassimist saab uus mees. Novellis aga plahvatus,
mille tulemusena terve maja vajus pooleks, hukkas mõlemad loomad.
Nii Popis ja Huhuus kui ka Mumuus ei ole kurjad isandad niivõrd tugevad ja hirmuäratavad
kui lugejal võib reaalselt tunduda. Mõlemad isandad üritavad küll näiliselt tunduda
kõikvõimsad ja tähtsad, aga reaalselt on nii preili kui Huhuu puhul tegemist haledate
olenditega. Preili pateetilisus seisneb selles, et ta on tegelikult vana, üksildane ja õnnetu
lesknaine, kelle hinges valitseb vaid tühjus. Ta üritab seda kõike varjata, pannes tähtsuse
maski enda peale. Ka Popi teine isand Huhuu, kes teda nii julmalt piinab, on tegelikkuses üks
hale olend. Kuigi ta on nüüd riietunud nagu isand ja kogu maja kuulub talle, ei tee see teda
targemaks; ta on endiselt rumal ahv, kes ei ole võimeline oma „võimuga“ ei midagi peale
hakata. Ta on võimeline vaid pöörasteks ja mõttetuteks tegudeks, mis lõppude lõpuks viivad
tema ja Popi hukuni. Huhuu muutub eriti pateetiliseks siis, kui hakkab jooma. Siis saab temast
tõesti nõrk olend, kes ei suuda ennast kaitstagi. Siis näeme tõelist Huhuud, mitte maski taga
peituvat „mõjuvõimsat isandat“.
Novellis ja jutustuses ei ütle kirjanikud otse välja, et Huhuu ja preili on mõlemad tegelikult
nõrgad ja haledad türannid. Lugejatele antakse sellest vaid vihjeid. Samuti ei ütle kumbki
kirjanik, et teoste lõpule lähenedes saavad orjadest tõelised isandad. Vastasel juhul ei
tähendaks see, et toimub rollimuutus. Rollimuutus aga tõesti leiab aset, nii Popis ja Huhuus
kui ka Mumuus. Erinevus on selles, et Gerassim jätab oma kurja isanda ja läheb oma
kodukohta tagasi. Ta on nüüd selleks piisavalt tugev ja iseseisev, samas ta tunneb end nüüd
õnneliku ja täiusliku mehena, preili aga on endiselt vana, üksildane ja äärmiselt vihastatud
naine. Popi ei jäta oma kurja isandat, isegi siis, kui viimane muutub nõrgaks ja jõuetuks. See
omakorda näitab Popi hingesuurust ja aitab meil veenduda, et koer on alati olnud palju üllam
ja parem kui tema ahvist isand. Ta vastab kurjale heaga. See ülendab teda palju rohkem, kui
võim või lahkumine. Alandatud ongi need, kes tegelikult on ülendatud.
JÄRELDUSED Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida ja võrrelda omavahel kahte samalaadset teost ning
kirjeldada nende sarnaseid ja erinevaid jooni ning hea ja kurja mõistete sisu. Seatud
eesmärkide saavutamiseks töötati läbi erinevaid metatekste, mis on kahe teosega seoses
ilmunud ja analüüsiti mõlema teose tegelastega seotud kontekste.
Nii Popis ja Huhuus kui ka Mumuus on selgelt vastandatud headus ja kurjus. Headuse
kehastajad on orjad, kurjuse kehastajad isandad. Need rollid ei muutu ning on samad isegi
erinevatel ajaperioodidel. Mumuus sündmustik hargneb pärisorjuslikul Venemaal, kui
„kurjameelsed isandad“ olid tegelikult nö ühiskonna normiks. Nad kamandasid vaeseid orje ja
hävitasid nende elu.
Popis ja Huhuu sündmused toimuvad Esimese maailmasõja algaastail ja ka selles teoses täitis
kurjuse rolli isand ning headuse rolli ori. Järelikult pole vahet, millise ajaga on tegemist,
valitsejad kuritatvitavad alati oma võimu ja alandavad ning suhtuvad eelarvamustega
nendesse, kes on nende alluvuses. Muidugi on olemas ka häid isandaid, kuid isandad jäävad
ikka isandateks. Võib-olla seda tahtiski näidata Tuglas Popis ja Huhuus ja Turgenev Mumuus.
Head isandad ei pruugi kaua valitseda, nad asendatakse kurjade isandatega ja hea isanda
lahkumine novellis võiks sümboliseerida heade isandate võimu ebastabiilsust ja vältimatut
asendamist kurjade isandate võimuga – kui vana isand kaon, paneb Huhuu tema riided selga
ja kerge vaevaga saabki temast uus isand.
