Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees. Nr 1 21. aprill 2014

Mälestused

Bosnia, Iraak, Afganistan:mida räägivad eestlased oma teenistusest aastaid hiljem

Intervjuu

Haavatute aitaja:Ida-Tallinna Kesk-haigla taastus-ra vi keskuse juht Heidi Gil kirjeldab oma tööd

Päevakajaline

Infosõda: Krimmi «referendum», küber-Berkut, pealtkuulatud kõned Youtube’is

Kultuur

Kunst sõjaväljalt: miks Maarit Murka maalib pilte Afganistanist

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 20142 !

EVELYN KALDOJATOIMETAJA

TOIMETAJA VEERG

Üle kahe protsendiNagu näitavad viimase aja arengud, võib Eesti rahvas olla kollektiivselt rahul oma arukusega. Meie ise ja meie poolt valitud poliitikud on meelekindlalt – ka majanduslikult kaunis hulluks pööranud aegadel – mõistnud, et kui riik tahab püsida, peab ta olema ka sõjalises mõistes korralikult kaitstud. Ja et see kaitstud olemine ei teki üleöö, vaid järjekindla ja stabiilselt raha juurde nõudva töö tulemusel. Ja et NATO seatud kaitsekulude standard kaks protsenti sisemajan-duse kogutoodangust võtabki just kõige sobiva-ma paindlikkusega arvesse nii iga riigi suurust kui individuaalset jõukuse taset ning on ühtlasi selge märk sellest, kui tõsiselt me võtame seda liitu ja oma liitlasi.

Üks paradoksaalne kinnitus meie senise seisukoha õigsusest on kahtlemata tõsiasi, et mõned «põrsakesed», kes rahvusvaheliselt vaiksemate olude ajal oma kodusid vaid odava-ma kergmaterjaliga kindlustasid, on nüüd hakanud rääkima riigikaitse alustesse tõsisemalt investeerimise vajalikkusest. Jääb vaid loota, et nad ei piirdu ainult jutuga ning et nende õlemajad enne kivikonstruktsioonide valmimist tuule kätte ei jää, sest see on ohtlik ka meile. Sest ükskõik kui tugevaks me omaenese riigi kaitse-müüre ei kindlustaks, tuleb meil endale aru anda, et oleme siiski väikeriik 21. sajandi alguses jätkuvalt vastikuvõitu naabruskonnas.

Nii nagu helgematel aegadel oli ehk mõnel raske uskuda, miks on kaitsekulusid üldse nii väga vaja, paistab ka Eesti tõsise välismissiooni-desse investeerimise väärtus ilmselt paremini ära just hetkel, kui peame paluma, et liitlased näitaksid rohkem ja avalikumalt välja oma olemasolu ja kindlat huvi meie käekäigu vastu.

Nüüd on nii Eestil liitlasriikidega kui nende liidritel oma valijaskonnaga suheldes hea osutada, et Eesti on oma riigi suurust arvestades soliidses mahus ja raskete ülesannete juurest viilimata läkitanud hästi välja õpetatud ja kaine mõistusega sõdureid appi kohtadesse, kus partnereil on lisajõudu vaja. Alates esimestest missioonidest Balkanil ja Lähis-Idas, jätkates meile ränki inimkaotusi toonud Iraagi ja Afga-nistaniga ning lõpetades sellega, et viimasel paaril aastal vaikselt ka Aafrika operatsioone proovinud Eesti tõstis esimesena käe, kui Euroopa kaitsepoliitika vaieldamatu vedur Prantsusmaa palus abi räige humanitaarkatast-roofi peatamiseks Kesk-Aafrika Vabariigis.

Et nood missioonid võimalikuks saaksid, on vaja läinud aga enamat kui see, et Eesti rahva selge enamus on nõus eraldama abstraktseid protsente läbi riigieelarve. Paljas raha riiki ei kaitse. Lisaks betoonile, terasele, padrunitele, õiget värvi ja õige paksusega vormikangale ning paljudele muudele materiaalsetele vahenditele on vaja inimesi – neid, kes on valmis asuma teenistusse, mille loomulik osa sisaldab tuhande-te aastate tagusest ajast siiani nõusolekut panna end surmaohtu tundmatute teiste eest.

Just nende väiksele Eestile ülioluliste liitlassu-hete pärast võime ausalt ja mitte midagi pateeti-liselt üles puhumata öelda, et Iraagis ja Afganis-tanis surma saanud eesti mehed on jätnud oma elu Eesti Vabariigi eest. Ei ole võimalik, et see võtaks ära valu ja tühjaks jäänud kohad nende lähedaste hingest. Aga usun, et on tähtis teada: nad ei surnud asjata, vaid selle eest, et nii nende oma lähedastel kui kogu Eesti rahval oleks kindlus elada vabal maal.

Loodan, et veteranide teema valimine esimese Postimehe vahel ilmuva lisalehe Riigi Kaitse põhiteemaks näitab, et ka meie hoolime ja oleme tänulikud neile, kes on andnud ja annavad praegu meie maa turvalisuse nimel iseendast kõvasti rohkem kui kaks protsenti.

IMPRESSUMRiigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht.Väljaandja: AS PostimeesErilehte finantseerivad kaitseministeerium ja riigikantselei.Toimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver KundTrükikoda: AS Kroonpress

See on sama nagu võrrilt rekka peale sõitma minna,» iseloo-mustab Noorsalu piltlikult seda, kui palju erineb piloodi

jaoks Eesti kaitseväe Robinson USA transpordikopterist Black Hawk. Aukar-tustäratav õhumasin tõstab korraga üles pea viis tonni ja selle käivitamine nõuab neljamehelist meeskonda. Samas ei ole talle vastast võimes kriisiolukorras välja vedada.

Noorsalu teab seda iseäranis hästi, sest ta on üks kahest Eesti õhuväe piloo-dist, kes saadeti 2011. aastal osalema ainulaadses programmis: kolmeks aas-taks Ameerika Ühendriikidesse Marylan-di Rahvuskaarti, et saada meditsiinilise evakuatsiooni kopteri ehk medevac’i len-duriks. Sellest kolm ja pool kuud veetis mees 2012. aastal Afganistanis Helman-dis ühes USA armee kopterimeeskonnas, mis lahinguväljalt haavatud ära toob.

Iga kopterimeeskonna vastutusalas-se kuulus umbes 150 kilomeetrit Hel-mandi taevast. Aja kokkuhoiu mõttes ei seisnud õhusõidukid mitte baasis müü-ride vahel, vaid eelpostidel, ägedama lahingtegevuse lähedal.

«Kui tuleb kutse, siis tunni aja sees tuli jõuda oma eelpostilt patsiendini ja patsiendiga haiglasse. See on «kuldne tund»,» kirjeldab Noorsalu. Tund on tegelikult lubamatu luksus, sest piloodi klassi hinnatakse just selle järgi, kui vähe ta sellest ära kulutab.

Korraga oli ööpäevases valves piloo-dist, kaptenist, pardainsenerist ja mee-dikust koosnev meeskond, kellel tuli õhku tõusta 15 minuti jooksul pärast lennukäsku. Tegelikult tõusis oliivikarva raudlind taeva alla juba kuus-seitse minutit pärast abikutset.

Kuna üks Black Hawk maksab paar-kümmend miljonit dollarit, eksimustele naljalt ruumi ei jäeta. Näiteks lendab ala-ti korraga välja kaks meditsiinikopterit, igaühes neist ka varupiloot. Kopteritan-dem suudab peale võtta neli kanderaami ja hulga sõdureid. Üllatused pole ooda-tud ja juba enne rootorite käivitamist pidi olema täpselt selge, kellele, kuhu ja mis vigastuste tõttu järele minnakse.

«Meditsiinilised kopterid ongi kõige suuremad sihtmärgid, sest tihtipeale käib seal lähedal lahing. Lendavat kop-terit on suhteliselt raske tabada, aga maandumisel võetakse hoog maha,» räägib Noorsalu. «Oli olukordi, kus meid tulistati, ja meeskonnaliikmed lükkasid automaadi kopterist välja, et vastu anda.» Eriti kõrge riski korral ei saanud medevac’id õhku tõusta enne, kui neid jõuavad eskortima Apache’i või Cobra lahingkopterid.

Kokku tegi Noorsalu Helmandis ligi 20 päästelendu. Umbes pooled tuli läbi-da ööpimeduses, sest taliibidel oli kom-me korraldada rünnakuid vahetult enne päikeseloojangut.

Siiski polnud meditsiinikopteri pea-mised patsiendid mitte liitlasvägede jalaväelased, vaid hoopis kohalikud külaelanikud, sealhulgas lapsed, kel pole ohtude ette nägemiseks sõdurivaistu.

«Tavaline inimene ei oska tee peale

pandud IED-d tuvastada. Varem taliibid märkisid neid omade jaoks, aga lõpuks jõudis asi nii kaugele, et nad ei tähista neid enam,» kirjeldab Noorsalu. Ühtlasi annab see aimu, milliseid vigastusi kop-terimeeskonnal enim tohterdada tuli.

Ettekujutus, et piloot evakuatsiooni-lennul kopteri tagaosas toimuvast kao-sest ja emotsioonidest puutumata jääb, on Noorsalu sõnul väär. Teatud side tekib iga patsiendiga ja meeskonnaliik-med uurisid ka tagantjärele, milline nende patsientide seis haiglas on ja kui palju maa ja taeva vahelisest kiirabist tulu tõsis.

«Seda arutati teinekord veel päevi pärast lendu. Eriti siiras rõõm oli siis, kui pidime ära tooma mõne lapse ja ta pääses,» meenutab ta.

Eestlasi Noorsalul evakueerida ei tul-nud, sest nende tegevusala jäi täpselt tema lennuala piirile: «Paar intsidenti oli sel ajal ka eestlastega, aga need jäid brittide evakuatsioonikopterite tsooni.»

Noorsalu meenutab, et kõige otsese-mat ohtu ei tundnud ta mitte kokpitis, vaid hoopis eelpostil 2012. aasta sep-tembris. Nimelt korraldas Taliban siis Camp Bastionile rünnaku, kus hukkus kaks ja sai viga üheksa USA sõdurit. Taliibidel õnnestus õhku lasta kuus hävitajat ja hulk muud varustust, tekita-des sellega 100 miljoni naela eest kahju.

Rünnak aga eelpostidele õnneks siis-ki ei laienenud ja hiljem selgus, et mäs-sulised sihtisid õhusõidukite asemel hoopis Camp Bastionis teeninud kopte-ripilooti prints Harryt.

Õhuväel võiks olla medevac-võimekusPraegu jätkavad eestlased Martin Noor-salu ja Rene Kallis Marylandi Rahvus-kaardi 29. lahinglendude brigaadis staa-biohvitseridena kuni augustini, et siis Ämarisse naasta. Noorsalu sõnul saab suurim võit Eesti jaoks olema oskustea-ve selle kohta, millist toetust tuleks pak-kuda liitlaste kopteritele juhul, kui ko-dumaa pinnal peaks puhkema sõjaline kriis.

See pole aga tema ainus eesmärk. «Augustis tuleme tagasi ja meid ootavad ees väikesed Robinsonid ja suur võitlus, et tõestada päästekopterite vajadust,» leiab ta.

Relvastamata kopterite hankimise võimaluse nägi ette küll eelmine riigi-kaitse arengukava, kuid uuest arengudo-kumendist on see välja jäetud.

Noorsalu kogemus USA Rahvuskaar-dist näitab, et kulutõhusa majandamise korral pole lennundus kallis. Vähemalt mitte kaotatud inimelude kõrval. «Kui on tõsine oht inimelule, näiteks jäseme või silma kaotus, siis kopteri toetusel saab patsiendi tunniga haiglasse operat-sioonilauale. Eesti tingimustes on see ilma kopteriteta väga raske.»

Noorsalu näekski meeleldi, et muu-tuks see, kuidas kaitsevägi rahu ajal sise-julgeolekusse panustada aitab. Ühes sel-lega kasvaks ka inimeste kokkupuude kaitseväelaste, sealhulgas missioonive-teranidega.

Black Hawki piloot: kipume unustama, et vabadusel on hind

Veteran on kaitseväelane või kaitseliitla-ne, kes on osalenud vähemalt ühel rah-vusvahelisel operatsioonil või saanud vi-ga Eestis teenistuses olles

Alates 1995. aastast on eestlased osale-nud 12 välisoperatsioonil

Neis kokku on oma panuse andnud üle 2500 mehe ja naise

11 meest on langenud, haavata ja vigasta-da on saanud 130 isikut, neist raskesti 34

Umbes tuhat veterani on kaitseväest lah-kunud, ülejäänud on endiselt rivis

Veteranid Eestis

+,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

Kui kapten Martin Noorsalu tänavu augustis Eestisse naaseb, on tal siht selge: Eesti õhuvägi vajab päästekoptereid. Temas räägib kogemus, sest Noorsalu on piloot, kes Black Hawkil nii mõnegi elu päästnud, kirjutab Oliver Kund.

«Nagu võrrilt rekka peale,» kõlab kapten Martin Noorsalu võrdlus Eesti õhuväe Robinsoni ja USA Black Hawki transpordikopterite kohta. FOTOD: KRISTEL MAASIKMETS, ARVO JÕESALU, ERAKOGU

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 3

Black Hawki piloot: kipume unustama, et vabadusel on hind

Arst: sõjas õpib valmisolekut ootamatusteksKahel korral kontingendi arsti-na Afganistanis käinud kapten Indrek Olveti pole tavapärane eesti arst. Kui 1999. aastal vaa-tamata oma soovile ajateenis-tusse mitte mahtunud noor-mees üliõpilaseks saamise järel automaatselt reservi määrati, olnuks kindel, et sõjaväearsti temast ei saa.

Kuid militaarhuvi jäi pakitsema. Huvi ajel Kaitseliidus sõjameditsiini nuusu-tanud Olveti määrati 2005. aastal Ta-pale väeosa arstiks ja karjäärivalik oli selge. Tänaseks on ta arst-õppejõud KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses.

Ja isiklikku kogemust, mida jagada, tal on. Erakorralise meditsiini arstiks õppinud Olveti vastutas Eesti kontin-gendi tervise eest Afganistanis nii 2008.–2009. kui ka 2013. aastal. Selle aja jooksul on tulnud tal näha eestlas-te hädasid pisihaavadest lahingvigas-tusteni välja.

«Tsiviilis domineerivad peamiselt kinnised vigastused – luumurrud, põ-rutused. Lahingvigastatutel aga on peamiselt läbistavad traumad: kuuli-

haavad, killuhaavad, amputatsioonid,» kirjeldab Olveti.

Kompanii arsti amet tähendas, et te-gutseda tuli baasis asuvas meditsiini-punktis või telgis. Tingimused olid spar-talikud. Arsti alluvuses on teised kom-panii meedikud ja peamiseks ülesan-deks oli kohapeal abi andmine või baa-si toodud vigastatu stabiliseerimine.

Oli ka raskemaid päevi. Ühel selli-sel tuli Olvetil Eesti meditsiiniohvitse-rina kaasa lennata brittide kopteriga, mis transportis ühte raskelt vigasta-tud eestlast Camp Bastionist Kanda-

hari ja tagasi.«Mõlema missiooni, nii Estcoy-7 kui

ka Estcoy-16 käigus tuli erakorralisi olukordi ette. See ei pea alati tähen-dama seda, et kas jalg või käsi on kül-jest ära. Vahel on tegemist ka raske-mate haigestumistega.»

Olveti kogemuse kohaselt õpetab sõda arstile eelkõige tööd piiratud res-surssidega ja keerulistes tingimustes. «Lisaks seda, et alati ole valmis oota-matusteks. Sõjas võib olukord muutu-da sekundite jooksul.»

Samas iga üllatus ei pruugi tähen-

dada halvimat. Kui Olveti kord Camp Bastionis briti medpunkti appi kutsu-ti, lebas põrandal pikali seitse-kahek-sa kohaliku armee sõdurit. Osad oksen-dasid, mõni oli osaliselt teadvuseta ja mõned oigasid kõhuvalust. «Tõlgi va-hendusel sõduritega suheldes tuli väl-ja, et nad olid ostnud kohalikult turult mune, tomateid ja liha, mis olid seis-nud tõenäoliselt pikalt päikese käes,» meenutab arst.

Olveti ei jõudnud toidumürgituses vaevlevaid mehi veel aidata, kui afgaa-nide ülemus sedastas, et tegu on mür-gitamisega ja turumüüja eluküünal vää-rib kustutamist. «See võttis üsna kül-maks: süütu inimene lüüakse lihtsalt maha. Seega viisin ülemale tõlgi vahen-dusel läbi hügieeni ja mikrobioloogia kiir-kursuse.»

Poole tunniga õnnestuski Olvetil ko-halik habemik lause lause haaval ümber veenda ning talunik jäi ellu.

Afganistanis kogetust võidavad praegu Tartu tudengid. «Kasutan oma kogemusi üsna palju. Kui räägin me-ditsiinitaktikast või taktikalise lahing-kannatanu käsitlusest, siis üritan se-da seostada reaalsete olukordadega,» ütleb Olveti.

Iraagis käinu: hakkasin väärtustama Eestis olevatPärnakas Taavi Kunder on üks neist, kes naasis pärast üht mis-siooni tsiviilellu. Iraagist eluks kaasa saanut unusta ta kunagi.

Kui toona 22-aastane Kunder 2000. aastate alguses Pärnus ajateenistuse läbis, tõmbas sealt saadud inerts teda Scoutspataljoni elukutseliste sõdurite sekka. Vanemlaskuri ametikohal olnud Kunder osales 2005. aastal Estpla-11ga missioonil Iraagis, kus GPS näitas pa-lavamal päeval 76 kraadi kuuma.

«Kindlasti on päris palju neid, kes arvavad, et missioonile minnakse ra-ha pärast, aga see on väärarvamus – sel hetkel ja kindlasti ka praegu saab iga Soomes töötav mees sama palju palka. Põhjus on ikka selles, et ennast proovile panna ja elust põnevust otsi-da,» kinnitab Kunder.

Ta möönab, et missioonil oli häm-mastavaid hetki. Üksuse kõik mehed tulid tagasi tervetena vaatamata sel-

lele, et kogeti nii miinipildujatuld, IED-sid kui ka automaadivalanguid.

