Riigikaitse on enamat kui sõjavägiMitte ainult otseselt sõdurid ja soomukid, vaid ka näiteks kiirabil ja politseil, samuti energiafirmadel lasub oluline vastutus Eesti kaitstuse eest. LK 2–11

KolijatE MurEd Miks mõned kaitseväe masinad tasus pigem ära hävitada kui afgaanidele kinkida. LK 12

Septembri alguses peetud Nato

tippkohtumisel tõdeti, et julgeolekukeskkond pole

selline, nagu viimased paarkümmend aastat

arvatud, ning allianss peab oma hoiaku kapitaalselt

ümber hindama.

Walesi vaimus

edasi

MiStralid Miks prantslased laevatehingust Moskvaga ikka veel lahti ei lase? LK 14-15

NR 3. 24. september 2014Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees.

FOTO: AFP

OLiveR KuNdPostimees

Riigikaitselisi vajadusi peetakse nüüd silmas teede ehitamisel, sidekaablite ra-jamisel ja isegi välisekspertide Eestisse kutsumisel. See kõik on osa rajatavast laiapõhjalisest riigikaitsest, mis peab tagama riigi toimimise kriisi või sõja korral, kirjeldab riigikantselei julgeole-ku ja riigikaitse koordinatsioonidirek-tori asetäitja Kristjan Prikk.

eelmisest aastast ehitame oma riigikaitset üles laiapindselt. Mis on selle põhimõtteline erinevus võrreldes meie 20 aastat kasutatud kaitseplaaniga?Tänaseks on meil olemas laiapind-ne Riigikaitse arengukava, aga juba 2010. aastal saadi kaitseministeeriumi ja kaitseväe ühise mõttetöö tulemusel aru, et senine riigikaitse käsitlus ei ol-nud tänastes oludes enam piisav. 2010.a vastu võetud Riigikaitse strateegia eel-lased kandsid nime Sõjalise kaitse stra-teegia. Tänapäevase ühiskonna kaits-miseks, ei saa aga mõelda ainult sõja-lise kaitse peale. Lisaks sellele jäi riigi-kaitsesse liiga palju auke sisse ehk tei-sisõnu eeldati ilma kindlust omamata, et asjad kriisi ajal toimivad. Nüüd defi-neerisime kuus ühiskonnaelu valdkon-da, mis riigikaitsesse panustavad. Eri olukordades on nende kaalud erinevad, aga igaüks on oluline.

võtame hüpoteetilise olukorra: kui eesti piiri ületavad rohelised mehikesed, siis kuidas erineb laiapindse riigikaitse reaktsioon sellest, kui nende vastu astuks ainult kaitsevägi?Oluline on tegelikult valmidus ja läbi-mõeldus, kuidas tegutseda. Varem olid eeldused sageli sellised, et kui midagi halba juhtub, küll me siis ütleme haig-latele, kuidas töötada, võtame kasutu-sele mingi sideressursi jne. Probleem on selles, et inimesed, kes neid ressurs-se igapäevaselt majandavad, ei pruu-gi neist vajadustest eriti midagi tea-da. Me mõtlemegi läbi, et kui arenda-me oma haiglavõrku, teid või sidevõr-ku, siis järgime ka riigikaitse vajadu-si ja koordineerime valdkondadeüleselt - vältimaks killustatust ja ka dubleeri-mist. Need vajadused omakorda on tu-vastatud läbimängitud stsenaariumi-de põhjal.

Ohustsenaariume on alla kümne, ent mis on nende sisu?Nendest teemadest ei saa väga palju rääkida, aga väga hoolimatu oleks see riik, mis ei mõtleks ohtude peale ette. Riigikaitse planeerimine vaatleb vaid kriise, milles on sõjaline komponent. Samas oleksime naiivsed, kui eeldaksi-me, et meie maailmas on puhtalt sõjali-ne või mittesõjaline kriis. Mittesõjalis-te hädaolukordadega tegelemiseks on meil olemas hädaolukorra seaduse alu-sel toimuv planeerimine. Kuna aga eri ohud kokkuvõttes kombineeruvad, siis peame tagama, et nende kahe vahel ei tekiks ala, mis oleks katmata. Kellelgi ei tohi tekkida mugavat ettekäänet, et selle küsimusega tegeleb keegi teine.

Tundub elementaarne. Miks sellega juba varem ei tegeletud?Selline planeerimine ei ole üldse mitte kerge. Kulub aastaid enne, kui planee-rijad tunnevad, et on jõutud heale ta-semele. Me riigina saime piisavalt pal-ju küpsemaks, tekkis võime asju pare-mini näha ja teha. Teine aspekt on see, et aastaks 2010 oli maailm muutunud. Näiteks on tänapäeval tohutult kasva-nud psühholoogiline kaitse aktuaalsus. Meetodid jõudmaks vastase pähe on nüüdseks hoopis teisel tasemel.

Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus oma mõttepaberis leidnud, et eesti ei vaja psühholoogilise kaitse kava, vaid sotsiaalselt ühtsemat ühiskonda.Tänapäevast konflikti vaadates pole võimalik eitada, et vastased tegutsevad psühholoogilise mõjutamise rindel igal juhul. Me tahame Eesti psühholoogilise kaitse üles ehitada nii, et see kaasaks väga erinevate ministeeriumeid, asutu-si ja ühendusi,. Eesti võlu ongi väiksus: suurte riikide puhul jäävad need võr-gustikud tihti sloganiteks, sest neid on raske tekitada ja ülal pidada. Eestis toi-muvad juba psühholoogilise kaitse kur-sused. See on süvendatud formaat sil-maringi laiendamiseks tänapäevase jul-geolekukeskkonna osas väga erinevat sorti inimestele alates õpetajatest äri-inimesteni, teadlastest ministriteni.

Mida laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamiseks veel tegema hakatakse?Ühtlustada tuleb erinevaid andmebaa-se ja parandada nende ristvõrdlemise võimekust. Piltlikult öeldes, et me ühe

ja sama inimese puhul ei arvestaks, et ta saab kriisi ajal olla nii abipolitseinik, kaitseliitlane kui ka vallavanem. Tun-dub triviaalne, aga tänapäeva õnn ja õnnetus on see, et inimesed on aktiiv-sed väga erinevates suundades.

Teiseks taristu: 10 aasta pärast ole-me paremas seisus, sest igasuguse ehi-tamise puhul arvestame riigikaitse va-jadustega. Sotsiaalvaldkonnas taha-me, et haiglatel ja meditsiiniasutustel oleks parem pilt, milline on nende tege-vus kriisiolukorras, milliseid seadmeid nad saavad kasutada. Et neil oleks läbi mõeldud, mis laadi haiged nad esimese-na välja prioriseerivad ja mida tehtaks ülejäänud haigetega.

Meie ametkonnad ja saatkonnad peaks olema parema võimekusega in-fot saada ja jagada. Kriitilised teenused on side ja elekter. Tuleb astuda sam-me, et side- ja elektriteenus oleks ole-mas ka siis, kui rakendub force majeu-re. Ka meie riigi võime kiiresti ja efek-tiivselt erinevate inimesteni infot liigu-tada peab paranema.

Väga oluline teema on avalik dip-lomaatia: see kuidas me suudame oma riigi ja ühiskonna kuvandit selgitada ja levitada Eestist väljapoole. Riigikait-se kontekstis on kavatsus luua prog-rammid toomaks siia inimesi, kes oma ühiskondades on või muutuvad kuna-gi otsustajateks ja arvamuskujundaja-teks.

Päris palju peame tegelema sellega, et oleks teada, kuidas toimuvad krii-si korral otsustusahelad ja teavituslii-nid. Viis aastat tagasi läbi harjutatu ei ole enam pädev – kui valitsus vahetub, muutuvad ka harjumused. Piltlikult öeldes peame tagama, et oluline minis-ter ei lülitaks vanast harjumusest igal õhtul kell 10 telefoni välja ja alles hom-mikul uuesti sisse.

Millistes valdkondades on oodata reformi?Sundkoormiste teema on selline, kus arengukava tegemise käigus ilmnesid uut moodi vajadused – mitte alati suu-remad, vaid läbimõeldumad. Uue sea-dusega tulevad teistsugused mehha-nismid, kuidas mingeid koormisi krii-si korral rakendatakse ja kompenseeri-takse. Teine oluline areng on ametkon-dade ressursside ristkasutamine, mis peaks saama täiendavat vunki. Sise- ja kaitseministeeriumi valdkondades teh-ti mõttetööd ja me nägime, et meil on teatud alal vajadused ja teises valdkon-

2 fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS riigikaitse.ee 24. september 2014

turbulentsis tasub säilitada terve mõistusKujutage ette, et istute lennukis, mis, nagu tihti juhtub, on sattunud turbulentsialale. Käib kõll ja süttivad tur-vavöö kinnitamist paluvad tuled. Lennuk rappub ja rei-sijail on pisut kõhe. Nõrgema närvikavaga inimesed su-ruvad küüned käetugedesse ning, kui ühiskondlik norm seda soosiks, võtaksid kõrvalistuval võhivõõral hea meelega käest kinni. Rahulikumad üritavad pisut häiri-tult jätkata käes oleva lehe või raamatu lugemist.

99 või enamal protsendil juhtudest lõpeb kõik liht-salt stabiilse lennu taastumisega. Teatud piirkondades ongi turbulents tavaline ning nii tehnika kui meeskond on selleks valmis. Pole põhjust paanitseda.

Minu isiklik kõige halvem lennukogemus pärineb lennult, kus polnud isegi turbulentsi. Lihtsalt piloo-di teate, et alustame maandumist Frankfurti, ja tegeli-ku laskumise vahele jäi vähemalt pool tundi, kus «kin-nitage rihmad»-tuli põles ja lennuk sõitis õhus ringi. Nii stjuardessid kui reisijad istusid oma kohal ning salongis valitses haudvaikus.

«Noh, paistab, et jälle ei tule rattad välja,» teatas ootamatult minust rida või paar tagapool istuv keskea-line daam kõiketeadval häälel sõbrannale. Järgnes lühi-ke vestlus, milles naised eksperthäälel üksteisele seda arusaama kinnitasid.

Kuigi suurima tõenäosusega polnud prouade oletu-sel mingit alust ja lennunduses olid nad sama «kõvad eksperdid» nagu mina, tunnistan, et sattusin paanikas-se. LOTi lennuki ratasteta maandumine Varssavis pol-nud tol hetkel just ammune sündmus ning kuigi meis-terlik poola piloot suutis olukorra lahendada ohvriteta, mäletasin, et selline situatsioon on ohtlik.

Lõpuks meie lennuk loomulikult maandus täitsa muretult ratastel. Frankfurdi lennujaama suurust tea-des võib takkajärgi oletada, et ilmselt oli maandumis-järjekord pikemaks veninud ja Tallinna lennul paluti ra-ja vabanemiseni aega parajaks teha.

Samas andis see kogemus ka mitu õppetundi, mis meenusid mulle seekordse Riigikaitse.ee strateegilisele kommunikatsioonile pühendatud artiklitega tegeledes. Esiteks: nagu märgib Uku Arold loos Eesti psühholoogi-lise kaitse arenemisloost – kui riik jätab enda inforuu-mi tühja koha, täidab selle keegi teine. Minu lennul jät-tis infotühimiku piloot – selgitanuks ta viivitust reisi-jaile, olnuks imeväike võimalus, et ringlusse läinuks su-valiste daamide versioon.

Teiseks, enesekindlalt ja kaasreisijaile kuuldavalt

oma versiooni väljendanud daamid külvasid alusetut paanikat pinnasele, mis oli kergelt segase olukorra tõt-tu muutunud asjatundmatule jamale tavapärasest vas-tuvõtlikumaks. Sellises situatsioonis oma huupiarva-muse valjuhäälselt väljendamine võib asjatult rikkuda kaasinimeste meelerahu ning lisaks töötada hirmu ja kahtlusi külvata ihkava vaenlase kasuks.

Ning kolmandaks, kui jutt tuleb kahtlasest allikast, ei maksa sealt tõetera otsida. Kõige parem on kahtla-si või suisa otseselt vaenulikke infoallikaid võimalusel otseselt vältida – kuigi pealtnäha võib kindlus iseenese ratsionaalsuses ja jamaimmuunsuses olla kindel, hak-kab pidev valeinfo voog lõpuks ikkagi mingil määral mõtteid mõjutama.

Muidugi pole tänavu suvel juhtunule tagasi vaadates lennukianaloogiad ehk parim valik. Aga statistika näi-tab siiski kindlalt, et lennukatastroofide ja neis hukku-nud arv on aasta-aastalt vähenenud. Eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus selles valdkonnas tehakse riski-de välistamiseks head tööd nii tehnilises kui ka poliiti-lises-juriidilises plaanis. Raputab tihti, mõnikord kohe päris kõvasti, aga allakukkumise ärahoidmiseks on süs-teemid paigas ja meeskond koolitatud.

ÜHE SaMBa aSEMEl KuuS. Sõjalise jõu kõrval on nüüd veel viis valdkonda, mis riigikaitses osalevad.

Riigikaitse on enam kui püssid ja kahurid

Huupiarvamuse valjuhäälselt väljendamine võib asjatult

rikkuda kaasinimeste meelerahu ning lisaks töötada

hirmu ja kahtlusi külvata ihkava vaenlase kasuks.

eveLyN KaLdOjaPostimees

Riigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht, mida rahastavad kaitseministeerium ja riigikantselei.Väljaandja: AS PostimeesToimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver KundTrükikoda: AS Kroonpress

nas ressursid. Läbimõtestatud harjuta-mist saab tulevikus olema rohkemates sektorites - on see meditsiin, side või valitsuskommunikatsioon.

Üks ambitsioonikamaid eesmärke on luua eestisse 2022. aastaks rahvusvaheliselt tuntud ja innovaatiline kaitsetööstus. Miks?Me tahame, et kaitsetööstus rahuldaks osa meie enda vajadusi. Peamine on aga see, et maailmas on kaitsetööstus eeskõndija, kust tulevad uuendusliku-mad ideed ja mis põhineb kõige uuemal ja kallimal teadusel. Kui me oleme sõja-tööstuses kaasarääkijad, aitab see meie

enda majandust ja me muutume NATO liitlaste jaoks vajalikumaks.

Mil määral hakkab laiapindne riigikaitse mõjutama eesti inimesi või ettevõtteid?Kui keegi kardab, et laiapindne riigi-kaitse tähendab ühiskonna militarisee-rumist, siis ärge kartke. Kui inimene hea kodanikuna mõtleb, kas ta saaks midagi teha riigikaitse toetamiseks, siis vastus on «jah». Ettevõtja, kes ehitab jupi riigi kriisiolukorra vajadustega ar-vestavat transporditaristut, juba panus-tab riigikaitsesse. Kui haiglates viiakse regulaarselt läbi õppusi, siis ka sellega panustatakse.

Kui palju laiapindse riigikaitse väljaarendamine maksma läheb?Aastateks 2014-2018 on rakenduska-vas ette nähtud 15 miljonit eurot mujal planeerimata kulutusi. Enamik sellest

kulub sisejulgeoleku ja elutähtsate tee-nuste toimepidevuse, eeskätt side pa-randamiseks. Side on selline asi, mil-le tugevdamisest tõuseb kasu nii tava-inimesele kui ka näiteks politsei, pääs-teameti ja kiirabi reageerimisvõimele. Lisaks on tegevusi, mis on meie aren-gukavas ära märgitud kui vajalikud, aga mis on juba kaetud mingi muu mi-nisteeriumi arengukavaga. Seega sum-ma, mis riigikaitse arenguks panusta-takse, on märkimisväärselt suurem.

arengukava annab laiapindse riigikaitse loomiseks seitse aastat. Miks nii kaua? 10-aastane planeerimistsükkel po-le meie leiutis, vaid see tuleneb NATOs kasutatavast. Samas pole ka aastaks 2022 kõik korras ja valmis. Planeeri-mine on rulluv – iga nelja aasta tagant vaadatakse planeerimise horisont uues-ti üle ja see lükkub uuesti 10 aasta pea-

le. Mõndagi oleks võimalik teha ka kii-remini, aga lõpuks sõltub kõik raha ja inimeste olemasolust.

Pikaajalist planeerimist saab endale lubada kaitsevägi, aga mujal on eelarveplaanid reeglina üheaastased ja raha on piiratud hulgal. Kuidas saab olla kindel, et me üldse eesmärgini jõuame?Kaitseministeeriumile on sõjaliseks rii-gikaitseks tagatud 2 protsenti SKP-st ja teistel ministeeriumidel seda kindlust ei ole. See kindlasti tekitab mentaal-seid takistusi, aga ma ütleksin, et sel-lest saab üle. Riigikaitse arengukava te-gevused peavad olema kirjas 5-aasta-ses riigieelarve strateegias. See annab-ki meile lisakindluse. Teine asi on pla-neerimiskultuurid: kaitseväes, kaitse-ministeeriumis ja siseministeeriumis on pikema vinnaga planeerimine har-jumuspärane. Minu jaoks oli kõige suu-rem hirm tegelikult see, et öeldakse, et «ärge tulge meie valitsemisalasse isegi vaatama, see pole teie asi.» Praegu aga tunnen, et Eesti riigis juba palju aru-saamist, et riigikaitse on meie ühine asi ja selle keskselt koordineerimine on normaalne.

Kellelt on meil õppida?Ei ole riiki, kellelt võtta üle kogu süs-teem. Soomlaste puhul võiksime õp-pust võtta integreeritud planeerimi-sest. Täna oleme rääkinud võimepla-neerimisest, aga sama oluline on ope-ratiivplaneerimine: mida teeme siis, kui see kriis juhtub praegu kohe. Nor-ra on viimastel aastatel ajakohastanud oma kriisijuhtimist. Iisrael on üle maa-ilma tuntud riigina, mis on võimeline kogu rahvast mobiliseerima julgeoleku-pingutuseks. Nende strateegilise juhti-mise toetamise võime on tähelepane-mist väärt.

24. september 2014 riigikaitse.ee fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS 3

Eesti riigi võime kiiresti ja efektiivselt erinevate inimesteni infot liigutada peab paranema.

Kui Eesti muutub sõjatööstuses

kaasarääkijaks, aitab see meie enda majandust ja

muutume ka NATO liitlaste jaoks vajalikumaks.

laiapõhjalise riigikaitse mudelMullu rakendunud uues riigikaitse arengukavas 2013–2022 asendati Eesti senine kitsale sõjalisele kaitsete-gevusele keskendunud käsitlus uuega, mille kohaselt moodustavad riigikaitse kuus omavahel seotud vald-konda.

1 Sõjaline kaitse. 2 Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele. Järgmise

üheksa aasta jooksul tõhustatakse koostööd tsi-viilsektori ning kaitseväe ja Kaitseliidu vahel. Kor-raldatakse õppusi ja sõlmitakse lepingud tsiviilsek-tori ressursside kasutamiseks kriisi- ja sõjaajal.

3 Rahvusvaheline tegevus. Eesmärk on tagada tingi-mused, et vajadusel rakenduks kiiresti ja tulemusli-kult kollektiivkaitse. Hoitakse ülal vajalikku välis-esinduste võrgustikku ja parandatakse sidekana-leid diplomaatidega.

4 Siseturvalisuse tagamine. Suurendatakse korra-kaitsealast võimekust, ostetakse uut tehnikat ja erivahendeid ning tugevdatakse kiirreageerimisük-susi. Tagatakse suure rünnakuriskiga strateegiliste objektide valve ning tugevdatud piirikontroll ohu-olukorras.

5 Riigikaitseliselt olulised elutähtsad teenused. Kriisi- või sõjaaja elektrivarustuse tagamiseks luuakse täiendavaid välisühendusi. Katkematu side võime-kuse parandamiseks täiendatakse sidevõrke ning võetakse kasutusele vajalikud meetmed riigi ra-handuse toimimiseks kriisi- ja sõjaajal.

6 Psühholoogiline kaitse. Riigikaitselistes õppeasu-tustes suurendatakse psühholoogilise kaitse eks-pertiisi. Regulaarselt korraldatakse psühholoogilise kaitse kursuseid. Vaenuliku väärinfo ja kriisiolukor-ras levivate kuulduste tuvastamiseks ning tõkesta-miseks muudetakse vastutavates valitsusasutus-tes töökorraldust ja arendatakse õigusruumi.

FOTO

: MIH

KEL

MA

RIPU

U

OLiveR KuNdPostimees

sana laiapindse riigikait-se ülesehitamisest on ka-vas elutähtsate teenuste arv praeguse 45ga võrreldes kok-ku tõmmata. Siseministee-rium loodab, et see tõstaks elutähtsate teenuste oluli-sust ja paneks nende taga-mise nimel rohkem pingu-tama.