Novelli ja jutustuse sarnasused ja erinevused tulid kõige paremini esile kvantitatiivse
tekstianalüüsi käigus tegelasi iseloomustavates kontekstides. Nende põhjal õnnestus üldistada,
et mõlemaid teoseid ühendab üks ja sama motiiv: alandatud ongi need, kes tegelikult saavad
ülendatud. Mõlemad autorid tõestasid oma teostes, et kuigi nad kirjutasid oma teosed
erinevatel aegadel ja erinevates oludes, püsib see kristlik motiiv elavana. Nii novelli kui ka
jutustuse orjad näitasid teoste lõpus, et nad on palju paremad ja suursugusemad, kui nende
isandad. Ning see saab ükskord tasutud. Moraal on selles, et ei tohi olla väga kuri, ei tohi
suhtuda teistesse eelarvamustega ja neid halvasti kohelda, sest lõppude lõpuks sinu enda
kurjus tapab sind ennast ning sinust saab nõrk ja hale olend, keda ei taha keegi aidata.
Tegelikult on nii Popi kui ka Huhuu mõlemad õnnetud – kumbki omamoodi. Sama joon läbib
ka Mumuu tegelasi. Lõpuks tuleb välja, et ka kurjade isandate valitsemisaeg ei kesta igavesti,
nagu heade isandate omagi. Võib-olla nad küll valitsevad natuke rohkem, kui head isandad,
kuid lõpetavad oma valitsemise nõrkade ja haledate olenditena, kes ei huvita enam mitte
kedagi. Popis ja Huhuus näitab Tuglas haruldast juhust, kui kurjast isandast hoolitseb tema
endine ori isegi pärast viimase võimu lõppemist. Mumuus jätab endine ori Gerassim oma
haleda preili ja lahkub tema majast, näidates sellega, et ta ei hooli enam, kuidas selle vana
kurja naise elu lõpeb ning ei peagi enam hoolima, kuna ta ei ole nüüd preili ori, vaid vaba
mees; samuti avaldab Gerassim selle teoga protesti nii preili kui ka kogu pärisorjusliku
süsteemi vastu.
Tuglas käsitleb oma teoses teistki kristlikku motiivi: kui sind lüüakse paremale põsele, keera
vasem ette. Novelli tegelane Popi on nii hea, et vastab kurjale ja julmale ahvist isandale, kes
teda halastamatult piinab, vaid headusega. Ta on selles mõttes justkui märter, kes valu taludes
loodab paremale tulevikule.
KIRJANDUS
Andresen, N. 1960. Friedebert Tuglase kirjandsuliku täisealisuse algusest. – Keel ja
Kirjandus nr. 8, 461–470
Andresen, N. 1968. Friedebert Tuglas: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat.
Andresen, N. 1975. Friedebert Tuglas ja ta teoste tegelased. – Looming nr. 3, 487–493
Andresen, N. 1976. Friedebert Tuglase eepilise perioodi süntees. – Looming nr. 3, 508–514
Annus, E. 2001. Eesti Kirjanduslugu. Tallinn: KOOLIBRI.
Eelmäe, A. 1986a. Friedebert Tuglas: kogutud teosed 1. Tallinn: Eesti Raamat.
Eelmäe, A. 1986b. Friedebert Tuglas: kultuurilooline essee. Tallinn: Perioodika.
Larm, P.-R. 2012. Popi ja Huhuu ning tema eelkäija. Tallinn: SA Kultuurileht.
Oras, A. 1997. Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming: kriitiline etüüd. Tartu: EÜS
Veljesto kirjastus.
Rummo, P. 1966. Friedebert Tuglas sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Raamat.
Tuglas, F. 1973. Rahutu rada. Tallinn: Eesti Raamat.
Tuglas, F. 2007. The Poet and the Idiot and other stories. Budapest; New York: Central
European University Press.
Tuglas, F. 2009. Valik proosat: kommenteeritud autoriantoloogia/Friedebert Tuglas;
koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk. Tallinn: Avita.
Veidemann, R. 2011. 101 EESTI KIRJANDUSTEOST. Tallinn: Kirjastus Varrak.
Viires, P. 1937. Friedebert Tuglas: elu ja looming. Tartu: Loodus.
Куликова, Е. 1997. Энциклопедия литературных героев. Москва: Аграф.
Курдюмова, Т. 1981. Тургенев в школе, пособие для учителей. Москва: Просвещение.
Лебедев, Ю. 2006. 100 великих мастеров прозы. Москва: Вече.
Лебедев, Ю. 2006. Жизнь Тургенева. Москва: Центрполиграф.
Summary
The confrontation of good and evil: Fr. Tuglas’ Popi and Huhuu and I. Turgenev’s
Mumuu comparative analysis
The intent of this bachelor thesis is to compare two similar works (a novel and a tale)
linguistically, finding possible differences and similarities between the two and also to analyse
the metatexts, that were created based on the novel and the tale to find out, how the conflict
between good and evil was reflected in Tuglas’ Popi and Huhuu and how it was reflected in
Turgenev’s Mumuu.
The paper is divided into 2 sections. The first part shows, how Popi and Huhuu was reflected
in Estonia and how Mumuu was reflected in Russia. This means the analysis of the most
important metatexts related to both the novel and the tale, allowing us to see the main subject
of this paper – the confrontation of good and evil (both in Popi and Huhuu and in Mumuu).
The second section is dealing with the discourse analysis of the novel and the tale, allowing us
to compare the two and find out similarities and differences between them.
top related