Ärevaim hetk tuli üle elada juba kuu pärast saabumist, kui patrulliva auto all lõhati miinid. «Kolm 155-milli-meetrist miini olid maa sisse kaevatud ja kui me üle sõitsime, need lõhati. Need lõhkesid meile ideaalselt: auto al-la. Kuna meie auto oli pealt lahtine, lõi see meid kõiki küll uimaseks ja auto

lendas kraavi, aga tänu sellele, et meid lihtsalt õhku visati, jäime terveks,» meenutab ta.

Üle auto ääre olnud relvad aga de-formeerusid ja tuli maha kanda. «Mis-sioonil olles kindlasti muutusime ette-vaatlikumaks,» märgib ta.

Kohati tegid eestlased pikki, 72-tunniseid patrulle ning Iraagi maas-tiku ja faunaga tuli omal nahal kokku

puutuda: «Esimestel päevadel tekita-sid jubedalt pahandust liivakirbud. Me-hed olid täpilised. Küsisime tõlgi käest, et miks sa ei sügele? Ta vastas, et sel-le vastu tekib immuunsus. Ja nii oligi, peagi kirbud enam ei tüüdanud.»

Kunder on juba pikemat aega pere-isa ja töötab vahetuse vanemana töös-tusettevõttes, kuid toonase lahing-paarilisega käib tänini läbi. «Ma proo-vin küsijatele alati lahti seletada, et missioonil käik on noorele mehele ene-se arendamise koha pealt õige. Minu kogemus ja maailmavade ikkagi muu-tus. Kui vaadata, kuidas on seal eluolu ja käitumine meeste ja naiste vahel, siis meie ühiskond on midagi muud. Õpid hindama seda, mis kodus on ole-mas ja korras,» kinnitab ta.

«Meid on küll vähe, aga tundub, et me oleme asjalikud,» arvab ta. «Me suudame asju parandada ja aidata. Noo-remale mehele ma soovitaks, et kui sul on soov ja huvi, käi missioonil ära.»

+,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

Bosnia 1996: massirahutusest kavalusega üle«Ta seisis mu ees ja räuskas. Nägin, et tal oli käsigranaat taskus ja iial ei tea, millal ta võib selle minu selja taga seisvasse rahvamassi visata. Krabasin taskust selle granaadi ära. Tüüp ise kadus nagu veetilk kuiva maasse.»

18 aastat tagasi oli praegune ETK turundusdirektor Andres Lember Eesti luurerühmaga Estpla-3 vaevu mõne päeva rahutagamismissioonil Bosnia ja Hert-segoviinas viibinud, kui olukord hapuks kiskus.

Eestlaste vastutusalas Doboj lähistel kujunes tu-hatkonna kohaliku moslemi ja seblase vahel raevu-kas vastasseis, sest üks rahvusrühm soovis minna külastama omaste haudu teise võimupiirkonda.

Eesti rühma igapäevane ülesanne käia patrullis ja mehitada kontrollpunkte ja valveposte oli kiiresti asendumas millegagi, milleks polnud varustust ega

mõistlikku väljaõpet – massirahutuse ohjamisega. «Sõna levis kiiresti, rahvas kogunes ja nad läksid karvupidi kokku. Seal oli mõlemalt sadu inimesi, kes olid valmis kasvõi käsitsi või hammastega üksteist hävitama,» meenutab Lember.

Bosnia kodusõda oli läbi ja 1995. aasta rahulepinguga oli riik bosnialas-te, horvaatide ja serblaste vahel ära ja-gatud, ent rahvuslik viha kees umbes Eesti-suurusel maal edasi.

«Kohalikel olid relvad alati kuskil peidus ja pere-pidude või napsivõtmiste käigus lasti ikka valanguid õhku.» Isegi lähedaste hauale mindi granaat igaks juhuks taskus. See oli ka põhjus, miks rahvusvahe-lised sõdurid 2004. aastani riigist lahkuda ei saanud.

Taanlastega õlg õla kõrval tegutsenud eestlased

võtsid tol aprillipäeval kahe vaenupoo-le eraldamiseks ahelikku. «Katsusime vihapooli üksteisest toore jõuga eemal hoida,» ütleb Lember. Just selles olukor-ras seisis ta vastastikku granaadime-hega, kelle üks halb otsus võinuks päe-vale verise pitseri jätta. Konflikt õnnes-tus lahendada kannatanuteta pelgalt tänu sõdurite nutikusele.

«Taani pataljoni juhtkond tellis n-ö õhulöögi ehk USA kopterid madallen-

nule. Rahvamassi kohal õhus seisev kopter pillutas laiali kõik lahtise tolmu, sodi ja prügi ja selle abil ae-ti rahvamass jõuga eri suundades,» räägib Lember. «Bosnias ei olnud enam sõda. Seal pidigi ilma jõudu kasutamata hakkama saama.»

Kui Estpla-3 missioon lõppes, läks vaid mõni nä-

dal, kui Lember Bosnia ja Hertsegoviinas tagasi oli. Sedakorda saadeti ta ainukese eestlasena IFOR/SFO-Ri staapi Sarajevos, kust juhiti sedasama rahutaga-misoperatsiooni, millest ta äsja sidemehena osa oli võtnud. Et Eesti polnud NATO liige, oli Lemberil tükk tõestamist, et ta üldse tohib NATO dokumente nä-ha.

Kuigi Lember pole enam aastaid tegevteenistu-ses, usub ta Doboj ja Sarajevo kogemustest, et kaas-aegset Eesti kaitseväge missioonideta poleks.

«Rahvusvaheline koostöö on olnud Eesti kaitse-väe arengu üks suuremaid mootoreid,» usub ta. «See on palju kaasa aidanud selleks, et kaitsevägi on kesk-kond, kuhu noor inimene saab minna, pidevalt õppi-da, areneda ja end motiveerituna tunda. Kui poleks rahvusvahelist koostööd, siis vaid oma põlve otsas nikerdades oleks Eesti kerge saakloom.»

«Nagu võrrilt rekka peale,» kõlab kapten Martin Noorsalu võrdlus Eesti õhuväe Robinsoni ja USA Black Hawki transpordikopterite kohta. FOTOD: KRISTEL MAASIKMETS, ARVO JÕESALU, ERAKOGU

Andres Lember

Taavi Kunder (parempoolseim) ühel oma esimestest 72 tunni pat-rullidest jaokaaslastega kõrvetava päikese eest varjus.

Indrek Olveti (paremal) on Afganistanis käinud kaks korda.

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 20144 !

Moonist sinililleniTOOMAS RANDLOPOSTIMEES

Tuntuim veteranidega seotud sümbol on tänapäeval ilmselt punane moon, millega mälestatakse langenuid ja mee-nutatakse ellujäänuid.

Flandria punasest moonist tegi süm-boli Kanada kolonelleitnant John McCrae 3. mail 1915 pärast oma sõbra ja võitlus-kaaslase Alexis Helmeri matuseid. McCrae võttis märkmiku ja kirjutas tun-tud luuletuse «In Flanders Fields».

Moone kasvas lahinguväljadel tõe-poolest ohtralt, mille põhjustas asjaolu, et sõjategevusest segi pööratud maa-pind muutus lubjarohkeks ning sellel suutsid kasvada vaid vähenõudlikud ja visad taimed, kaasa arvatud moonid. Seda nähtust täheldati juba vähemalt sadakond aastat varem, Napoleoni sõ-dade ajal, mõnedel andmetel aga veelgi varem, kui Louis XIV Flandria sõjatand-riks muutis (17. sajandi lõpul).

Esimese maailmasõja lõpp, mis saa-bus 11. novembril, on mälestuspäev (Remembrance Day) kogu Briti rahvaste ühenduses ja paljudes teisteski riikides väljaspool seda, näiteks Prantsusmaal. Prantslased kasutavad mooni asemel sümbolina hoopis rukkilille, mis erine-valt Briti rahvaste ühendusest ei süm-boliseeri langenuid, vaid hoopis vigasta-tuid.

Newfoundlandis ja Labradoris tähis-tati enne 1949. aastal Kanadaga liitu-mist veteranide päevana 1. juulit, et mälestada 1916. aasta 1. juulil Prantsus-maal Somme’i lahingus langenuid. Vete-ranide sümboliks said seal meelespead, mis sümboliseerisid austust ja seda, et langenuid ei unustata. Newfoundlandis ja Labradoris kantakse ka tänapäeval meelespäid 1. juulil.

Austraalias on lisaks moonidele aus-

tusavalduseks veteranide päeval ka rosmariini kandmine. Antiikajal usuti, et rosmariin parandab mälu. Kreeka õpetla-sed kandsid taimi juustes, sest arvasid, et see aitab neil erinevaid tarkusi pare-mini meeles pidada. Rosmariini kandmi-ne Austraalias tähendab samuti, et vete-rane peetakse meeles ja neid pole unus-tatud.

Venemaal on veteranide mälestami-se sümbolina levinud punased nelgid. Peamiselt mälestatakse nelkidega Tei-ses maailmasõjas langenuid ning puna-ne värv sümboliseerib Nõukogude Liidu lippu, mille all nad võitlesid. Iga aasta 9. mail viivad venelased paarisarvu puna-seid nelke erinevate mälestusmärkide juurde.

Möödunud aasta kevadel valiti Ees-tis veteranide sümboliks sinilill. Selle rinnamärgi kandmine väljendab lugupi-damist nii välismissioonidel käinud ve-teranide kui ka kõigi teistest kunagi Eesti eest võidelnute vastu.

Sinililled nähtamatute kangelaste auks

Sinililli valmistasid erivajadustega inimesedMARIAN MÄNNI

«Mida me nüüd tegema hakkame?» kü-sisid Uuemõisa hooldekodu elanikud va-nemtegevusjuhendajalt Tuuli Ainsaarelt, kui kõik sinililled valmis said. Igal tegijal oli oma ülesanne: üks lõikas näiteks !ab-looni välja, üks kinnitas nõela, üks voltis karpe.

Haapsalu külje all asuv hooldekodu oli üks kaheksast hooldekodust, kes siht-asutuse Hea Hoog vahendusel lilli valmis-tasid. Kokku tegi neid üle saja inimese.

Uuemõisas valmistati üle 6000 lille ja iga õie eest saavad valmistajad 15 senti.

«Ei saa öelda, et oleks lust ja lillepidu olnud, aga see oli hästi vahva,» ütles Ain-saar pärast tööde lõppu. «Kui tavaliselt on palju sebimist igal pool, siis lilli tegid nad suure kohusetundega.»

Mitte ainult sellepärast, et kui nad ajakirjanduses nägid tähtsal inimesel õit rinnas ja see pani neid hõiskama «äkki on meie tehtud õis?», vaid ka see-tõttu, et nad teadsid, et lilleõied on õil-sa eesmärgi nimel – lähevad veterani-de heaks.

Kõige noorem tegija oli 19-aastane, kõige vanem ligi 60-aastane.

«Meil oli au olla selles protsessis algu-sest peale, kus ei oldud välja valitud ma-terjali. Oli ainult kavand,» rääkis Ainsaar. Nad katsetasid sinilillede valmistamist erinevate materjalidega ning lõpuks ot-sustati vildi kasuks.

Eesti esimesel veteranipäeval, eelmi-se aasta 23. aprillil, tutvustati ka vetera-nide toetussümboliks valitud sinilille es-makordselt."

Vanemveebel Rando Randveer sinilillede karbiga. FOTO: MARIAN MÄNNI

Vanemveebel Rando Randveeri laiguline vorm reedab kaitse-väkke kuulumist, aga et ta veteran oleks, seda ei arvaks. Ta on noor ja sirge seljaga

mees. Otsa ees pole kriimustustki.«Keegi ei mõtle, et mina või need

20-aastased, kes missioonil on käi-nud, võiksid olla veteranid,» ütleb ta. Ja lisab, et tavaliselt peetakse veteranideks vanu tundmatu sõduri kuju juures viina võtvaid mehi.

Randveer soovib seda kuvandit lõhkuda sel kevadel esimest korda toimuva kampaaniaga «Anname au!». Kampaania, mille üks korral-dajatest ta on, kutsub üles kandma veteranipäeva eel ja ajal sinilille rinnamärki Eesti kaitseväe ja Kait-seliidu veteranide ning nende lähe-daste toetuseks.

Veteranideks nimetatakse neid naisi ja mehi, kes on käinud välis-missioonil või kes on saanud vigas-tada Kaitseliidu teenistuses Eesti pinnal. Neid on Eestis umbes 2500.

«See kampaania peaks tõstma teadlikkust, et Eestis on inimesi, kes panustavad riigikaitsesse ja riskivad selle nimel kõige kallimaga, mis inimesele antud – oma eluga,» ütleb Randveer. «Oleks tore, kui Eesti elanikud saaksid aru, kui täh-tis see on, ja paneksid selle lille rin-da, et toetust avaldada,» ütleb vete-

ran Tallinna kesklinna kohvikus ja mulle tundub, et ta silmad on natuke märjemad kui enne. Või tuleb see loojuvatest päiksekiirtest, mis ta näole langevad?

Randveer, kes veterane «nähta-matuteks kangelasteks» nimetab, ütleb, et toetus ja tunnustus on olulised ka endistele sõduritele. Ise-gi kui see on vaid toetav sõna või õlalepatsutus.

«Ma arvan, et Eestis ei tea ini-mesed, kui raske või ohtlik see on, mida üks grupp kaitseväelasi riigi jaoks teeb.»

Randveer, kes ise on käinud mis-sioonidel Horvaatias, Lõuna-Liiba-nonis, Bosnias ja Iraagis, ei ole ras-ketesse õnnetustesse sattunud, sest tal on olnud sõduri-õnne, nagu on tavaks öelda.

Ukraina sündmuste taustal on ehk ka eestlased siiski hakanud mõistma, miks oli tähtis, et Eesti liitlasvägesid abistaks. Ka meil võib ühel hetkel abi vaja minna.

«Kaitseväelased ja kaitseliitlased on sellest alati aru saanud, et liitlas-suhe on kõige olulisem,» sõnab ta. Kasvõi seegi, et eestlaste rahuvalva-mine koos liitlastega on aidanud rii-ki maailmakaardile panna.

Veteranide sinilillega toetamise mõte sai alguse teiste riikide eesku-jul. Suurbritannias on näiteks juba 1921. aastast olnud mälestuspäeva tähistamiseks 11. novembril kasu-tusel mooniõied.

Randveer võtab kotist karbi ja avab selle õrnalt, nagu oleks see klaasist. Karp on täis sinimustval-geid nõela otsa torgatud vildist lilli.

Iga õis on erinev. Nende tegemi-sele aitas kaasa üle saja erivaja-dusega inimese kaheksas hool-dekodus. Kokku tegid nad 50 000 lilleõit. Üks lill mak-sab kaks eurot, aga kes tahab, võib rohkem ka anda.

Tulu läheb Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikliini-kusse kõnniabiseadme ost-miseks. Seda hakkavad kasu-tama nii vigastatud veteranid kui ka kõik teised, kes peaksid

sarnast ravi vajama. Kliinikul on seadme ostuks vajalikust

summast praegu puudu 60 000 eurot.

MARIAN MÄNNIPOSTIMEES

Inglise kuninganna moonidega.

+,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 5

Juulis avab Ida-Tallinna kesk-haigla taastusravikeskuse osa-na uksed esimene spetsiaalne amputatsioonijärgse taastusra-vi osakond. Praegu on värskelt

renoveeritud osakonna ruumid veel tühjad, ent taastusravikeskuse juht Heidi Gil ei jäta uhkusega ühtegi neist näitamata. Selleks on ka põh-just – proteesikeskus on tsiviilhaig-la, kaitseväe ja Ameerika Ühendrii-kide viljaka koostöö tulem, kus lisaks kaitseväelastele saab tulevikus ravida tuhandeid tavainimesi.

Selle keskuse valmimist võib vist pidada üheks teie valdkonna suur-saavutuseks?Kindlasti. Tegemist on rahvusvahe-lise kollektiivse saavutusega. Kesku-se ja sellega seonduva planee rimise ja kontseptsiooni paikapanemisega oleme tegelenud juba viis aastat ning on olnud suur rõõm, et kokku on saanud erinevad inimesed, kel on olnud ühine eesmärk – luua kes-kus, kus antakse parimat abi meie kõikidele patsientidele. Kogu inspi-ratsioon on tulnud aga meie vigas-tatud kaitseväelastelt.

Tuleb tõdeda, et meditsiini vii-vad maailmas edasi konfliktsituat-sioonid. Kui nende keskmes on noored inimesed, paneb see väga pingutama, abi täiustamas.

2008. aastal alustasite kõigega sisuliselt nullist. Mis oli kõige kee-rulisem? Koostööleppe kaitseväega sõlmisi-me oktoobris 2008. Detsembris oli meil kaks palatitäit noori inimesi, kes olid väga raskelt vigastatud. Siis jõudis kohale, et oleme sõdiv riik. Rahuga ollakse ju nii harjunud. Al-guses oli väga keeruline.

Eestis on olnud aastas pea 500 jäseme amputatsiooni ning muidu-gi said nad ravi ka varem, kuid nii süsteemselt me amputatsioonijärg-se taastusraviga tegelenud ei olnud. Küll aga oli meil tasemel taastusra-vimeeskond, koostöövalmis eriars-tid, igati toetav haigla juhtkond ning väga suur soov aidata.

Kaitseväe meditsiiniteenistus on olnud asendamatu partner ravi-töö sujuvuse tagamisel, sest teatud spet siifilisi raviprotsesse viiakse läbi ja proteese valmistatakse siiani Suur britannias Headly Courtis. Oli-me selles suhtes natuke teises olu-korras, kuna Eestis spetsialiseeritud taastusraviga sõjaväehaiglat ei ol nud, nagu meie partnerriikidel. Tegemist oli auasjaga oma inimesi kodumaal toetada ja tõestada, et koostöös saame hakkama.

Mida kõige rohkem kartsite?Teine inimene on kannatada saanud läbi suure vägivallaakti. Tema on kõik selle läbi elanud ja mina pean sellesse maailma sisse minema ja seda mõist-ma, sest ma ei saa muidu aidata. Me südamest soovisime, et keegi alla ei annaks ja meid omaks võetaks.

Kui lihtne on olnud sinna maailma pääse-da?Öeldakse, et läheb viis aastat, et inimene jäse-me kaotusega lepiks. Alguses on olnud trotsi, arvamust, et «teie tsivii-lis ei mõista». Usaldus on tulnud võita ja aida-nud on enda kogemuse sissetoomine. Esimest korda läksin poiste juurde ja ütlesin, et teate, mina olen ka Afganistanis käinud, tahan teid aidata. Kohe tekkis huvi ja mingisugune side. Esmalt tuleb siiski selgeks teha, et inimene peab ise ka tahtma end aidata, sest lõpu-

tult ei saa inimest moti-veerida.