Pole vahet, kas kokku sa-tuvad õnnetud juhused, kehtestatakse eriolukord või ähvardab puhkeda rel-vakonflikt – alati on hulk teenuseid, mis peavad inimestele tagatud olema. Näiteks kui hädaabitelefonil ei saa abi kutsuda, kraanist ei tule vett või puudub mobiililevi, tekib kiiresti oht inimelule ja tervisele.

Selliseid teenuseid on hädaolu-korra seadusest tulenevalt praegu 45. Olulisemad on näiteks varustatus elektri, side ja veega. Just viimased on eelduseks, et paljusid teisi üldse osu-tada saaks. Samas on 45 hulgas neid, mille katkemine kellegi elu ei ohus-ta, näiteks postiteenus, jäätmehooldus või linnatransport.

Ministeeriumide ühistööna kirju-tatakse praegu riigikaitseseadust ja hädaolukorra seaduse muudatust, mis võib tuua pöörde selles, millist tee-nust Eestis elutähtsaks loetakse.

«Muudatustel on kaks raskuskeset: esiteks, kuidas tagada, et elutähtsates teenustes vastab teenuse osutaja tea-tud standarditele? Ja teiseks, et teh-taks investeeringuid, mis ei lähtu äri-huvist, vaid ühiskonna turvalisusest,» kirjeldas siseministeeriumi päästepo-liitika asekantsler Hannes Kont.

Nimekirjast välja jäävad teenused võiks tulevikus olla üldhuviteenused, nagu seda võimaldab sel suvel jõustu-nud majandustegevuse seadustiku ül-dosa seadus. Kondi sõnul ei tähendaks osa elutähtsate teenuste muutumine üldhuviteenusteks seda, et nende toi-mepidevus ohtu satuks.

«Paradoksaalselt annab regulat-sioon majandusministeeriumile ja ko-halikele omavalitsustele palju suure-ma mängumaa ja jõustamismeetmed, kui on hädaolukorraseaduses elutäht-sa teenuse puhul,» ütles ta. Näiteks võimaldab see kohustada üldhuvitee-nuse osutamist lõpetada soovivat et-tevõtet jätkama seda avalikes huvides veel kuni üheksa kuud. Samuti võib taotleda üldhuviteenuse osutamiseks kasutatava kinnisvara sundvõõranda-mist, kui see on vajalik üldhuviteenu-se toimepidevuse tagamiseks.

Kes vastutab elutähtsate teenus-te eest?

Kohustus elutähtis teenus igas olu-korras tagada lasub teenuseosutaja-tel, keda on kokku 144 – 108 neist on aktsiaseltsid ja osaühingud, ülejää-nud sihtasutused, riigi- või valitsus-asutused. Ettevõtja, kes tegeleb mõne elutähtsa teenuse pakkumisega, peab vastavalt seadusele koostama ris-kianalüüsi, kus hinnatakse, mis võib ohustada teenuse toimimist ja kui suures ulatuses. Samuti peab tal ole-ma toimepidevusplaan, milliste tege-vustega, kui paljude inimestega ja mis aja jooksul teenus taastatakse. Mõle-mat plaani uuendatakse iga kahe aas-ta tagant.

Elutähtsate teenuste osutajate te-gevust korraldavad kas ministeeriu-mid, kohalikud omavalitsused või Ees-ti Pank. Näiteks peab elektrivõrgu kriisideks valmisolekul ning riigi põ-hi- ja tugimaanteedel silma peal hoid-ma majandus- ja kommunikatsiooni-

ministeerium, kiirabiteenusel sotsiaal-ministeerium.

Elutähtsa teenuse osutajad peavad neid teavitama kohe, kui teenus kat-keb või on oht selleks.

Kondi sõnul on elutähtsate teenus-te tagamise seis praegu parem neis valdkondades, mis tegelevad hädaolu-kordadega igapäevaselt – nagu polit-sei ja päästeteenus – või mis on varem olude sunnil hädaolukorra üle elanud.

Üks selline on näiteks riigi maan-teede korrashoid, mille eest vastutab majandus- ja kommunikatsioonimi-nisteeriumi alluvuses tegutsev maan-teeamet. 2010. aasta 9. ja 10. detsemb-ril tabas Eestit lumetorm Monika, mis vangistas Tallinna-Narva maantee 119. kilomeetril Padaorus kaheks päevaks autodesse umbes 600 inimest.

Juhtunust saadud õppetundide mõjul on nüüdseks tehtud muudatusi elutähtsa teenuse korralduses.

Näiteks tuvastasid päästjad, et peavad halvast ilmast tuleneva hä-daolukorra süvenemist paremini et-te nägema ning korraldama kannata-nute kiirema teavitamise ja evakuee-rimise.

Toona tunnistas Padaorus teepu-hastuse eest vastutanud AS Virumaa Teed tormi teisel päeval, et ei suuda teid lumest puhtana hoida. Pärast se-da nõuab maanteeamet teehooldaja-telt juba riigihangetes, et puhastajal tuleb tagada vajalikud lisajõud igaks olukorraks. See tähendab, et hooldajal peavad olema varumasinad, võimalus neid juurde rentida või kokkulepped teiste ettevõtetega.

Toimepidevuse plaanis peab tee-hooldaja näitama, mida tehakse juhul, kui oma ressursist jääb puudu, kust saadakse varumasinad ja milliste ette-võtetega on lepingud lisajõudude saa-miseks.

4 fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS riigikaitse.ee 24. september 2014

oMa NiME VääriliNE. Elutähtsateks teenusteks tuleks lugeda vaid neid, mille häirumine maksab inimelusid.

elutähtsatele teenustele koidab reform

mis saaB, kui ...... kogu Eesti jääb elektrita?

Venemaalt Eestisse tulevates 330 kV kõrgepingeliinides langeb ulatusliku rikke tõttu äkitselt sagedus, mis hak-kab mõjutama Eesti elektrivõrku. Hal-bade asjaolude kokkusattumisel osu-tub mõju elektrivõrgule sedavõrd suu-reks, et rivist langeb kogu Eesti elekt-risüsteem.

Eleringi reaalajas töötav juhtimis-keskus asub rakendama elutähtsa tee-nuse taastamise kava. Automaatika eraldab Eesti elektrisüsteemi iseseis-vale tööle. Järgneva 15 minuti jooksul peavad rakenduma kaks Kiisal asuvat Eleringi avariielektrijaama, mis tööta-vad gaasi ja diisliga ning suudavad ta-gada avariivõimsuse 250 MW.

Samuti on võimalik Eleringil kasu-tada Eesti ja Soome vahelise 350 MW alalisvoolukaabli EstLink 1 nn black-start-funktsiooni, mille käigus saab Eesti elektrisüsteemi taaspingestada. Sedasama on võimalik teha ka Eestit lõunapoolsete naaberelektrisüsteemi-dega ühendavate riikidevaheliste lii-nide kaudu. Samal ajal rakendatak-se võrgu teenindamiseks tööle ka suu-remate elektrijaamade oma tarbeks mõeldud tootmisseadmed.

Kui mitmete asjaolude kokkulange-misel tekib ikkagi võrgu läbilaskevõi-me piirang, siis korraldab Elering osa jaotusvõrkude ja suurklientide tarbi-mise ajutise piiramise vastavalt eelne-valt väljatöötatud piiramiskavale. Osa ettevõtteid või mõne alajaama teenin-duspiirkonda jäävad asulad peavad ajutiselt leppima elektrikatkestusega, et vool oleks tagatud teiste elutähtsate teenuste osutamiseks.

... häirub päästeteenus?

Pärnus asuvat Lääne häirekeskust ta-bab öösel ulatuslik küberrünnak, mille tagajärjel pole keskus võimeline vastu võtma ühtki hädaabikõnet. Samal ajal puhkeb Haapsalu suurettevõttes tule-kahju, mille kiire levik seab ohtu üm-berkaudsed elumajad. Inimesed, kes proovivad teavitada häirekeskust, ei saa ühendust numbril 112. Tekib oht, et päästeteenus katkeb kogu Lääne-maal ja saartel.

Häirekeskus lülitab tööle dublee-ritud süsteemi, millega Läänemaalt ja saartelt tulevad hädaabikõned suuna-takse ühte kolmest teisest häirekesku-sest Tallinnas, Jõhvis või Elvas. Seal-ne keskus kutsub kõnekoormuse tee-nindamiseks erakorraliselt tööle vabad dispetšerid, ning hakkab jagama infot ka Lääne-Eesti kiirabibrigaadidele ja päästekomandodele.

Haapsalu päästekomando saadab põlengut kustutama kõik oma jõud. Vajalik redelauto saabub kohale Pär-nust. Lisajõude saadetakse appi ka naaberkomandodest Lihulast, Nõvalt ja Ristilt. Naaberkomandod viiakse valmidusse reageerida teistele Haapsalust tulevatele väljakutsetele. Vajadusel kutsutakse tööle vabad va-hetused ja alarmeeritakse vabatahtli-kud päästjad.

Kui õnnetusega langeb kokku veel ulatuslikke tulekahjusid, võtab pääs-teamet käsile riskikommunikatsiooni plaani. Sellega teavitatakse avalikkust, et elutähtsas teenuses võib Läänemaal esineda häireid ja elanikel tasub olla tavapärasest ettevaatlikum. Häirekes-kus asub hädaabikõnesid kuni olukor-ra möödumiseni prioritiseerima.

... puhkeb üleriigiline epideemia?Lõuna-Eesti haiglasse Võrus hakkab kiirabi ühel õhtupoolikul tooma haig-laravi vajavaid raskes seisundis pat-siente. Arstid seda veel ei tea, et tegu on uue agressiivse gripiviiruse tüvega. Haigla ressursid ammenduvad kiires-ti. Nädalaga kasvab haigestumine üle-riigiliseks epideemiaks, mis seab ohtu kogu arstiabi kättesaadavuse.

Võru haiglas valves olevad arstid näevad kasvanud ressursivajadust ja kutsuvad tööle vabad vahetused. Plaa-niline ravi lõpetatakse. Intensiivravi-osakonnas prioritiseeritakse patsien-te ja tervemad viiakse üldraviosakon-da. Juba enne voodikohtade täitumist hakkavad häirekeskus ja kiirabibrigaa-did hajutama nakatunud patsiente eri haiglate vahel.

Kui patsientide hulk haiglas saavu-tab kriitilise piiri, minnakse üle riik-likule juhtimisele ja sotsiaalminister määrab hädaolukorra meditsiinijuhi. Tema meeskond hakkab suunama ko-gu riigi tervishoiuressursside jagamist.

Kui nakatunute hulk jõuab kümne-tesse tuhandetesse, rakendub ulatuslik koduravi. Riigi tagavaradest alustatak-se vaktsineerimist, ladudes olevat ravi-mivaru jagavad vajadusel kiirabi, pere-arstid ja apteegid. Haiglaravi vajavaid patsiente eristavad koduraviks sobili-kest telefoni teel häirekeskus, perears-tid ja erakorralised infotelefonid.

Kui ammenduvad epideemia ohja-miseks vajalikud meditsiiniseadmed või vahendid, võib valitsus otsustada abi küsimise välisriikidelt.

Toona tunnistas Padaorus teepuhastuse eest vastutanud AS Virumaa Teed tormi teisel päeval, et ei suuda teid lumest puhtana hoida.

eveLyN KaLdOjaPostimees

astavalt Eestis kehtiva-le seadusele on pääste-tööde juhil õigus anda igale põlengukohal vii-bivale inimesele käsk haarata ämber ja joos-ta vett tooma, toob kaitseressursside ame-ti (KRA) peadirektor Margus Pae näite.

«Kui sa keeldud ja minema põgened ning sinu isik suude-takse tuvastada, järgneb karistus,» li-sab Pae. «Aga üldjuhul inimesed mitte ei põgene minema, vaid täidavad pääs-tetööde juhi käsku, sest on kuidagi üld-mõistetav, et kui maja põleb ja inime-sed on hädas, lähen ma appi.»

«Sundkoormised on sisuliselt sama asi, aga siis, kui riik põleb. Mastaabid on erinevad, aga mõte on sama,» toob Pae jutu oma töövaldkonda. «Võiks ol-la selline süsteem, et oleme harjutatud nii kaugele, et meil pole liiga palju pa-bereid vaja, et teada, kes toob kartulid, kes munad ja kes traktori – et seesama mõte laieneks riigile.»

Praegu kehtiv sundkoormiste sea-dus pärineb 1995. aastast. Selle loogika pärineb veel ammusemast perioodist – 1930ndaist –, mille eeskuju taasiseseis-vunud Eesti õigusakti tegemiseks pruu-giti. Pae rõhutab, et kui häda homme-päev puhkeks, saaks ka selle seaduse järgi toimetades hakkama. Aga tunnis-tab, et tegelikult vajaks ligi kaks dekaa-di vana dokument siiski uuendust. Näi-teks polnud toona olemas KRAd, kes nüüd selle seadusakti täitmise korral-damise eest vastutab. Ja mis peamine, praegune mudel näeks «tulekahju» kor-ral ette natuke liiga palju bürokraatiat.

«See kõik peab olema tehtav lihtsalt ja kiirelt. Juriidiliselt korrektset rada on mul väga raske pakkuda, kui kuulid juba vihisevad,» tunnistab ta.

Samas rõhutab Pae, et ka suure hä-da korral peaks riik eraomandit puutu-ma võimalikult vähe: «Ega liigset res-surssi ole ju kellelgi, kellelgi pole liigset traktorit või kombaini vedelemas liht-salt igaks juhuks. Meie peame seda jär-gima ja ühiskond peab aru saama, et me seda oma tegevuses järgime – riik läheb küsima miinimumvajadust, asju, mis on mõistlikud ja tõesti väga põhja-likult kaalutud.»

Üks KRA tööülesannetest on välja selgitada, mida sõjaväel sundkoormise-ga vaja võiks minna ja kellelt seda saa-da. Selle aluseks on kaitseväelt saadud nende vajaduste kirjeldused, mille alu-sel ametnikud on omakorda pöördu-nud sobivate ettevõtete poole. Pae toob positiivselt poolelt välja, et suheldud on juba paljude ettevõtetega ja saadud neilt ka adekvaatsed vastused.

«Mõned üksikud ettevõtted on keel-dunud info andmisest, aga praeguste seaduste järgi ei saa me nendega mida-gi teha,» tunnistab Pae. Tema sõnul on peamiseks keeldumise argumendiks ol-nud kas soovimatus raisata aega «tüü-tule lisatööle» või siis kartus avalda-da oma ärisaladust teisele osapoolele. «Aga enamik on selle algatusega kaasa tulnud,» jääb Pae siiski positiivseks.

Üks parimaid näiteid, millele KRA juht korduvalt viitab, on bussiettevõte Sebe. Nimelt ei puuduta sundkoormi-sed sugugi ainult asju – mis Sebe puhul oleksid siis bussid –, vaid ka teenuseid, sõja korral näiteks kaitseväe masinate remondiks lukksepatöö pakkumist.

Ning Sebe oli mullu sügisel koos DSV Transpordi, CF&S Estonia ja riigi-

Sundkoormised teevad riigikaitse kõigile jõukohasemaksSundkoormised on Eesti riigikaitse ma-teriaalsele poolele sisuliselt sama, mida ajateenistuse läbinud reservväelased tä-hendavad inimkoosseisule.

«Miks üldse sundkoormised on olu-lised?» püstitab kaitseressursside ame-ti peadirektor Margus Pae küsimuse ja vastab siis ise: «Reservarmee mudel se-da eeldab.»

Pae möönab, et ühelt poolt suuren-daks kogu vajamineva kraami – toi-du, tehnika, kütuse – valmis soetamine kaitseväe valmisolekut märkimisväär-selt. «Aga nii, nagu me ei hoia kõiki et-tenähtud kogust mehi igapäevaselt töö-jõuturult eemal kusagil kasarmus val-mis vaenlasele vastu minema, ei os-ta me ka kogu sõjaajal vaja minna või-vat materjali lattu ootama,» selgitab ta. «See ei ole meie riigile jõukohane.»

«Inimjõu osas on seda diskussiooni peetud ja minu meelest on üldiselt akt-septeeritud, et sobib mudel, kus panus

on 8–11 kuud pluss õppekogunemised – muus osas inimesed elavad oma elu ja toodavad lisaväärtust ühiskonnas, aga kui vajadus tekib, kutsub riik nad kok-ku,» jätkab KRA juht.

«Meil ei ole väga mõtet osta ka la-dusid täis asju – eriti riknevat kaupa, nagu toit ja medikamendid –, et siis se-da järjest uuendada,» lausub Pae. Sund-koormis on üks viis, kuidas riigikaitset ressursi poolest ühiskonnale jõukoha-seks teha.

Samas rõhutab KRA peadirektor, et ka sundkoormiste määramisel tuleb säilitada tasakaal ja mõõdutunne. «Rii-gikaitset on võimalik muuta hästi oda-vaks nii, et võimalikult palju materja-le kirjutada sundkoormiste lahtrisse ja siis KRA ajab selle ka vajadusel kokku. Kas see ka töötab – väga raske öelda, siis on meie vägede lahinguvõime ilm-selt madal,» toob ta äärmusliku näite.

Kaitseväele vajalik materiaalne baas

jaguneb Pae sõnul kolme gruppi: üks on see, mis ostetakse ära rahuajal ja on laos olemas valmis. Teine on selli-ne, mida ei ole väga mõistlik välja os-ta, küll aga on oluline tagada, et kiire kättesaadavus oleks olemas – seal on mõistlik lepinguline suhe, kus teatud ressursi eest on hea leppida ettevõtja-tega kokku, et nad hoiaksid asju oma laos päevaks X, kui riigil võib vajadus tekkida. Näiteks kütust või toitu.

Ja siis on kolmas osa, mida pole mõistlik ka lepingulistes suhetes valmis hoida, sest see oleks ressursi väärkasu-tamine. «Mingid väga spetsiifilised ja ainult sõjategevusega seotud asjad, mida läheme küsima tõesti alles siis, kui olu-kord on kriitiline,» ütleb Pae. «Ma pa-kun, et näiteks traktorid võiksid sin-na alla minna. Neid läheks vaja vaid siis, kui võõrväed oleksid tõesti meie terri-tooriumil ja meil oleks vaja asju väga kiiresti ühest kohast teise liigutada.»

24. september 2014 riigikaitse.ee fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS 5

«Reservväelasena» võib üles anda ka traktori

ressursside keskusega üks neljast ette-võttest, kes osales Eesti esimesel sund-koormiste õppusel «Kratt». Sebe poolt võtsid harjutusest osa kolm bussi juhti-dega ning lukksepad.

«Midagi pole karta vaja. Riigi poolt on kõik hästi korraldatud,» ütleb Se-be juhatuse esimees Kuldar Väärsi õp-puse kohta takkajärgi. Tema sõnul te-gid õppusel osalenud bussijuhid sisu-liselt sama tööd, mida tavaliselt: «Po-le väga suurt vahet, kas buss viib nii-sama inimesi ühest punktist teise või siis kaitseväelasi – üsna sama asi.» Ju-hul kui riik peaks neid uuesti õppusele paluma, on Sebe Väärsi kinnitusel sel-leks valmis.

Väärsi leiab, et Eesti ettevõttele peaks oma panuse riigikaitsesse and-mine olema loomulik. «Samuti po-le need mahud ju sugugi suured,» kin-nitab ta omal algatusel Pae lubadust, et see, mida riik sõja korral kaitseväele paluks, oleks siiski üsna mõõdukas.

Kuigi «Kratil» osalemiseks andis Se-be nõusoleku juba varem, õnnestus neil hiljem võita ka kaitseväega seotud rii-gihange, mis mitte ainult ei too firma-le tulu, vaid kriisiolukorras teeks riigile hõlpsamaks nende ressursside pruuki-mise. Nimelt käivad kaitseväe soomu-kid remondis Sebe lukkseppade juures.

Vastuseks küsimusele, kas omalt poolt riigi kaitsmisele kaasa aidata soo-viv talunik, kes oleks nõus sõjaolukor-ras riigile laenama oma traktorit või veoautot, võiks tulla ise KRAsse ja sõi-dukid üles anda, ütleb Pae: «Loomuli-kult! Meie uksed on avatud, ainult ootame kõnet. Siis on meil kindlus oma kaardistatud ressursside maailmas.»

Pae sõnul annaks vara omaniku va-ba tahe ka riigile kindlust, et häda kor-ral oleks vajalik asi tõesti olemas ja ka-sutada. «Kui on isamaaliselt meelesta-tud ettevõtte juht või talunik, kes saab aru, mis maailmas me elame, seda pa-rem,» kiidab ta.

Pae nendib samas ka seda, et ajalu-gu on natuke tema töö vastu, sest pä-rast Vabadussõda, mis hakkab rahva mälus natuke tuhmuma, pole Eesti Va-bariigi armee kunagi kedagi sundkoor-manud.

«Ajalooline mälu räägib ainult seda, kuidas 1941. aastal tulid punased õuele ja relva ähvardusel viisid ära vilja, ho-buse ja jalgratta. Kolme aasta pärast tulid sakslased, tegid seda sama, ainus vahe oli see, et võib-olla nemad andsid asemele mingi paberi, mille eest pole midagi tagasi küsida. Niimoodi laasta-ti terveid külasid ja talusid,» räägib Pae.

«See on ju meie oma riik,» rõhutab Pae erinevust Teise maailmasõja ajal toimunust. «Meil on seda abi vaja siis, kui häda on käes, siis me anname oma panuse. Mina nimetangi seda kaitsepa-nuseks – see on ühiskonna panus riigi-kaitsesse. See on nagu annetus, millega sa toetad oma riiki, ühiskonda.»

Mis on sundkoormis?•Riigikaitselistelvajadustelsundvõõrandamine,

sundkasutus ja sundvaldus, veokohustus ja tööko-hustus.

•Sundvõõrandadavõidaksekütte-jamäärdeaineid,toiduaineid, ravimeid ja ravivahendeid, muud vallas-vara, mis vara omadustest lähtuvalt on äratarvitatav.

•Sundvõõrandamiseleeikuulumuuseumidejaarhii-vide vara; kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude vara, mida kasutatakse riitusteenistu-seks; välisriikide saatkondadele, konsulaatidele, esindustele ja neis töötavatele välisriikide kodani-kele kuuluv vara, mis on ametialaseks ja isiklikuks kasutamiseks; vara, mis rahvusvaheliste kokkule-pete või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud nor-mide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele; isikule kuuluv vara, millele ei saa pöörata sissenõuet täite-menetluses.

•Sundkasutuselevõidaksevõttamaatükke,sõidu-keid, ujuvvahendeid ja õhusõidukeid, ettevõtteid (sh haiglaid), masinaid ja seadmeid, ehitisi ja rajatisi, elektri-, side-, gaasi- ja muid liine, relvi, optika-, mõõte- ja arstiriistu, muud vallasvara.

•Veokohustusonriiklikkohustussõiduki,ujuvva-hendi või õhusõiduki omanikule või valdajale vedu-de teostamiseks koos juhi või meeskonnaga riigi-kaitselisteks vajadusteks.

•Töökohustusonriigikaitselistetöödejaülesannetetäitmise kohustus Eestis alaliselt elavale füüsilisele isikule sõjaseisukorra ajal.

Allikas: Riigi TeatajaBussirettevõte Sebe oli üks neljast firmast, kes osales mullu esimesel sundkoormistele pühen-datud õppusel «Kratt» ja leiab, et riigi palutav panus on mõõdukas ja mõistuspärane.

FOTO

: MIH

KEL

MA

RIPU

U

Liisa TageLPostimees

ärast 1949. aastat, mil NSVL esimest korda edukalt aato-mipommi katsetas, sai tuu-masõjast reaalne oht NATO ja Varssavi pakti riikide vas-tasseisus, kus mõlema poole soov teist nõrgestada oli iga-päevane reaalsus. Peagi kat-setasid nii USA kui NSVL vesinikupomme ning kõi-ki muid relvaliike toodeti nii

ohtralt, et näiteks keemiarelvade kee-lustamise konventsiooni ratifitseerisid mõlemad 1997. aastal, ent tegelevad ta-gavarade hävitamisega siiani.

Külma sõja vastasseis mõjutas ko-gu ühiskonda. Nii tööl, koolis kui vabal ajal tuli puutuda kokku ettevalmistuse-ga puhuks, mil «imperialistlik» lääs ot-sustab «sõbralikule» sotsialismileerile otsustava löögi anda. Sarnast stsenaa-riumi vastupidises suunas pidas tõe-näoliseks ka lääs, nii et USA ja suurem osa Euroopat, sealhulgas väga põhjali-kult neutraliteedi säilitanud Šveits, val-mistasid kodanikke ette tuumalöögiks.

Sõjaohust sa igapäev ning NSVLis ehitati tuumasõjaks valmistumiseks üles ulatuslik militaarne tsiviilkaitseor-ganisatsioon, mis ühelt poolt rõhus ko-danike kaitsele, teisalt tekitas hirmu.

Vaevalt et algklassilaps oleks mui-du tuumasõjale mõelnud, ent selleks pi-devalt harjutades võis hirm peale tulla küll. Seda enam, et nii Täheke kui Noo-rus kirjutasid, mis juhtus, kui USA hei-tis tuumapommid Hiroshimale ja Na-gasakile – rünnakus ellu jäänud lapsed said eluohtlikult kiiritada ning neil ei olnud enam muud lootust, kui paber-kurgi voltida. Nõukogude lapsed olema varustatud näiteks kodus õmmeldud marlist ja vatist maskidega – need pidid kaitsma radioaktiivse tolmu eest.

37-aastane Põlgastes kooli läinud Pi-ret meenutab, et ehkki jõudis tsiviil-kaitsega koolis kokku puutuda väga vä-he – NSVL lagunes peagi –, on ta mar-limaski valmistanud, gaasimaski pähe panema õppinud ja tsiviilkaitseõppusel varjendisse jooksnud küll. «Hirm tuu-masõja ees kadus koos pioneeride kae-larättidega, aga see gaasimask ja läm-bumise tunne selle sees on mul küll elu lõpuni meeles,» räägib ta.

Lisaks maskidele pidi tuumarünna-ku ajal aitama voodilina – levinud on küll anekdoot, et ainus võimalus linaga midagi kasulikku teha olnuks see siree-ni kuuldes ümber tõmmata ja surnu-aia poole roomata, ent tsiviilkaitsesuu-nised kinnitasid, et seebiveega märjaks tehtud lina kaitseb kiirguse eest.

Neid teadmisi sai koguda ka kin-no India filmi vaatama minnes – kõi-

gepealt said näiteks ringvaatest teada, kuidas tuumalöögi järel kaeve katta, et saaste veevarusid ei mürgitaks, ja kui-das õigesti kivi taha varjuda või leida madalam koht, kuhu viskudes radioak-tiivne pilv sinust üle rulluks.

49-aastane Valdek räägib, et filmid ja pidev tuumasõjast rääkimine talle koolipoisina hirmutav ei olnud – pigem tundusid tuumapommid põnevana.

Sarnast põnevust said kogeda ka USA kodanikud – tuntuim tegelane las-te jaoks oli kilpkonn Bert, kes õpetas juba 1951. aastal, et tohutu lööklaine-ga plahvatuse eest tuleb maapinna lä-hedale kummarduda ja varju otsida ning et tuumarünnakuid on kaht sorti: need, mille eest rahvast jõutakse hoia-tada, ja need, mis tulevad ootamatult.

Igal juhul peab olema valmis, sest pomm võib tulla ükskõik millal ja ainus hoiatus võib olla ere sähvatus, mis on juba plahvatus ise. Tuumarün-nakujärgses kaoses hõlpsamalt toime-tulekuks jagas New York isegi koolilas-tele samasuguseid metallist identifit-seerimisripatseid nagu sõduritele.

Tsiviilkaitsevarjendite rajamine tõi läänes kaasa ka uusi tooteid, mida rahvale müüa. Miks mitte osta enda-le spetsiaalne koduse varjendi seinale käiv moosiriiul või ruumi õdusamaks muutmiseks mõeldud kardinad?

Nii USA kui Briti õppefilmid tutvus-tasid mooduseid, kuidas koju varjend rajada, ning julgustasid seda tegema ka siis, kui keldrit pole – liivakottidega tu-leb kindlustada välisseintest eemal asuv, soovitatavalt akendeta ruum.

Eestis oli 1986. aastaks arvele võe-tud 543 tsiviilkaitsevarjendit, 7343 liht-radiatsioonivarjet ja 21 000 keldrit. Väi-detavalt pidi neis ruumi olema oluliselt rohkematele inimestele kui Eesti too-nane rahvaarv 1,6 miljonit. Uhkeimad neist, mis ka tegelikult kindlasti kaitset pakkunuks, rajati nomenklatuurile.

Tsiviilkaitset korraldas staap, mille-le allusid komandopunkt, vabariiklikud tsiviilkaitsekursused, mõõteseadme-te ja raadioside töökojad, samuti regio-naalsed tsiviilkaitsestaabid linnades.

NSVLi ajateenistuse läbinud reserv-väelaste üle peeti ranget arvestust ja neid kutsuti täiendusõppe korras sageli kordusõppustele ja kasutati tihti ka ta-suta tööjõuna sõjaväeobjektidel. See sa-ma tsiviilkaitse staap vastutas näiteks Tšernobõli tuumakatastroofi ajal 1986. aastal selle eest, et Eestist saadeti Uk-rainasse 4742 reservväelast.

Paramilitaarset väljaõpet andis Ar-mee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abis-tamise Vabatahtlik Ühing (ALMAVÜ), mille kaudu sai endale muuhulgas ta-suta juhilube teha ning mis tegeles näi-teks ka koerte tõuaretusega – neile al-lus teenistuskoerte kasvatajate klubi.

1945. aastal kinnitatud riigikaitse-line kasvatuse ja õpetuse vastamise ja kontrollimise määrus kesk- ja kutse-koolides nägi ette õppeainena kehalist kasvatust ja sõjalist õpetust.

1956. aastal sõjaväeline õpetus koo-lides kaotati ja taastati alles 1968. aas-tal, ent siis juba vene keeles, mis tähen-das, et mõnikord ei suutnud õpilased

tunnis üles kirjutatust hiljem enam mi-dagi aru saada. Tsiviilkaitse käsitles te-gevust massihävitusrelvade ohu korral ja seda hakati õpetama 2. klassist.

Kõrgkoolidesse loodi sõjalise väl-jaõppe kateedrid. Näiteks õppisid ag-ronoomid elanikkonda toiduga varus-tama, mis tähendas lisaks logistikale suurtes kogustes makaronide keetmist.

Koolis õppisid nii poisid kui tüd-rukud relva – ikka Kalašnikovi AK-47 – kokku-lahti panema ning tulista-ma. Tartu 3. keskkoolis, praeguses Raa-tuse gümnaasiumis õppinud 49-aasta-ne Sirje mäletab kõigepealt, et neil an-dis sõjalist vana polkovnik, kes tegi se-da väga agaralt. Nii pidid kõik lillelis-tes võimlemispükstes ja sussides mar-sisammu harjutama, ning käima kooli keldris lasketiirus, kus tuli koolivormi seelikus kõhuli maas vedeledes õigeid laske asendeid harjutada.

Sealjuures sai Sirje sõjalises erandi-tult häid hindeid, sest tema isa töötas autoteeninduses ja oli õpetajale nii mõ-nigi kord kasulik olnud. Seevastu klas-siõde, kelle isa nimi oli Adolf, ei meeldi-nud õpetajale sugugi.

36-aastane Peeter läks Tallinnas kooli juba nii hilja, et tema kohustusli-ke õppuste ja sõjalise tundidega kokku ei puutunud. Küll aga oli neil toonases Tallinna 7. keskkoolis miskipärast al-les major koos sõjalise õppe klassi, va-jaliku atribuutika ja lasketiiruga veel 1990ndate algul. Tema tundides käidi selle pärast, et sai püssi lasta.

Eesti keelt mees kuigi palju ei osa-nud ning kui ta klassi ees Kalašnikovi osasid näitas ja vene keeles nõudis, mil-lega tegu on, vastasid poisid talle sageli eestikeelsete ebasündsate väljenditega. «Da-da, totšna,» noogutas ta alati vas-tuseks, meenutab Peeter.

Miskipärast sai major ainult üks-kord pahaseks, kui keegi hõikas «põis», sellele vastati venekeelse sõi-muga. Ühel päeval major aga lahkus ning sõjalise klassi tassisid poisid suu-remalt jaolt ise varustusest tühjaks – gaasimaskid ja relvamaketid olid ka kodus huvitavad.

NSVLi kokkuvarisemise järel loobu-ti senisest süsteemist ja neid tarbetuks muutunud tsiviilkaitse vahendeid on paljudes kodudes tänapäevani. Isesei-sev Eesti leidis, et tegeleda tuleb teist-suguste ohtude ja sihtidega, tuumarün-naku tõenäosus hinnati minimaalseks.

6 fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS riigikaitse.ee 24. september 2014

albaania – Euroopa punkriparadiisLiisa TageLPostimees

Albaanias 1944. aastal pärast kuningas Zog I ku-kutamist võimule tulnud kommunistlik liider En-ver Hoxha lähenes tsiviilkaitsele väga põhjalikult – ta kahtlustas, et rünnata võivad nii Varssavi pakti riigid, NATO kui Jugoslaavia, ning lasi kogu maa punkritega katta.

Surmani riiki juhtinud Hoxha kaitsestratee-gia põhines samal võttel, millega ta kukutas Zog I – partisanisõda. Hoxha väed varjusid II maailma-sõja ajal küll lihtsalt mägedes, ent nüüd oli vaja ju valmistuda kaitsma kogu riiki, ka madalaid alasid. Selleks sobisid punkrid. Võõrvägede sekkumise-ta saavutatud võidust kuninga vägede üle sai aga kommunistlikus Albaanias vaat et loomismüüt.

Aastatel 1967–1986 ehitati Albaaniasse ligi 750 000 erineva suurusega punkrit. Iga ruutkilo-meetri kohta tegi see kokku 24 ja iga nelja elani-ku kohta ühe punkri. Punkreid leidub Albaanias nii linnatänavatel kui mäetippudes ning nende ra-jamine kurnas oluliselt riigi võimekust muude ehi-tustööde tegemisel.

Tsiviilkaitseõppused toimusid kommunistlikus Albaanias suisa kaks korda kuus. See tähendas kõigile sobivas eas albaanlastele relva kätte and-mist ja punkris passimist, laskemoona neile siis-ki ei jagatud. Rahvast õpetati 12. eluaastast alates sõja korral relva haarama ja lähimasse punkrisse tormama. Sealjuures oli rahval kohustus punkreid pidevalt hooldada ja mõni albaanlane peab kodu-lähedast punkrit suisa eraomandiks.

Vähem kui kolme miljoni elanikuga Albaanias oli ligi 800 000 inimest ühel või teisel moel seo-tud sõjaväeliste ülesannetega, samuti olid kaitse-ülesanded paljudel asutustel. Lapsi õpetati aga ju-ba kolmandast eluaastast, et nad peavad olema valvsad nii sise- kui välisvaenlaste suhtes.

Punkreid ei kasutatud kommunistliku režiimi ajal mitte kunagi muuks kui õppusteks ja pärast üheparteisüsteemist loobumist 1991. aastal ka sel-leks enam mitte.

Praeguseks on suurem osa punkreist lagune-nud ja varisemisohtlikud. Neid kasutavad varjumi-seks kodutud ja loomad ning mõnikord ka näiteks rannas aega veetvad suvitajad – riietuskabiine nal-jalt ei leia, punkreid aga külluses. On siiski ka sel-liseid, kuhu on rajatud kohvikuid, elamuid või si-hipäraseid varjupaiku.

Pärast Teise maailmasõja lõppu võis Eestis peaaegu kõikjal näha nõukogude armee sõdureid ning ehkki sõjaväeosi eraldas tavainimesest ametlikult alati rangelt okastraat, oli militariseeritud kogu ühiskond.

kui kõik valmistusid tuumasõjaks

Tsiviilkaitsevarjendite rajamine tõi läänes kaasa ka uusi tooteid, mida rahvale müüa.

Tänaseks juba mitu aastat NATOsse kuuluvas Albaanias tuumapunkreid enam sihtotstarbeks ei hoita. La-gunevad tsiviilkaitserajatised leiavad vabalt pruukimist vastavalt rahva fantaasiale.

Liisa TageLPostimees

«Eesti ei ole mitte see riik, keda NATO kaitseb, Eesti on üks riikidest, kes moodustabki NATO,» rõhutab sisemi-nisteeriumi sisejulgeolekupoliitika ase-kantsler Erkki Koort.

«Tihti keskendub Eesti ühiskon-nas diskussioon sellele, kas me kuluta-me kaitsekulutustele kaks protsenti si-semajanduse kogutoodangust, kas ar-tikkel 5 kehtib, kas tankid ostetakse või mitte,» nendib ta, «aga selle käigus unustatakse, et meie julgeoleku taga-mise eest ei vastuta mitte eelkõige kee-gi teine, Eesti riik peab ennast siiski ise kaitsma – kõikides konfliktides ja krii-sides saab esimese löögi sisejulgeolek.»

On piir, mida valvavad piirivalvurid, tänaval politseinikud, kaitsepolitsei-nikud, häirekeskus, kuhu rahvas kriisi puhkemisel esimesena pöörduma hak-kaks ja kust tuleb ilmselt esimesena ka info, et midagi on juhtunud. On pääste-amet ja demineerijad. «Esimene kaitse-liin on sisejulgeolek,» ütleb ta.

Koort meenutab, et ka Ukraina sündmused said alguse võimuvaakumi ajal – kasutati ära hetke, kus riigis puu-dus arvestatav keskvõim, mis oli olnud tegelikult juba aastakümneid nõrk ja peaaegu klannipõhine.

«Eestis ei saa olla olukorda, kus tä-navatele ilmuvad relvastatud mehed ja keegi ei tea, mida teha,» kinnitab Koort. Sealjuures rõhutab ta, et Ukrai-nas oli pikalt nähtud vaeva sõjaväe lõh-kumiseks, meil, vastupidi, selle ülesehi-tamiseks. Samuti elame me teistsugu-ses inforuumis, kus lääs ei ole imperia-listlik vaenlane – me valisime oma poo-le juba iseseisvuse taastamise eel, mil Eesti kinnitas väga selgelt, et ei taha olla Venemaal, vaid läänes ning ei soovi olla ka riik, kes püüab kahe bloki vahel erapooletuks jääda.

«Kui tänaval pole meie või meie liit-laste sõdurid, on need vaenlase sõdu-rid ja vaenlase sõdurid lastakse lihtsalt maha,» on hinnang Koorti sõnul selge.

Siseministeeriumil on Eesti riikli-ku julgeoleku tagamisel eelmisel aas-tal vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava mittesõjalises osas selgelt üks kandvamaid rolle. Nende töö krii-side ennetamisel hõlmab riskide hin-damist, tegevuse planeerimist ja kriisis tegutsemiseks valmisoleku tagamist. Kogutud info põhjal planeeritakse eri-nevaid kriisistsenaariume.

Siseministeeriumi haldusala eripära on see, et see ei ole klassikaline kontor, rõhutab Koort: «Me tegeleme väga kalli väljaõppega ja meil on väga kallid sead-med.» Seadmeid tuleb soetada ohuhin-nangust lähtuvalt, kuigi alati ei osata ette ennustada, mida võiks vaja minna. Näiteks enne pronksööd ei olnud Eestil veekahurit – arvati, et meil on põhja-maine ja avatud ühiskond, kus pole se-da vaja. See osteti kohe pärast rahutusi.

«Neid nii-öelda veekahureid on meil

vaja selleks, et olla riskideks valmis,» viitab Koort vajadusele soetada mitme-suguseid abivahendeid, mida ei pruugi meil praegu kohe vaja minna, ent mis peavad olemas olema, juhul kui vastav oht tekib. Sealjuures on seadmeid va-ja pidevalt uuendada ka siis, kui kriise, mille lahendamiseks need vajalikud on, ei tekigi – vahendid kuluvad teadupä-rast ka õppustel.

«Oleme jõudnud sellisesse punk-ti ühiskonnas, kus kiputakse ära unus-tama, et siseturvalisuse tase on selli-ne, milliseks me selle ise teeme,» nen-dib Koort. «Me peame sellesse pidevalt panustama, mitte tegelema ainult selle-ga, et oleks liiklusjärelevalve ja vargad saadaks kätte. Me peame pidevalt val-mistuma selleks, mis saab, kui on min-gi erakorraline sündmus, näiteks mas-sirahutus.»

Väga palju rahutusi tekib Koorti sõ-nul eelkõige selle pärast, et ühiskonnas tekkinud pinged on sellised, mida ei ole suudetud demokraatlike protsessidega lahendada. Selliste olukordade vältimi-sega tegeleb aga kogu ühiskond.

Koort rõhutab, et Eestis on potent-siaalselt mässu õhutavate äärmuslaste hulk suudetud hoida väga väike ja seda püütakse jätkuvalt kontrolli all hoida – meie naabritel on see palju suurem. Sealjuures on oluline, et meie kaitsepo-litsei on oma väiksuse kohta väga efek-tiivne. «Ka teised riigiasutused võiksid olla nii efektiivsed,» lisab ta.