Kui lihtne on jäseme kaotanud inimesele sel-geks teha, et ta peab end kokku võtma ja end ise ka aitama?Kui patsiendiga on usalduslik suhe, siis ini-mesed mõistavad oma

olulisust taastusravi protsessis. Üks-kõik, kas ta on amputant või muu diagnoosiga inimene. Taastusravi on tohutult suur meeskondlik koostöö, mis põhineb usaldusel. Kui seda pole, siis sa maksimumtu-lemust ei saa. Edulugusid on palju

olnud ja see innustab meie tööta-jaid.

Miks olete selle valdkonna oma südameasjaks võtnud? Olles Eesti patrioot, toetan kõike seda, mis tagab meile turvalisuse ja rahu. Meil kõigil on siin elus roll ja missioon täita. Kui me oma profes-sionaalse tegevusega saame kellegi elu paremaks teha, siis me oleme õnnestunud. Minu jaoks on au anda meie rahu eest seisvatele ini-mestele midagi valdkonnast, mida ma valdan. Oleme püüdnud olla avatud ja anda oma osa vigastatute tagasitulekuks tavaellu.

Mina olen siiralt õnnelik, kui

kõik patsiendid leiavad endale ühiskonnas koha, on integreeritud, meie ümber. Seega on õigeaegne taastusravi väga oluline.

Kuidas erineb missioonil viga saanud kaitseväelase ja liiklusõn-netuses viga saanud inimese või haiguse tõttu jäsemeta jäänud ini-mese ravimine?Loomulikult on igal inimesel oma lugu, kuid hingelt oleme siiski väga sarnased. Sageli on kaitseväelastel ka muid vigastusi, mitte vaid jäse-metega. Töö on nendega suur, abi peab olema kiire. Kuna kaitsevägi on meeskondlikult toimiv organi-satsioon, võtsime neid esialgu gruppidena taastusravile. Üksteist väga toetatakse, sest treenitus on meeskondlik. Kogu meie patsien-tuurist on vigastatud kaitseväelased õnneks väga väike osa. Algusaasta-tel oli meil statsionaarselt taastusra-vil näiteks 20 kaitseväelast, kogu statsionaarse taastusravi patsienti-de hulk aga 1200 patsienti aastas.

Millal jõuame nii kaugele, et suuda-me kõik jäseme kaotanud inimesed kodumaal terveks ravida? Praegu sõidavad kaitseväelased veel sageli Inglismaale Headley Courti taastus-ravikeskusesse. Eks me sinna püüdleme, kuid see on militaarkeskus. Meil on tsiviilhaigla, mis on hakanud kaitseväega koos-tööd tegema ning püüab seeläbi ai-data ja ka ennast täiustada. Loomuli-kult on hea, kui ei pea kodust kauge-le sõitma, aga need on pikaajalised protsessid. Oleme selles valdkonnas pioneerid, aga oma kaitseväelaste ra-vimine kodumaal on auasi.

Trena!ööri soetamiseks kogutakse annetusiEesti Vigastatud Võitlejate Ühing viib sel kevadel esmakordselt läbi heategevuskampaania «Anname au!», mis kutsub üles kandma 23. aprillil toimuva veteranipäeva eel ja ajal sinilille rinnamärki kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nen-de lähedaste toetuseks."

Sel kevadel müüvad alates 14. aprillist kahe nädala jooksul sinilille rinnamärke Selveri kauplused üle Eesti, Tallinna lennujaama valitud müügiesindused, Kaitseliidu male-vad ja Naiskodukaitse vabatahtli-kud veteranipäeva üritustel.

Samuti kutsutakse üles anneta-ma Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) taastusravikliiniku heaks. Heatege-vuskampaania annetuste abiga on kavas soetada kõnniabiseade, anti-gravitatsiooni tehnoloogial põhinev linttrena#öör. See võimaldab pat-siendil harjutada kõndimist keha-raskust tundmata, valutult ja kuk-kumist kartmata. Trena#öör võimal-dab vähendada gravitatsioonijõudu 20–100 protsendi võrra.

Antigravitatsiooni tehnoloogial põhinevat linttrena#ööri saavad kasutada väga erinevate vajadus-tega inimesed vigastuste, trauma-de, amputatsiooni ja neuroloogiliste haiguste ning muu puhul.

Kampaania

Madis Põri: jäseme kaotusest ei jää elu seismaPeagi avatavas Ida-Tallinna keskhaigla amputatsioonijärgse taastusravi osa-konnas proteese valmistama hakkav Madis Põri teab täpselt, mida sealsed patsiendid läbi elavad. Põri kaotas 2012. aastal Afganistanis patrullreidi käigus mõlemad jalad.

«Olen taastunud väga kiiresti ning leppinud, et kannan proteese. Ega elu sellepärast veel seisma jää, kui peaks kaotama jäseme või kaks. Lihtsalt muu-tub veidi raskemaks,» ütles kaitseväe-lane, keda motiveerivad lähedased ning teadmine, et talle on antud teine või-malus eluks.

«Praegu motiveerib mind kõige roh-kem üks eriline neiu, kes on mulle väga toeks olnud,» avaldas ta.

Eelmisel aastal viibis ta oktoobrist detsembrini ja tänavu veebruarist ap-rilli alguseni koos füsioterapeut Anti Piguliga USAs Walter Reedi sõjaväe-

haiglas, kus õppis proteesimeistri ame-tit. «Tavaliselt õpitakse proteesimeist-riks ikka päris pikka aega, aga kuna Eestis seda võimalust ei ole, läbisime kiirkoolitused,» tunnistas Põri, kellel on ka endal oskustest kasu.

Seetõttu otsustaski ta proteesi-meistri ametikohale kandideerida. ITK taastusravikeskuse juhil Heidi Gilil oli selle üle väga hea meel. «Ta tahtis mind tööle, kuna nägi, et suudan amputat-siooni läbi elanud patsientidele hästi mõjuda,» ütles kaitseväelane.

Põri kinnitab, et jäseme kaotanud patsiendile on väga oluline, et ta saaks võimalikult kiiresti oma igapäevaelu juurde tagasi pöörduda. Seetõttu on va-ja parandada proteeside kättesaadavust ja kvaliteeti. Selle nimel hakkabki ta nüüd koos Piguliga ITKs tööle.

Põri käib patsiendina ITKs ise üsna harva. Ka Inglismaal Headley Courty

sõjaväehaiglas pole ta pea aasta käinud. «Plaanis on millalgi minna, et alustada uue etapiga oma elus. Tahan hakata jooksujalgu tegema,» tunnistas kaitse-väelane. Enne õnnetust meeldis talle väga joosta ning ta loodab peagi hobi juurde naasta.

Eesti arste kiidab Põri väga. «Arsti, õed ja füsioterapeudid on väga head inimesed. Nad tahavad aidata patsiendil mingist õnnetusest võimalikult kiiresti ja valutult taastuda.»

Samuti meeldib talle mõte, et kõik ühesuguste muredega patsiendid koon-datakse. «Kui õnnetus juhtus, olid kõik patsiendid samas osakonnas. Me saime rääkida, kurta oma muresid, uurida, mis juhtus, arutada, mismoodi oma problee-midest lahti saada ja mis on pärast õn-netust muutunud. Olime üksteisele vä-ga toeks ja see aitas mind tohutult. Eriti alguses. Algus on kõige raskem.»

Heidi Gil: meil kõigil on oma missioonTIINA KAUKVEREPOSTIMEES

Möödunud aastal treenis kaitseväelane Madis Põri Walter Reedi riiklikus sõjaväe meditsiinikeskuses koos füsioterapeut Anti Piguliga analoogsel linttrena!ööril. FOTO: ERAKOGU

Heidi Gil

+,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 20146 ! F,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 7F,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

KAPTENMAJOR TOOMAS KASEMAA

Veteranipäeval soovime sütita-da inimestes patriotismi ja meeles pidada kõiki sõjalistes operatsioonides osalenuid, eriti neid, kes on andnud Eesti

riigikaitse eest oma elu või tervise. Homme päikeseloojangul toi-

mub Pirita rannapromenaadil hea-tegevuslik Sinilillejooks, kus saavad osaleda kõik huvilised. Samuti saab seal proovida vastavust kaitseväkke värbamise aluseks olevatele füüsili-se ettevalmistuse tingimustele. Sinilillejooksul osalevad ka tuntud Eesti sportlased – laskesuusatajad Kauri Kõiv, Indrek Tobreluts ja Roland Lessing ning sõudjad Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä.

Märgilise tähendusega on Afga-nistanist Camp Bastionist toodud kõigile sõjalistes operatsioonides langenud Eesti kaitseväelastele pühendatud mälestusmärgi taas-avamine ülehomme Paldiskis, kus toimub ka lahtiste uste päev.

Kolmapäeval kell 12 toimub ka tavapärane jüripäeva jumalateenis-tus Püha Jüri kirikus Toris. Kirikus mälestatakse langenuid ja loetakse eestpalvus kõigi kaitseväelaste eest, kes on hetkel maailma erinevates lahingukolletes. Peapiiskop Andres Põder kutsub üles kõiki mälestama langenud kaitseväelasi ning võtma kaitseväe veteranid ja nende lähe-dased kirikute eestpalvesse.

Sama päeva õhtul on kõik oodatud Tallinna Vabaduse välja-kule heategevuslikule kontserdile Veteranirock. Selle aasta esineja-test on The Sun käinud esinemas sõduritele Iraagis ja Metsatöll Afganistanis. Veteranirock on tasuta ja seal annetuste eest jaga-tavate sinilille-rinnamärkidest saadav tulu läheb kõnniroboti ost-miseks Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikliinikule.

Veteranipäeva korraldamine on meeskonnatöö, millega tegeles suur hulk inimesi kaitseväest, kaitsemi-nisteeriumist ja mujalt. See on töö,

millesse ootame ka aina suuremat ühiskonna panust.

Valitsuse heakskiidetud vetera-nipoliitikast oleme juhindunud kaitseväes juba pisut üle aasta. Tegelikult on valdkonnaga tegele-tud tunduvalt kauem, sotsiaalsete tagatiste kaitseväeteenistuse seadu-sesse lisamise arutelud toimusid juba 1990. aastate esimesel poolel. Sõjalisele operatsioonile suunduva-te ja sealt naasvate sõdurite abista-miseks loodi 2008. aasta alguses kaitseväes sotsiaalse ja psühholoo-gilise toetuse jaoskond.

Veteranipoliitika määratleb sõdurite abistamise meetmed sõja-lisele operatsioonile suundumisel, seal olles ja sealt naastes ning aitab neil ühiskonda sulanduda. Meet-med on mõeldud tervema ja riigi-kaitsest lugupidavama ühiskonna kujunemiseks. Meie kõigi jaoks on oluline, et maailma kriisikolded ei mõjutaks meie riigi ja meie naabri-te poliitilist palet ning kaitseväela-sed naaseksid valutult koju.

LIISA TAGELPOSTIMEES

Kunstnik Maarit Murka käis koostöös Sõjamuuseumi ja kaitseväega Afganistanis, kus ta kohtus missioonil teeniva-te sõdurite maailmaga ja

kogus ainest, et jäädvustada täna-päeva sõda traditsioonilisel moel – maalidel.

Maalid sünnivad Afganistanis tehtud fotode põhjal ja seerias saab olema kaheksa maali. Millest te läh-tusite just neid fotosid välja vali-des? Millist lugu need jutustavad?Ilmselgelt on see Eesti sõduri ja Eesti sõjaväe lugu. Esialgu rända-vad need komplektina – siis saan mina valida, millist lugu jutustada, aga need peavad töötama ka hiljem üksinda.

Minu jaoks sümboliseerivad need maalid samas ka tänapäeva sõja absurdsust. Nendel piltidel, kus istub mees üksi, relv tema kõr-val, antenn püsti, käib ka sõda. Lahingutegevuse pilt (esikaanefoto – toim) on tegelikult õppuselt, aga samasugune näeb välja ka tegelik sõda. Tavaline sõdur väljal oma vastast ju ei näe. Maalil, kus ma kujutan kohtumist kohalikuga, otsustasin ka just seetõttu kujutada kohalikku üksinda.

Maalil, mida ma praegu teen, tulid nad just patrullist. Tegin neist pildi, et näidata sõprust ja seotust, mis on missioonil olles ikkagi väga olulisel kohal. (Murkal oli pooleli nelja sõdurit kujutav maal – toim.)

Kuidas jõudsite oma töös välispolii-tika ja Eesti Afganistani missiooni teemadeni?Mul ei ole lugu sellest, kuidas üht-äkki avastasin enda jaoks välispolii-tika või missioonide teema. Olen sattunud Sõjamuuseumi juurde. Mind on alati ajaloolised teemad huvitanud, kuigi mitte just ajalooli-selt nii-öelda õigest aspektist alati, vaid just vastuolud või teatud per-soonid selle sees.

Otsustati kaasata keegi, kes viiks Afganistani teema ringkon-dadesse, kuhu see ei pruugi kuida-

gi muidu imbuda. Naljakas on see, et kujutatakse väga hästi ette, miks peaks minema Afganistani ajakir-janik, fotograaf või dokumentalist. Mulle jäi mulje, et kunstniku sin-naminek tundus absurdne ja aru-saamatu. Vanasti ju olidki rinde-kunstnikud, kes istusidki oma kla-dega kõrval mätta peal ja jälgisid toimuvat.

Mul küll on antud juhul tellija, aga mul on vabadus seetõttu, et keegi ei oska minu suhtes mingit positsiooni võtta. Ma olen sellest

kogemusest saanud inspiratsiooni kahe näituse jaoks – «Missioon» ja «Kontakt».

Kuidas te valmistusite Afganistani minekuks?Mulle anti teada, et nädala pärast on minek, ja mul oligi juhtumisi vaba nädal. Ahjaa, ostsin endale kaks käevõru, mis peaksid kaitsma füüsiliste ohtude eest (naerab).

Ainuke, mida ma üritasin endale selgeks teha, oli sõjaväe hierarhia. Kirjutasin selle endale paberi peale

isegi välja, aga mul läksid kõik need vanemad-nooremad sassi. Küsiti veregruppi – läksin selle jaoks esi-mest korda elus verd andma.

Paljud küsisid, kas sa ei karda, kas sul hirmu polnud. Aga hirm tekib siis, kui sa ei tea, mis sinuga juhtub. Ma lasin sellest lahti. Olin oma seljakotiga ega teadnud, kuhu mind maha pannakse, aga võtsin psühholoogiliselt sellise hoiaku, et see ei häirinud mind.

Põllule te eriti ei jõudnud ja veetsi-

te enamasti aega baasis, aga kas tekkis siiski mingisugune ettekuju-tus, kuidas mõjub see keskkond ja sõda neile, kes missioonil käivad? Ma mõtlesin selle peale hästi palju. Paljud sõdurid rääkisid, et tahaksid palju pikemalt seal olla, eriti mui-dugi need nooremad, kellel ei olnud perekonda ootamas. Ma ei suudaks ise olla sellises kindlas süs-teemis, aga ma sain aru, miks nad seal on. Seal on palju adrenaliini, kunstnikuna ei tee ma oma tööd ka ainult endale. Kui ma oleksin sõdur, siis tahaksin minna sinna, kus ma saan päris kogemuse.

Üks, mida ma pisut uurisin, olid linnalegendid. Näiteks, et nad tule-vad tagasi ja muutuvad vägivaldse-teks või «ta tuli tagasi ja oli nii muutunud, ei rääkinud midagi».

Küsisin, mida arvavad sõdurid ise selle kohta. Nad vastasid, et mida sa arvad, mida me tahame koju minnes. Me oleme siin kogu aeg koos ega saa kuskil kuidagi omaette olla. Ma saan koju, ma saan seal olla rahulikult omaette. Aga mu lähedased on mind ooda-nud, nad tahavad rääkida, mida sa tegid, kuidas sul oli. Ja siis arva-vad nad, et näe, ta on nii endasse tõmbunud, ei tea, mida ta seal koges. Mahajääjal on alati palju kehvem, ta ei tea, mis seal toimub, kuidas seal on.

Ma ei ole sõdurielust kunagi varem huvitatud olnud, aga mõist-sin nüüd seda lõputut ootamist. Nad ise ütlesid paljud, et kuus kuud on nagu üks päev – laupäev on koristuspäev ja pühapäeval saab kauem magada, aga see ei tekita nii suurt vahet. See on ikkagi üks päev. Paljudel on näiteks aega raamatuid lugeda või omaette mõelda.

Tagasi tulles kukud oma olme-probleemide keskele, mida seal olles polnud.

Koju jõudes oli mul adrenaliin väga üleval, nii et nõustusin kõiki-de projektidega, mida mulle pakuti. Lisaks tekkis ka tugev patriotism. Eestimaa patrioot olen ma nagunii – ma ei taha siit ära minna, ma tahan lihtsalt käia reisimas ja tulla tagasi. Seal tekkis aga väga ehe tugev Eesti tunne.

Tunnustuspäev kunstinäituse ja jooksuga

Kaasaegne rindekunst

Maarit Murka ja tema maalid Afganistanist (all). FOTOD: JAANUS LENSMENT

22. aprillil

TALLINN: kell 20.54 antakse start heategevuslikule kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide Sinilillejooksule. Kõigile huvilistele avatud jooksu tulemusi arvesta-takse kaitseväelastest osalejate puhul füüsiliste katsete tulemusena. (3.2-ki-lomeetrise jooksu start on Pirita teel Russalka juures ning fini! Pirita hotelli juures).

23. aprillil VIIMSI: Eesti Sõjamuuseumis näeb kunstnik Maarit Murka veteranidele ja kaitseväe rahvusvahelistele missioonidele pühendatud maalinäitust «Ope-ratsioon» (Mõisa tee 1)

PALDISKI: kell 9 avatakse Afganistanist Camp Bastioni sõjaväebaasist Ees-tisse toodud langenud sõdurite mälestusmärk. Mälestusmärgi avamise järel avab 1. jalaväebrigaad uksed kõigile huvilistele.

TORI: kell 12 jüripäeva jumalateenistus Püha Jüri kirikus, millega mälestatak-se langenud veterane. Õnnistatakse jürituld, süüdatakse laternad, mis läheta-takse haudadele ja vabadusvõitlejatega seotud mälestuspaikadele. Kiriku hoo-vis saab sõdurieinet.