«Olen aastate jooksul märganud, et kui midagi juhtub, on ühiskonnal ootus, et selle lahendab ära a) sisemi-nisteerium või b) kaitseministeerium,» räägib Koort.

Siseministeeriumi poole pöördutak-se nii siis, kui ei suudeta ära hoida lu-meoludest tingitud probleeme, kui on probleeme näiteks sidega. Erinevate-le asutustel ja ministeeriumitel on aga kindlad funktsioonid nii rahu ajal kui kriisiolukordades – sotsiaalministee-rium peab ikkagi haiglatevõrguga tege-lema, põllumajandusministeerium ta-gama toiduainete kättesaadavuse, ma-jandus- ja kommunikatsiooniministee-rium tagama elektri, side ja muud kom-munikatsioonid ning pidevalt valmistu-ma kriisideks, kus tuleb töötada suure-mal koormusel.

«Ei ole nii, et siseministeerium võ-tab kriisiolukorras üle nende funkt-sioonide tagamise,» rõhutab Koort. Muutub küll juhtimisahel – erakorrali-ses olukorras juhib kogu olukorda pea-minister ja sisekaitseülem on siseminis-ter. Sellegipoolest ei hakka siseminister korraldama toiduainete vedu – sellega tegeleb põllumajandusminister.

«Ühiskonna arusaamine sellest, et rollid jäävad alles – need küll natuke muutuvad, aga jäävad siiski alles –, on see, mis tegelikult tagab ühiskonna tu-gevuse,» räägib asekantsler. Ta kinni-tab, et riigi stabiilsuse ja sisejulgeoleku tagamiseks on oluline, et inimesed tun-nevad süsteemi ja ametnikud saavad aru, mis nende vastutusalasse kuulub.

«Igal riskil on alati realiseerumise tõenäosus,» rõhutab Koort. Tuumaka-tastroofi tõenäosus on sealjuures väike, massirahutused aga oluliselt tõenäolise-mad, üks kõige tõenäolisemaid hoopis aga näiteks ilmastikuoludest tekkinud kriisiolukord. Iga nelja aasta tagant toi-muvad ka suured kriisiõppused – 2011. aastal oli meil ELi keemia- ja kiirgus-õnnetuste likvideerimise õppus «Cre-mex», kust Eesti õppis, et keemiakaitse ja demineerimise valdkonda tuleb oluli-selt arendada.

Koort meenutab, kuidas üks õppu-sel osalenud ELi vaatleja oli äärmiselt üllatunud, et politseinik aitas pääst-jal ja meditsiinitöötajal kanderaami ära viia – tema jaoks oli see ennenägematu. «Minu vastus oli, et me ei ole nii rikas riik, et seda mitte teha. Et me seda tee-me, näitab efektiivsust – aitab esimene, kel selleks parasjagu aega ja võimalust on,» kinnitab ta. Selleks aga, et oleks teada, mida üldse on vaja teha ja kui-das, kui häda käes, peab tegelema põh-jaliku analüüsi ja planeerimise ning hä-daolukordade läbimängimisega.

«Väga palju sellest, mida me teeme, ei ole avalik. See tekitab muidugi küsi-musi, näiteks «mida riik varjab?». Riik ei varja oma kodanike eest tegelikult midagi – neil on alati võimalus taotle-da ametikohta, kus nad saavad riigi-kaitsesse panustada, ning kodanikud on alati väga oodatud seda tegema, rõ-hutab Koort –, varjata tuleb seda nen-de eest, kes tahaksid meie stabiilsust häirida.

KOMMeNTaaRid

Kas Eestil on vaja varjendeid?eRKKi KOORTsiseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler

Sellisel kujul, nagu nõukogude ajal oli, ei vaja me neid praegu kindlasti. Nõukogude Liit valmistus ikkagi tuu-masõjaks ja sealjuures on väga küsitav, kui palju need oleks tegelikult kedagi varjanud või kui palju need oleks tsiviilelanikkonda kaitsnud. Need olid ehitatud kahel eesmärgil – kaitsta eliiti ja täita propagandaees-märki ehk kinnitada, et meil on varjendid.

Tegelikult oli nende kasutusvõimalus tavainimeste jaoks siiski küllalt väike. Mäletan ka enda lapsepõlvest, kuidas õppusel mindi tavalisse keldrisse – meil ei ol-nud mingit päris varjendit.

Eesti riik ja ka maailm üldiselt ei valmistu praegu tuumasõjaks. Seetõttu ei näe me nendeks vajadust.

Lisaks on tänapäeva konfliktid üldiselt sellised, mis ei ole toonud kaasa linnade lauspommitamist, need on olnud ikkagi väga fokusseeritud rünnakud. Neis ei ole elurajoonide või linnade laushävitamist, nagu seda teh-ti Teise maailmasõja ajal, et murda teise riigi majandu-se selgroog.

MihKeL LOidesiseturvalisuse pressinõunik

Tuumavarjendite põhifunktsioon oligi pakkuda varju tummarünnaku või lauspommitamise korral. Kogu ela-nikkonna kaitsest selliste varjendite abil saanuks rää-kida aga siis, kui väljaehitatud ja varustatud varjendeid oleks jagunud kõigile. Paraku polnud see kaugeltki nii: tuumavarjendid olid mõeldud eeskätt Nõukogude elii-dile. Ülejäänutel olnuks reaalse ohu korral vaid teadmi-ne, et kusagil on varjend. Külma sõja ajal loodi seega pigem näilist kui reaalset kaitsevõimet.

Tänases maailmas, vähemalt Euroopa aladel, ei ka-suta riigid oma eesmärkide saavutamiseks totaalsõja taktikaid ega meetodeid, mille vastu oleks lihtne end varjendisse peitudes kaitsta. Seda tõestavad ilmekalt Venemaa tegevused näiteks Ukraina riigikorra õõnes-tamiseks, elanikkonna meelsuse mõjutamiseks ja maa-alade ebaseaduslikuks hõivamiseks.

Tuumasõjast ja vaippommmitamisest oluliselt tõhu-sam on paanika külvamine elanikkonna seas, korrup-tiivsete ametnike ärakasutamine, avaliku korra vasta-ne kihutustöö ja rahva meelsuse mõjutamine propa-gandavaledega. Selliste valede äratundmine, endale usaldusväärsete infoallikate valimine ja tõe pähe esi-tatavasse kriitiliselt suhtumine kaitsevad tänases maailmas elanikkonda välise mõjutuse eest palju pare-mini kui illusioon ootavast varjendist.

24. september 2014 riigikaitse.ee fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS 7

üksi riiki ei kaitse

Hädaolukorra lahendamise vastutusaladSotsiaalministeerium: epideemia, mürgistus ja massiline põgenike sisseränne.Justiitsministeerium: vanglas toimuva ulatusliku korratuse lahendamine.Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium: küberrünnakud.Siseministeerium: ulatuslik metsa- või maastikupõleng, ulatuslik tulekahju või plahvatus

tööstus- või laohoones, tulekahju plahvatusest või varingust, kus saab vigastada palju ini-mesi, ohtlik kiirgus, torm, üleujutus tiheda asustusega alal, ulatuslik mere- või ranniku-reostus, paljude kannatanutega reisirongiõnnetus või keskkonda kahjustav suurõnnetus ohtlikke aineid vedava kaubarongiga, paljude kannatanutega laeva-, õhusõiduki- või maanteeõnnetus või õnnetus jääl, massirahutused, pantvangistamine.

Möödunud aastal lisandusid hädaolukordade hulka ka äkkrünnak ja paljude Eesti elanike elu ja tervist ohustav sündmus välisriigis. Koostatud on riskianalüüs, ent vastavad plaanid pole veel kinnitatud.

Eesti igapäevane stabiilsus ei ole miski, mida tagab lihtsalt NATOsse kuulumine, sellesse panustab kogu ühiskond. Erinevad asutused püüavad sealjuures analüüsida, mis on meid ähvardavad ohud, ning tegutseda nii nende ennetamise kui nendeks valmistumise nimel.

FOTO

: AFP

Liisa TageLPostimees

äpsemalt teeb seda üks vä-lisministeeriumi trükis, mis on nüüd ilmselt olemas kõi-gil neil 300 välisajakirjani-kul, kes USA presidendi Ba-rack Obama visiidi ajal siin käisid. Meie tutvustamine maailmas kuulub aga selli-sesse valdkonda nagu ava-lik diplomaatia, mis on omal kohal ka riigikaitse

arengukava mittesõjalises osas ja peaks tegelema nii strateegilise kommunikat-siooni kui psühholoogilise kaitsega.

«Avalik diplomaatia on osa diplo-maatiast, mis toetab Eesti diplomaati-liste eesmärkide saavutamist läbi ava-likkuse,» teeb välisministeeriumi ava-liku diplomaatia osakonna peadirektor Taavi Toom kokkuvõtte.

Avalik diplomaatia tegeleb kolme põhivaldkonnaga: Eestile sõprade otsi-mine, iseenda neile tutvustamine ja jäl-gimine, mida nad meist arvavad.

Avaliku diplomaatia abil ehitatakse, hoitakse ja arendatakse Eesti partne-rite võrgustikku, mis ei tähenda ainult teisi riike ja suuri rahvusvahelisi orga-nisatsioone, vaid ka erinevate sektori-te esindajaid neis riikides ning tavalisi inimesi, kes meist huvituvad. «On oluli-ne, et oleks piisav hulk mis iganes vald-kondadest inimesi, kes oleks Eesti te-gemiste ja meie poliitikatega hästi kur-sis,» räägib Toom.

Avalikus diplomaatias ei osale mit-

te vaid kindlate elualade esindajad, na-gu diplomaadid ja ajakirjanikud – siin on olulisel kohal kõik Eesti sõbrad ja eestlased laias maailmas. Kindlasti võib ühe võimsaima esindajana nimetada helilooja Arvo Pärti, kes on hingelähe-daseks saanud väga paljudele inimes-tele maailmas ning toonud nende tead-vusse ka sellise paiga nagu Eesti.

Ministeerium kasutab meie ja meie maailmavaate tutvustamiseks järjest enam elektroonilisi vahendeid ning er-gutab ka diplomaate ja saadikuid seda tegema. Toom toob hea ja värvika näi-tena esile veebipäeviku gondorikrooni-ka.vm.ee, mida peab Matti Maasikas – Eesti alaline esindaja ELi juures. «Tema kirjutab väga huvitavalt lugusid ELi ar-gipäevast,» kiidab Toom.

Välisministeerium tegeleb ise pi-devalt Eestit tutvustavate materjali-de loomisega – nende sisu lähtub mui-dugi sellest, kellele ja mis puhuks need loodud on. Toomi kinnitusel on väga suur nõudlus ka lihtsalt üldiselt Ees-tit tutvustavate materjalide järele. Eri-ti tugev oli see muidugi vaid mõni nä-dal tagasi president Obama visiidi ajal. 300 välisajakirjanikku neelasid Too-mi sõnul pea kõike Eesti kohta käivat. Samal ajal tõusis hüppeliselt ka nen-de inimeste hulk, kes interneti otsin-gumootoritest uurisid, mis ja kus see Eesti üldse on.

«Alati leidub kuskil keegi, kes võiks Eestist rohkem teada,» kinnitab peadi-rektor. Sellest lähtub ka peagi saabuva Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks al-gatatud projekt «Sada Eesti sõpra».

Kuni suure juubelini kavatsetakse siia igal aastal tuua noori ajakirjanikke üle terve maailma, kellele tutvustatak-se meie riiki – koju peaksid siit minema noored, kes teavad meist palju enam ning oskavad meid puudutavas infos pisut paremini orienteeruda ja on huvi-tatud meist kirjutamast. Sel suvel käis siin esimene selline grupp, kes jäi Ees-tis veedetud nädalaga väga rahule.

«Tagasiside oli isegi nii positiivne, et üks Venemaa noor ajakirjanik on meie-ga ühendust võtnud ja rääkinud, et te-gemist oli tema jaoks silmi avava reisi-

ga, mille järel ta ei suuda enam Vene-maal elada – ta tahaks tulla Eestisse ning siin tööle asuda,» meenutab Toom.

Kogu Vene meedia Eestist muidu-gi nii hästi ei arva ning ka sellel hoiab avalik diplomaatia silma peal, niisamu-ti meiega sõbralikes suhetes olevate rii-kide kajastusel meist. «Eriti jälgisime muidugi president Obama visiidi kajas-tust, kuigi meediamonitooringuga tege-leme iga päev. Väga valdavalt oli see nii objektiivne kui positiivne, kuigi leidus muidugi ka selgelt vastuvoolu ujujaid,» räägib Toom.

Nähes negatiivset, väära sisuga või isegi pahatahtlikku kajastust Eestist, sõltub diplomaatide reaktsioon muidu-gi sellest, millise riigiga on tegu. Kõige tüüpilisem teema, kus Eestit negatiiv-ses valguses näidatakse, on seotud vä-hemuspoliitikaga, ent see põhineb Too-mi sõnul enamasti väärinformatsioonil. Igal juhul on tavaliselt võimalus info le-vitajale olukorda selgitada.

«Venemaa inforuumis on muidugi raske midagi ära teha, sest seal on hoo-pis teised põhimõtted, kuigi ka seal on võimalik tilk tilga haaval uuristada,» toob Toom näite teistsugusest maail-mast.

Väärinformatsiooni ümberlükkami-sel on väga olulisel kohal rahvusvaheli-ne kommunikatsioon – selgitada teiste-le riikidele meie fakte ja sõnumeid ning meie suurt pilti. Selleks tuleb pidevalt teha koostööd Eestist kirjutavate aja-kirjanikega – see on täiesti igapäevane töö, ent kriisisituatsioonides tuleb seda teha väga palju enam.

Üks olukord, kus Eesti pidi väga pal-ju pingutama enda narratiivi maailmani

8 fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS riigikaitse.ee 24. september 2014

«Venemaa inforuumis on muidugi raske midagi ära teha, sest seal on hoopis teised põhimõtted, kuigi ka seal on võimalik tilk tilga haaval uuristada,» toob Toom näite.

Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri röövimisega

kaasnevat Toomi sõnul pronksööga võrrelda ei

anna, sest toona käis oluliselt ulatuslikum

propagandasõda.

iseseisvust kaitsevad ka

laulupeod ja muhu sussid

viimisel, oli 2007. aasta pronksöö, kus tänavarahutused olid vaid jäämäe tipp, selle taustal käis infosõda, millele lisan-dus veel ka infotehnoloogiline sõda.

Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri röövimisega kaasnevat Toomi sõnul pronksööga võrrelda ei anna, sest toona käis oluliselt ulatuslikum propa-gandasõda – võitlus erinevate maailma-vaadete vahel. «Siin ei olegi avalikkuse suunas vaja midagi muud teha, peami-ne, et oleks oma kodupublik informee-ritud ja meedia kajastaks seda infopõ-hiselt,» kinnitab Toom, kelle hinnangul on välismeedia juhtumist seni vägagi adekvaatselt kirjutanud.

Ukraina kriis on aga toonud mit-meid uusi väljakutseid. «Me peame sil-ma peal hoidma vastaspoole katsetel õõ-nestada nii meie kuvandit kui liitlaste-vahelist ühtsust,» nendib Toom. Sealjuu-res on äärmiselt oluline jagada pidevalt infot meie kohta, sest kuna oleme Vene-maa väike naaber, pööratakse meile ka tavapärasest palju rohkem tähelepanu.

«Nähakse, et Eesti ja Ukraina olu-kord on väga erinev, sest Eesti on siiski NATO ja ELi liige,» rõhutab Toom. «Tei-salt on kogu aeg olnud tegemist deli-kaatse balansseerimisaktiga, et säilita-da Eesti kui stabiilse riigi kuvand.»

Välismeedia spekulatsioonid, et Nar-va on järgmine Krimm, sellele kaasa ei aita. Meile on aga oluline, et oleksime välisinvestoritele, ettevõtjatele ja turis-tidele endiselt atraktiivne paik. Selleks ongi oluline meie põhjamaa kuvand, mi-da tutvustavad nii Eestist rääkivad bro-šüürid kui lehekülg estonia.eu. Oluli-ne on näidata, et me ei ole mitte ainult julgeolekuga tegelev riik, mis panus-tab NATOs eeskujulikud kaks protsen-ti, vaid oleme hästi toimiv, uuendustele orienteeritud, läbipaistva asjaajamisega riik, kus on lihtne asju ajada.

Vajadus, et maailmas teataks, mis ja kus on Eesti, ei ole sugugi veider väike-rahva kapriis – esiteks on muidugi kõi-gil vaja sõpru, aga need sõbrad võivad aidata Eestit meie kohta levivate väär-kuulduste tabamisel, ennetamisel ja nende mõju pehmendamisel, seda nii kriisiolukorras kui rahulikel aegadel.

Eestit ei kaitse mitte ainult NATO vihmavari ja metsas kaevikuid kaevavad laigulises vormis poisid, seda teevad omal moel ka laulupeod, Muhu sussid, e-valitsus, seenemetsad ja metsmaasikad. Need on osa kuvandist, millega välisministeerium meid maailmas tutvustab.

FOTO

: sv

En z

AcEK

Psühholoogiline kaitse aitab kaasa rahva eneseusu ja kaitsetahte tugevda-misele.

Psühholoogiline kaitse ning põhisea-duslike väärtuste omaksvõtt suurendab vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõju-tustegevusele.

Psühholoogilist kaitset arendatakse kõigi kodanikuühiskonna osaliste koos-töös.»

Psühholoogilise kaitse määratlust ja konkreetseid arendustegevusi täpsusta-vad samal aastal vastu võetud riigikait-se strateegia ning mullu ja tänavu kinni-tatud riigikaitse arengukava osad.

Loomulikult on ühiskonnas psüh-holoogilise kaitse täpsema korraldusvii-si suhtes erinevaid arvamusi. Mitmete teiste riikide kogemus näitab, et selline riigi julgeoleku valdkond on alati terav-datud tähelepanu ning kohati ka komp-romissitu kriitika tule all. Tihti on selle põhjuseks inimeste maailmavaateliselt erinevad arusaamad, kui palju riiki üld-se peaks olema. Samas mõistavad ilm-selt kõik, et riik, mille inforuumi täidab ja kujundab mõni teine riik, ei toimi ise-seisva riigina kaua.

Ilmar Raag on küsinud ja ise vasta-nud: «Kas sõnavabaduse tingimustes ei võiks ka Eesti riik kõlada ühe hää-lena eesti avaliku ruumi polüfoonias? Ma arvan, et meie ühishuvide esindaja-na on riigil selleks suisa moraalne ko-hustus.»

Ukraina sõja valguses on oma riiki-de psühholoogilise kaitstuse üle arut-letud mitmel pool. Seitse riiki asuta-sid Riiga NATO strateegilise kommuni-katsiooni oivakeskuse. Näiteks Rootsis ja Leedus vastustavad psühholoogili-se kaitse vajadust inimesed, kes peavad Venemaa propagandakanaleid omamai-sest vabast meediast väärtuslikumaks.

Ka Eesti psühholoogilise kaitse krii-tikaga on korduvalt üles astunud nime-ga ja nimeta analüütikud Venemaa uuri-misasutustest ning end inimõiguslasena ja dotsendina esitlev tegelane Soomest, kes peab Eestit apartheidiriigiks ja Stali-nit Soome suurimaks sõbraks.

Eesti on psühholoogilise kaitse aren-damisel olnud aus ja võrreldes enami-ku NATO ja Põhjala riikidega ka tavatult avatud. Paljut sellist, mida kodaniku-ühiskonna esindajad, teadlased, ajakirja-nikud ja riigiametnikud arutavad psüh-holoogilise kaitse kursustel, käsitletakse mujal vaid varjestatud ruumides kõrge tasemega riigisaladuse loaga vormis või pintsakus ametnike ringis.

Meie arengukavades katab riigisala-duse pitser vaid neid detaile, mille tead-mine teeks vaenulikele eriteenistustele ja relvajõududele rünnakuplaanide koos-tamise liiga lihtsaks.

Riigiametnikele tähendab psüh-holoogiline kaitse planeerimisdoku-mentide koostamisel, õppustel ja ava-likus suhtluses tänapäevaste infoohtu-de tundmist ja põhiseaduse preambuli meelespidamist.

Oluline aga on iga kodaniku panus. Me igaüks oleme iga päev vahendatud ja vahetute mõjutuste sihtmärgiks. Pea-me vaid oskama ära tunda neid mõjutu-si, millega meile üksikisikutena ja ühis-konnale tervikuna halba soovitakse. Meist keegi ei soovi olla etturina paani-kat õhutav või väärinfot levitav «kasu-lik idioot» mõne õõnestuseksperdi män-gulaual. Hoiame ja kaitseme oma rii-ki ja kaasinimesi ning kui tunneme va-jadust, räägime välismaalastelegi sellest, mis meil hästi.

24. september 2014 riigikaitse.ee fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS 9

uKu aROLdnõunik, riigikantselei

001. aasta veebruaris kinnitatud sõjalise kaitse strateegia selgitas psühholoogilist kaitset kui ise-seisva demokraatliku riigi kodani-ku mentaliteedi kujundamist, ko-danike kaitsetahte edendamist ja alalhoidmist kriisi- või sõjaajal. Sõjalise kaitse strateegia lähtus põhiseaduse §-st 54 «Eesti koda-niku kohus on olla ustav põhisea-duslikule korrale ning kaitsta Ees-

ti iseseisvust».Haridusministeerium sai ülesandeks

selgitada demokraatliku riigikorra eeli-seid ja süvendada kaitsetahet. Seda vaja-dust peeti silmas kodanikuõpetuse õp-pekavade kujundamisel ja 1990ndate keskel sai hoo sisse ka riigikaitseõpetus gümnaasiumides.

Juba 1992. aastal oli Eesti jõudnud arusaamisele, et uuele põlvkonnale de-mokraatlike väärtuste tutvustamine ei ole üksi piisav, et rahvast ja riiki akuut-sete infoohtude eest kaitsta. 1992. aasta 10. augustil andis valitsus välja korraldu-se, mille kohaselt moodustati riigikant-seleis valitsuse seisukohtade täpseks ja operatiivseks edastamiseks rahvale ning vabariigile vaenuliku propaganda neut-raliseerimiseks pressiosakond.

Neil aastail olid Vene okupatsiooni-väed Eestis, Venemaalt lähtuv propa-ganda üritas läänes luua Eestist muljet kui perspektiivitust riigist, rahva usal-dust riigi ja tema kaitsevõime vastu õõnestati eriteenistuslike aktiivmeet-metega, milleks kasutati kuritegelikku maailma, mitmel pool õhiti sümbool-setes kohtades pomme, valmistati ette Ida-Virumaa autonoomianõudeid ja In-terrinde omakaitsesalku.

Estonia katastroofi järel lasi võõr-riigi eriteenistus käibele siiani teatud seltskondades rahvusvaheliselt ringle-va versiooni, mille kohaselt olid laevaõn-netuse taga Eesti peaminister ja kaitse-väe juhataja.

Eesti ühiskonna rahumeelne areng ja riigivõimu stabiliseerumine viisid 2004. aastal NATOga liitumiseni ning tundus, et suuremad ohud on möödas. Küpsemaks muutus ka Eesti ajakirjan-dus ja näis, et võõrriikide vaenulike pro-vokatsioonidega ühiskonda nõrgestada ei olegi enam nii lihtne.

Samas oli naaberriigis vahepeal või-mule tulnud Vladimir Putin, kelle juhti-mise all võttis Venemaa üha enam auto-ritaarse ja imperialistliku suuna. Kreml võttis kontrolli alla meedia ja lõi uusi propagandaorganisatsioone, mille ees-märk oli omandada piiriüleselt destabili-seeriv mõju.

Vene rahva piirideüleseks ühendami-seks otsustas Kreml taas suureks rää-kida Teises maailmasõja võidu. See kul-

mineerus 2005. aasta suurpidustuste-ga Moskvas Punasel väljakul ning kogu aasta Venemaa Föderatsioonis ja piiri ta-ga korraldatud Nõukogude armeed he-roiseerivate üritustega.

Tallinna südalinna, pronkssõduri juurde, toodi taas klasside kaupa kooli-lapsi ja rohkem nõukogulikku sümboo-likat, mis aasta hiljem päädis konflikti-ga Tõnismäel, kuju isoleerimisega ja veel aasta pärast – 2007. aasta aprillisünd-mustega.

Intensiivsed propagandarünnakud Eesti vastu jätkusid pärast aprillisünd-musi pea aasta aega, kuni peavaenlaseks valiti Gruusia, keda 2008. aasta augustis ka relvadega rünnati.

2007. aasta aprillisündmustele eelne-nu ning mäsu Tallinna kesklinnas ja Vi-rumaal ehmatas riiki. Sai selgeks, et ole-me osalised uut tüüpi konfliktis. Otsese relvastatud ründe vastu andis kindluse NATO vihmavari. Samas süvenes tead-mine, et sõda ei ole relvade, vaid tahe-te heitlus.

Globaliseerunud maailmas, kus in-fotehnoloogia loob kiiresti muutuvat reaalsust koduekraanil ja taskutelefo-nis, saab iga inimese tahet mõjutada igal pool ja igal ajal ka palju kaugemal hau-bitsate tuleulatusest.

Ühiskondlikes aruteludes tõid april-lisündmused esiplaanile lõimumise ja riigikaitse. Varasemate eraldi käsitletud totaalkaitse osiste asemel hakkas Eesti välja töötama laiapindselt läbipõimitud riigikaitse mudelit, mille kõik valdkon-nad suudavad riiki ja rahvast ka rahu-ajal hoida ning agressorit heidutada.

Eesti vastu läbi viidud desinfor-matsioonikampaaniad, küberründed ja vaenulik propaganda andsid meile õp-

petunni, et territoriaalse terviklikku-se kaitse hõlmab ka inforuumi. Rii-gi kaitstuse tugevdamine on meie kõi-gi igapäevane töö, mille tuleprooviks on raskem julgeolekuline kriis või sõda. Siis sõltub Eesti riigi ja meie rahva pü-simajäämine sellest, et me ei lase end ajada paanikasse, lõhkuda elanikkon-na ja rahvusvahelise avaliku arvamu-se usaldust kriisi lahendavate asutus-te vastu. Selline immuunsüsteem ei te-ki iseenesest ja seda ei saa ehitada era-konna- või olupoliitilisest suvast lähtu-vate teemade ümber.

Just seepärast sätestavadki 2010. aastal riigikogu heakskiidetud Eesti jul-geolekupoliitika alused psühholoogilist kaitset järgmiselt:

«Põhiseaduslikest väärtustest läh-tuv psühholoogiline kaitse aitab kind-lustada Eesti julgeolekut. Psühholoogili-ne kaitse on ühiskonna sidususe ja tur-vatundega seotud ühisväärtuste arenda-mine, hoidmine ja kaitsmine. Selle ees-märk on kindlustada ühiskonna ja rii-gi julgeolekut, inimeste turvatunnet, en-netada kriise ning suurendada usaldust ühiskonnas ja riigi tegevuse suhtes.

eesti psühholoogilise kaitse kasvamislugu«Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin,» tõdes president Toomas Hendrik Ilves 2011. aasta veebruaris. Eesti õigusaktides oli psühholoogiline kaitse oma koha leidnud tegelikult juba kümme aastat varem.

Intensiivsed propagandarünnakud Eesti vastu jätkusid pärast aprillisündmusi pea aasta aega, kuni peavaenlaseks valiti Gruusia.

Siis sõltub Eesti riigi ja meie rahva püsimajäämine

sellest, et me ei lase end ajada paanikasse,

lõhkuda elanikkonna ja rahvusvahelise avaliku

arvamuse usaldust kriisi lahendavate asutuste vastu.

Vene duuma delegatsioon 2007. aastal pronkssõdurit kontrollimas. FOTO RAIGO PAJULA

10 fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS riigikaitse.ee 24. september 2014

eveLyN KaLdOjaPostimees

orduvad ühetaolised po-liitilised netikommen-taarid ei pruugi pärine-da sama üliagara persoo-ni näppudest. Neid võib genereerida robot, mis otsib uudistest märksõ-nu ja need leides lajatab postituse. Samas võib nende taga siiski olla ka inimene – aga mitte ilm-

tingimata siiras arvamusavaldaja, vaid «trollivabriku» liinitööline. Riias töö-tava Ida-Euroopa Politiikate Uuringu-te keskuse tegevjuht Andis Kudors (pil-dil) ei kahtle, et info mõttes oleme me sõjas.

Kas me oleme infosõjas?Tavaliselt kasutavad spetsialistid info-sõja mõistet olukorras, kus see käib pa-ralleelselt sõjaliste operatsioonidega. Selles mõttes Balti riigid pole sõjas.

Kuid mina siiski kasutaksin Balti-maade ja Venemaa vahel toimuva koh-ta terminit «infosõda». Hübriidsõja pu-hul, mida me näeme Ukrainas, saab in-fosõda kasutada laiemas mõistes kui selle traditsiooniline tähendus. Jah, on väärtuste kokkupõrge, ajaloo ja hetke-sündmuste interpreteerimise kokku-põrge, narratiivide kokkupõrge.

Venemaa kasutab Baltimaade ja Ukraina kohta spetsiifilisi strateegili-si narratiive, mõned neist on samad – näiteks kui Venemaa ütleb, et lääneuk-rainlased on neonatsid ja banderalased, siis samamoodi ütlevad nad, et Läti va-litsuses on neonatsid – Vene meedias kirjeldatakse nii Läti Rahvuslaste Liitu.

Ajaloolised tõlgendused on samu-ti strateegiline narratiiv. Venelased ka-sutavad avatud narratiive. Näiteks on strateegiline narratiiv, et Venemaa on NSVLi järglane kui Teise maailmasõja võitja. Jõud, kes alistas fašismi.

Kui nad räägivad, et Ukrainas on natsid, neonatsid ja banderalased, siis kasutavad nad seda avatud narratii-vina, mis tuleb reaalajas ära lõpeta-da. See tähendab, et vaadake – need on natsid, nende Teine maailmasõda pole lõppenud. Mida me tegema peame? Me peame nad peatama ja Teise maailma-sõja lõpetama. Nende eesmärk on teki-tada emotsionaalset reaktsiooni. Me ni-metame seda strateegiliseks narratii-viks ja propagandaks, sest see nõuab sihtrühmalt tegutsemist. Seda, et sa se-paratistina haaraksid relva või plakati ja nõuaksid valitsuselt teatud tegevust.

Nad kasutavad sama ka Baltimaa-des. Kaasmaalased, keda Vene valit-sus peab kaitsma, on samuti lõpetama-ta narratiiv: on probleem, teeme mida-gi. Kui tavavenelased ei saa tulla ja mi-dagi teha, siis nõuab peaminister Dmit-ri Medvedev valitsuselt, et see midagi teeks Läti ja Eesti venelaste murega.

Isegi autoritaarsetes riikides vajavad valitsejad ühiskonnalt mingit heakskii-

tu. Info osas on Venemaa vaid osaliselt suletud: on internet, saab vaadata lää-ne telekanaleid. Kui me võrdleme kül-ma sõja aega tänapäevaga, siis näeme, et nõukogude propagandistid olid pare-mas olukorras kui Venemaa omad, sest nad said varjata asju raudse eesriide-ga. Nad lihtsalt vaikisid teatud asjadest, tänapäeval peavad nad uudiseid moo-nutama ja ümber võimendama. Alusta-des sõda Ukrainaga, võimendavad nad ideed, et sõda algas vaid natside vastu, aga ukrainlased on jätkuvalt vennad.

Kui me oleme infosõjas, siis millal see sõda algas?Mullu suvel, enne idapartnerluse tipp-kohtumist Vilniuses. Me hakkasime nägema uskumatuid asju, mida me va-rem ei näinud. Jah, ka varem tuli Vene-maalt propagandat ja ühepoolset infot, kuid Dmitri Kisseljov Rossija telekana-lil hakkas olema sarkastilisem, emot-sionaalsem ja agressiivsem.

Me nägime, et see oli sünkroonis: mitte ainult otseselt Kremli kontrol-li all olevad telekanalid, vaid ka suu-res osas ülejäänud Venemaa meediaväl-jaannetes ning Vene poliitikute jutus hakkas tulema kooskõlastatud sõnum.

Millise mehhanismiga venemaa kontrolli meedia üle kehtestab?Vene ajakirjandus on otseselt kontrol-litud. On Aleksei Gromov – Vene presi-dendi administratsiooni asejuht –, kes kontrollib telekanaleid. Kord nädalas toimub Vene presidendi kantseleis koh-tumine, kus Gromov või keegi teine an-nab juhtnööre, mida Vene telekana-lid täitma peavad. Antakse ka pabereid konkreetsete teemadega, mida tolle nä-dala jooksul katma peab, ja nimedega, keda peab sel nädalal intervjueerima.

Teine asi on reklaamid: suuremad reklaamifirmad kuuluvad samuti Puti-nile lähedastele inimestele. See tähen-dab, et kui telekanal ei täida Kremli ju-hiseid, ei saa ta reklaamiraha.

Tänapäeval on mõjukas ka sotsiaal-meedia. Selle tarbeks tegutsevad Vene-maal nn trollivabrikud.

Mida tähendab «trollivabrik»?On üks härra, kes vastutab Kremli ja Vene kaitseministeeriumi söögikohtade toiduga varustamise eest. See on olu-line koht, sest sõjaolukorras peab seal olema usaldusväärne isik. Ta pole mitte ainult toidutootja, vaid oluline isik Ve-ne julgeolekusüsteemis.

Sama mees peab ka trollivabri-kuid. Üks tema vabrik asub ka Ukrai-nas, nad kutsuvad seda Harkovi uudis-teagentuuriks. Sellises kohas tegutseb 10–30 inimest, kes kirjutavad sotsiaal-meediasse kommentaare, mis toetavad Vene poliitikat, Putinit jne. Nad mitte ainult ei kirjuta positiivseid asju Vene-maast, vaid ka trollivad Vene oma opo-sitsionääre. Päevas peavad nad kirjuta-ma vähemalt sada kommentaari.

Lisaks kirjutavad kommentaare ro-botid, mis otsivad ajakirjandusest võt-mesõnu. Näiteks kui võtmesõna on «Obama», postitavad nad automaatselt kommentaari «Obama on nõrk presi-dent». Kui aga leiavad sotsiaalmeediast nime «Vladimir Putin», postitab robot sõnumi «Vladimir Putin on hea liider, parim, kes Venemaal on». Robotikom-mentaarid on tehtud sellised, et sobik-sid erinevatesse olukordadesse.

Kas samad trollid tegutsevad ka Balti meedias?Ma pakuks, et jah. Aga mul pole veel fakte Läti kohta selles küsimuses.

Kas me peaksime muretsema selliste asutuste pärast nagu RT või voice of Russia?Peaksime küll. Need kanalid on üsna

populaarsed – nad kasutavad oma ühe-poolsetes uudistes meie veenmiseks näiteks Suurbritanniast ja mujalt eks-perte, kes pole oma kodumaal tuntud, aga meie oma välismaalase silmade-ga vaatame, et näe, ekspert Suurbritan-niast, äkki ta on seal mõjukas.

Samas arvan, et RT pole nii ohtlik kui PBK, Rossija, NTV jne. Need on siin-kandis ohtlikumad, sest nende põhisiht-rühm on venekeelne elanikkond.

Meil valmis just uurimus Vene ava-likust diplomaatiast Lätis. Vene avaliku diplomaatia põhiauditoorium naaber-riikides on venekeelsed inimesed. Kui nad tõesti tahaksid naaberriikides sõp-ru leida ja poliitiliste otsuste langeta-mist mõjutada, peaksid nad tööd tege-ma lätlaste ja eestlastega.

Venemaa avalik diplomaatia on aga peaasjalikult suunatud venekeelse-le seltskonnale ja venelastele. Selle tu-lemusel tekib ja püsib lõhestatud ühis-kond. On lihtne loogika: nad tahavad lõhestatud ühiskondi, sest muul juhul püüaksid nad põhiauditooriumina lät-lasi ja eestlasi. Kui nad meie eliiti mõ-jutada püüavad, siis altkäemaksude ja majandusliku mõjutamisega.

Kuidas on lood meist läände või ka põhja jäävate ühiskondadega? alles hiljuti ilmusid uudised, et venelased üritavad asutada soomekeelset raadiojaama.Ringhääling on tüüpiline osa avalikust diplomaatiast. Valitsused üritavad jõu-da laiema auditooriumini väljaspool oma riiki.

Uus avalik diplomaatia tähendab, et sul on kahesuunaline kommunikat-sioon – sa mitte ainult ei jaga teavet, vaid ka üritad sihtgruppi mõista. Ve-nelased seda ei tee. Nad kasutavad jät-kuvalt nõukogude stiili. Nad kasutavad uue diplomaatia vahendeid, aga mitte meetodeid: lihtsalt laotavad laiali pro-pagandat, ideed, aga ei ürita kaasata. See on Vene avaliku diplomaatia viga.

Osa avalikust diplomaatiast peaks olema ka Venemaa maine parandami-ne. Milline maine Venemaal on? Tõe-näoliselt enamikul juhtudel – kui välja arvata spetsiifilised grupid spetsiifilis-tes riikides – halb.

Ja kui vaadata, mida ütlevad inime-sed, kes vastutavad Venemaa reputat-siooni eest välismaal, nagu Konstantin Kossatšov, siis nad tavaliselt kaebavad kahe asja üle: esiteks pole neil piisavalt raha ja teiseks, et teised riigid kahjus-tavad Venemaa mainet. Aga nad ei ütle kunagi, et võib-olla Venemaa ise rikub oma mainet. Nad ei ütle sõnagi Vene-maa agressiivse välispoliitika kohta.

Kasutades üheaegselt nii pehme jõu võtteid kui ka astudes samme, mis ri-kuvad räigelt rahvusvahelist õigust, kahjustad sa oma pehmet jõudu. Peh-me jõu peale raha panemine on sellisel juhul raharaisk.Me nimetame seda

strateegiliseks narratiiviks ja propagandaks, sest see nõuab sihtrühmalt tegutsemist.

Baltimaid ohustab pigem PBk kui Rt propaganda

Vene propagandat kütavad veenvad marginaalid ja vandenõuteooriadVarsti lisaks juba tegutsevale inglis-, hispaania- ja araabiakeelsele versiooni-le ka saksakeelse kanali avav Vene pro-pagandatelevisioon RT – vana nimega Russia Today ehk Venemaa Täna – on murdnud end lääneriikide tavavaataja-ni, nendib Poola Ida-Euroopa Uuringu-te Keskuse Venemaa osakonna vanem-teadur Jadwiga Rogoża (pildil).

«Nende mõju on olnud üllatavalt suur, sest nad on leidnud oma niši. Nad ei kopeeri BBCd, vaid kasutavad ära marginaalseid vaatenurki või ütlevad otse välja vaateid, mida teised kanalid ei saa otse välja öelda tänu poliitilisele korrektsusele ja demokraatlikele stan-darditele,» selgitab Rogoża. «Nad on ligi tõmmanud erinevat sorti marginaalseid poliitikuid, kelle plaanid on üsna mar-ginaalsed, kuid kes siiski mõjuvad üsna veenvalt. Nad eristuvad.»

«Nad armastavad vandenõuteoo-riaid. Igasuguseid. Kutsuvad esinema näiteks marginaalseid USA poliitikuid, kes väidavad, et 9/11 taga on mingi

Ameerika vandenõu,» kirjeldab ta. «Või siis süüdistavad USAd globaalse terro-rismi üleskütmises või võimendavad üle Euroopa finantsprobleeme.»

Venemaa-uurija tunnistab ka seda, et RT edu taga seisab suur raha, mille eest on hangitud nii kõrgekvaliteetne tehnika kui lääne ajakirjanikud: «Neid ei ole kõigis Euroopa kaabellevides, aga neil on väga dünaamiline interneti-voog. 2012. aastal olid nad Pew Centeri andmeil Youtube’i populaarseim kanal, neid vaadati üle miljardi korra.»

Rogoża meenutab, kuidas 2009. aas-tal distantseerus see Kremli raha eest tegutsev kanal vähemalt nimeliselt Ve-nemaast, kui senine Russia Today liht-salt RT-ks lühendati. Jõudmaks välis-maiste vaatajateni, pöörati ka fookus Venemaalt ära lääne ühiskondadele.

Vastuseks küsimusele, millega peaks lääs sellisele propagandale vastu astuma, ei soovita Poola teadur ise sa-masuguse lauspropaganda kanali asu-tamist.

«Esiteks on meil informatsiooniline alternatiiv ning teiseks peaksid inime-sed teadma, kes on RT taga, mis on te-ma eesmärgid, keda me kuulame,» soo-vitab ta.

Seda, kui oluliseks Venemaa ise 50 protsendi osas otse riigilt ja ülejää-nud 50 protsendi ulatuses Kremliga lä-hisuhteis olevatest allikatest raha saa-vat kanalit peetakse, iseloomustab ilm-selt ka asjaolu, et juba kaks aastat taga-si keelas president Vladimir Putin isik-likult kanali rahastamise vähendamise.