TALLINN: kell 21 veteranipäevale pühendatud kontsert Veteranirock, kus esinevad Metsatöll ja Tanel Padar & The Sun. (Vabaduse väljak, kontserti kan-nab üle ETV2).

Avalikud üritused

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 20148 ! F,,#-&'&: .'%')$/!(0'.

Selleks et rääkida, kas veteranide eest peaks hoolitsema ainult riik või on oma osa selles kanda ka kodanikuühiskonnal, alustame küsimusest, mida riik praegu teeb veteranid heaks. Teil kõigil on selles suhtes pisut erinev taust, seega alustame teie isiklikust kokkupuu-test selle teemaga.

Pihlakas: Mina riigikaitse poolt ei puudutakski, mina räägik-sin kohe heategevusest.

Meil on põhiseaduse järgi koda-nikel õigus ja kohustus olla ustavad oma riigile ja kaitsta oma riiki. Kait-seväeteenistuse seadus ütleb, et meesoost kodanikel on kohustus ja nüüd ka naistel õigus võtta osa aja-teenistusest. See on kohustuste pool. See aga, kui inimene osaleb missioonidel, ei põhine ainult kohustusel, me täidame küll kohus-tusi liitlaste ees, aga mehed lähevad sinna vabatahtlikkuse alusel.

Ühiskonnas käib küll mõnikord pobin ja porin – miks meie poisse sinna vaja on. Meil on demokraat-lik riik, võib ka nii suhtuda, aga ma arvan, et inimesed saavad üha roh-kem aru, et meil on lisaks heaolu tarbimisele ka rahvusvahelised kohustused. Missioonile minejad panustavad rohkem kui seadus ette näeb, ja nad panustavad kõik, mis neil üldse on – oma elu ja tervise. Kui ühed annavad nii palju, tekibki küsimus, mida siis teised teha saa-vad. Sealt tulebki kohustus toetada oma mehi-naisi, poegi-tütreid, kes on andnud kõik, mis neil on. Kui nad hätta satuvad, on kodanikel moraalne kohustus neid aidata.

Rasmus Penno ja Jaune Engel, teil on mõlemal isiklik kokkupuude sel-lega, kuidas toimib veteranide eest hoolitsemine, samas olete te ka ise selle parandamisega tegelenud.

Penno: Kui me vaatame prae-gu, mida teeb riik, siis ma arvan, et pilt on palju paremaks läinud. Nüüd juba ka rakendatud veterani-poliitikas on tehtud suuri edusam-me. Need, kes juba on haavatud Eestis, on selle koos spetsialistidega osaliselt ikkagi käima lükanud.

Kui me läksime Iraaki, ei olnud ühtegi kogemust sõjas haavatutega. Kui me vaatame võrdluseks USAd – nemad pidid selle süsteemi välja töötama juba Vietnami sõja ajal. Sõjast tagasi tulnud üksused saavad nüüd integreeruda tsiviiltoetuse abil. Üldiselt see süsteem eeskujuna toimib ja minu arvates läheb ka Eesti veteranipoliitika selles suunas – kui me toome nad koju, ei jäta me neid vaatama, kuidas nad ise hak-kama saavad. Eelkõige on neil mui-dugi vaja lähedaste tuge, aga ka toe-tust ühiskonda integreerumisel.

Ma loodan, et see teavituskam-paania, kes on üldse veteran, jõuab inimesteni, ja nad ei arva, et me käime seal ainult raha teenimas.

Sõja kontekst on niivõrd muu-tunud – me kaitseme missioonidel siiski ka Eesti huve. Kui me ei oleks NATO liikmed, oleks olukord siin palju keerulisem.

Engel: Alguses oli kolukord väga raske. Esimene tõsiselt haava-ta saanu oli Agor Teterman, kes sai haavata koos Arre Illenzeeriga. Siis ei tehtud veel mingeid seadusi.

2007 sai koos minuga haavata veel üks poiss, me tegime riigikogu-le taotluse, aga seda ei võetud siis vastu. Alles siis, kui 2008 veel uusi haavatuid lisandus, võeti see lõpuks lugemisele ja 2008. aasta detsemb-ris võeti vastu seadus missioonil haigestunud või viga saanud kaitse-väelastele sotsiaalsete garantiide tagamiseks. Põhitöö tegid ära vigas-tatu Urmas Aid ja tema naine. Urmas ei olnud tegelikult raskelt vigastatud, aga mina olin ära ravil.

Ma arvan, et praeguseks oleks seadus ka meie surveta vastu võe-tud, sest haavatuid on nüüdseks nii palju. Praegu toimub süsteem väga hästi. Kui mina kaotasin jäseme, ei olnud midagi sellist varem juhtu-nud, kõik oli uus.

Penno: Ja ei tegeleta mitte ainult haavatutega, vaid ka perede-ga.

Pihlakas: See on riigi poolt.Engel: Üks suur asi on juba see,

et kui sõdur saab haavata ja viiakse Inglismaale, saab sinna minna ka tema perekond. Britid hoolitsevad meie eest väga hästi.

Penno: Nende kogemust ei saa-gi Eestilt nõuda, brittide taastusravi kogemus on meist nii palju pikem. Meil ei ole mõtet jalgratast leiuta-da, meil on nendega valitsuste tasandil lepingud, et nende profes-sionaalid tegelevad meie haavatu-tega. Ma arvan, et see on väga posi-tiivne, et tehakse teiste riikidega koostööd.

Anu Rannaveski, teie esindate siin otseselt riiki, kuidas näete teie koostööd kodanikuühiskonnaga?

Rannaveski: Jah,mina olen kaitseministeeriumist osalenud veteranipoliitika koostamises. Mui-dugi mitte üksi, oleme seda tööd teinud kaitseväe ja teiste kaitsevald-konna asutuste ning loomulikult veteranidega, kelle arvamust oleme võimalikult palju arvestanud.

Kokkuvõttes oleme saanud kok-ku päris hea dokumendi. Mitmed asjad, mida veteranid soovisid, on nüüd seadusesse kirjutatud – näi-teks tegevteenistuspensionilisa iga välismissioonil käimise eest ning ulatuslikud sotsiaalsed garantiid juhuks, kui kaitseväelasega peaks midagi missioonil juhtuma.

Veteranipoliitika on olnud nii eelmise kui selle valitsuse priori-teet. See annab jõudu ja lootust nende teemadega aktiivselt edasi liikuda.

Mulle väga meeldis see, mida Kaido Pihlakas ütles: need mehed ja naised, kes oma kõige kallimaga lähevad riskima, peavad olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud ja ühiskond peab neile tagasi andma. Ma räägin just sõdurist kui inime-

sest. Meil on kohustus minna, ja need on inimesed, kes on olnud nõus sinna minema.

Jaune ja Rasmuse kogemused pärinevad tõesti rasketest algusae-gadest, mis olid meie jaoks väga valulised.

Engel: Kogemus puudus.Rannaveski. Jah. Aga mulle

tundub, et oleme selle süsteemi loomisega suhteliselt hästi hakka-ma saanud.

Engel. Väga lühikese ajaga seal-juures.

Rannaveski: Oleme muutu-nud palju paindlikumaks, see on tulnud täiesti praktilisest vajadu-sest. Näiteks see, kui tihti saavad haavatute juurde sõita nende lähe-dased, sõltub ikkagi ravist ja vigas-tustest.

Engel: Praegu pole Eestis kes-kust, mis tegeleks amputeeritutega. Haapsalus on neuroloogiline reha-bilitatsioonikeskus, aga amputeeri-tutele spetsialiseerunud keskust ei ole. Sel suvel see tuleb ja see on väga hea, ning seda teenust saavad kasutada ka tsivilistid. Meil on väga palju amputeeritud inimesi.

Kui riik teeb nii suuri edusamme, kust algab kodanikuühiskonna roll?

Pihlakas: Hea, kui on seadu-sed ja riik toetab, aga ka ühiskonnal on kohustus anda tagasi, anda oma panus ja aidata.

Engel: Mitte kunagi ei saa riik ja seadused garanteerida kõike. See läheb lihtsalt nii kulukaks. Tegeli-kult tasuta lõunaid ei ole. Praegu teised riigid toetavad meie iseseis-vust ja pakuvad abi, kui peaks vaja minema. See ei pruugiks aga üldse nii olla, kui me poleks võtnud vastu otsust minna missioonidele. Meie välismissioonidel osalemine on ikkagi kaudselt Eesti iseseisvuse tagamine. Kui sa kuulud kuhugi ühingusse, on sul ka kohustused, ja tasuta ei saa midagi.

Kas ei või tekkida inimesel küsi-must, et kodanikuühiskond peab täitma lihtsalt riigi puudujääke?

Engel: Ei, see on kindlasti täiendav, enam ei täida see mingeid puudujääke.

Rannaveski: See märkus on tegelikult õige, sest väga paljud ei tea, kellele veteranipoliitika on suunatud ja milleks on vaja vetera-ne toetada. Meil on üle 2500 mehe ja naise, kes on käinud välismis-sioonidel ning kes on andnud Eesti julgeolekusse isikliku panuse.

Kui võtame juurde kõigi nende inimeste lähedased, saame veel suurema numbri, aga see on ikkagi väga väike protsent ühiskonnast. Väike osa, mis ei torka tegelikult sil-ma. Ja siin näengi kodanikuühis-konna ja veteranide endi organisat-sioonide rolli, et suurendada tead-

Vestlusring. Kes toetab veterani?Kuidas hoolitseb riik meie uute veteranide eest ja kas vigastatud sõjameeste eest hoolitsemine on ainult riigi kanda või on ka kodanikuühiskonnal oma kohustused, arutlesid veteranid veebel Jaune Engel ja nooremveebel Rasmus Penno ning vandeadvokaat Kaido Pihlakas ja kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist Anu Rannaveski. Vestlust suunas Liisa Tagel.

Veebel Jaune Engel: 2007. aas-tal Estcoy-4 koosseisus medõena Afganistanis töötades kaotas ta esimese eestlasena missioonil ja-la. Töötab endiselt kaitseväe mee-dikuna.

Nooremveebel Rasmus Pen-no: kaotas 2008. aastal Estcoy-5 missioonil olles mõlemad jalad alt-poolt põlvi. Töötab kaitseväe lo-gistikakeskuses ametnik-spetsia-listina. Kuulub Vigastatud Võitle-jate Ühingusse, mis veab ka Sini-lille heategevuskampaaniat.

Vandeadvokaat Kaido Pihla-kas: üks sihtasutuse Carolin Il-lenzeeri Fondi asutajatest ja fon-di nõukogu liige. Carolin Illenzee-ri fond asutati 2004. aastal pärast seda, kui Iraagis hukkus vanem-veebel Arre Illenzeer, ja see kan-nab tema tütre nime. Fond toetab hukkunud ja raskelt vigastatud sõdurite laste haridusteed. Fondi patroon on Eesti Vabariigi presi-dent.

Anu Rannaveski: kaitseminis-teeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist, üks ve-teranipoliitika koostajatest.

Osalejad

LIISA TAGELPOSTIMEES

Kaido Pihlakas (vasakult), veebel Jaune Engel, nooremveebel Rasmus Penno ja Anu Rannaveski. FOTO: TOOMAS TATAR

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 9F,,#-&'&: .'%')$/!((0'.

KINDRALMAJOR RIHO TERRASKAITSEVÄE JUHATAJA

Ligi kaks kümnendit tagasi – 1995. aastal – läkitas Eesti Horvaatia poole teele oma esimese missiooniüksuse. Tol hetkel pidasid vähesed tõe-

näoliseks, et järgmiste kümnendi-te jooksul saadame sõdureid maa-ilma raskeimatesse sõjakolletesse. Tänaseks on kaitseväe välisoperat-sioonidel osalenud üle 2500 mehe ja naise. See on arvestatav jõud – Eesti kaitseväe veterane on meie töö- ja õpingukaaslaste seas, kogu-konnas, kus me elame, sõpruskon-nas, kellega suhtleme.

Eesti on lubanud panustada Afganistani operatsiooni lõppedes järgmistesse missioonidesse, kus rahvusvahelist abi vaja – konflik-tid ei kao maailmast kuhugi.

Igal aastal lisandub meie vete-ranide ridadesse uusi võitlejaid oma rõõmude ja muredega. Mullu vastu võetud veteranipoliitika kindlustab, et ühiskond tunnustab inimesi, kes on, relv käes, Eesti eest võidelnud, saanud vigastada, jätnud oma elu. Veteranid jäävad meiega paljudeks aastateks – nii sõjakogemustega ohvitserid-alloh-vitserid, reservväelased kui sõjas viga saanud.

Eesti riik kulutab enda kaitsmi-seks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Veteranide panus on oluliselt suurem – mõnel kahjuks ka 100 protsenti. Riikli-kud tagatised – võimalus võtta Kredexi käendusega laenu, oman-dada kõrgharidus, saada täiendav protsent juurde pensionile – on käegakatsutav riigi tugi kõigile Eesti eest võidelnutele.

Arenev toetussüsteemMeie riik on juba praegu teinud väga palju selleks, et vigastatud kaitseväelased saaksid elus võima-likult hästi hakkama. Loomulikult on meil veel palju õppida – toe-tussüsteemi arendamine on alles algusjärgus.

Vigastatud kaitseväelased on reeglina noored ja tugevad mehed-naised, kel elus veel palju saavutada – vigastus ei tohi neid ühiskonnast eemale peletada. Praegu saavad nemad, nagu tei-sedki veteranid, riigi kulul õppida, vajadusel väga kvaliteetsed pro-

teesid, käia taastusravil Inglis-maal, kaitsevägi kindlustab neile töökoha. Püüame aidata vigasta-tud sõjameestel leida sobivaid paraspordialasid, millega tegele-da. Kaks raskelt vigastatud vetera-ni – veebel Egerd Erreline ja noo-remveebel Ott Jõesaar – on heaks näiteks sellest, kuidas saab teenis-tust jätkata, nemad on ka pärast seda osalenud välisoperatsioonil.

Ometi on enamik vigastatud veterane tunnistanud, et kõige olulisem toetus on kaaskodanike tunnustus, ühiskonna meelespi-damine, hea sõna.

Veteranidel endil on ühiskon-nale palju anda – Sinilille-kampaa-nia, millega kogutakse raha vigas-tatutele Ida-Tallinna keskhaigla kõnniroboti ostmiseks, on Vigas-tatud Võitlejate Ühingu algatatud. Seda ei saa kasutada mitte ainult nemad ja nende saatusekaaslased, vaid kõik eestimaalased, kellel kõnniabiseadmest abi.

Meil kõigil on võimalus sinilil-li ostes roboti ostu panustada. Ameerika Ühendriikide abiga on samasse haiglasse loomisel taas-tusravikompleks, kust saavad toe-tust kõik proteesikasutajad. Üks tulevasi proteesimeistreid on ise sõjas jalad kaotanud veteran, kes tunneb kõige paremini vigastatud inimeste muresid.

Veteranide elu- ja töökogemus teeb neist otsustusvõimelised juhid, head meeskonnaliikmed ja õpetajad. Liitlased on Afganista-nis ja Iraagis hinnanud Eesti sõdu-rite kaalutletust ning oskust pan-na end kohalike elanike olukorda. Usun, et ka Eesti tööandja jaoks on nad tasakaalukateks, otsustus- ja empaatiavõimelisteks töötaja-teks, kellele saab kindel olla.

Väikeriigina on meile oluline, et Eestit võetakse võrdse partneri-na. Peame näitama, et suudame võtta kohustusi ja neid sarnaselt

teistega ka täita. Riigina, mille jul-geolek sõltub väga palju NATO tõhusast toimimisest, on oluline, et alliansi riigid suudaksid koos tegutseda, planeerida ja operat-sioone läbi viia. Ukraina sündmus-te valguses olen saanud kinnitust, et Eesti kaitsevägi on suurriikide armeedele võrdväärne partner – me arutame lähemate liitlaste kait-seväe juhatajatega avameelselt maailmas toimuvat, kui vaja, saa-me neilt küsida toetust ja abi, olles samas valmis ise neid toetama.

Hindamatud oskusedLiitlastega teeninud kaitseväelaste panuseta poleks nii usalduslikud suhted iialgi mõeldavad. Praegu-sed suurriikide armeede juhid juh-tisid mõni aasta tagasi Afganista-nis ja Iraagis üksusi, kuhu kuulu-sid ka Eesti sõdurid – meie kaitseväelasi mäletatakse.

Valmistudes Eestit kaitsma, on oluline, et sõdurid suudaksid la hin gutingimustes võtta vastu vajalikke otsuseid ja neid ellu viia. Seda võib õppida aastakümneid, kuid inimese puhul, kes pole ise tule all olles otsuseid vastu võt-nud, pole kunagi teada, kas õpitu ekstreemolukorras ka toimib. Nii-suguse kogemuse on Afganistanist ja Iraagist saanud paljud.

Need, kes jätkavad oma teenis-tust kaitseväes, annavad oma teadmisi edasi. Ka nende puhul, kes kaitseväes enam ei ole, teame, et meil on olemas lahingukoge-musega reservväelased.

Kõrge võitlusvaimu saavuta-misel on olulised nii distsipliin ja lahinguline ettevalmistus kui ka teadmine, mille nimel sõditakse – sõdurite jaoks on ühtviisi oluline samastuda nii väikese üksusega, kellega õlg õla kõrval võideldakse, kui ka ühiskonnaga, kelle nimel see on ette võetud. Ühiskonna lugupidamine on veteranidele vajalik, nad hindavad teie tuge ja annavad selle eest oma panuse meie riigi püsima jäämiseks.

Mullused veteranipäeva üritu-sed said nii kaitseväelaste kui kõi-gi Eesti inimeste seas sooja vastu-võtu osaliseks, valitsuses on luge-misel päeva lipupäevaks kuuluta-mise eelnõu. Heisakem veterani-päeva puhul lipud juba nüüd ning toetagem sõna ja teoga Eesti ise-seisvuse eest võidelnud veterane.

Veteranidel on ühiskonnale palju anda

Vestlusring. Kes toetab veterani?Kuidas hoolitseb riik meie uute veteranide eest ja kas vigastatud sõjameeste eest hoolitsemine on ainult riigi kanda või on ka kodanikuühiskonnal oma kohustused, arutlesid veteranid veebel Jaune Engel ja nooremveebel Rasmus Penno ning vandeadvokaat Kaido Pihlakas ja kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist Anu Rannaveski. Vestlust suunas Liisa Tagel.

likkust ja muuta nad nähtavaks. Tekitada mõistmist, et välismissioo-nidel käinud inimesed on ühiskon-na tänu ära teeninud. Ja et neil on jätkuvalt oma riigile palju anda. Seda ei saa teha ministeerium.

Pihlakas: Suur jõud on mee-dial, meedias peab tutvustama, et need ei ole ainult 90-aastased mehed. Seda peab rohkem lahti seletama. Kõike seda näidata on meie kui ühiskonna kohustus.

Engel: Ühiskonna arusaamise-le, milleks on meile vaja sõjaväge ja Kaitseliitu, aitas praegu muidugi väga palju kaasa Ukrainas toimuv. Kaitseliidu vastu tekkinud suur huvi näitab, et meie julgeolekutee-masid peetakse oluliseks.

Penno: Samas ei saa me eelda-da, et oleme ühe aasta kestnud kam-paaniaga kõik ära teinud ja edasi saavad kõik juba ise aru. Ma ei arva, et eestlane on aeglane, aga uuendus-te omaksvõtmisega läheb aega.

Meie eesmärk pole nõuda, et me oleme veteranid, te peate meid aus-tama. Me tahame näidata, et me ei ole ainult metslased, kes käivad raha eest Talibani küttimas, vaid et me oleme tegelikult hoopis teistel eesmärkidel seal. Just selleks on meil see kampaania.

Penno: USA-l oli juba ammu kampaania «Ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, küsi, mida saad sina riigi heaks teha».

Meie eeskujud veteranide eest hoo-litsemisel võiksidki siis olla Inglis-maa ja USA?

Rannaveski: Angloameerika riikides ongi vigastatud kaitseväe-laste toetamine väga tugevalt üles ehitatud kodanikuühiskonnale, Põh jamaades tagab riik peamise abi ja kodanikuühiskond täiendab riigi toetust.

Meie võrdlus Ameerikaga on hästi tugev, kuigi neil on väga palju rohkem kogemust olnud ja neil on veteran ikkagi kangelane, kellele teevad restoraniomanikud lõunaid välja. Veteranidesse suhtutakse kui kangelastesse.

Engel: Mul on endal kogemus, kus USAs väljas käies oli meie eest arve juba tasutud. Seal on suhtumi-ne hoopis teine. Aga nad ütlesid ka, et see suhtumine muutus poole-hoidvamaks pärast kaksiktorne. Samas käivad seal ka Vietnami sõja veteranid taastusravikeskustes praegusi vigasaanud toetamas.

Pihlakas: Aga Vietnami sõja veteranidesse ei suhtutud alguses nii hästi. See on ühiskonna hoiak, mida me peame kujundama koos.

Engel: Meie alustasime selle hoiaku kujundamisega alles 2007. aastal, me oleme isegi kiired olnud.

Penno: Arvan, et kui me jätka-me, muutub see veel paremaks, et ühiskond hakkab meid rohkem toetama. Põhja pool oleme selles vallas ka kõige rohkem arenenud riik.

Engel: Pean mainima, et kui me räägime toetusest, ei küsi me raha, me tahame moraalset toe-tust: et me oleme vajalikud, et tun-nustataks, et seda ametit on ka vaja. Kodanikuühiskonna toetust ongi seetõttu vaja, et riik ei saa kõi-gega tegeleda. Me vajame ka abiva-hendeid, mida riik tagada ei jõua.

Rannaveski: Riik tagab sea-duste ja õigusaktidega selle, et vete-ranidel oleks elementaarne tugi. Kuid kõike ei saa seadustesse kirja panna. Kõiki erijuhte ei ole võima-lik ette näha, samuti ei pruugi sea-dused olla alati paindlikud.

Kodanikuühiskonnas on paind-likkust rohkem ning on loogiline, et just kodanikualgatuse korras sünnivad mitmesugused algatused, mis aitavad täita ühte või teist vete-ranidega seotud eesmärki. Näiteks mulle väga meeldivad Carolin Illenzeeri Fondi ettevõtmised, mis on alati väljapaistvad ja selge sihiga toetada langenud veteranide laste arengut.

Pihlakas: Meie rahajagamine on vajaduspõhine ja hooliv, me ei larista, aga me arvestame inimeste vajadustega. Tihti need inimesed pöörduvad ise meie poole ja räägi-vad, mida neil vaja on. Oma üritus-tega püüdleme aga selle poole, et veteranid oleks hästi näha.

Engel: USAs on see viidud mui-dugi äärmuseni, meie jaoks võib see isegi hirmutav olla.

Pihlakas: Eks me ikkagi püüa-me nende suunas liikuda. Veel parem oleks muidugi, kui uusi vete-rane juurde ei tuleks, et ajalugu ei liiguks sinnapoole.

Kaido Pihlakas (vasakult), veebel Jaune Engel, nooremveebel Rasmus Penno ja Anu Rannaveski. FOTO: TOOMAS TATAR

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras Afganistanis. FOTO: KRISTEL MAASIKMETS

Ühiskonna lugu pida-mine on veteranidele vajalik, nad annavad selle eest oma pa nu-se riigi püsimiseks.

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 201410 !

Sõna «veteran» tuleb ladinakeel-sest sõnast vetus, mis tähendab «vana». Vetera nus’eks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase

aja ära teeninud ja erru lastud, mil-le järel ta võis pöörduda kas tsivii-lellu või jääda armee juurde. Vete-rani tähistav kreekakeelne sõna on apomahos, mis sõna-sõnalt tähen-dab «võitlusest väljas».

Niisiis on veteranide näol tegu tulest ja veest läbi käinud sõjamees-tega, ent vahel nimetatakse vetera-nideks kujundlikult ka teiste vald-kondade «vanu tegijaid». Kuid ka sel juhul ütleb meie ühine keeletaju ette, et veterani sõnaga on sobilik seostada eeskätt võitluslikke või vähemalt võistluslikke elualasid – näiteks «veteranpoliitik» või «spor-diveteran». Keegi ei keela kõnelda veteranluuletajast või veteranmesi-nikust, kuid see kõlaks mõnevõrra veidralt.

Selles osas on meist lahkemad prantslased, kes nimetavadki vete-ranideks mistahes eluala pikaajalist harrastajat, ning sõjaveteranide jaoks on neil seetõttu eraldi mää-ratlus – ancien combattant ehk «vana võitleja».

Vahel kasutatakse ka eesti keeles selguse mõttes sõna «sõjaveteran». Kuigi sellist terminit kohtab ka saks-laste, soomlaste jt juures (Kriegsvete-ran; sotaveteraani), on selle teatav levik eesti keeles seotud ilmselt roh-kem vene keele ja nõukogude ajaga. Nimelt kasutati NSV Liidus laialda-selt ka sõna «tööveteran», mis oli õigustatud sellega, et NSV Liidus olid peaaegu kõik elualad propa-gandistlikul tasandil militariseeri-tud – kõik võitlesid või vähemalt võistlesid, isegi kirurgid ja advokaa-did, rääkimata metallurgidest või lüpsjatest.

Seda nimetati sotsialistlikuks võistluseks ning selles olid oma võitjad ja kaotajad. Võitjad said rändlippe ja soodustusi, kaotajad pidid taluma hurjutamist. Kuna üleüldine võitlus ja võistlus gene-reeris vastavalt ka palju (töö)vetera-ne, tuli endisi sõjamehi selguse mõttes nimetada sõjaveteranideks.Ent sotsialistliku võistluse ajad on kaugele seljataha jäänud, mistõttu ei ole «sõjaveteran» praeguses eesti keeles enam ilmselt tarvilik, piisab «veteranist».

Tänapäeva maailmas tuleb vete-rani termini juures tähele panna

võimalikku tähenduserinevust, mis sõltub peamiselt sellest, kas vastava riigi armee on rajatud üldisele aja-teenistusele või on tegu vabatahtli-ku palgaarmeega.

Ajateenistust rakendavates maa-des, näiteks Norras ja Soomes, nimetatakse veteranideks sõjas käi-nud mehi-naisi, Soomes konkreet-selt isegi ainult 1939–1944 sõdi-nuid; palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USAs, on veteran aga oma teenistu-se lõpetanud ja pensionile jäänud sõdur, sõltumata lahingukogemuse olemasolust või selle puudumisest.

Veteranistaatus oli seotud teenis-tuse lõpetamisega ka vanas Roomas ja, tõepoolest, Rooma armee oligi alates 1. sajandist eKr palgaarmee. Muidugi oli Rooma traditsioonilist sõjakust arvestades väheusutav, et mõnel leegionäril õnnestus oma 20 aastat ära teenida ilma ühtegi sõtta sattumata. Seega langesid need kaks veterani-definitsiooni peaaegu kok-ku – erru läinud sõdur oli ühtlasi ka sõjakäikudel käinud ja lahingutes kaasa löönud sõdur.

Praktilisest lahingukogemusest ei vaadata mööda ka tänapäeva USAs, kus üldaktsepteeritud definit-siooni kohaselt loetakse veteraniks küll igat sõjaväest erru läinud isikut, «eriti aga neid, kes on osalenud lahingutegevuses». Niisiis ühed on veteranid, teised n-ö eriti veteranid.

Eesti riigikaitse rajaneb ajatee-nistusel ja reservarmeel ning see-tõttu on loogiline, et meie keeleka-sutuses ei tähenda «veteran» erusol-datit, vaid sõjas ja/või lahingutege-vuses osalenud kaitseväelast. Siit järeldub omakorda, et veteran võib olla ka teenistust jätkav isik ja seista alles rivis.

Selliseid veterane on näinud ja hinnanud kõik maailma armeed, moodustades neist kas omaette üksusi või paigutanud neid autori-teetsete vanemate relvavendadena nooremate ja kogenematute keske-le. Tüüpiline oli seegi, et veteranist sai ülemus – võib-olla küll mitte ohvitser, sest ohvitserikohti täideti tavaliselt seisuslikul põhimõttel, kuid näiteks seersant või selle ana-loog.

Eriti lugupidavalt suhtus oma

veteranidesse Napoleon, ja seda mõlemas võimalikus veterani tähenduses – nii erru läinud kui ka alles teenistuses olevatesse vana-desse sõjameestesse. Tema armees olid olemas eraldi veteranide üksu-sed, nagu kuulus «vana kaardivä-gi», mis koosnes eriti kogenud sõja-meestest.

Napoleoni soov surres oli, et ta maetaks Pariisi Invaliidide toomki-rikusse, kus tema põrm alates 1840. aastast puhkabki. Invaliidide toom-kiriku ja selle juurde kuuluva hoo-netekompleksi rajas juba 17. sajan-di teisel poolel Louis XIV ning see on mõeldud vanade ja põdurate sõjaveteranide hooldekoduks – seda ülesannet täidab see ka prae-gu.

Veteran kui kultuurifenomenVeteran ei ole ainult kitsalt sõjan-duse või sõjavägedega seostuv kul-tuurifenomen, vaid ta on osa rah-vakultuurist. Kui vaadata Euroopa rahvaste pärimusi ja muinasjutte, on errulastud soldatil seal kindel koht. Muinasjuttude erusoldatil on teatav sarnasus eesti rahvajuttude rehepapiga – nad on kartmatud ja nutikad tegelased, kellele lõpuks naeratab õnn.

Tegelikult ei pruukinud vana sõduri eluõhtu just õnnelik olla, seda eriti seetõttu, et sageli oli tegu sandiga. Kuid juhul kui tõsist inva-liidistumist oli õnnestunud vältida, oli neil sitkete ja karmide meestena siiski rohkem võimalusi endale vanast peast elatist teenida kui mõnel tavalisel üksikuks jäänud seenioril. Näiteks oli erruläinud !veitsi palgasõduril suur !anss saa-da endale mistahes Euroopa suur-linnas peene restorani või hotelli uksehoidja koht, sest omanik võis olla enam-vähem kindel, et !veits-lasest ehk !veitserist mingi tänava-kaabakas juba läbi ei murra.

Uksehoidjat nimetatakse !veit-seriks tänini. See on omamoodi paradoks – !veitslase nimi sümboli-seerib korraga nii tipptasemel sõja-meest kui ka pikka aega sõdu välti-da suutnud rahuriiki. Samas pole imestamiseks põhjust – tegu on ilmeka tõendiga, kui õige on vana-de roomlaste sentents «Kui soovid rahu, ole valmis sõjaks» (Si vis pacem, para bellum). "veitsi rahu-põlve on taganud eeskätt !veitslaste legendaarne sõjaline võimekus.

Küllap seisis Eestiski nii mõnigi «väljateeninud soldat» (sest just nii neid nimetati) meie tähtsamates linnades hotelli- või restoraniuksel. Võib-olla ka mõisais. Kuid veel tüü-pilisem oli, et erusoldatist sai valla-kasakas. Vallakasakas oli vallakohtu

teener, kellena ta jagas ka ihunuht-lust, hiljem vallaorganite käskjalg, kelle ilmumine taluõuele tähendas tavaliselt mõne koormise või kohustuse teatavakstegemist. On ilmne, et nendes funktsioonides ei tekitanud erusoldat lihtrahvas min-geid sooje tundeid. Selline peaaegu et karikatuurselt kuri vallakasakas esineb nt Mark Soosaare filmis «Jõulud Vigalas».

Kuid rahvapärimuses säilis ka teistsugune erusoldat – mõnusalt piipu popsutav, paljunäinud ja pal-jukäinud vanamees, sageli paraku küll invaliid, kuid ammendamatu jutuvestja, kes võis ka pisut ham-basse puhuda, kuid mis sellest. Kõi-ge tähtsam oli hea jutt ise ja jutu-vestjaist peeti lugu.

Sõna «veteran» tänapäevases EestisTänapäeva Eestis seostub «vetera-ni» sõna väga paljude jaoks 9. mai, Nõukogude armee ja punalippude-ga. Kuvandi keskmes on ordenite (või ka kõigest mälestusmedalitega) ülekülvatud hallpea Nõukogude mundris, kes sõjakaaslaste mälestu-seks klaasikese viina võtab. Tema keskkonnas nimetatakse teda Suure Isamaasõja veteraniks.

On olemas ka vastaspoole vete-ranid, kelle veteraniseisuses ei ole mingit kahtlust, kuid kelle ordenid

on teised ja kes ei kogune punalip-pude, vaid sinimustvalgete alla, ning kes on koondunud mitmetes-se ühendustesse, millest suurim on Eesti Vabadusvõitlejate Liit. Oma-vahel suhtlevad need kaks veterani-de liiki harva, pidades teineteist siiani vaenuliku poole esindajaiks.

Tugevamalt kui tänapäevases päriselus on «Suure Isamaasõja veteranid» esindatud siiski meie mälestustes nõukogude ajast. Ehkki nende hulka kuulusid ka eesti las-kurkorpuse mehed, pidas elav kul-tuurimälu veterani all silmas ikkagi vallutajat, okupanti, võõrast, kes läks järjekorras ette, et osta ära vii-mane banaanikobar, käitudes veel aastakümneid pärast sõda tõepoo-lest otsekui riisuv okupant. Pole ime, et väga paljud laskurkorpuse veteranid vähemalt poejärjekorras oma eesõigusi ei kasutanud.

Teisiti oli lugu venekeelse ela-nikkonna hulgas, kus kõnealuseid veterane koheldi suurima lugupi-damisega ja kus isegi järjekorras etteminekut eriti pahaks ei pandud. Eestlastele võis kangastuda, et selles väljendus tänumeel: olite vaprad, vallutasite meile selle maa, kus me nüüd peremehetseda saame, suur tänu teile.

Tegelikult ei ole selline arutlus-käik usutav. Lugupidav suhtumine veteranidesse oli NSV Liidus üldine

Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevani Veteranid – nad on olnud osa elust ja ühiskonnast senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Ka Eestil on omad veteranid, kes väärivad tähelepanu ja meelespidamist.

LAURI VAHTREAJALOOLANE

Ajateenistuseta riikides on veteran teenistuse lõpetanud sõdur sõltumata lahingukogemusest.

Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi vahel peetud 1812. aasta sõja viimased elusolevad irokeesi päritolu veteranid sõja 70. aastapäeval. FOTO: WIKIPEDIA

A1$*-"-

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 11

ning läänepiirkondades, sealhulgas Baltimaades, elutsevad «nõukogu-de inimesed» ei moodustanud sel-les osas erandit. See oli täiesti loo-mulik lugupidamine.

Erandlik oli muu. Baltimaades võis tekkida küsimus, et miks siis teise poole veteranidest juttu ei tohi teha. Siin veetsid oma vana-duspõlve tuhanded vaprad ja tee-nekad mehed ja naised, kes olid elu kaalule pannes astunud oma isa-maa kaitsele, kogenud vangipõlve ja alandusi, kuid kelle teeneist kõnelemine oli valitseva re#iimi sil-mis kuritegu.

Teises maailmasõjas NSV Liidu eest sõdinud veteranidesse suhtu-mise diametraalne erinevus eesti ja vene kultuuripildis tekitas ja teki-tab tegelikult tänini olmekonflikte, solvumisi, mittemõistmisi. Eestla-ne, kes «kiliseva-koliseva» kohta salvava märkuse pomises, väljendas

allaheidetud rahva loomulikku trotsi, samal ajal kui episoodi pealt nägeva venelase arvates oli tege-mist ennekuulmatu matslusega – või koguni natslusega. Ebaõiglased ja alusetud natsismisüüdistused on aga omaette teema.

On päris ilmne, et nüüd, mil Eesti vabariik on taas üle 20 aasta mitte ainult juriidiliselt, vaid ka praktiliselt eksisteerinud, on aeg neist vanadest kahetsusväärsetest ja mõnes mõttes lahendamatutest vastuoludest üle saada.

Pole tarvis kõrvale heita vanast Roomast pärinevat auväärset termi-nit paljalt seetõttu, et nõukogude ajal tähistati sellega kedagi, kes Ees-ti kultuuripildis ei olnud mitte veteran, vaid okupant. Aeg suudab terminite tähendused nii mõnigi kord õigele kohale tagasi nihutada, kui sellele veidi kaasa aidata. Mee-nutagem kasvõi sõna «pioneer» käekäiku.