KadRi veeRMäePostimees

äpselt samal hommikul, mil Eestisse on visiidile saabu-nud USA president Barack Obama, algab Lasnamäel Kuristiku gümnaasiumis esimene riigikaitsetund. Õpetatavateks on kooli üks-ainuke 11. klass ja tundi an-nab õpetaja Janno Isat.

Välivormis Isat – kes räägib hiljem, et käib tun-

de andmas alati vormis, sest see mõ-jub – räägib lühidalt, mida riigikaitse-tund õpilastele pakub (suudavad hil-jem näiteks tänaval välimuse järgi ära tunda, millises auastmes kaitseväela-sega tegu on, relva lahti võtta ja kokku panna ning paljut muud riigikaitse val-las silmaringi laiendavat) ning mida ta neilt ootab (kes korralikult kohal ei käi, sel jääb kursus lõpetamata). «See, et te-gemist on valikainega, ei tähenda, et te valite, kas kohale tulla või mitte,» rõ-hutab ta.

Siis saadab Isat ringi käima lehe, kuhu soovijad end kirja saavad panna. Pealtnäha polegi neid, kes aine kasuks ei otsusta: kõik, kelle kätte paber jõuab, annavad ise või pinginaabri agiteerimi-se tulemusel allkirja.

Isat tutvustab samal ajal ees oota-vat õppeaastat edasi. 11. klassi õpilased elavnevad näiteks puhul, kui Isat ütleb, et riigikaitseõpetus toimub sel aastal esimest korda teistmoodi ja algab jaa-nuaris. Küll ootab sügisel ees paar eks-kursiooni, millest üks viib kindlasti ka mõnda väeossa. Rõõmu tekitab ka tea-ve, et need külastused on tavaliselt võt-nud aega terve päeva ja seetõttu tuleb end teistest tundidest vabaks küsida. Protestikisa kuulda pole.

Isat räägib veel, et peale essee ja kontrolltöö neil muid kirjalikke töid oodata ei ole ning tunnid lõpevad siis, kui teema on räägitud, ja kui see juh-tumisi saab enne ametlikku aega läbi, siis nii ongi. Kui ühel hetkel klassis su-minaks läheb, sõnab Isat kõva häälega: «Nii, kodanikud!» Reageeringuks mui-ged, aga vaikus.

Üldiselt õpilased just ülemäära ak-tiivselt sõna ei võta – tegemist on ju ka sissejuhatava tunniga, kus õpetaja pi-gem tutvustab oma ainet ja teeb selle-le n-ö reklaami, kuid välilaager tekitab selgelt suurimaid emotsioone.

Laager kestab reedest pühapäeva-ni ning see korraldatakse kursuse lõpus mais. See saab olema koos mõne teise kooli riigikaitse kursuse õpilastega.

Isat ütleb välilaagri kohta, et kar-ta ei tasu seal midagi, kõik on hakka-ma saanud. Siiski jutustab ta selle juur-de loo, kuidas ühel aastal hakkas tel-gisolijatel külm.

«Ütlesin siis, et puud on seal, kir-ves-saag on seal, unustasin üldse ära selle teema, eeldades, et küll nad siis tegutsevad,» meenutab õpetaja. «Aga pool tundi hiljem oli olukord suhteli-selt sama, peale selle, et saag oli ära lõ-hutud. Igatahes – laagris saab ka teada, mis pidi kirves tuleb kätte võtta ja et puu põleb.»

Isat lisab, et sööki tuleb metsas ise teha. «Selline korralik kuivtoidupakk, kus sees on mõnusad kauasäilivad gur-meeroad,» märgib ta.

Sellepeale soovib üks kena näitsik teada, kas toitu võib ka kaasa võtta. «Sushi’t näiteks,» mainib ta poolihääli oma pinginaabrile ja naerab.

Ka tahetakse teada, kuidas laagris pesemisvõimalused on. Vesi on olemas,

24. september 2014 riigikaitse.ee fooKuSES: riigiKaitSE lai KäSitluS 11

sissejuhatus praktiliseks eluks

KOMMeNTaaR

oluline on demokraatia väärtustamine iReNe KäOsaaR haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja

Riigikaitse esimeseks eesmärgiks gümnaasiumi riikliku õppekava järgi on Eestile lojaalse kodaniku kasvatami-ne, kellel on positiivne hoiak ja valmidus vajaduse kor-ral Eestit kaitsta ning kes tegutseb lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest.

Lisaks sellele aatelisele eesmärgile taotletakse riigi-kaitseõpetusega ka spetsiifiliste oskuste ja teadmiste arendamist. Näiteks topograafia, esmaabi ja ohutu rel-vakäsitsuse oskused ning teadmised kaitseväe üles-ehitusest, NATO kollektiivse kaitse ja kodanikukaitse põhimõtetest. Oluline on, et riigikaitseõpetuse läbinud gümnasistil oleks demokraatiat väärtustav maailma-vaade.

Riigikaitse on gümnaasiumi riiklikus õppekavas sä-testatud küll valikainena ehk siis kohustust seda õppi-da õpilasel pole, kuid kool peab tagama õpilaste soovi korral valikaine õpetamise. Seega saame hinnata õpi-laste teadlikkust ja soovi riigikaitset õppida päris kõr-geks, kuna 203st gümnaasiumiastmega koolist õpetab seda ainet 146, seega peaaegu kolm neljandikku kooli-dest.

Riigikaitset õpetati juba Teise maailmasõja eelses Eestis. Uues kuues riigikaitseõpetust hakati juurutama Eesti koolides 1990ndatel. 2011. aastal kinnitatud güm-naasiumi riiklikus õppekavas sai riigikaitse valikaine staatuse. Riigikaitsetundide maht on hetkel õppekava järgi 70 tundi.

Valdavalt on riigikaitseõpetajad olnud Kaitseliidu taustaga entusiastid, ilmselt seetõttu ongi aine gümna-sistide seas väga populaarne. Riigikaitseõpetust koor-dineeriva kaitseministeeriumi ja Tallinna Ülikooli vahel on sõlmitud leping riigikaitseõpetajate koolitamiseks. Ülemöödunud õppeaastast toimub riigikaitseõpetaja ettevalmistus Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogika ba-kalaureuseõppes.

riigikaitseõpetus•Möödunudõppeaastalosalesriigikaitsetundides

146 üldhariduskooli 4000 gümnaasiumiõpilast. Rii-gikaitset õppisid ka ühe põhikooli õpilased ja ülikoo-li kolledži tudengid. Kursuse lõpetanud saavad riigi-kaitseõpetuse rinnamärgi.

•Riigikaitsetõpetavadkoolisenamjaoltkaitseväela-sed või Kaitseliidu liikmed, kuid nende hulgas on ka reservohvitsere ja kaitseministeeriumi töötajaid.

•Kursusühendabteoreetilisekäsitlusetänapäevajulgeoleku- ja kaitsepoliitikast ning kaitseväe üles-ehitusest praktilisega – relva- ja riviõpe, topograa-fia, esmaabi ja keskkonnakaitse.

•Riigikaitseõpetusekursusepikkuson70õppetundi,millest 35 toimub klassiruumis ja ekskursioonidel ning 35 praktilises välilaagris.

•Kursuspoleüldhariduskooliskohustuslik,vaid valikaine. Kaitseministeerium toetab riigikaitseõpet andvaid koole õppeekskursioonide ja -laagrite kor-raldamise kulude katmisel ning vajalike õppevahen-dite soetamisel, vajadusel otsib ka õpetaja.

•RiigikaitsetõpitiEestisjubaenneTeistmaailmasõ-da, toona oli eesmärgiks valmistada noori ette ta-semel, mis vastas noorsõduri kahekuulisele õppe-kavale. Esimesed sõjalise kasvatuse ja õpetuse tunnid toimusid 1927. aasta oktoobris.

• 1930.aastalnimetati«sõjalinekasvatusjaõpetus»ümber«riigikaitselisekskasvatuseksjaõpetu-seks»ning1934.aastasügisestlaienesriigikaitseli-ne ettevalmistus keskkooli esimese kahe klassini. Samuti suurendati õppetöö mahtu ühelt tunnilt nä-dalas kahele tunnile nädalas. 1933. aastal valmis esimene riigikaitseõpetuse õpik.

•Nõukogudeokupatsiooniajalõpetatikoolidessõja-list algõpetust, millel on nüüdisaja demokraatlikku ühiskonda sobiva riigikaitseõpetusega vähe ühist.

•Riigikaitseõpetushakkaskoolidessetagasijõudma1990ndate keskel ja esialgu paljuski tänu entusias-tidest õpetajatele.

Allikas: kaitseministeerium

KÜsiTLus

Miks valisite riigikaitsetunni?KaReN MaiTaRjaN

Mina valisin riigikaitsetun-ni, sest enamik klassist va-lis selle. Enne oli mul valik-aine automaaler, aga see võttis liiga palju aega, sest ei toimunud meie koolis.

Aga põhimõtteliselt võt-sin sellepärast, et enamik valis selle. Ootan, et kursus oleks huvitav, ei ole nagu tavaline tund – saab laagri-tes ja mujal väljas käia. Ma arvan küll, et lähen ise aja-teenistusse ka.

viKTORia TihhiNa

Tundus huvitav, ma olen kuulnud sellest vanematelt klassidelt. On palju tege-vust, mingid laagrid, met-saskäigud ja ise tuleb telgid püsti panna. Asjad, mida tavaelus lihtsalt ei tee.

Ma arvan, et kursus laiendab ka silmaringi. Ma ei oskagi midagi erilist oodata, kõik, millest täna kuulda sai, tundus huvitav. Laagri poolt olen ma ka, minu meelest on see päris hea kogemus – mitu päeva oled metsas ja ise teed süüa.

KRisTO NORvaiš

Valisin riigikaitsetunni, sest enamik meie klassi valis selle. Niikuinii peab millalgi, juba varsti, sõjaväkke mi-nema ja kursuselt saab pal-ju kogemusi. Saab teada, mida sõjaväes vaja läheb.

Tund on huvitav, neid teadmisi läheb ka tavaelus vaja. Kursuselt ootan seda, kuidas näiteks metsas toi-me tulla ja kuidas relva kä-sitseda. Ajateenistusse ka-vatsen ka kindlasti minna – on huvitav ja meeldib.

võib endale näiteks duši ehitada, sõ-nab Isat ja ütleb, et võib-olla sajab üld-se vihma, siis on hea lihtne.

Poisihääl klassist lisab: «Kui veab!»«Aga uskuge mind, see ei ole üldse

nii keeruline. Teil ei teki mingit bakte-rikihti või Ebola-viirust seal ühe päeva-ga,» jätkab Isat.

«Ma ei taha isegi mõelda selle pea-le,» kommenteerib üks tüdruk enda et-te.

Siis tuleb veel kursusevanem vali-da. «Martin või Vitja,» pakub klass. Lõ-

puks jääb peale Martin Kokk, argu-mendiks – tegemist on noorkotkaga. «Martin hakkab meile laagris süüa te-gema nüüd,» lisab üks tüdruk.

Kui õpetaja tunni lõpuks uurib, kas küsimusi on, tõstab üks poiss käe ja pärib: «Kui mõnel inimesel on näiteks juba mõni teine aine valitud, aga ta ta-hab riigikaitset õppida, mis siis saab?» Ja soovijaid on teisigi.

Lõpuks selgub, et 35 õpilasest 24 – 13 poissi ja 11 tüdrukut – plaanib riigi-kaitseõpetusse tulla.

Õpetaja Janno Isat tutvustas esimesse riigikaitsetundi tulnud Kuristiku gümnaasiumi õpilastele aine sisu ja jättis neile siis valiku, kas soovivad seda õppida või mitte. FOTOd: MARTIn ILUsTRUMM

TiiNa KauKveRePostimees

älismissioon – olgu see siis Afganistanis või Kesk-Aafrikas – ei alga ega lõpe sellega, kui ja-laväelase saabas maad puudutab või sealt len-nukisse astub. Lisaks missiooni poliitilisele ja sõjalisele planeerimise-le peavad selle sujuvaks kulgemiseks tohutu

taustatöö ära tegema ka logistikud.

afganistani missiooni lõppedes oli vaja koju tuua umbes 400 tonni varustust. Kas tänaseks on sellega ühele poole saadud?13 soomukist on üks soomuk ja seitse konteinerit veel teel, hetkeseisuga laeva peal. Varustus liigub Pakistanist Karac-hi sadamast Inglismaale. Laeva on oodata Inglismaale septembri teises pooles ja sealt toome varustuse edasi Eestisse eeldatavasti oktoobris.

Kaua laagri kokkupanekule kulus?Esimene käsk alustada ettevalmistuste-ga oli 2013. aasta juunis. Eelnevalt olid juba juhised väljatöötatud, et mis ajaks mis protseduurid peavad tehtud olema.

Käsk oli, et me toome kõik tagasi, millest otseselt sõltub meie kaitsevõime siin Eestis – soomukid, sidevahendid, rel-vastus, osa laskemoonast, kiivrid, killu-vestid… Laagri kokkupanemisega alusta-ti umbes märtsis ja lõpetati juuli alguses.

Piltlikult öeldes on see nagu suur kolimine, kuid kaalud ja mahud on suuremad ja juurde tulevad erinõudmi-sed. Nagu kolimine korterist majja. Vii-mane NSE (logistikaüksus – toim) koos Estcoyga (jalaväekompanii – toim) te-geles põhiliselt varustuse ettevalmista-mise ja transpordiks kokkupanemisega.

Vaja oli teha näiteks soomukite-le ja tehnikale biopesu, et ei toodaks siia võõraid taimi, seemneid, loomi, mis võivad olla keskkonnale ohtlikud. See-järel oli vaja teha varustusele esma-

hooldus, koristada maa-alad arvestades keskkonnanõuetega, vajadusel eemal-dada saastunud pinnas. Üle kontrollida tuli merekonteinerid, mis olid liiva ja päiksega aastatega amortiseerunud.

Kogu laskemoona ei ole otstarbekas tagasi tuua, seda ei luba lennuohutus. Näiteks siis, kui see on ületanud säili-vusaja või originaalpakendist välja võe-tud. Transpordiks kõlbmatu laskemoon ja lõhkeaine tuleb hävitada.

Kõik see, mida tagasi tuua ei saa, hävitatakse?Hävitamine ei ole eesmärk omaette. Kui Afganistani valitsus oleks nõud-nud, et kõik peate kaasa võtma, oleks nii ka tehtud. Meil oli võimalus koha-peal hävitada ja seda me kasutasime.

On risk, et kui me ei hävita ja jäta-me lihtsalt maha, siis neid samu vahen-deid võidakse kasutada tulevikus või ka kohe meie või koalitsiooniüksuste vastu. Samuti ei ole liitlase eesmärgiks teha Afganistanist prügimäge.

Laskemoona hävitati 120 000 euro ulatuses. Vanad MB Unimogid (militaar-sõidukid – toim) tahtsime võõrandada Afganistani julgeolekujõududele. Nen-dega oli tolm, kuumus, liiv, temperatuu-ri kõikumine oma töö teinud – trans-portimine ja remont oleksid läinud kal-limaks. Aga tuli välja, et võõrandamine läks ka kallimaks kui hävitamine.

Kuidas nii? NATO väljaõppemissioon NTM-A seadis omad tingimused – esiteks tuli manuaal tõlkida dari ja puštu keelde. Lisaks taga-da aasta varuosad. Meil oleks 400 lehe-külje tõlkimine läinud maksma 40 000 eurot, aasta varuosad 5000 eurot. Siis oleks kulunud raha instruktorite sinna viimisele, toitlustamisele, majutamisele ja afgaanide koolitamisele.

Hävitamine tuli odavam ja seda ees-märgiga – mitte külvata neid erinevate markidega üle. Meie panus oli vaid vä-ga väike osa sellest, mida liitlased taht-sid Afganistani jätta. Unimogid lõiga-ti katki ja viidi vanametalli kokkuostu. Prognoositud kulu utiliseerimisele oli planeeritud 20 000 euro ulatuses.

Kas midagi õnnestus sinna ka jätta? Jätsime neli soomustatud Toyota Land Cruiserit.

Kui riskantne on sõjavarustuse transportimine läbi kolmandate riikide?Alati on risk varustust kaotada. Piisav julgeolek tagatakse siis, kui varustust transporditakse meritsi või transpordi-lennukiga. Afganistan on aga maasulus riik. Kõike ei ole otstarbekas lennuki-ga vedada ja siis liigubki varustus Afga-nistanist Pakistani mööda maad.

Õhu kaudu veetakse inimesi, laske-moona ja sidevahendeid. Varustust, mis on sensitiivne ja mida saab kasutada meie vastu, kui peaks midagi juhtuma transpordivahenditega, kui marodöö-rid peaks rüüstama ja varastama. 2006. aastal näiteks põletati maha kaks soo-mukit, mis olid teel Lõuna-Afganistani. Kõik, mis võtta andis, võeti küljest ära, ja siis pandi põlema.

Soomukite julgeoleku eest vastuta-sid nüüd Afganistani julgeolekujõud, aga julgeolek ei ole ikkagi alati garan-teeritud. Piiriületus ei ole lihtne. Seal on kilomeetrite viisi järjekord. Mängu tuleb kohalik kultuur, näiteks kui on alanud ramadaan, siis tööd ei tehta või toimub kõik väga aeglaselt.

Logistikutel tuleb lisaks kõigele muule ka selliste asjadega arvestada?Sellega tuleb arvestada. Kui me saada-me varustuse enne ramadaani, siis võib juhtuda, et see saabub selleks ajaks just piiripunkti ja me ei tea, millal Pakista-

12 päEVaKajaliNE riigikaitse.ee 24. september 2014

nähtamatud missioonimehedTöökorras sõjaväeauto tükkideks lõikamine võib teinekord osutuda odavamaks kui selle Afganistani jätmine või tagasi Eestisse toomine, selgub intervjuust kaitseväe logistikaosakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Kaido Vaheriga.

ni piir ületatud saab. Varustus seisab ja siis on toimunud koalitsioonivastaseid rünnakuid ja põletamisi.

Meil on ülevaade nii kaua, kuni va-rustus jõuab sõjaväebaasist välja ja kui see jõuab piirile. Kui varustus on Pa-kistanis, peame usaldama lepingupart-nereid.

samal ajal kui korraldasite afganistani baasi kolimist, oli vaja sõdurid saata Kesk-aafrika vabariiki (Kav) ja nad sealt mõne kuu pärast augustiks koos varustusega juba tagasi tuua. Kas lühikest missiooni on lihtsam ette valmistada?Kui me korraldasime varustuse jõud-mist Aafrikasse, siis me juba teadsime, mis ajaks seda tagasi tuua. Käsku tuli küll oodata, aga põhimõtteliselt oli see ette teada, kui kauaks panustame.

KAVis oli neli soomukit, Afganis-tanist tuli ära tuua 13, kokku aastate jooksul 25. Sõdureid oli KAVis 50, Afga-nistanis korraga umbes 170. KAVi ja sealt välja sai kogu varustuse ja koos-seisu transportida lennukitega.

Samas ei ole lühemat missiooni liht-sam ette valmistada. Planeerimisel peab arvestama samade asjadega, mis pikema missiooni puhul. Siin tuli veel täiendavaks faktoriks kiirus. Prooviki-viks oli lennuvahendite saamine lühi-kese aja jooksul, kuid tänu liitlastele sai asi lahendatud.

Samuti oli Aafrika meie meeste jaoks täiesti uus keskkond. Uues piir-konnas on uued tingimused, kultuur, haigused... Ma ei tee nalja, kui ütlen, et KAVi minekuks tuli terve Mendelejevi tabel kehasse sisse ajada.

Algul võtsime Aafrikasse kaasa ka telgid, mis oli vaja õigesti üles panna. Tuli arvestada kohaliku kliimaga, sest seal on hetkel vihmahooaeg. Telgid tu-li maapinnast kõrgemale panna, et vesi alt läbi jookseks, topelt katus täienda-vaks isolatsiooniks, magama pidi sääse-võrkude all. Siis suutis EL ehitada kon-teinerlinnaku, kuhu meie poisid läksid elama, ja tõime telgid tagasi.

Miks oli vaja neli soomukit selleks lühikeseks ajaks aafrikasse viia, kes seda otsustab?Soomukite kaasavõtmise otsus ei ole logistikute teha, seda otsustavad ope-ratsioonide planeerijad. Varustus sõltub julgeolekuolukorrast – mis ülesandeid täitma läheme, kui kauaks, kui kaugele.