Eesti riik ei ole taastamisest saa-dik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sellegipoolest pidanud, järe-likult on meil olemas ka veteranid – vähemalt selle sõna ühes eelkirjel-datud tähenduses – sõjas osalenud. Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvasta-tud vaenlane jms enam nii tavali-

sed nähtused kui veel sadakond aastat tagasi. Seetõttu on ka lahin-gus käinud ja tule all olnud mees või naine varasemate aegadega võr-reldes märksa haruldasem nähtus, ja on iseenesestmõistetav, et selli-seid inimesi märgatakse ja tunnus-tatakse ka riiklikul tasandil.

Veteranid Eestis enne Teist maailmasõdaEesti kõige esimeseks veteranidega tegelevaks organisatsiooniks oli Vi-gastatud Sõjameeste Ühing, mis ra-jati 1917. aasta septembris ja mis tegeles Esimeses maailmasõjas vi-gastatud meeste majandusliku ja moraalse abistamisega. Nagu näha, oli tegu siiski vaid ühe veteranide segmendiga, mistõttu VSÜd otse-selt veteranide organisatsiooniks pidada ei saa. Juba veidi enam kui aasta pärast VSÜ rajamist hakkas maailmasõja invaliididele lisandu-ma Vabadussõja omi. VSÜ tegutseb tänapäevalgi.

Enne Teist maailmasõda Eesti vabariigis eraldi veteranide päeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid või-dupüha 23. juunil ja veel otsese-malt Vabadusristi päev, mida tähis-tati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemis-pühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva

pärast lihavõtteid). Veteran ei olnud tollal erand, pigem reegel. Seljataga oli pikk, enam kui viis aas-tat kestnud verevalamine, millesse lõpuks oli kas või mingil moel kaa-satud enam-vähem kogu relva-kandmisvõimeline meessoost ela-nikkond. Seetõttu oli loomulik, et tõelisteks sõjasangariteks peeti ees-kätt Vabadusristi kavalere.

Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäe-va. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. Ajaleht Postimees kirjutas: «Waba-dusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuu-lunud Wabadussõja võitnud silma-paistvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üksnes täitnud oma kohust, vaid on andnud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.»

Olid muidugi veel Esimese maa-ilmasõja veteranid. Kuid ajalookäik olid tekitanud olukorra, kus need mehed, kes olid käinud küll maail-masõjas, kuid mitte Vabadussõjas, moodustasid sõjakogemusega isi-kute suure koguhulga raames üsna väikese osa. Tegu sai olla eeskätt nendega, kes olid maailmasõjas tõsiselt viga saanud ja võitlusvõime kaotanud (VSÜ liikmeskonna põh-jal orienteerivalt 3000 meest), lisaks Venemaalt pärast Vabadussõda repatrieerunud mehed, kes olid maailmasõjast osa võtnud – kus-juures mõned siiski ka Vabadussõ-jast, ainult et vastaspoolel.

Teisest küljest leidus arvukalt noori mehi, kes polnud käinud maailmasõjas, küll aga Vabadussõ-jas – näiteks õppursõdurid, samuti Vabadussõja jooksul mobilisatsioo-niikka jõudnud noormehed. (Need kaks liiki osaliselt kattusid.)

Kuna Eesti vabariik loodi ikkagi tänu Vabadussõjale, ei olnud riigil moraalset kohustust maailmasõja veterane kuidagi eraldi meeles pidada või esile tõsta. Ammugi mit-te Jaapani sõja või koguni Türgi sõja veterane ja vigastatuid, keda ju samuti leidus. Kuid keegi ei keela-nud neil meestel kanda Vene riigilt vapruse eest saadud teenetemärke, ja seda tehtigi loomuliku uhkusega. Ka Johan Laidoner kandis muude ordenite kõrval Georgi linti, mis märkis Georgi mõõga annetamist 1915. aastal.

Vabadussõjas üles näidatud vap-ruse tunnistuseks oli Vabadusrist, eriti muidugi selle II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Ees-ti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku, nagu teada, ei antud kordagi välja. Süm-boolselt on II liigi 1. järgu Vabadus-risti saanud aga kogu eesti rahvas Vabadussõja võidusamba näol.

Vabadusristi kavaleridest kuju-nes eraldi vennaskond – Vabaduse Risti Vendade Ühendus, mis ülerii-gilisena loodi 1925. aastal ja mis mõjutas mitmel puhul ka Eesti poliitikat. Veelgi jõulisemalt tegi seda aga üleriigilise organisatsioo-nina 1929. aastal rajatud vabadus-sõjalaste (kesk)liit. Esialgu oli tegu veteranide organisatsiooniga, kuid 1930ndail kujunes liit ümber polii-tiliseks erakonnaks, kuhu alates 1933. aastast võisid astuda ka Vaba-dussõjas mitte osalenud mehed.

Välised austusavaldused olid muidugi olulised, kuid võib-olla veelgi enam läksid inimestele korda konkreetsed hüved, eriti Vabadus-sõja sõdureile lubatud maa. Suureks soodustuseks oli ka õigus õppemak-suta omandada haridus kuni üli-kooli lõpetamiseni.

Asunikutalude jagamine Vaba-dussõja veteranidele meenutab

vägagi vastavat seadust vanas Roo-mas, mis tagas erruläinud sõdurile teatava suurusega maatüki.

Eestis lisandus sellele veel aja-loolise õigluse jaluleseadmise aspekt – või vähemalt nii seda tollal mõisteti. Teiseks erinevuseks võib pidada, et sõduritele maa jagamine ei olnud kavandatud rutiinseks, püsivaks meetmeks nagu alalõpma-ta sõdivas Roomas, vaid see oli osaks ühekordsest reformist, mille eesmärk oli likvideerida mõisama-jandus kui selline.

Tagasi tänapäevaEesti valitsus kiitis 2012. aasta det-sembris heaks veteranidepoliitika. Meie ajateenistusel põhinevast rii-gikaitsemudelist lähtudes puudu-tab see poliitika lahingutegevuses osalenud (missioonil käinud) me-hi-naisi sõltumata sellest, kas nad on veel rivis või kaitseväest lahku-nud, lisaks on selle alla hõlmatud ka kaitseväes teenistusülesannete täitmisel ja Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel püsivalt töövõime kao-tanud isikud.

Võib-olla tundub mõnele – seal-hulgas mõnele asjaosalisele endale –, et pooleaastase missiooni läbi teinud ja teenistust jätkava noore inimese jaoks on veterani nimetus liiga kõlav või pateetiline, teiseks ei hõlma see kõiki Eestis elavaid vete-rane. Kuid teisalt pole selle nimetu-sega tänapäeva reaalsusi arvestades midagi valesti.

Kui riik soovib missioonikoge-musega isikute suhtes konkreetseid soodustusi ja õigusi sätestada, peab ta neid kuidagi nimetama, ja sobi-vaim termin on ikkagi «veteran». Lõpuks jääb asjaosalistele alati vabadus kasutada mitteformaalset, relvavennalikku terminit «missioo-nimehed» – muidugi kui missioo-nil käinud naiskaitseväelased luba-vad.

Selliselt defineeritud veterane polegi teab kui vähe. 2012. aasta lõpu seisuga on rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenud ligi 2500 inimest. Neist 11 meest on langenud, kuid haavata ja vigas-tada on saanud 130 isikut, neist ras-kesti 34. Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud endiselt rivis.

Niisiis on Eestil uue iseseisvus-aja veteranid vaieldamatult olemas, ja neid on tuhandeid. Riik ja ühis-kond võlgnevad neile tänu ja lugu-pidamise, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Eestist kauge-le, on tegu ikkagi Eesti huvide eest seismisega. Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demo-kraatliku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegu ka solidaarsusko-hustuse täitmisega tänapäevase (suhtelise) maailmarahu tagamisel. Seda panust ei saa ega tohi alahin-nata.

Kaitseministeerium ongi algata-nud ühtse veteranipoliitika välja-kujundamise ja iga-aastase vetera-nipäeva tähistamise 23. aprillil, jüripäeval, mis meenutab ühtlasi 1343. aastal puhkenud jüriöö üles-tõusu, meie võitlusvaimu ja vaba-dustahte üht võimsamat sümbolit. Lisaks on püha Jüri sõjameeste kait-sepühak.

Pole tarvis loobuda vanast Roomast pärit terminist seetõttu, et NSVL-is tähistati sellega okupante.

Eesti uue iseseisvusaja veteranid on vaieldamatult olemas ja neid on tuhandeid.

Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi vahel peetud 1812. aasta sõja viimased elusolevad irokeesi päritolu veteranid sõja 70. aastapäeval. FOTO: WIKIPEDIA

A1$*-"-

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 201412 ! P0'.$#$1$*!/'

Putini re#iim viib Ukrainas läbi sõjalist operatsiooni, milles kasutatakse eksitustegevust ennenägematul määral. Koha-ti kalduvad lavastuste valed

aga lausa absurdi ning udupildist paistavad nukujuhi punutud traa-gelniidid kaugele.

Balti jälgVene propaganda üritas näidata va-badusmeelseid meeleavaldusi Mai-danil ja hiljem Ukraina valitsust kui lääne eriteenistuste kätetööd.

23. veebruaril hakkas Interfax levitama väidet, nagu oleks Maida-ni meeleavaldajaid tulistanud ühe NATO riigi snaiper. Esialgu vaid ühe Regioonide Partei saadiku arva-must vahendanud uudisest sai kohe ülejäänud Venemaa meedias fakt, mis täiendavat kontrollimist ei vajanud. Järgmisel päeval täpsus-tas Uurali föderaalringkonna inter-neti uudisteleht nakanune.ru, et üks kahtlustatav on kinni peetud ja tema dokumendid näitavad Balti päritolu. Rõhutati, et kuigi kõik Balti riigid on Maidani verise avan-tüüriga seotud, lasub veresüü see-kord Leedul. Meenutati, et on palju tõendeid Leedu snaiprite osalemi-sest T!et!eenia iseseisvusvõitluses. Tegemist on Eestiski tuntud vana legendiga Baltikumi «Valgetest sukkpükstest» D#ohhar Dudajevi teenistuses, mis väljaspool Vene mängufilme ühtki tõendamist leid-nud ei ole. Märtsiks levis lugu ing-liskeelsetele vandenõuteoreetikute lehekülgedele, kus toimetajad oma-poolseid kahtlustusi lisasid. Nüüd sai Russia Today teha juba loo, et uurimisinstituut Global Research selgitas välja: snaipritele andis käs-ke USA. Edasi levis lugu sotsiaal-meedias värvi kogudes ning tõsise-mates, aga madala allikakriitikaga regionaalsetes kanalites.

25. veebruaril läks Rossija 1-s eetrisse Putini ordeniga pärjatud Arkadi Mamontovi tunniajane tele-show «Erikorrespondent». Reporte-rid külastasid talvist Läänemaad ehk kuritööpaika, kus viimased 20 aastat olla endises metsavendade baasis välja õpetatud terroriste, sh Paremsektori võitlejad. Ideoloogili-ne fa!istlik kasvatus antavat aga ühes Vana-Vigala turismitalus.

Tegemist on 2006. aastast pärineva Vene propagandavalega, millest ka Eesti meedias juttu olnud. 2006. aastal käis Eesti sõjandushuvilisi koondaval Kroonu Klubil külas Ukraina koolilaste organisatsioon, kes külastas sõjaajaloolisi paiku ja kohtus ka mõnede skautlike orga-nisatsioonide liikmetega. Teismelis-te tehtud ja internetti riputatud poseeritud fotod sõjaaegse Saksa mütsiga ning õppemiini uurimine oli kogu faktiline baas, mida Vene riiklik põhikanal teema loomingu-liseks laiendamiseks vajas.

Nii ei ole enam põhjust imesta-da, kui internetti tekkis e-kirjavahe-tus USA relvajõudude ohvitseri ja värske Ukraina administratsiooni liikme vahel, kus viimane justkui sai märtsi alguses korraldusi sabo-taa#iaktideks kaardil märgitud Krimmi ja Ida-Ukraina objektidel.

KüberfantoomidUkraina kriisis ei ole Venemaa ka-sutanud keerukamaid küberründe-vahendeid. Samas on palju tähele-panu pälvinud väidetavalt rahva pahameelt väljendavad häkkerid, kelle puhul tekib küsimus, kas see on ikka tavaline sotsiaalmeedia ajastu meelsusavaldus.

Anonymous UkraineAnonymous on rahvusvaheliselt tuntud silt, mida anarhistliku mee-lelaadiga veebiaktivistid on üle maailma aastaid kasutanud eri põhjustel küberrünnakute välja-kuulutamiseks. On näotustatud halvasti turvatud veebilehti, on kutsutud üles üheskoos korraga kindlaid veebilehti külastama, mis-tõttu ligipääs neile ummistub. Samas ei ole tegemist kindla liik-meskonnaga organisatsiooniga, vaid pigem kaasalööjaid otsiva or-ganiseerumisviisiga.

2013. aasta novembri alguses rünnati DDOS-meetodil Ukraina, Vene, Läti veebilehti. Eestis takista-ti mõneks tunniks ligipääsu kaitse-väe ja kaitseministeeriumi avalikele lehtedele.

Peidetud taustaga Anonymous Ukraine teatas, et see on märguan-ne – ukrainlased ei taha Euroopa Liidu ega NATO mõju. Lähenemas oli kohtumine Ukraina – Euroopa

Liidu assotsiatsioonileppe sõlmimi-seks.

Erinevates riikides levis seejärel võltskirju Tallinnas asuva NATO Kooperatiivse Küberkaitse Keskuse (CCD COE) nimel: «Vaatasime teie lehte ja leidsime, et see on nõrgalt turvatud.» Mitmetele veebilehtede-le kirjutati, et seoses NATO kollek-tiivkaitse õppusega on CCD COE lehe sunniviisiliselt maha võtnud.

Venemaa keskvõimu ja eritee-nistustega seotud infokanalid teata-sid kohe: kõik see on NATO CCD COE Eesti soss-seppade kätetöö – tahtsid harjutada Läti ja Ukraina küberründamist, aga kogemata ründasid harjutuskeskkonna ase-mel päris lehekülgi.

Seejärel ilmus Anonymous Ukraine teadaanne, et Eesti rünna-kute eest tehakse teenustõkestus-rünne CCD COE-le. Toimuski. Ka Elroni kodulehte narriti. Sinna ilmus vigases eesti keeles info, nagu seoses NATO õppusega Eestis ron-gid ei välju.

Anonymous Ukraine silt osutus Ukraina konfliktis hiljemgi kasuli-kuks. Anonymous Ukraine nimel on avaldatud varastatud, võib-olla ka võltsitud Ukraina vabadusliiku-miste juhtide kirjavahetust ja tele-fonikõnesidki.

Võltsitud või varastatud paber-kirjade avaldamine viitab kõige selgemalt sellele, et Anonymous Uk raine ei ole päris tavaliste häk-kerite rühmitus, kes püüab luua ebaõiglusest õigust. Selline võima-lus saaks olla vaid postiteenistuse töötajal või väga arenenud eritee-nistusel. Mõtlemapanev on ka, et erinevalt tavapärasest Anonymou-se te ge vusest valis Anonymous Ukraine esmaseks info avaldami-se kohaks Venemaa kontrollitava Abhaasia veebiportaali.

Küber-BerkutBerkut oli Viktor Janukovõt!i valit-semise ajal eriüksus, mis diskredi-teeris end korrumpeerunud presi-dendi kaitsel jõu kasutamisega ra-humeelse elanikkonna vastu.

Hästi peidetud päritoluga kodu-lehtede, aga suurte ressurssidega Küber-Berkut tegi pikaajalisi tee-nustõkestusründeid kõigile olulise-matele Ukraina uudistekanalitele, kui toimus Krimmi valimisfarss või kui oli parajasti käimas mõni Vene relvajõudude suurem erioperat-sioon Ukrainas. Kodulehel teatati sest ette kui vale mahasurumisest.

14. märtsist hakati üleriiklikes Vene meediakanalites teada andma Kiievist pärit rünnakutest Venemaa ametlikele kodulehtedele. Seejärel teatati Kiievist pärinevast rünna-kust Venemaa televisioonisatelliidi-le. Allikaid lubati uurima määrata pädevad ametnikud FSBst. Siis ilmus internetiavarustesse kellegi

pildistatud foto ukrainakeelsest telegrammist, kus Ukraina võimud kutsuvad 11. märtsil NATO eriväge-sid ehk NATO CCD COE-d appi. Vene meedia rääkis kolonel Suziku juhtimisel Kiievisse saabunud kuueteistkümnest kübersõdalasest.

Seepeale korraldas Küber-Berkut karistuseks robotvõrguga teenustõ-kestusründed Eesti internetifirma vastu, kes avaldab NATO CCD COE

lehte, ning NATO ja NATO Parla-mentaarse Assamblee kodulehtede-le, kuna Krimmi show ajal oli Vene-maa võimudel parasjagu karta NATO jõulisi sõnavõtte. Et uudis NATO abitusest paremini leviks, oli kodulehele avaldamiseks pandud trükikvaliteedis graafika, kuidas Kotkas litsub NATO-ussi laiaks. Rünnakute vahepeal ja Ida-Ukraina rünnakute eel on Küber-Berkut

1991 August: pärast läbikukkunud put!i

Moskvas kuulutatakse Ukraina iseseisvaks. Detsember: referendumil toetatak-

se ülekaalukalt iseseisvust.

2004 November: pärast kuuldusi suurest

häältevõltsimisest Viktor Janukovõt!i võidetud presidendivalimistel algab oran# revolutsioon.

Detsember: uutel presidendivalimis-tel võidab läänemeelne Viktor Ju!t!enko.

2010 Veebruar: Viktor Janukovõt! võidab

presidendivalimistel Julia Tõmo!enkot.

2011 Oktoober: Tõmo!enkole mõistetak-

se seitsmeaastane vanglakaristus.

2013 21. november: president Janukovõt-

!i valitsus otsustab lõpetada läbirääkimi-sed ELiga majanduskoostöö üle ja selle asemel sõlmida leping Venemaaga, alga-vad esimesed protestid.

Novembri lõpp: protestijate arv Kiie-vis tõuseb 100 000ni. Esimesed kokku-põrked militsionääridega, mille käigus ar-reteeritakse 35 inimest ja fotod vigasta-tutest äratavad maailma tähelepanu.

Detsember: protestijate arv Kiievis kasvab kuni 800 000, nad võtavad üle

Kiievi linnavalitsuse hoone ja püstitavad telklinnaku.

17. detsember: president Viktor Ja-nukovõt! sõlmib Vladimir Putiniga lepin-gu, mis lubab Ukrainale 15 miljardit dol-larit majandusabi ja odavamat maagaasi.

2014JAANUAR

16. jaanuar: protestid on jätkunud ja Ukraina parlament võtab vastu demonst-ratsioonide-vastase seaduse, mis valab veelgi õli tulle.

22. jaanuar: kaks protestijat surevad militsionääridega võideldes saadud kuu-lihaavadesse – tegu on kriisi esimeste inim ohvritega.

23.–24. jaanuar: rahutused levivad Kiievist väljapoole, peamiselt Lääne-Uk-rainasse.

28.–29. jaanuar: peaminister Miko-la Azarov astub tagasi ja parlament tü-histab demonstratsioone keelava seadu-se. Arreteeritutele pakutakse amnestiat, kui hõivatud valitsushooned vabastatak-se, kuid enesekindlust kogunud oposit-sioon ei võta pakkumist vastu.

VEEBRUAR 7. veebruar: algavad Sot!i taliolüm-

piamängud, Putini re#iimi au ja uhkus. 14.–16. veebruar: kõik alates eelmi-

se aasta detsembrist arreteeritud 234

protestijat vabastatakse, ühtlasi lahku-vad protestijad hõivatud valitsushoone-test.

18. veebruar: Kiievis läheb militsio-nääride ja protestijate vahel löömaks, surma saab 18 inimest, neist seitse mi-litsionääri. Maidanil piiratakse ümber um-bes 25 000 meeleavaldajat.

20. veebruar: tundmatute snaipri-te tule alla hukkub 88 inimest, nii pro-testijaid kui militsionääre.

21. veebruar: president Janukovõt! kirjutab alla kompromissleppe opositsioo-ni esindajatega.

22. veebruar: Janukovõt! kaob Kiie-vist, protestijad võtavad üle presidendi

Infosõja grimassid

Ukraina kriisi kujunemine juurtest tänapäevani

Telegramm kübersõdurite värbamiseks.

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 13P0'.$#$1$*!/'

vajalikuks pidanud avaldada pikki poliitilisi avaldusi kukutatud Janu-kovõt!ile.

Sputniku lõhkumises jäeti Eestis asuv NATO teadusasutus seekord patuta, aga väidetavate rünnakute eest Kremli ja Vene propagandaka-nalite veebikülgedele ei jäänud «rahva pahameel» tulemata.

Farss nimega «Krimmi referendum»Mitme tuhande Venemaa eriük-suslase automaatide ees toimunud etendus «Krimmi iseseisvusreferen-dum» näib võlts isegi Nõukogude Liidu valimisimitatsioonide mäle-tajatele.

Krimmi valimiskomitee esimees Mihhail Malõ!ev teatas kõigepealt, et valimissedeleid valmistati 2,2 miljonit. Hiljem täpsustas ta ITAR-TASSile, et tema on tellinud 1,5 miljonit ja Krimmi suurim linn Sevastopol teeb oma sedelid ise. Ise-gi kui imikud kaasa arvata, on Krimmis elanikke vaid 1,9 miljonit. Vaatamata sellele, et näiteks Baht!i-sarai linnas, kus enamik elanikest on tatarlased, ei hakatud hääletus-punkte avamagi, esitleti näitemän-gu tulemust, nagu oleks 83% ela-nikke hääletamas käinud ja neist 97% pooldanud Venemaaga liitu-

mist. Valimiskomisjoni andmeid analüüsides selgus, nagu oleks Sevastopoli linnas valimas käinud 123% valimisõiguslikest elanikest. Üksmeele illusiooni loomisele aitas kindlasti kaasa ka mõnede Vene-maa ajakirjanike ja turistide kordu-valt kasutatud võimalus sedeleid kasti lasta.

Ajakirjanikke häältelugemise juurde ei lubatud. Vene relvajõud ei lasknud riiki ka OSCE vaatlejaid. Rahvusvahelise vaatlusmeeskonna pani kokku Venemaa ise. Selle sõnakaim liige oli Soome inimõi-guslasena esinev Johan Bäckman, kes ise on tunnistanud, et teda rahastab Kremliga seotud mõjutus-organisatsioon Mir bez Natsizma. Varem on ta silma paistnud nõud-mistega punkbänd Pussy Riot aasta-teks trellide taha panna ning rah-vusvaheline relvahangeldaja ja fil-mi «Sõjajumal» prototüüp Viktor But vanglast vabastada. Moskva lennukiga saabunud vaatlusmees-konda juhtis Poola ainukeseks skinhead’ist poliitikuks peetav Mateusz Piskorski. Üle Euroopa kokku otsitud, valimisfarssi legiti-meerima seatud äärmuspoliitikute gruppi kuulusid ka endine Läti interrindelane Tatjana $danoka, Belgia paremäärmuslaste esindajad,

Austria Vabaduspartei liikmed, (Ida-)Saksa Sotsialistliku Ühtsuspar-tei järeltulija Die Linke esindajad, Kreeka Kommunistliku Partei liige, Ungari paremäärmusliku Jobbiku esindaja, natsionaalbol!evik Vene-maalt jt.

Totaalne propagandaKrimmi hääletus-show järel võttis Putini re#iim üleöö kasutusele «uute riigipiiridega» telegraafika ja laiemalt riikliku sümboolika. Lisaks telepropagandale pidi Krimmi kui Vene ala rahva teadvusesse viima ka haridussüsteem. Referendumit imiteeriv farss tehti teoks pühapäe-val ja Putin kuulutas Krimmi Vene-maa osaks järgmisel teisipäeval, aga juba referendumi päeva hommikul said Moskva õpetajad kätte õppe-materjalid teemal «Krimm kui põli-ne Vene ala». Õppematerjalid koos-nesid põhjalikust töövihikust, mil-lele samal nädalal lisati Putini otsus, Krimmi-teemalised ristsõ-nad, Vene propaganda kohaselt koostatud ajalooline ülevaade, me-toodilised juhised ning Power-point-juhendmaterjalid.

Põgeniketulv2. märtsil teatasid nii Venemaa ve-nekeelsed kui ka riiklik ingliskeel-

ne propagandakanal RT (endine Russia Today), et seoses Ukrainas puhkenud nn humanitaarkriisiga on sealt Venemaale suundunud 675 000 inimest. Telekanal Pervõi Kanal, kust uudislugu tuule tiiba-desse sai, kasutas selle illustreeri-miseks kaadreid Ukraina piiri-punktist, kus oli tagasihoidlik, peamisel sõiduautodest koosnev järjekord. Kõneisikutena kasutati Venemaa ametiisikuid. Nagu sel-gus, ei olnud täiesti vale mitte ai-nult tekst – mingit põgeniketulva Venemaale pole Ukrainast olnud ei siis ega ka hiljem –, vaid ka kli-pis kasutatud kaadrid pärinesid hoopis Ukraina-Poola, mitte Uk-raina-Vene piirilt.

Omakaitse tiigridKrimmis tegutsenud Venemaa Fö-deratsiooni üksused, keda ametlik Venemaa nimetas kohalikuks «omakaitseks», ei paistnud silma mitte ainult distsipliini, hea rõivas-tuse ja moodsa relvastusega, vaid kohati olid üsna efektsed ka nende kasutatud sõiduvahendid. Juba aas-taid olid Venemaa relvajõudude pa-raadidel peaaegu ainukeseks pärast Nõukogude Liidu lagunemist rel-vastusse võetud demotehnikaks olnud maastikuautod Tigr (Tiiger),

nn Vene Hummerid. Nüüd olid need haruldased maastikuautod Krimmis «omakaitse» käsutuses, Venemaa numbrimärgid võimalda-sid mõnikord isegi väeosade identi-fitseerimist. Samal ajal rääkis presi-dent Putin oma 4. märtsi pressikon-verentsil, et Krimmis Vene vägesid ei ole.

Pealtkuulatud telefonikõned Youtube’isViimasel ajal ja eriti seoses Ukraina kriisiga on populaarseks saanud pealtkuulatud telefonikõnede ri-putamine internetti, mainigem neist ainult mõnda. Eestis on kind-lasti tuntuim meie välisministri Urmas Paeti ja Euroopa välistee-nistuse juhi Cathrine Ashtoni vahel 25. veebruaril toimunud te-lefonikõne. See pole siiski kaugelt-ki ainuke avaldatud telefonikõne, maailmas on saanud kuulsamaks USA asevälisministri Victoria Nu-landi ja USA saadiku Ukrainas Geoffrey Pyatti «Fuck the EU»-tele-fonikõne.

Leedu välisministeeriumi ida-partnerluse osakonna asedirektori Zenonas Kumetiaitise ja Leedu suursaadiku Ungaris Renatas Juska telefonikõne avalikustati Youtube’is juba juulis 2013.

administratsiooni hooned, parlament va-bastab presidendi ametist ja määrab uued valimised 25. maiks, Tõmo!enko vabastatakse vanglast.

23. veebruar: lõppevad Sot!i tali-olümpiamängud, Putini re#iimi au ja uhkus.

23.–26. veebruar: Ukraina parla-ment nimetab spiiker Oleksandr Turt!õ-novi ajutiseks presidendiks ja Arseni Jat-senjuki peaministriks, endine president Janukovõt! kuulutatakse tagaotsitavaks, miilitsa kardetud eriüksus Berkut saade-takse laiali.

27.–28. veebruar: Krimmis hõiva-vad eraldusmärkideta relvastatud isikud

valitsushooned, kadunud Janukovõt! il-mub välja Venemaal ja annab pressikon-verentsi.

MÄRTS 1. märts: riigiduuma kiidab heaks

president Putini soovi kasutada sõjalist jõudu kogu Ukrainas, algavad venemeel-sed meeleavaldused Ukrainas.

3. märts: must esmaspäev Venemaa aktsiaturgudel, kui ilma jäädakse küm-netest miljarditest dollaritest investee-ringutest.

4. märts: Putini pressikonverents, kust maailma mällu jääb tema kinnitus, et Krimmis tegutsevad kohalikud omakaits-

jad ja seal ei ole Vene vägesid, mida lääne avalikkus selleks hetkeks enam ei usu.

6. märts: Krimmi «parlament» mää-rab Venemaaga ühinemise «referendu-mi» ajaks 16. märtsi.

7. märts: Venemaa ähvardab Ukrai-na gaasikraanid sulgeda.

15. märts: Venemaa paneb veto Krimmi «referendumit» kritiseerivale ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile.

16. märts: Krimmi «referendumil» toetab väidetavalt 97% liitumist Vene-maaga – demokraatlike institutsioonide vaatlejaid seal ei ole.

18. märts: Putin peab Kremlis või-dukõne.

24. märts: viimased senikaua üm-berpiiratud olnud Ukraina väeosad lah-kuvad Krimmist.

28. märts: USA president Obama kutsub Venemaad üles peatama vägede koondamist Ukraina idapiiri äärde.

APRILL 1. aprill: NATO välisministrid otsus-

tavad peatada sõjalise ja tsiviilkoostöö Venemaaga.

7. aprill: Moskva orkestreeritud mee-leavaldajad hõivavad Venemaalt sisse-sõitnute eestvedamisel administratiiv-hooneid Donetskis, Luhanskis ja Harki-vis.

17. aprill: neljapoolsetelt kõnelustelt Genfis, kus osalevad Ukraina, Venemaa, ELi ja USA esindajad, tuleb kokkulepe, et venemeelsete relvastatud üksused pea-vad lahkuma Ida-Ukraina valitsusasu-tustest. Rühmituste esindajad teatavad, et ei plaani seda teha.

17. aprill: Vene haridusministeerium esitab uue «terrorismivastase» seadus-eelnõu, millega pannakse ette asuda edaspidi järjepidevalt jälgima koolide ja ülikoolide internetikasutust ning analüü-sida nii nende õppurite ja personali isik-likke internetikontosid tuvastamaks, kel-lel on kalduvusi rikkuda reegleid. Igasu-gusest tavatust käitumisest oleks õppe-astusel kohustuslik teavitada FSBd.

Stoppkaader RTst, välisminister Paeti jutu taustaks näidatakse jutusse mittepuutuvaid isikuid.

Vasakpoolne maastikuauto Tigr (numbriga 7842KT) on pildistatud 2014. aasta 4. märtsil Krimmis, parempoolne (numbriga 7849KT) kaks aastat varem paraadil Moskva oblastis Alabinos.

R!!"!#$!%&'.'' 21. $()!** 201414 !

Kirju maailm

Karm paar1986. aastast Uganda presidendi-ametitit pidav Yoweri Museveni pi-das möödunud nädalal hea sõnaga meeles Põhja-Korea liidrit Kim Jong-uni. Seda paraadil, kus teda tervi-tas ligi 700 põhjakorealaste kooli-tuse läbinud Uganda politseinikku.

Kuu alguses viis Uganda polit-sei läbi teisegi uuenduse – kohali-ke inimõiguslaste poolt kolm aas-tat järjest kõige julmema piinami-sega tegelevaks riigiametiks vali-tud korrakaitsjad loobusid enda kohta kasutamast sõna «jõud».

Museveni sõnul on Põhja-Ko-rea ohvitserid koolitanud ka nen-de tankiste ja eriväelasi. Väideta-valt on see kahtlane partnerlus kaasa toonud ÜRO uurimise. AFP

Piirangud venelasteleNATO peakorterisse läkitatud Vene diplomaatidel oli komme ringi uida-ta ja kohvikus teiste laudkondade jutte pealt kuulata, kirjutab Wall St-reet Journal. Kuigi see ei meeldinud liitlasriikide ametnikele varemgi, oli venelaste ringiluusimine midagi, mida dialoogi nimel taluti.

Enam mitte. Pärast seda kui Vladimir Putin annekteeris Krim-mi, tegi NATO muutunud julgeole-kukeskkonna tingimustes lõpu nii kogu senisele praktilisele koos-tööle Moskvaga kui ka venelaste liikumisvabadusele oma peakor-teris. Isegi Vene suursaadik võib käia umbes sama vähestes kohta-des kui näiteks ajakirjanik. WSJ

P0'.$#$1$*!/'

NATO jätkab idapoolsete liitlaste turvapaketi kasvatamistKanada peaministri Stephen Harpe-ri päev enne suurt reedet tehtud avaldus, et nad saadavad Ida-Euroo-pa liitlasi julgustama kuus CF-18 hävitajat, oli enne käesoleva lehe trükkiminekut üks viimatisi näiteid NATO viimastel nädalatel järjest täienenud paketist oma Venemaa naabrusse jäävate liitlaste kaitseks.

Teatades hävitajate saatmisest, kordas ka Harper hukkamõistu sel-lele, et Venemaa on okupeerinud osa Ukrainast ja jätkab oma naaber-riigis agressiivseid sõjalisi provokat-sioone. Kanada liider tunnistas, et Vladimir Putini Venemaa ekspan-sionism valmistab talle muret.

«Ma usun, et sellest saab pika-ajaline tõsine oht maailma rahule ja julgeolekule ning meie oleme alati valmis tegema koostööd oma liitlastega NATOs ja mujal, et ürita-da sellesse olukorda vähegi stabiil-sust tuua,» lausus Harper.

Päev enne Harperi avaldust aru-tas Ukraina kriisiga seotud täienda-vate julgeolekumeetmete kasutuse-levõttu Põhja-Atlandi Nõukogu. «NATO põhiülesanne on turvata ja kaitsta oma liitlasi,» kordas alliansi peasekretär Anders Fogh Rasmus-sen pärast kohtumist.

Rasmussen meenutas, et mit-meid samme – näiteks otsus mitme-kordistada Baltimaade õhuturbe-missioonil osalevate lennukite arvu

ning teha Ukrainas toimuva jälgi-miseks luurelende Poola ja Rumee-nia kohal – on juba astutud ning tol kohtumisel lepiti kokku uues sõja-liste meetmete paketis, millega kindlustada kollektiivkaitset ja näi-data liitlaste solidaarsuse tugevust.

«Meil saab olema rohkem len-nukeid õhus, rohkem laevu vees ja rohkem valmisolekut maal,» kinni-tas Rasmussen. «Näiteks õhuturvet tegevad lennukid teevad rohkem lende Balti piirkonnas. Liitlaste lae-vad saadetakse Läänemerele, Vahe-mere idaossa ja mujale, kuhu vaja. Liitlaste sõjaväelased saadetakse välja, et suurendada meie valmis-olekut, väljaõpet ja õppusi. Meie kaitseplaanid vaadatakse üle ja tehakse tugevamaks.»

Ühtlasi lubas NATO peasekretär, et möödunud kolmapäeval kokku lepitu on vaid üks vaheetapp. «Kui vaja, tuleb lähinädalail ja -kuudel lisa,» märkis ta. «Nendega saade-takse selge sõnum: NATO turvab iga liitlast ja kaitseb iga meie põhi-julgeolekut õõnestava ohu vastu.»

Muuseas rõhutas Rasmussen ka seda, et paralleelselt kiirkorras kasu-tusele võetud Venemaa naabrusse jäävate liitlaste julgeoleku tagamise meetmetele arutatakse praegu ka neid variante, kuidas paremini kind-lustada siinse piirkonna julgeolekut keskmises ja pikemas plaanis.

5.–23. maini vältav õppus on «Ke-vadtormidest» seni suurim, hõlma-tes ligikaudu 6000 tegevväelast, aja-teenijat, kaitseliitlast ja reservväelast.

Ka tänavu harjutatakse kooste-gutsemist põhilahinguliikides – vii-vitus, kaitse ja rünnak. Erinevus on selles, et sel aastal panustavad Eesti õppusesse rohkem ka liitlased ning õppust juhib ühendstaap.

Näiteks osalevad lätlased jala-väekompanii ja pioneeriallüksuse-ga, leedukad luurerühmaga, belgla-sed õhutõrjerühmaga, prantslased küberkaitseinimestega ning amee-riklased rühmasuuruse üksusega.

Liitlased toovad ründelennukidSamuti näeb tänavu «Kevadtormil» taas eestlastele tuttavat Briti jala-väekompaniid. Duke of Lancasteri rügementi kuuluv üksus oli «Ke-vadtormil» ka mullu ning selle rü-gemendi pataljonid on nelja rotat-siooni vältel tegutsenud koos Eesti kaitseväelastega Afganistanis. Tei-neteise õppustel osalemine on hea võimalus juba saavutatud koostöö-võimet säilitada.