Väga oluline on koostöö partnerite-ga, luurega, logistikutega, kes enne [vä-gede saatmist] paigas tegutsevad, et panna kokku parim varustus, mida va-ja ülesannete täitmiseks. Proovikiviks on jätkusuutlikkuse tagamine, toit, ve-si. Kas saame neid kohapealt või peame kaugemalt transportima. Samuti see, kuidas tagada isiklik hügieen ja pesu-pesemine.

Kas Kavist on varustus tagasi toodud? Jah. Sinna jäeti tühine kogus laske-moona, mis oli pakenditest välja võe-tud. Soomlased utiliseerisid selle oma lõhkeainega.

Kui paljud siin eestis tegelevad sellega, et meie sõdurid ja varustus missioonilt koju saaks?Paljud. Numbriliselt ei oska välja tuua – kaitseministeerium, kindlasti kaitseväe peastaap, logistikaosakond, toetusväe-juhatus… Kõik tunnevad muret. Tänu missioonidele oskame ka ise hinnata, mis tähendab näiteks meie liitlaste siia-tulek ning kui tähtis on koostöö ja tei-neteise abistamine. Suur tänu meie liit-lastele, kes aitasid meid erinevatel mis-sioonidel.

Vaja oli teha näiteks soomukitele ja tehnikale

biopesu, et ei toodaks siia võõraid taimi, seemneid,

loomi, mis võivad olla keskkonnale ohtlikud.

Viimase Helmandis teeninud Eesti jalaväekompanii relvade pakkimine tänavu mais. FOTO: JAAnUs KOOv

24. september 2014 riigikaitse.ee päEVaKajaliNE 13

KaaReL KaasDiplomaatia peatoimetaja

reisi kindrali ja sõjateoreeti-ku Carl von Clausewitzi sõja-käsitlus on läänemaise julge-olekumõtte välja kohal kõr-gunud juba pea poolteistsa-da aastat.

Tervete põlvkondade väl-tel on kadetid sõjakoolides ja ohvitserid kindralstaabi akadeemiates lahanud tema peateost, 1832. aastal pärast

kindrali surma avaldatud tellisemõõtu monograafiat «Vom Kriege» (e.k «Sõ-jast», tõlge avaldatud 2004). Ning ter-ved rügemendid esseiste, analüütikuid ja ajakirjanikke on loendamatuid kordi tsiteerinud Clausewitzi kuulsat definit-siooni: sõda on poliitika jätkamine teis-te vahenditega.

Viimase paari kümnendi mõju-kaim lääne sõjandusteoreetik, Iisrae-li päritolu Martin van Creveld on clau-sewitziaanlikku sõjakäsitlust nimeta-nud kolmainuliseks doktriiniks. Selle kolmeks komponendiks on riik, relva-jõud ja rahvas.

Lahtiseletatult: sõda peavad ainult riigid, sõjategevuses osalevad ainult rel-vajõud ning rahvas ehk tsiviilelanikkond vaenutegevusest osa ei võta – ja võitleva-te poolte relvajõud omakorda hoiduvad rahulikku elanikkonda kahjustamast või lahingutegevusse kaasamast.

Ukrainas ja Ukraina ümber viimase poole aasta jooksul lahtirullunud sõja-tegevus on sellest klassikalisest käsitlu-sest midagi sootuks erinevat. Sündinud on uus sõjapidamisvorm – hübriidsõda –, konstateeritakse läänes.

Parafraseerides kuulsat Preisi kind-ralit, võiks hübriidsõja definitsioon olla järgmine: sõda on poliitika jätkamine kõigi võimalike, kaasa arvatud mittesõ-jaliste vahenditega.

Riik võib küll tegelikkuses sõda pi-dada, kuid seda mitte tunnistada – meenutagem Moskva väiteid, et tema pole konflikti osapool. Lahingutegevu-ses ja sõjalistes operatsioonides ei osa-le mitte ainult relvajõud, vaid kaasatud on ka luureteenistused, relvastatud va-batahtlikud ning palgasõdurid, relvas-tamata tsiviilelanikud. Rahvas ehk tsi-viilelanikkond on muutunud osaks sõ-jatandrist ja ka sihtmärgiks.

Selle Venemaa vaenutegevuse vormi ettekuulutuseks peetakse Vene kindral-staabi ülema kindral Valeri Gerassimo-vi ettekannet Vene Sõjateaduste Aka-deemias 2013. aasta jaanuaris. Tolles et-tekandes lahtirullunud käsitlust on ha-katud juba ka kutsuma «Gerassimo-vi doktriiniks». (Ettekande lühendatud versioon on avaldatud Vene militaar-ajakirja Voenno-Promõzlennõi Kurjer numbris 27.02.2013 – 05.03.2013, kätte-saadav aadressil www.vpk-news.ru.)

«Gerassimovi doktriinis» sätestatud tegevuste lõppeesmärk on sama, mis ka nn klassikalise sõja puhul – suruda vastase strateegilisele juhtkonnale pea-le omaenese tahe, saavutada enda stra-teegilised eesmärgid ning nurjata vas-tase eesmärkide saavutamise. Klassika-lise tavasõja puhul toimub tahte pea-lesurumine sõjatandril. Kui vastase ar-mee on puruks löödud, siis on vastane sunnitud ka alla andma ning aktsep-teerima võitja soove.

Hübriidsõja puhul kasutatakse vas-tase tahte murdmiseks samaaegselt nii diplomaatilist ja rahvusvahelist survet, propagandat ning elanikkonna psühho-loogilist mõjutamist, majandussankt-sioone ja blokaadi, siseriikliku oposit-siooni loomist nn väljastpoolt, rahutus-te organiseerimist ja ühiskonna paiska-mist kaosesse, luureteenistuste eriope-ratsioone kui lõpuks ka armee eriük-suste kasutamist ja vajadusel täiemõõ-dulist sõda.

Eesmärgiks on hoida vastast pideva surve all kõikides elu- ja tegevussfää-rides korraga ning kogu aeg seni, kuni vastane murdub. Otsesed sõjalised ope-ratsioonid moodustavad kogu tegevu-sest seejuures proportsionaalselt väik-sema osa.

Hübriidsõja ehk kõige tuntumaks «kaubamärgiks» on kujunenud «rohe-lised mehikesed» – ilma eraldusmärki-deta vormides Vene eriüksuslased, kel-lel oli mängida oluline roll Krimmi oku-peerimisel sellel kevadel.

Nende väljailmumist saatis massili-ne Vene propaganda «Kiievi fašistidest», mis valmistas ette soodsa pinnase koha-liku elanikkonna seas. Samal ajal eitati rahvusvahelisel tasandil küüniliselt üks-kõik millist Vene osalust – ja kuni rah-vusvaheline kogukond vaidles, kas tege-mist ikka on või ei ole Vene sõjaväelas-tega, oli poolsaar juba okupeeritud.

Ümberpiiratud väeosades viibivaid Ukraina sõdureid töödeldi sõnumite-ga «Vastupanu on mõttetu!», rakenda-des vajadusel ka šantaaži ja Ukraina sõ-durite perekonnaliikmete ähvardamist. Kiievi keskvalitsust töödeldi ähvardu-sega sekkuda massiivse sõjalise jõuga juhul, kui peaks otsustatama osutada vastupanud. Eriteenistused olid Krim-

mis aastate jooksul ette valmistanud agentuurvõrgu, mis lubas sõjalisi ope-ratsioone toetada info ja kohalike «va-batahtlikega». Loetelu võiks jätkata.

Kõige ülal toodu valguses on oluli-ne rõhutada kolme-nelja aspekti. Väi-ted, justkui oleks Venemaa saavutanud korraga mingi täiesti uue ja unikaalse sõjalise võime, ei pea paika. Kõiki neid surve- ja sõjategevuse elemente, mida on kasutatud praegu Ukraina vastu, on Venemaa kasutanud ka varem ja pike-ma aja vältel.

Balti riikide ja Gruusia vastu on ka-sutatud laialdast propagandasõda ning diplomaatilist survet.

Vene eriüksused sõdisid ilma eral-dusmärkideta vormides Gruusia vastu Abhaasias aastatel 1992–1994, Abhaasia kampaanias võeti kasutusele ka Vene-maalt saabunud «vabatahtlike» relva-rühmitused kui sõjapidamisvõte.

Sotsiaalset sabotaaži ja massirahu-tusi kui ühiskonda destabiliseerivat rel-va on katsetatud nii Eestis kui Gruu-sias ja mujalgi. Agressiivsed luureope-ratsioonid – kuni pommiplahvatuste ja mõrvade organiseerimiseni välja – on olnud Vene eriteenistustes kasutusel juba ammu. Loetelu võiks jätkata.

Uueks võib aga Ukraina näitel pi-dada seda, kuidas kõik need varase-malt eraldi kasutatud meetmed on seo-tud ühtse strateegilise juhtimise all toi-

Kindral Clausewitzi viimsed päevad:

hübriidsõja pealetungVaadeldes Ukrainas viimase kuue kuu jooksul toimunut, tundub, et ajaloolava väärika karjääriga püsiasukas, clausewitziaanlik ehk «klassikaline» sõda on taandumas varunäitlejate pingile uue ja agressiivse rollinõudleja, hübriidsõja pealetungi ees.

mivaks tervikuks. Nii see on juba tões-ti andnud nn uue kvaliteedi. Kumula-tiivne efekt ja sünergia oleksid termi-nid, mida kasutaksid antud juhul peen-kangast ülikondades kalliltlõhnastatud juhtimiskonsultandid.

Teiseks. Gerassimovi doktriini saab ellu rakendada ainult autokraatne riik, kus meedia, majandus ning ena-mik muid olulisi funktsioone on alluta-tud riigivõimu diktaadile. Propaganda-relva kasutamine moel, nagu seda teeb praegu Venemaa, oleks vabas ühiskon-nas võimatu. Ja sama kehtib ka majan-dushoobade kohta. Peaminister või pre-sident, kes söandaks vabas ühiskon-nas lagedale tulla isegi sellise mõttega, leiaks ennast väga kiiresti otsimas «uusi väljakutseid».

Kolmandaks. Kõik hübriidsõjaga seonduv ei tähenda, nagu oleks kon-ventsionaalne sõjaline jõud muutu-nud ebaoluliseks. Vastupidi. Ida-Ukrai-nas peetakse praegu raskeid lahinguid, seal käib täiemõõduline sõda, kus ka-sutatakse massiivseid suurtükiväe tule-lööke, tanke, jalaväe lahingumasinaid, ründe- ja hävituslennukeid.

Lihtsalt kui enne võrdus täiemõõ-duline lahingutegevus sõja kui sellega, siis nüüd on täiemõõduline lahingute-gevus lihtsalt üks osa sõjategevusest. Aga ta on endiselt olemas ning endiselt otsustava tähtsusega.

Ja neljandaks. Praeguseks on ju-ba NATO ülemjuhataja Euroopas kind-ral Philip Breedlove avalikult teata-nud, et allianss käsitleb sõjategevuse-na oma liikmesriikide vastu ka hübriid-sõja meetodite kasutamist. Ning et sel-lisele tegevusele järgneb alliansi vastu-löök. Rakendub Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5.

Hübriidsõja esimesed pääsukesed tänaseks annekteeritud Krimmis: tänavaile patrullima ilmunud «tundmatut» päritolu relvastatud mehed. FOTO: AP

Väited, justkui oleks Venemaa saavutanud korraga mingi täiesti

uue ja unikaalse sõjalise võime, ei pea paika.

14 päEVaKajaliNE riigikaitse.ee 24. september 2014

KaaReL KaasDiplomaatia peatoimetaja

rantsuse-Vene Mistrali-tehing on näide sellest, kuidas välis-poliitiline lihtsameelsus ning majandushuvid – tembituna paraja annuse sisepoliitilise künismiga – annab tulemu-seks ummikseisu, millest väl-jumiseks pole Pariisil mitte ühtegi head retsepti.

Kogu praeguseks saaga mõõtu lugu algas 2008. aas-

ta oktoobris, kui Pariisi äärelinnas Le Bourget’s peeti järjekordset suurt kait-setööstus- ja laevandusmessi Eurona-val. Teiste kõrgete külaliste seas jalu-tas Euronavalil koos oma saatjaskonna-ga ringi ka toonane Vene mereväe ülem admiral Vladimir Võssotski.

Admiral peatus Prantsuse kaitse-tööstushiiu DCNS stendi juures, osu-tas seal välja pandud Mistrali mudelile ning teatas: «See laev pakub mulle hu-vi!» Nõnda kirjeldab Mistrali müügite-hingu sünniloo eellugu nädalakiri Le Nouvel Observateur.

Ja admiral Võssotski huvi oli iga-ti loomulik, sest Mistral-klassi alused on Prantsuse laevastiku kroonijuvee-lid. Need laevad suudavad oma trüm-mides toimetada suure vahemaa taha maaväe dessantüksuse ühes soomuki-te ja tankidega; toetada dessantoperat-sioone oma lennutekilt ründe- ja trans-

pordikopteritega; pardal on kõrgtehno-loogiaga varustatud staabiruumid, kust on võimalik juhtida suure ühendväe-koondise lahingoperatsioone; lisaks on laeval tipptasemel haigla, millesarnased maismaal ja tsiviilkasutuses teeninda-vad tavaliselt paarikümne tuhande ela-nikuga linnasid. Ning kogu selle komp-leksi juhtimine on viimse võimaluseni elektrifitseeritud ja digitaliseeritud.

Venelased, loomulikult, ei soovi-nud osta mitte ainult laevu kui val-mistooteid, vaid soovisid omandada ka sarnaste aluste ehitamise tehnoloogia ning Mistralide pardal paiknevad lääne tehnoloogia viimasele sõnale vastavad lahinginfo- ja sõjaliste operatsioonide juhtimise süsteemid.

Müügi vastu sõdinud Prantsuse kindralstaabi ja osa avaliku teenistuse vastuseisu surus president Nicolas Sar-kozy administratsioon maha. Lõplik müügileping allkirjastati 25. jaanuaril 2011. Pariisi jah-sõnas põimusid omava-hel erinevad põhjused ja motiivid.

Kui uskuda Le Nouvel Observa-teur’i, mängisid olulist rolli Sarkozy mastaapsed poliitilised ambitsioonid ja neid toetav russofiilne grupp ametnik-ke tema administratsioonis ja Prant-suse peaministri lähikonnas. Sarkozy soovis ennast näha riigimehena, kes läheb ajalukku Venemaa «taltsutaja» ja läänega sidujana. Tema ambitsioo-nid kõlasid kenasti kokku Prantsuse ametnike Venemaa-kaasamise kavade-ga. Toonase kõrge riigiametniku Pierre

Lellouche’i sõnul tahtsid kõik elustada Vene-Prantsuse 1892. aasta liidulepin-gu vaimsust.

Peaminister Francois Fillon teatas novembris 2008, et Venemaa on nüüd demokraatlik riik.

Kaitseminister Hervé Morin lajatas 2009. aasta septembris Prantsuse valit-suse olulisel nõupidamisel: «Võtke oma külma sõja prillid eest ära! Me ei saa soovida Venemaaga lähemat koostööd ja samal ajal teda mitte usaldada.»

Venemaa kallaletungist Gruusiale oli möödunud vaevalt aasta.

Loomulikult mängis oma osa raha. Prantsuse kaitseeksport oli toona ko-genud mitmeid järjestikuseid ikaldus-aastaid, majanduskriis oli täies hoos ning venelaste tellimus – väärt 1,2 mil-jardit eurot – oleks võimaldanud taba-da kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks

MaRiLiis MeTs

Iga päev tuleb kasarmutesse kohale mi-tu tuhat sõdurit, kuid pärast hommi-kust jooksuringi ei ole neil midagi teha, sest KAVi armeel pole ei reaalset rolli ega varustust. Sarnane päevakava on ka paljudel politseinikel, sest tihti on jaos-kondades puudu nii kontoritarbed kui autod väljakutsetele reageerimiseks.

KAV on läbikukkunud riik. Üles on vaja ehitada nii riik kui rahvus. ELi mis-sioon EUFOR RCA on vaid üks osa laie-mast pingutusest.

Alates iseseisvumisest 1960. aastal on KAV olnud vägivaldsete riigipöörete nõiaringis. Praegune kriis sai alguse vas-tuseisust 2003. aastal võimule tulnud François Bozizéle. Michel Djotodia moo-dustas peamiselt moslemitest koosneva mässuliste rühmituse Séléka ning kuku-tas märtsis 2013 Bozizé. Djotodia üritas ebaõnnestunult Séléka laiali saata, kuid endised mässulised jätkasid vägivalda, mistõttu moodustasid kristlased oma-kaitserühmituse anti-balaka. Ägenev vä-givald oli eelmise aasta lõpuks toonud mitu tuhat iohvrit, sundinud ligi miljon inimest põgenema ning pool rahvast va-jas humanitaarabi. Jaanuaris veensid re-giooni liidrid Djotodia tagasi astuma ja ajutiseks riigipeaks valiti Catherine Samba-Panza. 28. jaanuaril andis ÜRO rohelise tule ELi missioonile.

EUFOR RCA, mis algas 1. aprillil, on üleminekuoperatsioon loomaks va-jalikud tingimused, et teised osapoo-

led saaksid oma tööd teha. EUFORi ees-märk oli peatada vägivald ning tagada julgeolek lennujaamas ning 3. ja 5. linna-osas, kus kogukondade vahelised pinged olid kõige teravamad.

Ligi 750 Euroopa sõdurit ja sandar-mit on lühikese ajaga saavutanud häid tulemusi. Paranenud julgeolekuolukor-rast annavad tunnistust tasapisi norma-liseeruv igapäevaelu, humanitaarorga-nisatsioonide töö taasalustamine ja põ-genike naasmine. Bangui suurimas põ-genikelaagris M’Pokos on põgenike arv vähenenud veebruarikuiselt 100 000-lt praeguseks 21 000-le, lisaks on ligi 3000 inimest pöördunud tagasi Tšaadist ja Kamerunist.

EUFORi positiivset panust tunnusta-vad nii KAVi üleminekuvalitsus kui ela-nikkond. Näiteks on üsna kõnekas asja-olu, et kui Eesti kontingent hakkas lah-kumist ette valmistama, siis avaldas eestlaste vastutusala linnaosa vanem selle üle kurbust ning lisas, et tegemist on Aafrika ajaloos esimene võõrväge-de üksusega, mille kohalikud kurbuse-ga ära saadavad. Kuid suhtumine kõiki-desse rahvustesse ei ole sama: Prantsus-maa-vastasus on Banguis tuntav.

Olukord on paranenud, kuid prae-gune stabiilsus on habras. Seda näitasid 20. augusti kokkupõrked, kus viis EU-FORi sõdurit vigastada sai. Kuid ena-mik rahvast tahab rahu. Bangui suurim probleem on kriminaalid ja moslemira-dikaalid, kes esindavad vähemust, kuid suudavad elanikkonda terroriseerida.

EUFOR RCA missioon lõppeb det-sembris. Arutelud veel käivad, kas ja milline Euroopa missioon võiks KAVis olla alates 2015. aastast. Sellest sõltu-matult panustab EL ka humanitaar- ja arenguabi projektide raames. Üks oluli-semaid projekte on kriminaalmenetluse ahela taastamise toetamine (politsei ja sandarmite treeningprogrammid, mate-riaalne abi politseijaoskondadele, Bangui kohtu laiendamistööd jne).

15. septembril alustab tööd ÜRO mis-sioon MINUSCA, esialgu 7600 sinikiiv-riga. Nende ülesanne on kaitsta elanik-konda, toetada poliitilist üleminekut, desarmeerida endised võitlejad, aidata kaasa humanitaarabi jaotamisel ja inim-õiguste kaitsmisel.

Paratamatult tekib küsimus, kas see-kordne rahvusvaheline sekkumine suu-dab olukorda parandada. KAV on ÜRO missioonide tšempion: enne MINUSCAt on olnud MISAB, MINURCA, BONUCA, FOMUC, MICOPAX… Ükski neist ei ole toonud püsivat rahu.

Pärast aastakümneid kestnud poliiti-

Kesk-aafrika elab vägivalla ja rahvusvahelise abi nõiaringis

Eestlaste vastutusala linnaosa vanem ütles,

et tegemist on Aafrika ajaloos esimene võõrvägede

üksusega, mille kohalikud kurbusega ära saadavad.

Prantsuse laevastiku «kroonijuveelid» hoiavad kurssi moskvale

list hooletust ning katastroofilist Séléka võimuvõtmist on KAV varemetes. Üks suurimaid probleeme on struktuurne röövimine ja võitlus. Sellest on saanud võimu mehhanism nii riiklikul tasandil – näiteks riikliku banditismi: korrupt-siooni ja loodusvarade rüüstamise näol – kui riigivastases tegevuses ehk relvas-tatud grupeeringute kujul.