Selleks et maavägedel oleks või-malik kasutada õhutoetust, saabu-vad Ämarisse kolm Poola ründelen-

nukit SU-22. Need pakuvad kokku-harjutavale pataljonile lähiõhutule-toetust, kusjuures poolakate lennu-keid suunavad eestlastest tulejuhid. Lisaks panevad õhuväelased proovi-le oma võimed transpordil ja kanna-tanute evakueerimisel.

Samal ajal harjutatakse läbi Ämari lennubaasi õhuvaenlase eest kaitsmist. Selleks on poolakatel kaasas õhutõrjeraketikompleks SA-8, mis tuuakse Eestisse esma-kordselt. Lisaks osalevad Belgia õhutõrjujad üksusega, mis paneb välja õhusihtmärgid meie õhutõr-jepataljoni laskmisteks.

«Liitlasriikide kaitseväelaste osa-lemine meie õppustel on väga vaja-lik, sest koos liitlastega Eesti kaits-mist saab kõige paremini harjutada Eesti enda pinnal. Lisaks on neil olemas sellised võimekused, mida meil endal ei ole,» ütles Schvede.

Ta märkis, et «Kevadtormil» võiks osaleda isegi rohkemal hulgal NATO riikide üksusi, kuid sellele seab piiri harjutusalade suurus, mis kaitseväel õppuseks kasutada on.

Tänavused ajateenijad peavad arvestama, et neile teevad vastute-gevust Scoutspataljoni elukutseli-sed sõdurid ja Kalevi jalaväepataljo-ni ajateenijad. Mõlemal neist on kasutada SISU soomukid. Neile lisanduvad veel patarei jagu õhu-tõrjujaid Kirde kaitseringkonnast ning rida liitlasriikide üksusi.

Mereväelaste ülesanne õppusel on tagada, et «Kevadtormi» juhti-mispunktid teaksid, mis toimub

merel. Samuti peavad nad olema valmis reageerima juhul, kui otsustatakse rakendada mereväe-üksusi.

Peastaap läheb «põllule»Peastaabi ülem mereväekapten Sch-vede juhib «Kevadtormil» kaitseväe peastaabi välijuhtimispunkti, mis on kaitseväe juhataja põhiline töö-organ.

Põhjus, miks tänavu esmakord-selt ühendstaabi juhtimisele üle min-

di, on lihtne. «Kevadtorm» on aasta-te jooksul kasvanud ühe pataljoni õppusest kogu kaitseväge – väeliike, Kaitseliitu ja reservväelasi, samuti liitlasi – hõlmavaks õppuseks.

On loogiline, et seda juhib ope-ratiivstaap, mitte ühe väeliigi staap, nagu varem. Ka riigikaitse arengu-kava näeb ette, et maaväe staap ühi-neb sel aastal peastaabiga. «Kevad-torm» ongi esimene suurõppus, kus ühinev staap juhtimisristsed saab.

Schvede sõnul on ühendstaap

küll uus vorm, kuid sealsed ohvitse-rid on juba paljude «Kevadtormi-de» kogemusega.

Peastaabi ülema sõnul ootab ta «Kevadtormilt» eelkõige, et kasvaks kaitseväe kriisiaja juhtimisvõime-kus, paraneks koostöö väeliikide vahel ning ühistegevus liitlaste ja maakaitsega. Teisisõnu – et me oleksime tulevikus paremini valmis korraldama laiapindset riigikaitset.

«Ühendstaap peab olema või-meline sõjalise konflikti korral toi-mima kaitseväe juhataja põhitöö-organina ja selle jaoks peame me võimalikult palju harjutama,» oli Schvede veendunud.

Lõuna-Eestis läheb tuliseks5. mail algav «Kevadtorm» toimub põhiosas Lõuna-Eesti maastikul, kuid toetavate keskustena osalevad veel Ämari lennubaas Harjumaal, kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskus Tartus ja Lääne kaitse-ringkonna staap Eametsas.

Jalaväe õppuse põhilahingud peetakse Valgamaal, kuid üksusi saab tegutsemas näha ka Põlva, Tar-tu, Võru, Valga ja Viljandi maakon-nas. Õppusi juhitakse Käärikult.

«Kevadtorm 2014» on jaotatud nelja etappi: esimeses etapis toi-mub üksuste koondumine Kanepi piirkonda, teises üksuste rännak Nursipalu polügoonile ja kolman-das lahingülesande täitmine, kuhu on haaratud kõik maakonnad. Nel-janda ehk viimase etapiga lõpeta-takse õppus 23. mail Otepääl.

5.84m

© GRAPHIC NEWS

U.S. F-15 Eagle

E-3 SentryAWACS

LÄTI

LEEDU

POOLA

VALGEVENE

UKRAINA

EESTI

Vilnius

Riia

Tallinn

Ämari

!iauliai

Lääne-meri

VEN

EMA

A

30 km

VENEMAA

SOOME

Balti õhuturbemissiooni kolmekordistamineSeoses Venemaa agressiivsete sammudega Ukraina suunas otsustas NATO kolmekordistada ka oma Balti õhuturbe- missiooni.

Balti õhu-turbe baasid

BALTI ÕHUTURBEMISSIOONVastutus, mida NATO liikmed jagavad oma-vahel 2004. aastast, sest Baltimaad ise oma õhuruumi kaitsta ei suuda.

USA: vastutab praegu käimas- oleva neljakuise rotatsiooni eest. Suurendas patrullivate F-15-hävitajate arvu algselt neljalt kümnele. Lisaks saatis KC-135 tankeri.

1. mail võtab ameeriklastelt patrullimiskor-ra üle kolm riiki. Balti õhuturvet tegevate lennukite arvu suurendatakse neljalt 12-le.

Poola: panustab nelja MiG-29-hävitajaga.

Taani: saadab neli F-16-hävitajat ja paneb veel kaks valmisolekusse.

Suurbritannia: saadab neli Typhooni hävitajat.

Prantsusmaa: pakub nelja Rafale’i või Mirage’i hävitajat maist augus-tini. Tõenäoliselt hakkab tegema harjutus-lende Poola kohal.

Saksamaa: pakub kuut Euro- fighterit – tõenäoliselt võetakse see pakkumine vastu septembrist detsembrini, kui tavarotatsiooni korras võtab Balti õhuturbe üle Portugal.

NATO: AWACSi lennud üle Poola ja Rumeenia, et jälgida olukorda Ukrainas. Õhust tankimisega aitavad USA ja Hollandi lennukid.

OLIVER KUNDPOSTIMEES

«Kevadtorm 2014» tuleb erakordneRekordilise osavõtjate arvuga suurõppusele tulevad tänavu eestlaste kõrval seitsme NATO riigi üksused. Esimest korda juhib õppust maastikul kaitseväe kõige kõrgem juhtimisorgan – ühendstaap.

«Kevadtorm 2013» FOTO: TOOMAS TATAR

R!!"!#$!%&'.''21. $()!** 2014 ! 15

Ühel põlvkonnal «Insener Gari-ni hüperboloid», teisel «Tähe-sõjad» – paljud meist on üles kasvanud kirjeldustega võim-sast relvast, mis energiavoo

abil hävitab vastaseid. USA mere-väe laevast USS Ponce saab sel suvel esimene sõjaväeüksus, mille relvas-tusse kuulub laserrelv. Kas see tähendab kaua ulmeliseks peetud tehnoloogia püsivat jõudmist tava-arsenali, on siiski veel vara ennus-tada.

Mitmed laserrelvade projektid on pärast miljonite neelamist seis-ma pandud või osutunud valminu-na ebapraktiliseks. Ka USA mereväe uus relv pole selline, mis lõikaks läheneva allveelaeva pooleks või uputaks võimsa plahvatuse saatel ristlejaid.

LaWS (Laser Weapon System – ingl laserrelvasüsteem) kuulub lae-vale paigaldatud radarisüsteemi Phalanx CIWS juurde. Radar seirab lähenevaid objekte, näiteks paate, rakette või lennukeid, ning annab nood sihtmärgina laserrelvale üle. Kuid veel ei ole laser kuigi võimas: ta saab hakkama drooni allatulista-mise, väiksema paadi mootori rik-kumise ja vastase seadmete anduri-te kahjustamisega.

Laserkiire intensiivsust saab kohandada vastavalt ohule. «Efekt on reguleeritav,» selgitas

mereväe programmijuht, mere-väekapten Mike Ziv USA kaitse-ministeeriumi blogile. «Saab kasutada nii väikese võimsusega süsteeme kui ka võimsamaid. Mõnel puhul on mõju tagasipöö-ratav, teisel juhul saab [relva] kasutada hävitamiseks.»

Sama oluliseks peab Ziv asjaolu, et LaWSi kasutusevõtuga saab paika sarnaste relvade kasutamise raamis-tik. «Prototüübi käikulaskmisega oleme saavutanud ka seda, et seda-laadi laserisüsteemi rakendamiseks vajalikud protsessid ja doktriin on paika saanud,» märkis ta.

Laserist tõhusa relva tegemine on kurikuulsalt keeruline ning see on ka põhjus, miks kõik ambitsioo-nikamad projektid on seni takerdu-nud. Seejuures ei ole probleemiks piisavalt võimsa laserikiire tekita-mine. 60 aasta eest leiutatud lase-rit kasutatakse ju tavaelus paljudes funktsioonides, mis sarnanevad sõjaväljal vajalike ülesannetega: teemantide lihvimiseks, kasvajate opereerimiseks, isegi termotuu-mareaktsiooni tekitamiseks, mis nõuab miljoneid kraade.

Kohati isegi ületamatuna tun-duvad probleemid on olnud seotud aga energiavarustuse, sihtimise ja kiire hajumise vältimisega.

Võimsa valguskiire tekitamine nõuab seda, et sinna pannakse sisse piisavalt energiat. Ka tavalise pata-rei toitel töötav pliiats-kaardikepp on ju laser, mis otse silma suunates suudab küll kahjustada sealseid rak-ke, kuid temas pole kaugeltki piisa-valt energiat, et millelegi muule

ohtlikuks osutuda. Hävituslikuks peetakse üldiselt laserit võimsusega alates 100 kW, kuigi teatud efekti annab saavutada ka väiksemate võimsustega kiiri kombineerides. Lisaks saadetakse laserikiired teele impulssidena, seega peab energia-süsteem olema suuteline tootma suures koguses energiat kiiresti ja korduvalt.

Ja seda enam patareiga ei toida.

Vajalik energiasüsteem on suur ja raske, kindlasti mitte käe otsas tas-sitav, ja see on ka põhjus, miks seni-sed laserrelvade süsteemid on kavandatud laevadele või lennuki-tele: neile mahub vajaminev ener-giasüsteem. LaWSi võimsus on mereväe allikate kohaselt vahemi-kus 15 ja 50 kW.

Mida võimsam laser, seda keeru-lisemaks muutub kiire koos hoid-

mine – võimas kiir kipub õhus enda ümber tekitama plasmakanali, mis omakorda hakkab kiirt hajutama ja selle võimsust kahandama. Praegu nõuab probleemiga toime tulek peeglite süsteemi, mis jällegi suu-rendab relvasüsteemi mõõtmeid ja massi.

Laserikiir peab soovitud mõju tekitamiseks sihtmärki ka väga täp-selt tabama: mitte lihtsalt droonile pihta saama ja selle keresse augu puurima, vaid leidma üles kindla anduri või detaili. Ülitäpsete sihti-missüsteemide välja töötamine on samuti olnud vaevaline, ent pais-tab, et LaWS on sellega hakkama saanud.

«Oleme neist tehnoloogiatest rääkinud aastaid, kuid nüüd oleme viimaks punktis, kus kõik on val-mis: tehnoloogia ja toetus kuni käsuahela kõrgeima astmeni,» ütles Ziv ning avaldas lootust, et pare-mad ja võimsamad laserid järgne-vad tänu sellele õige pea.

Teateid umbes 50-kilovatise võimsusega militaarlaserite välja töötamisest ja alanud või peagi algavatest katsetustest on viimasel paaril aastal tulnud nii Euroopast kui ka Ameerikast. Peamiseks siht-märgiks on raketid ja mehitamata õhusõidukid.

Lisaks laseritele on intensiivselt uuritud teisigi energia suunamise relvi, mis põhinevad kas elektro-magnetikiirguse teistel lainepikkus-tel, näiteks mikrolaineala kiirgusel, või tulistavad osakestekimpe, ent nendega on seotud suuresti sarna-sed probleemid.

«Tähesõdade» tehnika jõuab lahinguväljale

HELLAR LILLKAITSEMINISTEERIUMI KAITSEVÄE!TEENISTUSE OSAKONNA JUHATAJA

NATOga liitumise kümnenda aasta-päeva tähistamiseks kuulutasid kait-seministeerium ja Eesti Keele Insti-tuut emakeelepäeval välja uute ees-tikeelsete sõjandussõnade võistluse.

Eesti oma sõjandusterminoloo-gia organiseeritud kujundamine on pea sada aastat vana ning sama vana on ka mõte sõjaväe oskussõnade loomisel keele- ja sõjandushuviliste abi kasutada. Juba 1918. aastal kut-sus «kamandu ja oskussõnade välja-töötamise komisjoni» liige leitnant Karl Tulmin raamatu «Eesti kaman-du sõnad jalaväele» saatesõnas kõiki asjast huvitatud isikuid oskussõna-de loomise töös abiks olema.

Sõjandussõnade võistlusel on oodatud osalema kõik riigikaitse- ja keelehuvilised. Uusi sõjandussõnu ootame hiljemalt 19. maiks. Seejä-rel sõjandusterminikomisjon aru-tab ja hindab esitatud uusi sõjan-dussõnu ning esitab kaitseminis-teeriumile parimad sõnavariandid.

Võidusõnad kuulutatakse välja ja parimaid autasustatakse Euroopa keeltepäeval, 26. septembril.

Sõnausega soovime saada uusi eestikeelseid sõjandussõnu nende mõistete tähistamiseks, mille kohta

eesti keeles praegu sõna pole või on kohmakas sõnaühend, keerukas võõrsõna, sõna, mis ei anna mõis-tet piisavalt hästi edasi, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitme-tähenduslikkus.

Sõjaväel on oma riigi ja rahva huvides õigus ja kohustus kasutada

jõudu ja relvi. See on üks põhjus, miks täpne ja ühemõtteline kom-munikatsioon on sõjandusvald-konnas väga oluline.

Kommunikatsiooni olulisim tööriist on keel. Seetõttu on oluli-ne, et me kasutaksime riigikaitses täpseid termineid.

Kaitseministeerium otsib uusi sõjandussõnu

Kaitseministeeriumi sõjandusterminikomisjon ootab sobivaid ja täpseid eestikeelseid vasteid järgmistele terminitele:

jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur – otsime nende sõ-nade asemele lühemat ja suupära-semat sõna;

soomustransportöör, soomus-veok – otsime lühemat omakeelset sõna;

liaison – otsime suupärasemat ja ühemõttelist eesti sõna, sest eesti keeles vastena kasutatud sõnad koostöö ja side ei anna mõtet õigesti edasi;

resilience – otsime tähenduslikult sobivamat eesti vastet, sest seni kasutatud vasted toimepidevus ja talitluspidevus ei anna mõtet õigesti edasi;

reconnaissance – otsime ühemõt-telist ja lühikest sõna, mis ei oleks

kohmakas ja võõrapärane ja an-naks tegevuse mõtet õigesti edasi;

deconfliction – otsime lühemat ja eestipärast sõna, seni kasutatud eestikeelne konflikti vältimine on pikk ja kohmakas;

projectile – otsime uut eestikeel-set sõna, mis oleks ühemõtteline ega oleks võõr- või liitsõna;

missile – eesti keeles on sõna ra-kett mitmetähenduslik, kuna seda kasutatakse nii juhitava (missile) kui ka juhitamatu raketi (rocket) kohta. Otsime juhitava raketi ase-mele ühemõttelist ja lühikest eesti sõna;

debriefing – eesti keeles tähen-duslikult kõigiti sobiv sõna puu-dub. Otsime sobivat eesti vastet.

Sõnaus

ARKO OLESKTLÜ/POSTIMEES

Laevadele paigutatav laserrelvasüsteem. FOTO: LAWS

I//,.$%&!,,/

Uute terminite tutvustusRiigikaitse lai käsitus. Eesti riigikaitse dokumendid räägivad alates 2010. aastast, kui võeti vastu «Riigikaitse strateegia», riigikait-se laiast käsitlusest, mis tä hen dab, et riigikaitset tuleb mõista ka mittesõjalises tähendu-ses ja see eeldab tugevat sisejulge-olekut. Jaanuaris kinnitati riigikait-se arengukava mittesõjalised osad, kus käsitletakse esimest korda koos nii sõjalist kaitset kui riigikaitseks vajalikke mittesõjalisi tegevusi.

Samas võib ajakirjanduses ja avalikus kõnepruugis kohata mitut versiooni selle mõiste kohta: laiapindne riigikaitse, laiapõhjali-ne riigikaitse, laiapõhjalise riigi-kaitse käsitlus, laiapõhjaline riigikaitse käsitlus, riigikaitse laiapõhjaline käsitlus, mõnele võib ka meenuda kunagi kasutatud totaalkaitse.

Jäägu totaalkaitse selle termini neiupõlvenimeks, aga ülejäänute puhul on ebaselge, mis on siis laiapõhjaline – riigikaitse või käsitus? Või on see kõik hoopis pindne?

Keeleküsimus on veel, et kas õigem on siis käsitlus või käsitus? Õigekeelsussõnaraamatu järgi

tähendab käsitlema (vaimselt) tegelema (millegagi), arutama (midagi); töötlema, keemiliselt mõjutama, aga käsitama aru saama, mõistma; tarvitama, raken-dama. Seega on siis käsitus – arusaam, mõistmine, kontsept-sioon. Õigekeelne ja soovitatav on siis ikka riigikaitse lai käsitus. Tegemist on eeskätt Eesti konteks-tis kasutatava terminiga. Selle ingliskeelne vaste on comprehensive national defence.

Kõikehõlmav lähenemine. See on eelmisele terminile läheda-ne, aga siiski erineva ja omaette tähendusega. Mõlemad terminid toonitavad küll sõjaväe ja tsiviil-valdkonna tihedat koostööd, aga kõikehõlmav lähenemine tähendab eri osapoolte omavahe-list suhtlust, et tagada tihedalt seostatud poliitika ja tegevuskavad kriisi või konflikti puhul. Tegemist on NATO terminiga. Selle termini ingliskeelne vaste on comprehensive approach.

Sõjanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminibaas Militerm asub aadressil: http://termin.eki.ee/militerm/