Rahumeelne võimuvahetus on toi-munud vaid korra. Vägivald tundub pal-judele ainus võimalus pääseda ligi või-mule, ressurssidele ja et maksta kätte endistele rõhujatele. Võitlejaid on lihtne leida vaesuses vireleva elanikkonna hul-gast ning hõimude ja usurühmade ma-nipuleerimine aitab garanteerida laiema toetuse. Riik eksisteerib vaid paberil.

Tüüpilised lahendused – rahuvalva-jad, humanitaarabi ja rahaline toetus ta-gamaks administratsiooni püsimine – ei ole piisavad. Kogu süsteem tuleb uuesti üles ehitada. Rahvusvaheline toetus on möödapääsmatu, sest keskaafriklastel puudub võimekus see protsess läbi viia.

Praegune poliitiline üleminek peaks lõppema veebruaris toimuvate presiden-di- ja parlamendivalimistega, kuid ju-ba praegu on näha, et tõenäoliselt lük-kuvad need järgmise aasta lõppu. Rii-gi ülesehitamine võtab aga aastaid. Eel-dusel, et seekordne kriisi lahendamise plaan suudab pakkuda lahendusi KAVi struktuursetele probleemidele.Eesti kaitseministeeriumi ametnik Mariliis Mets töötab EUFOR RCA staabis Larissas tänavu juulist detsembrini. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Oluline on siinkohal meeles pidada, et mitte

keegi Prantsusmaal pole öelnud, et laevade

müük peatatakse. Esialgu on lihtsalt kuu

aja võrra edasi lükatud päev, mil otsustatakse

– kas anname laevad tellijale üle või ei anna.

oleks see turgutanud kaitsetööstust ül-diselt ning teisalt oleks see kindlusta-nud töö Saint-Nazaire’i laevaehituste-hase ligi tuhandele töölisele.

Prantsuse valitsus oli juba alusta-nud püüetega turgutada majandust rii-gitellimuste abil, kõne all oli ka võima-lus tuua ettepoole kahe Mistral-klassi laeva ehitamine Prantsuse enda mere-väele. Üks tellimus – alus nimega Dix-mude – anti tõepoolest ennaktempos sisse, ent peaminister Filloni sõnul pol-nud Prantsuse enda eelarves rohke-maks enam raha. Nii tuli tuhandele Prantsuse tehasetöölisele palga säilita-misel mängu Vene raha.

Võib muidugi spekuleerida ka sel-le üle, millist rolli mängis selles kõiges asjaolu, et – loomulikult täiesti juhus-likult – Saint-Nazaire asus Filloni vali-mispiirkonnas...

Miks keeldub Prantsusmaa aga en-diselt, pärast kõike praeguseks Ukrai-nas juhtunut Mistralide müüki Vene-maale tühistamast? Oluline on siinko-hal meeles pidada, et mitte keegi Prant-susmaal pole öelnud, et laevade müük peatatakse. Esialgu on lihtsalt kuu aja võrra edasi lükatud päev, mil otsusta-takse – kas anname laevad tellijale üle või ei anna.

Tarnelepingust kinnihoidmisel on Pariis avalikult kasutanud kahte pea-mist argumenti: esiteks oleksid leppe-trahvid tehingu tühistamise korral ras-ked kanda ja löögi alla satuksid laeva-tehased ning teiseks kaotaks Prantsus-

SõjandussõnausestTOOMas hiiO

Erialaterminoloogia on iga keele tähtis osa. Asjad ei jääks omakeelsete eriala-sõnadeta katki, kuid neid tehakse siis keeles, milles need sõnad olemas on. Et selline kergema vastupanu tee ei saaks üha rohkem ainuvõimalikuks ja et ees-ti keelest ei saaks köögikeelt, ongi juba rohkem kui sada aastat teadlikult aren-datud erialaterminoloogiat. Kolme sa-jandi eest alustasid kirikuõpetajad, sest piibli, aga ka väiksemate usutekstide tõlkimiseks oli vaja hulka sõnu, mida eesti keeles varem ei olnud.

Hiljem tõlgiti eesti keelde talupoja-seisusse puutuvaid seadusi ja väikse-maid õigusakte, mille jaoks tuli leida eestikeelsed sõnad. Aga see oli rohkem teiste töö meie keele arendamisel.

Soome oli eesti haritlastele eeskuju juba 19. sajandil. Mitu eesti keeletead-last õppis Helsingis, soome keel oli eri-alaterminite osas edasijõudnum ja see-tõttu ei ole imekspandav, et seda uudis-sõnade loomisel eeskujuna silmas peeti. Vähemalt sama oluliseks uute sõnade allikaks loeti rahva- ja murdekeelt.

Esimesed eesti sõjandussõnastikud ilmusid I maailmasõja ajal. Kümned tu-handed eesti mehed olid sõjaväkke võe-tud ja oli vaja eestikeelseid sõjandus-termineid. Pärast 1917. aasta veebruari-revolutsiooni saadi Vene valitsuselt lu-ba rahvusväeosade formeerimiseks ja ehkki rahvusväeosade komandokeel oli vene keel, moodustati sel ajal komis-jon eestikeelse sõjandusterminoloogia süstemaatiliseks väljatöötamiseks. Kui aasta hiljem kuulutati välja iseseisvus, läksid Eesti üksused enam-vähem päe-vapealt üle eestikeelsele asjaajamisele.

Rahvusriigi sõjavägi peab tegutse-ma riigikeeles. Seda mõisteti ka ees-ti väeosades ja hiljem Eesti kaitseväes ning pärast Vabadussõda, kui ohvitseri-puudus ei olnud enam probleemiks, oli hulk peamiselt vene ja saksa emakeele-ga ohvitsere sunnitud teenistusest lah-kuma, sest ei osanud riigikeelt.

Maailm meie ümber ja meie koos temaga uueneme pidevalt ning koos sellega sünnib uusi asju, millel ees-ti keeles ja teisteski keeltes esialgu ni-me pole. Eesti sõjandustermineid loob varsti 11 aastat tagasi asutatud kaitse-ministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi sõjandusterminoloogia komisjon.

Oma terminikomisjonid on teistes-ki valdkondades, alates teadusharudest ja merendusest ning lõpetades standar-dite koostajate ja tõlkijatega. Kuid sõnu ja väljendeid tuleb pidevalt igapäevatar-besse ka ilma igasuguste komisjonide-ta, tänapäeval peamiselt inglise keelest ülevõetuna, ja mitte alati ei ole ülevõt-mise tulemus kas keelereeglitega kok-kusobiv või peenema keelemeelega ini-mesele keeltmööda.

Oma emakeelt kasutame meie kõik ning meil kõigil on õigus ja isegi kohus-tus tema paremaks tegemises kaasa rääkida. President Toomas Hendrik Ilves kuulutas 2010. aasta suvel välja sõnavõistluse riigi ja ühiskonnaga seo-tud uute mõistete paremaks väljenda-miseks ning võistluse tulemusena on meie igapäevakeelde tulnud mitu sõna, mida me varem kas kohmaka võõrsõna või otsetõlke abil väljendasime.

Sõjanduse vallas otsustati minna sama teed ning 2014. aasta emakeele-päeval kuulutas kaitseminister Urmas Reinsalu välja sõjandussõnause, et lei-da eestikeelsed vasted üheksale sõjan-dus- ja rahvusvahelise julgeoleku ter-minoloogias sageli kasutatavale mõis-tele. Nüüd on see võistlus lõppenud ja tulemused kuulutatakse välja 26. sep-tembril, Euroopa keelte päeval. Osavõtt võistlusest oli aktiivne, kuid mõisted, millele eestikeelset nime otsiti, ei olnud kergete killast. Aga kui eestlane mõtleb suurepärane, siis ta ütleb, et pole viga. Ja nii saame rõõmustada ka täna, sest mitu kena terminit sai eesti keel tä-nu sõjandussõnausele siiski juurde. Kas need meie keelde ka juurduvad, seda ei mõista ennustada ükski ekspert; see on meie kõigi ja eeskätt muidugi nende sõ-nade kasutajate teha.

24. september 2014 riigikaitse.ee päEVaKajaliNE 15

© GRAPHIC NEWS

NimitzUSA 100 000Queen ElizabethSuurbritannia 65 000Admiral KuznetsovVenemaa 58 500LiaoningHiina 55 000Charles de GaullePrantsusmaa 42 000

280 m

70 m

Ühendkuningriigi uus lennukikandja sai nimeTänavu suvel nime saanud ja 2020. aastast esialgse operatsioonivõimekuse saav Ühendkuningriigi lennukikandja HMS Queen Elizabeth on 65 000 tonni raskune alus, mis suudab kanda F-35-hävitajaid ning pole mitte ainult maailma suuruselt teine lennukikandja, vaid ka suurim, mille Briti kuninglik merevägi kunagi on ehitanud.

Omadused: QE-klassi lennukikandjaVäljasurve: 65 000 (täies lastis)Liikumapanev jõud: kaks Rolls-Royce’i Marine Trenti MT30 gaasiturbiini, kumbki genereerib 36 MW.Piim: 39 m Veesistumise sügavus: 11 mMaksimumkiirus: 25 sõlme (46 km/h)Tegevusraadius: kuni 19 000 kmMeeskond: 1600

Hinnanguliselt maksavad HMS Queen Elizabeth ja HMS Prince of Wales 6,2 miljardit naela.

Lennukid:40 lennukit ja helikopterit, nende seas F35B-hävitajad saavad sealt õhku tõusta ja maanduda.

Lennu-kontroll-keskus

Navigatsioonisild

Kaks lifti, mis suudavad kaks F35 angaarist tekile tõsta 60 sekundiga.

Angaar: mõeldud CH-47 Chinooki kopteritele tiibu kokku panemata ja V-22 Osprey kopterlennukitele. Sinna mahub kuni 20 lennumasinat.

Relvastus: kolm Phalanxi relvasüsteemi õhutõrjeks. Lisaks on laeval kuulipildujad.Lennukikandjad – võrdlus

veeväljasurves (tonnides)

© GRAPHIC NEWS

1930 km/h2200 km18 300 m

31 800 kg8160 kg

USASuurbritanniaAustraaliaTürgiItaaliaIisraelKanadaNorraJaapanLõuna-KoreaHolland

2443138100100

90756552424037

15,7 m

4,38 m

10,7 m

F-35-hävitajadF-35-hävitajate arendamist rahastab peaasjalikult USA, kuid oma panuse NATO riikide ja nende lähedastele liitlastele mõeldud moodsa lennuki ehitusse annavad ka Austraalia, Holland, Itaalia, Kanada, Norra, Taani, Türgi ja Ühendkuningriik.

F-35A LIGHTNING II

KokpitSisaldab kõnetu-vastussüsteemi. Info ilmub piloodi kiivriekraanile.

AESA-radarLaseb piloodil tuvastada sihtmärke õhus ja maa peal rohkem kui 160 km pealt.

Mõõtmed

25 mm kahurSisemine nelja toruga GAU-22/A.

Lennuki hind125 miljonit USA dollarit

(F-35A, mudel 2013)

RelvadNeli raketti/pommi sees kandmiseks.Kuus tiivaalust koh-ta rakettidele või kütusepaakidele.Soomus:Lennuki kesta on ehitatud radarit ab-sorbeeriv kiud. Küljed ja nurgad hajutavad radarilaineid.

MootorÜks F135-reaktiiv-mootor.

OMADUSED:

LENNUKI TELLIJAD:

MaksimumkiirusLennukaugusLennukõrgusMaksimaalne õhkutõusuraskusMaksimaalne kandevõime

Vasteid otsiti sõnadele:• jalaväelahingumasin, jalaväelahinguliikur,• soomustransportöör,soomusveok,• liaison,• resilience,• reconnaissance,• deconfliction,• projectile,•missile,• debriefing.

maa tehingu tühistamise korral oma usaldusväärsuse relvastuse tarnijana. Mõlemad argumendid on otsitud, et mitte öelda sisutühjad.

Esiteks tuleks lepingu ülesütlemise korral venelastele küll tagastada prae-guseks juba makstud 800 miljonit eurot ning lisaks veel 251 miljonit eurot leppetrahvidena, kuid see summa on Prantsuse majanduse ja riigieelarve ko-gumahtu arvestades tühine.

Teiseks ei läheks Saint-Nazaire’i lae-vatehased pankrotti, sest nende peami-seks sissetulekuallikaks on juba ammu suurte kruiisilaevade ehitamine ja Mist-ralid moodustavad sealsete tööde kogu-mahust ainult väikese osa. Muidugi loo-gika, mille kohaselt tuhande Prantsu-se töölise töökohad pole väärt enam kui kolme tuhande ukrainlase elusid, on ju-ba iseenesest «hurmav».

Kolmandaks: Prantsusmaa on ka varem tühistanud ühepoolselt kaitse-ekspordilepinguid – pärast Kuuepäe-vast sõda 1967. aastal lõpetas Pariis pea päevapealt kõigi Iisraeliga sõlmitud le-pingute täitmise. Lisaks Pariis juba ri-kub venelastele Mistrale tarnides oma-enese relvaekspordi reegleid – nende ametlikud poliitikadokumendid kee-lavad relvastuse müügi riikidele, kes ohustavad piirkondlikku stabiilsust ja rahu, rikuvad inimõigusi jne.

Tegelikud põhjused peituvad ilmselt pigem mujal. Esiteks on praegune pre-sident François Hollande üks kõige ma-dalama toetusega Prantsuse riigipäid

ajaloos ning on enam kui tõenäoline, et Mistralide müügi tühistamises näeb ta lisaohte oma toetusreitingule. Tööko-had justkui kaoksid, riigieelarvest tu-leks teha lisakulutusi...

Teiseks puudub Prantsusmaal opo-sitsioon, kes seda tehingut kritisee-riks ning seega valitsusele survet aval-daks. Sest seesama tänane oposit-sioon omal ajal nood laevad venelaste-le müüski. Ning tehingu tühistamise korral oleksid nad ilmselt esimesed, kes Hollande’ile turja kargaksid.

Kolmandaks: muidugi täiesti puht-juhuslikult asub ka praeguse Prantsu-se peaministri Jean-Marc Ayrault’ vali-mispiirkond ei kusagil mujal kui Saint-Nazaire’i kandis.

Neljandaks: ilmselt mängivad oma rolli ka psühholoogilised põhjused – soov «säilitada nägu» ning hoida Prant-susmaa «väärikust», seistes silmitsi «imperialistlike» ameeriklaste survega tehingust loobuda.

Ning viiendaks: ei pruugi, kuid võib olla võimalik, et Prantsuse valit-sus on oma valikutes vähem vaba, kui see talle ehk meeldiks. Nimelt pole ala-tes François Mitterandi riigipeaks tõus-misest 1981. aastal olnud Prantsusmaal mitte ühtegi presidenti, kes ise või kel-le administratsioon poleks pärast ame-tist lahkumist seisnud silmitsi tõsis-te korruptsioonisüüdistustega. Ja mit-med neist korruptsiooniskandaalidest on olnud seotud suurte relvamüügite-hingutega.

lii

tl

aS

tE

tä

iEN

EV

S

õja

tE

HN

iKa

FOTO

: sIP

A

16 päEVaKajaliNE riigikaitse.ee 24. september 2014

Järgmise aasta lõpuks soetab Eesti Ameerika Ühendriikidelt kuni 80 kolmanda põlvkonna «lase ja unusta» põhimõttel töötavat tankitõrje-raketisüsteemi Javelin.

LASKESEADELDISKoosneb passiivsest sihtmärgiotsi-jast ja tulejuhtimisseadmest. Sisseehitatud päevasihik (4-kordne suurendus) ja öövaatluseks mõeldud termosihik (4- ja 9-kordne suuren- dus).

KAAL KOKKU: 15,9 kg (konteiner + rakett) + 6,36 kg laskeseadeldis = 22,26 kg

Tankitõrjerakett on varustatud kaheosalise tandemlõhkepeaga: eellaeng plahvatava aktiivsoomuse läbistamiseks ja peamine laeng põhisoomuse läbistamiseks. Võimalik seadistada tabama sihtmärki ülalt, mis on tanki puhul nõrgim osa. Kasutab infrapunaga kahedimensioonilist fokaaltasapinna kiirte otsijat, mis juhib raketi automaatselt sihtmärgile

Raketi maksimaalnelennukiirus: 290 m/s

(1044 km/h)

Allikad: kaitseministeerium, raytheon.com. lockheedmartin.com, militaryfactory.com, army-technology.com.

Tankitõrje-raketisüsteem FGM-148 Javelin

TANKITÕRJERAKETTTANKITÕRJERAKETT

infrapuna-kiirte otsija

kahelaengulinelõhkepea

eellaeng pealaenglennu-mootor stardimootor

juhtimise ja tõukejõu sektsioon

pikkus: 1081 mm

läbimõõt: 127 mmkaal: 11,8 kg

JAVELINIDE OST EESTI KAITSEJÕUDUDELE

Ostetavad relvad: 80 laskeseadeldist, laskemoonavaru, väljaõppesimulaatoridEeldatav maksumus: alla 50 miljoni euroRelvade kasutajad: kõik Kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja-üksused

Meeskonna koosseis Eestis: 2-3 kaitseväelast. Kolmeliikmelise meeskonna puhul laskur, laskur-moona-kandja ja meeskonnaülem

Sõidukid: kasutatakse juba olemasolevaid sõidukeid. Meeskonda annab paigutada nii teiste võitlejatega koos veoautole kui ka maasturile

JAVELINIDE OST EESTI KAITSEJÕUDUDELE

Ostetavad relvad: 80 laskeseadeldist, laskemoonavaru, väljaõppesimulaatoridEeldatav maksumus: alla 50 miljoni euroRelvade kasutajad: kõik Kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja-üksused

Meeskonna koosseis Eestis:2-3 kaitseväelast. Kolmeliikmelise meeskonnapuhul laskur, laskur-moona-kandja ja meeskonnaülem

Sõidukid: kasutatakse jubaolemasolevaid sõidukeid. Meeskonda annab paigutada nii teiste võitlejatega koos veoautole kui ka maasturile

Meeskond silmab siht-märki

Rakett asetatakse laskeseadmele ja laskur määrab sihtmärgi, suu-nates kursorikasti siht-märgi ümber

Laskur lukustab siht-märgi, saates raketilelasu-eelse lukustuskäsu

Rakett väljub 18-kraa-dise nurga all konteine-rist pehme lasuna, mis annab raketile algse hoo

Meeskond lahkub laskepaigast

Vabasse õhku jõudes rakendub tööle tahke-kütusel töötav rakett-mootor

Raketti juhib selle esiosas läätse all asuv infrapunakiirte otsija, mis suunab selle auto-maatselt varem lukus-tatud sihtmärgile

RELVA KASUTAMISE ETAPID

TULISTAMISE ASENDEID

Esmalasu saab vaja-dusel sooritada vä-hem kui 30 sekundiga

Taaslaadimisaeg on alla 20 sekundi

Rakett võib laskuri valikul sihtmärgile läheneda ülalt või otselasuna

150

m

2500 m

otselask:lennutrajektoori

kõrgus kuni 50 m

efektiivnelasu kaugus:kuni 2500 m

lask ülalt:lennutrajektoori

kõrgus kuni 150 m

50 m

TEHNILISED ANDMED:Efektiivne laskekaugus: 65 kuni 2500 meetrit (testlaskmiste maksimum 4750 m)Laskeseadme kaal: 6,36 kg, koos kolmjalaga 11 kgRaketi kaal: 11,8 kgLõhkepea soomustläbistavus: 750 mm Laskmisasend: õlalt või kolmjalaltSihtmärgid: tankid ja muud soomustatud sõidukid, hooned ja punkridRaketi juhtimismeetod: «lase-ja-unusta», st pärast raketi lukustamist ja väljatulistamist lendab automaatselt sihtmärgileKasutatavus: öösel ja päeval, lastav nii avatud lahinguväljal kui ka suletud ruumistRelva maksumus: 127 000 – 190 000 eurotLasu maksumus: 35 000 – 62 000 eurotMeeskonna suurus: 2Tootja: Raytheoni ja Lockheed Martini koostöösTootjamaa: USARelvastuses alates: 1996. aastastKasutajariigid: Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Iirimaa, Leedu, Uus-Meremaa, Norra, Iisrael, Bahrein, Tšehhi, Prantsusmaa, Gruusia, Indoneesia, Jordaania, Omaan, Katar,Saudi Araabia, Taiwan, Araabia Ühendemiraadid, Ühendkuningriik.

läbimõõt:142 mm

pikkus: 1198 mm

kaal:4,1 kg

kaal:6,36 kg